Võlaõigus

Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord 1

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue 26.08.2020 sõlmiti liitumisleping (Lisa 1) telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks. Sama numbriga seotud liitumislepingu alusel sõlmiti 15.10.2020 järelmaksu müügileping (Lisa 2) seadme Ordy Melody 9 ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 548,90 eurot. Tasumise periood 24 kuud, sissemaksega 105,80 eurot ning igakuise osamaksete suurus 22,96 eurot. Lepingu intressimäär on 21,90% ja krediidikulukuse määr on 28,84%. T AS on endale võetud kohustusi täitnud ja esitanud kostjale igakuiseid arveid (Lisa 4-5) teenuste kasutamise eest. Kostja kasutas T AS teenuseid nende eest tasumata. Maksetähtaeg, arvelduskonto number ja muu vajalik informatsioon maksete sooritamiseks oli kirjas T AS poolt regulaarselt esitatud arvetel. T AS on kostjale esitanud järgnevad tasumata jäänud arved: 20220110804035, 20220211513835, 20220312994286, 20220413588926, 05202208271769, B22011284013, B22021715145, B22032084961, B22042395754. Eeltoodust tulenevalt on kostja liitumislepingu võlgnevuse põhisumma 265,85 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja järelmaksulepingu võlgnevuse põhisumma 189,1 eurot ja intress 11,66 eurot. Kokku moodustub põhivõlgnevus summas 454,95 (265,85+189,1) ja intressi võlgnevus 11,66 eurot. T AS loovutas 13.11.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenuhaldur kontrollib analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Arvestades kuumakset 22,96 eurot ja kogu laenusummat 443,10 eurot, oli tasumine kostjale jõukohane. Krediidiandja sise-eeskirjade kohaselt tehakse krediidiotsus laenu 2

väljastamiseks automatiseeritud otsustusalgoritmi kasutades. Hageja selgitasb, et seisukoha lisa 1 on väljavõte krediidiandja süsteemist, mis sisaldab nii kostja taotluses esitatud andmeid kui ka päringute vastuseid. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet (hagi lisa 2.1). Hageja esitas T AS poolt koostatud krediidivõimekuse dokumendid (lisa 1). Hageja palub mõista kostjalt N. J. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 454,95 eurot, intress 11,66 eurot, sissenõudmiskulud 30,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 140,61 eurot. eurot; viivised alates 10.04.2025 kuni põhinõude summas 494,95 eurot täitmiseni seadusjärgses viivise määras; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 175,00 eurot ja hageja õigusabikulud 527,00 eurot; väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Lisaks märis hageja täiendavalt järgist. Käesoleval juhul sai kostja lepingu alusel laenu kokku summas 548,90 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 367,46 eurot (283,05 eurot põhiosa katteks + 64,51 eurot intressi katteks + 19,90 lepingutasu katteks). Laekumisi arvestati kõikide kohustuste katteks. Eeltoodust tulenevalt, juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 181,44 eurot (548,90 - 367,46). Alternatiivselt on lepingu täitmise nõue 02.06.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 548,90 eurot. Kostja on tasunud põhiosa katteks 367,46 eurot, seega võlgnevuses on 181,44 eurot. Kostja on seega tagasimaksetega viivituses alates 16. osamaksest 20.02.2022. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 181,44 eurot kohtuotsuse jõustumisest lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 21,90% aastas. Kohtu selgitused Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus on kostjale kätte kätte toimetatud 11.06.2025, menetluskulude nimekiri 18.06.2025 ning hagi täiendused 25.06.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 3

Hagiavaldusest nähtub, et 26.08.2020 sõlmiti liitumisleping telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks. Sama numbriga seotud liitumislepingu alusel sõlmiti 15.10.2020 järelmaksu müügileping seadme Ordy Melody 9 ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 548,90 eurot. Tasumise periood 24 kuud, sissemaksega 105,80 eurot ning igakuise osamaksete suurus 22,96 eurot. Lepingu intressimäär on 21,90% ja krediidikulukuse määr on 28,84%. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. T AS ja kostja vahel 15.10.2020 sõlmitud järelmaksulepingu nr XXX puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 1, § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 32-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid 4

andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-2113098, p 18). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21). Hageja tõi välja, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet (dtl 38 jj) ja hageja esitas T AS poolt koostatud krediidivõimekuse dokumendid (108 jj). Kohus märgib, et ehkki seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda konto väljavõtet, on pangakonto väljavõtte küsimine ning selle analüüs allikas, kust saab tegeliku sissetulekute ja väljaminekute suurused. Sealjuures ainuüksi tarbija esitatud teave ei pruugi olla piisav. Kohtule on esitatud kostja taotlused (dtl 38 jj) ning krediidiandja kokkuvõte maksevõime hindamisest, milles on märgitud, et krediidiotsus on tehtud andmesüsteemi poolt kliendi deklareeritud andmete põhjal (dtl 108). Seega ei ole krediidiandja taotleja tegelikke sissetulekuid või väljaminekuid kontrollinud. Sealjuures nähtub esitatud taotlusest (dtl 108), et kostja oli taotluse esitamise hetkel üliõpilane/õpilane, ehk eelduslikult ei oma püsivat sissetulekut, ning taotleja hinnangul on tema sissetulekud vahemikus 501-800 eurot, ehk eelduslikud sissetulekud on minimaalsed. Kohtu hinnangul antud juhul ainuüksi tarbija esitatud teabele (krediiditaotluses esitatu) tuginemine ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse täitmiseks piisav ja kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ning krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 403.4 lg 1 järgi. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel (T AS ja kostja vahel 15.10.2020 sõlmitud järelmaksulepingu nr XXX) lepingujärgset krediidi kulukuse määra (28,84%, dtl 34), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 406 2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.20.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,52%. 15.10.2020 sõlmitud lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr 28,84% vastas Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (20,52*3=61,56%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. 5

Hageja ja kostja sõlmisid 15.10.2020 järelmaksulepingu intressimääraga 21,90%. Kostja on kauba kätte saanud ja sellest tulenevalt tekkinud laenu tagasimaksemise kohustus. Hageja on välja toonud ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja on võlgnevuses alates 16. maksegraafiku osamaksest, s.o 20.02.22. Võttes arvesse, et kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 548,90 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 367,46 eurot (283,05 eurot põhiosa katteks + 64,51 eurot intressi katteks + 19,90 lepingutasu katteks). Laekumisi arvestati kõikide kohustuste katteks. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 181,44 eurot (548,90 - 367,46). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuna kohus eeltooduga leidis, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis lähtub kohus hageja poolt esitatud ümberarvestusest ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingu nr XXX alusel põhivõla jäägi 181,44 eurot. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Hageja palus mõista välja edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 181,44 eurot kohtuotsuse jõustumisest lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 21,90% aastas. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 181,44 eurot ja edaspidine viivis. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 175 eurot ja esindustasu 507 (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 175 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 175 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks 6

põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 3 h, 169 eur/h summas 507 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd, puudustega esitatud hagiavaldus ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole toimunud sisulist arutelu ega istungeid ning tegemist on nn tüüphagiga. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 2 tundi, kokku summas 200 eurot (2*100). Ühtlasi peab kohus tulenevalt TsMS § 484.2 põhjendatuks kulusid maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot. Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 395 eurot (175+200+20). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 32% ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja 126,4 eurot (395*32%). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (126,4 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

7

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.