Kostja: R.I. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht hagiavalduse ja registris Xxxxxxxxxxx) Asja arutamise viis
Istungimenetluses/lihtmenetlus TsMS § 405 järgi, istungil 29.04.2021 Pärnus osales hageja J.T. (videokonverentsi teel Xxxxxxxxxxxst) ja kostja R.I..
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada J.T. ́i hagi R.I. ́i vastu osaliselt, sh põhivõla osas täielikult TsMS § 440 lg 3 tähenduses kostja 28.09.2020 hagi õigeksvõtu alusel ning viivise nõudes osaliselt.
2.Välja mõista kostja R.I. ́ilt hageja J.T. ́i kasuks 08.07.2016 laenulepingust tulenev põhivõlg 1000 eurot ja viivis 1000 eurot, so sissenõutavaks muutunud viivis lepingujärgses määras alates 13.02.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 11.05.2021, kuid vähendatud põhivõla suuruseni, so võlgnevus kokku summas 2000 (kaks tuhat) eurot.
3.Jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt (1000 eurot) alates 12.05.2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
4.R.I.’il tuleb väljamõistetud summad tasuda A.S.’i arvelduskontole nr A.S. Swedbank ASis.
5.Jätta menetluskulud 96% ulatuses R.I.’i kanda ja 4% ulatuses J.T. ́i kanda.
6.Määrata J.T.i põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks riigilõiv 250,00 (kakssada viiskümmend) eurot, mille tasumisest hageja J.T. hagi esitamisel vabastati Pärnu Maakohtu 24.09.2020 määrusega menetlusabi korras (alus TsMS § 179 lg 1, § 190 lg 3).
Tsiviilasi nr 2-20-9178
7.Käesolevas menetlusse riigile tasumata jäänud 250-eurosest riigilõivust välja mõista 240 (kakssada nelikümmend) eurot R.I.’ilt Eesti Vabariigi kasuks ning välja mõista 10,00 (kümme) eurot J.T.’ilt Eesti Vabariigi kasuks. Riigilõiv tuleb tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates vastavalt määrusele lisatud makseinfo lehel märgitud konto- ja viitenumbrile. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.
8.Väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral on J.T. ja R.I. kohustatud tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni Eesti Vabariigile viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub kaheksa protsenti aastas; otsuse tegemise ajal kehtiv viivisemäär on 8% aastas). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest (TsMS § 632). Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6). Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.Hageja J.T. esitas 25.06.2020 Pärnu Maakohtule hagi kostja R.I.’i vastu laenulepingu alusel põhivõla 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1000 eurot ja edasise viivise nõudes. Lisaks esitas hageja füüsilise isiku menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks ning teatise taotleja ja tema perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 08.07.2016 võlatunnistuse selle kohta, et kostja võlgneb hagejale 2000 eurot, kokku lepiti viivise määr 15% lõppsummast iga viivitatud kuu eest. R.I. kohustus võlgnevuse tasuma 08.09.2016. Põhinõue on 1000 eurot, sest pool laenust on kostja tasunud. Hageja nõuab laenu tagastamise tähtpäeva järgmisest päevast, so alates 09.09.2016 põhivõlalt 1000 eurolt viivist kuni otsuse tegemiseni kindla summana põhivõla suuruses summas 1000 eurot. Võlatunnistuses kokkulepitud määras viivis (15% ehk 150 eurot kuus) ületaks juba 7 kuuga põhinõuet. Hageja teatel kostja ei eita oma võlgnevust. Hageja on helistanud kostjale ka 2020.aastal, kostja lubas maksta, kuid ei maksa. Ka telefoni vastu ei võta.
1.2.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1000 eurot, viivise kokkulepitud määras kindlas summas 1000 eurot kuni kohtuotsuse tegemiseni ning edasise viivise kokkulepitud määras kuni täitmiseni. Hageja taotleb jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Kohus rahuldas 24.09.2020 määrusega J.T.i menetlusabi taotluse ja vabastas J.T. hagiavalduse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest täies ulatuses. 24.09.2020 määrusega võttis kohus hagi menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Kostja sai hagimaterjalid kätte väljastusteate alusel 25.09.2020.
3.28.09.2020 kirjalikus vastuses kostja R.I. tunnistas hagi osaliselt, so põhivõla osas, kuid viivise nõude osas hagi ei tunnistanud. Kostja selgitusel hageja kindel soov oli, et kostja tasuks võla sularahas ega lisandu seetõttu võlakirjale enda pangakonto numbrit. Päeval, kui kostja soovis 1000 eurot tagasi maksta, ei olnud hageja enam kättesaadav. Hagejat otsides kuulis kostja tuttavate kaudu, et hageja oli vahi alla võetud. Seetõttu kadus kostjal ka võimalus põhisummat tagastada kokkulepitud viisil 2(7)
Tsiviilasi nr 2-20-9178 sularahana käest kätte. Kostja on kuulnud, et hageja soov oli seda summat teadlikult suurendada enda vabanemise ajaks. Kostja on alati olnud nõus põhisumma 1000 eurot olnud tasuma hageja poolt seaduslikult volitatud isiku kontole. Kostja telefoninumber ja aadressid on samad, hagejal oleks olnud võimalik kostjaga kontakteeruda ja luua kostjale võimalus seaduslikul viisil võlg tasuda. Kostja arvates on hageja üritanud suurema kasu eesmärgil pöörata võlakirja enda kasuks. Kostja on valmis tasuma põhinõude 1000 eurot ja menetluskulud palub katta hagejal.
3.1.16.10.2020 kirjalikus seisukohas hageja väitis, et oleks saanud vabalt anda oma pangakonto numbri. Kostja teab väga hästi kus hageja elab, kui kostja oleks hagejat otsinud, oleks ta saanud tulla hageja koju, kus oleks kohtunud ja vestelnud hageja emaga. Teised tuttavad said oma võlad tasuda juba 2017.a ja ei pea ootama hageja vabanemist. Hageja leiab, et sellises summas viivise nõudmiseks ei pea aastaid venitama, lepingu kohaselt oleks piisanud juba 1⁄2 aastast. Hageja väitel ühised tuttavad selgitasid kostjale, kuhu tuleb ühendust võtta oma kohustuse täitmiseks, anti ka telefoni number. Puudus vaid kostja tahe. Hageja helistas kostjale 12.02.2020 (numbrile 55677887, Telia Eesti AS-ilt kõnede väljavõte lisatud) ja nad vestlesid võlast. Kostja kinnitas, et teab, kelle poole pöörduda, kuid ei teinud seda. Kõik vangla kõned salvestatakse ja vajadusel saab kohus kõne sisu väljanõuda. Hilisemad hageja kõnesid, nt 25.05.2020 ja 11.06.2020 kõnesid kostja enam vastu ei võtnud. Hageja leiab, et kostjal oli piisavalt aega võlga tasuda (helistamisest veebruaris 2020 kuni 19.06.2020 hagi esitamiseni möödus 4 kuud). Hageja tegi 16.10.2020 seisukohavõtus ka kompromissettepaneku, et kostja tasub temale põhivõla 1000 eurot ja viivise 500 eurot, kokku 1500 eurot 3 osamaksega 500 eurot kuus hiljemalt 15.01.2021.
4.29.04.2021 toimunud istungil hageja pakkus kompromissina, et kostja maksab põhivõla 1000 eurot, viivise summas 350 eurot ning edasise viivise kokkulepitud määra asemel seadusjärgses määras. Hageja ei ole nõus, kui kostja tasub ainult põhivõla, sest ta helistas kostjale ja selgitas, kuidas saab raha tagasi maksta. Peale helistamisest 4 kuu möödumisel pöördus kohtusse.
4.1.Kostja kohtuistungil hageja pakutud kompromissiga nõus ei olnud ja viivisega ei nõustunud. Kokkulepitud viivise protsent oli kostja jaoks ülemäära suur ja ta ei saa aru miks hageja andis hagi 4 aastat hiljem kohtusse ja suurendas tahtlikult summat. Raha laenas kostja korraks ja seepärast sai nii suur viivise protsent kokku lepitud. Tahtis raha kohe tagasi maksta. Kostja leiab, et ei pea maksma viivist aja eest, mil hageja viibib kinnipidamisasutuses. Hagist sai teada, et peab maksma mingile kontole, aga kostja ei saa maksta tagasi võõrale inimesele. Hagi tuli alles 2020.a ja tal ei olnud enne võimalik tagasi maksta, sest puudusid hageja kontaktid ja hageja oli vahi all. On nõus tagasi maksma 1000 eur ja ei pea viivist tasuma. Kui hageja poleks vangi läinud, ei oleks kostjal võlg tagasi maksmata jäänud. Kostja on valmis põhivõla tasuma hageja antud kontole.
4.2.Vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele sõlmida asjas kompromiss, pooled kokkuleppele ei jõudnud, kuna kostja on valmis tasuma üksnes põhivõla ja hageja ei ole nõus viivise nõudest loobuma. Kohtuotsuse õiguslik põhjendus
5.Kohus leiab, et hagi tuleb kooskõlas Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lahendada lihtsustatud korras, kuna mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad ja tegemist on põhivõla ja kõrvalnõuete summas alla 4000 eurose hagihinnaga asjaga (hagihind 2080 eurot). Kohus, olles vaadanud läbi esitatud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalid ning tutvunud kostja vastusega ja poolte seisukohtadega kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb kooskõlas TsMS § 444, § 440 lg 1 rahuldada kohtuotsusega põhivõla osas kostjapoolse hagi õigeksvõtu alusel täielikult ning viivise nõude osas osaliselt.
6.Hagihinnast. Kohus selgitab, et kohus on võtnud ekslikult menetlusse hageja nõude hagihinnaga 3000 eurot ning sellest tulenevalt vabastas hageja hagiavalduse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest summas 275 eurot. Tsiviilasja hinnaks on vastavalt hageja nõudele 2080 eurot (põhivõlg 1000 eurot + kindlas summas viivis 1000 eurot + 1 aasta viivis seadusjärgses määras 80 eurot), mille esitamisel on nõutavaks riigilõivu määraks 250 eurot. Tsiviilasja hinna muutmine asja menetlusse võtmist ei mõjuta. Kohus asja lahendamisel arvestab hageja 2080 euro suuruse nõudega. 3(7)
Tsiviilasi nr 2-20-9178
7.Kohus on juba asja menetlusse võtmisel 24.09.2020 määruses selgitanud pooltele, et lahendab asja lihtmenetluses, mis tähendab, et kohus järgib tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid ning tagab menetlusosaliste põhiõiguste- ja vabaduste ning poolte oluliste menetlusõiguste järgimise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tulenevalt TsMS §-st 230 lõikest 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited.
8.TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Käesolevas asjas pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle, et: 1) Kostja R.I. on saanud hageja J.T.’ilt poolte vahel 08.07.2016 allkirjastatud võlakirjana pealkirjastatud laenulepingu alusel laenu 2000 eurot tagasimaksmise tähtajaga 08.09.2016. Samuti on pooled nimetatud võlakirjas kokku leppinud, et kui võlgnik ei ole ära maksnud võlga tähtajaks, kohustub ta maksma iga viivitatud kuu eest 15 % lõppsummast (tõendatud 08.07.2016 võlakirja koopiaga – 25.06.2020 hagi lisa nr 1); 2) Kostja on hagejale tagasi maksnud põhivõlast pool, so 1000 eurot. 08.07.2016 võlakirjas kinnitab hageja J.T. oma allkirjaga, et on saanud tagasi kahel korral 500 eurot ning sama kinnitab hageja hagiavalduses. Kostja on vastuses ja ka hiljem istungil õigeks võtnud, et võlgneb tänaseks päevaks hagejale põhivõla summas 1000 eurot. 3) hageja J.T. võeti vahi alla augustis 2016 ning viibib tänaseni kinnipidamisasutuses.
9.Pooltel on vaidlus laenu tagastamisega viivitamisel tekkinud viivise põhjendatuses ja viivise suuruses, kuivõrd hageja leiab, et viivise nõudmine kokkulepitud määras summas 1000 eurot ja edasi seadusjärgses määras on õigustatud, kostja aga leiab, et viivise protsent on ülemäära suur, kostja on kohustuse täitmisega viivituses hagejast tingitud põhjusel ega pea viivist tasuma.
10.Põhivõla väljamõistmine hagi õigeksvõtu alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hageja andis 08.07.2016 laenulepingu alusel kostjale laenu summas 2000 eurot ning kostja kohustus laenu tagastama 08.09.2016. Kostja on tasunud laenuvõla katteks kahel korral 500 eurot, kokku 1000 eurot ning 1000 eurot on veel tasumata. 28.09.2020 kirjalikus vastuses on kostja hagi põhivõla 1000 eurot nõudes õigeks võtnud. Kohus leiab, et TsMS § 440 lg 4 loetletud õigeksvõtuga otsuse tegemist välistavaid asjaolusid antud asjas põhinõude osas ei esine. Lähtudes eeltoodust kohus rahuldab hageja nõude põhivõlgnevuse summas 1000 euro väljamõistmiseks kostjalt. Viivise nõude osas teeb kohus sisulise otsuse.
11.Viivisenõue. VÕS § 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib 4(7)
Tsiviilasi nr 2-20-9178 võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 101 lg 2 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
12.Hageja palub välja mõista kostjalt alates nõude sissenõutavaks muutumisest 09.09.2016 kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise lepingus kokkulepitud määras 15 % kuus võlajäägilt, kuid vähendatuna põhivõla suuruseni, so kindlas summas 1000 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni protsendina põhivõlalt seadusjärgses määras. Kostja väitel viivise määr on liiga suur ja ta ei pea viivist maksma hagejast tingitud vastuvõtuviivituse tõttu.
13.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 119 lg 1 kohaselt võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
14.Kohus leiab, et füüsilisest isikutest poolte vahel sõlmitud laenulepinguga kokkulepitud viivise määr 15 % kuus (ehk 0,5 % päevas ja 180% aastas) on küll märkimisväärselt suur, kuid seda ei saa pidada seadusega vastuolus olevaks ning kostjal on õiguskaitsevahendina võimalik nõuda viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel. Kostja on istungil ka ise möönnud, et võttis nii kõrge viivise määraga laenu, kuna laen oli mõeldud lühiajalisena (tagasimaksmise tähtaeg 2 kuud). Ka Riigikohus oma praktikas on leidnud, et ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, samuti tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05. Samuti on Riigikohus selgitanud lahendis 3-2-1-66-05 punktis 18, et „Viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest./---/ Kolleegium on arvamusel, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise 5(7)
Tsiviilasi nr 2-20-9178 juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu täitmishuvi olemasolu. Rahalise kohustuse puhul peaks see olema kohustuse olemusest tulenevalt reeglina välistatud“.
15.Kohus nõustub kostjaga selles, et võla tagastamise tähtajal 09.09.2016 esines hageja poolt põhjustatud vastuvõtuviivitus VÕS § 119 lg 1 tähenduses, kuna laenulepingus ei ole hageja andnud enda pangakontonumbrit, augustis 2016.a võeti hageja vahi alla, ta ei olnud enam kostjale kättesaadav ning kostja ei saanud jätkata võla tasumist varem kokkulepitud viisil (asjaolude järgi varem pool võlga oli kostja tasunud hagejale sularahas). Kostja ise oli hagejale kättesaadav kogu aeg samal aadressil, mida näitab ka see, et hagimaterjalid 2020.a septembris toimetati kostjale kätte samale aadressile Kooli tn 7-43, Sindi linn, mis on märgitud kostja aadressiks 08.07.2016 võlakirjas. Seega oleks hageja saanud kostjale ka kirja teel teatada uued tingimused laenu tasumiseks. Hageja on aga esitanud kohtule Telia Eesti AS-ilt saadud kõnede väljavõtte, millega tõendab, et helistas kostjale 12.02.2020 ning teatas talle, kuidas võlg tasuda. Kostja istungil ka nõustus, et hageja on talle helistanud. Seega saab pidada kostja vastuväiteid hageja poolse vastuviivituse olemasolu kohta põhjendatuks kuni 12.02.2020, kuid mitte kauem. Kohus leiab, et põhjendatud ja tõendatud on hageja poolt nõuda viivist alates 12.02.2020 toimunud telefonikõnele järgnevast päevast 13.02.2021 kuni otsuse tegemiseni. Võla tasumiseks vajalikud andmed (saaja ja pangakonto number) on kostja saanud kohtu kaudu kätte hagimaterjalidega 25.09.2020, kuid ei ole tänaseni, so enam kui 6 kuu jooksul põhivõlga tasunud, vaatamata 28.09.2020 õigeksvõtule. Ainuüksi hagi kättesaamisest 25.09.2020 kuni kohtuistungini 29.04.2021 möödunud 7 kuuga on viivis muutunud sissenõutavaks summas 7 x 150 eurot = 1050 eurot. Kuivõrd aga hageja ei ole esile toonud temal suurema kahju tekkimist, mis tingiks põhinõudest suurema viivise põhjendatuse, siis kohus vähendab viivist põhivõla suuruseni, so 1000 euroni ning edasist viivist põhivõlga ületavas osas välja ei mõista. Selline on ka Riigikohtu praktika (vt 3-2-1-66-05 p 18).
16.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hagejal on õigus võlaõigusseaduse (VÕS) 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1, § 396 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist, laenu tagastamist summas 1000 eurot ning VÕS § 94 ja § 113 lg 1 teise lause alusel viivist. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab hageja kasuks kostjalt välja kokku võlgnevuse 2000 eurot, so põhivõla summas 1000 eurot ja perioodi alates 13.02.2020 kuni otsuse tegemiseni viivise põhivõla ulatuses summas 1000 eurot ning jätab rahuldamata hageja nõue viivise saamiseks summas, mis ületab põhinõuet. Menetluskulude jaotus
17.TsMS § 163 lg 1 kohaselt peab kohus hagi osalise rahuldamise korral otsustama, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätab menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldab kohus hagi osaliselt, so 96 % ulatuses (nõue võlg 1000 + viivis 1000 eurot + 1 aasta viivis 80 eurot = 2080 eurot, rahuldatud 2000 eurot). Kohus leiab, et mõistlik on jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk kostja kanda jätta 96 % menetluskuludest ja hageja enda kanda jätta 4 % menetluskuludest.
18.Kohus vabastas 24.09.2020 määrusega J.T.i hagi esitamisel nõutava riigilõivu summas 275 eurot tasumise kohustusest. Pärast TsMS § 367 alusel esitatud viivisenõude arvestamise aluseks oleva protsendi muutmist hageja poolt on tsiviilasja hind 2080 eurot ja hagilt nõutava, kuid tasumata riigilõivu suurus 250 eurot, mis on vältimatu ja vajalik menetluskulu asjas. Muid menetluskulusid ei ole kohtule käesolevas asjas esitatud.
19.TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas 6(7)
Tsiviilasi nr 2-20-9178 tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 190 lg 2 ja 3 järgi menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Menetluskulud, mille kandmisest on hageja vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel.
20.Arvesse võttes menetluskulude jaotust ning TsMS § 190 lg 2-3 ja § 179 sätestatut, tuleb riigile tasumata jäänud riigilõiv summas 250 eurot välja mõista pooltelt selliselt, et hagejalt J.T.’ilt välja mõista hüvitisena riigituludesse 10 eurot (4% 250-st eurost) ning kostja R.I.’ilt välja mõista riigituludesse riigilõivu hüvitisena 240 eurot (96 % 250-st eurost). TsMS § 179 lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Seega kuulub lahend täitmisele 15 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 179 lg-st 9 tulenevalt kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. /allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.