Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson
Määruse tegemise aeg ja koht
5. mai 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-5179
Tsiviilasi
A.A. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu tervisekahju hüvitise väljamõistmiseks Viru Maakohtu 9. aprilli 2021 määrus Hagi menetlusse võtmisest keeldumine
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (hageja): A.A. (isikukood
Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu)
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise peale Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Riigi õigusabi andmata jätmise peale ei saa määruskaebust esitada. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
lg 2. Viidatud sätte kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja kõrval tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Vastavalt vangistusseaduse § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Hagiavalduses toodu kohaselt on jalutuskäigu võimalus hagejale tagatud, kuid väidetavalt ei sobi hommikune jalutusaeg. Hagist ei tulene, et kostjal oleks ravivajadus seoses sellega, et talle ei sobi senine jalutusaeg või värskes õhus jalutamata jätmine on põhjustanud negatiivseid tagajärgi hageja tervisele, mille eest on vastutav kostja. Igapäevase jalutuskäigu toimumise aeg ja selle muutmine ei ole tervishoiuteenuse osutamine. Seega ei ole hagis toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, et tervishoiuteenuse osutamise lepingut on rikutud (eelkõige diagnoosi- ja raviviga), mis oleks võinud põhjustada mittevaralise kahju. Maakohus oli seisukohal, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel. A.A. taotles maakohtult riigi õigusabi saamist. Kuivõrd kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, ei vaja A.A. õigusabi kohtus esindamiseks (käesolevas tsiviilasjas). RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus keeldus riigi õigusabi andmisest.
Seega TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaldamisel peab kohus hageja esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse hagi rahuldamiseks. Võimalik hagi tõendamatus ei saa olla TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks. Hageja on hagiavalduses kirjeldanud, et kuna ta võtab ravimeid, siis ei ole ta võimeline hommikuti jalutama. Hagejale ei ole võimaldatud, et ta saaks jalutada pärastlõunal. Värske õhu puudumine on kahjustanud tema tervist ning seetõttu taotleb hageja mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Hageja ei tugine osutatud tervishoiuteenuse mittevastavusele, diagnoosi- või raviveale (st tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele). Riigikohus on selgitanud, et kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest (vt Riigikohtu 08.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 14). Tervishoiuteenuse lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul on hageja kui patsiendi kohustus VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt ka Riigikohtu 27.02.2019 otsus kohtuasjas nr 2-17-12477, p 14). Hageja ei ole toonud välja, milline tervishoiuteenuse lepingust tulenev rikkumine on kostjale etteheidetav. Asjaolu, et hageja saab jalutada õues hommikul, mitte pärastlõunal, ei saa pidada tervishoiuteenuse lepingu rikkumiseks. Samuti ei ole hageja välja toonud, milline tervisekahju on temal tekkinud. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul õiguslikult välistatud hageja nõude rahuldamine ning maakohus on keeldunud hagi menetlusse võtmisest põhjendatult.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.