Krediidikaitse Grupp OÜ hagi Sliiv OÜ ja X vastu solidaarselt võla 4000 euro, intressi 240 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08. oktoobri 2020 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
Sliiv OÜ ja X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
8000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood 11693223), lepinguline esindaja advokaat Tenno Parmas Kostja I: Sliiv OÜ (registrikood 11909937) Kostja II: X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 08. oktoobri 2020 otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt kostjate Sliiv OÜ ja X kanda. Välja mõista Sliiv OÜ-lt ja X-lt solidaarselt menetluskulude hüvitis 588 eurot Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Sliiv OÜ-l ja X-l tasuda solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ-le kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Krediidikaitse Grupp OÜ esitas 02.07.2019 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse Sliiv OÜ-lt ja X-lt solidaarselt 5128 euro väljamõistmiseks. Kostjate vastuväite tõttu anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 07.08.2019 hagiavalduse, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 4000 eurot, intressi 240 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1176 eurot ja edasiulatuvalt viivise määraga 0,2% päevas põhinõudelt alates 08.08.2019 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 2584 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ (laenuandja) ja kostja I 13.02.2019 laenulepingu nr Ci201714687 laenu 4000 euro saamiseks ning kostja I kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% (st 240 eurot) kuus. Lepingu p-de 3.9 ja 7.1 kohaselt on viivisemäär tähtaegselt tasumata kohustuste täitmata jätmise eest 0,2% päevas. Laenuandja kandis laenusumma kostja I arvelduskontole 13.02.2019, arvestades laenulepingu p-de 3.7 ja 4.9 järgi laenust maha lepingutasu 100 eurot.
3.Laenuandja ja kostja II sõlmisid 13.02.2019 kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017146872, mille kohaselt vastutab kostja II kostja I poolt tagastamata laenusumma, tasumata intressi ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest kuni 8000 euro suuruses summas.
4.Laenulepingu järgi kohustus kostja I laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 13.03.2019. Kostja I ei ole teinud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks ühtegi makset. 20.05.2019 loovutas laenuandja kõik laenu- ja käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale.
5.Hagiavalduse esitamise seisuga on põhivõlg 4000 eurot, intressivõlg 240 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1176 eurot, kokku 5416 eurot, millele lisandub viivis 0,2% päevas kuni põhivõla täieliku täitmiseni. Kostjate vastuväited
6.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palusid kostjad rahuldada hagi põhivõla 3900 euro osas ja jätta hagi rahuldamata kõrvalnõuete (lepingutasu, intress ja viivis) osas või vähendada kõrvalnõudeid mõistliku suuruseni. Alternatiivnõuete rahuldamise korral palusid kostjad jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.Hagiavalduses nimetatud lepingud (laenuleping ja käendusleping) on allkirjastatud kasutades kostjale II kuulvat ID-kaarti, kuid kostja neid ei sõlminud. Kostja II kaotas oma ID-kaardi
hiljemalt detsembris 2019, seega ei saanud ta lepinguid allkirjastada. Seda on teinud keegi teine. Kostjale II ei ole lepingu sõlmimise asjaolud teada.
8.Kostja II ID-kaardi ebaseadusliku kasutamise ja kostjate nimel lepingute sõlmimise kohta on algatatud kriminaalmenetlus, mistõttu on põhjendatud käesoleva menetluse peatamine kuni oluliste asjaolude väljaselgitamiseni kriminaalmenetluses. Juhul, kui kohus ei peata menetlust, tuleb hagi jätta rahuldamata, sest see on esitatud valede kostjate vastu, alternatiivselt välja mõista kostja I arvelduskontole kantud summa 3900 eurot, jättes kõrvalnõuded rahuldamata või vähendada neid mõistliku suuruseni, sest nõue tuleneb hageja enda hoolsuskohustuse rikkumisest, kes ei tuvastanud lepinguid sõlminud isiku ja ID-kaardi omaniku samasust. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Maakohus rahuldas, jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis neilt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 2921,20 eurot viivise tasumise kohustusega.
10.Tõendatud on järgmised asjaolud: - laenuandja ja kostja I sõlmisid 13.02.2019 laenulepingu nr Ci201714687; - laenulepingu kohaselt andis laenuandja kostjale I laenu 4000 eurot ja kostja I kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% (st 240 eurot) kuus; - laenuandja kandis laenusumma kostja I arvelduskontole 13.02.2019, arvestades lepingu p-de 3.7 ja 4.9 kohaselt makstavast laenust maha lepingutasu 100 eurot; - laenulepingu kohaselt kohustus kostja I laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 13.03.2019. - laenuandja ja kostja II sõlmisid 13.02.2019 kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017146872; - käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II kostja I poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 8000 eurot.
11.Vaidlus puudub selle üle, et kostja I ega kostja II ei ole laenu koos intressiga laenuandjale tagastanud.
12.Kostjad ei ole tõendanud oma väiteid, mille kohaselt ei ole kostja II sõlminud kostja I juhatuse liikmena laenulepingut ja ise füüsilise isikuna käenduslepingut, vaid need on sõlminud keegi kolmas isik kostja II ID-kaarti kasutades. Nimetatud asjaolu tõendamise koormus lasub kostjatel, mida kinnitab ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22, mille kohaselt, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud.
13.Kohtu hinnangul ei tõenda asjaolu, et lepinguid ei allkirjastanud kostja II ka Politsei- ja Piirivalveameti nooremuurija teade, mille kohaselt pöördus kostja II 17.04.2019 politsei poole avaldusega, mille alusel algatati kriminaalasi karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 1 alusel ja kus uuritakse erinevaid kostja II ja tema ettevõtte nimele võetud laene, millest kostja II väidetavalt teadlik ei olnud. Ei ole eluliselt usutav, et kostja II pöördus politsei poole alles 17.04.2019 seoses oma väidetava ID-kaardi kadumisega, kui nimetatu kadus tal ära juba 2018.a novembris või detsembris, nagu ta ise kohtule väidab.
14.Samuti kinnitab kohtule esitatud kostja I arvelduskonto väljavõte, et pärast laenusumma kostja I pangakontole laekumist 13.02.2019 on kostja I kandnud samal päeval laenusummast 3890 eurot üle Y-le selgitusega „arvuti ost“, millest saab järeldada, et kostja I ostis laenuandjalt
saadud laenu eest Y-lt arvuti. Lisaks eeltoodule on 2019.a veebruaris ja sellele järgnevatel kuudel kasutanud kostja I pangakontol olevat raha tavapäraste tehingute tegemiseks, sh kindlustuse teenuste, ostetud kaupade jne eest tasumiseks. Kui kostja II ID-kaart ja PIN-koodid oleks olnud varastatud tema poolt väidetud ajal ehk 2018.a novembris või detsembris, ei oleks ta nimetatud tehinguid 2019.a teha saanud. Kostja II oli äriregistri infosüsteemi kohaselt ainuke kostja I juhatuse liige.
15.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud järeldada, et laenu- ja käendusleping on sõlmitud ja allkirjastatud kostja II poolt ning kostjad kui laenuvõtja ja käendaja vastutavad laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest hageja ees, kellele nõue on loovutatud. Hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hageja taotletud suuruses Apellatsioonkaebus
16.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks ja jätta menetluskulud hageja kanda.
17.Maakohus järeldas ebaõigesti, et eluliselt usutav ei ole kostjate väide, et kostja II pöördus politsei poole viivitamatult, kui avastas enda ID-kaardi kadumise või varguse. Kostja II selgitas, et ta ei kasutanud ID-kaardi igapäevaselt ja pöördus politsei poole ID-kaardi kadumisest teadasaamisel.
18.Maakohus tugines ebaõigesti Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 2-16-124450. Selles asjas oli isik ise andnud enda ID-kaardi kolmanda isiku valdusesse, kuid kostja II seda ei teinud. Maakohus nõudis ebaõigesti kostjatelt negatiivse asjaolu tõendamist, mis objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik. Sel põhjusel taotleski kostja II menetluse peatamist seoses kriminaalmenetlusega. Menetluse peatamata jätmisega on võetud kostjatelt võimalus oma väidete tõendamiseks kriminaalmenetluse tõenditega.
19.Maakohtu järeldused selle kohta, et arvelduskontolt nähtuvad pärast väidetava laenulepingu sõlmimist tehtud tehingud võimaldavad järeldada, et tehingud on teinud kostja II oma ID-kaardiga, on ebaõiged. Pangatehingute tegemiseks on ka muid võimalusi, kui ID-kaart, nt PIN-kalkulaator, Mobiil-ID ja Smart-ID. Vastustaja seisukoht
20.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
21.Kostjate vastuväited kohtu järeldustele teiste maksete tegemise kohta teiste maksevõimaluste kui ID-kaardi vahendusel tuleb jätta tähelepanuta, sest tegemist on uue väitega, mille esitamine apellatsioonimenetluses on lubamatu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
23.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või
ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
24.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
25.Maakohus jagas asjas tõendamiskoormise õigesti. Kostjatel oli kohustus tõendada oma väidet, et vaidlusalused lepingud (laenu- ja käendusleping) allkirjastas keegi kolmas isik, kasutades selleks kostja II ID-kaarti ja PIN-koode. Kohus viitas õigesti ka asjakohasele Riigikohtu lahendile nr 2-16-124450, mille p-s 22 märgitud seisukoha järgi tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema seda ei andnud. Nimetatud eeldus ja tõendamiskoormis kehtib sõltumata sellest, millistel asjaoludel on isiku ID-kaarti ja PIN-koode kasutatud, st ka siis, kui isiku väitel on ID-kaart ja PIN-koodid temalt varastatud. Maakohus ei pannud kostjatele kohustust tõendada negatiivset asjaolu, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiavad. Asjaolu, et lepingud on allkirjastanud kolmas isik, ei ole negatiivne asjaolu.
26.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et kostjatel ei olnud võimalik enne kriminaalasjas uurimise lõpetamist tõendada oma väiteid selle kohta, et lepingud allkirjastas kostja II asemel kolmas isik. Kostjatel oli TsMS § 236 lg 2 järgi võimalik taotleda maakohtult tõendite, mh ka kriminaalasjas olevate tõendite kogumist, kui nad ei saanud neid ise esitada. Kostjad seda võimalust ei kasutanud. Kostjate taotlused käesoleva tsiviilasja menetluse peatamiseks kuni kriminaalasjas oluliste asjaolude väljaselgitamiseni jättis maakohus 26.03.2020 määrusega põhjendatult rahuldamata TsMS § 356 lg-s 1 sätestatud aluste puudumise tõttu, viidates ka asjakohasele kohtupraktikale.
27.Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et eluliselt ei ole usutavad kostjate väited selle kohta, et kostja II pöördus politsei poole viivitamatult pärast seda, kui avastas oma ID-kaardi kadumise või varguse. Kostjate väidete kohaselt läks kostja II ID-kaart kaduma 2018.a novembris või detsembris, kuid politsei poole pöördus ta kaardi kadumise küsimuses alles 17.04.2019. Kostja II väitel ei kasutanud ta oma ID-kaarti igapäevaselt, kuid eluliselt ei ole usutav, et ta ei märganud selle kadumist ligi pool aastat. Kostjate väited on ebausutavad ka seetõttu, et kostja II kui kostja I ainus juhatuse liige oleks pidanud märkama, et laenuandja Credit Invest OÜ kandis 13.02.2019 kostja I kontole 3900 eurot, millest samal päeval kanti Yle üle 3890 eurot selgitusega „arvuti ost“. Maakohus arvestas kostjate väidete usutavuse hindamisel õigesti ka asjaolu, et nii 2019.a veebruaris kui ka järgnevatel kuudel on kasutatud kostja I pangakontol olevat raha tavapäraste tehingute eest tasumiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väite, et pangatehingute tegemiseks on erinevaid digitaalseid autentimislahendusi: IDkaart, PIN-kalkulaator, MobiilID ja Smart-ID jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta, sest kostjad ei tuginenud maakohtus sellele, et kostja II tegi kostja I pangatehinguid muul viisil kui ID-kaarti ja PIN-koode kasutades. Uue asjaolu (mis pealegi on hüpoteetiline) esitamise lubatavust ei ole kostjad apellatsioonkaebuses põhjendanud.
28.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtuotsuse tühistamiseks, jääb kaebus rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.
29.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kuluna õigusabikulud suurusega 588 eurot. Hageja esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele 3 tundi 35 minutit, mille maksumus on 516 eurot koos käibemaksuga ning kohtunõude täitmisele ja menetluskulude nimekirja koostamine 30 minutit, mille
maksumus on 72 eurot. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (millele lisandub käibemaks).
30.Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses märgitud toimingud ja nende tegemisele kulunud aeg hageja õiguste efektiivseks kaitsmiseks mõistlikud ja vajalikud. Esindaja tunnihind 120 eurot (käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Seega tuleb kostjatel solidaarselt hüvitada hagejale apellatsioonimenetluse õigusabikulu taotletud suuruses.
31.Hageja taotlusel tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda hagejale kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.