Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.04.2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-137332
Kohtuasi
OÜ Aktiva Finants hagi X (X) vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.05.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1225.72 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Marek Aunver Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta täiendavate tõenditena vastu OÜ Aktiva Finants 08.04.2021 seisukohale lisatud maksekorraldused laenumaksete ülekannete kohta.
2.Tühistada Harju Maakohtu 27.05.2020 otsus osas, millega kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud maakohtus rohkem kui 600 eurot ning kohustas kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud maakohtus 600 eurot (s.o riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 400 eurot). Ülejäänud osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
3.2.Mõista kostjalt X hageja OÜ Aktiva Finants kasuks välja põhivõlgnevus 976.52 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 170.79 eurot ning viivis alates 12.02.2020 kuni põhinõude 976.52 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.3.Jätta menetluskulud kostja kanda.
2-19-137332
3.4.Mõista kostjalt X hageja OÜ Aktiva Finants kasuks välja maakohtu menetlusega seotud kulud summas 600 eurot (riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 400 eurot).
4.X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jätta 90% ulatuses X ja 10% ulatuses OÜ Aktiva Finants kanda.
6.Määrata OÜ Aktiva Finants apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 364 eurot, millest 90%, s.o 327.60 eurot, mõista X-lt OÜ Aktiva Finants kasuks välja.
7.Mõista OÜ-lt Aktiva Finants välja Eesti Vabariigi kasuks apellandi poolt apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivust 20 eurot.
8.Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Makseinfo on kohtuotsusele lisatud.
9.Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
10.Vabastada X apellatsioonimenetluses tasumata riigilõivu 180 euro tasumisest riigituludesse. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 09.12.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt võlgnevuse saamisega. Seoses vastuväite esitamisega läks nõue üle hagimenetlusse. 11.02.2020 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 976.52 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 170.79 eurot ning viivise alates 12.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras.
2.Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale raha tulenevalt Ferratum Bank p.l.c ja kostja vahel 23.02.2017 sõlmitud krediidilepingust nr CL6757. Ferratum Bank p.l.c. ütles lepingu üles 08.12.2017. Ferratum Bank p.l.c. loovutas 03.01.2018 nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.
3.Vastusena kostja vastuväidetele leidis hageja, et nõue ei ole aegunud. Kuivõrd tegemist oli krediidilimiidi lepinguga, märgiti lepingule laenusummaks „vastavalt arvele“, kuna lepinguga
2-19-137332 ei lepita kokku konkreetset laenusummat, vaid võimaldatakse krediidilimiidi raames laenusaajal raha kasutada. Lepingu lõpetamise teatiselt nähtub selgelt, et kostjale on saadetud 23.11.2017 seisuga võlgnevuse jääk ning antud täiendav tähtaeg 14 päeva võlgnevuse tasumiseks. Samuti teavitati, et täiendavaks tähtajaks kohustuse täitmata jätmisel öeldakse leping üles. Laenuandja ei saa vastutada, kas laenusaaja saab temale saadetud teated kätte sellelt aadressilt, mille ta laenuandjale on andnud. Laenuandja lähtub temale antud andmetest. Kostja on lepingu sõlmimisel andnud enda elukohaks XXX. Lepinguga kokkulepitud krediidikulukuse määr ei ületa seaduses lubatud maksimaalset määra. Kostja on lepingu sõlmimisel allkirjaga kinnitanud, et omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks ning on teadlik kõikidest lepingutingimustest. Kostja on kinnitanud, et kõik andmed on tõesed ja vastavad tegelikkusele. Vastuses aga kinnitab kostja, et on tahtlikult andnud laenuandjale ebaõigeid andmeid laenu saamiseks. Seega on kostja lepingut sõlmides tegutsenud hea usu põhimõtte vastaselt, esitades krediidiandjale enda sissetulekute ja kohustuste suhtes valeinfot. Poolte vahel sõlmitud leping ei ole tühine kostja viidatud sätete alusel. Võlausaldaja ei rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Kostja väidetud vääramatu jõu kohaldamine ei ole asjakohane. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda.
5.Kostja esitas aegumise vastuväite.
6.Hagi on tõendamata. Kostja ei eitanud krediidilepingu sõlmimist, kuid leidis, et hageja ei ole esitanud ühtegi arvet, mille alusel saaks kindlaks teha kostjale antud krediidi suuruse. Hageja esitatud krediidi kasutamise väljavõtte seotust kostjaga ei ole võimalik tuvastada.
7.Kostja ei ole saanud kätte hageja saadetud kirju lepingu lõpetamisest ja nõude loovutamisest. Teatised ei ole saadetud lepingus märgitud kostja postiaadressile. Lepingu lõpetamise teatisel puudub kuupäev. Kostja on saatnud juba 2017. aastast alates Julianus Inkassole e-kirju, milles annab teada, et kuna on haigestunud ega saa tööl käia ja tema sissetulekud on muutunud ebaregulaarseteks ja minimaalseteks, saab ta suhelda vaid e-posti teel, sest kostjal ei pruugi olla maksejõuetuse tõttu enam püsivat elukohta, millelt saada kätte talle saadetud kirju.
8.Krediidilepingus on heade kommetega vastuolus intressi- ja krediidikulukuse määr ning kõrge viivis kui ebamõistlikult kahjustavad lepingutingimused. Tegemist on kostja suhtes äärmiselt ebasoodsa tehinguga. Laenulepingu lisa 1 punktis 3 sätestatud krediidikulukuse määra ebakonkreetne formuleering „erineb sõltuvalt kasutusele võetud krediidi suurusest” on ebaselge tüüptingimus ja kahjustab kostjat, olles vastuolus Euroopa Liidus tüüptingimustega seonduva direktiiviga 93/13/EMÜ. Kostja palus kohtul juhul, kui kohus leiab, et leping kehtib, vähendada intressi-, viivise- ja krediidikulukuse määrasid.
9.Kostja palus kohtul hinnata laenulepingu tühiseks tunnistamise võimalikkust, kuna sõlmis lepingu sundolukorras, mis tulenes tema makseraskustest, mille tõttu ta ei saanud mõistlikku laenu pangast, kus intressid oleksid olnud madalamad. Kostjal oli tuvastatud osaline töövõime ning ta oli laenu võtmise ajal töötu.
10.Laenuandja on rikkunud kostjale laenu andmisel kohustust kontrollida krediidisoovija tausta ja krediidivõimekust. Laenuandja on laenu väljastanud liigkasuvõtlike eesmärkide saavutamiseks nähes juba eelnevalt, et taotlejal võib tulla raskusi laenu teenindamisega. Laenuandja jättis kontrollimata laenu taotlemise ajal kostjal esinenud maksehäired maksehäireregistris.
2-19-137332
11.Kostja palus kohtul hinnata rikkumise vabandatavust juhul, kui kohus tunnistab laenulepingu kehtivaks. Ei saanud eeldada, et kostja lepingu sõlmimisel saaks arvestada sellega, et ta tulevikus jääb töövõimetuks ja talle määratakse raske puue. Kostja palus kohtul arvestada asjaoluga, et lisaks eeltoodule on 29.03.2020 seisuga lisandunud veel teinegi vääramatu jõud – koroonaviiruse pandeemia, mis avaldab otsest kahjulikku mõju kostja vaimsele ja füüsilisele tervisele, tema töövõimele ja töökoha olemasolule, vähenenud töötasule. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Harju Maakohus rahuldas 27.05.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõlgnevuse 976.52 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 170.79 eurot ning viivise alates 12.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejale välja 800 eurot (s.o riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 600 eurot) ning kohustas kostjat tasuma nimetatud summalt viivist.
13.Kohus peab asja õigeks lahendamiseks hindama, kas hageja nõue on aegunud, kas kostja on rikkunud 23.02.2017 sõlmitud krediidilimiidilepingut, kas esinevad vastutust välistavad asjaolud ning kas ja millise summa peab kostja hagejale tasuma.
14.Kostja väitel on hageja nõue aegunud. Kohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõikele 1 ja § 147 lõikele 1. Hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 08.12.2017. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 09.12.2017 ning lõppeb kolme aasta möödumisel sissenõutavaks muutumisest ehk 09.12.2020. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
15.Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole kasutusele võetud krediiti täielikult tasunud, millest tulenevalt on hagi esitamise seisuga kostja võlgnevus hageja ees põhiosas 976.52 eurot. Kohus tugines VÕS § 396 lõigetele 1 ja 2. Kui pooled on kokku leppinud, et rahasumma võlgnetakse laenuna, siis on neil õigus selle kohta vormistada leping, mida antud juhul ka tehti. Lisaks nähtub kostja krediidi kasutamise väljavõttest, millistest summadest ja mis kuupäevadel põhisumma kujunes. Kostja ei ole kasutusele võetud krediiti täielikult tasunud, millest tulenevalt on hagi esitamise seisuga võlgnevus põhiosas 976.52 eurot.
16.Kostja väitis vastuses hagile, et hageja esitatud krediidi kasutamise väljavõte ei pruugi olla tema kohta, kuid samas ei ole kostja ka tõendanud, et ta oleks saanud laenu muus summas. Kohus leidis, et kostja vastuväited summa suurusele on paljasõnalised ja tuleb jätta tähelepanuta.
17.Kostja väitis ka, et lepingu lõpetamise teatisel puudub kuupäev ja ta ei saanud hageja saadetud teatiseid kätte, kuna tal puudub kindel elukoht. Samas on hageja tõendanud, et kostja andis lepingu sõlmimisel enda elukoha aadressiks XXX, kuhu lepinguga seotud teated ka saadeti. Lepingu üldtingimuste punkti 12.1 kohaselt oli kostja nõustunud sellega, et kõik postiga saadetud teated loetakse kätte saaduks 5 kalendripäeva pärast nende saatmist. Õigete kontaktandmete eest vastutab kostja. Asja materjalidest nähtub, et poolte vahel on toimunud kirjavahetus. Seega on kostja kindlasti olnud teadlik võlgnevusest, kuid ei ole seda sellest hoolimata tasunud. Viivise kogunemine ehk summa suurenemine on tingitud põhisumma tasumata jätmisest, mitte hageja pahatahtlikkusest.
18.Kostja väited laenulepingu tühisusest põhjusel, et ta sõlmis lepingu sundolukorras ja hageja ei kontrollinud kostja tausta ning krediidivõimekust, on paljasõnalised. Kohtu hinnangul nähtub tõenditest, et kostja esitas laenuandjale valeandmeid, mille esitamist kostja oma vastuses hagile
2-19-137332 ka kinnitas. Olukorras, kus kostja on laenuandjale ise esitanud teadlikult valeinfot, kannab sellest tulenevat riski tema ise.
19.Kostja leidis ka, et kui kohtu hinnangul on leping kehtiv, tuleks hinnata rikkumise vabandatavust. Kostja esitas suure hulga väidetavalt olulisi tõendeid, kuid need seisnevad põhiosas kostja ja tema abikaasa terviseandmetega seonduvas. Kohtu hinnangul ei vabanda kostja ega tema pereliikmete tervislik seisund ega ka riigis väljakuulutatud eriolukord lepingu rikkumist.
20.Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu põhivõlgnevuse 976.52 eurot ulatuses.
21.Kostja leidis mh, et hageja küsitud intress on liiga kõrge. Samas hagist ei nähtu, et hageja üldse intressi nõuaks. Hoolimata sellest selgitas kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingus toodud krediidi kulukuse määr on mõistlik. Kohus viitas VÕS § 94 lõikele 1 ja § 4062 lõikele 1. Praegusel juhul on pooled lepinguga kokku leppinud raha kasutamise eest intressis määraga 45,22% aastas. Poolte vahel on sõlmitud leping 23.02.2017 ning Eesti Panga andmete järgi kohaldub sellele 30.11.2016 avaldatud minimaalne krediidikulukuse määr 18,95% aastas. Seadusandja on ette näinud, et tarbimislaenude krediidi kulukuse määr ei tohi ületada kolmekordselt Eesti Panga lehel avaldatud määra. Seega oli vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal krediidikulukuse maksimaalne määr 56,85%. Kohus leidis, et lepinguga kokkulepitud krediidikulukuse määr ei ületa seaduses lubatud maksimaalset määra ja seega ei ole krediidilepingus heade kommetega vastuolus intressi- ja krediidikulukuse määr ja kõrge viivis kui ebamõistlikult kahjustavad lepingutingimused.
22.Kohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 ja VÕS § 113 lõikele 1. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist 0,022% päevas ehk seadusjärgses määras sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest alates laenusumma sissenõutavaks muutumisest ehk siis alates 09.12.2017 võttes arvesse kostja tasutud summat ning arvestades viivist kuni hagi esitamiseni. Selle perioodi eest on viivis 170.79 eurot. Kohtu hinnangul on selline viivise nõue igati kohane ning proportsionaalne. Samuti rahuldas kohus TsMS § 367 alusel hageja edasiulatuva viivise nõude.
23.Menetluskulud jäid TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.
24.Hageja menetluskulude nimekirja järgi on esindaja ajakulu materjalidega tutvumisel ja vastuse koostamisel 5 t, tunnihinnaga 120 eurot. Hageja ja tema lepinguline esindaja on käibemaksukohustuslased, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Kostja palus jätta menetluskulud poolte kanda, kuna kostja on esitanud kohtule dokumendid, mis tõestavad tema maksejõuetust ja rasket tervislikku seisundit. Samuti leidis kostja, et hageja on oma tegevusega vaidluse ja seega menetluskulud põhjustanud, kuna keeldus enne kohtumenetluse algust toimunud e-kirjavahetuses kostja pakutud kompromissist tasuda võlgnevus kostja majanduslikust ja tervislikust seisundist lähtudes kostja jaoks võimetekohase igakuise maksena. Samuti leidis kostja, et hageja soovib kulude hulka arvestada käibemaksu.
25.Kohus leidis, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaks ei lisandu) on kohtu hinnangul põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Samuti, arvestades kostja esitatud dokumentide suurt mahtu, on põhjendatud hageja esindaja ajakulu 5 t. Kostja maksejõuetus ning raske tervislik seisund ei ole põhjuseks, miks peaks vähendama hageja menetluskulusid. Samuti ei saa hagejale ette heita seda, et ta kohtueelses menetluses ei nõustunud kompromissiga kostja pakutud tingimustel. Käibemaks ei lisandu menetluskuludele, kuna nii hageja ise kui
2-19-137332 tema esindaja on käibemaksukohustuslased, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt hagejale välja menetluskulud 800 eurot (5 t x 120 eurot + riigilõiv 200 eurot). Apellatsioonkaebus
26.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada.
27.Kohus jättis kostja olulise vastuväite tähelepanuta. Kostja esitas 29.03.2020 seisukoha, milles väitis, et hageja nõude suurus on tõendamata ning palus kohtul nõude suurust kontrollida ja välja nõuda hagejalt nõude alusdokument, mis kinnitaks nõude suurust. Hageja esitatud lisa 4 „Krediidilimiidi kasutamine“ eeltoodut ei tõenda. Samuti ei ole hageja tõendanud, et esitatud dokument on seotud kostjaga, dokumendil ei ole viidet sellele, et see oleks väljastatud hageja süsteemist. Kostja palus jätta kõnealune dokument tõendina tähelepanuta. Otsuses ei ole põhjendatud, millele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et kostja vastuväited summa suurusele on paljasõnalised. Samuti ei ole selgitatud, miks võla jäägi tõendamiskoormus on kostjal ja mitte hagejal nagu seadus sätestab. Kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks.
28.Kostja ei saanud esitada tõendeid võla suurusest, sest tulenevalt raskest haigestumisest 2017. a, töövõimetusest ja raskest puudest ei olnud kostja võimeline pikalt tööl käima. Seoses sellega pidi ta vahetama pidevalt üürikortereid ning võlgnevust tõendavad dokumendid olid kolimiste käigus läinud kaduma. Seetõttu palus kostja kohtu abi algdokumentide saamiseks hagejalt, millise taotluse jättis kohus rahuldamata. Kohtule oli teada, et kostjal puudub juurdepääs kvalifitseeritud õigusabile ning juristi haridus. Õiglase menetluse huvides oleks kohtul tulnud pooltele selgitada, milliseid asjaolusid nad tõendama peavad ning milliseid tõendeid nad selleks esitama peavad. Samuti oli kohtul võimalus ise tõendeid koguda.
29.Kohus on rikkunud TsMS § 442 lõigetes 7 ja 8 sätestatud kohustusi ka menetluskulude osas otsust tehes. Kuigi kohus on ise, tuginedes kostja tõenditele, tunnistanud kostja maksejõuetust ja rasket tervislikku seisundit, ei ole otsuses selgitatud, miks maksejõuetus, töövõimetus ja raske tervislik seisund ei ole piisavad alused kohtule kaalumaks jätta kohtukulud poolte kanda. Kohus ei ole selgitanud, kuidas maksejõuetult isikult veel täiendavalt ligi 800 eurot menetluskulude väljamõistmine ei ole kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kohus jättis tähelepanuta väite ja tõendid, et kostja ei ole kunagi väitnud, et tervislik seisund on õigustus lepingu rikkumisele, vaid et kostja tugines lepingu rikkumise vabandatavusele pikaajalise töötuse, töövõimetuse ja raske tervisliku seisundi tõttu ning kohustusele ainsa pereliikmena üleval pidada oma tütart ja puudega ning töövõimetut abikaasat. Kohus jättis põhjendamata, miks kostja puhul ei ole kohaldatav vabandatavus vääramatu jõu tõttu. Vastustaja seisukoht
30.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, sh täiendavalt kogutud tõenditega, leiab, et Harju Maakohtu 27.05.2020 otsus tuleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud maakohtus suuremas summas kui 600 eurot ning kohustas kostjat tasuma
2-19-137332 väljamõistetud menetluskuludelt viivist. Muus osas tuleb otsuse resolutsioon jätta vastavalt TsMS § 657 lõike 1 punktile 21 muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi õiguslikku põhjendust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.
32.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud taotlused. Hageja esitas vastusena ringkonnakohtu 30.03.2021 selgitavale määrusele 08.04.2021 täiendavate tõenditena maksekorraldused laenumaksete ülekannete kohta. Kostja vaidles 19.04.2021 seisukohas tõendite vastuvõtmisele vastu, leides mh, et hageja ei ole põhjendanud, miks kõnealused tõendid esitati alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus möönab, et hageja taotluses ei ole esitatud eeltoodu osas selget põhjendust. Samas leidis ringkonnakohus 30.03.2021 määruses, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, jättes olukorras, kus kostja on esitanud vastuväited laenusumma suurusele, hagejale selgitamata tema kohustuse tõendada kostjale väljastatud krediidi suurust (sh krediidi kasutamise väljavõtte seotust kostjaga). TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul võib järeldada, et eelnevalt viidatud maakohtu menetluslik rikkumine on põhjus, miks hageja esitas kõnealused tõendid alles apellatsioonimenetluses. Seega võtab ringkonnakohus kõnealused maksekorraldused kui asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks esitatud tõendid TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 ja § 238 lõike 1 esimese lause alusel vastu.
33.Asja materjalidest nähtuvalt tuvastas maakohus hagi aluseks olevate asjaoludena mh, et: 1) hageja õiguseelneja (Ferratum Bank p.l.c.) ja kostja vahel oli sõlmitud krediidilimiidileping nr CL6757; 2) kostja ei ole kasutusele võetud krediiti täielikult tasunud; 3) hagi esitamise seisuga on kostja võlgnevus hageja ees põhiosas 976.52 eurot. Võlasumma suuruse tuvastas kohus hagi lisana 4 esitatud „Krediidi kasutamise väljavõte“ alusel. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et kohus jättis tema olulise vastuväite tähelepanuta. Nimelt tõi kostja oma 29.03.2020 seisukohas esile, et hageja nõude suurus on tõendamata ning palus kohtul nõude suurust kontrollida ja välja nõuda hagejalt nõude alusdokument, mis kinnitaks nõude suurust; et hageja esitatud lisa 4 eeltoodut ei tõenda, mh ei ole seda dokumenti võimalik seostada kostjaga. Maakohus jättis kostja vastuväited summa suurusele tähelepanuta, märkides, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud laenu mingis muus summas. Kostja leiab kaebuses, et kohus ei ole selgitanud, miks võla tõendamiskoormus on kostjal ja mitte hagejal, nagu seadus sätestab. Samuti, et kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks.
34.Kolleegium nõustub kostjaga, et selliselt pööras maakohus ebaõigesti ümber tõendamiskoormuse, kohustades kostjat tõendama oma vastuväidet. Vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt tuli hagejal tõendada, et kostja on saanud laenuandjalt hagis nõutud ulatuses laenu, st kostjale väljastatud krediidi suurust (sh asjaolu, et hagiavaldusele lisatud krediidi kasutamise väljavõte on seotud kostjaga). Maakohus jättis TsMS § 392 lõiget 1 rikkudes eeltoodu hagejale selgitamata. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu rikkumise 30.03.2021 määruses, selgitades pooltele tõendamiskoormust ja andes võimaluse selles osas seisukohti ja tõendeid esitada.
35.Kolleegium nõustub iseenesest kostjaga, et üksnes hagi lisana 4 esitatud krediidi kasutamise väljavõte ei tõenda kostjale antud laenu suurust. Samas esitas hageja 08.04.2021 täiendavate tõenditena maksekorraldused laenumaksete ülekannete kohta. Eelnevalt leidis ringkonnakohus,
2-19-137332 et tegemist on apellatsioonimenetluses lubatavate tõenditega TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 mõistes ja otsustas need vastu võtta. Viidatud maksekorraldustest nähtuvad järgmised ülekanded kostja pangakontole: 27.02.2017 343 eurot; 05.03.2017 50 eurot; 16.03.2017 150 eurot; 23.03.2017 50 eurot; 27.03.2017 30 eurot; 02.04.2017 100 eurot; 12.04.2017 300 eurot; 18.04.2017 250 eurot. Seega kokku 1273 eurot. Sellistel kuupäevadel ja sellistes summades ülekanded kattuvad ka hagiavalduses ja krediidi kasutamise väljavõttel märgitud ülekannetega. Kuigi ülekanded on tehtud BALTIC SKYWAYS OÜ pangakontolt, nähtub ülekannete selgitustest, et need on tehtud lepingust nähtuva laenuandja (Ferratum Bank p.l.c.) kohustuse täitmiseks kostja pangakontole. Seega leiab ringkonnakohus, et sõltumata krediidi kasutamise väljavõtte umbmäärasusest on kõnealuste maksekorralduste kaudu võimalik hagetavat summat seostada kostjaga. Lisaks eeltoodule tuleb arvesse võtta, et kostja ei ole maakohtu menetluses, apellatsioonkaebuses ega täiendavalt 19.04.2021 seisukohas väitnud, et ta ei ole üldse vaidlusalust laenu saanud või et ta oleks kõik saadu tagasi maksnud.
36.Eeltoodust tulenevalt on asjas tõendatud, et kostja sai laenuandjalt Ferratum Bank p.l.c. laenu kokku 1273 eurot, millest hagi kohaselt on tagastatud 296.48 eurot (nähtub ka krediidi kasutamise väljavõttelt). Seega oli hageja põhinõudena õigustatud kostjalt nõudma 976.52 eurot. Arvestades täiendavalt ka eeltoodud põhjendusi, nõustub kolleegium maakohtu lõppjärelduse ja vastavate põhjendustega, et hageja põhinõue on põhjendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele 976.52 eurot. Kolleegium nõustub ka maakohtu poolt kostja vastuväidetele vastuseks märgituga ega pea TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu vastavaid seisukohti käesolevas lahendis korrata.
37.Hageja viivisenõude osas nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Viivisenõude rahuldamise osas ei ole apellatsioonkaebuses ka (eraldiseisvaid) vastuväiteid esitatud.
38.Kaebuses vaidlustab hageja ka menetluskulude tema kanda jätmise. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja maksejõuetus, raske tervislik seisund ning kohtueelses menetluses hageja mittenõustumine kompromissiga ei saa olla hageja menetluskulude vähendamise aluseks. Maakohus on neid asjaolusid aga ebaõigesti käsitlenud menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus märgib, et kostja esile toodud asjaolusid tulnuks kohtul hinnata menetluskulude jaotuse otsustamisel, kaaludes TsMS § 162 lõike 4 või § 163 lõike 2 kohaldamist. Ringkonnakohus saab ise selle rikkumise kõrvaldada, täiendades ka selles osas otsuse põhjendusi. Kolleegiumi hinnangul viidatud sätete kohaldamiseks alused puuduvad.
39.TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud reeglina pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas on kohtul TsMS § 162 lõike 4 järgi võimalik erandina jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et TsMS § 162 lõike 4 rakendamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega eeldab selle sätte kohaldamine erandlike asjaolude olemasolu (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-142-10, punkt 10; 3-2-1-126-14, punkt 16). Eelnevast tuleneb, et lõike 4 kohaldamist peab kohus alati põhjendama. Vastavad põhjendused saavad rajaneda seaduses reeglina ettenähtud jaotuse ebaõigluse või ebamõistlikkuse tuvastamisel ning selle äärmuslikkusele hinnangu andmisel. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmist ei mõjuta iseenesest menetluskulusid hüvitama kohustatud menetlusosalise majanduslik olukord. Kolleegium on seisukohal, et tervisliku seisundi tõttu sissetulekute vähenemist ei saa antud juhul pidada asjaoluks, mille tõttu saaks pidada hageja menetluskulude
2-19-137332 väljamõistmist kostjalt viimase suhtes äärmiselt ebaõiglaseks. Kostja pidi laenu võttes ja seda tagasi maksmata jättes möönma, et laenuandja võib asuda laenu sisse nõudma, mh kohtumenetluses, millega eelduslikult kaasnevad kulud. Menetluses leidis tuvastamist, et tegemist oli põhjendatud hagiga. Menetluskulude suurus sõltus mh kostja enda vastuväidetest. Väljamõistetavad kulud oleks eelduslikult olnud väiksemad, kui kostja ei oleks esitanud põhjendamatuid vastuväiteid (millele hageja pidi seadusest tulenevalt vastama) või oleks võtnud hagi kohe õigeks. Seega mõjutas menetluskulude tekkimist osaliselt ka kostja enda menetluslik käitumine. Kaebuse väited vabandatavusest vääramatu jõu tõttu ei ole menetluskulude jaotuse otsustamisel asjakohased.
40.TsMS § 163 lõikest 2 tuleneb, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Praegusel juhul puudub alus ka viidatud sätet kohaldada, kuivõrd hagi on tervikuna rahuldatud.
41.Seoses kostja esile tooduga tema majandusliku seisundi kohta peab ringkonnakohus vajalikuks märkida täiendavalt järgmist. Kolleegium mõistab, et kostja on sattunud mh tervisliku seisundi tõttu majanduslikult raskesse olukorda, kuid (üksnes) see asjaolu ei anna alust jätta käesolevas menetluses hageja nõue (mh menetluskulude hüvitamise nõue) rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et makseraskustes olevatele füüsilistele isikutele on ette nähtud võlgade ümberkujundamise menetlus, mille põhimõtted sätestatakse võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses (VÕVS). VÕVS § 1 lõike 1 esimese lause järgi on VÕVS-i eesmärk makseraskustes füüsilisele isikule (võlgnikule) tema võlgade ümberkujundamise võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. VÕVS § 2 lõike 1 järgi võimaldatakse võlgade ümberkujundamise menetluses võlgnikule rahaliste kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui kostjal ei ole võimalik iseseisvalt saavutada võlausaldaja(te)ga kokkulepet kohustuste jõukohasel viisil tasumise tingimustes, on kostjal võimalik esitada võlgade ümberkujundamise avaldus vastavalt VÕVS §-dele 9–13. Alternatiivselt on kostjal maksejõuetuse korral (st kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine) võimalik esitada pankrotiseaduse (PankrS) § 13 järgi avaldus pankroti väljakuulutamiseks, mille raames on võimalik taotleda ka kohustustest vabastamise menetluse algatamist (PankrS § 169 jj). Riigikohus on selgitanud, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-16, punkt 14; 3-2-1-46-13, punkt 11).
42.Sellest, et kostja vaidlustas menetluskulude tema kanda jätmise ja temalt väljamõistmise, saab järeldada, et ta on vaidlustanud ka menetluskulude rahalise suuruse. Riigikohus on lahendi nr 2-17-13363 punktis 19 leidnud, et menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lõike 2 mõttes on tegemist ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Praegusel juhul nii on. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel rikkunud diskretsiooni piire, mõistes hageja mitteadvokaadist lepingulise esindaja kulud välja tunnitasuga 120 eurot. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-13, punkt 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks.
2-19-137332 Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades, et käesolev asi oli pigem mittekeerukas ja keskmise mahukusega, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tunnitasumääraks 80 eurot. Kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Õigusabitoimingutele kulunud aja hindamisel ei saa maakohtule diskretsiooni piiride rikkumist ette heita. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et 5 t esindaja ajakulu on käesolevas menetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning menetluse käiku arvestades mõistlik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja kulud maakohtumenetluses põhjendatud 5 t eest tunnitasuga 80 eurot, s.o kokku 400 euro ulatuses. Lisaks sellele mõistis maakohus põhjendatult kostjalt hagejale välja riigilõivu 200 eurot. Seega kokku tuleb kostjal hagejale maakohtu menetluskulude katteks hüvitada 600 eurot.
43.Lisaks eeltoodule leiab kolleegium, et maakohus kohustas põhjendamatult kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist. TsMS § 177 lõike 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Praegusel juhul ei ole toimiku materjalide kohaselt hageja menetluskuludelt viivise väljamõistmist taotlenud. Seetõttu tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega kostjat kohustati TsMS § 177 lõike 4 järgi tasuma menetluskuludelt hagejale viivist. Menetlusosalise taotluseta menetluskuludelt viivise väljamõistmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lõike 1 punkti 5 tähenduses, mis on alus kohtulahendi tühistamisele selles osas kaebusest olenemata (TsMS § 656 lõige 4) (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-18-9099, punkt 16). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
44.Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lõiget 1 (koosmõjus § 639 lõikega 1). TsMS § 163 lõikest 1 tuleneb, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kaebuse rahuldamise ulatuse määramisel võtab kolleegium arvesse, et maakohus mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 976.52 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 170.79 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates 12.02.2020 (mille summa otsuse tegemise aja seisuga oli 22.26 eurot), lisaks menetluskulud 800 eurot. Seega otsuse tegemise seisuga tulnuks kostjal hagejale tasuda kokku 1969.57 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse alusel vähendas ringkonnakohus kostjalt väljamõistetavat summat menetluskulude osas 200 euro võrra. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldatuks 10% ulatuses (1969.57 - 200 = 1769.57, mis on u 90% 1969.57-st, seega hagejale väljamõistetav kogusumma vähenes u 10% võrra). Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud 10% ulatuses hageja ja 90% ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
45.Täiendavalt märgib kolleegium vastuseks kostjale, et nagu eelnevalt lahendis leitud, puudub ka apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel alus kohaldada TsMS § 162 lõiget 4. Selleks ei anna alust ka kostja 19.04.2021 seisukohas täiendavalt esile toodu, et apellatsioonimenetluse kulud tuleks jätta hageja kanda, kuna tema põhjustas apellatsioonimenetluse vajaduse, jättes maakohtule õigeaegselt esitamata dokumendid, mis tõendaksid kostjale väljastatud laenu suurust. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus rikkus kõnealuste tõendite esitamise vajaduse osas selgitamiskohustust, mistõttu ei saa tõendite esitamata jätmist maakohtus hagejale ette
2-19-137332 heita ega asuda seisukohale, et hageja põhjustas oma käitumisega apellatsioonimenetluse. Tuleb arvestada, et kokkuvõttes oli tegemist täies ulatuses põhjendatud hagiga. Lisaks ei ole kostja menetluses kordagi väitnud, et ta ei oleks vaidlusalust laenu saanud või et ta oleks kõik saadu tagasi maksnud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt tunnistab ka kostja ise tegelikkuses laenu saamist, tuues esile, et kuni osamakse suurenemiseni on ta varasemalt võlgnevust korrapäraselt tasunud.
46.TsMS § 174 lõigete 1 ja 3 järgi tuleb ringkonnakohtul vastavalt jaotusele määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja 08.04.2021 nimekirja järgi on tema menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 4,55 t õigusabi eest (s.o 0,5 t apellatsioonkaebusega tutvumine; 3 t kaebusele vastuse koostamine; 0,3 t kohtumäärusega tutvumine; 0,75 t seisukoha esitamine) tunnitasuga 120 eurot (käibemaksu ei lisandu), s.o kokku 546 eurot. Hageja palub, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 709388667. Kostja palus jätta hageja menetluskulud tema enda kanda, kuid konkreetseid vastuväiteid hageja menetluskulude suuruse kohta ei esitanud.
47.TsMS § 175 lõikest 1 tuleneb, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg (kokku 4,55 t), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja materjalidega. Hageja mitteadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuta) ei ole aga TsMS § 175 lõike 1 mõttes mõistlik ega põhjendatud. Kolleegium jääb oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et käesolevas vaidluses on põhjendatud tunnitasumääraks 80 eurot.
48.Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud 4,55 x 80 = 364 euro ulatuses, millest vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 90% s.o 327.60 eurot (364 x 0,9).
49.Hageja on palunud ka määrata, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ pangakontole viitenumbriga 709388667. Kolleegium leiab, et sellesisuline lahendi täitmise korra kindlaksmääramise taotlus ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-20-4817, punkt 20 viimane lõik).
50.Kostja osales menetluses iseseisvalt, seega tal puuduvad lepingulise esindaja kulud. Kostja menetluskuluks on üksnes riigilõiv 200 eurot, mille tasumisest on ta vabastatud ringkonnakohtu 17.08.2020 määruse alusel. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb hagejal tasuda TsMS § 639 lõike 1 ja § 190 lõigete 2, 3 koosmõjus riigituludesse osa riigilõivust võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-13, punkt 62). Seega tuleb hagejal tasuda 10% 200-st, s.o 20 eurot.
51.Kolleegium selgitab, et TsMS § 179 lõike 5 alusel tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Makseinfo on kohtuotsusele lisatud. TsMS § 179 lõike 9 alusel tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamisel kohustatud isikul tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
52.TsMS § 639 lõike 1 ning § 190 lõike 2 ja lõike 4 esimese lause koosmõjust tulenevalt kuuluks kaebuse rahuldamata jäämisega võrdeline osa riigilõivust, s.o 90% 200-st, milleks on
2-19-137332 180 eurot, kostjalt sissenõudmisele riigituludesse. Samas ei ole kolleegiumil andmeid, et kostja majanduslik olukord oleks paranenud, võrreldes 17.08.2020 määruse tegemise aja seisuga. Nimetatud määruse tegemise aja seisuga andis kostja majanduslik olukord aluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Seega vabastab kolleegium kostja TsMS § 190 lõike 7 alusel kohustusest tasuda riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 180 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.