Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

KIRJELDAV OSA

Kohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel otsusest välja kirjeldava osa.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue saadeti kostja e-postile XXX. Kostja märkis 23. märtsil 2021 samalt e-posti aadressilt, et ta sai kirja kätte, kuid ei saa dokumente avada. Kohus saatis 26. märtsil 2021 hagimaterjalid ja vastuse nõude kostja e-posti aadressile XXX pdfformaadis. Kohus hoiatas, et kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda või oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale TsMS § 3141 lg 2 alusel kätte seega 1. aprillil 2021. Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei esitanud tähtaegselt vastust. Kohus hoiatas kostjat, et kirjaliku vastuse kohtu poolt antud tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul hageja

nõusolekul või taotlusel õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Hageja põhinõue on ainult osaliselt õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt hõlmab hageja põhinõue lisaks teenuse osutamise tasule ka käsitlustasusid kokku 150 eurot (dtl 27). Teenuse osutamise tasu nõue on õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa Eesti AS ja kostja 9. juulil 2017 liitumislepingu nr 6398277 ja osamaksetega vara müügilepingu nr 6398280 ning 8. mail 2018 liitumislepingu nr 7190175 ja osamaksetega vara müügilepingu nr 7190181. Kostja kohustus lepingute kohaselt tasuma osutatud teenuste eest kostjale esitatud arvete alusel. Kostja ei tasunud ajavahemikul 1. juuni 2018 kuni 1. september 2018 esitatud järgnevaid arveid: 2021609283 (maksetähtpäev 18.06.2018), 2021838022 (maksetähtpäev 18.07.2018), 2022081734 (maksetähtpäev 18.08.2018) ja 2022394814 (maksetähtpäev 18.09.2018). Elisa Eesti AS ütles kostjaga sõlmitud lepingu(d) võlgnevuse tõttu üles. Elisa Eesti AS loovutas 22. jaanuaril 2020 nõuded hagejale. Hageja põhinõue on 250 euro 82 sendi osas muutunud sissenõutavaks. Hagejal on lepingute ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel õigus nõuda selle täitmist. Käsitlustasu nõue 150 eurot ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt tuleneb käsitlustasu maksmise kohustus osamaksetega vara müügilepingu tingimustest, mille kohaselt, kui Elisa Eesti AS lõpetab kliendiga lepingu kliendi poolse rikkumise tõttu, siis on Elisa Eesti AS-l õigus nõuda lepingu lõpetamisega seotud kulutuste katteks käsitlustasu ja antud hetkeks vara eest tasumata kõigi osamaksete korraga tasumist (dtl 27). Arvestades käsitlustasu nõudeõigust sätestava lepingusätte sõnastust, on käsitlustasu sisuliselt leppetrahv võlgnikust tuleneva asjaolu tõttu lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku kohustust korrektselt täitma. Kuivõrd käsitlustasu tasumise kohustus tekib lepingu alusel juhul, kui leping lõpetatakse kostja rikkumise tõttu, ning käsitlustasu alusel kuulub hüvitamisele lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kahju, on sellise kokkuleppe eesmärk lihtsustada kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku olema Elisa klient, st tegemist on olemuslikult leppetrahvi kokkuleppega. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid, sh tüüptingimuste tühisust (vt Riigikohtu

eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Tüüptingimustes ebamõistlikult kõrge leppetrahvi sätestamine toob VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel seega kaasa vastavate tüüptingimuste tühisuse. Leppetrahvi peamine eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisest tekkinud kahju arvestamist ja hüvitamist. Leppetrahvi teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt täitma. Leppetrahvi eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Tüüptingimustes sätestatud leppetrahvi nõue on ebamõistlikult kõrge ning VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine seega juhul, kui tüüptingimuse kasutajale kohustuse rikkumisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes leppetrahvi nõudega, ning ka väiksem leppetrahv oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku kohustust korrektselt täitma. Leppetrahvi nõue on kahe lepingu peale kokku 150 eurot. Leppetrahvi eesmärgina on hagis välja toodud katta Elisa Eesti AS-le lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kulu (dtl 27). Kuivõrd praeguses asjas on hagiavalduse kohaselt leping üles öeldud, tuleb võrrelda lepingu alusel tasumisele kuuluvat leppetrahvi lepingu lõpetamise kuluga. Elisa Eesti AS-i põhitegevusalaks on telekommunikatsiooniteenuse osutamine, mille lahutamatu osana Elisa Eesti AS või tema klient lõpetavad lepinguid. Tavapäraselt ei ole lepingu lõpetamine tasuline. Kohus järeldab sellest, et lepingu lõpetamise tõttu tegelikult tekkiv kulu on minimaalne ja peab jääma tunduvalt alla 150 euro kahe lepingu kohta. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, milline kulu tal lepingu lõpetamisel tekib ja kui suur see on. Kohus leiab seega, et Elisa Eesti AS-le lepingu lõpetamisega tekkinud kahju on, võrreldes hageja vastava leppetrahvi nõude suurusega, ebaproportsionaalselt väike. Samuti tagaks kohtu hinnangul ka tunduvalt väiksem leppetrahv võimaluse korral mõistliku kliendipoolse lepingu täitmise, arvestades mh arvetest nähtuvat teenuse osutamise tasude suurust (keskmiselt 30 eurot kuus). Leppetrahvi kokkulepe on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel seega tühine. Viivise nõue on osaliselt õiguslikult põhjendatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on alates 1. juulist 2016 0% aastas. Hageja võib VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel nõuda kostjalt viivist kokku 48 eurot 48 senti alljärgnevalt:  9 euro 62 sendi tasumisega viivitamise eest alates 19. juunist 2018 kuni

Kuna hageja nõue on väiksem kui 500 eurot, saab hageja VÕS § 115 lg 1 ja § 1132 lg 2 p 1 alusel nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist kolme meeldetuletuskirja saatmise eest üksnes 25 euro ulatuses. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud, et ta oleks kandnud võla sissenõudmiskulusid muul viisil kui kolme meeldetuletuskirja saatmise tõttu. Hageja võla sissenõudmise kulude nõue on õiguslikult põhjendatud seega 25 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus rahuldas hagi ligikaudu 64% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 64% ulatuses kostja ja 36% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv hagiavalduse esitamise eest 125 eurot ja esindajatasu 480 eurot (käibemaksuta), kokku 605 eurot. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maksekäsu kiirmenetluses kuuluvad TsMS §-st 4842 tulenevalt peale riigilõivu hüvitamisele avaldaja menetluskulud summas 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse kulud on TsMS § 172 lõikest 9 tulenevalt põhjendatud hüvitada 20 euro ulatuses. Arvestades tsiviilasja õiguslikku keerukust ja mahtu, on esindajakulu pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppemist tehtud toimingute osas vajalik ja põhjendatud 100 euro ulatuses. Hageja menetluskulud on seega kokku 245 eurot (125 + 20 + 100). Kostja ei teinud menetluses toiminguid. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal võiks olla hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. Kuna kohus jättis 64% menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud 156 eurot 80 senti (245 * 0,64). Hageja ülejäänud menetluskulud jäävad hageja kanda. Arvestades hageja taotlust, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.