2-20-138545/12 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi O. K. i (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt omas hageja kostja vastu nõuet 30.07.2018. a sõlmitud laenulepingu nr. L89001899150 alusel, kui kostja võlgnes hagejale 1576,65 eurot põhivõlana ja viivised summas 113,79 eurot. Kuna kostja kõnesolevat summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled 29.10.2019. a kompromissileping /võlatunnistuse nr 24827036 (edaspidi leping), millega hageja loobus osaliselt viiviste nõudest 1,65 euro ulatuses ning võimaldas kostjal tasuda kohustust kompromissisummas 1688,79 eurot (1576,65 põhivõlg + 112,14 sissenõutavaks muutunud viivis) osamaksetena. Pooled leppisid lepingu punktis 3.1 kokku, et kui kostja ei täida kompromissis kokkulepitud kohustust tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Kostjat hoiatati, et juhul, kui ta on vähemalt kahe graafikujärgse maksega hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kogu kompromissisumma jäägi kohest tervikuna tasumist. Kuna kostja ei tasunud kokkulepitud makseid, luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks alates 28.12.2019. a osamakse tähtaja möödumisest. Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,06% päevas viivituses olevalt maksmata summalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, et ta sai selgitustest aru ning tema hinnangul on viivisemäär mõistlik. Hageja on volitanud kostjalt võlgnevust sisse nõudma PlusPlus Baltic OÜ-d ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud hagejale teadaolevale kostja aadressile teenusena kolm võlateatist. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. Eeltoodud asjaoludel ja toetudes võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 76 lg 1 ja 3, 82 lg 1, 578 lg 1, 100, 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 taotleb hageja kostjalt välja mõista kompromissilepingust tulenev põhivõlgnevus 1576,65 eurot, viivised 112,14 eurot; lepingutasu 30 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot, pärast kompromisslepingu/võlatunnistuse sõlmimist sissenõutavaks muutunud viivised 315,96 eurot ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel viivis põhivõlalt (1576,65 eurot) 0,06% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

II Kostja vastuväited hagile Kostja O. K. vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt oli kostjal sõlmitud laenuleping Inbank AS-ga, mitte Aktsiaseltsiga PlusPlus Capital. Kui nõue hagejale loovutati, siis oleks hageja pidanud võlgnikule esitama konkreetsed võlanõude dokumendid. Dokumentide sisu oleks pidanud sisaldama konkreetseid summasid (põhinõuet, intresse, hilinemistasusid, leppetrahve, kõrvalnõudeid jne). Hageja seda ei teinud. Võlanõude tasumist nõudis hageja sms–de ja e-mailide teel, samuti telefonikõnedes ning küsitavad summad olid iga kord erinevad. Ka kompromisskokkulepet nõudis hageja telefoni teel. Kostja sellega nõus ei olnud ning nõudis korrektseid summasid iga kuu enda meilile, kus on lahti kirjutatud, millest nõue koosneb. Kostja ei tea, mida hageja arvestas ja kuidas summad kujunesid. Kostja eitab hagejaga kompromisslepingu sõlmimist ning viivise määra läbirääkimist. Võlateatist nr 355524 ei ole kostja saanud. Kostja on ise 2020. aasta juunis pakkunud hagejale kompromissi, et tasub kahe erineva nõude katteks kokku iga kuu 400 eurot. Kostja palus edastada korrektsed võladokumendid, et oleks aru saada, kellele ja kui palju peab kostja tasuma ning palus vormistada maksegraafik kirjalikult ja välistada maksegraafikus laused nagu „et kui ei tasu maksegraafikus kokkulepitud summasid korrektselt, muutub kogu võlg koheselt sissenõutavaks“; „ kui endast olenematutel põhjustel rikub maksegraafiku kohustust, siis muutub kogu võlg sissenõutavaks koheselt“. Kompromissi kirjalikult ei vormistatud. Kostja leiab, et hageja on kuritarvitanud tema õigusi, omandades võlanõude Inbank AS-lt ning selle omakasupüüdlikult enda kasuks pööranud. Kostja võtab omaks asjaolu, et on algsele võlausaldajale jätnud oma kohustused täitmata ning on menetluses olnud valmis sõlmima kompromissi ilma kõrvalkohustusteta selliselt, et tasub nõude katteks 200 eurot kuus. Ta on viidanud Covid-19 viiruse levikuga seotud töö tegemine raskendatusele, millega hageja peaks arvestama. III Hageja arvamus kostja vastuväidete kohta Hageja peab kostja vastuväiteid alusetuteks. Pooltevahelise kokkuleppe punkt 2.1 kohaselt sõlmisid pooled punktis 1.1 toodud nõude osas kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 tähenduses. Kokkuleppe punktis 2.3 kinnitasid pooled kooskõlas VÕS § 578 lõikega 2, et lepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest (lõpetavad lepingu punktis 1.1 toodud võlasuhte) ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Kokkuleppe punkti 2.4 järgi lugesid pooled lepingu sõlmimisega lõppenuks punktis 1.1 kirjeldatud võlgniku kohustused võlausaldaja ees ning võlgnikul tekkis uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma 1688,79 eurot. Hageja selgitab, et 29.10.2019. a koostatud kompromissilepingu nr 24827036 sõlmisid pooled 04.11.2019. a, kui allkirjastasid selle digitaalselt. Kokkuleppe punkt 2.4 sätestab sõnaselgelt, et lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma. Kompromissilepingu sõlmimisel loobusid lepingupooled oma nõuetest ning omandasid kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega ei ole Inbank AS-i laenuleping nr. L89001899150 asjassepuutuv ega mõjuta hagi aluseks olevaid poolte õigussuhteid. Kostja väide, et tema ei ole 29.10.2019. a kompromissilepingut nr 24827036 sõlminud, on hageja poolt ümber lükatud. Hageja edastas kostjale lepingu tutvumiseks e-kirjaga 17.10.2019. a kell 09:39. Kostja allkirjastas lepingu 04.11.2019. a kell 19:19 ja tagastas lepingu e-kirjaga samal päeval kell 19:25. Leping oli kostja valduses enne allkirjastamist ligi kaksteist päeva, seega oli kostjal piisavalt aega kasutada professionaalset abi lepinguga tutvumiseks.

Kostjale edastatud võlateatised, milles sisaldub tasumata summa ja viivitusintress, on koostatud ja esitatud erinevatel ajaperioodidel, mistõttu on ka kajastatud summad erinevad, sest ajas viivised kasvavad ning nõue muutub suuremaks. Hageja on edastanud võlateatisi kahe erineva nõude osas. Kostja väide, et ta ei ole teatist nr 355524 kätte saanud, pole asjakohane. Hageja on meeldetuletuskirjad, sh nr 355524 kostja poolt avaldatud rahvastikuregistri aadressile ja 29.10.2019. a koostatud lepingus märgitud aadressile kohale toimetatud. Kui kostja on oma aadressi muutnud, siis oleks tal tulnud sellest teavitada hagejat vastavalt lepingu punktile 5.3. Lepingu punkt 3.2 sätestab, et maksekohustuse rikkumisel nõustub võlgnik tasuma võlausaldajale viivist 0,06% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakatakse arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Lepingu allkirjastamisega võlgnik kinnitas, et viivise määr on temaga läbi räägitud, ta on selgitustest aru saanud ning tema hinnangul on see mõistlikus suuruses. IV Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestavad, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: - O. K. i ja Inbank AS-i vahel oli lepinguline suhe, mille alusel sai O.K. Inbank AS-lt laenu; - O.K. ei ole laenulepingut vastavalt kokkulepitule täitnud ning seetõttu on tekkinud võlgnevus lepinguliste kohustuste täitmisel; - Inbank AS on loovutanud nõude O.K. i vastu Aktsiaseltsile PlusPlus Capital. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on nõue kostja vastu, kui on, siis millisel alusel ning kui suur see olla saab. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et O. K. ning Aktsiaselts PlusPlus Capital, keda esindas N. G., on 04.11.2019. a allkirjastanud kompromisskokkuleppe/võlatunnistuse nr 24827036. Asjaolu, et dokumendil on märgitud kuupäevaks 29.10.2019. a, ei tähenda, et dokument oleks õigustühine. VÕS § 11 lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Käesoleval juhul on hageja tõendanud, et on kostjaga 04.11.2019. a sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt võttis kostja kohustuse tasuda hagejale Inbank AS-ga 30.07.2018. a sõlmitud laenulepingust nr L89001899150 tuleneva võlgnevuse 1576,65 eurot ja viivise 112,14 eurot. Samuti leppisid pooled kokku viivisemääras 0,06% tasumata põhivõlalt päevas. Kostja pidi esimese osamakse summas 300 eurot tasuma 28.11.2019. a. Kostja võetud kohustusi täitma ei asunud, st ei teostanud maksegraafikujärgseid makseid. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel 04.11.2019. a sõlmitud kokkuleppe omab nii kompromisslepingu (VÕS § 578) kui ka deklaratiivse võlatunnistusse (VÕS § 30) tunnuseid, kuivõrd kostja kinnitab kokkuleppes, et tal on varasemast laenulepingust tulenevad võlgnevus hageja ees. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Kohtupraktikas on leitud, et kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus,

on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (Riigikohtu 24.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16). Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks aluse asuda seisukohale, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlgnevust hageja ees. Tema vastuväited on jäänud paljasõnalisteks. Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 1 on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub midagi tegema või tegemata jätma. Osundatud paragrahvi 2. lõike kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Antud juhul võttis kostja endale 04.11.2019. a kokkuleppega kohustuse tasuda hagejale 1688,79 eurot maksegraafiku alusel (põhivõlgnevus 1576,65 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 112,14 eurot). Kokkuleppe lisaks oleva maksegraafiku kohaselt oli esimese osamakse tasumise tähtpäev 28.11.2019. a ning teise osamakse tasumise tähtpäev 28.12.2019. a. Kostja nimetatud kohustusi ei täinud, mistõttu muutus kogu kostja võlgnetav summa kooskõlas lepingu punktidega 3.1 ja 3.3 koheselt sissenõutavaks pärast teise osamakse kuupäeva möödumist, s.o alates 29.12.2019. a. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane kostja viide sellele, et loovutusest teatamisel tulnuks teates eraldi välja tuua võlgnevuse kujunemine. Kohus möönab, et võla kujunemise arvestuse selge väljatoomine mistahes teadetes võlgnikule peaks olema iseenesest mõistetav, kuid antud juhul ei saa olla vaidlust võlgnevuse kujunemise osas. Kostja ei ole eitanud võlgnevuse olemasolu. Asjas on tõendamist leidnud uue kompromisslepingu/võlatunnistuse allkirjastamine 04.11.2019. a ja sellega on kostja võtnud endale uue iseseisva kohustuse vastavalt VÕS §-le 30. Viited kostja majandustegevuses esile kerkinud raskustele ei ole antud juhul samuti relevantsed, sest esitatud tõenditest nähtub, et lepinguline suhe on kostjal hagejaga eraisikuna, mitte ettevõtjana. Asjaolu, et ülemaailmse pandeemia tõttu on majandustegevus raskendatud, on kohtu hinnangul igati usutav, kuid see ei saa olla lepinguliste kohustuste mittetäitmist vabandavaks asjaoluks. Lisaks nähtub, et võlgnevus on tekkinud juba enne, kui kostja viidatud viirus 2020. aastal laialt levima hakkas. Kostja väide, et ta on sõlminud telefoni teel hagejaga suulise kokkuleppe võlgnevuse tasumise osas, on tõendamata. Veel enam, kostja on ise kinnitanud, et kompromiss jäi telefoni teel sõlmimata, sest hageja ei olnud kostja tingimustega nõus ega esitanud kostja soovitud andmeid. Ka ei ole kohane kostja viide sellele, et tema on nõus kompromissi sõlmima siis, kui saab ise määrata maksekuupäevad. Kohus selgitab, et kompromiss tähendab siiski mõlemapoolseid järeleandmisi ja kooskõlastatud tingimusi võlgnevuse tasumise osas, mitte ühe poole sätestatud tingimusi. Hageja on kohtumenetluses pakkunud kostjale kompromissi, kuid kostja ei ole sellega nõustunud, kuivõrd ei ole kompromissi allkirjastanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista 04.11.2019. a sõlmitud kokkuleppe järgne põhivõlgnevus 1576,65 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 112,14 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks lepingu punkti 5.1 alusel välja mõista lepingutasu 30 eurot.

Hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude alates lepingu lõppemisest kuni hagiavalduse kohtule esitamiseni. Hageja nõuab kostjalt viiviseid põhivõlgnevuselt 315,96 eurot määraga 0,06%. Viivisemäär tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on leidnud, et viivisemäär on ebamõistlik ega ole kostjaga läbi räägitud. VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tuleks eelduslikult hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seadusjärgne viivisemäär päevas on käesoleval ajal 0,0219% päevas, seega ei ületa poolte vahel kokku lepitud viivisemäär ka kolmekordset seaduslikku viivisemäära, mistõttu on kostja nimetatud seisukoht ainetu. Kohus märgib, et kostja on allkirjastanud kompromisskokkuleppe/võlatunnistuse, milles sisaldub klausel, et kostjaga on viivisemäär läbi räägitud ja kostja on sellest aru saanud. Seega on kostja väide, et temaga ei ole viivisemäära läbi räägitud, tõendamata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda viivist 04.11.2019. a lepingu punktis 3.2 sätestatud määras, s.o 0,06% päevas. Perioodi 29.12.2019. a (s.o lepingu lõppemine mittetasumise tõttu) kuni 26.11.2020. a (s.o hagiavalduse esitamine) eest on hagejal õigus nõuda viivist põhivõlgnevuselt 1576,65 eurot 315,96 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue tuleb samuti rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (1576,65 eurot) määraga 0,06% päevas alates 27.11.2020. a kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 139,06 eurot ning alates 23.04.2021. a 0,06% tasumata põhivõlalt päevas kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel palub hageja mõista kostjalt välja sissenõudekulu 35 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot. Hageja poolt esitatust ei nähtu, millistel asjaoludel nõuab hageja sissenõudekulude hüvitamist just taotletud ulatuses. VÕS § 1132 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud hüvitiste ülempiirid, mitte tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär. Kui poolte vahel ei ole meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks eelnevat kokkulepet, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Tallinn 2016, lk 580). Eeltoodu tõttu jätab kohus hagi rahuldamata sissenõudekulude osas.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi O. K. i vastu tuleb rahuldada osaliselt. O. K. ilt tuleb Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja mõista poolte vahel 04.11.2019. a sõlmitud kompromissleping/võlatunnistuse nr 24827036 alusel lepingus kokku lepitud põhivõlg 1576,65 eurot, kompromisslepingu sõlmimise tasu 30 eurot ning viivis 567,16 eurot, samuti viivis 0,06% põhivõlalt (1576,65 eurot) alates 23.04.2021. a kuni põhivõla täieliku tasumiseni. V Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus seoses hagi osalise rahuldamata jätmisega 98% menetluskuludest kostja kanda ja 2% hageja enda kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks hagi esitamisel tasutud riigilõiv 250 eurot ja hageja õigusabikulud 420 eurot. Riigilõivu suuruse sätestab seadus, mistõttu on tasutud riigilõivu suurus põhjendatud. Hageja esitatud esindustasu arve kohaselt on hagejale õigusteenust osutatud hinnaga 100 eurot/tund (lisandub käibemaks). Kohtupraktika kohaselt on nimetatud tasumäär mõistlik. Kokku on esindustasu arve kohaselt esindaja ajakulu 3,5 töötundi, mistõttu on hageja õigusabikulude suuruseks 420 eurot (3,5 tundi x 100 eurot + käibemaks). Kohus leiab, et hageja õigusabikulud on käesoleva asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ja vajalikud. Hageja on koostanud hagiavalduse ning seisukoha kostja vastuväidetele, milliste toimingute tegemiseks on usutav ajakulu 3,5 tundi. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskulude suuruseks seega 670 (250 + 420) eurot. Menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulude katteks 656,60 eurot (s.o 98% hageja menetluskuludest). Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb otsuses märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus peab vajalikuks selgitada ka, et kohtuotsuse sissejuhatavas osas märgitud hagihind ei ole menetluskulu. Hagihind omab tähendust vaid kohtu jaoks tsiviilasja menetlemisel, näiteks nõutava riigilõivu arvestamisel; samuti sõltub hagihinnast see, kas kohus saab menetleda asja lihtsustatud korras või kirjalikus menetluses kohtu määramisel.