TARTU HOIU-LAENUÜHISTU hagi Katri Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
8878 eurot 50 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Katri Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (kostjad): I. Katri Susi (isikukood XXXXXXXXXXX) II. Ain Valge (isikukood XXXXXXXXXXX) III. Anvar Põder (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Janar Kuus Vastustaja (hageja): TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (registrikood 11319532), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsus ja saata TARTU HOIULAENUÜHISTU hagi Katri Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra vastu võlgnevuse väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (hageja) esitas 25. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi Katri Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra (kostjad) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 8970 eurot 60 senti (sh põhinõue 3937 eurot 94 senti, intress 1094 eurot 72 senti, viivis 3937 eurot 94 senti). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Baltic Glass Group OÜ 1. detsembril 2015 kapitalirendilepingu nr X. 15. veebruaril 2016 sõlmisid hageja ja Klaasiprofid OÜ ning Baltic Glass Group OÜ kohustuste ülevõtmise lepingu nr X, millega kehtestati kapitalirendilepingule uus maksegraafik. Samal kuupäeval sõlmis hageja ka käenduslepingud nr X-3 Katri Susiga, nr X-4 Ain Valgega ja nr X-2 Anvar Põdraga, millega kostjad võtsid vastutuse lepingust nr X ja lepingust nr X tulenevate kohustuste täitmise eest. Seega on kostjate käendustega tagatud kõikide lepingutest tulenevate põhi- kui ka kõrvalkohustuste täitmine. Liisinguleping öeldi 20. oktoobril 2016 erakorraliselt üles, sest lepingu esemeks olnud sõiduk oli hävinud/muutunud kasutuskõlbmatuks. Ajavahemikul 15. veebruar 2016 - 25. oktoober 2016 oli Baltic Glass Group OÜ tasunud kapitalirendilepingust nr X tulenevate kohustuste katteks maksegraafiku alusel kokku 1437 eurot 21 senti, millest vastavalt maksegraafikule ja üldtingimustele arvestati 953 eurot 7 senti põhiosa katteks ja 484 eurot 14 senti intressi katteks. Seega oli 25. oktoobri 2016 seisuga tasumata põhiosa jääk 6637 eurot 94 senti. Liisingueseme müügist laekus 21. juunil 2017 2700 eurot, mis arvestati võlgnevuse põhiosa katteks. Kapitalirendilepingu üldtingimuste kohaselt arvestatakse intressi kuni lepingust tuleneva vara maksumuse täieliku tasumiseni liisinguandjale intressimääraga 9% aastas. Kapitalirendileping on üles öeldud 20. oktoobril 2016 ja sellega lõppes ka poolte vahel kokku lepitud maksegraafik.
Hageja on arvestanud ja nõuab ajavahemiku 1. juuli 2017 - 1. august 2020 eest intressi 1094 eurot 72 senti (3937,94 x (9% / 365)) x 1128). Lepingus kokkulepitud viivise määr on 0,2% päevas. Ajavahemiku 1. juuli 2017 - 1. august 2020 eest on viivis seega 8883 eurot 99 senti (3937,94 x 0,2%) x 1128). Hageja nõuab viivist põhinõudega samas ulatuses, s.o 3937 eurot 94 senti.
2.Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ja taotlesid selle rahuldamata jätmist. Kostjad leidsid, et hageja nõue on aegunud. Kapitalirendileping öeldi erakorraliselt üles ilma etteteatamistähtaega järgimata 20. oktoobril 2016 ning sellest tulenev nõue aegus 20. oktoobril 2019 kell 24.00. Kostjate hinnangul ei oma tähtsust liisingueseme realiseerimise aeg, sest võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Kostjad leidsid, et hageja on menetluse jooksul muutnud hagi alust, kui on muutnud lepingu numbrit, millest hageja väidetav nõue tuleneb. Kostjad ei anna hagi muutmiseks nõusolekut. Hageja on muutnud ka nõutava viivise protsenti. Hagiavalduse punktis 2 on hageja märkinud viivise protsendiks 0,0219% päevas, hagi muutmisel on selleks aga märgitud 0,2% päevas. Hageja ei ole täpsustanud, millest selline muutus on põhjustatud. Kostjad viivise protsendi muutmisega ei nõustu. Kostjatele jäi hageja nõude kujunemine ebaselgeks. Liisingueseme müügi hind on tõendamata. Liisinguese müüdi madala hinnaga.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 15. jaanuari 2021 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 15. veebruaril 2017 sõlmitud käenduslepingute nr X-3, nr X-4 ja nr X-2 alusel
eurot
senti (sh põhinõue 3937 eurot 94 senti, intress 1002 eurot 62 senti ja viivis 3937 eurot 94 senti). Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 2546 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus ei nõustunud kostjate väidetega, et hageja on hagi muutnud. Hageja on pärast hagi menetlusse võtmist parandanud ebatäpsuse hagis viidatud lepingu numbri osas. Sellega ei ole muutunud hagi aluseks olevad põhilised asjaolud. Ka on hageja täpsustanud nõutavat viivisemäära. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 20. oktoobril 2016 liisingulepingu ülesütlemisega ning sellest ajast alates hakkas kulgema ka aegumistähtaeg, kuid kohus nõustus hagejaga, et aegumistähtaeg oli vahepeal peatunud, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud. Kapitalirendilepingule nr X kohalduvate üldtingimuste punkt 10.6. sätestas, et lepingu ülesütlemise korral on liisinguandja kohustatud täitma kõik lepingust tulenevad raha tasumise kohustused. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara ning rahuldab saadud ostuhinna arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, kohustub liisinguvõtja tasuma puudujääva osa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Lepingu üldtingimused on lepingu lahutamatu osa. Seetõttu ei saanud liisinguandja esitada kohustuse täitmiseks nõuet enne, kui liisinguesemeks olnud vara oli realiseeritud ja nõue muutus sissenõutavaks pärast liisinguandja poolt täiendava tähtaja möödumist nõude rahuldamiseks. Kui
hageja oleks enne vara müümist esitanud nõude liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, oleks saanud nõude täitmisest üldtingimuste punktile 10.6. viidates keelduda. Asjaolu, et juhtumi uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse tõttu ei saa sõidukit esialgselt planeeritud kahe kuu jooksul realiseerida, ei olnud lepingu ülesütlemisel ette nähtav, mistõttu ei pidanud kohus põhjendatuks kostjate viiteid sellele, et hageja ise on piiritlenud liisingueseme realiseerimise aja kahe kuuga. Vaidlust ei ole selle üle, et vara müüdi 21. juunil 2017 hinnaga 2700 eurot. Hageja teatas vara realiseerimisest 19. septembril 2017 ning andis vastavalt liisingulepingu tingimustele tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Tulenevalt VÕS § 82 lg-st 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul ei saanud liisinguandja vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 10.6. nõuda liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist enne liisingueseme realiseerimist. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus hagejaga, et nõude aegumine oli kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise tõttu peatunud perioodil 20. oktoobrist 2016 – 1. juulini 2017 ning
19.septembrist 2017 – 27. septembrini 2017 ning seda aega ei saa arvestada aegumistähtaja hulka. Hageja realiseeris sõiduki müügihinnaga 2700 eurot ning arvestas nimetatud summa põhivõlgnevusest maha. Võlgnevus 19. septembri 2017 nõudeavalduse kohaselt oli 8038 eurot 36 senti (põhivõlgnevus 4104 eurot 27 senti ja viivis 3934 eurot 9 senti). Kostjad on menetluses esitanud vastuväite, et liisingueseme väärtus tulnuks kindlaks määrata vara tagastamise ajal ning vara väärtus ei saanud olla vaid 2700 eurot. Samas ei ole kostjad sellise väite tõendamiseks kohtule tõendeid esitanud ega oma väidet põhistanud. Vaidlust ei ole, et sõiduk muutus teelt välja sõitmise tõttu kasutuskõlbmatuks ja selliselt hagejale ka tagastati. Kapitalirendilepingu nr X üldtingimuste kohaselt arvestatakse intressi kuni lepingust tuleneva vara maksumuse täieliku tagastamiseni liisinguandjale ning intressimääraks on 9% aastas. Hageja arvestas intressi perioodi 1. juuli 2017 kuni 1. august 2020 eest 1094 eurot 72 senti. Eelpool on kohus leidnud, et hageja nõude aegumine oli peatunud kuni 1. juulini 2017, seega sai hageja intressi arvestada ka alates 2. juulist 2017. Kohus arvestas ühe päeva intressi summas 97 eurot 10 senti (9%/365 x 3937,95 eurot) väljamõistetavast intressist maha. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista intress 1002 eurot 62 senti. Kapitalirendilepingu kohaselt on viivisemääraks 0,2% päevas. Hageja esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et hageja on arvestanud lepingujärgses määras viivist alates sõiduki müügist kuni 1. augustini 2020 summas 8883 eurot 99 senti, kuid nõuab viivist põhivõlaga samas suuruses. Kohtu hinnangul tuleneb viivise määr lepingust ning pole ebaselge, ka viivise summa kujunemine on jälgitav. Hageja on viivise nõuet korrigeerinud ning selline viivisearvestus on kooskõlas kapitalirendilepinguga. Maakohus märkis, et uue põhivõlgnevuse sisse on hageja arvestatud ka esialgse intressi 57 eurot 24 senti. Kuigi VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole intressilt lubatud viivist nõuda, leidis kohus, et kuna hageja on vähendanud viivist enam kui poole võrra, võib ka intressilt arvestatud viivise lugeda vähendatud viivise osaks. Maakohus leidis, et hageja nõue 8878 eurot 50 senti (sh põhivõlgnevus 3937 eurot 94 senti, intress 1002 eurot 62 senti ja viivis 3937 eurot 94 senti) väljamõistmiseks ei ole aegunud ja kuulub rahuldamisele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad paluvad menetluskulud jätta hageja kanda.
Maakohus on jätnud välja selgitamata, millistest nõuetest hageja nõue koosneb. Maakohus käsitles hageja nõuet põhinõude, intressi ja viivisena. Maakohus ei ole enne nõuete aegumise hindamist võimalikke erinevaid aegumistähtaegasid käsitlenud ega pooltega arutanud ning on jätnud kohaldamata TsÜS-i aegumist reguleerivad sätted. Riigikohus on 18. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16 tehtud otsuse punktis 13 korranud üle oma seisukoha, et liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud. Maakohus on asunud ekslikult seisukohale, et aegumine oli peatunud. Esiteks on maakohus jätnud täiesti tähelepanuta selle, et 20. oktoobri 2016 ülesütlemisavalduses on sõiduki müümise tähtaeg konkreetselt piiritletud. Ülesütlemisavalduses on märgitud: „Juhul, kui liisinguandjal ei õnnestu 2 (kahe) kuu jooksul alates käesoleva avalduse kuupäevast liisingueset müüa, nõuab liisinguandja liisinguvõtjalt kogu liisingulepingu järgse võlgnevuse kohest tasumist.“ Hageja ei andnud seega ülesütlemisavalduses ebamäärast täiendavat tähtaega kuni liisingueseme müümiseni, vaid piiritles selle tähtaja ise maksimaalselt kahe kuuga. Kostjad on selgitanud, et VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte aga selle müügihinda. Kostjad viitasid Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 (p 17). Seega on üldtingimuste säte selles osas tühine. Antud juhul on tegemist nõudega, mis tuleneb tarbijakäendusest. Aegumine ei saanud seega tühise tingimuse alusel peatuda. Kostjate hinnangul ei ole ebamäärase täiendava tähtaja andmine seaduse kohaselt üldse võimalik. Maakohus on alusetult asunud seisukohale, et juhtumi uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse tõttu ei olnud võimalik sõidukit esialgselt planeeritud kahe kuu jooksul realiseerida. Sellisele järeldusele jõudmist ei ole maakohus selgitanud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (29. juuni 2017) resolutsiooni punktist 3 nähtub, et asitõendid või äravõetud või konfiskeerimisele kuuluvad objektid puudusid, mistõttu ei saanud sõiduki müük kriminaalmenetluse tõttu kuidagi takistatud olla. Seejuures tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetlus ei takistanud hagejal kuidagi liisingueseme hinna kindlaks tegemist ja oma nõudes arvestamist liisingueseme tagastamise ajal. Seega ei saanud aegumine ka sel põhjusel kuidagi peatuda. Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et liisingueseme väärtuse oleks pidanud tõendama kostjad. Riigikohtu 18. veebruari 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14 (p 12) on selgitatud, et kuna VÕS § 367 lg 1 järgi on tegemist liisinguandja nõudega liisinguvõtja vastu, siis peab liisinguandja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus ei andnud kostjatele võimalust hageja esitatud uutele seisukohtadele vastata. Hageja
22.detsembri 2020 seisukohtade punktis 7.40 on hageja esitanud uue seisukoha, et ülesütlemisavalduses hageja enda poolt märgitud sõiduki müümise maksimaalne tähtaeg (2 kuud) ei kehti, kuna üldtingimustes on teisiti kokku lepitud. Kostjatele sellele seisukohale vastamiseks tähtaega ei antud.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsus tuleb tühistada ning TARTU HOIU-LAENUÜHISTU hagi Katri Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra vastu võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Hageja on esitanud kostjate kui käendajate vastu hagi kapitalirendilepingust nr X tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Kostjate vastuväite kohaselt on nõue aegunud, sest liisinguleping öeldi üles 20.10.2016, kuid hageja on esitanud maksekäsu kiirmenetluses avalduse kostjate vastu alles 15.04.2020, s.o TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatust tähtajast hiljem.
8.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16 tehtud kohtuotsuse p-s 13 asunud seisukohale, et „liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud (Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu
17.veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12;
4.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Liisingulepingu käendamisest tulenevad nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).
9.Antud juhul ei ole maakohus eristanud enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning ei ole arvutanud aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud. Ringkonnakohus märgib, et nõustub kostjate seisukohaga, et maakohus ei ole kindlaks teinud liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud erinevate nõuete aegumistähtaegade algust ning on kohaldanud ebaõigesti aegumise peatumist reguleerivaid sätteid (TsÜS § 167 lg 2).
10.VÕS §-s 367 on sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed. Antud juhul ei ole hageja täpsustanud, milliseid summasid ta kostjatelt kooskõlas VÕS §-ga 367 nõuab ning ka maakohus ei ole asja lahendamisel sellele asjaolule tähelepanu pööranud. Hagi kohaselt nõuab hageja kostjatelt intressi ajavahemiku 01.07.2017 – 01.08.2020 eest summas 1094 eurot 72 senti ning samuti viivist sama ajavahemiku eest. Maakohus on jätnud tähelepanuta selle, et kui leping öeldakse üles, siis muutub rahaline kohustus sissenõutavaks ning täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1), kuid nõuda ei saa lisaks viivisele veel intressi.
11.Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et maakohtu poolt esiletoodud asjaolud, millede alusel väidetavalt peatus hagi aegumine, ei ole sellised, mis TsÜS § 167 lg 2 alusel oleksid aluseks aegumise peatumisele. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni.
Antud juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks võlgnikule määranud VÕS § 114 lg 1 kohase täiendava mõistliku tähtaja kohustuse täitmiseks. Üldtingimuste p-s 10.6 sätestatu ei ole käsitletav kohustatud isikule mõistliku tähtaja määramisena kohustuse täitmiseks. Pigem saab üldtingimuste p 10.6 alusel asuda seisukohale, et mingis osas ei muutunud hageja nõue koheselt sissenõutavaks lepingu ülesütlemisel, kuid seda asjaolu on vaja arutada pooltega ning võimaldada esitada neil oma seisukoht. Maakohus ei ole seda teinud.
12.Hageja poolt lepingu ülesütlemisavalduses märgitu, mille kohaselt „Juhul, kui liisinguandjal ei õnnestu 2 (kahe) kuu jooksul alates käesoleva avalduse kuupäevast liisingueset müüa, nõuab liisinguandja liisinguvõtjalt kogu liisingulepingu järgse võlgnevuse kohest tasumist.“, ei ole samuti käsitletav aegumise peatumise alusena TsÜS § 167 lg 2 mõttes. Samas võib nimetatu olla aluseks sellele, et hageja nõue mingis osas ei muutunud sissenõutavaks.
13.Maakohtu otsusest ei selgu, mis alusel asus kohus seisukohale, et kriminaalmenetluse tõttu ei olnud võimalik sõidukit esialgselt planeeritud kahe kuu jooksul realiseerida. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (29. juuni 2017) nähtub, et asitõendid või äravõetud (või konfiskeerimisele) kuuluvad objektid puudusid.
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja menetlemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, kuna on jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Asjaolu, et maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei vabasta kohut eelmenetluse ülesannete täitmisest. Maakohus, eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise tõttu, ei eristanud enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning ei ole kohaldanud aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud, s.o maakohus ei ole välja selgitanud hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohti nende nõuete suhtes. Samuti on maakohus kohaldanud ebaõigesti aegumise peatumist reguleerivaid sätteid ning jätnud tuvastamata aegumise peatumise otsustamisel vajalikud asjaolud. Kuna aegumise kohaldamiseks (mittekohaldamiseks) on vajalik välja selgitada hageja nõuded ja kostjate seisukohad nende nõuete suhtes (s.o vaja on täita eelmenetluse ülesanded), siis ringkonnakohus leiab, et ei saa ise teha asjas uut otsust, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
15.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6). /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.