2-20-16579/17 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, hageja nõue ja seisukohad 1.11.11.2020 hagiavalduses palus U. R. (hageja) tuvastada, et U. R.il (R.) puuduvad kohustused Julianus Inkasso OÜ ees, mis tulenevad 13.03.2007 U. R. ja OÜ Raha24 vahel sõlmitud laenulepingust seoses nõude aegumisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt on hageja ja OÜ Raha24 vahel 13.03.2007 sõlmitud laenuleping, mille alusel sai hageja laenu summas 3000 Eesti krooni ja laenu tagastamise tähtajaks oli 1 kuu. Seega pidi hageja laenu koos intressidega tasuma 13.04.2007 (laenu lõpptähtaeg), kuid hageja oma kohustust ei täitnud. OÜ Raha24 loovutas laenulepingust tuleneva nõude Julianus Inkasso OÜ-le (kostja). Hageja sai teada, et tegemist on OÜ-lt Raha24 ostetud võlgnevusega, millele lisandusid viivised ja muud kulud. Hageja kostja nõuet ei tasunud. Maksehäirete veebilehelt www.taust.ee leidis hageja, et tal esineb võlgnevus kostja ees. 14.10.2020 saatis kostja hagejale järjekordse nõudekirja, milles andis võlgnevuse tasumiseks tähtaja, so 20.10.2020. Hageja esindaja kontakteerus kostjaga ja teatas, et hageja ei tunnista võlgnevust, kuna tegemist on aegunud nõudega ja palus selle kustutamist maksehäireregistrist. Kostja leidis nõude aegumise osas, et kohaldamisele kuulub TsÜS § 146 lg 4 10-aastane aegumistähtaeg. Hageja on seisukohal, et kuigi tal esines võlgnevus, siis on see käesolevaks hetkeks aegunud. Kuna laenu tagastamise tähtajaks oli 13.04.2007, siis algas laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja kulgemine 14.04.2007 ja lõppes kolme aasta möödumisel, so 14.04.2010. Seega, kui põhikohustus on aegunud, siis on aegunud ka kõikvõimalikud kõrvalnõuded. Eelnevat kostja ei tunnista ja nõuab hagejalt jätkuvalt võlgnevuse tasumist. Kuna hageja on Krediidiinfo maksehäireregistris, ei ole tal võimalik krediidiasutustest saada järelmakse ega laene. Hageja tugines nõude õigusliku alusena TsÜS § 142 lg 1, TsÜS § 143, TsÜS § 144, TsÜS § 146 lg 1, TsÜS § 147 sätestatule. 2.13.01.2021 seisukohas leidis hageja, et kostja vastuses toodud vastuväited ei ole asjakohased. Kostja viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-15-09 p-ile 14, kuid ei ole seda lõpuni lugenud või sellest õigesti aru saanud. Nimelt leidis kohus eelviidatud lahendis, et: „Samas ei ole kohtute tuvastatu kohaselt hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kostja tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, kõnealuse sätte kohaldamiseks ei piisa“. Kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-179-09 p-ile 11, milles selgitati tahtluse mõistet, ei ole käesoleval juhul asjakohane, seejuures on selles lahendis kohus asunud seisukohale, et: „Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav“. Hagejale jäi arusaamatuks kostja viide TsÜS § 145 lg 2, mille kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Seda põhjusel, et

hageja ja kostja vahel puudus igasugune kokkulepe aegumistähtaja pikendamiseks. Kostja väitis, et käesoleval juhul saaks tavaolukorras (kui lepingut ei oleks rikutud tahtlikult) lugeda nõude aegumisperioodi lõpuks 13.04.2012 (so 5 aasta möödumisel), kuid võttes arvesse, et hageja on tahtlikult jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata, siis tuleb lähtuda, et nõue aegus 10-aastase perioodi lõppemisel. Hageja märkis, et selline käsitlus on ebaõige ja ei tulene seadusest. TsÜS § 146 lg 2 kohaselt on viie aastane aegumistähtaeg ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude puhul, seega on hageja jaoks ebaselge, mida kostja pidas silmas, kui nimetas aegumistähtajaks 13.04.2012. Hageja rõhutas, et isegi, kui kohalduks 10-aastane aegumistähtaeg tulenevalt TsÜS § 146 lõikest 4, oleks ka sel juhul tegemist aegunud nõudega. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kuna hageja pidi tagastama laenu 13.04.2007, algas aegumistähtaja kulgemine 14.04.2007 ning isegi kui oleks kohaldunud 10-aastane aegumistähtaeg, oleks see saabunud 14.04.2017. Hageja leidis, et kostja tõlgendus aegumise mõiste osas on meelevaldne. Ebaõige on kostja käsitlus, mis puudutas seda, et aegumine annab võlgnikule üksnes õiguse keelduda oma kohustuste täitmisest, kuid kohustus jääb alles ja võlausaldajal on endiselt õigus nõuda kohustuse täitmist. Sellise käsitluse korral kaotaks aegumise institutsioon oma mõtte. Lisaks juhtist hageja tähelepanu asjaolule, et kostja seisukohtades esineb vasturääkivusi. Kõigepealt on kostja märkinud, et isegi juhul, kui arvestada maksehäire avaldamise lubatavust valemi järgi 10+3 aastat, siis oleks igal juhul lubatav maksehäire avaldamine kuni 13.04.2020. Vaatamata sellele, et ka nimetatud tähtajast on möödunud 9 kuud, on endiselt hageja vastu avaldatud maksehäire üleval. Hageja ei nõustunud ka kostja viitega, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-70-11 toetanud seisukohta nagu oleks olukorras, kus kohustus on täitmata, kuid aegunud, proportsionaalsuse põhimõtet arvestava avaldamise maksimaalse tähtaja määramisel 13. aastat arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. Vastupidi, nimetatud lahendi p-is 22 märkis Riigikohus, et: „Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et IKS § 11 lg 7 p-s 4 sätestatud piirang on seotud kohustuse rikkumise lõppemisega, mitte aegumisega. Aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumist lõpetava alusena selle sätte tähenduses. Küll on nõude aegumist võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kolleegium nõustub vastustaja ja ringkonnakohtuga, et 10aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu“. Hageja pidas vajalikuks märkida, et IKS § 10 lg 2 p 3 näeb ette sama aluse, mis varem kehtinud IKS § 11 lg 7 p 2. Kokkuvõtvalt osundas hageja, et kõik kostja vastuväited on ainetud ning ei ole kooskõlas seadusega ja need tuleb jätta tähelepanuta. Eeltoodust tulenevalt jäi hageja hagiavalduses esitatud nõude juurde ja palus hagi täies ulatuses rahuldada. 3.25.02.2021 täpsustas hageja, et tegemist oli nn SMS laenuga ning tol ajal kehtiva praktika kohaselt kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud. Hageja kontoväljavõttest nähtuvalt kandis OÜ Raha24 hagejale 14.03.2007 laenu üle ja selgitusena oli märgitud laenutaotlus. Kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et omandas OÜ-lt Raha24 nõude hageja vastu ja et laenu tasumise tähtajaks oli 13.04.2007, mida on kostja märkinud hagejale 14.10.2020 e-postiga saadetud võlanõudes ja oma vastuses. Tuginedes TsMS § 231 lõikele 2 leidis hageja, et vaidlus puudub järgmistes asjaoludes: hageja on laenu saanud ja laenu tasumise tähtaeg oli 13.04.2007. Vaidlus seisneb üksnes selles, kas nõue on aegunud ja kas sellest tulenevalt on hagejal õigus keelduda kohustuste täitmisest.

4.23.12.2020 vastuses kostja hagiavalduses esitatud seisukohtadega ei nõustunud ja vaidles neile vastu. Kostja ei vaielnud vastu asjaoludele, et laenuandja ja hageja vahel on sõlmitud laenuleping, mille alusel sai hageja laenu ja hageja asus laenu kasutama, kuid laenulepinguga võetud kohustusi ta ei täitnud. Hageja oli teadlik enda võlast ehk kohustusest. Kostja kinnitas, et tal on nõudeõigus hageja vastu, mida on hageja ise tõendanud. Kostja vaidles vastu hageja nõude aegumisega seotud käsitlusele. Kostja hinnangul on hageja lepingut rikkunud tahtlikult ja hageja ei ole esile toonud asjaolusid, miks ta kohustusi rikkus. Kuivõrd hageja on hagiavalduses kinnitanud, et ta ei ole sõlmitud lepingut täitnud, siis saab järeldada, et hageja soovis lepingu sõlmimisega õigusvastaseid tagajärgi ning hageja tegevusetust saab pidada pahatahtlikuks. Kostja leidis, et hageja on lepingu sõlmimisel käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei saanud aru tahtlikult põhjustatud teo õigusvastasusest ja et ta ei soovinud õigusvastase tagajärje saabumist. Täielikult on hageja poolt tõendamata, mida on hageja teinud selleks, et ära hoida lepingu rikkumist ja sellega kaasnevat tagajärge. Kostja tugines TsÜS § 146 lg-le 4 ja märkis, et kuna hageja on lepingulisi kohustusi rikkunud tahtlikult, siis tuleb nõude aegumise tähtajaks lugeda 10. aastat. Antud juhul saaks tavaolukorras (kui lepingut ei oleks rikutud tahtlikult) lugeda nõude aegumisperioodi lõpuks 13.04.2012 (so viie aasta möödumisel), kuid arvestades hagejapoolset lepingujärgset tahtlikku rikkumist, siis tuleb lähtuda sellest, et nõue aegus 10-aastase perioodi lõppemisel. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS § 186, kusjuures esikohal on kohane täitmine. Nõude aegumine ei ole võlasuhte lõppemise aluseks ja aegumine annab võlgnikule TsÜS § 142 lg 1 alusel üksnes aluse õiguse keelduda kohustuse täitmisest, kuid kohustus (võlg), kui faktiline asjaolu jääb aegumisest hoolimata alles ja võlausaldajal on endiselt õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist vastavalt VÕS §-ile 76. Lisaks eeltoodule märkis kostja, et Andmekaitse Inspektsiooni poolt avaldatud juhendi „Maksehäirete avaldamine“ §-is 4 tuuakse välja järgmist: "Inspektsioon ei saa anda hinnangut, kas isikute võlanõuded võlausaldaja ees on tekkinud õiguspäraselt või kas isikud on kohustusi võlausaldaja ees rikkunud tahtlikult. Arvestades võimalusega, et kohustusi võib olla rikutud tahtlikult, lähtub inspektsioon täitmata kohustuste puhul 10-aastasest aegumistähtajast. Et mitte asetada kohustuse täitnud isikuid ebavõrdsesse olukorda (kuivõrd isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 7 punkt 4 lubab nõude täitmisest veel 3 aasta jooksul andmeid avaldada), lähtub inspektsioon olukorras, kus kohustus on täitmata kuid aegunud, proportsionaalsuse põhimõtet arvestava avaldamise maksimaalse tähtaja määramisel 13 aastast arvates nõude sissenõutavaks muutumisest.“ Antud seisukohta toetab ka Riigikohtu poolt 12.12.2011 tehtud otsus nr 3-3-1-70-11. Eeltoodust nähtuvalt lähtub Andmekaitse Inspektsioon täitmata kohustuste puhul 10-aastasest aegumistähtajast ning sellisel juhul on lubatud avaldada andmeid IKS § 10 lg 2 p 5 alusel 15.aastat. Isegi juhul, kui arvestada Andmekaitse Inspektsiooni varasemat seisukohta maksehäire avaldamise lubatavusest valemi järgi 10 + 3 aastat, siis igal juhul oleks lubatav maksehäire avaldamine kuni 13.04.2020. Kostja sedastas, et vaatamata nõude aegumisele esineb hagejal kohustus tasuda lepingujärgne võlgnevus. Kokkuvõtvalt leidis kostja, et on piisava põhjalikkusega põhistanud ja tõendanud, et hageja on rikkunud lepingut tahtlikult ja nõude aegumise perioodiks tuleb lugeda 10. aastat ning ilmnevalt hageja ei kavatsenudki lepingu sõlmimisel seda täitma asuda ja soovis õigusvastase tagajärje saabumist. Samuti ootas hageja teadlikult kohustuse täitmise keeldumise õiguse (aegumise) saabumist ja püüab sel alusel enda lepingulise kohustuse täitmisest vabaneda. Hageja ei ole VÕS § 102 sätestatud kohustust täitnud, millest saab järeldada, et kohustuse täitmise takistavat asjaolu ei eksisteerinudki. Pooltel oli võimalus asi lahendada kohtuväliselt, kuid hageja sellega ei nõustunud ja hageja on käitunud ebaeetiliselt. Kuivõrd hageja oli õigusvastase tagajärje saabumisest teadlik ja hageja justnimelt seda sooviski, siis selle tulemusena oli kostja sunnitud oma õigusi kohtu kaudu kaitsma. Hageja soovis kostjat heade kommete vastaselt kahjustada, kuna hageja ei ole kordagi vaielnud vastu asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud leping, millega kaasnesid hagejale kohustused. Laenu saades

8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsiooni) kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja 13.10.2020 võlanõudes (14.10.2020 e-kiri hagejale), viitenumber 245735062 on viidatud, et võlgnevus tuleneb hageja ja OÜ Raha 24 vahelisest tehingust, võlgnevuse tähtajaks oli 13.04.2007 ja kuna OÜ Raha24 on nõude loovutanud, siis tuli hagejal võla osas pöörduda Julianus Inkasso OÜ poole (tl 14). Kuivõrd eeltoodud asjaolude osas vaidlust ei esine, siis on kohus seisukohal, et 13.03.2007 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping ja tasumata laenukohustuse näol on tegemist tehingust tuleneva nõudega. 9.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. Hageja on hagis seisukohal, et laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja kulgemine algas 14.04.2007 ja lõppes 14.04.2010, laenulepingujärgsed kõikvõimalikud nõuded on aegunud ja nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg 1 (tl 6). Kostja on seevastu kokkuvõtvalt arvamusel, et nõue ei ole aegunud, kuna hageja on laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud teadlikult ja tahtlikult ning sellest tulenevalt on TsÜS § 146 lg 4 kohaselt kohaldatav aegumistähtaeg kümme aastat. Kostja vastuväited põhinesid ka sellel, et hageja ei ole esile toonud, miks ta kohustusi rikkus ja hageja on lepingu sõlmimisel käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et ta ei saanud aru tahtlikult põhjustatud teo õigusvastasusest ja ei soovinud õigusvastase tagajärje saabumist (tl 28-34). Pooled vaidlevad eeskätt selle üle, kas hageja rikkus laenu tagastamise kohustust tahtlikult või mitte. Kohus käsitleb esmalt kostja vastuväitest lähtuvalt nõude aegumist TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. TsÜS § 146 lg 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla, kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16.09.2009 lahend nr 3-21-79-09, p 11). Kohus leiab, et kostja väited, et kohaldada tuleks TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud kümneaastast nõude aegumistähtaeg põhjusel, et hageja on rikkunud oma kohustusi teadlikult ja tahtlikult, mida hageja on kinnitanud laenuvõla tasumata jätmisega, ei ole põhjendatud. Kohus selgitab, et hagejal ei olnud asjas vajalik esile tuua ja tõendada negatiivseid asjaolusid, mida hea usu põhimõttest tulenevalt hageja ei pea ise tõendama (vt Riigikohtu 10.12.2014 lahend nr 3-2-1-124-14, p 26). Sellisteks negatiivseteks

10.Kohus on eelnevalt leidnud, et asjas ei kohaldu laenulepingust tulenevale nõudele TsÜS § 146 lg 4, kuna kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 mõistes lepinguliste kohustuste tahtlikku rikkumist tõendanud. Kohus on seisukohal, et asjas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 136 lg 2 kohaselt kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-162-13 p-is 29-31 ja nr 2-15-6538 p-s 15 märkinud, et: „TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Tähtaeg lõpeb TsÜS § 135 lg 2 järgi tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 1 järgi määratakse tähtpäeva saabumine tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. TsÜS § 136 lg 2 tulenevalt möödub aastates arvutatav tähtaeg kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval kuul ja päeval. Nõude maksmapanekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 järgi tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul aegusid hageja nõuded 01.02.2021, kohtud arvutasid hageja nõuete aegumistähtaega õigesti. Laenuleping sõlmiti 01.02.2008, kostjad pidid laenu tagasi maksma hiljemalt 01.02.2009. Kuivõrd 01.02.2009 oli pühapäev, siis TsÜS § 136 lg 8 järgi saabus laenu tagastamise tähtpäev järgneval tööpäeval, so 02.02.2009 (RK lahend nr 3-2-1-47-12 p 14). Kolleegium leidis, et ka aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12). Seega oli kostjatel aega kohustusi täita 02.02.2009“. Vaidlustamata asjaoluna oli laenusumma tagastamise tähtajaks 13.04.2007 (reede) ja kostja laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks samal kuupäeval, so 13.04.2007, millest

11.Kehtiva isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 kohaselt võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt ei ole lubatud IKS § 10 lg 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi ning kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat. IKS § 21 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad andmesubjektil nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ja isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida, et andmete edasine edastamine on IKS § 10 lg 2 pde 3 ja 5 alusel andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustav ning kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja nõue on aegunud ja sellise nõude alusel maksehäire avaldamine võib kahjustada ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Riigikohus on 12.12.2011 lahendis nr 3-3-1-70-11 p-s 16 selgitanud, et nõude aegumist on võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel ja mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Arvestades, et nõude aluseks olev laenuleping on sõlmitud 13.03.2007 ja nõue muutus sissenõutavaks 13.04.2007, on kohustuse rikkumisest möödunud juba vähemalt 13. aastat (aprillis 2021 14.aastat). Riigikohus on selgitanud, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu (vt Riigikohtu 12.12.2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11 p-s 22). Kohus on antud asjas asjaolusid arvestades seisukohal, et täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida kostja ei ole soovinud või suutnud tehingulise aegumistähtaja jooksul hagejalt sisse nõuda, ei ole hageja isikundmete jätkuv avaldamine üheski maksehäireregistris pärast nõude aegumist põhjendatud. Käesoleval juhul riivab andmete jätkuv edastamine surveabinõuna ülemääraselt hageja õigusi ja vabadusi. Kuivõrd hageja ei ole hagiavalduses esitanud kostja vastu maksehäireregistrist hageja isikuandmete ja maksehäire eemaldamise kohustamise nõuet, siis tuleb hagejal endal andmete eemaldamiseks pöörduda asjaomaste isikute poole ja teha vajalikud toimingud. Kohus selgitab, et ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.

12.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 173 lg 1 ja § 174 lg 1). Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus rahuldab hagi, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja on 11.03.2021 esitanud lõpliku menetluskulude nimekirja (tl 73-78). Hageja menetluskulud on kokku summas 650 eurot. Menetluskulud koosnevad hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust 125 eurot, õigusabikuludest summas 525 eurot (käibemaksuta; konsultatsioon, dokumentidega tutvumine ja 11.11.2020 hagiavalduse koostamine 2 h x 100=200 eurot; kostja vastusega tutvumine ja 13.01.2021 seisukoha koostamine 2,5 h x 100=250 eurot; 02.02.2021 kohtumäärusega tutvumine ja 25.02.2021 seisukoha koostamine 0,75 x 100= 75 eurot). Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja õigusteenuse tunnitasu 100 eurot käibemaksuta ja lepingulise esindaja ajakulu teostatud toimingute osas on asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Riigilõiv on asjas vajalik kulu. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 650 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise menetluskuludelt (650 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik