KIMBUTAJA OÜ ja OS Retail OÜ hagid XX vastu teabe saamiseks, dokumentide esitamiseks ja vara väljanõudmiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 12. veebruari 2021 määrus
Kaebuse esitajad ja liik
KIMBUTAJA OÜ ja OS Retail OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindaja ringkonnakohtus
Hagejad (määruskaebuse esitajad): KIMBUTAJA OÜ ja OS Retail OÜ, ühine seaduslik esindaja PJ
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 12. veebruari 2021 määrus tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.
MENETLUSE KÄIK
1.KIMBUTAJA OÜ (hageja I) esitas 23. novembril 2020 Harju Maakohtule avalduse OS Retail OÜ (hageja II) vastu teabe saamiseks ja dokumentidega tutvumiseks. Hageja I tugines väitele, et ta on hageja II ainuosanik, kes esitas hagejale II osaniku teabenõude. Hageja II nimel vastas juhatuse liige XX (kostja), kes põhjendas, millistel kaalutlustel hageja II keeldub osaniku taotlust rahuldamast. Hageja I tugines äriseadustiku (ÄS) §-s 166 sätestatud osaniku teabeõigusele ning sõnastas avalduse taotluse nii, et esimese võimalusena palus hagejalt II ja kostjalt teavet ja dokumente endale, aga teise võimalusena kostjalt hagejatele. Lisaks palus hageja I kohustada kostjat andma ühele hagejatest üle hageja II dokumendid ja vara.
2.Harju Maakohus keeldus 1. detsembri 2020 määrusega avaldust menetlusse võtmast ja edastas selle kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtule, kes nõudis 29. detsembri 2020 kirjaga hagejalt I selgitust seoses kostja lahkumisega hageja II juhatusest. Hageja I vastas, et ta palub menetlusse kaasata hageja II ja kostja. Hageja II esitas 13. jaanuaril 2020 Pärnu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu, milles nõudis võlaõigusseaduse (VÕS) § 626 lg 1 ja § 1015 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel kostjalt samu andmeid ja dokumente, mis olid märgitud hageja I algses avalduses, aga ka kogu hageja II dokumentatsiooni ja vara.
3.Pärnu Maakohus tegi 20. jaanuaril 2021 kaks määrust. Neist esimesega keeldus ta menetlusse võtmast hageja I 23. novembri 2020 avaldust hageja II vastu, sest vahepeal muutunud olukorra tõttu on neil ühine juhatuse liige. Teisega määrusega edastas kohus hageja I hagiavalduse kostja vastu Harju Maakohtule, sest kostja elukoht on Tallinnas. Esimesena viidatud määruses märkis kohus, et sellele saab esitada määruskaebuse, teine määrus ei olnud kohtu hinnangul vaidlustatav. Esimesena märgitud keeldumise määrus on kohtute infosüsteemi andmetel edasi kaebamata jõustunud 6. veebruaril 2021.
4.Harju Maakohus jättis hageja I hagi kostja vastu 27. jaanuari ja 12. veebruari 2021 määrustega käiguta. Vastuseks neile määrustele esitasid hagejad 5. ja 23. veebruaril 2021 ühised menetlusdokumendid, milles palusid esimese võimalusena hageja I hagi menetlemist või teise võimalusena hageja II hagi menetlemist. Hilisemas menetlusdokumendis sisaldus taotlus, et hageja II avalduse menetlusse võtmise otsustamine lükataks edasi kuni hageja I avalduse lahendamisel tehtava lahendi jõustumiseni. Hagejad esitasid uuesti samad asjaolud ja selgitused nõuete kohta nagu varem.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Maakohus keeldus 12. veebruari 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) menetlusse võtmast hageja I hagi kostja vastu. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 1 alusel hageja I kanda. Maakohus märkis, et hageja I ei ole hagiavalduse puudusi tähtaegselt kõrvaldanud. Kohtule pole selge, kes on menetlusosalised, milline on menetluse liik, millisel õiguslikul alusel on hagi esitatud ja millised on nõuded. Seetõttu ei ole võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada ning hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 3401 lg 2, § 371 lg 1 p 9 ja § 371 lg 2 p 2 alusel. Kohus saab nõuet menetleda, kui kohtusse pöördunud isik on veenvalt selgitanud, et eksisteerib õiguskaitse vajadus. Käesoleval juhul ei ole kohtusse pöördunud isik suutnud kohtule veenvalt näidata, et tal üldse oleks õigus, mille kaitseks kohtusse pöörduda. Ta ei ole selgitanud oma õiguslikku staatust (osanik, osa omanik, huvitatud isik), määratlenud üheselt tema õigusi rikkuvat isikut (on märgitud nii füüsiline isik kui ka juriidiline isik) ega esitanud selgelt väljendatud nõuet.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
6.Hagejad esitasid 16. märtsil 2021 ühise määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja hagi menetlusse võtta. Hagejate hinnangul on hagi menetluskõlbulik.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasi saabus 5. aprillil 2021.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse TsMS § 667 lg 2 alusel ja saadab asi hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kohtud on hagejate avaldusi käsitlenud ebaloogiliselt ega pole olnud järjekindlad. Nii kujunes menetluslik olukord, kus hagejate tahe kohtusse pöördumisel on välja selgitamata ja eelkõige seetõttu pole tsiviilasi menetlusse võtmise otsustamiseks valmis.
9.1.Hagejad tõid esile poolte seosed: hageja I on hageja II ainuosanik ja kostja oli teatava ajani hageja II juhatuse liige. Nendest rollidest lähtudes saab hagejate nõudeid eelkõige mõista sellisena, et nad soovivad teavet ja dokumente kostjalt kui hageja II endiselt juhatuse liikmelt ning lisaks nõuab hageja II ka väidetavalt talle kuuluva vara üleandmist. Eluliselt on usutav ja arusaadav, et juhatuse liikme rollist lahkudes võib isiku valdusesse jääda teavet, dokumente ja vara, mille suhtes on huvi juhitud osaühingul või selle osanikel. 2 (4)
9.2.Hagejatel võivad olla erinevad nõuded mitmel õiguslikul alusel. Siiski ei saa hagejatele heita ette oma nõude kvalifitseerimata jätmist või ekslikku kvalifitseerimist, sest TsMS § 436 lg 7 järgi pole kohus seotud poolte õiguslike väidetega (vt nt Riigikohtu 24. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2439, p 19 kolmas lõik). Hagejad on viidanud VÕS-i sätetele, mis käsitlevad käsundit ja asja ettenäitamise õigust. Vaidlustatud määrusest ei nähtu maakohtu põhjendusi, miks pole põhimõtteliselt võimalik neil alustel hagi vähemalt osaliselt rahuldada, kui eeldada hagejate väidete õigsust. Vaidlustatud määruses ei käsitleta üldse hageja II nõudeid, kuigi need nähtuvad kohtule esitatud avaldustest. Ilmselt ei saa täielikult välistada, et just hagejal II võib olla vindikatsiooninõue kostja kui endise juhatuse liikme vastu AÕS § 80 lg 1 alusel. Seda eelkõige juhul, kui on õige hageja II väide, et asjad ja dokumendid jäid pärast juhatuse liikme õigussuhte lõppemist alusetult kostja valdusesse. Käesolevas asjas ei ole enam vaja ega saagi menetleda hageja I 23. novembril 2020 avaldust hageja II vastu ÄS § 166 alusel, sest selle menetlusse võtmisest keeldumise kohta on jõustunud Pärnu Maakohtu 20. jaanuari 2021 määrus. Seetõttu jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks maakohtu põhjendus erinevat liiki menetluste kohta.
9.3.Samas ei tarvitse hagejate nõuded olla menetlusse võtmiseks piisavalt selged. Ebaselguse kõrvaldamiseks vajalikke menetlustoiminguid pole kohtud teinud. Eelkõige on nõuete tegelikud puudused nimetamata ja hagejatele pole määratud kohaselt tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vähemalt keerukamal juhul ja avalduse mitme puuduse korral piisav koostada TsMS § 3401 lg 1 järgne kohtumäärus nii, et resolutsioonis viidatakse puudustele üldiselt. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega tuleb just resolutsioonis teha nähtavaks, milliste puuduste kõrvaldamist kohus ootab.
9.4.Nõuete analüüsimiseks tuleb neid esmalt eristada, st teha hagejate menetlusdokumentide põhjal selgeks, millised nõuded kostja vastu esitas kumbki hageja. Siinjuures saab vähemalt üldjuhul iga isik pöörduda kohtusse oma rikutud õiguste kaitseks (TsMS § 3 lg 1). Praegu pole selge, kas hageja I nõuab ka mingit sooritust hagejale II. Kui hageja I soovib esitada sellise nõude, siis peab ta seda selgitama kas asjaolude kaudu või tooma esile seadusliku aluse teise isiku huvides nõude esitamiseks (TsMS § 3 lg 2). Teabe, dokumentide ja vara väljaandmise nõuetele on kõigile iseloomulik, et nõutav teave või esemed peavad olema kirjeldatud piisavalt täpselt. Hagejaid tuleb suunata sõnastama hagiavalduse resolutsioon viisil, et sama sõnastust saaks nõuete rahuldamise korral hiljem kasutada TsMS § 442 lg 5 tingimustele vastava kohtulahendi resolutsioonis. Hagejate seniste resolutsioonide põhjal vajab kindlasti täpsustamist hageja II nõue, mis on suunatud kostjalt kogu vara ja dokumentatsiooni saamisele, sest sellisel kujul ei oleks nõue sundkorras täidetav.
9.5.Hagi menetlusse võtmisel peab maakohus hagejate nõuete põhjal lisaks selgitama välja, kas hagejad esitavad ühise hagi kostja vastu või on kummalgi neist iseseisvad nõuded, mida on põhjendatud menetleda koos. Sellel on mõju tsiviilasja hinnale ja seeläbi hagejatelt nõutava riigilõivu summale. Samuti mõjutab varaesemete valduse nõude hinda iga eseme eeldatav väärtus, mis tuleb lasta hagejal II esile tuua ja mida kohus võib kontrollida. Hagejalt I riigilõivu nõudmisel saab võtta arvesse esialgselt avalduselt tasutud lõivu, sest selle menetlusse võtmisest on keeldutud ja hagejal I on TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel õigus nõuda lõivu tagastamist. Sellises olukorras pole põhjendatud nõuda täiendavat lõivu kogusummas ja hiljem esialgne tagastada.
10.Kokkuvõtvalt leidis maakohus ennatlikult, et hagiavalduse menetlusse võtmisest saab TsMS § 3401 lg 2, § 371 lg 1 p 9 ja § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda. TsMS § 3401 lg 2 kohaldamine eeldab puuduste selgelt osundamist ja nende kõrvaldamiseks eelneva tähtaja andmist, mida käesolevas asjas pole tehtud. TsMS § 371 lg 1 p 9 ega § 371 lg 2 p 2 kohaldamise tingimused pole eelneva põhjal täidetud, vähemalt mitte kõigi hagejate menetlusdokumentidest nähtuvate nõuete puhul. 3 (4)
11.Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada hagi menetlusse võtmist, mistõttu kuulub määruskaebus rahuldamisele osaliselt.
12.TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.