A.A. hagi B.B. ja C.C. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
B.B. apellatsioonkaebuse hind 1500 eurot C.C. apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 18. detsembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B.B. apellatsioonkaebus C.C. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I (kostja I): B.B. (ik: XXXXXXXXXXX) Apellant II (kostja II): C.C. (ik: XXXXXXXXXXX) Vastustaja (hageja): A.A. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Allan Valk
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Viru Maakohtu 18. detsembri 2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades B.B. ja C.C. kanda.
3.Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 12.03.2020 maakohtule B.B. (kostja I) ja C.C. (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning solidaarselt viivis seadusjärgses määras mittevaralise kahju hüvitiselt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt mõisteti kostja I Viru Maakohtu 22.11.2019 otsusega kriminaalasjas 1-18-7350 süüdi KarS § 291 ja § 123 lg 1 järgi, kostja II mõisteti samas asjas süüdi KarS § 291, § 123 ja § 136 lg 1 järgi. Kostjad mõisteti süüdi selles, et nemad politseiametnikena sõitsid koos hagejaga metsavahelisele kõrvalteele, kus peatasid sõiduki maanteest ligikaudu 500 meetri kaugusel metsas. Kostja II haaras hageja paremast õlast ja kaelast tugevasti kinni ning tõmbas ta politseisõidukist välja. Sellega tekitati hagejale füüsilist valu ja tervisekahjustus. Kostja I kasutas hageja suhtes gaasirelva, mille tagajärjel hageja kaotas ajutiselt nägemisvõime ja orientatsiooni, kuna tundis silmades teravat valu ja tugevat pisarate voolu. Kostjad lahkusid sündmuskohalt, jättes hageja abitus seisundis metsa. Hageja ei suutnud metsas orienteeruda, eksis ära ja viibis eksinult metsas 9 tundi 10 minutit ajal, kui õhutemperatuur oli vahemikus +2,1 kuni +5 kraadi. Kostjad olid teadlikud, et hagejal oli enne metsa viimist ja sinna jätmist tuvastatud narkojoove. Samuti oli hageja alkoholijoobes, tal puudus mobiiltelefon ja jope, mis jäid politseiautosse. Kostja II võttis hagejalt ka seadusliku aluseta vabaduse, kuivõrd tal puudus alus hageja politseisõidukis hoidmiseks ning metsa toimetamiseks. Kostjate tegevuse tulemusena tekkis hagejal pindmine X, X, X, X ja X. Hagejal esineb siiani hirmuhoogusid seoses läbielatuga, eriti politseiametnikke kohates, samuti paanikahoogusid. Tõenäoliselt tuleb hagejal tulevikus pöörduda eriarstide vastuvõtule ja puudub prognoos, kas üldse ja kuna õnnestuks hagejal taastada endine vaimne ja tervislik olukord.
2.Kostja I hagi ei tunnistanud. Kostja I hinnangul oli hagi põhjendamatu ja kahtlustäratav. Hageja ei pöördunud koheselt pealt juhtumit arsti või kiirabi poole, vaid tegeles oma asjadega peaaegu terve päev. Hageja pole kolme aasta jooksul pöördunud eriarstide või muude spetsialistide poole abi saamiseks. Peale kirjeldatud sündmust on hageja korduvalt toime pannud erinevaid väär- ja kuritegusid, mistõttu on ta kokkupuuted politseiga sagedased.
3.Kostja II hagi ei tunnistanud ja esitas hagile analoogsed vastuväited.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 18. detsembri 2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja hüvitise 1500 eurot ja kostjalt II 3500 eurot.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagis kirjeldatud sündmused tõendatud kriminaalasjas 1-18-7350 tehtud kohtuotsusega, mis jõustus 18.05.2020. Käesolevas asjas on õiglaseks hüvitiseks 5000 eurot, määrates hüvitise kergete kehavigastuste tekitamise ja isikuõiguste rikkumise eest komplektselt. Maakohus võttis arvesse, et kostjad olid hagejale kahju tekitamise ajal politseiteenistuses ning patrulltoimkonnas, politseiametnikud on oma töö iseloomust tulenevalt kohustatud kindlustama isikute õigusi ja vabadusi ning hoiduma liigse kahju tekitamisest. Tõendamata on hageja väide, et üleelatu jättis jälje tema psüühikasse või sellega oleksid kaasnenud psüühikahäired. Hageja väide, et ta peab tulevikus pöörduma eriarstide poole hirmu ja paanikahoogude tõttu, on paljasõnaline, kuna sündmusest on möödunud juba kaua aega ning siiani ei ole hageja kordagi pöördunud eriarstide poole. Kohtuistungil taotles hageja hüvitise väljamõistmist kostjalt II 70% ulatuses ja kostjalt I 30% ulatuses. Kohus nõustus hagejaga, et mittevaraline kahju tuleb välja mõista osavastutuse põhimõtetest lähtuvalt. Kostja II rikkumised ja vastutus hagejale tekitatud kahju eest on suurem kui kostjal I.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 18.12.2020 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus maakohus nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme, sh TsMS § 436 lg 1 nõuet; 2) kohus ei ole kõiki tõendeid ja asjaolusid analüüsinud ning on jätnud asja sisuliselt hindamata. Kohus ei pööranud mittevaralise kahju nõuet hinnates tähelepanu kõikidele faktilistele asjaoludele, mille oli tuvastanud. Mittevaralise kahju nõue tuleb jätta rahuldamata. Kriminaalasja materjalides ja hagiavalduses puuduvad objektiivsed tõendid hagejale tervisekahju või kehavigatuste tekitamise kohta kostjate poolt. Toimikus pole objektiivseid meditsiinilisi andmeid selle kohta, et hagejal fikseeriti mingeid jälgi pipragaasi kasutamise kohta. Kohtus ei uuritud, kui vanad on patsiendikaardis märgitud kehavigastused, kohtueelse ega kohtuliku uurimise käigus ei viidud läbi arstlikku ekspertiisi. Uurimise käigus ei kaevanud hageja valude üle patsiendikaardis märgitud kohtades. 25.05.2017 kohtuistungi protokollist väärteoasjas 4-17-2297 nähtub, et kaebusi hagejal tervise osas ei ole; 3) kohus on õigesti leidnud, et hagejale tekitatud vigastused on kerget laadi, kuid kostja I ei nõustu, et kehavigastused tekitas hagejale kostja II, ega sellega, et kostja II võttis hagejalt põhjendamatult vabaduse; 4) kahjuhüvitise määramisel on vaja hinnata, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest; 5) asjaolu, et hageja kardab politseinikke, on seotud narkootikumide tarvitamise ning sooviga vältida järjekordset väärteokaristust narkootikumide ebaseadusliku tarvitamise eest; 6) puudub VÕS § 134 lg 3 kohaldamiseks vajalik esimene eeldus ehk hagejale pole põhjustatud rasket kehavigastust või tervisekahjustust.
6.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 18.12.2020 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on analoogsed kostja I apellatsioonkaebuses tooduga.
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ja poolte väiteid õigesti, otsus on põhjendatud, kohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud. Kostjate vastupidised väited on alusetud. Kostjad ei vaidlusta fakti, et nad on hageja suhtes kuriteo toime pannud. Seega võib apellatsioonkaebustest aru saada, et vaidlustatakse maakohtu otsustust mittevaralise kahju väljamõistmise osas. Sisuliselt jaatavad kostjad kuriteo toimepanemist, kuid leiavad, et selline tegu ei saa põhjustada kannatanule mittevaralist kahju. Hageja peab iseenesestmõistetavaks, et selline politseiametnike poolt toime pandud tegu tekitab igale inimesele tugevaid üleelamisi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
18.detsembri 2020 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
10.Viru Maakohtu 22.11.2019 jõustunud otsusega kriminaalasjas nr 1-18-7350 tunnistati kostja I (abipolitseinik) ja kostja II (politseinik) süüdi võimuliialduses (KarS § 291 järgi), s.o selles, et nad paigutasid hageja politseisõidukisse, sõitsid metsavahelisele kõrvalteele ning pärast sõiduki peatamist kasutasid hageja suhtes ebaseaduslikult füüsilist jõudu ja käitusid hageja au ja väärikuse suhtes alandavalt. Seejuures haaras kostja II hageja paremast õlast ja kaelast tugevasti kinni ja tõmbas ta sõidukist välja, millega tekitas hagejale füüsilist valu ja tervisekahjustused (X ja X). Kostja I kasutas kostja II teadmisel ja nõusolekul hageja suhtes gaasirelva, mille tagajärjel kaotas hageja ajutiselt nägemisvõime ja orientatsiooni, kuna hageja tundis silmades teravat valu ja tugevat pisarate voolu. Sama otsusega tunnistati kostja I ja kostja II süüdi veel hageja ohtu jätmises (KarS § 123 lg 1 järgi), s.o jätsid abitus seisundis hageja metsa ning liikumisvõime ja orientatsiooni osalise puudumise tõttu eksis hageja ära ning viibis seetõttu metsas ajavahemikus 04.04.2017 kella 20.50-st kuni 05.04.2017 kella 06.00-ni (9 tundi ja 10 minutit).. Lisaks tunnistati kostja II süüdi hagejalt seadusliku aluseta vabaduse võtmises (KarS § 136 lg 1). Hageja mittevaralise kahju nõue kostjate I ja II vastu põhineb Viru Maakohtu 22.11.2019 jõustunud otsusega tuvastatud asjaoludel.
11.Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p-le 2, 3 ja 4 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega, kannatanult vabaduse võtmisega, samuti kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Eelnimetatud Viru Maakohtu 22.11.2019 jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud kostjate I ja II poolt kahju tekitamise õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja p 4 järgi, lisaks kostja II poolt kahju tekitamise õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 3 järgi. Samuti tuleneb nimetatud kohtuotsusest, et kostjate I ja II õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses hagejale kahju tekkimisega. Hagejale tekitatud vigastused nähtuvad tema patsiendikaardist.
Seega on paljasõnaline mõlemas apellatsioonkaebuses esitatud väide, et puuduvad tõendid hagejale tervisekahju ja kehavigastuste tekitamise kohta kostjate I ja II poolt. Kuivõrd jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas ja hageja patsiendikaardiga on tõendatud kostjate I ja II poolt hagejale kahju (kehavigastuse tekitamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, au ja väärikuse rikkumine) tekitamine, siis on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kahju väljaselgitamiseks oleks pidanud maakohus määrama ekspertiisi. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et Viru Maakohtu 22.11.2019 otsus kriminaalasjas nr 1-187350 on jõustunud ning sellest järelduvalt on arusaamatu apellatsioonkaebustes esitatud väide, mille kohaselt on tõendamata, et kostja II põhjustas hagejale kehavigastuse ja võttis hagejalt ebaseaduslikult vabaduse. Asjakohatu on apellatsioonkaebustes viide kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise kohta.
12.VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muust isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teostamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Maakohus on õigesti märkinud, et isikult kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise, samuti isikuõiguste rikkumise ja vabaduse võtmise korral, tuleb mittevaralise kahju, s.o füüsilise ja hingelise valu tekkimist, eeldada ning mittevaralise kahju saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse ja tervisekahjustamise ning vabaduse võtmise eest. Kostjad I ja II on apellatsioonkaebuses viidanud maakohtu poolt VÕS § 134 lg 3 ebaõigele kohaldamisele, kuna väidetavalt asjas ei esine selles märgitud erandlikke asjaolusid. Ringkonnakohus märgib, et tuginemine VÕS § 134 lg-le 3 ei ole asjakohane, kuna nii hageja kui maakohus tuginesid hagi rahuldamisel VÕS § 134 lg-s 2 märgitud asjaoludele. Vastavalt VÕS § 134 lg-le 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise suurust käsitlenud otsuse p-des 11-15 ning seejuures arvestanud VÕS § 134 lg-s 5 ettenähtud asjaolusid. Ühtlasi on maakohus põhjendanud, miks ta mõistab kostjalt II hageja kasuks välja 3500 eurot ja kostjalt I 1500 eurot. Otsus mittevaralise kahju suuruse kohta on kohtu diskretsiooniotsus ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud.
13.Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate I ja II kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.