Hageja OÜ Luutar, registrikood lepinguline esindaja K.K;
vastu võlgnevuse ja
11296015;
Kostja J.G.-K, isikukood XXX, viibimiskoht XXX.
Menetluse liik
kirjalik menetlus, lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Luutar hagi J.G.-K. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks osaliselt.
2.Välja mõista J.G.-K. OÜ Luutar kasuks poolte XX.XX.XXXX sõlmitud laenulepingu nr XXX alusel võlgnevus 222 eurot, intress 17,65 eurot ja viivis perioodi 16.11.2018-20.03.2020 ja 15.11.2020-25.01.2021 eest 27,38 eurot.
3.Välja mõista J.G.-K. OÜ Luutar kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt 222 eurot alates 26.01.2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 194,62 eurot.
5.1.Jätta menetluskulud 40% ulatuses hageja kanda ja 60% ulatuses kostja kanda.
5.2.Määrata OÜ Luutar menetluskulude rahaliseks suuruseks 375 (s.o riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu), millest hüvitamisele kuulub 60% ehk 225 eurot.
5.3.Välja mõista J.G.-K. OÜ Luutar kasuks menetluskulude katteks 225 eurot.
5.4.J.G.-K. on kohustatud tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.OÜ Luutar (hageja) esitas 25.01.2021 Tartu Maakohtule hagi J.G.-K. (kostja) vastu, paludes enda kasuks kostjalt välja mõista põhinõude 222 eurot, intressi 17,65 eurot, viivised 74,99 eurot ja leppetrahvi 111 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja XX.XX.XXXX laenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu 222 eurot ja kostja kohustus laenu tagastama 15 päeva jooksul (s.o 15.11.2018) koos kokkuleppelise intressiga 0,53% päevas. Kostja tähtaegselt laenu ei tagastanud, mistõttu nõuab hageja kostjalt intressi summas 17,65 eurot. Lisaks soovib hageja viivist laenu tagastamisega viivitamise eest perioodi 16.11.2018–20.03.2020 ja 15.11.2020–25.01.2021 eest summas 74,99 eurot. Pooled leppisid kokku viivisemääras 2% päevas, mille hageja vähendab 0,06 protsendini päevas. Laenulepingu p-s 3 leppisid pooled kokku, et kostja annab hagejale laenu tagatiseks mobiiltelefoni Samsung S9+. Kuna pandiese on kantud nn musta nimekirja, ei ole hagejal võimalik seda võlgnevuse katteks realiseerida. Laenulepingu p-s 10 leppisid pooled kokku, et kui laenusaaja on pantinud varastatud eseme, lukustunud mobiiltelefoni või defektiga eseme, mille puudused tulid ilmseks pärast lepingu sõlmimist, esitab laenuandja laenusaajale pretensiooniavalduse; sellele mitte reageerides volitab laenuandja pretensiooni sissenõudmise vastavalt Eesti Vabariigi seadustele. Lepingu p-s 11 leppisid pooled kokku, et lepingu p-s 10 toodud juhtumite puhul on leppetrahv 333 eurot. Hageja vähendab leppetrahvi nõuet 111 euroni. Hageja leiab, et ei ole minetanud õigust nõuet sisse nõuda, kui jättis esitamata nõude kostja pankrotimenetluses. Hageja ei olnud pankrotimenetlusest teadlik.
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.
4.Kostja leiab, et hageja nõuet ei ole võimalik kohtus maksma panna, kuna kostja suhtes on Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega tsiviilasjas nr XXX välja kuulutatud pankrot ning Tartu Maakohtu 14.10.2020 määrusega algatatud võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Hageja ei ole oma nõuet pankrotimenetluses esitanud, kuigi teade pankrotimenetluse algatamisest on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja märgib, et hageja avastas, et pandiks antud telefon on mustas nimekirjas juba 19.02.2018, kuid kostja sai probleemist teada alles detsembris 2020. Kostja on alates 05.11.2018 viibinud kinnipidamisasutuses ega ole saanud hagejalt kirjalikke teateid pandieseme sobimatuse kohta. Kostja ei ole kätte saanud kirja, mida hageja väidab olevat talle saatnud ning hageja arvestusprogrammi väljatrükk ei tõenda kirja väljasaatmist. Samuti on väär hageja väide kostja teavitamisest telefoni teel, kuna viidatud telefoninumbriga telefon on hoiustatud XXX alates kostja vahistamisest.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Hageja nõude aluseks on hageja ja kostja vahel XX.XX.XXXX sõlmitud laenuleping nr XXX (edaspidi leping), millega hageja laenas kostjale 222 eurot ning kostja kohustus laenu koos kõrvalkuludega tagastama hiljemalt 15.11.2018.
7.Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud leping olemuselt tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 tähenduses. Kuna kostja pole tagastanud hagejale laenusummat lepingus kokkulepitud ajaks, tuleb VÕS §-de 402 lg 1, 76 lg 1, 82 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks 222 eurot.
8.VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist lepingu p-s 5 kokku lepitud määras 0,53% päevas ehk 17,65 eurot. Laenulepingu p 1 järgi andis hageja kostjale laenu XX.XX.XXXX ja laenulepingu p 2 järgi pidi kostja tagastama laenu hagejale 15.11.2018. Hageja saab nõuda intressi aja eest, mil kostja sai laenu kasutada ehk 15 päeva eest. Seega tuleb hagejale välja mõista intress 15 päeva eest ehk 17,65 eurot (0,53%*222*15).
9.Kuna kostja ei tagastanud laenu tähtaegselt, on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest ehk alates 16.11.2018. Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 6 ja § 167 lg 1 järgi ei arvestata võlgniku pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid. Seega peatus kostja vastu suunatud kõrvalnõuete arvestamine kostja pankrotimenetluse ajaks ehk 20.03.2020 – 05.11.2020 (vt Tartu Maakohtu 14.10.2020 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-3027). Lepingu p-s 7 on pooled kokku leppinud, et laenu tagastamisega viivitamise korral kohustub kostja tasuma viivist 2% päevas. Hagiavalduses on hageja vähendanud nõutava viivise määra 0,06 protsendini päevas. Hageja nõuab viivist perioodi 16.11.2018-20.03.2020 ja 15.11.2020-25.01.2021 eest kokku 74,99 eurot. Arvestades asjaolu, et kostja ei sõlminud laenulepingut oma majandus- ja kutsetegevuses, on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Kuna hageja sõlmib sarnaste
tingimustega laenulepinguid oma majandus- ja kutsetegevuses kõikide isikutega, kes tahavad saada laenu ja kes on nõus tagatiseks seadma pandi vallasasjale, ja enne laenulepingu sõlmimist ei räägi hageja pantijatega laenulepingu tingimusi läbi, on laenulepingus sätestatud tingimused tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 mõistes. Riigikohus on asunud seisukohale, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 alusel, mistõttu peab kohus tüüptingimuste kehtivust kontrollima ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13 p 24, Riigikohtu 24.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12; Riigikohtu 17.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13). VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt muud hüvitist. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17; Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Pooled on kokku leppinud viivise määras 2% päevas, s.o 730% aastas. Kohtu hinnangul on poolte viivisekokkulepe tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, sest ületab 2018. a kehtinud seadusjärgset viivisemäära 91,25 korda. Kuigi hageja on vähendanud hagiavalduses viivisenõuet 0,06 protsendini päevas ehk 21,9 protsendini aastas, siis leiab kohus, et kuna algne viivisekokkulepe on tühine, ei ole hagejal õigust kokkuleppelisele viivisemäärale tugineda ega seda ka ümber kujundada. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras ehk perioodi 16.11.2018-20.03.2020 eest 23,88 eurot ja perioodi 15.11.2020-25.01.2021 eest 3,50 eurot ehk kokku 27,38 eurot.
10.TsMS § 367 alusel mõistab kohus välja ka edasiulatuva viivise tasumata põhivõlgnevuselt kuni selle tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 194,62 eurot.
11.Lisaks nõuab hageja leppetrahvi tasumist summas 111 eurot. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahv on oma olemuselt lepinguline kõrvalkohustus (VÕS § 141 p 3), st leppetrahvi kokkulepe sõltub lepingulisest põhikohustusest, mille täitmist see tagab. Leppetrahvi kokkuleppe esitamise eeldusteks on: kehtiv leping poolte vahel ning kehtiv leppetrahvi kokkulepe, võlgnikupoolne lepingulise kohustuse rikkumine, vastutus rikkumise eest, kui pole teisiti kokku lepitud ning teatamine leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (Riigikohtu 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 11). Pooled on lepingu p-s 11 sõlminud leppetrahvi tasumise kohustuses, kui laenusaaja on toonud panti varastatud eseme, lukustunud mobiiltelefoni või defektiga eseme, mille puudused tulid ilmseks pärast lepingu sõlmimist. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et tegemist on varastatud mobiiltelefoniga. Lepingu p 10 järgi peab sellisel juhul laenuandja esitama laenusaajale pretensiooniavalduse. Samuti tuleneb VÕS § 159 lg-st 2, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast lepingu rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja väidab, et saatis 18.02.2019 kostjale lepingus toodud aadressile teavituse pandieseme puudustest ja leppetrahvi rakendamisest ning on kostjaga ühendust võtnud telefoni teel (dtl 59).
Kostja väidab, et ei ole hagejalt saanud ühtegi kirjalikku ega suulist teavitust, sest on viibinud XXX alates 05.11.2018 (dtl 45, 69). Kuna kostja viibis väidetava teavitamise hetkel kinnipidamisasutuses, on kohtu hinnangul usutav kostja väide, et hageja ei teavitanud teda telefoni teel. Samuti on tuvastatud, et hageja ei ole saatnud tahteavaldust kinnipidamisasutusse. Pooled ei ole täpsustanud, millises vormis tuleb teha lepingu p-s 10 nimetatud pretensiooniavaldus. Lepingu sisu VÕS § 29 alusel tõlgendades peab tahteavaldusest nähtuma, et kostja pandiese ei vasta lepingu tingimusele. Seega kattub lepingus sätestatud pretensiooniavaldus osaliselt VÕS § 159 lg-s 2 nimetatud teatisega leppetrahvi nõudmisest ja kohus peab võimalikuks avalduste tegemist ühes kirjas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja tõendab teavituse saatmist oma arvestusprogrammi väljatrükiga (dtl 62-63). Kohtu hinnangul ei tõenda nimetatud dokument kostjale tahteavalduse tegemist. Dokumendis puuduvad olulised andmed: kostja nimi, dokumendi koostamise kuupäev, allkiri. Samuti ei ole dokumenti ega arvestusprogrammi väljatrükki märgitud, millisele aadressile teavitus on väidetavalt saadetud. Hageja esitatu põhjal ei ole võimalik tuvastada, millal on dokument koostatud ja kas see on ka kostjale välja saadetud. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lepingu p-s 10 nimetatud avaldust ja VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud leppetrahvi nõudmisest teatamist mõistliku aja jooksul pärast rikkumisest teadasaamist ei ole hageja kostjale teinud ning seega ei ole hagejal õigust kostjalt leppetrahvi nõuda. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude leppetrahvi 111 eurot väljamõistmiseks.
12.Kostja on korduvalt asunud seisukohale, et hagejal ei ole kostja suhtes läbi viidava kohustustest vabastamise menetluse tõttu õigust kostja vastu nõudeid esitada. Kohus on selgitanud 27.01.2021 määruses, et kostja suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine ei takista otseselt nõude esitamist kohtusse. PankrS § 167 lg 1 järgi on võimalik ka neil võlausaldajatel, kes ei esitanud oma nõudeid pankrotimenetluses, esitada pärast pankrotimenetluse lõppemist oma nõue võlgniku vastu üldises korras. Pankrotimenetluse eesmärk ei ole kõikide võlgniku vastu olemasolevate nõuete lõpetamine. Küll aga tuleb arvestada PankrS § 174 lg-st 1 tuleneva piiranguga, mille järgi ei saa võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel pankrotivõlausaldajad, sh need pankrotivõlausaldajad, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud, pöörata sissenõuet võlgniku varale. Samuti tuleb arvestada, et PankrS § 176 lg 1 järgi lõppeb võlgniku kohustustest vabastamisel ka selle võlausaldaja nõue, kes pankrotimenetluses nõuet ei esitanud. Seega ei ole hagejal võimalik käesolevat kohtulahendit täita enne, kui võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on lõppenud negatiivselt. Arvestades asjaolu, et hageja nõue aeguks eelduslikult võlgniku kohustustest vabastamise kestel (s.o käesoleva aasta novembris) ning et hageja on teadlik võlgniku kohustustest vabastamise menetlusest ja selle tagajärgedest, kuid soovib menetluse jätkamist (dtl 57), on kohtu hinnangul tuvastatav hageja huvi sellise lahendi vastu. Menetluskulud
13.TsMS § 173 lg 1 ja 4 ning § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ning kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 alusel jagab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõue on rahuldatud 60% ulatuses.
14.Kostjal menetluskulud puuduvad.
15.Hageja menetluskulud on taotluse järgi riigilõiv 100 eurot ja õigusabikulu 5 tunni ja 45 minuti eest kokku 632,50 eurot (ilma käibemaksuta).
16.Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud kulutusega.
17.Hageja esindas end menetluse alguses ise, esitades maksekäsu kiirmenetluse avalduse, 25.01.2021 hagiavalduse ja 15.02.2021 seisukoha kostja vastusele. Lepinguline esindaja on koostanud 05.03.2021 seisukoha, milles suures osas kordab hageja poolt varasemalt esitatut ning 18.03.2021 omal algatusel lühikese menetlusdokumendi, milles samuti peamiselt rõhutab juba varasemalt esitatut. Asjas ei toimunud kohtuistungit, vaid see lahendatakse kirjalikus lihtmenetluses. Tegemist ei ole õiguslikult või muul põhjusel keeruka vaidlusega. Eelnimetatud asjaolusid ning nõude olemust ja suurust arvestades, peab kohus põhjendatuks õigusabikulu 2 tunni ja 30 minuti ulatuses ehk summas 275 eurot. Õigusabi tunnitasu määr 110 eurot vastab kohtupraktikale.
18.Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 375 (100 + 275) eurot, millest 60% ehk 225 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
19.Hageja taotlusel mõistab kohus kostjalt välja menetluskulult viivise VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.