Mõista Raul Liivalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 300 eurot. Riivilõiv tuleb tasuda kuue 50 euro suuruse osamaksena kuue kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Makseid tuleb tasuda igakuiselt, kuu 15. kuupäevaks, esimene makse otsuse jõustumisele järgneva kuu
15.kuupäevaks. Tasumisega viivitamise korral tuleb Raul Liival tasuda alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Raul Liiv (hageja) esitas 9. aprillil 2020 Tartu Maakohtule hagiavalduse Evelin Laanemäe (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 3045 eurot. Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ja kostja koos alates 2000. aastast kuni oktoobrini 2019. Algselt elasid pooled üüripinnal ja alates 2008. a-st X aadressil X asuvas korteris. Korteriomandi, mille esemeks nimetatud korter on, ostis kostja kaasomandisse koos oma isaga. Korteriomand osteti poolte ühiseks koduks ja eesmärgiga parendada pere elamistingimusi. Korter vajas ulatuslikku renoveerimist, mida pooled asusid ühiselt tegema. Hageja panustas korteriomandi renoveerimisse nii oma tööd kui ka raha, samuti pidas hageja ülal ka peret. Pärast poolte kooselu lõppu oktoobris 2019 oli hageja sunnitud korterist lahkuma. Hageja ja kostja ei olnud abielus, kuid elasid koos, mistõttu nendevahelisele suhtele kohalduvad seltsingu sätted (VÕS §-d 580 jj). Ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2014 investeeris hageja korteri parendamisse, saamata selle eest hüvitist, enam kui 3045 eurot. Sellega suurendas hageja oluliselt kostjale kuuluva vara väärust (ühele poolele kuuluva väärtuse juurdekasv on ca 40 000 eurot). Vabaabielupoolte varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea seltsinguleping olema sõlmitud otsese tahteavaldusega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte vastav käitumine. Seltsingut saab eeldada, kui pooltel on ühine majapidamine ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste 2(9)
jõupingutuste tegemine ühise eluaseme kasutamise võimaldamiseks. Oluliseks asjaoluks on seltsingulepingute puhul poolte panus, milline võib seisneda nii töös, rahas kui ka asjades. Hageja nõue ei ole aegunud. Nõue muutus sissenõutavaks alates poolte kooselu (ehk seltsingulepingu) lõppemisest 2019. a oktoobris. 3-aastane aegumistähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks lõppenud.
Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Poolte vahel puudub leping, sh kokkulepe raha tagasimaksmise osas. Pooled kasutasid hagis viidatud korterit elamispinnana alates augustist 2007. Korteriomand on ostetud 2007. aastal kaasomandina kostja ja tema isa poolt. Korter oli sissekolimisel heas seisukorras, kõik ruumid ja tehnosõlmed olid kasutuskõlblikud. Kostja isaga kui teise kaasomanikuga sõlmiti suuline kokkulepe terve korteri tasuta kasutamise osas. Samas pidid hageja ja kostja tegema vajalikud tööd korteri korrashoiuks. Suuremate tööde ja kulutuste osas oli kokkulepe, et esitatakse dokumendid ja kostja isa kui kaasomanik finantseerib need ostud. Enamuse vajalikest ehitusmaterjalidest ostiski kostja isa, samuti aitas kostja isa remonttöödel. Kostja ja hageja panustasid ühiselt korteri korrashoidu oma tööga ning ühiselt peeti ülal peret. Selliseid renoveerimistöid, mis võiksid mõjutada korteriomandi väärtust, pole hageja teinud. Hageja on esitanud valikuliselt kontoväljavõtteid, kuid nendelt ei selgu, mida täpselt on ostetud. Hageja pole tõendanud, et tasutud on poolte ühise eluaseme remondiks ostetud ehitusmaterjalide eest. Hageja osales aktiivselt oma vanemate korterite renoveerimisel, toetas rahaliselt ja ostis materjale. Lisaks käis hageja tuttavatel remonti tegemas. Hageja ei ole tõendanud, millal muutus tema väidetav nõue sissenõutavaks. Juhul kui pooled lõpetasid renoveerimise 2014. aastal, lõppes ka seltsing selle eesmärgi saavutamisega (VÕS § 596 lg 1 p 5) 2014. aastal ning väidetav nõue aegus 2017. aastal (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg-d 1 ja 2). Igal juhul muutus väidetav seltsingulepingust tulenev nõue sissenõutavaks poolte kooselu lõppemisel 2016. aasta alguses. Sellisel juhul oleks aegumata üksnes OÜ Ahjutarve 22. juuli 2013 arve tasumist (46 eurot 40 senti) puudutav nõue. Hagis märgitud kulutuste osas oleks aegunud ka hageja võimalik alusetust rikastumisest tulenev nõue (TsÜS § 151 lg 1). Hageja viis oktoobris 2019 korterist ära kooselu jooksul soetatud asjad, sh kogu elutoa sisustuse ja kogu köögisisustuse, majapidamistarbed, tööriistad ja ehitustarvikud, kummipaadi, mööblidetailid ning peegelkaamera Canon. Hageja viis ära ka kostja ja tema isa poolt soetatud vara. Hageja viis ära rohkem asju kui pooled olid omavahel kokku oli leppinud. Pärast asjade äraviimist oli hageja nõus, et pooltel üksteise suhtes rohkem nõudeid ei ole ja kohustusi ei teki. Sellele vaatamata on hageja esitanud hagi. Kostja on tasunud pärast kooselu lõppu hageja võlgu. Kui kohus peaks leidma, et hageja nõue on põhjendatud, palus kostja tasaarveldada hageja nõude enda nõudega hageja vastu seoses hageja võlgade ja kommunaalkulude tasumisega summas 3045 eurot.
3(9)
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 9. oktoobri 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3045 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1040 eurot ja viivise sellelt menetluskulu summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Samuti mõistis kohus kostjalt riigituludesse riigilõivu 300 eurot, mille maksmisest hageja oli vabastatud hagi esitamisel. Otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad elasid alates 2008. aastast perena koos X linnas aadressil X asuvas korteris ning et korter on kostja ja tema isa kaasomandis. Poolte kooselu on praeguseks lõppenud. Kohus leidis, et poolte esile toodud asjaolude põhjal on võimalik tuvastada, et pooltevaheline kokkulepe kostjale omandatud korteri renoveerimiseks oli seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt kohustuvad kaks või enam isikut seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Pooled ei vaidle selle üle, et elades koos aastast 2000, otsustasid nad 2008. aastast elama asuda kostja poolt omandatud korterisse, mis vajas renoveerimist. Pooled elasid nimetatud korteris koos ühtse perena koos oma alaealiste lastega. Poolte majanduslik ja emotsionaalne kooselu on tõendatud kohtuistungil tunnistajate ütlusega, samuti on tunnistajate ütlustega tõendatud asjaolu, et korterit renoveerisid pooled ühiselt, panustades sinna nii aega, tööd kui ka raha. Kuivõrd poolte kooselu on lõppenud, on lõppenud ka seltsinguleping. Maakohus leidis, et seltsinguleping lõppes 2019. a oktoobris ning seega ei ole hageja nõue aegunud. Seltsingulepingu lõppemisel toimub VÕS § 600 järgi seltsingu likvideerimismenetlus ja vara jaotatakse seltsinglaste vahel. Likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid, kui VÕS-i 33. peatükis ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul tuleb kohaldada VÕS § 600 lg 1 teist lauset koosmõjus asjaõigusseaduse (AÕS) §-ga 77. Hageja poolt enda panuste tõendamiseks esitatud pangakonto väljavõttest nähtuvalt on hageja teinud ehitusmaterjale müüvates kauplustes makseid kokku 3045 euro 99 sendi ulatuses. Täpsemaid kuludokumente ei ole hageja kinnituse kohaselt võimalik tal esitada, kuna need jäid kostja kätte. Kostja on kinnitanud, et korteri remondiga seotud kuludokumendid asuvad tema käes ning on esitanud osaliselt need ka kohtule (I kd, tl-d 79–82). Samas ei tunnista kostja kõiki hageja nimekirjas väljatoodud kulutusi, lisades, et osaliselt võivad olla need seotud hoopis teise ehitusobjektiga ning pere jooksvate kuludega. Kohus luges tunnistajate ütluste põhjal tõendatuks, et hageja ostis oma raha eest ehitusmaterjale korteri renoveerimiseks. Kostja väide, et osaliselt on kostja isa juba hagejale tema poolt tehtud kulutused hüvitanud sularahas, ei olnud kohtu hinnangul tõendatud. Samuti ei pidanud kohus tõendatuks kostja väidet, et poolte ühises pere raamatupidamises olevad tšekid kajastavad muul objektil tehtud remonttöid. Kohus ei nõustunud ka kostja väidetega tunnistajate ebausaldusväärsusest.
4(9)
Kohus märkis, et ei saa arvestada kostja taotlusega, et kui kostja võlgnevus hageja ees leiab tuvastamist, siis tuleb see tasaarvestada kostja poolt hageja eest tasutud võlgade ja kommunaalkuludega summas 3045 eurot. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks teinud hagejale tasaarvestusavalduse (VÕS § 198). Samuti ei ole kostja esitanud kohtule hageja vastu üürinõuet või võlgade tasumise nõuet vastuhagina. Tasaarvestuseks kasutatav nõue on tõendamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg-le 3 tuginedes mõistis kohus kostjalt riigituludesse välja riigilõivu, mille maksmisest hageja oli hagi esitamisel vabastatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub 1. novembril 2020. a esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus ekslikult, et tegemist on seltsingulepinguga. Maakohus on otsuses tuginenud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, kuid jätnud arvestamata selle punktides 13, 14 ja 15 väljendatud olulised seisukohad, mille järgi ei saa mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) iseenesest lugeda seltsinguks ja sellele ei kohaldu VÕS § 580 jj. Riigikohtu seisukoha järgi saaks seltsingu likvideerimissätteid kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisel. Seda siiski kahel eeldusel: kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Mõlemaid nimetatud eeldusi oleks pidanud tõendama hageja. Hageja seda teinud ei ole. Kuivõrd mõlemad Riigikohtu praktikast tulenevad eeldused on täitmata, siis ei saanud praegusel juhul eluaseme remonti poolte kooselu ajal pidada seltsinguks ega kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et poolte kooselu lõppes 2016. aasta alguses ja isegi juhul, kui hagejal oleks nõue kostja vastu, oleks see nõue TsÜS § 146 lg 1 ning § 147 lg-te 1 ja 2 alusel aegunud. Maakohus hindas valesti asjaolusid ja tõendeid, leides, et hageja väidetav nõue ei ole aegunud. Samuti leiab kostja, et hageja ei ole panuste tegemist tõendanud. Puuduvad tõendid, et hagis märgitud kulutused on tehtud eesmärgiga remontida poolte ühist eluaset (kostja korteriomandit). Hageja väiteid arvestades oleks ta ise pidanud vastavalt seltsingulepingu sätetele käituma ning kulusid tõendavad dokumendid alles hoidma, et seltsingu aruandlust teostada ning seltsingu likvideerimise korral panuste tegemist tõendada. Kostja ei pea hagi tõendama. Ekslik on maakohtu järeldus, nagu oleks kostja kinnitanud, et korteri remondiga seotud kuludokumendid asuvad tema käes ning ta on esitanud need kohtule osaliselt. Kostja väitis vastuses hagiavaldusele, et koduses raamatupidamises rohkem kuludokumente ei ole ja sellest võib järeldada, et ülejäänud maksed on tehtud seoses hageja poolt kolmandatele isikutele osutatud teenustöödega.
5(9)
Maakohus ei ole hinnanud piisavalt ka hageja esitatud kuludokumentide sisu, rikkudes sellega menetlusnorme. Kuludokumentide summast tuleb maha arvestada hageja esitatud tšekkidest nähtuvad pere igapäevakulutused. Samuti tuleb maha arvata nende asjade maksumus, mille hageja kooselu lõppemisel korterist ära viis. Maakohus ei ole arvestanud, et hageja viis korteriomandist meelevaldselt ära suurema osa ka kostja ja kostja isa vallasvarast, mille järel sõlmisid pooled suulise kokkuleppe, et neil üksteise suhtes rohkem nõudeid ei ole ja kohustusi ei teki. Hagi hõlmab aastatel 2008–2014 tehtud kulutusi. Hageja ei saanud menetluse käigus hagi muuta (TsMS § 376 lg 1) ning maakohus on ületanud hagi piire (TsMS § 439), käsitledes otsuses ka aastatel 2018–2019 korteri vannitoas tehtud remonttöid ja sellega seotud kulutusi. Ebaõige ja kohtupraktikaga vastuolus on maakohtu seisukoht, et tasaarvestamiseks oleks kostja pidanud esitama vastuhagi. Tunnistajate ütlused ei olnud usaldusväärsed, nt väitis tunnistaja A.A., et korter asus X tänaval, kuigi tegelikult asus korter X tänaval. Põhjendamatu oli ka kostjalt hageja kasuks menetluskulude väljamõistmine. Hageja esindaja volikirja kuupäev ja maakohtule esitatud menetluskulu nimekirjast nähtuvate esindaja toimingute kuupäevad ei ühti, nt on hagi koostanud esindaja, kuid volikiri on allkirjastatud alles 24. aprillil 2020. Lisaks ei nähtu enne 7. septembri 2020. a kohtuistungit E-toimikust hageja esindaja nime. Menetluskulude nimekiri ei vasta ka TsMS § 176 lg-le 1, mille järgi peavad kulud olema nimekirjas detailselt lahti kirjutatud. Hageja esindajale ei saanud kuluda toimingutele 10,4 tundi.
Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Kohus on hinnanud kõiki seltsingulepingu tuvastamiseks vajalikke asjaolusid. Pooled tegutsesid ühise eesmärgi nimel, milleks oli ühine pereelu, ühiste laste kasvatamine ning ühise eluaseme renoveerimine. Tõendamist on leidnud, et pooled renoveerisid ühist kodu, et neil oli ühine majapidamine ja ühine eesmärk. Maakohus ei eksinud poolte kooselu lõppemise aja tuvastamisel. Kostja on ise kohtule avaldanud, et hageja viis kooselu kestel soetatud asjad ära oktoobris 2019. Ka nimetatu kinnitab, et poolte kooselu ei lõppenud enne seda. Hageja on kulutusi kõigi tema käes olevate dokumentidega tõendanud. Midagi rohkemat hagejal kohtule esitada ei olnud. Hagi on esitatud vaid poolte ühiseks elukohaks olnud korterile tehtud parenduste hüvitamiseks. Hageja ei ole hagi muutnud ning kohus ei ole ületanud hagi piire. Kuivõrd kohus pidi andma hinnangu ka sellele, millal poolte kooselu lõppes, tuli lahendis käsitleda pärast 2014. aastat toimunud sündmusi. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et menetluses võib teha protsessuaalse tasaarvestuse ja selleks ei pea esitama vastuhagi. Siiski peab tasaarvestusavaldusest selguma, kui suur nõue on kostjal hageja vastu, nõude täpne arvestuskäik, nõude alus (iga erineva nõude korral eraldi) ning iga nõude komponenti tõendavad tõendid (seostades konkreetselt 6(9)
nõudesumma esitatud tõenditega). Kostja poolt tehtud avaldus nõuete tasaarvestamiseks eelmärgitule ei vasta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Maakohus leidis, et pooltevaheline kokkulepe kostjale omandatud korteri renoveerimiseks oli seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus viidatud sätte kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid otsuses nõuetekohaselt tuvastanud. Vaidlustatud otsus on selles osas vajalikul määral põhjendamata (TsMS § 436 ja § 442 lg 8).
8.VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi toimub seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Sama lõike teise lause järgi kohaldatakse seltsingu likvideerimisele kaasomandi jaotamise sätteid (s.o AÕS § 77), kui seltsingu erisätetest ei tulene teisiti. VÕS § 602 lg 1 järgi tuleb seltsingu likvideerimisel täita seltsinguvatast esmalt seltsingu kohustused ning pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. Kui panust ei ole võimalik tagastada, tuleb VÕS § 603 lg 3 esimese lause järgi hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. VÕS § 603 lg 3 teise lause järgi ei maksta hüvitist panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme kasutusse andmises.
9.Seltsinguleping on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud leping. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud.
9.1.Senise kohtupraktika põhjal ainuüksi isikute abieluväline kooselu (vabaabielu) seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Abieluvälisest kooselust ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta iseeneses ka see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Puudub alus eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 14 ja 15).
9.2.Seltsingulepingu sõlmimine vabaabielus olevate isikute vahel ei ole küll täielikult välistatud, kuid abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks siiski toimuma kõikehõlmav 7(9)
likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega, nagu see on ette nähtud VÕS §-des 603 ja 604. Seltsingu sätteid võiks olla alus kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10914, p-d 16–18 koos nendes viidatud praktikaga).
10.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Käesolevas asjas on hageja tuginenud sellele, et ta tegi kooselu ajal poolte ühiseks elukohaks olnud korteri renoveerimiseks (parendamiseks) seitsme aasta jooksul (alates
1.jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2014) kulutusi kokku 3045 euro ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui hageja sellises ulatuses kulutusi tegi (mis on olnud asjas vaidluse all), ei saa seda pidada oluliseks majanduslikuks panuseks. Maakohtu 7. septembri 2020. a istungil ülekuulatud tunnistajate ütlustest (II kd, tl 72 pöördel – tl 82 pöördel) ning kohtule esitatud kontoväljavõtetest (I kd, tl-d 15–22) ja kuludokumentidest (I kd, tl-d 79–82) nende kogumis saab järeldada, et poolte kooselu ajal, sh hagis märgitud ajaperioodil, korteris remonttöid tehti. Sellega seoses kandis kulutusi ka hageja. Samas ei ole tõenditest võimalik järeldada remonttööde mahtu ega seda, et hageja tehtud kulutuste arvel asja (korteriomandit) oluliselt parendati. Sarnaselt kostjaga leiab ringkonnakohus, et ka vabaabielu parteritel tuleb teha aeg-ajalt kulutusi ühise eluaseme remondile, mh ehitustarvetele ja -materjalidele. Tegu oli kulutustega pere igapäevaelu vajaduste katteks ning vastavate kulutuste tegemine iseenesest ei tähenda veel, et selliseid panuseid tuleks asuda kooselu lõppemisel tagastama või hüvitama. Vastupidine seisukoht võiks viia vabaabielu lõppemisel ulatuslikuma tagasitäitmiseni kui ühisvara jagamine abielu lahutamise korral. Selline tagajärg oleks aga abieluvälise kooselu puhul ilmselgelt ebaõige. Vaidlust ei ole selles, et pooled ei tasunud korteriomandi teisele kaasomanikule (kostja isale) eluaseme kasutamise eest tasu, mida neil oleks üürisuhtes tulnud teha.
11.Eelmärgitut arvestades ei ole hagi rahuldamine seltsingulepingu sätetele (VÕS-i 7. osa) tuginedes ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Hageja poolt välja toodud asjaolud ei võimalda nõuet rahuldada ka mõnel muul õiguslikul alusel, mh käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Nagu eelnevalt märgitud, ei teki abieluvälisest kooselust iseenesest võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Lisaks on hageja teinud kulutusi korterile, mis oli kuni 2019. aastani ka tema enda elukoht.
12.Eelmärgitut põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus poolte muudele väidetele, sh väidetele poolete kooselu lõppemise ajast ja hageja võimaliku nõude aegumisest.
13.Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad nii maakohtu menetluses kantud kui ka apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
8(9)
14.Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu sisulist lahendit ning vastavalt sellele muutub ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus hageja ja kostja vahel, juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19-22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
15.Maakohus andis 24. aprilli 2020. a määrusega (I kd, tl 69) hagejale menetlusabi ning vabastas ta täielikult riigilõivu 300 eurot tasumisest hagi esitamisel. Kuivõrd hagi jääb käesoleva otsusega rahuldamata, tuleb nimetatud lõiv mõista hagejalt TsMS § 190 lg 4 alusel välja riigituludesse. Maakohus on viidatud määruses tuvastanud, et hageja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu lõivu tasuda koheselt ning täies ulatuses. Ringkonnakohtule ei ole teada, et hageja majanduslik olukord oleks vahepeal oluliselt paranenud. Seetõttu peab kohus põhjendatuks võimaldada hagejal TsMS § 190 lg 7 alusel tasuda riigilõiv kuue 50 euro suuruse osamaksena kuue kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Makseid tuleb tasuda igakuiselt, kuu 15. kuupäevaks. Esimene makse tuleb tasuda otsuse jõustumisele järgneva kuu 15. kuupäevaks. Tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.