ERGO Insurance SE hagi Magnetic MRO AS vastu 6400 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. oktoobri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ERGO Insurance SE apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuste hind
6400 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) ERGO Insurance SE (registrikood 10017013), lepingulised esindajad vandeadvokaat Triinu Hiob ja vandeadvokaadi abi Siiri Traat-McClelland Kostja (vastustaja) Magnetic MRO AS (registrikood 10865988), lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Lember
Kohtuistungi toimumise aeg
09.03.2021
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27. oktoobri 2020 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Välja mõista Magnetic MRO AS-lt 6400 eurot ERGO Insurance SE kasuks.
Jätta kõik maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja Magnetic MRO AS kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ERGO Insurance SE esitas 08.07.2020 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse Magnetic MRO AS-lt 6400 euro väljamõistmiseks. Võlgniku vastuväite tõttu anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 19.08.2020 hagiavalduse kostjalt 6400 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled garantiikindlustuse lepingu nr 11838800/1 (Poliis), millega oli kindlustatud kindlustusvõtjale (kostjale) väljastatud ATA-karnetiga kaetud kaupade tollimaksude, muude maksude ja lõivude tasumise kohustus sisseveomaa tolliasutuse ees ja seda juhul, kui ajutiseks sisseveoks võetud kaupu ei reekspordita tähtaegselt sisseveomaa riigist välja.
3.Hageja tasus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja (EKTK) poolt väljastatud ATA-märkmiku EE 1592 alusel Venemaal tekkinud tollivõla 7014 eurot. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu garantiikindlustuse tingimuste KT.0935.17 (Garantii tingimused) p-le 8.1 tekib kindlustusandjal kindlustuslepinguga tagatud nõude rahuldamisel koheselt väljamakstud summa ulatuses nõudeõigus kindlustusvõtja vastu. Hageja esitas 14.08.2019 kostjale tagasinõude, kuid kostja nõuet ei täitnud. Hageja vähendas nõuet 6400 euroni. Kostja vastuväited
Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Kuigi kostja taotles ATA-märkmikku esialgu kahe eseme (Blending Scope ehk „lihvimise sond“ ning Videoscope ehk „videosond“) Venemaale ekspordiks ning reekspordiks, viidi tegelikult üle piiri vaid üks ese, mille kohta tolliametnikud tegid ka vastavad märkmed ja kohandused.
6.Kostja töötaja reisis Venemaale 19.12.2018 läbi Varssavi, võttes tööreisile kaasa vaid ühe objekti – Blending Scope’i, mis esitati ka Tallinna Lennujaamas tollitöötajale. Tollitöötaja tegi karnetisse vastavasisulise märke, kuhu on märgitud „1“ ning nimetus Blending Scope. Tollitöötajate eksituse tõttu sai aga karnetisse tehtud lisaks märge „1-2“, kuigi kostja töötaja raporteeris ainult ühe eseme tollile ekspordiks. Moskvasse saabumisel Domodedovo Lennujaamas lähtuti eelviidatud eksitusest ja täideti analoogselt lisa 5 karneti valgel lehel märkega „1-2“. Kostja töötaja näitas tollis ette ainult ühe eseme ja tema sõnul ei vallanud tolliametnik inglise keelt, et kõiki formaalsusi üle täpsustada. Moskvast lahkumisel Sheremetyevo Lennujaama kaudu esitas kostja töötaja samuti Blending Scope’i ekspordiks, mille peale tolliametnik palus esitada ka teine ese (Videoscope), lähtudes eksitavatest
karnetimärgetest. Tolliametnik vaatas kostja töötaja selgituste peale kogu karneti üle ja jõudis järeldusele, et ilmselt on tegemist eksitusega ning kiitis heaks eseme eksportimise Venemaalt välja.
7.Eestisse Tallinna Lennujaama naasmisel palus tolliametnik kostja töötajal esitada ülevaatamiseks taaskord kaks eset. Pärast kostja töötaja selgitust selle kohta, et eksporditi vaid üks ese, võttis tolliametnik telefoni teel ühendust oma kolleegiga, kes täitis karneti 19.12.2018 (Eestist väljumisel) ja kes kinnitas ühe eseme raporteerimist. Tolliametnik tegi seepeale vastava paranduse karnetisse (läbi kriipsutatud „1-2“, muudetud „1“-ks ning lisati märge „Parandus õige“). Kõik selgitused on edastatud ka kostja töötaja poolt Tallinna Lennujaama Tolliosakonnale, mille peale kinnitati 04.07.2019 vastuses, et ATA-märkmiku EE1592 alusel eksporditi üks seade.
8.Hageja edastas kostjale 17.06.2019 e-kirja, millele oli manusena lisatud EKTK 12.06.2019 kiri impordimaksude tasumise kohta ATA-märkmiku eest, mis viitas omakorda 30.05.2019 EKTK-le Venemaa Kaubandus- ja Tööstuskojast laekunud nõudekirjale „G.nr 27/046“. Kostja vastas 10.07.2019 hagejale, et on ilmselge, et nõue põhineb arusaamatusel ja kostja ei ole kohustatud ATA-märkmikuga seoses tasuma makse, lõive ega trahve ning seega ei nõustu ka nõude rahuldamisega. Kostja esitas ka vastavad tõendid. Kuna kostja saatis hagejale vastuse õigeaegselt, oli hagejal piisavalt aega sellele vastu vaielda. Hageja aga ignoreeris kostja esitatud seisukohti ja rahuldas EKTK nõude, millest informeeris kostjat alles 14.08.2019 nõudekirjaga. Kostja esitas seejärel hagejale järjekordse e-kirja, milles viitas taas oma 10.07.2019 esitatud vastusele tegelike asjaolude kohta.
9.Kuna kostjal oli lepinguline suhe hagejaga, oli hageja kohustus vastavalt kindlustuslepingute üldtingimuste KT.0919.13 p-le 19.2 koguda ja välja selgitada kõik kindlustusjuhtumisse puutuvad olulised asjaolud. Kostja on esitanud nõude osas omapoolseid selgitusi ja tõendeid, mida hageja oleks pidanud nõude õigusliku aluse olemasolu hindamisel ning olukorra uurimisel arvesse võtma. Sama põhimõte on kajastatud Garantii tingimuste p-s 3.2, mille kohaselt nõue kindlustusvõtja vastu peab olema esitatud kindlustuslepingu kehtivuse ajal, edastatud kindlustusvõtjale taasesitamist võimaldaval viisil, põhinema kindlustusvõtja kohustuse mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel ja nõude suurus peab olema tõendatud. P 7.1. kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusvõtja vastu esitatud põhjendatud nõude, mille suurus on tõendatud. Kui mingi osa nõudest on tõendamata, hüvitatakse vaid tõendatud osa.
10.Tegemist ei saa olla kindlustusvõtja kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega, kuna kostja on ATA-karneti alusel eksporditava eseme suhtes täitnud kõik oma kohustused, arvestades, et eksporditavaid esemeid oli ainult üks ja eksitus tekkis kolmandate isikute poolt paberite täitmisel. Seega ei saa olla tegu juhtumiga, mil ajutiseks sisseveoks võetud kaupu ei reekspordita tähtaegselt sisseveomaa riigist välja põhjusel, et ainus eksporditav ese Blending Scope sai Venemaale ajutiselt eksporditud ja toodud tagasi Eestisse. Seega ei ole kindlustuspoliisi järgi nõude rahuldamiseks alust. Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja märkis, et kostjal puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel on sõlmitud poliis, mille kohaselt garanteerib kindlustusandja (hageja) hüvitise saajale (EKTK-le) kindlustusvõtja (kostja) poolt sisseveomaa tolliasutusele deklareeritud kauba väärtuselt arvestatud imporditollimaksude, muude maksude ja lõivude tasumise tagatissumma ulatuses, kui kindlustusvõtja ei täida ajutiseks sisseveoks
ettenähtud kauba taasväljaveo kohustust: ei reekspordi ajutiseks sisseveoks ettenähtud kaupa sisseveomaalt välja. Seega on kostja võtnud endale hageja ees garantiivastutuse võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 tähenduses.
13.Kostja on tõendanud, et ta on oma kohustuse kauba taasväljaveoks täitnud ja seega ei olnud hagejal kindlustuspoliisi järgi nõude rahuldamiseks alust. Kostja on põhjendatult selgitanud ja tõendanud, et tegemist ei olnud kostja kui kindlustusvõtja kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega, kuna kostja on ATA-karneti alusel eksporditava eseme suhtes täitnud oma kohustused. Eksporditavaid esemeid oli ainult üks ja eksitus põhjustati kolmandate isikute poolt paberite täitmisel. Seetõttu ei olnud põhjendatud ka nõue, mille hageja kindlustusandjana hüvitas.
14.Vaatamata garantiivastutuse abstraktsele iseloomule leiab hageja vääralt, justkui võiks ta kostjalt välja nõuda ka hageja poolt ekslikult ja ilma asjaolusid nõuetekohaselt kindlaks tegemata väidetava tollivõla vaatamata sellele, et kostja ei ole oma kohustusi rikkunud. Antud juhul olid pooled lepinguliselt sidunud garantiikohustuse asjaoluga - kui kindlustusvõtja ei täida ajutiseks sisseveoks ettenähtud kauba taasväljaveo kohustust: ei reekspordi ajutiseks sisseveoks ettenähtud kaupa sisseveomaalt välja. Kostjal oli hageja ees küll garantiikohustus, kuid tulenevalt sõlmitud lepingu tingimustest seda üksnes kindlustuslepinguga tagatud nõude rahuldamisel, st sellise nõude rahuldamisel, mille aluseks on kostjapoolne rikkumine. Nimelt kindlustuspoliisi osaks olevate kindlustuslepingute üldtingimuste KT.0919.13 p-st 19.2 tulenevalt on hageja kohustatud koguma ja selgitama välja kõik kindlustusjuhtumisse puutuvad olulised asjaolud. Kostja on esitanud väidetava tollivõla nõude osas omapoolsed selgitused ja tõendid 10.07.2020, mida hageja oleks pidanud nõude õigusliku aluse olemasolu hindamisel ning olukorra uurimisel arvesse võtma. Vaatamata sellele tasus hageja väidetava tollivõla ilma kostja põhjendatud vastuväiteid arvesse võtmata ja asjaolusid välja selgitamata.
15.Asjakohatu on hageja vastuväide, et hagejal puudub seadusest tulenev õigus esitada kohtusse hagi ning astuda vaidlusesse Venemaa Kaubandus- ja Tööstuskojaga. Kui hageja roll seisneks üksnes kõikide talle esitatud nõuete mehhaanilises väljamaksmises, siis puuduks igasugune tähendus üldtingimuste p-l 19.2, millest tulenevalt on hageja kohustatud koguma ja välja selgitama kõik kindlustusjuhtumisse puutuvad olulised asjaolud. Samuti puudunuks sellisel juhul hagejal igasugune vajadus küsida kostjalt 17.06.2020 kindlustusjuhtumi kohta selgitusi, mh seda, kas kostja on nõude asjaoludega nõus.
16.Põhimõte, mille kohaselt saab kostja garantiivastutuse aluseks hageja ees olla üksnes kostja kui kindlustusvõtja kohustuste mittetäitmine, on üheselt mõistetavalt kajastatud ka hageja ja kostja vahel sõlmitud kindlustuspoliisi nr 11838800/1 osaks olevate garantiikindlustuste tingimuste KT.0935.17 p-s 3.2, mille kohaselt nõue kindlustusvõtja vastu peab olema esitatud kindlustuslepingu kehtivuse ajal, edastatud kindlustusvõtjale taasesitamist võimaldaval viisil, põhinema kindlustusvõtja kohustuse mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel ja nõude suurus peab olema tõendatud. Samade tingimuste p 7.1. kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusvõtja vastu esitatud põhjendatud nõude, mille suurus on tõendatud. Kui mingi osa nõudest on tõendamata, hüvitatakse vaid tõendatud osa. Antud juhul olid pooled leppinud kokku kostja garantiikohustuse olemasolus üksnes tingimusel, kui kostja ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi ja tegemist on põhjendatud nõudega. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Nimetatud sätteid arvestades ei tekkinud kostjal hageja ees garantiivastutust, sest poolte vahel kokkulepitud tingimused garantiikohustuse täitmiseks ei olnud saabunud.
17.Kuna kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi hageja ees rikkunud ja kostjal ei tekkinud hageja ees poolte vahel kokkulepitud garantiikohustust, jääb hagi rahuldamata.
18.Isegi kui poolte vahel oleks kokku lepitud üksnes nõudegarantiis, siis kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolusid arvestades ei oleks sellisele lepingule tuginemine lubatud, kuna see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2, VÕS § 6 lg 1). Kuna nõudega seotud suhtlus toimus hageja ja EKTK vahel ja hageja ise küsis nõude kohta selgitusi ka kostjalt, siis on põhjendamatu hageja arusaam, et kostja oleks pidanud ise kindlustuslepingust tulenevat nõuet vaidlustama. Kostja poolt esitatud kirjavahetusest nähtub, et ta on aktiivselt tundnud huvi antud asjas toimunud arengute ja võimaliku lahenduse vastu, pöördudes korduvalt e-kirja teel EKTK poole, millele on mh vastatud, et „Igal juhul teie ettevõte otse Venemaa tollile midagi maksma ei pea“. Kui kostja sai 17.06.2019 hagejalt nõude, alustas ta aktiivselt nõude vaidlustamist. Seetõttu on alusetu nõude väljamaksmine nõude asjaolusid ja põhjendatust hindamata etteheidetav hagejale, mitte kostjale. Apellatsioonkaebus
19.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
20.Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled on üldtingimuste p-s 25 kokku leppinud, et kui üldtingimuste ja kindlustustoote tingimuste vahel on vastuolu, siis juhindutakse kindlustustoote tingimuste sõnastusest ning kui on vastuolu kindlustustoote tingimustes sätestatu ja riski- või eritingimustes sätestatu vahel, siis juhindutakse riski- või eritingimuste sõnastusest. Selle eksimuse tõttu ei lähtunud maakohus esmalt poliisis kokkulepitust, siis alles garantii tingimustest ja viimasena üldtingimustest, mis on viinud ebaõige tulemuseni.
21.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et poolte vahel sõlmitud leping ei olnud abstraktne nõudegarantii. Kui kohus oleks analüüsinud poliisi p-te 1, 2 ja 4, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et garantiiga tagatakse kostja tollimaksu tasumise kohustust EKTK-le, mis loetakse tekkinuks, kui Venemaa Kaubandus-Tööstuskoda esitab EKTK-le seoses kostjaga tollimaksu tasumise nõude, mille EKTK esitab omakorda hagejale. Seetõttu jõudis maakohus ka ebaõigele järeldusele, et hageja oli kohustatud kontrollima nõude esitamise põhjendatust.
22.Maakohus jättis vääralt kohaldamata VÕS § 155 lg 2, mille kohaldamise korral oleks tulnud jätta kõik kostja vastuväited nõude põhjendamatusele tähelepanuta.
23.Maakohus tugines vääralt õiguste kuritarvitamisele, kuigi kostja sellist väidet ei esitanud. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, milles seisnes hageja väidetav õiguste kuritarvitamine pahatahtliku käitumise või varalise eelise saamisena. Poolte vahel sõlmitud lepingu tingimuste kokkuleppimist ei saa käsitleda õiguste kuritarvitamisena. Hageja kontrollis enne väljamakse tegemist selle vastavust lepingu tingimustele ja tegi väljamakse, sest leidis, et see vastas kokkulepitule. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jaotab menetluskulud teisiti. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
26.Maakohtus ei olnud vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid garantiikindlustuse lepingu nr 11838800/1 (poliis), millega hageja garanteeris EKTK-le kostja poolt sisseveomaa tolliasutustele deklareeritud kauba väärtuselt arvestatud imporditollimaksude, muude maksude ja lõivude tasumise, kui kostja ei täida ajutiseks sisseveoks ettenähtud kauba taasväljaveo kohustust: ei reekspordi ajutiseks sisseveoks ettenähtud kaupa sisseveomaalt välja. Tollile deklareeritud kaup oli lepingu järgi videoscope ja blending scope, kokku 2 ühikut, ATA märkmik nr 1592. Lepingu osadeks on ka garantiikindlustuse tingimused KT.0935.17. ja kindlustuslepingute üldtingimused KT.0919.13. Venemaa Kaubandus- ja Tööstuskoda esitas EKTK-le nõudekirja ATA märkmiku 1592 kohta tollivõla 7014 euro tasumiseks, mille EKTK edastas täitmiseks hagejale. Hageja täitis nõude. Samuti ei olnud vaidlust selle üle, et poolte vahel sõlmitud leping on garantiileping VÕS § 155 tähenduses.
27.Vaidlus on jätkuvalt selle üle, kas hagejal oli kohustus tollimaksu tasumise nõue täita ja kas tal on õigus esitada kostjale tagasinõue. Selle tuvastamiseks tuleb hinnata nii VÕS §-s 155 sätestatut kui ka poolte vahel sõlmitud lepingu tingimusi.
28.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et hagejal ei olnud kindlustuspoliisi järgi nõude rahuldamiseks alust. Kohus ei põhjendanud, milliste poliisi punktide alusel ta selle järelduse tegi. Kohus põhjendas oma seisukohta üksnes üldtingimuste p-s 19.2 ja garantiikindlustuse tingimuste p-des 3.2 ja 7.1 sätestatuga. Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled on üldtingimuste p-s 25 kokku leppinud, et kui üldtingimuste ja kindlustustoote tingimuste vahel on vastuolu, siis juhindutakse kindlustustoote tingimuste sõnastusest ning kui on vastuolu kindlustustoote tingimustes sätestatu ja riski- või eritingimustes sätestatu vahel, siis juhindutakse riski- või eritingimuste sõnastusest. Seega oleks maakohus pidanud otsuse tegemisel lähtuma esmalt poliisis kokkulepitust, seejärel garantii tingimustest ja viimasena üldtingimustest. Eeltoodud eksimus viis ringkonnakohtu hinnangul ebaõige lahendi tegemiseni.
29.Poliisi p-dest 1, 2 ja 4 järeldub, et garantiiga tagatakse kostja tollimaksu tasumise kohustust EKTK-le, mis loetakse tekkinuks, kui Venemaa Kaubandus-Tööstuskoda esitab EKTK-le tollimaksu tasumise nõude, mille EKTK esitab omakorda hagejale. Tegemist on esimesel nõudmisel väljamakstava garantiiga (nõudegarantiiga), mis on oma olemuselt abstraktne ja seega sõltumatu selle andmise aluseks olevast õigussuhtest (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-9-03, p-d 29-31). VÕS § 155 lg 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. See tähendab, et garantiileping ja sellest tulenev nõue ei sõltu sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-49-12, p 10). Seega ei pidanud hageja enne garantiisumma väljamaksmist ega ka enne kostjale tagasinõude esitamist kontrollima nõude põhjendatust ja selle suuruste tõendatust, sh seda, kas kostja on oma kohustusi rikkunud või mitte, nagu leidis maakohus ja leiab jätkuvalt kostja.
30.VÕS § 155 lg 5 sätestab, et kui garantii andja on garantiist tuleneva kohustuse täitnud, on tal tagasinõudeõigus võlgniku vastu üksnes juhul, kui see tuleb nendevahelisest suhtest ehk sisesuhtest. Kuigi garantiikindlustuse poliisi järgi kehtivad vaidlusalusele garantiikindlustuslepingule nii garantiikindlustuse tingimused kui ka kindlustuslepingute üldtingimused, tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda sellest, et tagasinõue nõudegarantii
alusel tehtud maksete osas on garandil üksnes garantii andmise aluseks oleva õigussuhte alusel ja garant ei saa esitada soodustatud isiku maksenõudele põhivõlgniku vastuväiteid (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-9-03). Antud juhul oli garantii andmise aluseks olev õigussuhe (sisesuhe) poolte vahel sõlmitud garantiikindlustusleping koos selles viidatud kindlustuse üldtingimuste ja garantiikindlustuse tingimustega. Kostja saab esitada enda vastuväited selle kohta, et tal tegelikult ei olnud kohustust tollimaksu tasuda, suhtes EKTK kui garantiilepingu järgi soodustatud isikuga.
31.Hageja esitas kostjale sisesuhtes tagasinõude garantiikindlustuse lepingu p-de 6 ja 7 alusel, mille kohaselt kindlustuspoliisiga tagatud nõude rahuldamisel tekib kindlustusandjal kohe väljamakstud summa ulatuses nõudeõigus kindlustusvõtja vastu ja kindlustusvõtja kohustub viivitamatult rahuldama kindlustusandja nõude. Need tingimused ei ole kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused ja need on kehtivad. Vastupidine käsitlus oleks ringkonnakohtu arvates vastuolus garantiikindlustuslepingu poolte kokkulepete ja garantii olemusega. Hageja lepingust tulenev tagasinõudeõigus on kooskõlas VÕS § 155 lg-s 5 sätestatuga.
32.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus ebaõige ka alternatiivse seisukoha osas, et antud juhul ei ole garantiikindlustuslepingule tuginemine lubatud, kuna see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2, VÕS § 6 lg 1). Kostja sellist väidet maakohtus ei esitanud.
33.Maakohtu otsuses märgitu, et nõudega seotud suhtlus toimus hageja ja EKTK vahel; hageja küsis nõude kohta selgitusi ka kostjalt; hageja selgitas kostjale, et ta peab kindlustuslepingust tulenevat nõuet ise vaidlustama; kostja tundis huvi toimunud arengute ja võimaliku lahenduse vastu, ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust järelduse tegemiseks, et hageja kuritarvitas oma õigusi ja rikkus heas usus käitumise põhimõtet.
34.Kuna ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega hagi rahuldatakse, jäävad kõik maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
35.Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks TsMS § 174 lg 4 järgi § 177 lg-s 2 sätestatud korras pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.