Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Apellatsioonkaebus tuleb sellisel juhul esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb sellisel juhul esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused (13.02.20, 23.04.2020, lk 68, 102) Hageja on kasutanud xxx asuvat eluruumi 29.03.1999 sõlmitud üürilepingu alusel. Hageja on kogu üürilepingu kehtivuse aja jooksul täitnud üürniku kohustust tasuda eluruumi eest üüri korrapäraselt. Hageja ei ole rikkunud muid eluruumi üürilepingu järgseid üürniku kohustusi. Vastavalt üürilepingu p. 2.1 oli lepingu tähtaeg 5 aastat, s.o. kuni 29.03.2004. Üürilepingu p. 2.4. kohaselt, kui enne tähtaja möödumist kumbki pool ei taotle lepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist, loetakse see sõlmituks järgnevaks viieks aastaks.

Hageja leiab, et kostja peab kohustust täitma (23.04.20 vastus). Kohustuse täitmine on võimalik, kuivõrd kostja käsutuses on hulgaliselt munitsipaaleluruume, sotsiaaleluruume jms eluruume, mille Tallina linna eluruumi vajavatele isikutele üürimine on üks kohaliku omavalitsuse kohustustest ja ülesannetest. Seega selle kohustuse täitmine on kostjale täiesti võimalik ega põhjusta mingeid erilisi kulutusi. Hagejale tekitati varalist ja mittevaralist kahju ka sellega, et tal ei võimaldatud 28.03.2019 xxx korterist kaasa võtta või kuhugi mujale paigutada temale kuuluvat isiklikku vara. Ta sai küll ühel korral ligipääsu korterile, kuid kuna talle ei võimaldatud mõistlikku aega asjade kokku korjamiseks, siis jäi osa isiklikke tarbeesemeid, mälestusesemeid ja dokumente ikkagi kaasa võtmata ja see vara olevat nüüdseks väidetavalt üürileandja poolt mitte hoiustatud, vaid hävitatud. Hageja hindab temale isiklike esemete kaotsiminekuga tekkinud varalise kahju suurust summas 1000 eurot. Hagejale isiklike tarbeesemete, mälestusesemete ja dokumentide kaotsiminekuga kahju tekitamine kostja vastutava ametiisiku poolt oli õigusvastane, kuivõrd sellega kahjustati hageja põhiseaduslikult tagatud varalisi õigusi isiklikule vallasvarale. Hageja täpsustas hagi 23.04.20 ja märkis, et asjad, mis läksid kaotsi kostja tegevuse tulemusel on järgmised: külmkapp, televiisor, laud, toolid, raamatud, riided. Kõik esemed olid kasutuskõlblikud, külmkapp ja televiisor töötasid. Hageja on hinnanud oma subjektiivse arvamuse kohaselt külmkapi väärtuseks 200 eurot, televiisori väärtuseks 150 eurot, laua ja toolide väärtuseks, 100 eurot, raamatute, riiete ja lauanõude väärtuseks kokku 400 eurot. Need on aastaid kasutatud asjad ja nende kviitungeid ei ole alles. Kahju hindamisel on arvestanud ka mittevaralist kahju isiklike mälestusesemete: fotoalbumi, eraeluliste dokumentide jms. kaotsimineku eest, mille hüvitamiseks mõistlikuks summaks hindab ta 150 eurot. Kui need esemed on kostja poolt paigutatud hoiule ning on säilinud, siis ta on nõus need vastu võtma ja sellisel juhul kahjunõuet vähendama. Lisaks palub määrata kindlaks otsuses otsuse täitmise viisi, st kohustuse täitmise viisi ja palub hageja kohustada kostjat kolme kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest eraldama hagejale üürimiseks samaväärne eluruum Tallinna linna munitsipaaleluruumide seast. Hageja ei nõustunud kostja väidetega. Korteri ülevaatuse akt 11.03.2019 ei kujuta vormikohast eluruumi üürilepingu ülesütlemise teadet. Mis puutub teist dokumenti – eluruumi vastuvõtmise akti – siis see kujutab endast eluruumi seisundi kirjeldust 21.03.2019 ehk ajal kui üürileping veel kehtis. Hageja allkirjastas selle dokumendi täitmata blanketi. Üürileping ei lõppenud kokkuleppel, kostja poolt esitatud dokumendid hageja hinnangul seda ei tõenda, kuivõrd ükski neist ei sisalda sellekohast selgelt väljendatud kokkulepet. Hageja leiab, et kuivõrd 29.03.1999 sõlmitud tähtajalist üürilepingut esimese tähtaja lõppemisel kumbki pool ei soovinud lõpetada, muutus see üürileping igal juhul tähtajatuks. Hageja palub tuvastada, et hagejaga sõlmitud tähtajatu üürilepingu ülesütlemine suulise teatega 28.03.2019, on tühine ja kohustada kostjat üürilepingut täitma (23.04.20, lk 102p) ja heastama teise samaväärse eluruumi andmisega hagejale kasutamiseks kehtiva tähtajatu üürilepingu alusel ning määrata kindlaks otsuse täitmise viis ning kohustada kostjat 3 kuu jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest eraldama hagejale üürimiseks samaväärne eluruum Tallinna linna munitsipaaleluruumide seast. Lisaks palub välja mõista kostjalt hageja kasuks kahju hüvitist 1000 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja ei nõustunud hagiga ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub jätta hageja 3 (10)

kanda. Tallinna linn sõlmis 10.02.1999 Põhja-Tallinna Valitsuse korralduse nr 1-1/41 „Eluruumide üürile andmine“ alusel T. K. 22.03.1999 tähtajalise üürilepingu xxx eluruumi kasutada andmise kohta viieks aastaks kuni 29.03.2004. Kostja, samuti hageja ei taotlenud enne üürilepingu tähtaja möödumist selle lõpetamist, mistõttu pikenes üürileping viieks aastaks kuni 28.03.2009. 29.03.2009 pikenes uuesti kuni 28.03.2014 ja viimati pikenes üürileping 29.03.2014 kuni 28.03.2019. Võlaõigusseaduse § 272 lg 4 p 4 alusel ei kohaldata elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille kohaliku omavalitsuse üksus on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest. Põhja-Tallinna Valitsuse 10.02.1999 korralduse nr 1-1/41 „Eluruumide üürile andmine“ alusel on kostja andnud 22.03.1999 hagejale eluruumi üürile oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks kui sotsiaalabi vajavale isikule. Üürilepingu p 2.4 sätestab, et juhul, kui enne lepingu tähtaja möödumist ei taotle kumbki pool lepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist, loetakse see pikenenuks järgnevaks viieks aastaks. Nimetatud tingimus on kooskõlas lepingu sõlmimise ajal kehtinud Elamuseaduse § 32 lõikega 2. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et lepingus on sätestatud erikokkulepe, ei kohaldata käesoleva üürilepingu pikenemisele VÕS § 310 lõikes 1 sätestatut. Samuti ei kohaldu VÕS § 275. Kostja esindaja tegi 11.03.2019, mis oli vahetult enne üürilepingu lõppemist, eluruumi korralise ülevaatuse. Selle käigus tegi hageja tahteavalduse üürilepingu lõpetamiseks ja lubas vabastada eluruumi hiljemalt 20.03.2019. Hageja tagastas eluruumi kostjale 21.03.2019. Hageja tegi 11.03.2019 tahteavalduse üürilepingu lõpetamiseks, tagastas eluruumi kostjale 21.03.2019 ja vabastas eluruumi isiklikest esemetest 22.05.2019. Pärast eluruumi vabastamist ei ole hageja kostjaga ühendust võtnud. Hageja avaldas ise soovi üürileping lõpetada ja eluruumi vabastada, lepingu lõppemine pole ebaseaduslik. Hageja pidi hageja kohustuse väidetavast rikkumisest teada saama hiljemalt 21.03.2019, kui ta kostjale eluruumi tagastas. Isegi, kui kostja oleks kohustust rikkunud, siis on möödunud mõistlik aeg kohustuse täitmise nõudmiseks VÕS § 108 lg 3 tähenduses. Väär on hageja esindaja seisukoht, mille kohaselt teavitas esindaja hagejat 28.03.2019 suuliselt, et 29.03.1999 sõlmitud üürilepingu järjekordselt pikenenud viieaastane tähtaeg lõpeb 29.03.2019 ja seda ei pikendata, mistõttu hageja on kohustatud eluruumi koheselt vabastama. Hageja esindaja teostas 11.03.2019 eluruumi korralise ülevaatuse eesmärgiga veenduda, et eluruumi kasutatakse vastutustundlikult ja hoolikalt. Kostja esindaja tuvastas nimetatud ülevaatuse raames, et eluruumis viibisid asotsiaalse eluviisiga inimesed ja eluruum oli koristamata, hooletusse jäetud ja halvas seisukorras. Kostja esindaja selgitas hagejale, et tegemist ei ole vastutustundliku käitumisega talle üürile antud eluruumi suhtes ja palus hagejal korteris koristada, tuulutada, paigutada tagasi suitsuandur. Vastuseks kostja esindaja palvele tegi hageja tahteavalduse üürilepingu lõpetamiseks ja lubas vabastada eluruumi hiljemalt 20.03.2019. Toimunud eluruumi ülevaatuse kohta koostas kostja esindaja akti, milles fikseeriti hageja tahteavaldus kirjalikult, hageja on aktiga tutvunud ja nõustunud, kinnitades akti enda allkirjaga. Kostja märgib täiendavalt, et hageja hooletu ja vastutustundetu käitumine talle üürile antud eluruumi suhtes jätkus ka pärast 11.03.2019 toimunud eluruumi ülevaatust. Päästeameti andmetel toimus 14.03.2019 eluruumis põleng, mis korteriühistu Puhangu 10 kinnitusel sai alguse juba 13.03.2019. Väär on hageja väide, et hageja lahkus eluruumist kostja esindaja pealekäimisel, jättes eluruumi temale kuuluva vallasvara, isiklikud esemed ja dokumendid. 11.03.2019 tegi hageja tahteavalduse eluruumi üürilepingu lõpetamiseks soovides vabastada eluruumi hiljemalt 20.03.2019. Hageja tagastas eluruumi kostjale 21.03.2019. Eluruumi üleandmise-vastuvõtmise kohta koostati eluruumi vastuvõtmise akt, mida hageja samuti kinnitas enda allkirjaga. Eeltoodust tulenevalt ja 4 (10)

arvestades, et hageja 11.03.2019 tehtud tahteavaldus üürilepingu lõpetamiseks on kirjalikus vormis, selgelt väljendatud ja kostja on tahteavalduse kätte saanud, jääb kostja seisukohale, et hageja tahteavaldus on kehtiv. Seega on leping lõpetatud poolte kokkuleppel VÕS § 207 tähenduses. Alternatiivselt saab asuda seisukohale, et hageja ei soovinud lepingu tähtaja pikendamist kostja poolt ning leping lõppes tähtaja saabumisel. Isegi kui tegu oleks tähtajatu lepinguga, siis on hageja ise selle kehtivalt üles öelnud ning käitub hetkel vastuoluliselt, nõudes iseenda ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Hageja kahju hüvitamise nõue summas 1000 eurot on paljasõnaline ja alusetu. Hageja ei ole tõendanud, et eluruumi oleks jäänud temale kuuluvaid esemeid ega milliste esemetega oleks tegemist, mis võimaldaks esemete reaalset väärtust tuvastada. Hageja väitel jäi osa isiklikest tarbeesemetest, mälestusesemetest ja dokumentidest eluruumi ning hindab temale isiklike esemete kaotsiminekuga tekkinud varalise kahju suurust summas 1000 eurot. Hageja ei täpsustanud, millised konkreetsed esemed on jäänud tagastamata. Eluruumi üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt pidi hageja eluruumi enda isiklikest asjadest vabastama hiljemalt 18.04.2019, kuid tegelikult vabastas hageja eluruumi enda isiklikest asjadest alles 22.05.2019. Eluruumi hageja isiklikest asjadest vabastamise juures viibis kostja esindaja, kes kinnitab, et hageja sai tagasi kõik isiklikud esemed ja dokumendid. Hageja ei teavitanud, et eluruumi oleks jäänud mõned temale kuuluvad isiklikud esemed ega võtnud rohkem kostjaga ühendust, et eluruumi jäänud esemed kätte saada. Pärast eluruumi vabastamist utiliseeris kostja eluruumi jäänud prahi ja tegi eluruumis putukate tõrjet ning remonti. Hageja on hagiavalduse täienduses arvestanud, et külmkapi väärtuseks on 200 eurot, televiisori väärtuseks 150 eurot, laua ja toolide väärtuseks 100 eurot ning raamatute, riiete ja lauanõude väärtuseks kokku 400 eurot. Võrreldes hageja toodud esemete väärtust e-kauplustes müügil olevate uute kaupade hindadega on näha, et hageja toodud väärtused vastavad uute kaupade hindadele. Hageja kasutuses olnud esemed olid akumuleerunud ja esemetel ei olnud mingit väärtust, mida tõendavad 11.03.2019 hageja kasutuses olnud eluruumist tehtud pildid. Pealegi ei ole kostjale teadaolevalt eluruumi hagejale kuuluvaid esemeid jäänud. Kohtu põhjendused VÕS § 76 lg 1, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus ja seaduses kokkulepitule. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist VÕS § 101 lg 1 p 1, 3, 6 § 108 lg 1, § 115 lg 1, § 127 lg 1, 3 järgi. Kohutuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine VÕS § 100 järgi. Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle:  Tallinna linn sõlmis vastavalt Põhja-Tallinna Valitsuse 10.02.199 korraldusele nr 1-1/41 „Eluruumide üürile andmine“ hagejaga 22.03.1999 tähtajalise üürilepingu xxx eluruumi kasutamiseks (tl 93) viieks aastaks kuni 29.03.2004.  Pooled ei ole taotlenud enne üürilepingu tähtaja möödumist selle lõpetamist.  Hagejal kui üürnikul oli kohustus maksta kostjale kui üürileandjale ruumi üürimise eest üüri (lepingu 9.1.2, tl 86p). Lepingu sõlmimise ajal kehtinud Elamuseaduse 28 lg 1 sätestas, et üürilepingu järgi kohustub eluruumi üürileandja andma teise isiku (üürniku) kasutusse eluruumi selles elamiseks kokkulepitud tähtaja jooksul ja tingimustel, üürnik aga kohustub kasutama üüritud eluruumi vastavalt selle otstarbele ja maksma üüri. Vaidlustamata asjaolusid hinnates leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud selle sõlmimise ajal kehtinud ES § 28 lg 1 tähenduses eluruumi üürileping. 5 (10)

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus § 12 lg 1 sätestab, et enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Seega kohalduvad üürilepingule alates 01.07.2002 vastavad sätted. VÕS § 271 alusel kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kuna hageja kohustus lepingu alusel maksma kostjale eluruumi kasutamis eest tasu, siis on pooltevaheline üürileping 01.07.02 kehtima hakanud VÕS § 271 järgi samuti üürileping. Lepingu täitmise nõue ja ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue Kohtule esitatud pooltevaheline üürilepingu p 2.4 sätestab, et juhul, kui enne lepingu tähtaja möödumist ei taotle kumbki pool lepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist, loetakse see pikenenuks järgnevaks viieks aastaks. Lepingu sõlmise ajal kehtinud Elamuseaduse § 32 lg 2 sätestas, et kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei teavita teist poolt kirjalikult üürilepingu lõpetamisest või uue üürilepingu sõlmimisest, loetakse see pikenenuks viieks aastaks, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Seega oli lepingu p –s 2-4 sätestatud tingimus kooskõlas elamuseaduse § 32 lõikega 2. Hageja leidis, et lepingu p 2.4 sätestatu on vastuolus kehtiva VÕS 275 ja seetõttu tühine, sest on vastuolus VÕS § 310 lg 1 sätestatuga. Käesoleval juhul on hageja leidnud, et kostja ütles talle lepingu üles, mis on hageja arvates vastuolus VÕS § 310 lg 1, sest lepingu p 2.4 on tühine, kuna kostja tegi seda 28.03.19 suuliselt enne lepingu lõppemise tähtaega. Seega on hageja ise ka pidanud lepingut tähtajaliseks, hoolimata hilisemates menetlusdokumentides märgitust, et leping oli muutunud tähtajatuks. VÕS § 275 sätestab, et eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 310 lg 1 sätestab, et kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist. Esiteks. VÕS § 310 lg 1 ei sea üürilepingu pooltele, iseäranis üürnikule, keeldu lõpetada leping näiteks poolte kokkuleppel või see lõpetada enne tähtaega ülesütlemisega või teatada teisele poolele, et ta ei soovi lepinguliste suhete jätkamist pärast lepingus märgitud lepingu lõppemise tähtaega. VÕS § 310 lg 1 sätestab lepingu pikenemise ja selle muutumise tähtajatuks (mitte sama pikaks perioodiks kui lepingus) juhul kui üürnik jätkab asja kasutamist pärast lepingu lõppemise tähtaja saabumist ja seejärel ei teata pooled teineteisele teistsugusest soovist (kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet). Eeltoodu alusel leiab kohus, et üürilepingu p 2.4 sätestatud tingimus, ei ole vastuolus VÕS § 310 lg 1, kuivõrd p 2.4 ei ole kitsendatud üürniku õigusi VÕS § 310 lg 1 kohaselt tõstatada küsimust lepingu tähtaja muutumisest. Asjaolu, et VÕS § 310 lg 1 kohaselt võib üürileping muutuda tähtajatuks pärast lepingu lõppemise tähtaja saabumist kui üürnik jätkab asja kasutamist ja seda tingimusel, et kumbki pool pole teistsugust tahet avaldanud, ei tähenda, et lepingu p 2.4 oleks VÕS 275 järgi tühine. Seega asub kohus seisukohale, et kuivõrd lepingus oli kokkulepitud teisiti, võis leping pikeneda p 2.4 järgi korduvalt ja seda tähtajaliselt iga kord 5 aastaks. Pealegi nõustub kohus kostjaga, et vaidlusalune eluruum oli antud hagejale üürile kui sotsiaalabi vajavale isikule vastavalt kostja poolt esitatud Tallinna linna 10.02.1999 Põhja-Tallinna Valitsuse korraldusele nr 1-1/41 „Eluruumide üürile andmine“ (lk 83-84) ning hagejaga sõlmiti 22.03.1999 tähtajaline üürileping 6 (10)

xxx kasutamiseks viieks aastaks kuni 29.03.2004. See nähtub ka lepingust (lk 22p, lk 86). Nimelt sätestab VÕS § 272 lg 4, et elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut ei kohaldata üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest. Seega täitis kostja kohustust anda hagejale kui abivajav isikule eluruum kasutamiseks ja seetõttu ei kohaldu vaidlusalusele lepingule VÕS § 310 lg 1 sätestatu. Pooled ei vaielnud, et nad oleksid varasemalt enne üürilepingu tähtaja möödumist taotlenud selle lõpetamist, mistõttu leiab kohus, et see pikenes kuni 28.03.2009 ja uuesti kuni 28.03.2014 ja viimati pikenes üürileping kuni 28.03.2019. Seda, et leping oli tähtajaline, möönab hageja ka enda poolt kohtule 19.12.19 avalduses (lk 14), milles märkis, et kostja tõstis ta enne üürilepingu lõppemist korterist välja. Teiseks. Hageja väitis, et kostja ütles talle lepingu üles suuliselt 28.03.19 mitte seda, et kostja ei tohtinud jätta lepingut mingil põhjusel pikendamata või kostja pidi lepingu pikendamata jätmisest teatama hoopis teistsugusel tähtajal ajal VÕS § 310 lg 1 järgi. Seega ei kohaldu asjas VÕS § 310 lg 1. Kolmandaks. Kostja väitis, et hageja ei soovinud ise lepingut jätkata, soovis selle lõpetamist ja lõpetas lepingu, mille kostja sai kätte, lisaks vabastas hageja ka eluruumid. Kostja leidis, et lugeda lepingu lõppenuks poolte kokkleppel või hageja avalduse alusel lõpetatuks. Neid kostja väiteid kontrollib kohus edaspidi, ning väidete tõendatuse korral ei kohaldu asjas samuti VÕS § 310 lg 1. TsÜS § 67 lg 1 sätestab, et tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus, lg 2 sätestab, et tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. TsÜS § 68 lg 1 sätestab, et tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti, lg 2 sätestab, et otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg ning lg 3 sätestab, et kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 69 lg 1 I lause sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. VÕS 186 p 6 sätestab, et võlasuhe (leping) lõpeb ülesütlemisega. VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kostja on esitanud kohtule korteri ülevaatuse akti 11.03.19 (lepingu tähtaeg oli 29.03.19), millesse on kantud kirjalikud andmed, millest nähtuvalt avaldas hageja, et ta lõpetab üürilepingu ja annab korteri Tallinna Linnale tagasi hiljemalt 20.03.19 ja sellele aktile on hageja ka alla kirjutanud. Kohus leiab, et märgitud akti kantud kirjeldus vastab TsÜS § 68 lg 1, 2, § 195 lg 1 järgi hageja tahteavaldusele ja soovile mitte üürilepingut kostjaga jätkata ning oli suunatud tehinguna sellele, et üürisuhe lõppeks hageja enda poolt tehtava lepingu ülesütlemise tahteavaldusena kostjale. Et hageja pole seda teksti ise kirjutanud ja selle hageja tahteavalduse on kirja pannud kostja ning hageja on sellele allakirjutanud, ei tee seda hageja tahteavaldust olematuks. Ka ei tähenda dokumendi nimetus „korteri ülevaatuse akt“, et see ei sisaldaks hageja eelviidatud tahteavaldust. Hageja väited, et ta kirjutas alla tühjale blanketile, ei ole kooskõlas hageja käitumisega ja poolte vahel 21.03.19 koostatud aktiga, milles hageja on kinnitanud allkirjaga, et ta jätab teatud asjad korterisse ja võtab ühendust ning teatab, millal ta asjad ära viib ning et teeb seda hiljemalt

ja ka 21.03.19 akti koostamine seda, et ta avaldas 11.03.19 tahet kostjale, et ta ei soovi üürilepingu jätkamist ja et ta lõpetab lepingu ehk ütleb selle üles. Ka ei ole veenvad hageja väited, et ta pole kirjutas alla ka sellele blanketile kui tühjale blanketile, kuivõrd selles aktis on kajastatud, et hageja jättis omad asjad korterisse, võtab ühendust ja tuleb neile järgi. Ka oma hagis on hageja ju väitnud, et asjad jäid korterisse ning see on aktis kajastatud, seega ei ole usutav, et ta kirjutas alla tühjale blanketile. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on tõendanud aktidega 11.03.19 ja 21.04.19, et hageja ei soovinud kostjaga üürilepingut jätkata, et hageja ütles selle ise üles vastava avaldusega kostjale

kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 134 lg 1 järgi saab lepingulise kohustuse rikkumise korral mittevaralist kahju nõuda kas siis kui selles on lepingus kokku lepitud või oli VÕS § 134 lg 1 järgi see kohustus suunatud mittevaralise huvi järgimisele või kui sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 128 lg 1, 2, 5 järgi on kahju varaline, mittevaraline kahju. VÕS § 23 lg 1 p 1 järgi võivad poolte kohustused tuleneda lepingu olemusest ja eesmärgist. Üürileandja kohustuseks on kohtu hinnangul mitte tekitada üürisuhtes olles kahju üürniku isiklikule varale ning selline kohustus tuleneb üürisuhte olemusest VÕS § 23 lg 1 p 1 järgi. Kohtu hinnangul on üürisuhtega ja üürileandja hoolsuskohustusega hõlmatud kohustus, mille järgi peab üürileandja võimaldama üürnikul eluruumist välja kolida ja oma asjad ruumidest ära viia nii, et need ei läheks üüritud ruumidest kaduma/kaotsi. Sellise kohustuse eesmärk on ära hoida üürnikule varalise kahju tekkimine. Kohtu hinnangul saab selle kohustuse rikkumise korral üürnik nõuda varalise kahju hüvitamist VÕS § 128 lg 2 järgi, kui talle tekib kahju üürileandja vastava kohustuse rikkumise korral. Samas ei ole selline üürileandja kohustus hõlmatud asjade kaotsiminekust tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise kohustusega, kuivõrd sellise kohustuse järgimine ei ole suunatud asjade kaotsiminekust tekkinud isikliku mittevaralise kahju ärahoidmisele ja üürileandja ei saa ega peagi aru saama, et kohustuse rikkumine võib asjade kaotsimineku tõttu tekitada mittevaralise kahju. Kuigi pooltevaheline üürisuhe lõppes 11.03.21, on kohtu hinnangul poolte vahelise üürisuhtega ja üürileandja hoolsuskohustusega hõlmatud kohustus, mille järgi pidi kostja võimaldama hagejal eluruumist välja kolida ja oma asjad ruumidest ära viia pärast 11.03.19, st et need ei läheks kaduma/kaotsi. Kostja on tõendanud kohtule esitatud aktiga 11.03.19, et hagejal oli kohustus anda eluruum kostjale üle 20.03.19. Aktiga 21.03.19 on kostja tõendanud, et hageja jättis eluruumi isiklikud asjad, esemed ja et hageja võtab kostjaga telefoni ühendust teel ning annab teada, millal ta ruumidest asjad ära viib, kuid et ta teeb seda hiljemalt 18.04.19. Seega leppisid pooled kokku, mis ajani saab hageja oma asju eluurmist välja kolida ehk 18.04.19-ni. 21.03.19 akti järgi on tehtud asjadest fotod. Hageja taotluse alusel kuulas kohus üle tunnistajana aktidele alla kirjutanud kostja töötaja M. P. ́i. Tunnistaja ütles, et kui ta läks 21.03.19 korterisse, siis pani hageja ühe tuttavaga koos asju kokku. Pooled leppisid kokku, et hageja kolib asjad välja 18.04.19 ja hageja ütles, et ta võtab ühendust ja annab teada, millal ta teistele asjadele järgi tuleb. Ütluste kohaselt pitseeriti uks kinni, kuid 18.04.19 seisuga ei võtnud hageja tunnistajaga ühendust ning hageja telefon oli välja lülitatud. Siis võttis hageja ühendust tunnistajaga maikuu alguses ja ütles, et tahab oma asjadele järgi tulla ning nad leppisid kokku, et hageja tuleb ja viib asjad ära 22.05. Sellel päeval tuli hageja kohale kottidega, tunnistaja avas ukse ja tunnistaja uuris, kas hagejal on olemas abilised, transport. Hageja ütles, et tal ei ole neid asju vaja, et võtab vaid dokumendid, riided. Hageja võttiski sahtlitest ja kapist asjad; seda, kuhu hageja läks, tunnistaja ei teadnud, sest hageja ei öelnud aadressi. Tunnistaja ütles, et hagejal oli võimalik võtta tunnistajaga kontakti veel septembrikuuni, kuid seda hageja ei teinud ning üürileandja utiliseeris asjad, tegi prussakatõrje ja remontis korteri. Nii ei kinnita tunnistaja ütlused hageja väiteid justkui oleks kostja rikkunud oma hoolsuskohustust sellega, et poleks andnud hagejale piisavalt aega ja võimalust kolida eluruumist asjad välja, need mujale paigutada ja mille tõttu sai võimalikuks hagis nimetatud asjade kaotsiminek ja hagejale väidetav kahju tekkimine. Vastupidiselt nähtub tunnistaja ütlustest, et hagejal oli võimalik pärast 11.03.19 kuni 22.05.19 ehk enam kui 1 kuu aega omi asju välja kolida ja neid eluruumist kätte saada, sealjuures oli eluruum kinni pitseeritud ja hageja sai alati vastavalt kokkuleppele oma asjadele järgi tulla. Tunnistaja ütlustest nähtub see, et hageja sai kätte need asjad, mida ta vajas ja ülejäänud asju ta ei vajanud ning teavitas sellest ka kostjat. Seega oli kostjal piisav alus arvata, et pärast 22.05.19 eluruumi jäänud ülejäänud asjad ei olnud hagejale vajalikud ja et ta on need maha jätnud. Jättes ise osa oma asju välja kolimata veel 22.05.19 ning andes kostjale teada, et hageja 9 (10)

neid ei vaja, kannab hageja asjade väljakolimisest tulenevat asjade kaotsimineku ja kahju tekkimise riski ise ega saa VÕS § 101 lg 3 järgi heita ette kostjale seda, et asjade kaotsimineku tõttu tekkis hagejal väidetavalt kahju. Nii leiab kohus, et isegi kui kostja utiliseeris ülejäänud asjad, ei ole kostja oma hoolsuskohustust (võimaldada hagejal kõik asjad välja kolida mõistliku aja jooksul) rikkunud. Kuna kostja pole kohustust rikkunud, ei saa hageja nõuda VÕS § 127 lg 1, 3, § 128 lg 2, § 115 lg 1 järgi varalise kahju hüvitamist ega ka § 134 lg 1, 128 lg 1,5 järgi mittevaralise kahju hüvitamist. Seega jääb hageja kahjunõue 1000 € saamiseks rahuldamata ja kohus ei anna hinnangut esitatud fotodele, kahju ulatusele ja selle tõendatusele. Menetluskulude jaotus, tsiviilasja hind TsMS § 128 1. lause sätestab, et üüri- või rendilepingu või muu sellesarnase kasutuslepingu kehtivuse või kestuse üle peetava vaidluse korral on hagihind vaidlusalusele ajale, kuid mitte pikemale ajale kui ühele aastale, langevate kasutustasude kogusumma. Hageja esitas ka rahalise nõude ja TsMS § 124 lg 1 järgi määratakse raha maksmisele suunatud hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 134 lg 1 järgi liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Eeltoodu alusel on hagi hind 2800 € (TsMS § 128 lg 1 järgi 1800 /12*150/, vt hageja konto väljavõte üüri tasumise kohta kostjale/ pluss TsMS § 124 järgi hagetav kahjunõue 1000 €). TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad TsMS § 162 lg 1, 2 alusel poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud, seega jääb tema menetluskulude suurus kindlaks määramata. Hageja oli oma hagis menetlusabi korras riigi õigusabi tasumisest vabastatud ja riigilõivu tasumisest vabastatud ning tal ei olnud kohustust neid riigile hüvitada (määrus 29.01.2020, lk 61). Kohtul puudub alus seda arvamust muuta ja seetõttu jääb riigilõiv ja riigiõigusabikulu TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda. /digitaalne allkiri/ Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.