Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Reena Nieländer
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. märts 2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-388
Kohtuasi
OÜ LANSARTA hagi Santeks Infra OÜ vastu 19 767 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 2. juuni 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Santeks Infra OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
21 498 eurot 24 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ LANSARTA (registrikood 11291609), lepinguline esindaja Jaanus Silm Kostja Santeks Infra OÜ (registrikood 12450547), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eva Mägi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Santeks Infra OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 2. juuni 2020. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-19-388 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ LANSARTA (hageja) esitas 9. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtule Santeks Infra OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 19 767 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 149 eurot 88 senti ning alates
10.jaanuarist 2019 kuni põhivõla tasumiseni põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse ja hageja täpsustuste kohaselt osutas hageja kostjale veoteenuse osutamise lepingu alusel 2018. a oktoobris ja novembris veoteenust (pinnase vedu) ja esitas selle eest kostjale 30. oktoobril 2018 arve-saatelehe nr 70 summaga 15 807 eurot (maksetähtaeg
30.novembril 2018) ning 22. novembril 2018 arve-saatelehe nr 73 summaga 3960 eurot (maksetähtaeg 22. detsembril 2018). Kostja ei ole arveid tasunud, sh hageja antud 7-päevase täiendava tähtaja jooksul. Kostja nimel on veoteenuse vastu võtnud ja oma allkirjaga seda töölehtedel kinnitanud isikud, keda kostja kasutab pidevalt oma majandustegevuses. Samad isikud on ka varem töölehti allkirjastanud ja nende alusel on kostja hagejale tasunud. Kui kostja väidab, et visuaalselt sarnased allkirjad on andnud keegi teine, st töölehed on võltsitud, siis peab kostja seda ka tõendama. Lisaks on hageja nimetatud arved deklareerinud oma maksuarvestuses käibedeklaratsiooni lisas B. Sellega on kostja kinnitanud teenuse saamist. Kuna kostja ei ole arveid tähtaegselt tasunud, on hagejal õigus nõuda kostjalt lisaks põhivõlale ka seadusjärgses määras viivise tasumist. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue alusetu ja tõendamata. Pooltel oli veoleping, mille alusel osutas hageja kostjale veoteenust, kuid kostja on kõik aktsepteeritud arved tasunud. Kostja projektijuht RR viibis pidevalt objektil ning kui tema kinnitas kostja juhatuse liikmele RR-le, et teenus on töölehtedel märgitud mahus osutatud, siis tasus kostja arve. Hageja esitatud arvetel ega töölehtedel ei ole kostja seadusliku esindaja allkirja ning arved ja töölehed ei tõenda, et hageja on teenust osutanud. Hageja ei ole tõendanud, et töölehed on allkirjastanud samad isikud, kes on varem kostja nimel töölehti allkirjastanud. Asjaolust, et allkirjad on sarnased, ei saa sellist järeldust teha. Hageja võis töölehed ise allkirjastada. Allkirja samasust saaks tõendada käekirjaekspertiisiga, kuid seda ei ole hageja taotlenud. Samuti ei ole hageja tõendanud seda, et kostja kasutab töölehtedele allkirja andnud isikuid pidevalt oma majandustegevuses. Töölehtedele ei ole märgitud allkirja andnud isikute nimesid, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kes on töölehed allkirjastanud.
2-19-388 Arvete deklareerimine ei tõenda seda, et hageja on teenust osutanud. Arved deklareeris kostja raamatupidaja, kes ei kontrollinud arve sisulist õiguspärasust, st seda, kas teenus tegelikult osutati. Kuna põhinõue ei ole põhjendatud, on alusetu ka viivisenõue. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas 2. juuni 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 19 767 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 149 eurot 88 senti ja alates 10. jaanuarist 2019 kuni põhivõla täieliku tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1815 eurot.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
pooltel oli veoteenuse osutamise leping, mille alusel on hageja esitanud kostjale kokku kuus arve-saatelehte (nr 44, nr 53, nr 58, nr 64, nr 70 ja nr 73), mille sisu on sarnane; kostja on nelja arve-saatelehe alusel hagejale veoteenuse eest tasunud, kuid ei ole tasunud arve-saatelehtedel nr 70 ja nr 73 märgitud summasid; töölehti on allkirjastanud erinevad isikud ning tasumata arvete aluseks olevatele töölehtedele on allkirja andnud varasemate töölehtedega võrreldes visuaalselt väga sarnase allkirjaga isikud; kostja on arve-saatelehed nr 70 ja 73 käibedeklaratsioonides deklareerinud.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kinnitavad töölehed ja asjaolu, et kostja on varem nende alusel hagejale tasunud, seda, et pooltel oli välja kujunenud praktika, mille kohaselt allkirjastas töölehed kohalolija/vastuvõtja, mitte juhatuse liige või projektijuht. Arvestades seda, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 järgi saab eeldada, et tehing on tehtud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, ning kostja on vaidlusalused arved deklareerinud, on kostja saanud teenust arve-saatelehtedel märgitud mahus ja hinnaga. Kostja vastuväited on otsitud ega ole ühegi tõendiga põhistatud – ühelgi töölehel ei ole kellegi nime (peale autojuhi), näitena esitatud tellimise leht ei olnud praktikas kasutusel, raamatupidaja võimalik eksimus ei ole tõendatud ega väära tuvastatud asjaolusid. Seega on hageja nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada.
3.3.Kuna hageja põhinõue on põhjendatud ja kostja ei ole viivisenõudele vastuväiteid esitanud, tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue.
3.4.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 1815 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt TsÜS § 116 lg-t 2, kuigi hageja ei ole tõendanud, et töölehed on allkirjastanud kostja töötaja või muu isik, kelle eest kostja vastutab. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalused töölehed allkirjastasid samad isikud, kes olid varasemad töölehed allkirjastanud. Allkirjade samasust saab tõendada
2-19-388 käekirjaekspertiisiga. Lisaks ei ole hageja selgitanud, millised isikud konkreetselt töölehti allkirjastasid (ei ole nimetanud nimesid). Olukorras, kus ei ole teada, kes töölehed allkirjastas, ei ole võimalik tuvastada, et kostja on kasutanud neid isikud oma majandustegevuses.
4.2.Maakohus järeldas vääralt, et maksudeklaratsioon tõendab teenuse osutamist. Ekslik deklareerimine ei saa sellise tähendusega olla. Kostjal on õigus deklaratsiooni parandada. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
5.1.TsÜS § 116 lg 2 kohaldamiseks ei tule tuvastada konkreetse isiku nime, oluline on tuvastada, et isikut kasutatakse majandus- või kutsetegevuses. Maakohus tuvastas õigesti töölehti võrreldes, et vaidlusalused töölehed on allkirjastanud samad isikud, kes on seda varem teinud. Võltsituse vastuväide on esitatud hilinenult ja see on põhistamata.
5.2.Käibedeklaratsiooniga saab tõendada teenuse saamist, sest arvet deklareerides kinnitas kostja Maksu- ja Tolliametile teenuse saamist, kuna sisendkäibemaksuna saab maha arvata üksnes sellise käibemaksu, mis on lisatud saadud teenuse eest esitatud arvele. Kostja ei ole tõendanud, et raamatupidaja eksis. Vead deklaratsioonis tuleb parandada viivitamatult.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata ja sellest tulenevalt asjaolud õigesti tuvastamata, mistõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust, ohustamata seejuures poolte kaebeõigust tõendite hindamise peale, ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
7.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hageja on osutanud kostjale arve-saatelehtedel nr 70 ja nr 73 märgitud veoteenust. Hageja väitel osutas ta kostjale arve-saatelehtedel märgitud mahus ja hinnaga veoteenust, mida kinnitavad kostja allkirjastatud töölehed ning asjaolu, et kostja on vaidlusalused arve-saatelehed Maksu- ja Tolliametile deklareerinud. Kostja vaidles vaidlusalustel arve-saatelehtedel märgitud teenustele saamisele vastu ja väitis, et kostja (sh kostja töötaja või muu kostja nimel tegutsev isik) ei ole nende arve-saatelehtede aluseks olevaid töölehti allkirjastanud ning kostjale ei ole teada, kelle allkirjad need on, sh ei saa visuaalse sarnasuse alusel järeldada, et vaidlusalustele töölehtedele on allkirja andnud samad isikud, kes allkirjastasid töölehti varem. Seega vaidlustas kostja töölehtede ehtsuse.
8.Esmalt märgib kolleegium, et õige ei ole hageja arusaam, et kostja esitas võltsituse vastuväite alles apellatsioonimenetluses, st hilinenult. Pärast seda, kui hageja esitas kohtule teenuse osutamise kinnituseks tõendina töölehed, esitas kostja 31. juuli 2019. a menetlusdokumendis vastuväited töölehtedele ning tõi esile, et töölehtede alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kes on allkirja andnud, ega seda, et tegemist on
2-19-388 samade allkirjadega, mis olid varasematel töölehtedel, sh viitas kostja sellele, et sama hästi võis hageja ise saatelehed allkirjastada. Samuti viitas kostja sellele, et allkirjade samasust saaks tõendada käekirja ekspertiisiga, kuid seda ei ole hageja taotlenud. Kostja viimase väite kohta leidis hageja 9. oktoobri 2019. a menetlusdokumendis, et juhul, kui kostja leiab, et visuaalselt sarnased allkirjad ei ole sama isiku antud, lasub kostjal selle väite ehk võltsituse tõendamise koormus. Seega esitas kostja maakohtule õigel ajal hageja esitatud töölehtede kohta võltsituse vastuväite TsMS § 277 lg 1 tähenduses, kuid hageja ei mõistnud selle vastuväite tähendust.
9.Kolleegium selgitab, et menetlusosaline võib kohtule esitatud dokumendi ehtsuse TsMS § 277 lg 1 järgi vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle TsMS § 277 lg 4 järgi arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja, seejuures võib kohus dokumendi võltsituse kontrollimiseks määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi, mida kohtul üldjuhul ei ole ja milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis. Seejuures peab menetlusosaline, kes tugineb vaidlustatud tõendile, võltsituse vastuväite esitamisel TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama dokumentaalse tõendi ehtsust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1722, p 10, 14. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10; 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Eelnevat arvestades pidi hageja kostja vastuväite esitamise järel tõendama, et töölehtedel on kostja töötajate või muude kostja majandustegevuses kasutatavate isikute allkirjad. Kuigi hageja esitas kohtule kõik poolte vahelise lepingu alusel allkirjastatud töölehed, millel olid hageja hinnangul sarnased allkirjad, ei ole kohtul selliseid eriteadmisi, mis võimaldaks võrdlemise teel tuvastada allkirjade samasust. Ainuüksi asjaolust, et allkirjad näivad visuaalselt sarnased, ei saa järeldada, et töölehed on allkirjastanud samad isikud. Allkirjade samasust saab tõendada käekirjaekspertiisiga või muude tõenditega, mis kinnitavad üheselt seda, et kostja töötaja või muu kostja majandustegevuses kasutatav isik on töölehed allkirjastanud. Seega heitis kostja apellatsioonkaebuses maakohtule õigesti ette seda, et maakohus rahuldas ekslikult hagi, kuigi hageja ei olnud tõendanud, et töölehed allkirjasid kostja töötajad või muud isikud, kelle eest kostja vastutab.
10.Eeltoodu ei anna praegusel juhul siiski jätta hagi rahuldamata, nagu soovib hageja, sest maakohus on vaidlust lahendades jätnud kostja võltsituse vastuväite tähelepanuta ning sellest tulenevalt selgitamiskohustuse nõuetekohaselt täitmata. Kuigi maakohus selgitas 27. veebruari 2019. a ja 20. septembri 2019. a kirjas hagejale, et tal tuleb tõendada teenuse osutamist, ei ole maakohus juhtinud eelmenetluses poolte tähelepanu sellele, et kostja esitas võltsituse vastuväite, mistõttu tuli hagejal tõendada, et esitatud töölehed on ehtsad. Samuti jättis maakohus vaidlust lahendades põhjendamatult kostja võltsituse vastuväite tähelepanuta ning märkis ekslikult, et kostja vastuväide on otsitud ega ole põhistatud.
2-19-388 Selliselt jättis maakohus eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 tähenduses nõuetekohaselt täitmata ning eksis kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude vastu TsMS § 436 lg 1 tähenduses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul vastavalt ülal viidatud Riigikohtu praktikale selgitada hagejale tõendamiskoormist ning anda hagejale võimalus esitada töölehtede ehtsuse tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Juhul kui hageja ei taotle eelnimetatud juhul kohtu määratud tähtaja jooksul käekirjaekspertiisi ega esita muid tõendeid dokumendi ehtsuse tõendamiseks, võib kohus TsMS § 277 lg 4 esimese lause järgi keelduda oma määrusega töölehtede vastuvõtmisest. Selline määrus tuleb teha enne asja sisulise arutamise algust, et see ei oleks pooltele üllatuslik (vt Riigikohtu 11. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1722, p 10.4).
11.Kuigi hageja esitas lisaks töölehtedele teenuse osutamise kinnituseks ka Maksu- ja Tolliameti kinnituse selle kohta, et kostja on nimetatud arvetel märgitud summad deklareerinud, ei saa kohus ainuüksi selle tõendi alusel lugeda teenuse saamist tõendatuks. See tõend võib küll koosmõjus teiste tõenditega kinnitada teenuse saamist, kuid ainuüksi asjaolu, et kostja on arvel märgitud summa käibedeklaratsioonil deklareerinud, ei anna kohtule alust järeldada, et hageja on kostjale teenust osutanud.
12.Ülaltoodud kaalutlustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna kolleegium saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.