Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
osaühing KAUR TRADE (registrikood 10213317, hageja tema enda nõudes ja kostja aktsiaseltsi Wermo nõudes), lepinguline esindaja advokaat Marko Paabumets Luminor Liising AS (registrikood 10237140, kostja osaühingu KAUR TRADE nõudes), lepingulised esindajad Jaanus Silm ja Marjel Mõis aktsiaselts Wermo (registrikood 10051010, hageja tema enda nõudes ja iseseisva nõudeta kolmas isik osaühingu KAUR TRADE nõudes), lepinguline esindaja Jaanus Silm
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil (menetluskonverents) 1. märtsil 2021, millel osalesid osaühingu KAUR TRADE lepinguline esindaja advokaat Marko Paabumets ning Luminor Liising AS-i ja aktsiaseltsi Wermo ühine lepinguline esindaja Jaanus Silm
I.
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
I.1. Harju Maakohtu 7. septembri 2020 otsus tühistada osas, milles maakohus I.1.1 mõistis Luminor Liising AS-lt välja osaühingu KAUR TRADE kasuks välja suurema summa kui 10 142,28 eurot; I.1.2 mõistis osaühingult KAUR TRADE välja aktsiaseltsi Wermo kasuks 9988,28 eurot; I.1.3 jaotas menetluskulud.
I.2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta punktides I.1.1 ja I.1.2 nimetatud nõuded rahuldamata ning maakohtu menetluskulud iga poole enda kanda. I.3. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta ja täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendavas osas märgitule. I.4. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt. I.5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta iga menetlusosalise enda kanda. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS
II.
II.1. Rahuldada osaühingu KAUR TRADE hagi Luminor Liising AS-i vastu osaliselt. II.2. Mõista Luminor Liising AS-lt osaühingu KAUR TRADE kasuks välja 10 142,28 eurot. II.3. Jätta rahuldamata aktsiaseltsi Wermo hagi osaühingu KAUR TRADE vastu. II.4. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta iga menetlusosalise enda kanda. II.5. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Osaühing KAUR TRADE (edaspidi: müüja) esitas 7. novembril 2017 Harju Maakohtule hagi Luminor Liising AS-i (endise nimega AS Nordea Finance Estonia, edaspidi: liisinguandja) ja aktsiaseltsi Wermo (edaspidi: liisinguvõtja) vastu. Täpsustatud hagiavalduses palus ta mõista liisinguandjalt enda kasuks välja: -
põhivõla 20 284,56 eurot; viivise 0,1% päevas kuni lepingujärgse piirsummani 13 523,04 eurot ja sealt edasi võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
1.1.Müüja tõi esile järgmised asjaolud: -
-
müüja ja liisinguvõtja (ostjana) sõlmisid 9. juunil 2015 ostu-müügi lepingu nr 143/2015 Itaalia tootja Biesse S.p (edaspidi: tootja) automaatse servapealistusseadme STREAM A 6.5 (edaspidi: seade) omandamiseks (edaspidi: leping I); samad pooled koos liisinguandjaga sõlmisid 3. juulil 2015 ostu-müügilepingu nr 2015112522, mille alusel seadme ostis siiski liisinguandja, kes ühtlasi kohustus andma selle liisinguvõtja kasutusse (edaspidi: leping II); 2 (15)
-
-
-
-
-
seadme ostuhind oli mõlema lepingu järgi 112 692 eurot, millele lisandus 20% käibemaks – kokku 135 230,40 eurot; lepingu II p 3.1 nägi ette seadme eest tasumise kolme osamaksega: o 10% hinnast on juba tasutud liisinguvõtja poolt müüjale; o 75% hinnast pidi liisinguandja maksma müüjale enne seadme tarnet tootja tehasest müüja vastavasisulise kirjaliku kinnituse saamisel; o 15% hinnast (16 903,80 eurot, millele lisandub käibemaks – kokku 20 284,56 eurot; edaspidi: viimane osamakse) pidi liisinguandja tasuma müüjale viie pangapäeva jooksul pärast seadme installeerimist ja vastuvõtuakti saamist, mille kohaselt seadme valdus on müüjalt üle läinud liisinguvõtjale ja liisinguvõtjal ei ole seadme suhtes pretensioone; seade saabus liisinguvõtja tehasesse 26. oktoobril 2015, seejärel toimus installeerimine ja töökorda seadmine ning hiljemalt 9. märtsi 2016 seisuga on seade lõplikult üle antud, aga viimane osamakse on siiani tasumata;
19.jaanuaril 2016 andis liisinguvõtja müüjale täiendava tähtaja ja hoiatas lepingust taganemise eest. Teate kohaselt ei olnud vaatamata korduvatele katsetele seadet nõuetekohaselt tööle saadud;
29.veebruaril 2016 saatis liisinguvõtja müüjale kahju hüvitamise nõude, tasaarvestuse avalduse ja kompromissi ettepaneku. Liisinguvõtja leidis, et müüja tõttu on tal tekkinud kahju umbes 37 000 eurot, ja soovis tasaarvestada oma kahju hüvitamise nõude müüjale viimase osamakse tasumise nõudega;
8.märtsil 2016 teatas liisinguandja müüjale, et kliendiga kokkuleppel vormistatakse tehing 85% ulatuses ja viimane osamakse jääb tasumata; ühtlasi saatis liisinguandja müüjale vara vastuvõtuakti nr 2015112527 (edaspidi: akt), mille oli vormistanud ja allkirjastanud liisinguvõtja ning milles sisaldus järgmine tekstiosa (edaspidi: märkus): Liisinguvõtja Vara suhtes (sh. Vara kvaliteedi, koguse, komplektsuse, laitmatu funktsioneerimise, dokumentatsiooni suhtes) mingeid pretensioone ei oma, väljaarvatud järgmised märkused: Koolitus on läbi viimata. Seadmel puudub 22 mm puitkrepi panemise võimekus. Seadmel esinenud mitmete ja korduvate puuduste tõttu tekkis AS-l Wermo varaline kahju, millest lähtuvalt esitas Aktsiaselts Wermo 29.02.2016.a kirjas OÜ Kaur Trade vastu kahjunõude ning teostas sama kirja p-s 3 tasaarvestuse oma kahjunõude ja OÜ-le Kaur Trade kuuluva nõudeõiguse vahel seadme viimase osamakse tasumiseks summas 20 284,56 eurot. Vastava tasaarvestuse tulemusena on Aktsiaselts Wermo täielikult täitnud seadme eest viimase osamakse tasumise kohustuse ning see ei kuulu Müüjale eraldiseisvalt tasumisele ei Liisinguandja ega Liisinguvõtja poolt;
-
-
9.märtsil 2016 avaldas müüja liisinguandjale, et ei nõustu viimase osamakse tasumata jätmise ega liisinguvõtja etteheidetega; ühtlasi allkirjastas müüja akti ja saatis selle liisinguandjale;
17.märtsil 2016 vastas liisinguandja, et ta ei nõustu müüja seisukoha ega nõudega ning palus müüjal ja liisinguvõtjal lahendada seadme puudustega seotud vaidlus omavahel.
1.2.Müüja peamised väited on järgmised: -
-
poolte õigused ja kohustused tulenevad lepingust II, sest leping I selle täitmata jätmise ja uue kokkuleppe sõlmimise tõttu enam ei kehti; kokkulepped seadme omaduste kohta sisalduvad liisinguvõtja poolt 28. aprilli 2015 koostatud dokumendis „Wermo esmased nõuded kandimasinale“ (edaspidi: hinnapäring) ja müüja 18. mai 2015 pakkumises (edaspidi: hinnapakkumine); müüja tarnis kokkulepitud omadustega seadme, see paigaldati ja hakkas tööle; 3 (15)
-
-
-
-
liisinguvõtjal ei olnud alust nõuda müüjalt kahju hüvitamist, sest müüja ei rikkunud oma kohustusi, samuti polnud liisinguvõtjal alust teha tasaarvestust, sest müüjal puudus rahaline nõue liisinguvõtja vastu; pooled ei leppinud kokku, et seadmega saab paigaldada 22 mm läbimõõduga servaliistu ehk kreppliistu (edaspidi: 22 mm võimekus); liisinguvõtja avaldas alles hiljem soovi sellise võimekuse saavutamiseks ja müüja korraldas lisatööna vastavate muudatuste tegemise, mille eest esitas 22. augustil 2016 arve summas 10 142,28 eurot ja liisinguvõtja tasus selle 29. augustil 2016; vajalikus mahus koolitus on tehtud, seda kajastavad 13. novembri 2015 ning 16. juuni 2016 remondi- ja hooldustööde protokollid (edaspidi: protokollid); aktis sisalduv märkus pole niisiis õige ega põhjendatud, samuti ei saa seda käsitleda pretensioonina lepingu II p 3.1 viimase lõigu tähenduses – järelikult jättis liisinguandja alusetult täitmata viimase osamakse tasumise kohustuse; põhivõla tasumisega viivitamise tõttu nõuab müüja liisinguandjalt viivist, mille määr lepingu II p 3.2 järgi on 0,1% päevas. Kui selle määraga arvutatud viivis ulatub samas punktis märgitud piirsummani (10% seadme hinnast ehk 13 523,04 eurot), siis edasi tuleb maksta viivist seaduses sätestatud määras.
2.Liisinguandja ja liisinguvõtja vaidlesid hagile vastu.
2.1.Liisinguandja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
liisinguvõtja 29. augusti 2016 makse on osa viimasest osamaksest, st kõige enam saab müüjal olla nõue 10 142,28 euro saamiseks; viimane osamakse pole muutunud sissenõutavaks, sest lepingu II p 3.1 järgi tuli see tasuda, kui seade on installeeritud ja üleandmise kohta on allkirjastatud akt, mille kohaselt liisinguvõtjal ei ole pretensioone – see tingimus pole täidetud, sest aktis on märkusena esitatud liisinguvõtja pretensioon; seadmel pidi olema kohe 22 mm võimekus, see saavutati alles 2016. aasta augustis, st varem ei saanud müüja nõue muutuda sissenõutavaks; müüjal oli kohustus korraldada lepingus I kirjeldatud kahepäevane koolitus, mis on seni tegemata, st müüja nõue pole endiselt sissenõutavaks muutunud; samadel põhjustel ei saa müüja edukalt nõuda viivist, aga mingil juhul ei saa viivise nõue ületada lepingu p-s 3.2 kokkulepitud viivise piirsummat, st 10% hinnast ehk 135 23,04 eurot; müüja rikkus lepingut II, sest viivitas seadme üleandmisega. Lepingu II p 4.3 järgi tuli valdus anda liisinguvõtjale üle hiljemalt 2015. aasta 43. nädalal, st 25. oktoobril 2015. Akti allkirjastas müüja alles 9. märtsil 2016 ehk 4,5 kuud hiljem, seade saadi töökorda 2016. aasta kolmandas kvartalis ja koolitus on jätkuvalt tegemata. Lepingu II p-d 6.2.3 ja 6.2.4 kohustasid toimetama seadme kohale tähtaegselt, pakkumises kokkulepitud komplektsuses ja tavapärase kvaliteediga. Lepingu II p 6.3 annab liisinguandjale õiguse nõuda nende kohustuste rikkumise korral leppetrahvi (lepingus „viivis“) määraga 0,1% seadme hinnalt, kuid mitte rohkem, kui sellest 10%. Müüja rikkumine kestis vähemalt 135 päeva (25. oktoober 2015 – 9. märts 2016), st leppetrahv selle aja eest ületab piirsumma 13 523,04 eurot. Liisinguandja esitas menetlusliku tasaarvestuse nimetatud summas müüja nõuetega.
2.2.Liisinguvõtja märkis, et tema vastu ei ole täpsustatud hagiavalduses enam nõudeid. Ühtlasi toetas ta liisinguandja vastuväiteid.
3.Liisinguvõtja esitas 5. juulil 2018 omakorda müüja vastu hagi (algselt menetluses vastuhagi), mida muutis 28. juuni 2019 avaldusega. Kokkuvõttes soovis liisinguvõtja müüjalt kahju 46 07,28 eurot hüvitamist ja alusetult saadud 10 142,28 euro tagastamist. 4 (15)
3.1.Liisinguvõtja nõue koosnes järgmistest osasummadest: -
-
-
1210 eurot kohtueelne õigusabikulu, sest müüja rikkumise tõttu pidi liisinguvõtja kasutama esindajat ja talle tasuma; 8778,28 eurot seadme paigaldamise ja installeerimisega seonduvad nõustamise kulud, mis tekkisid spetsialisti kasutamise vajadusest, sest seade ei olnud töökorras ja sellega ei saanud nõuetekohaselt toota; nimetatud summa tasus liisinguvõtja Enghold OÜ-le (edaspidi: Enghold) 4. detsembri 2017 arve nr 5039 alusel; 36 428 eurot saamata jäänud tulu, mis on 25% liisinguvõtja kasumi langusest võrreldes 2015. aastaga – selles määras vähenes kasum just seadme käivitamise viibimise ja pidevate tõrgete tõttu; 2158,87 eurot intressikulu, mille nõudmisest liisinguvõtja 28. juunil 2019 loobus; 10 142,28 euro võrra on müüja alusetult rikastunud, sest 22 mm võimekuse saavutamine polnud lisatöö.
3.2.Liisinguvõtja tugines väitele, et müüja rikkus lepinguid I ja II. Rikkumine avaldus seadme ja selle seadistuse vigades, 22 mm võimekuse puudumises ja koolituse läbi viimata jätmises. Tulu jäi saamata põhjusel, et 2016. aasta kolme esimese kvartali jooksul esines seadme töös puuduseid, mis tingisid nii käibe kui kasumi vähenemise. Pärast seadme töökorda saamist on liisinguvõtja majandusnäitajad taastunud varasemal tasemel või isegi paremad. Kui müüja nõuab praegu liisinguandjalt kogu viimase osamakse tasumist, siis on 29. augustil 2016 tehtud liisinguvõtja ülekanne alusetu ja see summa tuleb tagastada. Sisuliselt nõustus 22 mm võimekuse kokkuleppega ka müüja ise, kui pooled pidasid 2016. aasta aprillis läbirääkimisi. Selle käigus vormistati lepingu I lisa, mis dateeriti 8. aprilliga 2016 ja mille müüja allkirjastas
28.aprillil 2016. Liisinguvõtja ei andnud allkirja, sest ei nõustunud muude tingimustega, aga pooled olid üksmeelsed, et poole viimasest osamaksest tasub liisinguvõtja pärast 22 mm võimekuse saavutamist.
4.Müüja vaidles liisinguvõtja hagile vastu peamiselt väitega, et ta ei ole lepingut II rikkunud, mistõttu puudub kahju hüvitamise esmane eeldus. Lisaks ei ole liisinguvõtjal ka sellist kahju tekkinud ja see pole põhjuslikus seoses müüja käitumisega. Ülekande summas 10 142,28 eurot tegi müüja seadmele tellitud lisatöö (22 mm võimekus) eest. Lisaks on alusetu rikastumise nõue aegunud. Liisinguvõtja teadis ülekandest selle tegemise päeval (29. august 2016), aga taotles raha tagastamise nõude menetlemist eraldi hagina alles 23. oktoobri 2019 menetlusdokumendis, st pärast kolme aasta möödumist.
5.Maakohus jättis 10. mai 2019 määrusega müüja hagi liisinguvõtja suhtes läbi vaatamata, sest müüja täpsustatud hagiavaldus ei sisaldanud enam nõudeid liisinguvõtja vastu. Sama määrusega kaasas maakohus liisinguvõtja menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ja otsustas vaadata tema hagi läbi ühises menetluses koos müüja hagiga. Maakohus eraldas
25.veebruari 2020 määrusega liisinguvõtja alusetu rikastumise nõude 10 142,28 euro saamiseks eraldi menetlusse, aga liitis selle uuesti käesoleva asjaga 20. aprillil 2020.
MAAKOHTU OTSUS
6.Maakohus tegi 7. septembril 2020 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas nii müüja kui ka liisinguvõtja hagid osaliselt ja jaotas menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel vastavalt nõuete rahuldamise ulatusele. Müüja hagi alusel mõistis kohus liisinguandjalt välja 20 284,56 eurot. Selle hagiga seotud menetluskuludest jättis maakohus 51% liisinguandja ja 49% müüja kanda. Liisinguvõtja hagi alusel mõistis kohus müüjalt välja 9988,28 eurot. Selle hagiga seotud kuludest jäi 18% müüja ja 82% liisinguvõtja kanda. Maakohus otsustas määrata kulud rahaliselt kindlaks edaspidi.
6.1.Müüja hagi lahendamisel kvalifitseeris maakohus müüja ja liisinguandja vahelise õigussuhte müügilepinguks ning kohaldas VÕS §-de 76, 77, 82 ja 217 sätteid. 5 (15)
6.1.1.Esmalt leidis maakohus, et vaidlus tuleb lahendada lepingu II järgi. Lepingut I saab käsitleda lepingueelsete läbirääkimiste käigus kokkulepitu ehk eellepinguna ja võtta seda arvesse lepingu II tõlgendamisel.
6.1.2.Maakohus tuvastas akti koostamise asjaolud ja selles märkuse esitamise ning leidis, et märkust tuleb käsitleda pretensioonina lepingu II p 3.1 tähenduses. Samas oleneb liisinguandja õigus tasumisest keelduda mitte üksnes vastava pretensiooni esitamisest aktis, vaid seadmel kui müügilepingu esemel peab ka tegelikult olema niisugune puudus. Selleks tuleb kontrollida, kas seade vastas müügilepingu tingimustele. Märkus viitab kahele puudusele: esiteks puudus seadmel 22 mm võimekus ja teiseks oli seadme kasutamise koolitus läbi viimata.
6.1.3.Seadme parameetrite, täpsemalt 22 mm võimekuse osas leidis maakohus, et selles ei olnud seadme ostmisel kokku lepitud. Müüa hinnapakkumise põhjal tuvastas maakohus, et seade pidi võimaldama paigaldada ribades servaliistu (kreppliistu) mõõtmetes 0,4–22 mm, kusjuures neist viimase kohta on märgitud „sõltuvalt valitud seadmest“ või „opt 22 mm“. Tunnistaja RV ütluste järgi lubas müüja esindaja UV lepingueelsetel läbirääkimistel võimekust kuni 22 mm. Müüja vande all antud seletuse raames selgitas UV, et 22 mm võimekus eeldas lisaseadme olemasolu, mida ei tellitud. Koostoimes lepinguga II tuvastas maakohus nende tõendite põhjal, et kokku lepiti kuni 12 mm servapalistusmaterjali paigaldamise võimekuses. Seda kinnitab ka liisinguvõtja hinnapäring, mille järgi nõuti 12 mm võimekust. Kokkuvõttes liisinguandja ei tõendanud, et liisinguvõtjal oli tegelik vajadus 22 mm kreppliistu paigaldamiseks, et ta oleks sellist soovi müüjale selgelt avaldanud ja et pooled oleksid kokku leppinud sellise võimekusega seadme üleandmises.
6.1.4.Koolituse osas tuvastas maakohus lepingu I p 2.8 põhjal, et müüja pidi tegema koolituse kestusega kuni kaks päeva. Koolituse tegeliku toimumise kohta hindas kohus liisinguvõtja
19.jaanuari ja 29. veebruari 2016 pöördumisi, 13. novembri 2015 ja 16. juuni 2016 protokolle ning tunnistaja RV ütlusi ja UV seletust. Neist viimane ei olnud koolituse osas maakohtu hinnangul piisavalt selge, seda mh põhjusel, et UV ei viibinud ise koolitustel. Liisinguandja võttis omaks väite, et tootja spetsialist koolitas liisinguvõtja töötajaid seadmega töötama. Sama nähtub viidatud kahest protokollist, mille kohaselt müüja osutas liisinguvõtjale teenust „install ja koolitus“ ning „koolitus“ vastavalt 74,5 t ja 130 t. Kuigi protokollidest ei selgu, kuidas jagunes aeg koolituste, installeerimise ja muude tegevuste vahel, siis on tundide koguarv selline, et koolituse maht vastab kokkulepitud „kuni kahele päevale“. Seega on koolitus lepingujärgses määras tehtud.
6.1.5.Kokkuvõttes ei anna kumbki väidetav puudus alust jätta viimane osamakse tasumata. Vastav kohustus muutus lepingu II p 3.1 järgi sissenõutavaks viie pangapäeva möödumisel akti allkirjastamisest ja esitamisest, st alates 17. märtsist 2016.
6.1.6.Viivist nõuab müüja lepingu II p 3.2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel põhjendatult alates sellest kuupäevast määraga 0,1%. Arvutatud viivis ületab lepingujärgse piirsumma (10% seadme hinnast), seega saab müüjal olla viivise nõue üksnes 13 523,04 eurot. Sellest suuremas summas ei saa viivist nõuda ka seadusjärgses määras.
6.1.7.Liisinguandja tasaarvestuse vastuväide on põhjendatud. Lepingu II p 4.3 järgi pidi müüja andma seadme valduse liisinguvõtjale üle hiljemalt 2015. aasta 43. nädalal ehk
25.oktoobriks 2015. See kohustus jäi õigeaegselt täitmata, akti kohaselt anti seade üle alles
9.märtsil 2016 ehk 4,5 kuud (135 päeva) hiljem. Nii rikkus müüja lepingu II p-dest 6.2.3 ja 6.2.4 koostoimes p-ga 4.3 tulenevat kohustust. Müügilepingu p 6.3 alusel võib liisinguandja nõuda sel juhul leppetrahvi 0,1% seadme hinnast päevas, kuid mitte rohkem, kui 10% hinnast. Arvutatud leppetrahv on sellest piirsummast suurem, st liisinguandjal on leppetrahvi nõue 13 523,04 eurot. VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 tulemusel lõppevad tasaarvestuse tõttu müüja viivise nõue ja liisinguandja leppetrahvi nõue, sest nende summa on null. Seetõttu ei saa müüja hagi alusel liisinguandjalt viivist välja mõista. 6 (15)
6.2.Liisinguvõtja hagi lahendamisel lähtus maakohus samuti sellest, et müüja rikkus lepingut II, sest töökorras seade anti üle hilinemisega. Seetõttu saab liisinguvõtja VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg-te 1–4 alusel nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist.
6.2.1.Täpsemalt tuvastas maakohus liisinguvõtja 19. jaanuari ja 29. veebruari 2016 pöördumiste, tunnistaja RV ütluste ja AP kirjaliku seletuse põhjal, et seade saadi veatult ja kokkulepitud komplektsuses tööle 2016. aasta augusti lõpuks. Siinjuures ei lugenud maakohus seadme puuduseks 22 mm võimekuse puudumist, vaid pidevaid probleeme ja takistusi töötamisel.
6.2.2.Kohtueelse õigusabi kulu 1210 eurot on tõendatud ja VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitatav. Kulu oli vajalik, et sundida müüjat täitma lepingulisi kohustusi. Kui müüja oleks andnud seadme üle lepingus kokkulepitud ajal ja töökorras, ei oleks sellist kahju tekkinud. Järelikult on kahju ja rikkumise vahel põhjuslik seos. Kirjeldatud kahju on ettenähtav ja hõlmatud rikutud kohustuse kaitse eesmärgiga.
6.2.3.Liisinguvõtja nõuab Engholdile tasutud 8778,28 euro hüvitamist, ka see kulu on VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitatav. Kulu ja selle seotust seadme puudustega tõendavad Engholdi arve ja juhatuse liikme AP kohtule adresseeritud kirjalik selgitus. Sellist selgitust saab hinnata dokumentaalse tõendina. Seadme töökorda seadmise viibimine põhjustas kõnealuse lisakulu, sest liisinguvõtja pidi nõustamise eest maksma 8778,28 eurot. Ka selles osas esineb põhjuslik seos, kahju oli ettenähtav ja hõlmatud rikutud kohustuse kaitse eesmärgiga.
6.2.4.Saamata jäänud tulu nõue summas 36 429 eurot pole põhjendatud. Maakohus hindas liisinguvõtja majandusaasta aruannet, kahju arvutust ja selle kohta esitatud audiitori arvamust ning AP ja KM kirjalikke seletusi. Lisaks seadme seisakutele ja algsetele puudustele on tõendatud liisinguvõtja käibe langus 170 717 euro võrra ja brutokasumi vähenemine 145 716 euro võrra. Neist ei järeldu siiski, et vastav muutus tekkis seadme ja selle seisakute tõttu. Äriühingu majandusnäitajaid mõjutavad mitmed asjaolud, sh turul toimuv. Järelikult pole tõendanud kahju tekkimine ega selle seos müüja viivitusega.
6.2.5.Väidetavalt õigusliku aluseta saadud 10 142,28 euro nõue pole samuti põhjendatud. Maakohus lähtus müüja hagi lahendamise käigus tuvastatust, et 22 mm võimekus polnud lepingutingimus, vaid lisatöö. Seega tasus liisinguvõtja 29. augustil 2016 täiendavalt tellitud töö eest ning seda summat ei saa VÕS § 1027 ja § 1028 alusel tagasi nõuda.
POOLTE SEISUKOHAD
7.Müüja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada nii osas, milles viivis 13 523 eurot jäi liisinguandjalt välja mõistmata, ja mõista see summa välja; kui ka osas, milles liisinguvõtja hagi alusel mõisteti müüjalt välja 9988,28 eurot, ja jätta liisinguvõtja hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub müüja jaotada nii, et tema nõudega seonduvad kulud jäävad liisinguandja kanda, aga liisinguvõtja nõudega seonduvad kulud liisinguvõtja kanda.
7.1.Esiteks on liisinguandja tasaarvestus alusetu ja hilinenud. Müüja täitis lepingu II kohaselt ega hilinenud seadme tarnega. Maakohus ei eristanud vara valduse üleandmist ja lõplikku üleandmist. Lepingu II p 4.3 esimeses lauses lepiti kokku valduse üleandmise aeg ja seda müüja järgis. Akt tuli järgmiste lausete järgi vormistada lõplikul üleandmisel, selleks tähtaega ei lepitud. Liisinguandja ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul ja on VÕS § 159 lg 2 tõttu oma nõudeõiguse kaotanud. Viidatud sätte jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata. Seega oleks tulnud rahuldada müüja viivise nõue 13 523 euro saamiseks.
7.2.Teiseks on liisinguvõtja hagi valesti menetletud ja põhjendamatult osaliselt rahuldatud. Maakohus kaasas liisinguvõtja menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, kellel saab olla üksnes huvi asja lahendamise vastu ühe poole kasuks, mitte aga iseseisvat nõuet. Kahju hüvitamise eeldused pole täidetud. Ka selles osas tugineb müüja lepingu II kohasele täitmisele. 7 (15)
8.Liisinguandja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada temalt 20 284,56 euro väljamõistmise osas. Menetluskulud palub ta panna müüja kanda.
8.1.Esiteks jättis maakohus hindamata 8. aprilli 2016 lisa, mida allkirjastades müüja nõustus viimase osamakse tasumisega liisinguvõtja poolt, st ühtlasi vabastas liisinguandja samast kohustusest.
8.2.Teiseks tuvastas maakohus ekslikult 22 mm võimekuse kokkuleppe puudumise. Maakohus rikkus menetlusõigust, kui jättis ühe tunnistaja selle asjaolu kohta üle kuulatama, aga otsuses heitis ette sama asjaolu tõendamata jätmist. Sellest tulenevalt hindas kohus valesti müüja nõude sissenõutavaks muutumist ja liisinguvõtja 29. augusti 2016 makse tähendust.
9.Liisinguvõtja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles tema hagi müüja vastu jäi rahuldamata, ja uue otsusega hagi 46 571,28 euro (= 36 429 + 10 142,28) saamiseks rahuldada. Menetluskulud palub ta panna müüja kanda.
9.1.Esiteks tuvastas maakohus ekslikult 22 mm võimekuse kokkuleppe puudumise, selles osas järgib liisinguvõtja samu argumente, mis on esitatud liisinguandja kaebuses. Seetõttu jättis maakohus ekslikult rahuldamata alusetul rikastumisel rajaneva nõude 10 142,28 euro tagastamiseks. Nimetatud summat ei pidanud liisinguvõtja maksma 22 mm võimekuse saavutamise eest, sest vastava omadusega seadme tarnimine oli müüja lepingujärgne kohustus.
9.2.Teiseks jättis kohus ebaõigesti rahuldamata saamata jäänud tulu nõude. Kui liisinguvõtja arvestus polnud piisav, siis saanuks kohus ise hinnata kahju suurust TsMS § 233 lg 1 alusel. Müüja ei tõendanud, et liisinguvõtja majandusnäitajate languse põhjustas mõni muu tegur.
9.3.Ringkonnakohtu istungil nõustus liisinguvõtja, et tema 29. veebruari 2016 tasaarvestus oli toimetu, sest vähemalt sel ajal puudus tal kohustus tasuda müüjale viimane osamakse.
10.Liisinguandja ja liisinguvõtja vaidlesid müüja kaebusele vastu. Nad leidsid, et müüja ei saa alles apellatsioonimenetluses tugineda esimest korda vastuväitele nagu poleks leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Müüja omakorda vaidles vastu teiste poolte kaebustele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 21 alusel osaliselt, teeb tühistatud osas uue otsuse ja muudab maakohtu põhjendusi. Liisinguandjalt müüja kasuks välja mõistetav summa väheneb poole võrra ja liisinguvõtja hagi jääb tervikuna rahuldamata. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad iga poole enda kanda.
12.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingute I ja II sõlmimise, poolte kirjavahetuse, seadme tarnimise, akti koostamise ja allkirjastamise kohta. Nende asjaoludega seonduvate dokumentaalsete tõendite osas pole pooltel ka olulisi etteheiteid.
12.1.Ringkonnakohus nõustub liisinguandja ja liisinguvõtjaga, et maakohus käitus vastuoluliselt, kui jättis nende taotluse tunnistaja Marko Sikk ülekuulamiseks rahuldamata, aga samas heitis otsuses ette tunnistajataotlusega hõlmatud asjaolude tõendamata jätmist. Ringkonnakohus kuulas tunnistaja üle ja arvestab tema ütlustega kaebuste lahendamisel.
12.2.Lisaks käitus maakohus vastuoluliselt AP ja KM kirjalike seletuste käsitlemisel. Eelmenetluses 3. septembri 2019 istungil leidis kohus, et need dokumendid ei ole kohases protsessivormis ja jättis tõendid sisuliselt vastu võtmata (dtl 507). Vaidlustatud otsuse p-des 42, 45 ja 46 põhjendas kohus aga, et samad tõendid on hinnatavad dokumentaalsete tõenditena. TsMS § 436 lg 2 teine lause sätestab, et kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab ta otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kui kohus istungil selgelt avaldas, et jätab tõendid kõrvale, siis ei ole neid tõendeid istungil uuritud, st neile ei saa ka otsust rajada. Maakohtu põhjendused kõnealuste seletuste osas tuleb seetõttu otsusest välja jätta. 8 (15)
13.Maakohus kvalifitseeris põhimõtteliselt õigesti poolte õigussuhted ja nõuded. Müüja nõuab liisinguandjalt müügihinna viimase osamakse tasumist VÕS § 208 lg 1, § 108 lg 1 ja lepingu II p 3.1 alusel ning viivist VÕS § 113 lg 1 ja sama lepingu p 3.2 alusel. Liisinguandja esitas tasaarvestuse avalduse, millega soovis panna maksma leppetrahvi nõude VÕS § 158 lg 1, § 108 lg 1 ja lepingu II p 6.3 alusel. Liisinguvõtja nõuab müüjalt kahju hüvitamist eelkõige VÕS § 115 lg 1 ja § 365 lg 1 alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte õigused ja kohustused tulenevad lepingust II, milles sisaldub müüja ja liisinguandja vaheline müügileping ning liisinuandja ja liisinguvõtja vaheline liisinguleping. Leping I müüja ja liisinguvõtja vahelise võlaõigusliku kokkuleppena on põhimõtteliselt kehtiv, aga nende edasisest käitumisest nähtub, et tahe seadme ostu rahastamise osas muutus ja seda kajastab hilisem leping II. Lepingute ese oli sama seade, mistõttu tervikuna järeldas maakohus õigesti, et lepingu I täpsemaid tingimusi saab käsitleda müüja ja liisinguvõtja (eelneva) kokkuleppena seadme omaduste ja tarnetingimuste kohta.
14.Poolte nõuete lahendamisel on keskse tähtsusega küsimus, kas seade vastas lepingutingimustele, st kas ja mis ajast alates olid sellel kokkulepitud omadused (VÕS § 217 lg 2 p 1) või vastava kokkuleppe puudumisel sobis see otstarbepäraselt kasutamiseks (VÕS § 217 lg 2 p 2).
14.1.Müüja väitel muutus viimase osamakse tasumise nõue sissenõutavaks akti allkirjastamise ja esitamise järel, täpsemalt lepingu II p 3.1 viimases lõigus märgitud viie pangapäeva pikkuse tähtaja möödumisel, st 17. märtsil 2016. Seetõttu tuleb müüja hagi lahendamisel eelkõige hinnata, kas akti allkirjastamise ajaks olid seadmel kõik kokkulepitud omadused või sobis see otstarbepäraselt kasutamiseks.
14.2.Liisinguandja nõuab omakorda kahju hüvitamist mh toimingute eest nii enne kui ka pärast akti allkirjastamist. Liisinguvõtja tugineb tasaarvestuseks kasutatud leppetrahvi nõudes müüja viivitusele. Järelikult tuleb välja selgitada ka see, kas seade vastas lepingutingimustele kohe, kui see liisinguvõtja tehasesse toodi ja paigaldati, ning milline tähendus on lepingu II p-s 4.3 märgitud tähtajal.
14.3.Vaidlust ei ole, et seadme omadused leppisid kokku müüja ja liisinguvõtja. Nende avaldusi ja kokkuleppeid kajastavad 28. aprilli 2015 hinnapäring (dtl 438), müüja 18. mai 2015 hinnapakkumine (dtl 74 jj), 9. juuni 2015 leping I (dtl 104 jj), 3. juuli 2015 leping II (dtl 622– 623), samuti 8. aprilliga 2016 dateeritud lisa (dtl 479 jj), tunnistajate RV ja MS ütlused (vastavalt dtl 514 jj, 772 jj) ning müüja juhatuse liikme UV vande all antud seletus (dtl 520 jj).
14.4.Seadme 22 mm võimekuse kokkulepet hindab ringkonnakohus maakohtust erinevalt. Liisinguvõtja ja müüja leppisid kokku, et seadmega peab saama paigaldada 22 mm kreppliistu. Ringkonnakohus põhjendab seda ja muudab ühtlasi maakohtu põhjendusi järgmiselt.
14.4.1.Vaidlustamata asjaoludel tarnis müüja algselt seadme, millega ei olnud võimalik paigaldada 22 mm kreppliistu, st 22 mm võimekus puudus. Seadme põhivarustust tuli muuta nii, et suurendatakse freesi mootorite võimsust (dtl 471–472). Seda tehti ja 22 mm kreppliistu paigaldamist testiti 16. juunil 2016 (dtl 440). Müüja koostas 8. aprilli 2016 lisas nimetatud esimesele osasummale (eeldatavasti ka sisule vastava) arve 22. augustil 2016 (dtl 439) ja liisinguvõtja tasus selle arvel märgitud tähtpäeval, 29. augustil 2016 (dtl 317). Vaidlust pole, et müüja ja liisinguvõtja kooskõlastasid enne kõnealuse arve sõnastuse (dtl 473).
14.4.2.Müüja ja liisinguvõtja kokkuleppe sisu tuleb välja selgitada tõlgendamise teel. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1 esimene lause). Lepingu tõlgendamisel tuleb mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi ning lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p-d 1 ja 3).
9 (15)
14.4.3.Algselt küsis liisinguvõtja hinnapäringuga pakkumise seadmele 12 mm võimekusega. Müüja pakkus seadet, mille põhivõimekus oli 12 mm ja lisavarustusega võimalik saavutada ka 22 mm. Tunnistajate RV ja MS ütluste põhjal tuvastab ringkonnakohus, et samad pooled leppisid hiljem kokku müüja kohustuse tarnida 22 mm võimekusega seade. MS tunnistas, et pärast hinnapäringu ja hinnapakkumise koostamist arutasid müüja ja liisinguvõtja uuesti seadme omadusi ning müüja lubas tarnida 22 mm võimekusega seadme. Selle lubaduse alusel otsustas liisinguvõtja tellida seadme just müüjalt. Öeldu ühtib RV tunnistusega, et 22 mm võimekus pidi olema – selline oli müüja ja liisinguvõtja kokkulepe, mis saavutati kohtumisel pärast kirjaliku hinnapakkumise esitamist. Sama kinnitab müüja allkirjastatud 8. aprilli 2016 lisa, milles ta nõustus, et peab paigaldama 22 mm kreppimistöid võimaldavad vahendid enne viimase osamakse tasumist. Tunnistaja RV ütluste järgi oli lisa sisu just selline, et müüja saavutab kokkulepitud 22 mm võimekuse ja seejärel tasutakse esimene pool viimasest osamaksest. Müüja nimel antud UV seletus ei lükka ümber viidatud tõenditest nende koostoimes nähtuvat kokkulepet 22 mm võimekuse kohta. Põhimõtteliselt möönis ka tema, et hiljemalt 2016. aasta esimestel kuudel saavutati kokkulepe 22 mm võimekuse osas ja müüja vahetas freeside mootorid just selle võimekuse saavutamiseks.
14.4.4.Eelmises alapunktis viidatud tõenditest järeldub kokkuvõtvalt, et müüja ja liisinguvõtja ühine tegelik tahe ning käitumine olid suunatud kokkuleppele 22 mm võimekusega seadme tarnimiseks. Müüjale pidi olema arusaadav, et temalt tellitakse seade, mille üks otstarve on kuni 22 mm kreppliistu paigaldamine. Kui müüja tarnis algselt seadme, millel nimetatud võimekus puudus, siis rikkus ta lepingut ja asus rikkumist liisinguvõtja nõudel heastama.
14.4.5.Liisinguandja ja liisinguvõtja väitel saavutati 22 mm võimekus 2016. aasta augustis. Müüja väitel olid selleks vajalikud tööd (kuigi tema hinnangul lisatööd) tehtud
16.juuniks 2016. Viimati nimetatud kuupäevaga protokollist (dtl 440) nähtub, et sel päeval vahetati freesi mootorid ja testiti 22 mm kreppliistu paigaldamist. Puuduvad tõendid, et 22 mm võimekuse saavutamiseks oleks tehtud veel toiminguid pärast 16. juunit 2016. Nii tuvastab ringkonnakohus, et 22 mm kreppliistu paigaldamise võimekus kui seadme lepingujärgne omadus saavutati 16. juunil 2016.
14.5.Koolituse osas on maakohtu otsus vastuoluline ja ebapiisavalt põhjendatud. Nii rikub see TsMS § 436 lg 1 ja § 438 lg 1 ning vajab samuti muutmist.
14.5.1.Vastuolu avaldub eelkõige selles, et maakohus leidis mh 16. juuni 2016 protokolli põhjal, et kokkulepitud mahus koolitus oli läbi viidud juba akti allkirjastamise ajaks, st
9.märtsiks 2016 ehk enne protokolli koostamist. Viidatud protokollis märgitud kilomeetrite arvu 130 luges maakohus valesti tundide arvuks, tegelikult kajastab protokoll tööaega 7 tundi. Samuti eksis maakohus 13. novembri 2015 protokolli (dtl 437) hindamisel, sest jättis tähelepanuta liisinguvõtja nimel esitatud märkuse „koolitus tegemata“.
14.5.2.Liisinguandja ja liisinguvõtja väitel jäi koolitus kokkulepitud mahus üldse tegemata. Õige on maakohtu tuvastatu, et koolituse maht pidi lepingu I p 2.8 järgi olema kuni kaks päeva. Kummagi protokolli põhjal ei saa tuvastada, et tehtud oleks kahepäevane koolitus:
13.novembri 2015 protokollis pole koolituse aega eristatud ja 16. juuni 2016 protokolli kohaselt toimus koolitus kell 13–16, st kolm tundi. Samas nimetati kokkuleppes kaks päeva koolituse maksimaalse kestusena.
14.5.3.VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Erinevalt varasemast ei sisalda 16. juuni 2016 protokoll enam liisinguvõtja märkust, et koolitus oli tegemata või puudulik. Seega tuleb VÕS § 76 lg 4 järgi eeldada sel päeval lõpetatud koolituse tervikuna piisavust. Võttes lisaks arvesse põhjendusi eespool p-s 14.4.5, leiab ringkonnakohus, et kõiki seadme kokkulepitud omadusi (sh 22 mm võimekust) hõlmav koolitus lõpetati 16. juunil 2016. 10 (15)
14.6.Seadme muude omaduste ja müügilepingu tingimustele vastavuse osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tõendatud ei ole kohane üleandmine enne akti allkirjastamist. Maakohus luges selles osas üleandmise tõendatuks 9. märtsil 2016, mis on aktile müüja allkirja lisamise kuupäev. Kui seadmel poleks sel ajal olnud enam puuduseid (22 mm võimekus, koolitus), siis tulnuks pigem juhinduda liisinguvõtja allkirjastamise kuupäevast ehk
7.märtsist 2016 (dtl 125). Siiski ei oma see vaidluse lahendamisel enam tähtsust, sest käesoleva otsuse p-de 14.4.5 ja 14.5.3 järgi tuleb lugeda lepingutingimustele vastava seadme üleandmise ajaks 16. juuni 2016.
14.7.Pooled vaidlevad, mis ajaks pidi müüja andma üle töökorras seadme. See mõjutab eelkõige hinnangut liisinguandja leppetrahvi nõudele ja seeläbi müüja nõude rahuldamise ulatust, aga viivituse aeg ja kestus on olulised ka liisinguvõtja kahjunõude lahendamisel.
14.7.1.Lepingu II p 4.3 esimeses lauses lepiti kokku valduse üleandminse ajaks 2015. aasta
43.nädal. CMR saatelehe (dtl 436) kohaselt saabus seade liisinguvõtja tehasesse
26.oktoobril 2015. Liisinguandja ega liisinguvõtja ei väida, et seadme tegelik kohaletoimetamine ja liisinguvõtja valdusesse andmine nimetatud kuupäeval tähendaks hilinemist lepingu täitmisel.
14.7.2.Lepingu II p 4.3 teine ja kolmas lause nägid ette, et seadme lõplik üleandmine toimub peale installeerimist, kusjuures nii seadme valduse üleandmisel kui ka lõplikul üleandmisel vormistavad müüja ja liisinguvõtja vastuvõtuaktid. Ringkonnakohus leiab, et valduse üleandmise aktina tuleb käsitleda eelmises alapunktis viidatud saatelehte, aga lõpliku üleandmise aktina 9. märtsi 2016 akti koostoimes 16. juuni 2016 protokolliga.
14.7.3.Õige on müüja arusaam, et lepingus II puudub selge kokkulepe, millal pidi toimuma lõplik üleandmine vastuvõtuakti p 4.3 teise ja kolmanda lause tähenduses. Siiski sisaldub vastav kokkulepe lepingu I p-s 2.4. Kui võrrelda lepingu I p-te 2.3 ja 2.4, siis nähtub neist, et seadme valduse ja lõpliku üleandmise vahe ei saanud ületada kahte nädalat: esimene neist pidi toimuma
43.nädalal ja teine 44. nädalal. Ringkonnakohus nõustus eespool p-s 13 maakohtuga, et lepingu I täpsemaid tingimusi saab käsitleda müüja ja liisinguvõtja (eelneva) kokkuleppena mh seadme tarnetingimuste kohta.
14.7.4.Kui seadme valdus anti üle 26. oktoobril 2015 ja sellest ajast lõplikku üleandmiseni ei võinud kuluda üle kahe nädala, siis pidi lõplik üleandmine toimuma hiljemalt
9.novembril 2015. Alates 10. novembrist 2015 oli müüja viivituses oma lepingulise kohustuse täitmisega.
15.Müüja nõudeid mõjutavad eelmises p-s 14 ja selle alapunktides tuvastatud asjaolud ja tehtud järeldused järgmiselt.
15.1.Alates 16. juunist 2016 vastas seade lepingutingimustele. Juba enne seda oli koostatud ja allkirjastatud akt. Järelikult muutus müüja nõue liisinguandja vastu viimase osamakse 20 284,56 eurot tasumiseks VÕS § 82 lg 7 ja müügilepingu II p 3.1 viimase lõigu järgi sissenõutavaks viie pangapäeva (17., 20., 21., 22. ja 27. juuni) möödumisel 28. juunil 2016.
15.2.Liisinguvõtja tasus 29. augustil 2016 müüjale 10 142,28 eurot. Ringkonnakohus tuvastas eespool p 14.4 alapunktides, et see ei olnud tasu lisatöö ega täiendava võimekuse eest. Koostoimes 8. aprilli 2016 lisaga järeldub ka ülekande summast piisava selgusega, et tasuti pool viimasest osamaksest.
15.3.VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Müüja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks liisinguandja isiklikule kohustusele. Samuti ei vaielnud liisinguandja sel viisil täitmisele vastu. Niisiis on liisinguvõtja kohustus viimase osamakse tasumiseks poole ehk 10 142,28 euro ulatuses 29. augustil 2016 täidetud. 11 (15)
15.4.Vaidlustamata asjaoludel pole müüjale viimasest osamaksest rohkem makstud. Seega on lepingu p 3.1 järgne kohustus 10 142,28 euro osas täitmata ja müüja saab nõuda liisinguandjalt VÕS § 108 lg 1 alusel selle täitmist.
15.5.Müüja nõuab VÕS § 113 lg 1 ja lepingu II p 3.2 alusel lisaks viivist. Hagiavalduse
27.novembri 2017 täpsustuse p 2.3.5 järgi soovis ta viivist määraga 0,1% päevas kuni ajani, mil täitub lepingu II p 3.2 järgne piirsumma 10% seadme hinnast ehk 13 523,40 eurot. Ajavahemik nõude sissenõutavaks muutumisest (29. juuni 2016) kuni liisinguvõtja ülekandeni (29. august 2016) kestis 62 päeva ja viivis selle aja eest on 1257,64 eurot (= 20 284,56 × 0,1% × 62). Alates 30. augustist 2016 kuni käesoleva otsuse kuupäevani on möödunud lisaks 1662 päeva, mille eest arvutatud viivis on 16 856,47 eurot (= 10 142,28 × 0,1% × 1662). Maakohus otsustas õigesti, et lepingu II p 3.2 piirab lõplikult liisinguandja rahalise kohustuse võimaliku rikkumise korral nõutava viivise, st müüja ei saa nõuda viivist rohkem kui 13 523,04 eurot. Apellatsioonkaebuses palus müüja viivisena välja mõista 13 523 eurot, st sellest suuremas ulatuses pole viivise nõude rahuldamata jätmine enam vaidlusalune. Eelneva arvutuse põhjal on müüjal viivise nõue selles summas.
16.Liisinguandja leppetrahvi nõude osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et see on põhjendatud ja seda saab edukalt kasutada tasaarvestuseks müüja viivise nõudega. Müüja apellatsioonkaebus ei ole selles osas edukas.
16.1.Müüja tugines apellatsioonkaebuses mh väitele, et liisinguandja kaotas VÕS § 159 lg 2 tõttu õiguse leppetrahvi nõuda, sest ei teatanud oma nõudest mõistliku aja jooksul. Maakohtus müüja sama väidet ei esitanud. Seetõttu tuleb kontrollida, kas müüja väide on TsMS § 652 lg-te 1–4 järgi lubatav.
16.2.Sisuliselt sätestab VÕS § 159 lg 2 õigust lõpetava tähtaja. Sellise tähtaja järgimist peab kohus kontrollima omal algatusel (Riigikohtu 23. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9912, p 11 kolmas lõik). Siiski on leppetrahvi teatamise tähtaegsuse puhul erisus, et kohtu ette peavad olema toodud asjaolud, millest nähtub, et leppetrahvi nõudmisest ei ole mõistliku aja jooksul teatatud (vt tagaseljaotsuse kontekstis Riigikohtu 5. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 32-1-53-13, p 15 teine lõik). Järelikult peab kohus omal algatusel kontrollima VÕS § 159 lg 2 kohaldamise eelduseid nende andmete põhjal, mis nähtuvad poolte esile toodud asjaoludest.
16.3.Käesoleval juhul ei nähtu poolte väidetest, et liisinguandja oleks teatanud leppetrahvi nõudest enne hagile vastamist, st 11. jaanuari 2018. Nii pidi maakohus kontrollima, kas sel ajal leppetrahvi nõudmine jääb VÕS § 159 lg 2 järgse tähtaja piiridesse. Müüja vastav apellatsiooniväide on niisiis lubatav.
16.4.Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Samad põhimõtted on asjakohased ka käesoleval juhul.
16.5.Liisinguandja märkis 17. märtsi 2016 kirjas müüjale, et tema arusaamist mööda peavad viimase osamaksega seonduva omavahel selgitama müüja ja liisinguvõtja (dtl 72–73). Esile pole toodud, et müüja oleks pärast seda ja enne hagi esitamist liisinguandjale teatanud oma rahalisest nõudest. Kirjeldatud olukorras võis liisinguandja mõistlikult eeldada, et temalt enam tasumist ei nõuta. Lisaks sai liisinguandja 8. aprilli 2016 lisa müüja poolt allkirjastamise põhjal mõistlikult eeldada, et müüja on nõus viimase osamakse tasumisega nii, et selle maksab liisinguvõtja hiljemalt novembris 2017. Ühtlasi nähtub liisinguandja 17. märtsi 2016 kirjast, et ta oli teadlik kahju hüvitamise nõude esitamisest liisinguvõtjalt müüjale. Lepingus II kokkulepitud leppetrahvi eesmärk oli eelkõige katta liisinguvõtja kahju (vt pikemalt järgnevas p 19). 12 (15)
Lepingu II ülesehitusest järeldub, et müüja viivise nõue p 3.2 alusel ja liisinguandja leppetrahvi nõue p 6.3 alusel järgisid sisuliselt eesmärki tagada võrdselt müügilepingu osapoolte kohustusi viivituse korral. Neil asjaoludel ei pidanud liisinguandja n-ö igaks juhuks teavitama müüjat oma võimalikust leppetrahvi nõudest.
16.6.Ringkonnakohus tuvastas, et müüja heastas rikkumise 16. juuniks 2016 ja leppetrahvi nõue esitati 11. jaanuaril 2018. Eelmises p-s 16.5 märgitud asjaoludel ei ole umbes pooleteise aasta pikkune aeg ebamõistlik. Järelikult ei ole liisinguandja leppetrahvi nõue VÕS § 159 lg 2 alusel lõppenud.
16.7.Maakohus lähtus sellest, et müüja viivitus kestis üle 100 päeva. Ringkonnakohus leidis, et nii täitmise tähtaeg kui ka kohane täitmine on hilisemad – vastavalt 9. november 2015 ja 16. juuni 2016, aga see ei mõjuta leppetrahvi suurust. Liisinguandja saab leppetrahvi nõuda lepingu II p-s 6.3 märgitud piirsummas 13 523,04 eurot, mis vastab 100 päeva pikkusele viivitusele. Eespool märgitud kahe kuupäeva vahele jääb pikem kui 100-päevane ajavahemik. Nii otsustas maakohus õigesti, et VÕS § 197 lg 2 esimene lause järgi lõppesid tasaarvestuse tulemusena nii müüja viivise nõue kui ka liisinguandja leppetrahvi nõue.
17.Müüja nõuded lahenevad eelneva põhjal järgmiselt: -
põhinõude saab rahuldada osasummas 10 142,28 eurot (eespool p 15.4); seda ületavas osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta müüja nõue rahuldamata; viivise nõue on liisinguandja eduka tasaarvestuse tõttu lõppenud (p 16.7) ja maakohus jättis selle kokkuvõttes õigesti rahuldamata.
18.Liisinguvõtja nõuete aluseks oleva asjaolu ja rahuldamise eeldusena tuvastas maakohus põhimõtteliselt õigesti, et müüja hilines oma lepingulise kohustuse täitmisega (vt täpsustused eespool p-des 14.6, 14.7.4 ja 16.7) ning see võis põhjustada liisinguvõtjale kahju.
18.1.Ainetu on müüja etteheide, et liisinguvõtja hagi ei saanud menetleda tulenevalt tema menetluslikust rollist müüja hagi lahendamisel. Suuresti põhjustas müüja ise menetlusliku segaduse sellega, et esitas algse hagi liisinguandja ja liisinguvõtja vastu, aga pärast täpsustamist nõudis raha maksmist ainult liisinguandjalt. Samas on maakohus menetluslikult korrektselt võimaldanud liisinguvõtjal osaleda müüja ja liisinguandja vaidluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, sest tal oli huvi vaidluse lahendamiseks liisinguandja kasuks. See ei takista sama tsiviilasja raames liisinguvõtja hagi lahendamist (TsMS § 374).
18.2.Kohtueelse õigusabikulu osas leidis maakohus õigesti, et see on kahjuna hüvitatav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Poolte läbirääkimistel ja kirjavahetuses lepingule I viitamine ei tähenda, et vastav õigusabikulu ei oleks tingitud seadme puudustest, st lepingu II rikkumisest. Lisaks nõustus ringkonnakohus eespool p-s 13 maakohtuga ka selles, et lepingu I sisuga saab vaidluse lahendamisel osaliselt arvestada.
18.3.Nõustamise kulu osas ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Engholdi arve (dtl 402) kajastab küll liisinguvõtja kulu ja selle põhjal saab hinnata kahju suurust, aga sellest ei nähtu seost seadme, selle paigaldamise ega selle kasutamise võimalike takistustega. Ringkonnakohus põhjendas eespool p-s 12.2, et asja lahendamisel ei saanud maakohus arvestada AP ja KM kirjalike seletustega. Kõnealuse arve ja sellel kajastatud kulu seotus seadme puudustega ei ole ka eluliselt usutav. Arve koostati 4. detsembri 2017, aga liisinguvõtja väitel toimus nõustamine 2015. aasta lõpust kuni 2016. aasta augustini. Liisinguvõtja kirjeldas 29. veebruari 2016 kirjas müüjale oma senist kahju ega nimetanud selle hulgas võimalikku nõustamise kulu. Samuti ei nähtu viidet niisugusele kulule märkusest aktis. Tunnistajad RV ja MS ei andnud ütlusi selle kohta, et liisinguvõtja oleks pidanud kasutama kolmandast isikust nõustajat. Pigem järeldub ütlustest, et nõu küsiti müüjalt ja tootjalt. Neil kaalutlustel ei tuvasta ringkonnakohus, et Engholdi arvel kajastatud kulu kui võimaliku kahju ja müüja rikkumise vahel oleks põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). 13 (15)
18.4.Saamata jäänud tulu osas jättis maakohus liisinguvõtja hagi kokkuvõttes õigesti rahuldamata, sest majandusnäitajate langusest ei saa järeldada seost seadme ja selle puudustega. Vastavalt eespool p-s 12.2 märgitule tuleb põhjendustest jätta välja viide KM arvamusele, aga ülejäänud põhjendustega ringkonnakohus nõustub. Liisinguvõtja heidab müüjale alusetult ette muude mõjutegurite tõendamata jätmist. Kahju hüvitamise nõude eeldused (sh põhjusliku seose müüja rikkumise ja konkreetse kahju vahel) pidi esile tooma ja vaidluse korral tõendama liisinguvõtja. Kohus saaks TsMS § 233 lg 1 alusel hinnata kahju suurust, aga ei saa sel viisil tuvastada põhjuslikku seost.
18.5.Alusetu rikastumise nõue jäi tulemusena samuti õigesti rahuldamata, aga vastavaid põhjendusi tuleb muuta. Ringkonnakohus tuvastas eespool p 14.4 alapunktides, et 22 mm võimekus oli seadme lepingujärgne omadus ja sellele vastava kasutusotstarbega seadme tarnimises oli pooltel kokkulepe. Seega on õige liisinguvõtja väide, et tal ei olnud kohustust tasuda 22. augusti 2016 arvet 22 mm võimekuse saavutamise kui lisatöö eest. Samas otsustas ringkonnakohus p-des 15.2 ja 15.3 täiendavalt, et liisinguvõtja täitis liisinguandja kohustuse. VÕS § 78 lg 4 näeb ette tagasinõude esialgse võlgniku, st käesoleval juhul liisinguandja vastu, aga liisinguvõtja ei saa nõuda oma sooritust tagasi müüjalt. Neil kaalutlustel pole vaja vastata müüja ülejäänud vastuväidetele samale nõudele, sh aegumise vastuväitele.
19.Vahekokkuvõttena saab märkida, et liisinguvõtja nõue müüja vastu on põhjendatud üksnes kohtueelse õigusabikulu hüvitamine summas 1210 eurot. Siiski tuleb nõue ka selles osas jätta rahuldamata VÕS § 161 lg-s 2 sätestatud piirangu tõttu. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
19.1.VÕS § 101 lg 1 p 3 nimetab ühe õiguskaitsevahendina kahju hüvitamise nõude. VÕS § 101 lg 2 järgi saab kahju hüvitamist nõuda koos kõigi teiste seadusest või lepingust tulenevate õiguskaitsevahenditega. Lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata (VÕS § 161 lg 1). Kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud (VÕS § 161 lg 2). Nende normide mõtte kohaselt tähendab leppetrahvi kokkulepe mh, et lepingut rikkunud pool vastutab kahju hüvitamise eest esmalt kokkulepitud leppetrahvi piires ja seda ületava kahju korral ka suuremas summas. Siiski ei saa neist normidest teha järeldust, et rikkumise tagajärjel tuleks maksta nii leppetrahv kui ka hüvitada kogu kahju.
19.2.Liisingulepingu puhul kehtivad kahju hüvitamise erisused. VÕS § 365 lg 1 sätestab, et liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Käesolevas asjas esitatud liisinguvõtja nõue vastab neile tingimustele, sest ta soovib kahju hüvitamist, mis tekkis lepingus II sisalduvad müüja ja liisinguandja vahelise müügilepingu rikkumisest.
19.3.Kui liisinguandja ja müüja leppisid kokku leppetrahvi müüja täitmise hilinemise puhuks, siis on selle esmane eesmärk katta liisinguvõtjale tekkida võiv kahju. Pooled ei toonud esile asjaolusid ega esitanud väiteid, mis viitaks liisinguandja võimalikule kahjule seoses müüja kohustuse täitmise hilinemisega. Järelikult tuleb kohaldada VÕS § 161 lg 2 ning selleks võrrelda liisinguandja tasaarvestuseks kasutatud leppetrahvi nõuet summas 13 523,40 eurot ja liisinguvõtja põhjendatud kahju hüvitamise nõuet summas 1210 eurot. Liisinguandja leppetrahvi nõue on suurem, st liisinguvõtja saaks panna müüja vastu maksma kahju hüvitamise nõude üksnes osas, mis ületab leppetrahvi. See tingimus ei ole täidetud, mistõttu tuleb liisinguvõtja nõue jätta rahuldamata ja maakohtu otsus selle nõude rahuldamise osas tühistada. Müüja apellatsioonkaebus on kõnealuses osas edukas.
14 (15)
20.Kokkuvõtvalt lahenevad poolte nõuded ja kaebused järgmiselt: -
müüja hagi rahuldatakse summas 10 142,28 eurot, st liisingu kaebus on edukas osaliselt, sest temalt välja mõistetud summa väheneb samuti 10 142,28 euro võrra; liisinguvõtja hagi jääb tervikuna rahuldamata, st müüja kaebus on selles osas edukas ja liisinguvõtja kaebuse taotlus tema hagi suuremas osas rahuldamiseks pole edukas.
21.Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad iga poole enda kanda.
21.1.Müüja esitas algselt hagi, milles märkis kostjatena liisinguandja ja liisinguvõtja, aga ei esitanud selles nõudeid liisinguvõtja vastu. Seetõttu jättis maakohus 10. mai 2019 määrusega hagi liisinguvõtja suhtes läbi vaatamata ja menetluskulude jaotuse üldreeglite kohaselt peaks liisinguvõtja kulud jääma TsMS § 168 lg 2 alusel müüja kanda. Liisinguandja vastu esitatud põhinõue rahuldatakse osaliselt, selles osas on kohtul müüja ja liisinguandja vahel kulude jaotamisel võimalik valida sobiv TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud alternatiivide seast.
21.2.Liisinguvõtja hagi müüja vastu jääb rahuldamata, mistõttu kulude üldreeglitest kohalduks TsMS § 162 lg 1, mille järgi kulud peaks kandma liisinguvõtja. Samuti pole liisinguvõtja hagi rahuldamist puudutavas osas edu tema kaebusel, st ka need kulud võiks jääda TsMS § 171 lg 1 alusel tema kanda.
21.3.Kohtuasja tulemus tervikuna on selline nagu pakkusid liisinguvõtja ja liisinguandja ringkonnakohtu istungil kompromissina, millega müüja ei nõustunud, st põhimõtteliselt saaks kohus kaaluda müüja kahjuks TsMS § 163 lg 2 kohaldamist.
21.4.Menetluskulude jaotus peab lähtuma eelkõige õigluse põhimõttest. Käesoleval juhul ei ole võimalik panna kõiki menetluskulusid müüja kanda, sest liisinguvõtja hagi jääb tervikuna rahuldamata ja TsMS § 163 lg 2 kohaldamise eeldus ei ole selles osas täidetud. Kirjeldatud menetluslik olukord on kokkuvõttes piisavalt erandlik, et jaotada kulud TsMS § 162 lg 4 alusel jättes need iga poole enda kanda. Selle tulemusena rahuldatakse ka liisinguvõtja kaebus osaliselt, sest menetluskulude jaotuse osas saavutas ta apellatsiooniga senisest soodsama tulemuse.
21.5.Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
22.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt)
15 (15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.