Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsuse kirjeldav osa

laenulepingu, mille alusel andis hageja X Hle laenu 36 527,67 Eesti krooni. Hageja andis X Hle laenu sihtotstarbeliselt kindlustusjuhtumist nr S28080763 tuleneva X H võlanõude tasumiseks. Hageja kandis X H palvel kindlustusandjale 16.12.2008 üle laenusumma 6000 Eesti krooni ja 12.01.2009 30 503,67 Eesti krooni. Lepingupooled arvestasid laenusumma hulka laenusumma ülekandmisega kaasnenud pangakulud. Lepingupooled leppisid kokku, et X H on kohustatud laenusumma tagastama vastavalt lepingule lisatud graafikule ja tasuma laenusummalt 30 515,67 Eesti krooni kahe aasta eest intressi 2373,65 Eesti krooni. Lepingupooled leppisid kokku, et X H kohustub hagejale hüvitama intressikulu 6,3% aastas, mis jäi hagejal saamata laenusummalt 30 515,67 Eesti krooni, sest hageja andis X Hle laenu Sampo Panga tähtajalisel hoiusel asuva raha arvel. Laenulepingust tulenevad laenusumma tagastamise ja intressi maksmise kohustused on täitmata täies ulatuses. Kostjatele on üle läinud L Hle üle läinud X H pärandvara hulka kuuluvad kohustused. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt hageja ja I-X X Hga sõlmitud laenulepingu alusel laenusumma 12 782,33 eurot tagastamist ja alates hagi esitamisest 05.10.2019 põhinõudelt arvestatud viivise tasumist. Alternatiivselt nõuab hageja kostjatelt solidaarselt põhinõudelt arvestatud viivise tasumist alates 25.06.2018. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt hageja ja X H vahel sõlmitud laenulepingu alusel laenusumma 2334,54 eurot tagastamist, intressi 151,70 eurot tasumist, ajavahemikus 01.03.2009 kuni 05.10.2019 arvestatud viivise 2008,66 eurot tasumist, kahjuhüvitise 1604,96 eurot tasumist ja alates 01.10.2019 perioodilise kahjuhüvitise määraga 6,3% aastas põhinõudelt tasumist (tl-d 37-40). Laenu võtmise eesmärk oli üheselt kirjas 12.12.2006 lepingu preambulis. Hageja andis laenu laenusaajale ja X Hle kui perekonnale ja eeldas, et võlgnevuse eest vastutavad isikud solidaarselt. Tegelikkuses kasutasid Ima-X X H ja X H laenu kinnisvara soetamiseks, mis pidi hakkama kuuluma abikaasade ühisvara hulka. Perekond tasus kinnisvara ostu sissemaksete eest sxd laenu arvelt. I-X X H pangaväljavõttelt nähtub, et sxd laenu kasutati ühisvara hulka kuuluma pidanud kinnisvara eest osamaksu tasumiseks 20.12.2006 summas 193 512 krooni ja kinnistusraamatu omanikukande riigilõivu tasumiseks 21.12.2006 summas 6475 krooni. Ülejäänud laenusumma on kulutatud Rimi, Prisma ja Koduekstra jt kauplustes. 12.12.2006 laenulepingust nähtuvalt soovisid laenusaajad laenu tagastada kinnisvara müügist saadava raha arvelt. Samuti nähtub lepingust, et laenult intressi ei arvestata. Intressi arvestamata ei ole võimalik laenu anda pikaks ajaks. Kostja pidas laenulepingut sõlmides silmas kinnisvara müügiks vajaminevat mõistlikku aega. Laenusaajad ei ole käitunud heas usus ja on viivitanud kinnisvara müümisega. Hea usu põhimõtte rikkumise alguseks ja sellega seotud laenu tagastamise tähtaja möödumise aeg on hagi esitamise päev 05.10.2019. Hageja avaldas sellel päeval tahet, et ta ei nõustu olukorraga, kus kostjad ei tee midagi kinnisvara müümiseks. Raha ülekandmine ei olnud kinge. Seda kinnitab ka asjaolu, et ülekanne toimus päev pärast laenulepingu allkirjastamist (tl-d 103-104).

laenusaajale 200 000 Eesti krooni üleandmine oli kinge. Laenuleping on vormistatud tagantjärgi. Kostjad on kuulnud, et laenusaaja on hageja abikaasa tütar. Isegi kui laenusaaja laenas 200 000 Eesti krooni, tegi ta seda isiklikuks otstarbeks. Hageja ei ole tõendanud, et X H oli teadlik selle kohustuse olemasolust. Kostjatele on arusaamatu, miks hageja ei ole nõudnud laenu tagastamist laenusaajalt ning on oodanud laenusumma tagastamise nõude esitamisega üle 13 aasta, et hakata kohustuse täitmist nõudma laenusaaja abikaasa pärijatelt. Laenu tagastamise nõudmine on heade kommete vastane. Hageja esitas X H pärandvara inventuuri läbiviimisel kohtutäitur Risto Sepale 2010.a andmed, et tal on nõue X H vastu. Nõue oli seega sissenõutavaks muutunud ja hagi esitamise ajaks aegunud. Kostjatel puudub võimalus müüa laenulepingus märgitud laenusaaja vara. X kinnistu omanikukandeid on muudetud ka varem, mistõttu ei saa pidada õiguslikult põhjendatuks, et nõue muutus sissenõutavaks viimase omanikukande muudatusega 25.06.2018. Hageja väidetav nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Laenulepingus märgitud kinnistud, mis kuuluvad 1⁄2 ulatuses laenusaajale, on müümata (tl-d 87-89). Hageja ei ole tõendanud laenu kasutamist kinnisvara omandamiseks abikaasade ühisvara hulka. X H ei olnud 16.05.2006 tõestatud müügilepingu järgi õigustatud ega kohustatud isikuks. Pangakonto väljavõttest ei nähtu, et sxd laenu kasutati ühisvara hulka kuuluma kinnisvara eest osamaksu tasumiseks. Ima-X X H ja X H sõlmisid kokkuleppe ühisvara osalise jagamise kohta (tl-d 117-119). II.

Kohtuotsuse põhjendav osa

kandis laenusumma 13.12.2006 laenusaaja pangakontole. Kohus leiab, et laenusumma üleandmine laenusaajale on tõendatud maksekorraldustega (tl 21). Hageja leiab, et laenusaaja võttis laenusaaja ja X H ühise perekonna huvides majandamiskulude katmiseks, sest X Hl olid madalad sissetulekud. Kohus leiab, et kuivõrd laenu võtmise eesmärk on fakti küsimus, ei muuda võetud laenu perekonna huvides võetud kohustuseks see, et hageja ja I-X X H on laenulepingusse märkinud: „[---] võlausaldaja laenab sihtotstarbega perele majanduskuludeks, mis on seotud X H madalate sissetulekutega [---]“ (tl 20 pöördel). Tallinna notar Piret Press tõestas 16.05.2006 lepingudokumendi, mis sisaldas OÜ x, I -X X H ja X H kokkuleppeid, sealhulgas korteriomandi asukohaga Harku vald, Tiskre küla, Välja 12 võlaõiguslik müügileping OÜ K ja I -X X H vahel (tl 144, p-d 4.1-4.5) ja kokkulepe ühisvara osaliseks jagamiseks I -X X H ja X H vahel (tl 146, p 9). Lepingust nähtuvalt lepiti kokku ühisvara jagamises selliselt, et lepingu esemeks olev korteriomand jääb I -X X H lahusvaraks. Pangakonto väljavõtetest nähtuvalt laekus hagejalt 200 000 Eesti krooni laenusaaja pangakontole 13.12.2006. I -X X H on 18.12.2006 tasunud OÜ K pangakontole 193 512 Eesti krooni selgitusega „OSAMAKS VÄLJA x“. I -X X H on 21.12.2006 tasunud riigilõivusid kogusummas 6475 Eesti krooni (tl-d 114-115). Hageja on avaldanud, et I -X X H ja X H kasutasid laenu kinnisvara asukohaga x, Harku vald soetamiseks, mis pidi kuuluma abikaasade ühisvara hulka. Kohtu hinnangul tõendavad hageja väidete õigsust laenu kasutamise kohta kinnisasja omandamiseks nii müügileping kui ka I -X X H pangakonto väljavõte. I -X X H on suurema osa sxd laenust üle kandnud müügilepingus märgitud müüjale. Ülekande seos müügilepingu esemega nähtub rahaülekande selgitusest. Tõendatud ei ole laenu võtmine abikaasade ühisvara hulka kuuluva asja soetamiseks. I -X X H ja X H kokkulepe ühisvara osalise jagamise kohta sisaldab I -X X H tahet omandada kinnisasi enda lahusvara hulka. Seega kasutas I -X X H sxd laenu enda lahusvara suurendamiseks. Laenu kasutamisega ei muutunud X H varaline seisund. X H ei omandanud I -X X H sõlmitud müügilepingust varalisi õigusi. Hageja avaldatud asjaoludest ei nähtu, kuidas ühe abikaasa lahusvara hulka kinnisasja omandamine oli perekonna huvides. Hagis märgitud asjaoludel ei olnud perekonna huvides seega ka kinnisasja omandamise eesmärgil laenulepingu sõlmimine. Kuivõrd I -X X H ei võtnud laenu perekonna huvides, ei vastutanud X H 12.12.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt I -X X Hga.

ühepoolset laenusumma tagastamise tähtaega. Hageja ja I -X X H on sõlminud laenulepingu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 mõistes edasilükkava tingimusega, milleks on laenusumma tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumine maaüksuse või korteri müügi korral. Kui edasilükkava tingimuse mittesaabumine on tingitud teise lepingupoole tegevusest, kohaldub TsÜS § 104 lg 1. TsÜS § 104 lg 1 sätestab, et tingimus loetakse saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Kohus tuvastas eelnevalt, et X H ei vastutanud I -X X Hga solidaarselt 12.12.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kohus on seisukohal, et isegi kui X H oleks vastutanud koos I X X Hga solidaarselt 12.12.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei oleks see andnud alust lugeda X Hi 12.12.2006 laenulepingu pooleks I -X X H kõrval. PKS1995 § 20 lg 2 järgne abikaasa vastutus on sarnane käendaja vastutusele võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja 145 lg 2 mõistes ega muuda abikaasat lepingupooleks. Seetõttu ei saa X H ega tema pärijate tegevust või tegevusetust lugeda laenulepingu pooleks oleva laenusaaja tegevuseks või tegevusetuseks. TsÜS § 104 lg 1 järgi saaks lugeda laenu tagastamise tähtaja lugeda saabunuks üksnes siis, kui lepingupooleks olev laenusaaja I -X X H on takistanud hea usu põhimõtte vastaselt kokkulepitud tingimuse saabumist. Hageja ei ole välja toonud laenusaaja I -X X H hea usu põhimõtte vastast käitumist TsÜS § 104 lg 1 mõistes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 12.12.2006 laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja on alternatiivselt leidnud, et laenusumma tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 25.06.2018, kui X kinnistu kohta kinnistusraamatusse tehtud omanikukanne muutus; lepingupooled ei pidanud laenulepingu sõlmimisel silmas ainult vara müümist, vaid üleüldse igasuguseid muudatusi vara omanike ringis, mis võimaldaksid laenusumma tagastada. Kohus on seisukohal, et hageja väidet ei kinnita dokumentaalne tõend, milleks on 12.12.2006 laenuleping (tl 20 pöördel). Laenulepingust nähtuvalt on lepingupooled kasutanud lepingu punktis 1 läbivalt mõisteid „müük“ ja „müümine“. Pooled ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt erines poolte tegelik tahe nimetatud sõnade üldlevinud tähendusest (VÕS § 29 lg 1). Kostjad on osundanud, et X kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas on omanikukanded muutunud ka varem. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on kinnistusraamatusse kaasomanikuna 1⁄2 kaasomandist 05.07.2010 kantud I -X X H ning kaasomanikina 1⁄2 kaasomandist 20.09.2017 kantud L H (tl 96). Kuivõrd hageja ei ole tuginenud varem toimunud omanikukannete muutmisele ning tugineb üksnes viimasele 18.06.2018 toimunud omanikukande muutmisele, ei ole hageja laenulepingu sõlmimisel tegelikult pidanud laenusumma tagastamise nõude sissenõutavaks muutumise eelduseks mistahes alusel toimunud omanikukannete muutmist. Vastasel juhul loeks hageja nõude sissenõutavaks muutunuks juba varem. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et laenu tagastamise kohustus ei muutunud sissenõutavaks X kinnistu kohta kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmisega 25.06.2018.

H poolt. Lepingu punktist 1 nähtuvalt on pooled leppinud kokku laenu tagastamise tähtajas kaks aastat (tl 21 pöördel, p 1). Hageja kandis kindlustusandjale 16.12.2008 üle laenusumma 6000 Eesti krooni ja 12.01.2009 30 503,67 Eesti krooni. Kohus leiab, et laenusumma üleandmine hageja kirjeldatud viisil on tõendatud maksekorraldustega (tl-d 22 pöördel, 23). Laenulepingu lisaks olevast võlguvõetud summa tagasimaksmise graafikust nähtuvalt pidi X H tagastama laenusumma 24 igakuise maksega, millest esimene makse tuli teha 2009.a veebruaris ning viimane makse 2011.a jaanuaris (tl 22). Kostja esitasid hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 154 lg 1 järgi algas aegumistähtaeg 2009.a sissenõutavaks muutunud maksete osas 31.12.2009, 2010.a sissenõutavaks muutunud maksete osas 31.12.2010 ning 2011.a sissenõutavaks muutunud nõuete osas 31.12.2011. X H suri 18.02.2010 (tl 7 pöördel – surmatunnistus). Eeltoodust tulenevalt ei alanud aegumistähtaeg TsÜS § 166 lg-st 1 tulenevalt enne pärandi vastuvõtmist X H pärija poolt. X H pärija L H võttis pärandi vastu ning talle väljastati pärimistunnistus 09.04.2015 (tl 10). Kohus leiab, et kuivõrd aegumistähtaeg ei hakanud kulgema ja oli peatunud X H surma tõttu, hakkas TsÜS § 154 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg kõigi 12.01.2009 lepingu järgsete perioodiliste maksete osas kulgema alates 09.04.2015. L H suri 02.03.2018. Kostjatele väljastati pärimistunnistus 18.06.2018 (tl 98). Eeltoodust tulenevalt oli aegumistähtaja kulgemine peatunud 109 päeva. Võlguvõetud summa tagasimaksmise graafikus märgitud maksete aegumistähtaeg oleks pidanud mööduma 09.04.2018. Kuivõrd aegumistähtaeg oli peatunud 109 päeva, pikenes aegumistähtaeg kuni 16.07.2019. Tulenevalt TsÜS § 166 lg-st 1 pikenes aegumine kuue kuu võrra alates pärandi vastuvõtmisest. See tähendab, et nõuded aegusid 18.12.2018. TsÜS §-st 144 tulenevalt aegusid ülejäänud lepingust tulenevad nõuded. Hagiavaldus kostjate vastu esitati 05.10.2019, seega pärast aegumistähtaja möödumist. Kuivõrd 12.01.2009 laenulepingu tulenevad nõuded olid hagi esitamise ajaks aegunud, on kostjatel õigus laenulepingust tulenevate nõuete täitmisest aegumise tõttu keelduda (TsÜS § 142 lg 1, § 143). Kohus jätab hagiavalduse 12.01.2009 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõuetes rahuldamata.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.