Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-23-112597 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2-23-112597 hagis märgitud nõuete osas nõudeõigus. Kuigi hageja väitel on nõue talle loovutatud, ei ole hageja seda tõendanud. Hageja enda koostatud teatis, mille puhul ei ole ka esindusõigust tõendatud, ei tõenda nõude hagejale loovutamist. Apellatsioonkaebus

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-23-112597 täpsustada nõude loovutamise asjaolusid ja esitada nõude loovutamise kohta täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et nõude loovutamine toimub vastava käsutustehingu sõlmimisega algse võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahel. Sellise lepingu sõlmimisele ei ole seaduse sätestatud kohustuslikku vorminõuet, st vastav kokkulepe võib olla sõlmitud mh ka suuliselt. Nõude loovutamist peab aga uus võlausaldaja suutma vajadusel tõendada. Selleks on seaduses sätestatud algse võlausaldaja koostöökohustus nõude loovutamise korral ning ta peab VÕS § 168 lg 2 järgi esitama uuele võlausaldajale viimase nõudmisel dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist. Seega saab hageja kohtumenetluses tõendada nõude talle loovutamist eelkõige algse võlausaldaja vastava teatega, mis kinnitab nõude loovutamist. Arvestades seda, et nõude loovutamise lepingule ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vorminõuet ning tegemist on algse võlausaldaja väljastatud dokumendiga, mis kinnitab nõude loovutamise kohta käsutustehingu tegemist, saab uus võlausaldaja esitada nõude loovutamise tõendamiseks kohtumenetluses algse võlausaldaja kinnituse igasuguses tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud lubatud vormis, sh TsMS § 229 lg 2 järgi dokumentaalse tõendina, milleks on TsMS § 272 lg 1 järgi ka kirjalik tõend. Kirjaliku tõendi puhul ei ole küll nõutav, et see oleks selle koostanud isiku poolt allkirjastatud, kuid allkirja puudumine võib mõjutada kohtu hinnangut dokumendi autentsusele ja usaldusväärsusele (vt ka TsMS I komm (2017), § 272, p 3.2). Lisaks viitab VÕS § 168 lg-s 2, §-s 170 ja §-s 172 kasutud sõna „dokument“ sellele, et tegemist on kirjaliku teatega, mistõttu peaks see vastama tehingu kirjaliku vormi nõuetele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 tähenduses või sellega võrdsustatud elektroonilise vormi nõuetele TsÜS § 80 tähenduses (vt ka VÕS I komm (2016), § 168, p 3.2.1, § 172, p 3). Igal juhul on võlgnikul ja uuel võlausaldajal õigus nõuda allkirjastatud nõude loovutamise dokumenti ning nõude loovutamist tõendab kõige usaldusväärsemalt algse võlausaldaja allkirjastatud teade selle kohta, et nõue on hagejale loovutatud. Lisaks saab nõude loovutamist järeldada ka sellest, kui algne võlausaldaja on VÕS § 170 esimese lause tähenduses teatanud võlgnikule nõude loovutamisest uuele võlausaldajale ja võlgnik on selle teate kätte saanud. Piisavaks ei saa aga VÕS § 170 teise lause järgi pidada seda, kui uus võlausaldaja teatab võlgnikule nõude loovutamisest, edastamata ühes teatega võlgnikule algse võlausaldaja väljastatud nõude loovutamist kinnitavat dokumenti. Uue võlausaldaja enda paljasõnaline kinnitus võlgnikule ei ole piisav.

2-23-112597 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.