XX hagi aktsiaseltsi Eesti Raudtee vastu perioodilise hüvitise muutmiseks ja aktsiaseltsi Eesti Raudtee vastuhagi XX vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.03.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
aktsiaseltsi Eesti Raudtee apellatsioonkaebus XX vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
aktsiaseltsi Eesti Raudtee apellatsioonkaebuse hind 5244,62 eurot XX vastuapellatsioonkaebuse hind 12 725,89 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihkel Nukka
Imbi
Sidok-Toomsalu,
Aleksandr
Kostja (apellant) aktsiaselts Eesti Raudtee (registrikood 11575838), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Asko Pohla ja Teele Viilup Menetluse liik
Asja läbivaatamine 13.01.2021 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.03.2020 otsus osaliselt XX kasuks aktsiaseltsilt Eesti Raudtee väljamõistetud hüvitise suuruse, XX-lt aktsiaseltsi Eesti Raudtee kasuks väljamõistetud võla ja viivise suuruse ning tasaarvestuse osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu ostus muutmata. Poolte nõuded kuuluvad rahuldamisele vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviktekstile.
Rahuldada aktsiaseltsi Eesti Raudtee apellatsioonkaebus ja XX vastuapellatsioonkaebus osaliselt.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst:
2-18-16318
3.1.Jätta tähelepanuta hageja 09.12.2019 esitatud väited ja taotlused seoses hüvitise indekseerimisega.
3.2.Võtta vastu aktsiaseltsi Eesti Raudtee loobumine vastuhagi põhinõudest 3907,73 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõudest 626,09 eurot ning lõpetada eelviidatud nõuete osas menetlus.
3.3.Hagi rahuldada osaliselt.
3.4.Mõista aktsiaseltsilt Eesti Raudtee XX kasuks välja alates 30.10.2018 kuni 08.12.2019 igakuine hüvitis 858 eurot. Kogusummas ajavahemiku 30.10.2018 kuni 08.12.2019 eest kuulub tasumisele 9122,46 eurot.
3.5.Mõista alates 09.12.2019 aktsiaseltsilt Eesti Raudtee XX kasuks välja igakuine hüvitis 858 eurot.
3.6.Vastuhagi rahuldada osaliselt.
3.7.Mõista XX-lt aktsiaseltsi Eesti Raudtee kasuks välja 1119,87 eurot, millest 967,23 eurot on põhinõue ja 152,64 eurot on käesoleva kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis.
3.8.Tasaarvestada kohtuotsuse resolutsiooni tervikteksti punktides 3.4 ja 3.7 väljamõistetud summad ning mõista tasaarvestuse tulemusena aktsiaseltsilt Eesti Raudtee XX kasuks välja ühekordne hüvitis 8002,59 eurot.
3.9.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue, selle aluseks olevad asjaolud ja vastuväited vastuhagile
1.XX (hageja) esitas 30.10.2018 Harju Maakohtule hagi aktsiaseltsi Eesti Raudtee (kostja) vastu. Hageja palus oma lõplikus nõudes muuta alates 30.10.2018 Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-4675 kostjalt hageja kasuks välja mõistetud perioodilise hüvitise suurust ning mõista kostjalt hageja kasuks alates 30.10.2018 välja igakuine kahjuhüvitis 975,22 eurot ning ajavahemikus 30.10.2018–08.12.2019 kokku 12 992,45 eurot. Alates 09.12.2019 palus hageja mõista kostjalt välja igakuise hüvitisena 1219,03 eurot. Lisaks palus hageja hüvitise indekseerida.
2.Hagiavalduse kohaselt mõistis Tallinna Ringkonnakohus 01.07.2005 tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 kostjalt hageja kasuks välja ühekordse saamata jäänud tulu hüvitise ja alates 01.11.2001 igakuise hüvitise 6702,90 krooni ehk 428,40 eurot, millest tuli maha arvestada töövõimetuspensioni suurus. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuli igakuist hüvitist igaaastaselt indekseerida tarbijahinnaindeksiga.
2-18-16318
3.Kostja esitas 31.01.2012 Tartu Maakohtule hagi hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või alternatiivselt hüvitise suuruse vähendamiseks (tsiviilasi nr 2-12-4675). Tartu Ringkonnakohus rahuldas 04.11.2016 otsusega osaliselt kostja hagi hageja vastu Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsuse alusel makstava hüvitise suuruse vähendamiseks ning lisakulutuste hüvitamise kohustusest vabastamiseks. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 31.01.2012 kahjuhüvitise 483,81 eurot. Kohus tuvastas, et hageja töövõimetust ei põhjustanud osaliselt või täielikult tema vanusest tingitud asjaolud.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsuses tuvastati, et hageja töötas C- ja CE-kategooria (ZIL, Gaz-53 ja prügiveoauto) kutselise autojuhina. Käesoleval ajal on Eestis veokijuhtide keskmine töötasu www.palgad.ee andmebaasi kohaselt netosummas 1079 eurot ja brutosummas 1250,82 eurot. Hageja andmete alusel koostatud palgaanalüüsi kohaselt on hageja kirjeldustele vastava veokijuhi netotasu Tartumaal 1038 eurot, brutosummas 1219,03 eurot. Muuhulgas sisestas hageja andmed oma haridustaseme, vanuse, tööpiirkonna, soo ja töökogemuse kohta. Hageja vanus töövõimet ei mõjuta, see tuvastati asja menetlemisel tsiviilasjas nr 2-12-4675. Hageja teenis juba 1998. aastal tasuna 602,22 eurot, mis oli keskmisest kõrgem.
5.Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuses arvutati perioodiline hüvitis lähtudes eeldusest, et hageja töötasu oleks brutosummas 604,76 eurot kuus, mis on võrreldes käesoleval ajal hageja eeldatava töötasuga enam kui 2 korda väiksem. Seega ei täida kohtu määratud perioodiline hüvitis enam VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki.
6.Täidetud on VÕS § 136 lg-s 4 ja TsMS § 459 lg-s 1 toodud eeldused perioodilise makse muutmiseks. Varem tehtud kohtuotsustega tuvastatud hageja kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimekaotus on 80%, mis teeb perioodiliseks hüvitiseks 975,22 eurot (1219,03 x 0,8). 2019 tuvastati, et hageja töövõimekaotus tulenevalt kutsehaigusest on progresseerunud ja on 100%, seega alates 09.12.2019 tuleb kostjalt hageja kasuks välja igakuise hüvitisena 1219,03 eurot. Lisaks tuleb hageja hüvitis indekseerida.
7.Vastuhagi on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on 73-aastane töövõimetu pensionär, kelle kutsehaigestumise põhjustas kostja ja kelle sissetulek on piiratud pensioni ning kostja hüvitisega. Muid sissetulekuid hagejal ei ole. Hagejal oli õigus eeldada talle tasutud summade õigsust. Kostja vastuhagi nõuded on hagejale üllatuslikud. Kostja oleks võinud oma nõude maksma panna varem. 17.02.2017 kostja hagejat oma nõudest ei teavitanud. Lisaks on vastuhagi nõue aegunud, sest kostjale oli juba eelmises kohtumenetluses hagi esitamise ajal 31.01.2012 teada, et hüvitis kuulub vähendamisele. Kostja nõuded aja eest enne 08.03.2016 on aegunud. Kostja vastuväited ja vastuhagi
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
9.Kostja nõustus, et tasub hagejale hüvitist Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuse alusel, millega teda kohustati maksma igakuist hüvitist 483,81 eurot. Hageja on esitanud samadel alustel uue hagiavalduse vähem kui 2 aastat pärast kohtulahendi jõustumist ega ole välja toonud ühtegi põhjendatud asjaolu, mis õigustaks uue hagiavalduse esitamist VÕS § 136 lg 4 tähenduses.
10.Hageja oleks pidanud tõendama, et pärast 04.11.2016 otsuse tegemist on ilmnenud asjaolud, mis on maksete suuruse määramisel olulised ja mille ilmnemise võimalust ei arvestatud otsuse
2-18-16318 tegemisel. Kostja viitas TsMS § 459 lg-le 1. Viidatud asjaolude esinemist ei ole hageja tõendanud. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 oli hagejal võimalik taotleda väljamõistetava hüvitise indekseerimist, millist õigust hageja ei kasutanud. Otsuse tegemise ajal oli teada, et keskmised töötasud võivad tõusta ja tegu ei ole asjaoluga, millega hageja ei saanud tsiviilasja nr 2-12-4675 menetluses arvestada.
11.Tsiviilasjas nr 2-12-4675 tuvastati, et hagiavalduse esitamise seisuga oli kutselise autojuhi keskmiseks brutotöötasu 604,76 eurot. Riigikohus on selgitanud, et tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad pooled. Seega puudub vajadus asuda uuesti tuvastama võimaliku töötasu suurust. Hinnata saab vaid seda, kas pärast 04.11.2016 otsuse tegemist esinevad asjaolud, mis võimaldavad uue hagi esitamist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada mitte summaarseid, vaid protsentuaalseid muutusi.
12.Hageja väidete kohaselt on kutselise autojuhi keskmine brutotöötasu suurenenud 6 aastaga enam kui kaks korda. Kostja pidas hageja väiteid tõendavat väljavõtet keskkonnast www.palgad.ee kaheldavaks. Tegu on eraettevõtte koostatava ülevaatega, mille uurimismeetodid ei ole teada. Ülevaadete aluseks on töötajate enda anonüümselt antav sisend, mis võib oluliselt uurimistulemuste adekvaatsust mõjutada.
13.Kostja esitas ülevaate Statistikaameti koostatud keskmise töötasu muudatustest maismaaveonduse valdkonnas aastatel 2009–2017, millest nähtuvalt on keskmine töötasu maismaaveonduse valdkonnas perioodil 2012–2017 tõusnud 21,6 %. Kuna tsiviilasjas nr 2-12-4675 tuvastati, et hagejale makstava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb võtta aluseks kutselise autojuhi töötasuna 604,76 eurot ja hagejale makstava hüvitise suuruseks on seega 483,81 eurot, siis isegi juhul, kui nõue oleks õiguslikult põhjendatud ja lubatav, ei saaks hüvitise suuruseks olla ühelgi juhul rohkem kui 588,31 eurot (483,81 + 104,5 ehk 21,6% 483,81 eurost).
14.Tsiviilasjas nr 2-12-4675 analüüsiti hagejaga seotud subjektiivseid asjaolusid. Keskmise töötasu kasv ei tähenda automaatselt isikupõhist palgatõusu. Hageja lõpetas töötamise hüvitise väljamõistmise aluseks olnud töökohal 1997 51-aastasena. Täna on hageja 72-aastane. Tänasel tööjõuturul ei saaks hageja enam sama töötasu, mida ta saaks 51-aastasena tööjõuturul konkureerides. Statistikaameti koostatud ülevaatest nähtuvalt kahaneb töötaja brutotöötasu vanusega märgatavalt. Seega ei saa hageja eeldada, et tema teoreetiline töötasu liiguks igal aastal tõusvas suunas.
15.Kostja rõhutas, et hüvitise indekseerimine oli tsiviilasja nr 2-12-4675 alustamise põhjuseks. 04.11.2016 otsuses selgitas ringkonnakohus, et indekseerimine viis olukorrani, kus tervisekahju saanud isikule makstav hüvitis sissetuleku kaotamise eest oli suurem kui terve ja töötasu saava isiku sissetulek sarnasel ametikohal. Indekseerimine ei tohi viia olukorrani, kus makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu.
16.Kostja pidas arusaamatuteks hageja väiteid selle kohta, millisel põhjusel tema töövõime vähenes. Kutsehaiguse olemasolu on tsiviilasjas nr 2-12-4675 tuvastatud ning vaidlus seisneb üksnes selles, kas pärast 04.11.2016 kohtulahendit on ilmnenud uusi asjaolusid, mis võimaldavad hagejal nõuda hüvitise suurendamist.
17.Kostja esitas 08.03.2019 vastuhagi, milles ta tugines Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-4675. Ajavahemikul 31.01.2012–23.01.2017 ehk kuni Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni tasus kostja hagejale hüvitist suuremas summas, kui ta oli
2-18-16318 selleks kohustatud. Kostja esitas hagejale enamtasutu tagastamise nõude 17.02.2017. Kostja nõudeõigus tekkis 23.01.2017, mil Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus. Kostja palus 16.01.2020 täpsustatud nõudes hagejalt välja mõista enamtasutud summana 10 218,10 eurot ja seisuga 07.03.2019 sissenõutavaks muutunud viivisena 1637,14 eurot. Alates 08.03.2019 palus kostja hagejalt välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise põhinõude summalt seadusjärgses määras. Maakohtu otsus ja põhjendused
18.Harju Maakohus rahuldas 30.03.2020 otsusega nii hagi kui vastuhagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 30.10.2018 igakuise hüvitisena 975,22 eurot ning kogumis ajavahemikus 30.10.2018–08.12.2019 tasumisele kuulunud hüvitisena 12 992,45 eurot ning alates 09.12.2019 igakuise hüvitise brutosummas 1219,03 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 12 725,89 eurot, millest põhinõue 10 218,10 eurot ja viivis 2507,79 eurot. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitise 266,56 eurot ning alates 09.12.2019 igakuise hüvitise brutosummas 1219,03 eurot. Maakohus jättis otsusega tähelepanuta hageja 09.12.2019 esitatud väited ja taotlused seoses hüvitise indekseerimisega, kuna selles osas oli menetlus lõpetatud Harju Maakohtu 12.02.2019 määrusega, ning võttis vastu kostja loobumise vastuhagi põhinõudest 3907,73 euro ulatuses ja sissenõutavaks muutunud viivisenõudest 626,09 euro ulatuses ning lõpetas eelviidatud nõuete osas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
19.Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda igakuise hüvitise suurendamist, sest veokijuhtide keskmised töötasud on suurenenud, ning kas kostjal on õigus nõuda hagejalt tagasi enamtasutud hüvitist.
20.Hageja nõude osas leidis maakohus, et see on põhjendatud ja tõendatud. Hageja töövõime kaotuse määra muutumine ja veokijuhi keskmise töötasu oluline muutumine on sellised asjaolud, mis mõjutavad igakuise hüvitise suurust ja mis ilmnesid pärast eelmise kohtumenetluse lõppemist. VÕS § 127 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt igakuise hüvitisena tasu, mis vastaks veokijuhi keskmisele töötasule ja mida hageja oleks saanud teenida, kui tal ei oleks kostja tegevuse tulemusena tekkinud kutsehaigust.
21.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks muuhulgas välja alates 01.11.2001 igakuine hüvitis 6702,90 krooni, millest kuulus maha arvutamisele invaliidsuspension. Ühtlasi viidati 01.07.2005 otsuses, et hageja töö lõppes 01.04.1994 ja tema keskmine sissetulek sellel ajal oli 2567,50 krooni ehk 164,09 eurot. Seega hageja töötasuks ei saanud 1998. aastal olla keskmisest kõrgem 602,22 eurot (mis kaudselt võiks viidata hageja keskmisest kõrgemale kompetentsile). 1998. aastal hageja enam ei töötanud ja tegemist oli talle kohtuotsuse alusel arvestatud hüvitisega.
22.Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusega muudeti Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega välja mõistetud hüvitise suurust, s.o alates 31.01.2012 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 483,81 eurot. 04.11.2016 otsuse põhjendustest nähtub muuhulgas, et kostja vaidlustas hüvitise indekseerimise, sest selle tulemusena rikastus hageja alusetult. 04.11.2016 otsusega ei tuvastatud, et hageja töötasu oleks 31.12.1998 seisuga olnud 602,22 eurot, vaid antud summa saamiseks korrutati hageja keskmine sissetulek kasvuindeksiga. Tartu Ringkonnakohus pidas õigeks hagejale makstavat hüvitist vähendada, sest välja mõistetud hüvitis erines oluliselt sellest töötasust, mida hageja oleks endisel töökohal töötades eelduslikult saanud teenida.
2-18-16318
23.Hageja esitas kohtule ka nn personaalse palgaanalüüsi ja palgakalkulaatorit kasutades sai hageja brutosummaks 1631,06 eurot. Maakohus leidis, et puudub alus pidada saadud tulemust ebausaldusväärseks. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et palgad.ee saadud andmed on ebausaldusväärsed üksnes seetõttu, et põhinevad andmebaasi kasutajate endi sisestatud andmetel.
24.Kostja esitatud Statistikaameti andmetest aastate 2012–2017 kohta ei nähtu, milline oli veokijuhtide keskmine brutotöötasu aastatel 2012–2019. Statistikaameti andmetest aastate 2005–2008 kohta ei saa teha mistahes järeldusi selle kohta, kas või millisel määral mõjutab käesoleval ajal töötaja vanus tema töötasu suurust, kuivõrd tegemist on enam kui 10 aastat vanade andmetega. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et üle 72-aastane terve veokijuhi igakuine töötasu on keskmisest madalam.
25.Kohus ei pidanud asjakohasteks tõenditeks hageja esitatud enda tervisliku seisundi kohta tsiviilasjas nr 2-12-4675 läbi viidud ekspertiiside tulemusi ja ekspertarstide istungitel antud ütlusi, sest poolte vahel puudub vaidlus selle üle, mida tuvastas kohus tsiviilasjas nr 2-12-4675.
26.Hageja tõendas oma töövõimekaotuse määra muutumist Sotsiaalkindlustusameti 09.12.2019 tõendiga, milles on viidatud ekspertarst MT 09.12.2019 arvamusele ja milles on märgitud, et hageja töövõimekaotuse ulatus on 100% ning töövõime kaotus on 100% ulatuses tingitud kutsehaigusest, kutsehaigestumisest tulenenud tervisekahjustus oli aja jooksul progresseerunud. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt ei ole hageja töövõimekaotuse määra tõus tingitud kutsehaigusest.
27.Vastuhagi osas leidis maakohus, et hageja vastuväited kostja nõudele on alusetud ega võimalda jätta nõuet rahuldamata. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et kostja nõuded on aja eest enne 08.03.2016 aegunud.
28.Kostja nõue hageja vastu on põhjendatud VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kostja eeldas hagejale maksete tegemisel, et ta täidab oma kohtuotsusest tulenevat kohustust. Alles Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuse jõustumisel sai kostja teada, et tema kohustus langes ära. Kohtu hinnangul tõi kostja selgelt välja, miks oli tema hagejale hüvitise maksmise kohustus alates 31.01.2012 osaliselt ära langenud. Pooled ei vaielnud selle üle, et Tartu Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-4675 jõustus 23.01.2017 ja on mõlema poole jaoks siduv.
29.Seoses nõude aegumise vastuväitega leidis maakohus, et kostja nõudeõigus tekkis viidatud otsuse jõustumisest ning see nõue oleks aegunud 23.01.2020 (TsÜS § 151 lg 1). Kostja esitas vastuhagi kohtule 08.03.2019, mil tema nõue ei olnud veel aegunud. Kostja nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 154 lg 1, kuna kostja ei esitanud hageja vastu korduvate kohustuste täitmisest tulenevat nõuet, vaid kogumina alusetult tasutu tagastamise nõude. Samuti ei kohaldu kostja nõude aegumisele TsÜS § 157 lg 1, kuna Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusega ei ole kostja nõuet tunnustatud. Otsusega ei ole hagejalt kostja kasuks enamtasutud summat välja mõistetud. Otsus üksnes andis kostjale õigusliku aluse nõuda enamtasutu tagastamist.
30.Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, et nõude rahuldamine tema suhtes oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas hoopis olukord, kus isik teab jõustunud kohtulahendi alusel, et talle on tehtud rahalisi makseid suuremas summas, kui kohustatud isik seda tegema pidi, kuid vaatamata sellele keeldub maksete saaja ülemäärase tagastamisest. Asjakohatud ja tõendamata on seejuures hageja väited seoses tema enda ja kostja majandusliku olukorraga. Õigusaktidest ei tulene, et kui võlausaldaja ja võlgniku varalised olukorrad on erinevad ning võlausaldajaks on märkimisväärset müügitulu
2-18-16318 saav juriidiline isik, ei pea füüsilisest isikust võlgnik oma kohustusi tema ees täitma. Hagejal ei saanud pärast Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist tekkida õigustatud ootust, et kostja ei nõua temalt enamtasutud summade tagastamist. Hageja ise pidi hea usu põhimõttest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et tagastada kostjale enamtasutu.
31.Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, et viimane sai kostja vastunõudest teada alles siis, kui sai kohtu vahendusel kätte vastuhagi. Kostja esitas kohtule 17.02.2017 kirja hagejale, milles nõudis enammakstud kahjuhüvitise tagastamist. Hageja ei ole esile toonud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta ei saanud kätte kostja posti teel saadetud kirja tema kodusele aadressile. Hageja ei ole ka esile toonud ega tõendanud erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda aegumistähtaja kestel kostja nõude maksmapanekut hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
32.Pärast kostja poolt 16.01.2020 oma nõude korrigeerimist puudus poolte vahel vaidlus, et hagejale alusetult tasutud summa oli 10 218,10 eurot. Lisaks põhinõudele pidas maakohus põhjendatuks ka vastuhagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 1637,14 eurot ning alates vastuhagi esitamisest 08.03.2019 kuni kohtuotsuse tegemise ajaks 30.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivist 870,65 eurot.
33.Kokkuvõtvalt rahuldas maakohus hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 12 992,45 eurot, ja vastuhagi, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 12 725,89 eurot. Rahuldatud nõuete osas tegi maakohus tasaarvestuse, mille tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitisena 266,56 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppes kostja viivisenõue hageja vastu.
34.Menetluskulude osas leidis maakohus, et esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kohtul analoogia korras kohaldada TsMS § 163 lg-t 1 ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebus
35.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles rahuldati hagi, jäeti vastuhagi viivisenõue rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuhagi viivisenõude osas täpsustas kostja, et ta vaidlustab otsuse osas, milles jäeti TsMS § 367 järgi esitatud viivise nõue rahuldamata.
36.Hageja nõude aluseks on kutsehaigus ja nõude suurus on sõltuvuses kutsehaigestumise määrast. Kutsehaigestumise määr on kostja hinnangul hagi aluseks olevaks asjaoluks TsMS § 376 lg 4 p 1 tähenduses, mis tuleb eraldiseisvalt tuvastada. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kutsehaigestumise määra muutumine ja sellest tingitud nõude suurendamine ei ole käsitletav hagiavalduse muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole hagi muutmisega nõustunud.
37.Maakohtu otsus on kutsehaigestumise määra muutmise osas üllatuslik. Seda asjaolu menetluses ei arutatud. Sotsiaalkindlustusameti 09.12.2019 tõendis viidatud ekspertarst MT arvamust hageja kohtule ei esitanud ja kostja ei saanud selles osas seisukohta avaldada. Maakohus asus otsuses üllatuslikult seisukohale, et hageja ei pidanud ekspertarvamust esitama.
38.Maakohus suurendas perioodilisi makseid vastuolus VÕS § 136 lg-ga 4. Hageja ei kasutanud tsiviilasja nr 2-12-4675 raames õigust taotleda hüvitise indekseerimist ning üritab
2-18-16318 käesoleva menetluse raames seda „heastada“ VÕS § 136 lg 4 regulatsiooni abil. Viidatud tsiviilasja menetlemise ja otsuse tegemise ajal oli teada asjaolu, et usutavasti keskmised töötasud tõusevad, s.t tegemist ei ole asjaoluga, millega hageja ei saanud tsiviilasja nr 2-12-4674 menetluses arvestada.
39.Maakohus tuvastas ebaõigesti hageja igakuise hüvitise suuruse. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 tuvastati hagejale makstava hüvitise suurus, lähtudes muuhulgas hagejaga seotud subjektiivsetest asjaoludest. Hageja ei toonud hagiavalduses esile mitte ühtegi sellist väidet, millest tulenevalt oleks kohus pidanud antud menetluses asuma uuesti tuvastama hageja isikustatud hüvitise suurust.
40.Maakohus määras hageja hüvitise suuruse hageja personaalse palgaanalüüsi alusel hoolimata sellest, et maakohus möönis, et esitatud palgaanalüüsi andmed ei olnud korrektsed. Juhul, kui kohus soovis kõnealusele tõendile tuginedes määrata kindlaks hageja hüvitise suuruse, oleks kohus pidanud tuvastama ka algandmete täpsuse/tõepärasuse. Vastuoluliselt jättis maakohus arvestamata kostja esitatud Statistikaameti koondandmetega olukorras, kus hageja on hagis tuginenud samadele andmetele. Maakohtu menetluse ajal ei olnud võimalik esitada valdkonnapõhiselt täpsemaid andmeid, kuna Statistikaamet täpsemaid andmeid ei kogunud. Maakohus rajas otsuse valikuliselt hageja esitatud tõenditele ja jättis põhjendamatult kostja esitatud tõendid tähelepanuta.
41.Põhjendamatu on maakohtu etteheide, mille kohaselt oleks kostja pidanud tõendama, et hageja vanus tema töötasu suurust mõjutab. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et jõustunud kohtuotsusega tuvastatud isikupõhise hüvitise võimalikul muutmisel tuleb lähtuda protsentuaalsetest, mitte summaarsetest muudatustest. Keskmise töötasu tõus ei tähenda automaatselt seda, et tingimata oleks tõusnud ka hageja töötasu. Keskmise brutokuupalga kasv tähendab vaid seda, et osa palgatöötajate brutokuupalk on tõusnud samas, kui osa palgatöötajate brutokuupalk on jäänud samaks või isegi kahanenud.
42.Maakohus leidis vastuoluliselt, et hageja esitatud veoseveo üldtöökokkuleppe ei ole asjakohane tõend, kuid võttis seda siiski tõendina arvesse, lugedes selle alusel tõendatuks, et keskmine veokijuhi töötasu täna on oluliselt suurem hagejale seni igakuiselt tasutavast hüvitisest.
43.Kostja esitab koos apellatsioonkaebusega täiendavate tõenditena väljavõtted aprillis 2020 avalikustatud Statistikaameti uuest palgarakendusest, millest nähtuvalt oli 2019 veoautojuhi ametirühma mediaanipalgaks Tartumaal 858 eurot. Hageja vastuapellatsioonkaebus
44.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis tähelepanuta hagiavalduse taotluse perioodilise hüvitise indekseerimiseks, rahuldas kostja vastuhagi ning menetluskulude jaotuse osas, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi, sh indekseerida perioodiline hüvitis ja jätta menetluskulud kostja kanda.
45.Maakohus rikkus tõendite hindamise nõudeid ja tuvastas ebaõigesti, et kostjal on õigus nõuda viivist alates 07.03.2017. Maakohus luges ekslikult kostja enda koostatud kirja saamise väljavõtte alusel 17.02.2017 nõudeavalduse hageja poolt kättesaaduks. Hageja hinnangul ei tulene kostja esitatud dokumendist, et 17.02.2017 avaldus jõudis hageja elukohta ja hageja selle kätte sai. Kostja ei esitanud postiasutuse kinnitust kirja saatmise ega kättetoimetamise kohta.
2-18-16318
46.Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 151 lg 1. Alusetu rikastumise nõude aegumisel ei ole oluline, millal isik saab õiguslikult aru nõude olemasolust. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja alusetu rikastumine toimus tsiviilasjas nr 2-12-4675 tehtud otsuse jõustumisega 23.01.2017. TsÜS § 151 lg-st 1 tulenevalt algas nõude aegumine alates makse tegemisest. Aegunud on nõuded, mis tulenevad enne 08.03.2016 tehtud kostja maksetest.
47.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 136 lg 4 ja rikkus TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Maakohus jättis tähelepanuta hageja väited seoses hüvitise indekseerimisega. Hagejale ei nähtu toimikust määrust, millega oleks maakohus selles osas menetluse lõpetanud.
48.Hageja hinnangul ei välista hüvitise indekseerimata jätmine VÕS § 136 lg 4 kohaldamist. Seadusest ei tulene, et kohus ei või perioodilisi makseid indekseerida, kui varem on sellekohane taotlus rahuldamata jäetud. Ekslik on maakohtu seisukoht, et indekseerimine tähendab tingimata hüvitise suurendamist.
49.Maakohus kohaldas ebaõigesti ka VÕS § 6 ja TsÜS § 138. Pikema aja jooksul maksete tegemisega jättis kostja hagejale mulje, et ta võib nende summadega arvestada. Rohkem kui 7 aastat pärast esimese väidetava alusetu makse tegemist on sellise summa tagasinõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Menetlusosaliste seisukohad
50.Pooled vaidlesid üksteise kaebustele vastu, palusid jätta need rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
51.Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ning tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt nii hagi kui vastuhagi rahuldamise osas. Hagi ja vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt.
52.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles on apellatsioonimenetluses maakohtu otsus vaidlustatud. Vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu kostja osalise loobumise vastuhagi nõudest ja lõpetas selles osas menetluse.
53.Esmalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu poolt hagi lahendamist.
54.Hageja palus esitatud hagis muuta alates hagi esitamisest 30.10.2018 Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-4675 kostjalt hageja kasuks tervisekahju hüvitamiseks välja mõistetud perioodilise hüvitise suurust ning mõista alates 30.10.2018 välja igakuine hüvitis 975,22 eurot, mis on ajavahemiku 30.10.2018–08.12.2019 eest kokku 12 992,45 eurot. Alates 09.12.2019 palus hageja mõista kostjalt välja igakuise hüvitisena 1219,03 eurot. Lisaks palus hageja hüvitise indekseerida.
55.Hüvitise indekseerimise nõude osas tegi maakohus 12.02.2019 määruse, milles lõpetas indekseerimise nõudes menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi, kuna Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-4675 on hüvitise indekseerimise osas olemas jõustunud kohtulahend. Pooled maakohtu 12.02.2019 määrust ei vaidlustanud.
2-18-16318
56.Ebaõige on hageja vastuapellatsioonkaebuse väide, et talle ei ole maakohtu 12.02.2019 määrust kätte toimetatud. Hageja lepinguline esindaja Mihkel Nukka on kinnitanud 07.03.2019 määruse kättesaamist (I kd, tl 66). 09.12.2019 menetlusdokumendis esitatud taotluses haginõude täpsustamiseks on hageja uuesti palunud indekseerida perioodilist hüvitist alates 2020. aastast igal aastal ühel korral 1. juulil „Maismaaveondus ja torutransport“ tegevusala (EMTAK 2008) töötajate eelmise aasta keskmise brutopalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse statistikaameti veebilehel. Kuna maakohus oli indekseerimise nõudes 12.02.2019 määrusega menetluse lõpetanud ja nimetatud määrus on jõustunud, siis samasisulise nõude esitamisel samadel alustel on maakohus põhjendatult jätnud selle nõude vaidlustatud otsuses tähelepanuta.
57.Pooled ei vaielnud järgmiste oluliste asjaolude üle: Tallinna Ringkonnakohus mõistis 01.07.2005 tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 kostjalt hageja kasuks välja igakuise kahjuhüvitise 6702,90 krooni ehk 428,40 eurot, millest tuli maha arvestada töövõimetuspensioni suurus ning mida tuli igal aastal indekseerida tarbijahinnaindeksiga. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsuse kohaselt oli kostja vastutav hageja kutsehaigestumise eest. Kostja esitas Tartu Maakohtule 31.01.2012 hüvitise maksmise lõpetamise või hüvitise suuruse vähendamise nõude (tsiviilasi nr 2-12-4675). Tartu Ringkonnakohus tegi 04.11.2016 tsiviilasjas nr 2-12-4675 otsuse, millega vähendas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuise hüvitise suurust ning mõistis kostjalt alates 31.01.2012 välja igakuise kahju hüvitise 483,81 eurot. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 23.01.2017. Tartu Ringkonnakohus tuvastas, et hageja töövõimetus ei olnud põhjustatud osaliselt või täielikult tema vanusest.
58.Pooled vaidlevad, kas hagejal on õigus nõuda igakuise hüvitise suurendamist, sest veokijuhtide keskmised töötasud on suurenenud. VÕS § 136 lg 4 sätestab, et kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. TsMS § 459 lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. TsMS § 459 lg 2 järgi võib otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.
59.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et veokijuhi töötasu oluline tõus ja hageja töövõime kaotuse määra muutumine on sellised asjaolud, mis mõjutavad igakuise hüvitise suurust ja muutused ilmnesid pärast eelmise kohtumenetluse lõppemist. Mõlemad viidatud asjaolud olid aluseks eelnevas menetluses hüvitise suuruse määramisele. Eeltoodud järelduse osas ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi ei korda.
60.Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja poolt tsiviilasjas nr 2-12-4675 indekseerimise nõude esitamata jätmine välistab VÕS § 136 lg 4 järgi hagi rahuldamise. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 lahendati kostja hagi hageja vastu hüvitise tasumise kohustuse
2-18-16318 lõpetamiseks või alternatiivselt hüvitise suuruse vähendamiseks. Seega ei olnud tegemist hageja hagiga kostja vastu hüvitise saamiseks. Asjaolu, et hageja selles menetluses ei esitanud vastunõuet hüvitise indekseerimiseks eeldusel, et autojuhtide töötasud tulevikus eeldatavalt tõusevad, ei anna alust järeldada, et ta oleks kaotanud õiguse uute asjaolude ilmnemisel esitada hagi hüvitise suurendamiseks.
61.Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses esiletooduga, mille kohaselt on ebaõige maakohtu järeldus, et kutsehaigestumisest tingitud töövõime kaotuse määra muutumine kohtumenetluse ajal ja sellest tingitud nõude suurendamine hageja poolt ei ole käsitletav hagiavalduse muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses. TsMS § 376 lg 4 p-de 1 ja 2 järgi hagi muutmiseks ei peeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ja hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Ringkonnakohtu arvates oli tegemist TsMS § 376 lg 4 p-des 1 ja 2 sätestatud olukorraga, kuna hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ei muudetud ja hageja suurendas oma nõuet.
62.Kostja vaidlustas maakohtu poolt tuvastatud hageja hüvitise suuruse, mh ka põhjusel, et kasutatud andmed autojuhi keskmise palga kohta ei olnud usaldusväärsed. Maakohus lähtus veoautojuhtide keskmise töötasu suuruse määramisel www.palgad.ee veebilehel väljatoodud andmetest. Hageja esitatud veebilehe kirjelduse kohaselt on tegemist veebilehega, kus on võimalik saada palgavõrdlus rohkem kui 600 ametipositsiooni kohta ja tööturul osalevad isikud saavad võrrelda oma palku teiste inimeste palkadega, kes töötavad samal ametikohal ja samas piirkonnas. Veebilehele sisestavad andmed oma palga, ametikoha ja piirkonna kohta isikud, kes teenust kasutavad. Enne arvutuste tegemist andmevalimit puhastatakse, sõeludes välja ekstreemsed väärtused, ja küsimustele esitatud vastustest nähtav palgaandmestik sisestatakse regressiivse mudeli andmekogusse, kus arvestatakse tulemuste puhul ettevõtte suurust, töötaja haridustaset ja töökogemuse taset. Uuringust saab teavet töökoha riikliku keskmise palga kohta ja pärast küsimustiku täitmist saab kasutaja isikliku palgavõrdluse (I kd, tl 58-60). 28.10.2018 päringu järgi on veoautojuhi keskmine netopalk Eestis 1079 eurot ja brutopalk 1250,82 eurot (I kd, tl 17-18). Veebilehe www.palgad.ee personaalse palgaanalüüsi järgi on hageja netotasu 1038,01 eurot ja brutotasu 1219,03 eurot (I kd, tl 19-31).
63.Kostja esitas maakohtule Statistikaameti andmed, mille kohaselt oli 2017. aastal keskmine brutopalk maismaaveonduses ja torutranspordis 1103 eurot ja aastatel 2012 – 2017 865 eurot. Kuna tegemist oli koondandmetega mitme valdkonna töötajate kohta, siis leidis maakohus, et tegemist ei ole usaldusväärsete tõenditega. Lisaks esitas kostja Statistikaameti andmed 2005. 2008. aasta kohta, millest nähtuvalt üle 60-aastaste töötajate töötasu vähenes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eeltoodud andmed on mitme töötajate grupi kohta ja neist ei saa teha järeldusi autojuhtide keskmise palga kohta. Vanusest tulenev palga vähenemise tendents ei pea olema igal juhul jätkuv, nagu väitis kostja. Palkade dünaamikale vanuse lõikes võivad mõjuda paljud asjaolud, sh. näiteks tööjõu defitsiit.
64.Ringkonnakohus möönab, et maakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on õige maakohtu järeldus, et internetilehel www.palgad.ee avaldatud andmed autojuhi töötasu kohta on usaldusväärsemad kui kostja esitatud Statistikaameti andmed, kuna need ei ole ainult autojuhi töökohtade kohta ja ajaliselt puudutavad hagi esitamisele eelnevat aega.
65.Kostja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebusega uued tõendid, mille ringkonnakohus otsustas vastu võtta, need on Statistikaameti teade uue palgarakenduse „Ametite kuupalgad 2019“ (palgarakendus) kasutusele võtmise kohta ja veebilehe kirjeldus ning palgarakenduses
2-18-16318 avaldatud andmed. Statistikaameti teate kohaselt näidatakse rakenduses Eestis rohkem esindatud ametirühmade töötajate arvu ja brutopalka aastal 2019. Brutopalka näidatakse töökoha asukoha järgi. Andmed erinevate ametite keskmiste mediaanpalkade kohta on arvutatud maksu- ja tolliameti töötamise registri, maksudeklaratsioonide, kohustusliku kogumispensioni maksete ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonide andmete alusel. Töötaja ametinimetuse, koormuse ja töötamise asukoha andmed esitatakse töötamise registrisse alates 2019. aastast, mistõttu varem sellist rakendust luua ei saanud. Rakenduses kuvatakse registreeritud täisajaga töötaja brutopalga mediaan, mida tööandjad maksid 2019. aastal (I kd, tl 190 pöördel ja 191).
66.Ringkonnakohus leiab hageja poolt esitatud veebilehe www.palgad.ee ja palgarakenduse andmete saamise kirjeldust võrreldes, et usaldusväärsemaid andmeid kajastab palgarakendus. Seda eelkõige asjaolu tõttu, et palgarakendus analüüsib tööandjate poolt maksu- ja tolliametile deklareeritud tegelikke töötasusid. Palgarakenduses on analüüsitud 14 298 veoautojuhi palgaandmeid (I kd, tl 190). Veebilehe www.palgad.ee analüüs toimub kasutajate enda poolt sisestatud andmete järgi ja pole seetõttu kontrollitav. Analüüsi meetodid on mõlema palkade analüüsi tegeva keskkonna puhul samad – arvestatakse mediaanpalk, s.t. arvestusest jäetakse välja kõige madalamad ja kõrgemad väärtused.
67.Eeltoodut arvestades tuvastab ringkonnakohus palgarakenduse järgi veoautojuhi mediaanpalga Tartu maakonnas, milleks on 2019. aastal 858 eurot. Kuigi hageja nõue on esitatud alates 30.10.2018, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et 2018. aasta autojuhtide palganäitajad oleksid olnud kõrgemad.
68.Kostja on rõhutanud, et saamata töötasu tuleb tuvastada isikupõhiselt, mis on iseenesest õige. Samas ei saa ainult asjaolust, et hageja on 74-aastane, teha järeldust, et tema töötasu autojuhina töötades oleks madalam. Kostja esitatud väljavõte veebilehelt www.statistikamet.ee on esitatud perioodi kohta 2005 – 2008 (I kd, tl 51) ja ringkonnakohtu arvates ei saa sellest järeldada, et viidatud tendents töötasu suuruse osas perioodil 2005 – 2008 oleks jätkuv, eriti arvestades seda, et kvalifitseeritud veoautojuhtide järgi on tööjõuturul nõudlus. Maakohus on õigesti eelviidatud tõendit hinnanud ja konstateerinud, et tõendis on lisaks toodud ka koondandmed mitme valdkonna töötajate kohta.
69.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja pole tõendanud, et ilma kutsehaigust põdemata oleks tema töövõime täielik. Sotsiaalkindlustusameti 03.12.2019 tõendi kohaselt on ekspertarst MT 09.12.2019 arvamuse kohaselt hageja püsiv töövõimekaotus tingituna kutsehaigusest 100% ja kogu töövõimekaotus on samuti 100%. Tõendis on rõhutatud, et kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise määramisel on oluline, kas töövõime on vähenenud üldhaigestumise tõttu või on kogu töövõime vähenemine seotud kutsehaigusest tingitud tervisekahju diagnoosiga. Tõendis on refereeritud ekspertarsti arvamust, et terviseandmetest nähtuvalt on isikul mitmeid erinevaid haigusseisundeid, mille tõttu ta vajab kas ravi või ravimeid, kuid need ei piira otseselt töövõimet ja ei oma ka arvestatavat vastastikust koosmõju töövõime piiramisel. Kutsehaigusest lähtuvad tervisekahjustused on aja jooksul progresseerunud ja piirangud sellest tingituna suurenevad ja lisandunud piiranguid ei ole alust seostada üldhaigestumusliku komponendi või ealiste kulumuslike muudatustega (I kd, tl 131). Eeltoodud tõendist järeldub otseselt, et töövõime vähenemine on hageja puhul tingitud ainult kutsehaigusest. Kostja väited, et tulenevalt hageja ealistest mõjudest on kutsehaiguse osa väiksem, on jäänud paljasõnaliseks ning tõendamata.
2-18-16318
70.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus on vastuoluliselt andnud hinnangu Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötjate Ametiühingu vahel sõlmitud veoseveo üldtöökokkuleppele. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kokkulepe ei ole kostjale siduv, kuid töötasu dünaamika kohta tehtud järelduse sai maakohus tõendi järgi teha.
71.Arvestades eeltoodut ja seda, et kuni 08.12.2019 oli hageja töövõime kaotus 80%, on hageja igakuine hüvitis perioodil 30.10.2018 – 08.12.2019 686,40 eurot (858 x 80%). Kokku kuulub perioodi eest 30.10.2018 kuni 08.12.2019 hüvitisena tasumisele 9122,46 eurot (oktoober 2018 1 päeva hüvitis on 22,14 eurot, perioodil november 2018 – november 2019 13 kuu hüvitis on 8923,20 eurot, detsembri 2019 8 päeva hüvitis on 177,12 eurot).
72.Alates 09.12.2019 on hageja kaotanud kutsehaiguse tõttu 100% töövõimest ja hüvitis on 858 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
73.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas kostja vastuhagi enamtasutud hüvitise tagasinõudes. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus eeltoodud nõude lahedamist maakohtu poolt.
74.Kostja palus 08.03.2019 esitatud vastuhagis hagejalt välja mõista enamtasutud hüvitise perioodi eest 31.01.2012 – 23.01.2017, millal jõustus Tartu Ringkonnakohtu otsus, mille kohaselt on alates 31.01.2012 hüvitise suuruseks 483,81 eurot. Vaidlusaluse perioodi eest on kostja tasunud enam hüvitist 10 218,10 eurot. Summa suuruse osas poolte vahel ringkonnakohtu menetluses vaidlus puudus.
75.Kostja nõue oli esitatud VÕS § 1028 järgi, mille lg 1 sätestab, et kui saaja on üleandjalt saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustus ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Maakohus on õigesti tuvastanud nõude rahuldamise eeldused ja selle, et VÕS § 1028 lg-s 2 toodud aluseid, mis välistaksid tagasinõude, esitatud ei ole.
76.Ringkonnakohus leiab, et hagejalt kostja kasuks enamsaadud hüvitise väljamõistmine ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja ei saanud pärast kostja poolt Tartu Maakohtule hüvitise vähendamise hagi esitamist jätkuvalt eeldada, et tal on õigus saada kõrgemat hüvitist ja seetõttu ei ole enammaksutud hüvitise hilisem tagasinõudmine vastuolus heade kommetega. See, et kostja on heal järjel suure käibega äriühing, ei ole tagasinõude lahendamisel määrava tähtsusega ja ei muuda kostja nõuet heade kommete vastaseks.
77.Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja nõue ei ole osaliselt aegunud. TsÜS § 151 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on selgitanud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja kulgemine algab ajast, kui õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, s.o rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustajast. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43; 18.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12). Riigikohus on selgitanud, et rikastumise toimumisest ja rikastunud isikust pidi õigustatud isik teada saama siis, kui ta tegi rikastunud
2-18-16318 isiku kasuks makseid ja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algas alusetute maksete tegemisega (Riigikohtu 17.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10).
78.Kostja väitel, millega maakohus nõustus, sai ta nõude olemasolust teada tsiviilasjas nr 212-4675 Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel 23.01.2017. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohtu eeltoodud järeldus õige. Kostja esitas hageja vastu hagi hüvitise vähendamiseks 31.01.2012, millest saab järeldada, et sellel ajal oli ta teadlik, et ta tasub hagejale hüvitist enam, kui hagejal oli õigus saada. Kostja esitas vastuhagi 08.03.2019 ja ringkonnakohus leiab, et aegunud on kostja nõue perioodi eest 31.01.2012 – 07.03.2016.
79.Kostja ei ole kohtule esitanud arvestust, kui palju ja millise kuu eest on täpselt kostja hagejale hüvitist vaidlusalusel perioodil maksnud. Hageja esitas 09.12.2019 menetlusdokumendi lisana hageja arvelduskonto väljavõtte tasutud hüvitise kohta (I kd, tl 136). Kostja on hageja esitatud andmetega nõustunud ja 16.01.2020 menetlusdokumendis oma nõuet hageja poolt esiletoodu alusel vähendanud. Perioodi eest 08.03.2016 – 23.01.2017 on hageja esitatud andmete järgi kostja tasunud hagejale hüvitist 5321,52 eurot, kostja oli kohustatud selle perioodi eest tasuma 4354,29 eurot. Kostja hageja arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega maksis kostja perioodil 08.03.2016 – 23.01.2017 enam 967,23 eurot ja kostja alusetust rikastumisest tulenev nõue kuulub rahuldamisele summas 967,23 eurot.
80.Kostja esitas alusetult saadud summalt viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi, arvestusega, et hageja pidi kostja nõudest teada saama 07.03.2017 ja oli sellest ajast viivituses nõude täitmisega.
81.VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.
82.Kostja väidete kohaselt saatis ta hagejale 17.02.2017 kirja, milles teavitas nõudest ja andis kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja kuni 06.03.2017 (I kd, tl 71). Hageja väitis, et ta pole kirja kätte saanud. Kirja blanketile on märgitud, et see on saadetud aadressile Kadaka 4 Tartu, mis on hageja elukoht. Kiri on saadetud lihtkirjana ja selle postitamise kohta esitas kostja asutusesiseste väljaminevate dokumentide registri väljavõtte (I kd, tl 117).
83.TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega ja lg 2 järgi tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seda, et 17.02.2017 kiri on hagejale kätte toimetatud või et selle saab lugeda kättesaaduks, pidi tõendama kostja. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja asutusesisene dokument kirja saatmise kohta ei ole piisav, et lugeda kiri postiasutusele kättetoimetamiseks üleantuks ja hagejale kättetoimetatuks. Kirja saatja enda kinnitust kirja saatmise kohta ei saa vaidluse puhul pidada piisavaks, et lugeda kiri jõudnuks hageja elukohta ja et hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda.
84.Arvestades eeltoodut, on kostjal õigus nõuda hagejalt viivist VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 järgi alates 08.03.2019, s.o ajast, kui kostja esitas hageja vastu vastuhagi alusetult makstud hüvitise
2-18-16318 tagasinõudmiseks. Kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni on viivis vastavalt veebilehele www.viivisekalkulaator.ee 152,64 eurot.
85.Kokku on hageja kohtuotsuse tegemise aja seisuga kohustatud tasuma kostjale 1119,87 eurot.
86.TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Hageja palus kuni 08.12.2019 välja mõista hüvitise summas ja ringkonnakohtu arvestuse järgi kuulus hagi rahuldamisele summas 9122,46 eurot. Ringkonnakohus tasaarvestab hageja nõude hüvitise saamiseks perioodi eest kuni 08.12.2019 ja kostja vastuhagi nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 8002,59 eurot ning alates 09.12.2019 hüvitise summas 858 eurot kuus.
87.Kuna nii hagi kui vastuhagi ja apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, siis jätab ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrusega
RESOLUTSIOON
Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-16318 resolutsiooni punktis 3.4 igakuise hüvitise suurus ja lugeda otsuse resolutsiooni punkt 3.4 õigeks järgmises sõnastuses: Mõista aktsiaseltsilt Eesti Raudtee XX kasuks välja alates 30.10.2018 kuni 08.12.2019 igakuine hüvitis 686,40 eurot. Kogusummas ajavahemiku 30.10.2018 kuni 08.12.2019 eest kuulub tasumisele 9122,46 eurot.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.