Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2020 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-18-16318
Tsiviilasi
R N hagi AS Eesti Raudtee vastu perioodilise hüvitise muutmise nõudes ning AS Eesti Raudtee vastuhagi R N vastu võla ja viivise nõudes
Hagihind
hagi hind 4422,69 eurot, vastuhagi hind 17 522,22 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja: R N (isikukood xxxx, xxxx); esindajad Hageja lepinguline esindaja: Mihkel Nukka (UniLaw Õigusbüroo, Kompanii 10, Tartu; telefon: 7309879; e-post: [email protected]); Kostja: AS Eesti Raudtee (registrikood 11575383, Toompuiestee 35, Tallinn 15073); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Asko Pohla (Pohla & Hallmägi, Kentmanni 4, Tallinn 10116; telefon: 6009920; e-post: [email protected]). Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta tähelepanuta hageja 09.12.2019 esitatud väited ja taotlused seoses hüvitise indekseerimisega.
2.Võtta vastu kostja loobumine vastuhagi põhinõudest summas 3907,73 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõudest summas 626,09 eurot ning lõpetada eelviidatud nõuete osas menetlus käesolevas tsiviilasjas.
3.Hagi rahuldada.
4.Mõista kostjalt AS-lt Eesti Raudtee (registrikood 11575383) hageja R N (isikukood xxxx) kasuks välja alates 30.10.2018 välja igakuise hüvitisena 975,22 eurot ning kogumis ajavahemikus 30.10.2018 kuni 08.12.2019 tasumisele kuulunud hüvitisena 12 992,45 eurot. Mõista alates 09.12.2019 kostjalt AS-lt Eesti Raudtee hageja R N kasuks välja igakuine hüvitis brutosummas 1219,03 eurot.
6.Mõista hagejalt R Nlt (isikukood xxxx) kostja AS Eesti Raudtee (registrikood 11575383) kasuks välja 12 725,89 (kaksteist tuhat seitsesada kakskümmend viis eurot ja 89 senti) eurot, millest 10 218,10 eurot on põhinõue ja 2507,79 eurot on
kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue.
7.Tasaarvestada kohtuotsuse resolutsiooni punktides 4 ja 6 väljamõistetud summad ning mõista tasaarvestuse tulemusena kostjalt AS-lt Eesti Raudtee (registrikood 11575383) hageja R N (isikukood xxxx) kasuks välja ühekordne hüvitis 266,56 (kakssada kuuskümmend kuus eurot ja 56 senti) eurot ning alates 09.12.2019 igakuine hüvitis brutosummas 1219,03 eurot. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud poolte endi kanda
Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võivad pooled esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hageja palus muuta alates 30.10.2018 Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-4675 kostjalt hageja kasuks välja mõistetud perioodilise hüvitise suurust ning mõista kostjalt hageja kasuks alates 30.10.2018 välja igakuine kahjuhüvitis summas 975,22 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt mõistis Tallinna Ringkonnakohus 01.07.2005 tsiviilasjas nr 22/142/2005 kostjalt hageja kasuks välja ühekordse saamata jäänud tulu hüvitise ja alates 01.11.2001 igakuise hüvitise 6702,90 krooni ehk 428,40 eurot, millest tuli maha arvestada töövõimetuspensioni suurus. Samuti nägi Tallinna Ringkonnakohus otsus ette, et igakuist hüvitist tuleb iga-aastaselt indekseerida tarbijahinnaindeksiga. Tallinna Ringkonnakohtu otsus on jõustunud.
3.Kostja AS Eesti Raudtee esitas 31.01.2012 Tartu Maakohtule hagi hüvitise tasumise kohustuse lõpetamise või alternatiivselt hüvitise suuruse vähendamise nõudes. Kohus menetles hagi tsiviilasjas nr 2-12-4675, milles lõpplahend jõustus Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusega. Tartu Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kostja hagi hageja vastu varasema Tallinna
Ringkonnakohtu 1.07.2005 otsuse alusel makstava hüvitise suuruse vähendamiseks ning lisakulutuste hüvitamise kohustusest vabastamiseks. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 31.01.2012 kahjuhüvitise 483,81 eurot. Samuti tuvastas kohus, et hageja töövõimetust ei põhjustanud osaliselt või täielikult tema vanusest tingitud asjaolud.
4.Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 tehtud otsuses on tuvastanud, et hageja töötas C- ja CEkategooria (ZIL, Gaz-53 ja prügiveoauto) kutselise autojuhina. Käesoleval ajal on kutselise autojuhi keskmine töötasu kõrgem kui tsiviilasjas nr 2-12-4675 hagejale määratud perioodilise hüvitise aluseks võetud töötasu. Seetõttu taotles hageja tsiviilasjas nr 2-12-4675 määratud perioodilise hüvitise muutmist alates hagi esitamisest VÕS § 136 lõike 4 ja TsMS § 459 lõike 1 alusel.
5.Käesoleval ajal on Eestis veokijuhtide keskmine töötasu xxxx andmebaasi kohaselt netosummas 1079 eurot ja brutosummas 1250,82 eurot. Hageja andmete alusel koostatud palgaanalüüsi kohaselt on hageja kirjeldustele vastava veokijuhi netotasu xxxx 1038 eurot, mis teeb brutosummaks 1219,03 eurot. Personaalse palgaanalüüsi tegemiseks sisestas hageja enda isiklikud andmed veebilehel xxxx, muuhulgas sisestas hageja andmed oma haridustaseme, vanuse, tööpiirkonna, soo ja töökogemuse kohta.
6.Kehtivas kohtuotsuses on perioodiline hüvitis arvutatud lähtudes eeldusest, et hageja töötasuks oleks brutosummas 604,76 eurot kuus. Antud tasu on võrreldes käesoleval ajal hageja eeldatava töötasuga enam kui 2 korda väiksem. Seega ei täida kohtu määratud perioodiline hüvitis käesoleval ajal VÕS § 127 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki. Täidetud on VÕS § 136 lõikes 4 ja TsMS § 459 lõikes 1 toodud eeldused perioodilise makse muutmiseks.
7.Hageja lähtub perioodilise hüvitise arvutamisel personaalse palgaanalüüsi andmetest, mille kohaselt on keskmine veokijuhtide töötasu xxxx brutosumas 1219,03 eurot. Varasemate kohtuotsustega tuvastatud hageja kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimekaotus on 80%. Seega on perioodiline hüvitis 975,22 eurot (1219,03 * 0,8). Lisaks palus hageja hüvitise indekseerida.
8.Hagiavalduse täienduses palus hageja muuta alates 30.10.2018 Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-12-4675 kostjalt väljamõistetud perioodilise hüvitise suurust ja mõista kostjalt välja alates 30.10.2018 hageja kasuks perioodilise maksena igakuine kahjuhüvitis summas 975,22 eurot.
9.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Hageja on välja toonud, et käesoleval ajal on oluliselt muutunud hüvitise määramise aluseks olev tasu. Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuses hüvitise indekseerimist ette nähtud ei ole. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 määratud perioodiline hüvitis ei täida enam VÕS § 127 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki. Sarnastel asjaoludel (kuigi vastupidises suunas) muutis kohus tsiviilasjas nr 2-12-4675 hagejale tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 väljamõistetud perioodilist hüvitist.
10.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et lähtuda tuleb mitte summaarsetest summadest, vaid protsentuaalsetest muudatustest keskmistes töötasudes. Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-12-4675 hagi perioodilise hüvitise muutmiseks lähtudes potentsiaalse palga summaarsest väärtusest. Seega ei ole kostja ise perioodilise hüvitise taotlemisel võrrelnud keskmiste töötasude muutust. Käesolevas asjas on kostja asunud vastupidisele seisukohale.
11.VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lõike 1 alusel nõude esitamisel tuleb tuvastada eeldatav töötasu, mida hageja teeninuks hagi esitamisel. Protsendiarvutuste tegemine ei ole asjakohane ning VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lõikega 1 alusel põhjendamata. Oluline on tuvastada keskmise veokijuhi töötasu suurus hagi esitamise hetkel. Hageja on tõendanud, et hagi esitamise
hetkel oli xxxx hageja vanuses meessoost veokijuhtide keskmine töötasu brutosummas 1219,03 eurot, mis on oluliselt suurem kui tsiviilasjas nr 2-12-4675 aluseks võetud töötasu. Tartu Ringkonnakohus leidis 04.11.2016 otsuse punktis 15, et tuleb võrrelda hagejale varasema kohtuotsuse alusel arvestatud hüvitise suurust töötasuga, mida hageja saaks hagi esitamise aja seisuga võrreldes sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustusteta töötajaga. Seega tuleneb lahendist, et võrrelda tuleb summaarseid töötasu väärtusi.
12.Hageja pidas alusetuks kostja väidet, et andmebaasi xxxx andmed on kaheldavad. Antud andmebaasi haldab Eesti üks suurimaid tööportaale CV-Online. Kodulehe andmetel on palgauuringus osalenud ligemale 29 000 isikut. Samuti teeb veebilehe xxxx andmetel CV-Online koostööd rahvusvahelise palgauuringu keskkonnaga Xxxx. Järelikult on andmed usaldusväärsed.
13.Palgauuringu uurimismeetodid on kättesaadavad xxxx veebikeskkonnas. Palgauuringut hakati tegema 2007. aastal veebilehel Xxxx. Uuringuandmete kogumise, töötlemise ja hindamise metoodika autor on äriühing Xxxx. Samasugust palgaportaalide kaudu andmete kogumise meetodit kasutatakse xxxx (Xxxx) ja xxxx (Xxxx) ning veel 13 riigis. Sama meetodit kasutatakse rahvusvahelises portaalis Xxxx. Uuringutulemuste väljaselgitamisel enne tegelike arvutuste tegemist puhastatakse andmevalimit. Kõigepealt sõelutakse välja ekstreemsed väärtused ehk liialt kõrged või liialt madalad palgad. Järgmiseks puhastatakse andmebaas korduvatest vastustest ja tuvastatakse äärmused. Ekstreemsed näitajad määratakse eri ametikohtade puhul eraldi, pidades silmas piirkonda.
14.Küsimustike palgaandmed, mis on läbinud puhastusprotsessi, sisestatakse regressiivse mudeli andmekogusse. Palgauuringus arvutatakse kogu- ja põhipalk kvantitatiivse regressiooni meetodil. Seejuures võetakse arvesse töökohtade, piirkondade, ettevõtete suuruse, hariduse, kogemuse ja vanuse seoseid. See tõestatud meetod võimaldab hinnata palga suurust, isegi kui soovitud valimis on vähe vastajaid. Regressiivse mudeliga arvutatakse töökoha taseme palgaväärtused, kui andmekogus on vähemalt kümme asjakohast vastajat. Vaikimisi võetakse arvesse vastajate arv töökoha kohta viimase 12 kuu jooksul, aga kui see arv on väiksem, siis arvestatakse viimase 24 kuu või vajaduse korral 36 kuu andmeid. Hageja pidas alusetuks kostja väidet, et palgauuringus osalenud isikud on esitanud ebaõigeid väiteid.
15.Hageja pidas ebaõigeks kostja väidet, et palgauuringu tegemise metoodika ei ole kontrollitav. CV-Online tööportaali hallatav xxxx andmebaasi andmete kogumisel on järgitud rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid. Hageja esitatud tõend on usaldusväärne ning järgitav.
16.Kostja on esitanud väljavõtte Statistikaameti andmebaasist, mille kohaselt oli maismaaveonduse ja torutranspordi valdkonnas keskmine töötasu 2017. aastal (mitte 2018. a, kuigi hageja esitas hagi 30.10.2018) 1103 eurot. Hageja ei ole töötanud torutranspordi valdkonnas ning veokijuhid moodustavad kaduvväikse osa kogu sektori töötajates. Seega on kostja tõendis toodud andmed ebatäpsed ega iseloomusta hageja eeldatava töötasu suurust hagi esitamise seisuga.
17.Hageja pidas üldteadaolevaks fakti, et 2018. a oli majanduskasv ning töötasud üldiselt tõusid, seega on 2018. a maismaaveonduse ja torutranspordi töötasud tõenäoliselt kõrgemad kui 2017. aastal. Arvestades, et 2017. aastal oli maismaaveonduse ja torutranspordi sektori keskmine töötasu 1103 eurot, siis lisades eeldusliku palgakasvu, on xxxx andmebaasi andmed samas suurusjärgus Statistikaameti andmetega. Kostja esitatud Statistikaameti väljavõte tõendab hagis aluseks võetud palgaandmete tõesust ja usaldusväärsust.
18.Hageja pidas alusetuks kostja väidet, et hageja ei teeniks temast endast tulenevate subjektiivsete asjaolude tõttu keskmist töötasu. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 korraldas kohus
kohtuliku ekspertiisi, et hinnata, kas subjektiivsed asjaolud piiravad hageja töövõimet, sh võimet teenida vähemalt keskmist töötasu. Kohtud tuvastasid, et subjektiivsed asjaolud (sh vanus ja muud väidetavad haigused) hagejal töötamist ei mõjuta. Seega on tõendamata kostja väide, et hageja ei teeniks keskmist töötasu.
19.Andmebaasi xxxx sisestas hageja andmed enda vanuse kohta, mida on arvestatud. Samuti tuleneb palgaanalüüsist, et kogenud seenioritest veokijuhtidele makstakse mõnevõrra kõrgemat töötasu. Kostja esitatud tabelis toodud andmed ei puuduta veokijuhte ja puuduvad andmed keskmise töötasu kohta. Asjaolu, et eakamate töötajate tunnitasu on väiksem kui keskealistel töötajatel, ei tähenda, et kõrgemas vanuses töötaja ei saaks teenida keskmist töötasu. Hageja pidas meelevaldseks kostja järeldust, et ta on tõendanud hageja võimetust teenida keskmist töötasu.
20.Hageja leidis, et kostja väide, et hagejale makstav hüvitis ületab sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu, on tõendamata. Hageja esitatud palgaanalüüs on koostatud hageja isikuandmete ja töökogemuse alusel. Kostja väited, et hageja töötasu on väiksem, on põhjendamata ning paljasõnalised.
21.09.12.2019 täpsustas hageja oma nõuet. Hageja palus muuta alates 30.10.2018 Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2016. a otsuses tsiviilasjas nr 2-12-4675 väljamõistetud perioodilise hüvitise suurust ning mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 30.10.2018 kuni 08.12.2019 perioodilise maksena igakuine kahjuhüvitis summas 975,22 eurot, kokku 12 992,45 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 09.12.2019 perioodilise maksena igakuine kahjuhüvitis 1219,03 eurot. Lisaks palus hageja indekseerida perioodilist hüvitist alates 2020. aastast igal aastal ühel korral 1. juulil „Maismaaveondus ja torutransport“ tegevusala (EMTAK 2008) töötajate eelmise aasta keskmise brutopalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel.
22.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et tema töövõime on vanuse tõttu vähenenud. Tartu Ringkonnakohtu 03.11.2016 otsuse punktis 17 on leitud, et ei olnud tõendatud hageja töövõimetuse osaline või täielik tingitus tema vanusest. Kohus viis läbi mitu ekspertiisi ning leidis arstide ekspertarvamustele ning vande all antud ütlustele tuginedes, et vanus ei põhjusta töövõime kaotust ning hageja töövõime vähenemine oli tingitud kostja juures väljakujunenud kutsehaigusest. Kutsehaiguse tekkimise eest vastutas kostja.
23.Tsiviilasjas nr 2-12-4675 läbi viidud dr K H 18.06.2013 ekspertarvamuse punktis 3.2 tuvastati, et hageja üldine tervislik seisund oleks võimaldanud töötamist nii autojuhina kui ka muudel töödel tema pädevuse ja oskuste piires, kui tal ei oleks kutsehaigust. Ekspert tuvastas, et hagejale põhjustas töövõime kaotuse ainult kutsehaigestumine. Sama ekspertarvamuse punktis 3.3 on dr K H leidnud, et hagejale põhjustab töövõime kaotuse ainult kutsehaigestumine. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 11.10.2013 kohtuistungil kinnitas ekspert dr K H kohtule vande all, et töövõime kaotus on seotud kutsehaigusega ja mitte vanusega.
24.Lisaks viidi eelmise kohtuasja raames läbi kordusekspertiis, mille teostasid xxxx linna polikliiniku arstid dr M L (töötervishoiuarst, liiklusmeditsiini komisjoni esimees, sisearst), dr K V (neuroloog) ja dr L G (silmaarst). Ekspertiisi lähteülesandeks oli selgitada välja, kas hageja terviseseisundist kutsehaiguse välja lülitamise korral saaks patsient töötada veokijuhina ning kas lisaks kutsehaigusele piiravad hageja töövõimet muud asjaolud. Ekspertiisi otsuse punkti 2 kohaselt takistasid hagejal veokijuhina töötamist ainult kutsehaigusena diagnoositud tervisekahjustused. Muud asjaolud hageja töövõimet ei mõjutanud, nägemist sai korrigeerida prillidega. 03.09.2014 kohtuistungil kuulati täiendavalt üle xxxx linna polikliiniku arst dr M L, kes kinnitas, et ainult kutsehaiguse tõttu ei olnud hageja võimeline istuma 8 kaheksa tundi ega
töötama veokijuhina. Ekspert kinnitas, et kui hagejal ei oleks kutsehaigust, saaks ta veokijuhina töötada.
25.Sotsiaalkindlustusameti 09.12.2019 tõendi kohaselt piirab hageja töövõimet ainult kutsehaigus ning üldhaigestumuslikud ega ealised asjaolud hageja töövõimet ei vähenda. Tõendist tuleneb, et ekspertarst M T 09.12.2019 arvamuse kohaselt on hageja püsiv töövõimekaotus tingitud 100% kutsehaigusest. Kogu töövõimekaotus on samuti 100%. Eeltoodud tõendid kinnitavad, et hageja töövõime vähenemise põhjustab kutsehaigus ning muud asjaolud (vanus, üldhaigestumine vms) hageja töövõimet ei piira.
26.Alates 1. maist 2019 jõustus veoseveo üldkokkulepe. Üldkokkuleppe § 5 kohaselt on täistööajaga töötavate autojuhtide kuutasu alammääraks alates 01.05.2019 950 eurot, alates 01.05.2020 1 000 eurot ja 01.05.2021 1 100 eurot. Hageja rõhutas, et üldkokkuleppes sätestatud summad on alammäärad. Seega tegevusvaldkonna keskmised töötasud on kõrgemad. Kuna hageja on kogemustega kvalifitseeritud veokijuht, kellele maksti enne haigestumist keskmisest kõrgemat töötasu, ei saa eeldada, et hageja teeniks valdkonna miinimumtasu. Hageja töötasu enne kahju tekkimist oli suurem kui valdkonna keskmine töötasu. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsuse punktis 18 tuvastas kohus, et enne kutsehaigestumist ja kahju tekkimist oli hageja keskmine töötasu 9422,70 krooni ehk 602,22 eurot. Samal ajal oli 1998. aasta miinimumtöötasu 1100 krooni ehk 70,30 eurot. Järelikult oli enne kahju tekkimist hageja töötasu suurus ligikaudu 8-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumtasu.
27.Hageja töötasu enne kahju tekkimist oli oluliselt kõrgem kui veonduse tegevusala keskmine. Statistikaametist on leitavad andmed veonduse tegevusala kohta alates 2000. aastast. Eelduslikult olid 1998. aastal tegevusala töötasud madalamad kui 2000. aasta tasud, sest miinimumtasu tõusis kahe aastaga üle 20%. Statistikaameti andmebaasi kohaselt oli 2000. aastal keskmine veonduse tegevusala palgatase 385 eurot. Samas teenis hageja juba 1998. aastal keskmiselt 602,22 eurot, mis oli märkimisväärselt kõrgem (ligikaudu 70% suurem) kui tegevusvaldkonna keskmine. Seega oleks hageja töötasu käesoleval ajal vähemalt samas suurusjärgus nagu oma tegevusvaldkonna keskmise tasemega.
28.Hageja leidis jätkuvalt, et hüvitise indekseerimine on põhjendatud. Kohtumenetluse ajal on ühe aasta jooksul xxxx maakonnas veoautojuhi/veokijuhi keskmine töötasu tõusnud 5% võrra. Seega juhul, kui kohtulahend ei näeks ette hüvitise perioodilise muutumise alust, peaks hageja igal aastal, kui töötasu muutub, pöörduma nõudega kohtu poole.
29.Ekspertarst M T 09.12.2019 arvamuse kohaselt on hageja püsiv töövõimekaotus tingituna kutsehaigusest 100%. Hagis taotles hageja hüvitise väljamõistmist arvestusega, et kutsehaigus põhjustas töövõime kaotuse 80% ulatuses, millest tulenevalt moodustas kahjuhüvitis 80% keskmisest töötasust ehk 1219,03 eurost. Hageja täpsustas oma nõuet. Hageja taotles alates hagi esitamisest 30.10.2018 kuni 08.12.2019 kostjalt igakuise hüvitise väljamõistmist igakuise perioodilise maksena summas 975,22 eurot ning kokku 12 992,45 eurot (975,22 x 13 + 975,22 / 31 * 10). Alates 09.12.2019 taotles hageja perioodilise maksena igakuise kahjuhüvitise väljamõistmist brutosummas 1219,03 eurot kuus. Hageja soovis perioodilise kahjuhüvitise indekseerimist alates 2020. aastast.
30.Hageja leidis, et haginõude täiendamine ei ole hagi muutmine. 09.12.2019 ekspertarst M T arvamus tekkis kohtumenetluse ajal, millest tulenevalt muutus hüvitise arvutamise aluseks võetud asjaolu (töövõime kaotuse protsent) ja omakorda igakuise hüvitise suurust. Seega on haginõude täpsustamine põhjendatud.
31.Lõplikes seisukohtades jäi hageja oma nõuete ja väidete juurde. Käesoleval ajal on Eestis veokijuhtide keskmine töötasu xxxx andmebaasi kohaselt netosummas 1079 eurot ja brutosummas1250,82 eurot. Xxxx andmebaasi kohaselt veokijuhi töötasu suurenenud 2019. aastal 5% võrra. Hageja andmete alusel koostatud palgaanalüüsi kohaselt on veokijuhi netotasu Tartumaal 1038 eurot, mis teeb brutosummaks 1219,03 eurot. Veokijuhtide töötasud kajastuvad Statistikaameti andmebaasis, mille kohaselt oli tegevusalal “Maismaaveondus ja torutransport” keskmine töötasu 1103 eurot. 2018. aastal oli samas sektoris keskmine töötasu 1166 eurot, s.o 5,8% kõrgem võrreldes 2017. aastaga.
32.Hageja esitatud tõendid tõendavad, et veokijuhtide keskmine töötasu käesoleval ajal suurem kui 604,76 eurot, mille Tartu Ringkonnakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-12-4675. Hagejal on õigus nõuda hüvitise muutmist. Otsusest tulenevalt on perioodilise hüvitise määramise aluseks veokijuhtide keskmine töötasu. Hageja soovib talle määratud perioodilise hüvitise muutmist, sest veokijuhtide keskmine töötasu on pärast tsiviilasja nr 2-12-4675 sisulise arutamise lõppemist suurenenud. Hageja on esitanud tõendid oma väidete tõendamiseks.
33.Hageja ei nõustunud kostjaga, et andmed xxxx keskkonnast ei ole usaldusväärsed. Kostja kasutas tsiviilasjas nr 2-12-4675 oma väidete tõendamiseks CV-keskuse andmeid. Xxxx andmebaasi aluseks on konkureeriva töökuulutusportaali CV-Online töötasude statistika. Seega on kostja kasutanud oma väidete tõendamiseks sama kvaliteediga dokumentaalseid tõendeid. Maakohus tuvastas eelmises kohtuasjas keskmise töötasu CV-keskuse andmete alusel.
34.Hageja viitas VÕS § 136 lõikele 4. Perioodilise makse indekseerimine on kohtu diskretsiooniotsus ja kohus võib indekseerimist kohaldada sõltumata poolte taotlustest. Hageja leidis, et indekseerimine on põhjendatud. Statistikaameti ja xxxx andmebaasi andmetest nähtub, et kohtumenetluse ajal on veokijuhtide töötasud suurenenud üle 5%. Uute kohtuasjade vältimiseks on mõistlik, et kohtuotsuses nähakse ette perioodilise makse muutumise tingimused.
35.Hageja pidas ekslikuks kostja väidet, et vanuse kasvades hageja töötasu väheneks ja jääks alla keskmise töötasu. Seda ei kinnita kostja esitatud väljavõte, sest selles märgitud andmed pärinevad aastatest 2006 kuni 2008. Need andmed ei ole praegusel ajal enam asjakohased. Töötasud, tööturg ja tööhõive on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Lisaks ei iseloomusta kostja esitatud andmed ainult veonduse tegevusala.
36.Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista kulud õigusabile. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus on 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei saa käibemaksu kuludelt maha arvestada. Õigusabi on osutatud kokku 34,5 tunni ulatuses. Õiguslikule analüüsile ja tõendite kogumisele kulus 2 tundi, hagi kohtule esitamisele 6 tundi. 14.11.2018 dokumendi koostamisele kulus 0,5 tundi. Kostja vastusega tutvumisele ja selle analüüsile kulus 0,5 tundi. Hageja 09.01.2019 vastuse koostamisele kulus 5 tundi. Vastuhagiga tutvumisele ja selle analüüsile kulus 1 tund ning hageja vastuse koostamisele 4,5 tundi. Kostja 27.05.2019 vastuse analüüsile kulus 0,5 tundi. Istungiks valmistumiseks ja sellel osalemiseks kulus 2 tundi. Hageja 09.12.2019 seisukoha koostamisele kulus 6 tundi. Kostja 13.01.2020 ja 16.01.2020 seisukohtadega tutvumisele kulus 0,5 tundi. Kohtuvaidluse seisukohtade koostamisele kulus 6 tundi. Kokku on hageja kulud õigusabile 4554 eurot.
37.Kostja menetluskuludele vaidles hageja vastu. Kostja on ise palunud vähendada hageja kohtukõne seisukohtade koostamise aega ühe tunnini, mistõttu tuleb ka kostja esindaja aega samas mahud vähendada. Lisaks on kostja kohtukõnes välja toonud uusi asjaolusid. Mitme lepingulise esindaja kasutamine ei olnud põhjendatud. Hagile vastamiseks ei saanud kuluda 9,9 tundi. Kuna sisuline vastus oli esitatud kolmel lehel, on põhjendatud ajakulu 4 tundi. Vastuhagi oli esitatud 1,5 lehel ja ajakulu üle paisutatud. Lisaks nõustus kostja, et vastuhagis toodud nõude
arvestus oli ebaõige. Kohus jättis vastuhagi mitmel korral käiguta. Põhjendatud ajakulu on 2 tundi.
38.27.05.2019 menetlusdokumendi koostamisele ei saanud aega kuluda 4,6 tundi, sest dokument on esitatud 2-l lehel ning uusi asjaolusid esile ei toodud. Hageja pidas põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi. Istungil osalemiseks ei olnud vaja kasutada kahte esindajat. Põhjendatud ühe esindaja ajakulu on 2 tundi. 30.12.2019 toimunud toiming, milleks on vastuse koostamine ja suhtlemine kliendiga 1,7 tunni ulatuses, ei ole toimiku järgi kontrollitav. Kostja ei ole sellel kuupäeval vastust koostanud. Vastuhagi nõude täpsustamisele kulunud aeg ei ole hüvitatav. 13.01.2019 menetlusdokument oli esitatud 3-l lehel ja mõistlik aeg on 3 tundi.
KOSTJA VASTUVÄITED
39.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja nõustus, et ta tasub hagejale hüvitist Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 jõustunud kohtulahendi alusel tsiviilasjas nr 2-12-4675, millega teda kohustati maksma igakuist hüvitist summas 483,81 eurot. Hageja on esitanud samadel alustel uue hagiavalduse vähem kui 2 aastat pärast kohtulahendi jõustumist ega ole välja toonud ühtegi põhjendatud asjaolu, mis õigustaks uue hagiavalduse esitamist VÕS § 136 lg 4 tähenduses.
40.Hageja oleks pidanud tõendama, et pärast 04.11.2016 otsuse tegemist on ilmnenud asjaolud, mis on maksete suuruse määramisel olulised ja mille ilmnemise võimalust ei arvestatud otsuse tegemisel. Kostja viitas TsMS § 459 lõikele 1. Viidatud asjaolude esinemist ei ole hageja tõendanud. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 oli hagejal võimalik taotleda väljamõistetava hüvitise indekseerimist, millist õigust hageja ei kasutanud. Otsuse tegemise ajal oli teada, et keskmised töötasud võivad tõusta ja tegu ei ole asjaoluga, millega hageja ei saanud tsiviilasja nr 2-12-4674 menetluses arvestada.
41.04.11.2016 jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et tsiviilasjas nr 2-12-4675 hagiavalduse esitamise seisuga oli kutselise autojuhi keskmiseks brutotöötasu suuruseks 604,76 eurot. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad pooled. Seega puudub vajadus asuda uuesti tuvastama võimaliku töötasu suurust. Hinnata saab vaid seda, kas pärast 04.11.2016 otsuse tegemist esinevad asjaolud, mis võimaldavad uue hagi esitamist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada mitte summaarseid, vaid protsentuaalseid muutusi.
42.Hageja väidete kohaselt on kutselise autojuhi keskmine brutotöötasu suurenenud 6 aastaga enam kui kaks korda. Kostja pidas hageja väiteid tõendavat väljavõtet keskkonnast xxxx kaheldavaks. Tegu on eraettevõtte koostatava ülevaatega, mille uurimismeetodid ei ole teada. Ülevaadete aluseks on töötajate enda anonüümselt antav sisend, mis võib oluliselt uurimistulemuste adekvaatsust mõjutada. xxxx keskkonnas on küll edastatud palve sisestada andmed ausalt, kuid sellise uurimismeetodiga loodud ülevaadetega ei ole võimalik lugeda hageja väiteid keskmise töötasuga seonduvalt tõendatuks.
43.Kostja esitas ülevaate Statistikaameti koostatud keskmise töötasu muudatustest maismaaveonduse valdkonnas aastatel 2009 – 2017, millest nähtuvalt on keskmine töötasu maismaaveonduse valdkonnas perioodil 2012 – 2017 tõusnud 21,6 %. Kuna tsiviilasjas nr 2-124675 tuvastati, et hagejale makstava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb võtta aluseks kutselise autojuhi töötasuna 604,76 eurot ja hagejale makstava hüvitise suuruseks on seega 483,81 eurot, siis isegi juhul, kui nõue oleks õiguslikult põhjendatud ja lubatav, ei saaks hüvitise suuruseks olla ühelgi juhul rohkem kui 588,31 eurot (483,81 eurot + 104,5 eurot ehk 21,6%
483,81 eurost). Vastava arvutuskäigu aluseks on Statistikaameti poolt avaldatud reaalne keskmise brutotöötasu tõus perioodil 2012 – 2017.
44.Tsiviilasjas nr 2-12-4675 analüüsiti hagejaga seotud subjektiivseid asjaolusid. Keskmise töötasu kasv ei tähenda automaatselt isikupõhist palgatõusu. Keskmise töötasu suurus ei tähenda, et hageja tänasel tööjõuturul faktiliselt sellist tasu saaks. Hageja lõpetas töötamise hüvitise väljamõistmise aluseks olnud töökohal xxxx. a xxxx-aastasena. Tänase seisuga on hageja xxxxaastane ehk pensioniealine inimene. Tänasel tööjõuturul ei saaks hageja enam sama töötasu, mida ta saaks xxxx-aastasena tööjõuturul konkureerides. Kostja esitas Statistikaameti koostatud ülevaated töötasu muudatustest vanuse lõikes, millest nähtuvalt kahaneb töötaja brutotöötasu vanusega märgatavalt. Seega ei saa hageja eeldada, et tema teoreetiline töötasu liiguks igal aastal tõusvas suunas.
45.Kostja rõhutas, et hüvitise indekseerimine oli tsiviilasja nr 2-12-4675 alustamise põhjuseks. 04.11.2016 kohtuotsuse punktis 15 selgitas ringkonnakohus, et indekseerimine viis olukorrani, kus tervisekahju saanud isikule makstav hüvitis sissetuleku kaotamise eest oli suurem kui terve ja töötasu saava isiku sissetulek sarnasel ametikohal. Indekseerimine ei tohi viia olukorrani, kus kostjale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Hageja indekseerimise nõude rahuldamine viiks olukorrani, kus hagejale makstav hüvitis ületaks temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu.
46.13.01.2020 seisukohtades juhtis kostja tähelepanu, et hageja on 09.12.2019 üllatuslikult uuesti esitanud taotluse perioodilise hüvitise indekseerimiseks. Hageja nõude rahuldamine ei ole võimalik, sest kohtu 12.02.2019 määrusega lõpetati selle nõude menetlemine. Hageja indekseerimist puudutavad väited tuleb jätta tähelepanuta.
47.Kostja pidas arusaamatuteks hageja väiteid selle kohta, millisel põhjusel tema töövõime vähenes. Kutsehaiguse olemasolu on tsiviilasjas nr 2-12-4675 tuvastatud ning vaidlus seisneb üksnes selles, kas pärast 04.11.2016 kohtulahendi on ilmnenud uusi asjaolusid, mis võimaldavad hagejal nõuda hüvitise suurendamist.
48.Kostja palus jätta tähelepanuta hageja esitatud veoseveo üldtöökokkuleppe, kuna kokkuleppe reguleerimisalasse jäävad Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu liikmed. Eesti Raudtee AS ei ole Autoettevõtete Liidu liikmeks ning kostjale teadaolevalt ei ole hageja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu liikmeks. Seega ei ole kokkulepe käesoleva vaidluse raames relevantne ning kokkuleppes fikseeritud kuutasud ei saa mõjutada hageja nõude rahuldamist.
49.Kostja pidas ebaõigeks hageja väidet, mille kohaselt on tsiviilasjas nr 2-12-4675 tuvastatud, et hageja keskmine töötasu enne kutsehaigestumist oli 9 422,7 krooni ehk 602,22 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 04. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-12-4675 selgitas kohus, et kohtuotsuses ei tuvastatud mitte asjaolu, et hageja töötasu oleks 31.12.1998 seisuga olnud 9 422,7 krooni ehk 602,22 eurot, vaid summa saamiseks korrutati töötaja tegelik keskmine kuusissetulek 2 567,5 krooni ehk 164,09 eurot kasvuindeksiga 3,67. Kohus selgitas, et indekseerimise alusel saadud hüvitis ei ole samastatav töötaja poolt tegelikult teenitud sissetulekuga. Samas lahendis selgitas kohus, et hageja väited, mille kohaselt teenis ta kostja juures autojuhina tavapärasega võrreldes oluliselt kõrgemat palka, põhinesid asjaolul, et tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 mõisteti hagejale välja igakuine hüvitis summas 6 702,90 krooni, mis aga ei olnud hageja tegelikult teenitud töötasu.
50.Hageja keskmiseks kuusissetulekuks enne kutsehaigestumist oli 164,09 eurot (Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuse punkt 14). Erinevalt hageja väidetest oli tema keskmine
töötasu enne kutsehaigestumist oluliselt madalam kui keskmine töötasu veonduse valdkonnas. Olukorras, kus tsiviilasjas nr 2-12-4674 on juba tuvastatud hageja keskmine töötasu enne kutsehaigestumist, ei oma keskmised töötasud ja muud statistilised andmed eelnevast perioodist tähtsust.
51.Kostja leidis, et tähelepanuta tuleb jätta hageja tõendid keskmise töötasu kohta varasemal ajal, sest need ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Hageja vanus omab relevantsust mitte kutsehaigestumisega seonduvalt, vaid seetõttu, et statistiliselt keskmine töötasu vanuse kasvades langeb.
52.09.12.2019 seisukohale lisas hageja Sotsiaalkindlustusameti 09.12.2019 tõendi, milles viidatud ekspertarst M T arvamusel. Arsti arvamust ennast ei ole hageja esitanud, mistõttu ei saa seda asja lahendamisel arvestada. Kostja pidas võimalikuks, et ekspert ei hinnanud hageja võimet töötada autojuhina, vaid hinnati, kas esinevad piirangud töötamisel tavatingimustes. Seega ei saa järeldada, et hageja kutsehaigestumise määraks on 80% asemel 100%.
53.Kostja leidis, et hageja ei saa tugineda kutsehaigestumise määra muutumisele, sest tegu oleks hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Kutsehaigestumise määr on hagi aluseks olevaks asjaoluks TsMS § 376 lg 4 p 1 tähenduses, mis tuleb eraldiseisvalt tuvastada. Käesoleval ajal tuleb lähtuda tsiviilasjas nr 2-12-4675 tuvastatud kutsehaigestumise määrast ning hageja ei saa seda ühepoolselt suurendada ilma asjakohaseid tõendeid esitamata. Sotsiaalkindlustusameti tõend ei ole esmane tõend kutsehaigestumise määra kohta ning määra muutmise põhjendatust saaks hinnata üksnes ekspertiisi alusel.
54.Isegi juhul, kui hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus oleks 100%, tuleks hüvitise ümberarvestamisel võtta arvesse tsiviilasjas nr 2-12-4675 tuvastatud hüvitise määr ning hageja nõuet ei saaks ka sel juhul rahuldada suuremas ulatuses kui 604,76 eurot kuus alates
10.detsembrist 2019 ja mitte hagiavalduse esitamisest käesolevas tsiviilasjas. Kostja vaidles hagiavalduse muutmisele vastu ning leidis, et kutsehaigestumise määra muutmine käesoleva menetluse raames võimalik ei ole. Isegi kui kutsehaigestumise määra muutmine ei oleks käsitletav hagiavalduse muutmisena, ei ole hageja esitanud tõendeid, mis võimaldaksid nõude põhjendatust hinnata.
55.Lõplikes seisukohtades jäi kostja varasemate väidete juurde. Hageja on jätnud tähelepanuta kostja selgitused seoses hageja keskmise töötasuga enne kutsehaigestumist ning hageja on korduvalt esitanud valeväite, justkui oleks Tallinna Ringkonnakohus 01.07.2005 tuvastanud, et hageja keskmine töötasu enne kutsehaigestumist oli 602,22 eurot. Hageja keskmiseks kuusissetulekuks enne kutsehaigestumist oli 164,09 eurot ehk keskmisest oluliselt madalam.
56.Hageja ei ole tõendanud, et ta töötas C- ja CE-kategooria kutselise autojuhina. Hageja ei ole tõendanud, kuidas peaksid kategooriad keskmist palka mõjutama. Need asjaolud ei oma tähtsust, sest hüvitise suuruse põhjendatuse üle otsustamisel tuleb lähtekohaks võtta 04.11.2016 kohtuotsuses tuvastatud hüvitise suurus. Summade kõrvutamisel tuleb lähtuda mitte summaarsetest, vaid protsentuaalsetest muudatustest keskmistes töötasudes. Lähtekohaks saab olla jõustunud kohtuotsusega määratud hüvitise baasmäär. Kostja on tõendanud, et maismaaveonduse valdkonnas on keskmine töötasu alates 2012. a tõusnud 21,6% ning hagejale makstav hüvitis ei saa suureneda rohkem, kui on protsentuaalselt tõusnud kutselise autojuhi keskmine palk.
57.Ebaõige on hageja väide, et tema 09.12.2019 tõendab veokijuhi töötasu suurenemist 2019. a 5% võrra. Hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid ei kutselise autojuhi keskmise töötasu kohta hagi esitamise seisuga ega selle kohta, milline peaks olema hageja hinnangul tema
keskmine töötasu tänasel tööturul. Kostja selgitab, et xxxx vahendusel saadud andmed ei ole tõendina usaldusväärsed, kuna tegemist on eraettevõtte poolt koostatavate ülevaadetega, mille aluseks on töötajate endi anonüümselt antav sisend. Hageja on ise analüüsi alginfona sisestanud oma netopalgaks 566 eurot ehk 604,25 eurot brutopalgana. Sisend on ebaõige, kuna tegemist ei ole hageja keskmise töötasuga, vaid summaga, mis saadi hageja keskmise töötasu läbikorrutamisel kasvuindeksiga 3,67. Kostja pidas arusaamatuks hageja järeldust, et viimase personaalseid andmeid arvestades peaks brutotöötasuks olema 1 219,03 eurot. Hageja esitatud tõendi alusel sellist järeldust teha ei saa.
58.2012. aastal, kui kohus määras kindlaks kutselise veokijuhi keskmise palga summas 604,76 eurot, oli maismaaveonduse ja torutranspordi keskmiseks töötasuks 865 eurot ehk 260,24 eurot rohkem kui kohtu tuvastatud keskmine töötasu. Seega ei saaks tõendite alusel väita, et hageja keskmiseks töötasuks tuleks lugeda 1 103 eurot ning vastavast summast tuleks lahutada erisus 2012. a seisuga ehk 1 103 – 260,24. Seega ei saaks ka tõenditele tuginedes lugeda hageja keskmise töötasu suuruseks ühelgi juhul rohkem kui 842,76 eurot.
59.Käesolevas menetluses ei saa asuda uuesti tuvastama samade poolte vahel toimunud vaidluses tehtud jõustunud kohtuotsusega juba tuvastatud asjaolusid. Keskmise töötasu kasv ei ole asjaoluks, millega hageja ei oleks saanud eelmises samasisulises menetluses arvestada. Olukorras, kus hageja tsiviilasjas nr 2-12-4675 indekseerimist ei taotlenud, ei saa ta nõuda hüvitise suurendamist põhjusel, et keskmised töötasud on suurenenud. Kuna VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, ei ole hagejal õigus nõuda perioodilise hüvitise muutmist.
60.Menetluskuludena palus kostja hagejalt välja mõista kulud õigusabile ja vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu. Kostja palus kulud hüvitada ilma käibemaksuta. Kostja esindaja tunnitasu oli 115 eurot aastatel 2018 ja 2019 ning alates 01.01.2020 140 eurot ilma käibemaksuta. Kostja õigusabikulud ilma käibemaksuta on 5549,50 eurot. Õigusabi osutati kokku 44,8 tundi, millest 28,9 tundi tunnitasuga 115 eurot tunnis (3323,50 eurot) ning 15,9 tundi tunnitasuga 140 eurot tunnis (2226 eurot). Kostjat esindasid kaks esindajat. Kostja palus ka hagejalt välja mõista vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu 750 eurot.
61.Hageja menetluskuludele vaidles kostja vastu. Kohtukõne teesides ei esitanud hageja ühtegi uut seisukohta, mistõttu tuleks ajakulu vähendada ühe tunnini. 09.12.2019 menetlusdokumendis korrati samuti suures osas varasemaid seisukohti, mistõttu tuleb ajakulu vähendada.
KOSTJA VASTUHAGI
62.Kostja esitas hageja vastu vastuhagi. Kostja tasub käesoleval hetkel hagejale hüvitist Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 jõustunud kohtulahendi alusel tsiviilasjas nr 2-12-4675, millega kohustati teda tasuma igakuist hüvitist summas 483,81 eurot. Viidatud ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale ühes kuus hüvitist 483,81 eurot alates 31.01.2012.
63.Perioodil 31.01.2012 – 23.01.2017 ehk kuni Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuse jõustumiseni tasus kostja hüvitist Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 alusel, millest tingituna tasus kostja hagejale sellel ajal kokku 14 125,83 eurot rohkem kui oleks pidanud. Kostja on pöördunud hageja poolt palvega enammakstud hüvitis tagastada, kuid hageja ei ole seda teinud.
64.Kostja viitas VÕS § 1028 lõikele 1. Kuni Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-12-4675 tasus kostja hagejale igakuist hüvitist jõustunud kohtuotsuse alusel tsiviilasjas nr 2-2/142/2005. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 tehtud kohtulahendi
tulemusena muutus kostja kohustus hageja ees tagasiulatuvalt alates 31.01.2012 ehk kohustus tasuda igakuist hüvitist senises ulatuses langes ära ning asendati kohustusega tasuda hüvitist 483,81 eurot kuus. Seega on kostjal kooskõlas VÕS §-ga 1028 lg 1 nõuda hagejalt perioodil 31.01.2012 – 23.01.2017 enamtasutud hüvitise tagastamist summas 14 125,83 eurot.
65.Kostja viitas VÕS § 113 lõikele 2. Kostja teatas hagejale oma nõudest 17.02.2017, paludes tagastada enammakstud summad hiljemalt 06.03.2017. Kuna hageja võlgnevust ei tasunud, on kostjal ühtlasi õigus nõuda viiviste tasumist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras ehk summas 2 269,42 eurot. Kokku moodustab kostja nõue hageja vastu vastuhagi esitamise päeva seisuga 16 395,25 eurot. Kostja palus hagejalt välja mõista ka edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise seaduses sätestatud määras.
66.20.03.2019 täpsustas kostja vastuhagi nõude arvestust. Kostja teatas hagejale nõudest 17.02.2017, paludes tagastada enammakstud 14 125,83 eurot hiljemalt 06.03.2017. Kuna hageja kostjale võlgnevust ei tasunud, on kostjal õigus nõuda viiviste tasumist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 07.03.2017. Kostja viivisnõue 07.03.2019 seisuga on 2 263,23 eurot. Kokku moodustas kostja nõue hageja vastu seega 07.03.2019 seisuga 16 389,06 eurot. Alates vastuhagi esitamisele järgnevast päevast 08.03.2019 kuni põhinõude tasumiseni palus kostja hagejalt välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise seaduses sätestatud määras. Põhinõudena palus kostja hagejalt välja mõista 14 125,83 eurot ja viivisenõudena 2263,23 eurot.
67.Hageja vastuväidetega vastuhagile kostja ei nõustunud. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks üksnes erandlikel asjaoludel. Kostja nõude aluseks on tsiviilasjas nr 2-12-4675 tehtud kohtuotsus, kohtuasja pooleks oli hageja, mistõttu ei ole usutavad hageja väited justkui oleks rahalise kohustuse olemasolu talle üllatuslik. Kostja teatas jõustunud kohtuotsusest tulenevast rahalisest nõudest kirja teel 2017. a veebruaris, saates kirja aadressile, mille hageja on ka käesolevas menetluses oma elukohaks märkinud. Seega ei ole usutavad hageja väited, et ta ei ole kirja kätte saanud.
68.Isegi juhul, kui hageja kostja kirja kätte ei saanud, ei mõjuta see kostja nõudeõigust. Kostja nõude aluseks olev otsus jõustus 2017. a jaanuaris ja vastuhagi esitamise hetkeks oli sellest möödunud ligikaudu 2 aastat. Kostja ei esitanud nõuet kohtusse viimasel hetkel, vaid oluliselt enne aegumistähtaja lõppemist, sest jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Hageja viited hea usu põhimõtte rikkumisele on arusaamatud ka põhjusel, et hageja on ise kõigest 1,5 aastat pärast samas vaidluses tehtud kohtuotsuse jõustumist uuesti pöördunud kohtu poole.
69.Hagejale pidi saama juba 2017. a jaanuaris teatavaks, et tal on kohustus tagastada kostjale enammakstud summa, mille tasumiseks saatis kostja 2017. a veebruaris kirja. Alles pärast täiendava tähtaja möödumist alustas kostja viivise arvestamist. Asjaolu, et hageja on eiranud jõustunud kohtuotsusest tulenevaid kohustusi ei tähenda, et kostja peaks enda peale võtma vastutuse tulenevalt hageja passiivsusest.
70.Hageja väited seoses nõude aegumisega on ebaõiged. Kostja nõudeõigus tekkis 23. jaanuaril 2017, kui jõustus kohtuotsus, millega hagejale makstavat igakuist hüvitist tagasiulatuvalt vähendati. Enne kohtuotsuse jõustumist puudus kostjal õiguslik alus summade nõudmiseks hagejalt. TsÜS §-st 157 lg 1 tuleneb, et jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Kostja nõude aluseks olev kohtuotsus jõustus 23. jaanuaril 2017 ja kostja nõue aegub 23. jaanuaril 2027.
71.17. veebruari 2017 kirjas andis kostja võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja, mis saabus
06.märtsil 2017. Kostjal on õigus nõuda hagejalt viivist hiljemalt alates 07. märtsist 2017.
Hageja etteheited viivisenõude selgusele on alusetud. Hageja ülejäänud vastuväited on arusaamatud. Mõistlikult peaks hagejale olema teada, kui suure summa kostja talle tasus jaanuarist 2012 kuni detsembrini 2016. Hageja vastuväited ei ole mõistetavad.
72.06.06.2019 seisukohtadega koos esitas kostja kohtule väljavõtte AS Eesti Raudtee väljaminevate kirjade registrist tõendamaks väidet, et ta saatis hagejale 17.02.2017 enammakstud summade tagastamist nõudva kirja.
73.16.01.2020 täpsustas kostja vastuhagi nõuet. Kostja põhinõude suuruseks jäi 10 218,10 eurot. Kostja oli nõuet varem ebaõigesti arvestanud raamatupidamisliku arvutusvea tõttu. Kostja vähendas nõuet 3907,73 euro võrra (14 125,83 eurot – 10 218,10 eurot). Arvestades põhinõude muutumist muutis kostja ka viivisenõuet ja palus mõista hagejalt välja sissenõutavaks muutuva viivise alates 07. märtsist 2017 kuni 07. märtsini 2019 summas 1 637,14 eurot. Kooskõlas TsMS §-ga 367 palus kostja mõista hagejalt välja sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras alates 08.03.2019 kuni põhinõude tasumiseni.
74.Lõplikes seisukohtades jäi kostja vastuhagi juurde. Kostja ei nõustunud hageja loeteluga vaidlustamata asjaoludest ja teatas, et vaidlustab kõiki hageja väiteid peale nende, millega ta on selgesõnaliselt nõustunud. Kostjale ei ole teada, kas hagejal on mistahes lisasissetulekuid ning hageja kutsehaigestumise määraks tuleb lugeda 80%.
75.Hageja ei ole esile toonud TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 alusel erandlikke asjaolusid, milliste tõttu võiks nõude rahuldamata jäta. Nendeks asjaoludeks ei ole hageja vanus ja kutsehaigus. Hagejal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et talle enam tasutud summasid tagasi ei nõuta. Hageja oli teadlik, et kostja hagi rahuldamise korral, kas kostja vabastatakse hüvitise maksmisest või hüvitist vähendatakse. Hageja pidi arvestama, et hagi rahuldamise korral tekib tal kohustus enammakstud summad tagastada. Hageja paljasõnalised väited kostja müügitulu kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest need on asjakohatud.
76.Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu ega õiguslikku alust, millest tulenevalt saaks kohus jätta vastuhagi kasvõi osaliselt rahuldamata. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja tasus hagejale alusetult rohkem ning kostjal on õigus nõuda enammakstud summad VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi. Nõudeõigus tekkis Kostjal Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuse jõustumisel 23.01.2017. Kostja esitas vastuhagi ligikaudu 2 aastat pärast otsuse jõustumist, seega ei ole kostja nõue aegunud.
77.Kostja on juba tulnud hagejale vastu, nõudes viiviseid alates 17.02.2017 nõudekirjas määratud täiendavast tähtajast ehk alates 07.03.2017. Ekslik on hageja seisukoht, mille järgi ei pidanud hageja kostja nõuet täitma, kuna 17.02.2017 nõudekirjas sisaldunud kalkulatsioon ei olnud korrektne. Hagejal oli võimalik teha enda arvestused ja tasuda kostjale korrektne summa.
78.Kostja leidis, et menetluskulude jaotamisel ei kuulu TsMS § 168 lg 4 kohaldamisele, sest kostja ei ole nõudest loobunud, vaid on nõuet vähendanud. Samuti ei esine käesoleval juhul aluseid TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Hageja on tasunud oma lepingulisele esindajale menetluskuludena üle 4 500 eurot, mistõttu ei ole usutav, et hageja ainsaks sissetulekuks on kutsehaigushüvitis ja vanaduspension. Hageja ei ole esile mitte ühtegi alust, mis võimaldaks jätta menetluskulud poolte endi kanda juhul, kui vastuhagi rahuldatakse.
HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
79.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja leidis, et vastuhagi on vastuolus hea usu
põhimõttega, mistõttu on kostja nõudeõiguse kaotanud. Hageja puhul on tegemist xxxx-aastase pensionäriga. Lisaks on hageja kutsehaige ja püsivalt töövõimetu. Kutsehaiguse ja sellest tuleneva töövõime kaotuse on põhjustanud õigusvastase tegevusega kostja. Hageja sissetulek piirdub riikliku pensioniga ning kostja makstava kahjuhüvitisega. Muid sissetulekuid hagejal ei ole. Samuti puuduvad hagejal kutsehaiguse tõttu reaalsed väljavaated töökoha leidmiseks, et sissetulekuid suurendada. Hagejal ainsaks varaks on tema pikaajaline ning emotsionaalse väärtusega elukoht xxxx. Kuna hageja eeldas kostja tasutud summade õigsust, ei ole tal sääste, mille arvelt nõutavat summat tasuda.
80.Aastas enam kui 32 000 000 euro suurust müügitulu teeniv kostja on oma 2012. a kuni 2017. a eelarvetes arvestanud hagejale tasutud summadega ning väidetavalt enammakstud summade tagasinõudmine ei mõjutaks oluliselt kostja majanduslikku seisu. Soliidses eas hagejale, kelle ainsaks sissetulekuks on pension ja hüvitis, mõjuks kostja esitatud 16 395,25 euro suuruse nõude väljamõistmine laastavalt ning viiks hageja pankrotistumiseni ning perekonna elukoha sundenampakkumisele viimiseni.
81.Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 tehtud otsuses on kohus tuvastanud, et kostja on põhjustanud õigusvastase tegevusega hagejale kutsehaiguse ning kostja vastutab hageja kutsehaigusega tekkinud tagajärgede eest. Tsiviilasjas nr 2-12-4675 läbiviidud meditsiiniline ekspertiis kinnitas, et hageja saaks veoautojuhina töötada ja teenida sellekohast sissetulekut, kui tal kutsehaigust ei oleks. Kutsehaigus takistab tal veoautojuhi ametikohal töötamist. Seega ei saa hageja sissetulekuid kostja õigusvastase käitumise tõttu kasvatada. Endise tööandja poolt nõude esitamine on hageja suhtes ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega.
82.Kostja vastuhagis esitatud nõuded on üllatuslikud. Kostjal oli võimalik nõudest teavitada ja see maksma panna oluliselt varem, sest Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-12-4675 jõustus 23.01.2017. Kostja ei ole teavitanud nõudest hagejat 17.02.2017, nagu kostja ebaõigesti väidab. Hagejale said vastuhagis esitatud nõuded teatavaks esmakordselt 11.04.2019, kui hageja sai kätte vastuhagi. Kostja ei ole vastuhagi nõudeid esitanud mõistliku aja jooksul, mistõttu on need hageja suhtes üllatuslikud.
83.Hageja viitas TsÜS § 138 lõikele 1 ja VÕS § 6 lõikele 1. Kostja vastuhagis esitatud nõuded on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglased ja vastuolus hea usu põhimõttega, millest tulenevalt on kostja need nõuded kaotanud. Alternatiivselt leidis hageja, et osaliselt on kostja vastuhagi nõue aegunud. Kostja väitis, et ta tasus kohtuasja nr 2-12-4675 menetluse ajal perioodil 31.01.2012 – 23.01.2017 hagejale alusetult rohkem 14 125,83 eurot. Viidatud tsiviilasjas taotles kostja hagejale kohtuotsusega määratud hüvitise vähendamist Hüvitist tuleks vähendada vähemalt 407,20 euroni. Järelikult oli kostja juba perioodilise hüvitise muutmise hagi esitamisel 31.01.2012 teadlik hüvitise vähendamise asjaoludest. Hageja viitas TsÜS § 151 lõikele 1.
84.Kostja esitas vastuhagi 08.03.2019. Kostja tasus hagejale perioodilisi makseid igakuiselt, millest tulenevalt muutus iga makse eraldiseisvalt sissenõutavaks. Kuna kostja oli veendumusel, et ta tegelikult ei pea tasutud summat hagejale tasuma, pidi kostja olema teadlik, et hageja rikastub alusetult põhjendamatult suure makse tegemisega. Seega on TsÜS § 151 lg 1 alusel aegunud alusetu rikastumise nõuded, mis olid tekkinud enne 08.03.2016.
85.Hageja ei nõustunud viivise nõudega. Hageja sai nõudest esimest korda teada 11.04.2019, kui sai kätte vastuhagi. Hageja leidis, et nõudekiri on koostatud tagantjärgi. Kostjale oli teada, et hagejat esindas tsiviilasjas nr 2-12-4675 lepinguline esindaja, kellega toimus kogu suhtlus digitaalselt allkirjastatud elektrooniliste dokumentide vahendusel, millest tulenevalt pidas hageja usutavaks, et kostja oleks oma nõude saatnud elektrooniliselt hageja esindajale. Kostja seda ei teinud. Samuti ei ole hagejale 17.02.2017 kirja saadetud muul viisil. Hageja leidis, et kuna ta sai
kostja nõudest teada alles 11.04.2019, ei saa temalt viivist nõuda varasema aja eest. Sissenõutavaks muutuva viivise nõuet pidas hageja ebaselgeks. Samuti pidas hageja ebaselgeks, kuidas on kostja arvutanud põhinõude 14 125,83 eurot.
86.Hageja pidas kostja vastuhagi põhinõude arvestust ebaõigeks. Kostja on väitnud, et ta tasus hagejale hüvitist 2012. a jaanuaris 723,10 eurot, 2012. a veebruarist kuni detsembrini 7754,10 eurot, 2013. a 8677,20 eurot, 2014. a 8677,20 eurot, 2015. a 8677,20 eurot ja 2016. a 8677,20 eurot. Maksete tegemist ei ole kostja tõendanud. Kostja väited maksete suuruse kohta on ebaõiged. 2014. aastal sai hageja kostjalt hüvitist 7902,35 eurot, mitte vastuhagis väidetud 8677,20 eurot, 2015. aastal sai hageja kostjalt hüvitist 7126,16 eurot, mitte vastuhagis väidetud 8677,20 eurot. 2016. aastal maksis kostja hagejale hüvitist 7095,36 eurot, mitte vastuhagis väidetud 8677,20 eurot. Hageja väiteid tõendab tema pangakonto väljavõte koos ülevaatega.
87.Lõplikes seisukohtades leidis hageja jätkuvalt, et vastuhagi nõude rahuldamine oleks ebaproportsionaalne ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on xxxx-aastane pensionär, kelle ainsaks sissetulekuks on vanaduspension ja kutsehaigushüvitis. Sotsiaalkindlustusameti 09.12.2019 tõendi kohaselt ei saa hageja töötada, sest kutsehaiguse tõttu on hageja töövõime püsivalt vähenenud 100% ulatuses. Kohtuotsusega tuvastati, et kutsehaiguse ja sellest tuleneva sissetuleku vähenemise eest vastutab kostja. Seega ei saa hageja teenida töötasu, sest kostja põhjustas tema kutsehaiguse. Kostja on kutsehaiguse hüvitise hagejale juba välja maksnud, millest tekkis hagejale õiguspärane ootus makstud summadega arvestamisel. Kui võrrelda kostja müügitulu 32 000 000 eurot aastas hageja sissetulekuga, on hagejalt ligikaudu 13 000 euro väljamõistmine ebaproportsionaalne ja vastuolus hea usu põhimõttega.
88.Hageja ei nõustunud, et kostja väljaminevate kirjade registri väljavõte tõendab talle nõudekirja saatmist. Posti teel nõudekirja saatmist saab tõendada postiasutuse kinnitusega, et kiri on kättetoimetatud. Kostja ei ole kättetoimetamise kinnitust esitanud. Kostja esitas korrektse vastuhagi nõude alles 16.01.2020. Kostja kohustus oli formuleerida korrektne nõue. Kuna kostja nõue oli kuni 16.01.2020 osaliselt põhjendamata ja puudulik, ei pidanud hageja sellist nõuet täitma. Seega juhul, et kui vastuhagi nõue saaks kuuluda rahuldamisele, oleks viivise nõue alates 16.01.2020.
89.Alternatiivselt leidis hageja, et vastuhagi nõuded on osaliselt aegunud. Kostja oli juba perioodilise hüvitise muutmise hagi esitamisel 31.01.2012 teadlik hüvitise vähendamise asjaoludest. Hageja viitas TsÜS § 151 lõikele 1. Kostja esitas vastuhagi 08.03.2019. Hageja leidis, et kostja nõue on aegunud aja eest enne 08.03.2016.
90.Hageja viitas TsMS § 162 lõikele 4 ja leidis, et sõltumata asja lahendamisest tuleb 30% vastuhagi kuludest jätta kostja kanda. Kostja loobus 16.01.2020 avalduses vastuhagi põhinõudest summas 3 907,73 eurot ja osaliselt viivistest. Seega loobus kostja umbes 30% ulatuses vastuhagi nõudest. Sõltumata vastuhagi rahuldamise ulatusest tuleb vastuhagi menetluskuludest jätta vähemalt 30% kostja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
91.Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et nii hagi kui ka vastuhagi kuuluvad rahuldamisele.
92.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) Tallinna Ringkonnakohus mõistis 01.07.2005 tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 kostjalt hageja
kasuks välja igakuise kahjuhüvitise 6702,90 krooni ehk 428,40 eurot, millest tuli maha arvestada töövõimetuspensioni suurus ning mida tuli igal aastal indekseerida tarbijahinnaindeksiga; 2) Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsuse kohaselt oli kostja vastutav hageja kutsehaigestumise eest; 3) kostja esitas Tartu Maakohtule 31.01.2012 hüvitise maksmise lõpetamise või hüvitise suuruse vähendamise nõude, mida menetleti tsiviilasjas nr 2-12-4675; 4) Tartu Ringkonnakohus tegi 04.11.2016 tsiviilasjas nr 2-12-4675 otsuse, millega vähendas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuise hüvitise suurust ning mõistis kostjalt alates 31.01.2012 välja igakuise kahju hüvitise 483,81 eurot; 5) Tartu Ringkonnakohus tuvastas, et hageja töövõimetus ei olnud põhjustatud osaliselt või täielikult tema vanusest; 6) Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 23.01.2017.
93.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas hagejal on õigus nõuda igakuise hüvitise suurendamist, sest veokijuhtide keskmised töötasud on suurenenud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt tagasi enamtasutud hüvitist. Vaidluse lahendamisel võtab kohus esmalt vastu menetluslikud otsustused seoses esitatud nõuetega. Seejärel lahendab kohus hagiavalduses toodud nõude ning viimaks vastuhagiavalduses toodud nõuded. Poolte nõuete muutumine
94.Menetluse kestel on pooled oma nõudeid muutnud. Algses hagiavalduses esitas hageja lisaks igakuise hüvitise suurendamise nõudele nõude hüvitise edaspidiseks perioodiliseks indekseerimiseks. Kohus tegi 12.02.2019 määruse, milles lõpetas indekseerimise nõude osas menetluse. Määrus on jõustunud, sest kumbki pooltest määrust ei vaidlustanud. Kohus lõpetas indekseerimise nõude osas menetluse, sest selle nõude osas on samade poolte vahel olemas jõustunud kohtulahend. Tartu Ringkonnakohus nimelt leidis tsiviilasjas nr 2-12-4675 tehtud jõustunud lahendis, et hüvitise indekseerimine tuleb lõpetada, sest varasem indekseerimine tõi kaasa hüvitise ebamõistliku suurenemise. Hagiavalduses ei toonud hageja välja ühtegi VÕS § 136 lõikes 4 või TsMS § 459 lõikes 1 toodud asjaolu, mis võimaldaks tal uuel alusel nõuda hüvitise indekseerimist.
95.Hageja jättis kohtu määruse tähelepanuta ning esitas 09.12.2019 menetlusdokumendis uuesti sama indekseerimise nõude, mille osas oli kohus menetluse lõpetanud. Täiendavalt asus hageja väitma, et hüvitise indekseerimine on kohtu diskretsiooniotsus ja kohus võib hüvitist indekseerida sõltumata poolte taotlustest. Kostja leidis, et hageja väited seoses nõude indekseerimisega tuleb jätta tähelepanuta. Kohus nõustub sellega.
96.VÕS § 136 lg 4 sätestab, et kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Kohus võib juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Eeltoodud sättest ei tulene, et kohus võiks maksete suurust muuta või indekseerida omal algatusel. Maksete indekseerimiseks on vajalik poole taotlus. Kui vastav taotlus on esitatud, on kohtul diskretsioon ise määrata, milline indeks kohaldamisele kuulub.
97.Käesolevas asjas on jõustunud kohtulahendiga leitud, et hagejale makstava hüvitise indekseerimine ei ole mõistlik. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis põhjendaksid lisaks hüvitise suurendamisele selle uut indekseerimist. Kuna kohus on lõpetanud menetluse
indekseerimise nõude osas ning vastav kohtumäärus on jõustunud, sest pooled ei ole seda vaidlustanud, jätab kohus tähelepanuta hageja 09.12.2019 esitatud väited ja taotlused seoses hüvitise indekseerimisega.
98.Lisaks muutis hageja menetluse kestel kahjuhüvitise nõude suurust, mille ta palus kostjalt igakuiselt välja mõista. Algses hagis palus hageja mõista kostjalt välja alates 30.10.2018 igakuine kahjuhüvitis 975,22 eurot. 09.12.2019 suurendas hageja oma nõuet ning palus kostjalt alates 30.10.2018 välja mõista igakuise hüvitisena 975,22 eurot ning ajavahemikus 30.10.2018 kuni 08.12.2019 kokku 12 992,45 eurot. Alates 09.12.2019 palus hageja mõista kostjalt välja igakuise hüvitisena 1219,03 eurot, sest ekspertarsti 09.12.2019 arvamuse kohaselt on hageja püsiv kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus suurenenud 80%-lt 100%-le. Kostja vaidles nõude suurendamisele vastu ja leidis, et hageja ei saa tugineda kutsehaigestumise määra muutumisele, sest tegu oleks hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõistes. Lisaks on hageja väited tõendamata.
99.Kohus leiab, et igakuise hüvitise nõude suurendamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõistes, mille menetlemiseks on vajalik kostja nõusolek. Nimelt sätestab TsMS § 376 lg 4 p 2, et hagi muutmiseks ei peeta hageja põhinõuete või kõrvalnõuete suurendamist. Hageja suurendas igakuise hüvitise nõuet ning tegemist oli sellise põhinõude suurendamisega, milleks kostja nõusolek vajalik ei ole. Seda, kas hageja nõue on tõendatud või mitte, saab kohus hinnata asja sisulisel lahendamisel ja tõendite esitamisel.
100.Kostja muutis menetluse kestel samuti vastuhagi põhinõuet ja viivisenõuet. Algses vastuhagis palus kostja mõista hagejalt põhinõudena välja 14 125,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisena 2263,23 eurot. 16.01.2020 vähendas kostja oma vastuhagi nõuet 3907,73 euro võrra ning palus mõista põhinõudena välja 10 218,10 eurot. Sissenõutavaks muutuva viivise nõuet vähendas kostja 626,09 euro võrra ning palus hagejalt välja mõista seisuga 07.03.2019 sissenõutavaks muutunud viivisena 1637,14 eurot. Alates 08.03.2019 palus kostja hagejalt välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise põhinõude summalt seadusjärgses määras.
101.Kohus leiab, et kostja on vastuhagi põhinõudest ja viivisenõudest seega osaliselt loobunud. Nõuetest osaline loobumine tuleb kohtul vastu võtta ning loobutud nõuete osas tuleb menetlus käesolevas asjas lõpetada. TsMS § 428 lg 1 punkti 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Vastavalt TsMS § 429 lõikele 4 ei võta kohus vastu tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja avaldatud hagist loobumist, kui hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega, samuti muul juhul, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi.
102.Kohtul on kohustus nõude loobumise osas võtta selge seisukoht vaatamata sellele, kas menetlusosaline ise on esitanud kohtule avalduse võtta nõudest loobumine vastu või mitte. Nõudest loobumise võib kohus vastu võtta kohtuotsuses, kui selleks ei esine menetluslikke takistusi. Riigikohus on leidnud, et kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel määrusega lahendada ja loobumise vastuvõtmise korral menetlus lõpetada (RK TKo 06.10.2010.a nr 3-2-1-73-10, p 19, RK TKo 32-1-96-13, p 12). Maakohus peab ka nõude vähendamisele menetluslikult reageerima (RK TKo 3-2-1-40-14, p 18). Isegi siis, kui tegemist on nõude vähendamisega, peab maakohus tegema määruse kas hagist osalise loobumise või selle osaliselt tagasivõtmise kohta (RK TKm 3-2-1-314, p 11).
103.Käesolevas osas on kohtul võimalik võtta seisukoht vastuhagi nõuetest loobumise osas kohtulahendis, sest hagejal oli tähtaegselt võimalik esitada loobumise osas seisukoht. Hageja nõuetest osalisele loobumisele vastuväiteid ei esitanud. Eeltoodust lähtuvalt võtab kohus vastu kostja loobumise vastuhagi põhinõudest summas 3907,73 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõudest summas 626,09 eurot. Eelviidatud nõuete osas lõpetab kohus menetluse käesolevas tsiviilasjas. Hageja nõuded hagiavalduses
104.Hageja esitas nõude suurendada talle välja mõistetud igakuist hüvitist, sest kutselise autojuhi keskmine töötasu on tõusnud võrreldes ajaga, mil hagejale tsiviilasjas nr 2-12-4675 hüvitis välja mõisteti. Hageja palus mõista kostjalt alates 30.10.2018 välja igakuise hüvitisena 975,22 eurot ja kokku ajavahemiku 30.10.2018 kuni 08.12.2019 eest 12 992,45 eurot. Alates 09.12.2019 palus hageja kostjalt välja mõista igakuise hüvitisena 1219,03 eurot.
105.Hageja tugines nõude esitamisel sellele, et käesoleval ajal on Eestis veokijuhi keskmine töötasu netosummas 1079 eurot ja brutosummas 1250,82 eurot. Hageja enda andmete alusel koostatud palgaanalüüsi kohaselt peaks tema töötasu olema netosummas 1038 eurot ning brutosummas 1219,03 eurot. Hageja vanus töövõimet ei mõjuta ja seda on tuvastatud asja menetlemisel tsiviilasjas nr 2-12-4675. Hageja teenis juba 1998. aastal tasuna 602,22 eurot, mis oli keskmisest kõrgem. Lisaks tuvastati 2019. aastal, et hageja töövõimekaotus tulenevalt kutsehaigusest on progresseerunud ja on käesoleval ajal 100%, mitte enam 80%.
106.Kostja leidis hagile vastu vaieldes, et hinnata tuleks töötasu muutust protsentuaalselt, mitte summaarselt. Protsentuaalselt on keskmine töötasu tõusnud 21,6%. Kuna hageja on täna 72aastame pensioniealine isik, ei saa eeldada, et ta täna tööjõuturul faktiliselt keskmist tasu teeniks. Lisaks on ebaõige hageja väide, et ta teenis 1998. a keskmisest kõrgemat töötasu, sest tegu ei olnud mitte töötasu, vaid talle makstud indekseeritud hüvitisega. Sotsiaalkindlustusameti tõend ei tõenda hageja kutsehaigestumise määra ning esmast tõendit ehk ekspertarvamust ei ole hageja kohtule esitanud.
107.Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning tõendatud. TsMS § 459 lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui on oluliselt muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (TsMS § 459 lg 1 p 2). TsMS § 429 lg 2 kohaselt võib otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Kohus leiab, et hageja on esile toonud ja tõendanud selliste uute asjaolude esinemise, mis oluliselt mõjutavad maksete suurust.
108.VÕS § 136 lg 4 näeb ette, et kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Kohus leiab, et hageja töövõime kaotuse määra muutumine ning veokijuhi keskmise töötasu oluline muutumine on sellised asjaolud, mis mõjutavad igakuise hüvitise suurust ja mis ilmnesid pärast eelmise kohtumenetluse lõppemist.
109.VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise
kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt igakuise hüvitisena tasu, mis vastaks veokijuhi keskmisele töötasule ja mida hageja oleks saanud teenida, kui tal ei oleks kostja tegevuse tulemusena tekkinud kutsehaigust.
110.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohus tegi 01.07.2005 tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 (toimiku lk 6-9) otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks muuhulgas välja alates 01.11.2001 igakuise hüvitise 6702,90 krooni, millest kuulus maha arvutamisele invaliidsuspension. Otsuse punktis 17 viitas kohus pooltevahelise vaidluse puudumisele selle üle, et hageja töö lõppes 01.04.1994 ja tema keskmine sissetulek sellel ajal oli 2 567,50 krooni ehk 164,09 eurot. Seega on iseenesest õiged kostja viited, et hageja töötasuks ei saanud 1998. aastal olla keskmisest kõrgem 602,22 eurot (mis kaudselt võiks viidata hageja keskmisest kõrgemale kompetentsile). 1998. aastal hageja enam ei töötanud ja tegemist oli talle kohtuotsuse alusel arvestatud hüvitisega.
111.Tartu Ringkonnakohus tegi 04.11.2016 tsiviilasjas nr 2-12-4675 otsuse (toimiku lk 10-16), millega rahuldati osaliselt kostja AS Eesti Raudtee hagi hüvitise vähendamiseks ning muudeti alates 31.01.2012 Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega välja mõistetud hüvitise suurust. Alates 31.01.2012 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 483,81 eurot. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub muuhulgas, et kostja vaidlustas hüvitise indekseerimise, sest selle tulemusena rikastus hageja alusetult. Otsuse põhjendustes leidis ka Tartu Ringkonnakohus, et tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 tehtud jõustunud lahendiga ei tuvastatud, et hageja töötasu oleks 31.12.1998 seisuga olnud 602,22 eurot, vaid antud summa saamiseks korrutati hageja keskmine sissetulek kasvuindeksiga.
112.Tartu Ringkonnakohus pidas õigeks hagejale makstavat hüvitist vähendada, sest välja mõistetud hüvitis erines oluliselt sellest töötasust, mida hageja oleks endisel töökohal töötades eelduslikult saanud teenida. Otsusest ei saa teha järeldust, et kui keskmine töötasu edaspidi veelgi kasvab või muutuvad muud hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, saaks muutusi arvestada vaid teatud protsentuaalsete arvestuste kaudu ning mitte summaarselt. Kostja viited sellele, et keskmise töötasu tõusu saaks arvestada vaid protsentuaalselt, on meelevaldsed ja põhjendamata.
113.Hageja esitas kohtule väljavõtte andmebaasist xxxx veokijuhtide keskmise töötasu kohta (toimiku lk 17), mille kohaselt on veokijuhi keskmine netokuupalk 1079 eurot. Palgakalkulaatorit kasutades on hageja saanud eeltoodud summast brutosummana 1673,60 eurot (toimiku lk 18).
114.Hageja esitas kohtule ka nn personaalse palgaanalüüsi (toimiku lk 19-29). Personaalsesse analüüsi on hageja sisestanud oma töökogemuseks 10 aastat ning täielikuks netopalgaks 566 eurot. Kohus ei saa kontrollida, kas hageja avaldatud andmed töökogemuse kohta vastavad tõele, sest selle kohta tõendeid esitatud ei ole. Andmed netopalga kohta ei ole tegelikud, sest hageja ei ole lähtunud mitte tegelikust töötasust, vaid talle makstavast hüvitisest. Mediaanpalgaks on analüüsi kohaselt loetud 1038 eurot. Palgakalkulaatorit kasutades on hageja saanud brutosummaks 1631,06 eurot (toimiku lk 30). Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et puudub alus pidada saadud tulemust ebausaldusväärseks. Kohus ei nõustu kostja väitega, et xxxx saadud andmed on ebausaldusväärsed üksnes seetõttu, et põhinevad andmebaasi kasutajate endi sisestatud andmetel.
115.Xxxx veebilehe palgaküsitluse osas (toimiku lk 50 pöördel) on välja toodud, et küsimustikule vastajailt oodati ausaid vastuseid. Hageja esitas kohtule väljavõtte veebilehelt xxxx (toimiku lk 58-59), milles on detailselt kirjeldatud, kuidas palgauuring toimib. Kirjelduse kohaselt moodustavad võrdlusvalimi teised küsimustikule vastanud, kes töötavad samas piirkonnas samal ametikohal. Sisestatud teavet ei muudeta ja andmed on anonüümsed. Enne
arvutuste tegemist andmevalim puhastatakse ja võetakse välja ekstreemsed väärtused. Seega nähtub hageja esitatud tõendist, et selles on selgitatud analüüsi teostamise metoodikat. Kohtul puudub alus kahelda kasutatud metoodika õigsuses ja saadud tulemuste usaldusväärsuses üksnes kostja kahtluse tõttu, et mitte kõik andmeid sisestanud isikud ei pruukinud andmeid sisestada ausalt. Hageja on tõendatud, et ekstreemseid väärtusi ehk ilmselgelt ebaõigesti sisestatud andmeid ei arvestatud tulemuste saamisel. Lisaks esitas hageja veel ühe väljavõtte keskkonnast xxxx (toimiku lk 135), mille kohaselt on seisuga 09.12.2019 veokijuhi keskmine palk 1137 eurot ehk võrdväärne hageja nõutud hüvitisega.
116.Kostja esitas kohtule Statistikaameti andmed, milliste kohaselt oli 2017. a keskmine brutokuupalk maismaaveonduses ja torutranspordis 1103 eurot (toimiku lk 32). Kostja esitas ka Statistikaameti andmed sama valdkonna kohta aastatel 2012 kuni 2017 (toimiku lk 51), millest nähtuvalt oli keskmine brutotasu 2012. a 865 eurot. Kohus aga nõustub hageja väidetega, et tegemist on koondandmetega mitme valdkonna töötajate kohta. Statistikaameti väljavõttest ei nähtu, milline oli nimelt veokijuhtide keskmine brutotöötasu aastatel 2012 kuni 2019.
117.Lisaks esitas kostja Statistikaameti väljavõtte aastatel 2005 kuni 2008 (toimiku lk 51 pöördel), millest nähtub, et üldjuhul seadme- ja masinaoperaatorite ning oskustöötajate tunnitasu vähenes, kui nende vanus ületas 60 eluaastat. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd tegemist on enam kui 10 aastat vanade andmetega, ei saa nende alusel teha mistahes järeldusi selle kohta, kas või millisel määral mõjutab käesoleval ajal töötaja vanus tema töötasu suurust. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et üle 72 aastane terve veokijuhi igakuine töötasu on keskmisest madalam. Tegemist on kostja tõendamata väitega.
118.Hageja esitas kohtule tema tervisliku seisundi kohta tsiviilasjas nr 2-12-4675 läbi viidud ekspertiiside tulemused ja ekspertarstide istungitel antud ütlused (toimiku lk 125-126, lk 127, lk 128-129, lk 130), mis kõik kinnitavad, et hageja oleks olnud võimeline töötama, kui tal oleks olnud kutsehaigus ning tema töövõime kaotus ei olnud seotud vanusega. Kohus iseenesest nõustub kostja väitega, et tegemist ei ole asjakohaste tõenditega, sest poolte vahel puudub vaidlus selle üle, mida tuvastas kohus tsiviilasjas nr 2-12-4675. Pärast viidatud tsiviilasja lahendamist on möödunud mitu aastat ning hageja on saanud vanemaks, mistõttu võivad võimalikud vanusest tulenevad põhjused, mis võiksid mõjutada töötasu suurust, ilmneda alles nüüd. Vaatamata sellele oleks kostjal tulnud tõendada väiteid selle kohta, et hageja vanus tema töötasu suurust mõjutab ning selliseid tõendeid kostja kohtule ei esitanud.
119.Täiendavalt esitas hageja kohtule veoseveo üldtöökokkuleppe (toimiku lk 132), mis oli sõlmitud Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vahel. Tegemist oli kollektiivlepinguga, mis jõustus 01.05.2019. Selle kohaselt oli täistööajaga töötavate autojuhtide kuutasu alammäär alates 01.05.2019 950 eurot ja alates 01.05.2020 1000 eurot. Kostja esitas kohtule Autoettevõtete Liidu liikmete nimekirja (toimiku lk 143) ning kostja liidu liikmete hulka ei kuulu. Kohus nõustub kostja väitega, et iseenesest ei ole tegemist asjakohase tõendiga, sest kuivõrd kostja ei kuulu Autoettevõtete Liidu nimekirja, ei ole tema suhtes üldtöökokkuleppes sisalduvad nõuded kohalduvad. Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et hageja on tõendanud väiteid selle kohta, milline on keskmine veokijuhi töötasu täna ning see on oluliselt suurem talle seni igakuiselt tasutavast hüvitisest.
120.Lisaks esitas hageja Sotsiaalkindlustusameti 09.12.2019 tõendi (toimiku lk 131), milles on viidatud ekspertarst M T 09.12.2019 arvamusele. Tõendis on märgitud, et hageja töövõimekaotuse ulatus on 100% ning töövõime kaotus on 100% ulatuses tingitud kutsehaigusest. Tõendi kohaselt oli kutsehaigestumisest tulenenud tervisekahjustus aja jooksul progresseerunud. Seega on hageja tõendanud, et muutunud on tema töövõimekaotuse määr. Kohtul puudub alus kahelda Sotsiaalkindlustusameti tõendis toodud järelduste usaldusväärsuses
ning selles, et tõendis toodud järeldused on kooskõlas selles viidatud ekspertarsti järeldustega. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt ei ole hageja töövõimekaotuse määra tõus tingitud kutsehaigusest.
121.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alates 30.10.2018 välja igakuise hüvitisena 975,22 eurot ning kogumis ajavahemikus 30.10.2018 kuni 08.12.2019 tasumisele kuulunud hüvitisena 12 992,45 eurot. Alates 09.12.2019 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuine hüvitis brutosummas 1219,03 eurot. Kostja nõuded vastuhagiavalduses
122.Kostja esitas hageja vastu vastuhagi, milles ta tugines Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-4675, mille alusel pidi kostja tasuma alates 31.01.2012 igakuist hüvitist summas 483,81 eurot. Ajavahemikul 31.01.2012 kuni 23.01.2017 ehk kuni Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni tasus kostja hagejale hüvitist suuremas summas, kui ta oli selleks kohustatud. Kostja esitas hagejale enamtasutu tagastamise nõude 17.02.2017. Kostja nõudeõigus tekkis 23.01.2017, mil Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus. Kostja palus hagejalt välja mõista enamtasutud summana 10 218,10 eurot.
123.Hageja leidis, et vastuhagi nõue on aegunud ning vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on 73 aastane töövõimetu pensionär, kelle kutsehaigestumise põhjustas kostja ja kelle sissetulek on piiratud pensioni ning kostja hüvitisega. Muid sissetulekuid hagejal ei ole. Hagejal oli õigus eeldada talle tasutud summade õigsust. Kostja teenib aastas enam kui 32 000 000 eurot müügitulu ja enammakstud summade tagastamine ei mõjutaks kostja majanduslikku seisu. Kostja vastuhagi nõuded olid hagejale üllatuslikud. Kostja oleks võinud oma nõude maksma panna varem ning 17.02.2017 kostja hagejat oma nõudest ei teavitanud. Lisaks on vastuhagi nõue aegunud, sest kostjale oli juba eelmises kohtumenetluses hagi esitamise ajal 31.01.2012 teada, et hüvitis kuulub vähendamisele. Kostja nõuded aja eest enne 08.03.2016 on aegunud.
124.Kohus leiab, et hageja vastuväited kostja nõudele on alusetud ega võimalda jätta nõuet rahuldamata. Kohus ei nõustu hageja väidetega, et kostja nõuded on aja eest enne 08.03.2016 aegunud. Kostja tugines alusetult tasutu tagastamise nõude esitamisel VÕS § 1028. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 2 järgi ei saa üleandja või saaja saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus (VÕS § 1028 lg 2 p 1), õigus nõuda kohustuse täitmist on üleandmise hetkeks aegunud (VÕS § 1028 lg 2 p 2) või tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2 p 3). Kohus leiab, et käesolevas asjas ei esine asjaolusid, milliste kohaselt ei oleks kostjal kui üleandjal õigus nõuda saadut tagasi.
125.Kostja nõue hageja vastu on põhjendatud VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kostja eeldas hagejale maksete tegemisel, et ta täidab oma kohtuotsusest tulenevat kohustust. Alles Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsuse jõustumisel sai kostja teada, et tema kohustus langes ära. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab üleandja väitma, et saaja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (RK TKo 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (RK TKo 3-2-1134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (RK
TKo 3-2-1-65-14, p 10, 3-2-1-122-14, p 10). Kohtu hinnangul on kostja selgelt välja toonud, miks oli tema hagejale hüvitise maksmise kohustus alates 31.01.2012 osaliselt ära langenud. Pooled ei vaidle selle üle, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-4675 on jõustunud ja mõlema poole jaoks siduv.
126.TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Lisaks näeb TsÜS § 151 lg 2 ette, et alusetust rikkumisest tulenev nõue aegub, sõltumata TsÜS § 151 lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Kostja esitas hageja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude ning kostja sai teada selle nõude olemasolust siis, kui Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsus jõustus. Pooled ei vaidle selle üle, et see otsus jõustus 23.01.2017.
127.Alusetud on hageja väited, et kostja sai alusetu rikastumise nõudest teada varem ehk siis, kui ta tsiviilasjas nr 2-12-4675 hagi esitas. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja oleks tsiviilasjas nr 2-12-4675 esitatud hagis nõudnud alusetult tasutu tagastamist. Kostja nõudeõigus tekkis Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest ning see nõue oleks aegunud 23.01.2020. Kostja esitas vastuhagiavalduse kohtule 08.03.2019, mil tema nõue ei olnud veel aegunud.
128.Alusetud on hageja väited, et kostja nõude aegumisele oleks pidanud kohalduma TsÜS § 154. TsÜS § 154 lg 1 näeb ette, et korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Antud säte reguleerib olukorda, kus võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult korduvate kohustuste täitmist. Kostja ei ole esitanud hageja vastu korduvate kohustuste täitmisest tulenevat nõuet, vaid kogumina alusetult tasutu tagastamise nõude. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendist ei tulenenud hagejale mistahes korduvate kohustuste täitmise nõuet. Seega on hageja viited TsÜS § 154 lõikele 1 alusetud.
129.Iseenesest ei nõustu kohus ka kostja väidetega, et tegelikult kohaldub tema nõude aegumisele TsÜS § 157 lõige 1. TsÜS § 157 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Käesoleval juhul ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2016 otsusega kostja nõuet tunnustatud. Otsusega ei ole hagejalt kostja kasuks enamtasutud summat välja mõistetud. Otsus üksnes andis kostjale õigusliku aluse nõuda enamtasutu tagastamist. Seega ei kohaldu kostja nõude aegumisele TsÜS § 157 lg 1.
130.Kohus ei nõustu hageja väidetega, et nõude rahuldamine tema suhtes oleks vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 järgi ole õiguse teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas hoopis olukord, kus isik teab jõustunud kohtulahendi alusel, et talle on tehtud rahalisi makseid suuremas summas, kui kohustatud isik seda tegema pidi, kuid vaatamata sellele keeldub maksete saaja ülemäärase tagastamisest. Asjakohatud ja tõendamata on seejuures hageja väited seoses tema enda ja kostja majandusliku olukorraga. Õigusaktidest ei tulene, et kui võlausaldaja ja võlgniku varalised olukorrad on erinevad ning võlausaldajaks on märkimisväärset müügitulu saav juriidiline isik, ei pea füüsilisest isikust võlgnik oma kohustusi tema ees täitma. Hea usu põhimõttest lähtuvalt peab isik tegema kõik mõistliku selleks, et ta ei kahjustaks teisi isikuid (RK TKo 3-2-1-161-12, p 10).
Hagejal ei saanud pärast Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumist tekkida õigustatud ootust, et kostja ei nõua temalt enamtasutud summade tagastamist. Hageja ise pidi hea usu põhimõttest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et tagastada kostjale enamtasutu.
131.Kohus ei nõustu ka hageja väidetega, et ta sai kostja vastunõudest teada alles siis, kui sai kohtu vahendusel kätte vastuhagi. Kostja esitas kohtule 17.02.2017 kirja hagejale (toimiku lk 71), milles nõudis enammakstud kahjuhüvitise tagastamist. Kirjas viitas kostja sellele, et Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 23.01.2017 ning sellega mõisteti alates 31.01.2012 kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 483,81 eurot. Kuna hüvitist vähendati tagasiulatuvalt, palus kostja hagejal enamtasutud summa tagastada. Kiri oli saadetud hagejale posti teel. Täiendavalt esitas kostja kohtule väljavõtte oma väljaminevate kirjade registrist (toimiku lk 117), mille kohaselt saadeti hagejale kiri 17.02.2017. Kohtul puudub alus kahelda esitatud tõendite usaldusväärsuses. Kirja saatmise ajaks oli lõppenud pooltevaheline vaidlus tsiviilasjas nr 2-12-4675, mistõttu on alusetud hageja väited, et kostja oleks pidanud kirja saatma elektrooniliselt hageja lepingulisele esindajale. Hageja ei ole esile toonud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta ei saanud kätte kostja posti teel saadetud kirja tema kodusele aadressile.
132.Kostja esitas oma nõude hagejale ning vastuhagiavalduse enne, kui kostja vastunõue aegus. Riigikohus on leidnud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks üksnes erandlikel asjaoludel (RK TKo 3-2-1-129-11, p 10). Hageja ei ole käesolevas asjas selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Seega ei ole kostja vastunõue vastuolus hea usu põhimõttega.
133.Hageja esitas kohtule oma konto väljavõtte ajavahemikul 01.01.2014 kuni 31.12.2016 (toimiku lk 136) koos kokkuvõttega (toimiku lk 137). Kostja korrigeeris hageja esitatud tõendite alusel oma vastunõude suurust ja palus põhinõudena välja mõista 10 218,1 eurot. Seega puudub poolte vahel pärast hageja tõendite esitamist vaidlust küsimuses, milline oli hagejale alusetult tasutud summa. Hagejalt tuleb kostja kasuks alusetult saaduna välja mõista 10 218,10 eurot.
134.Lisaks põhinõudele palus kostja hagejalt välja mõista vastuhagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutuva viivise ja edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise. Sissenõutavaks muutuva viivise palus kostja hagejalt välja mõista seaduses sätestatud määras alates 07.03.2017, mil oli möödunud 17.02.2017 kirjas alusetult saadu tagastamiseks antud täiendav tähtaeg. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi peab saaja maksma saadu raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust lähtudes kuulub kostja sissenõutavaks muutunud viivisenõue rahuldamisele. Hagejalt tuleb kostja kasuks vastuhagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena välja mõista 1637,14 eurot. Kogumis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 10 218,10 eurot + 1637,14 eurot = 11 855,24 eurot.
135.Alates vastuhagi esitamisest 08.03.2019 tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude summalt 10 218,10 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse tegemise ajaks 30.03.2020 on sissenõutavaks muutunud viivise summa 870,65 eurot. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks sissenõutavaks muutunud viivisena kogumis välja mõista 1637,14 eurot + 870,65 eurot = 2507,79 eurot. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 10 218,10 eurot + 1637,14 eurot + 870,65 eurot = 12725,89 eurot. Tasaarvestuse teostamine
136.TsMS § 445 lg 1 näeb ette, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul tasaarvestada poolte nõuded rahuldatud osas.
137.Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldatakse tasaarvestuslik vastuhagi, tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha lisaks eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida, kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse (RK TKo 3-21-112-16, p 23, 2-10-11168, p 16).
138.Kohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 12 992,45 eurot. Kohus rahuldas vastuhaginõude ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 12 725,89 eurot. Rahuldatud nõuete osas tuleb teha tasaarvestus. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ühekordse hüvitisena 12 992,45 eurot – 12 725,89 eurot = 266,56 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõpeb kostja viivisenõue hageja vastu. Kogumis tuleb tasaarvestuse tulemusena mõista kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitisena 266,56 eurot ning alates 09.12.2019 tuleb kostjalt hageja R N kasuks välja mõista igakuine hüvitis brutosummas 1219,03 eurot. Menetluskulud
139.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas sätestab TsMS § 162 lg 4, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lisaks tuleneb TsMS § 163 lõikest 2, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
140.Kohus leiab, et käesoleval juhul esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kohtul analoogia korras kohaldada TsMS § 163 lõiget 1 ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi ja vastuhagi, mis lõpptulemusena ning arvestades tasaarvestuse ulatust, on võrreldav hagi osalise rahuldamisega. Kuigi tasaarvestuse tulemusena on kostja kohustatud tasuma hagejale edaspidi senisest suuremat igakuist hüvitist, ei olnud hageja nõus sõlmima kostjaga kompromissi, mis vastaks hagi tegeliku rahuldamise ulatusele. Lisaks loobus kostja menetluse käigus küll osaliselt oma nõudest, kuid seda alles siis, kui kohus juhtis hageja tähelepanu vajadusele välja tuua ning põhistada, kas hageja on nõus kostja arvestatud summaga või mitte. Kostja vähendas oma nõuet koheselt pärast seda, kui hageja vastuväited ja põhistused esitas. Eeltoodud asjaolusid kokku võttes leiab kohus, et põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam Kohtunik
osaliselt tühistatud TRK lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.