Menetlusosalised ja nende Hageja: OÜ Kroonikeskus (registrikood 10691092, asukoht: Iirise 8, 44305 Näpi), lepinguline esindaja: Signe Paap (e-post: esindajad [email protected]); Kostja: V. R. (isikukood xxxx, elukoht: xxxx, e-post: xxxx, xxxx). Istungi toimumise aeg
11. veebruar 2021
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Signe Paap; Kostja V. R..
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt V. R.’ilt hageja OÜ Kroonikeskus kasuks 967 (üheksasada kuuskümmend seitse) eurot ja 76 senti (sh põhivõlgnevus 861 eurot ja viivis 106.76 eurot).
3.Välja mõista kostjalt V. R.’ilt hageja OÜ Kroonikeskus viivis põhinõudelt (861 eurolt) alates 08.10.2020 kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,1% päevas.
4.Jätta menetluskulud kostja kanda ja välja mõista kostjalt V. R.’ilt hageja OÜ Kroonikeskus kasuks menetluskulud 407 (nelisada seitse) eurot (sh õigusabikulud osaliselt summas 207 eurot ilma käibemaksuta ja riigilõiv 200 eurot).
5.Välja mõista kostjalt V. R.’ilt hageja OÜ Kroonikeskus kasuks viivis menetluskuludelt (407 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Saata kohtuotsus hageja esindajale ja kostjale teadmiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.07. oktoobril 2020 esitatud hagiavalduse kohaselt 08.04.2018 sõlmisid Kroonikeskus OÜ ja V. R. üürilepingu xxxx aadressil xxxx asuva korteriomandi nr. xxxx kasutamiseks ning samal kuupäeval andis hageja üürieseme kostjale üle.
2.Leping sõlmiti tähtajalisena kuni 08.04.2020. 06.04.2020 tuletas hageja kostjale üüripinna vabastamise kohustust meelde. Kostja üüripinda ei tagastanud, misjärel 09.04.2020 ja 13.05.2020 nõudis hageja kostjalt üüripinna viivitamatut üleandmist. 09.04.2020 kostja vastas, et ta pikendab üürilepingut. 14.05.2020 teatas kostja, et ta loodab üüripinna vabastada mai lõpuks, mis saigi teoks, kui kostja 31.05.2020 üüripinna hagejale üle andis.
3.Kuna kostja oli üüri ja kommunaalkulude tasumisega regulaarselt viivituses, eksisteeris võlg ka üürisuhte lõppedes, mille kohta koostas kostja üüripinna tagastamisel 31.05.2020 omakäelise võlatunnistuse sõnaselge kinnitusega, et tal on üürilepingust tulenevatest maksetest jäänud tasumata 1 361 eurot, kuid arvestades asjaolu, et kostja tasus üürilepingu sõlmimisel 500 eurot, on kostja võla jääk hagi esitamise hetkel 1 361 – 500 = 861 eurot.
4.Hageja on seisukohal, et kostja võlatunnistus on deklaratiivne, mistõttu on asjakohane osutada Riigikohtu praktikale, millest tuleneb, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt nt Riigikohtu 02.05.2018 otsus tsiviilasjas nr. 2-1334922).
5.VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, mistõttu üürilepingu p.-s 3.7. kokkulepitud viivise päevamäära 0,1 % arvestades on viivise nõudesumma hagiavalduse esitamise päeval 106.76 eurot (861 /100*0,1*124).
2 (5)
2-20-14683
6.Lähtudes eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus summas 861 eurot, hagi esitamise hetkeks kogunenud viivis summas 106.76 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest viivisemääraga 0,1% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest, jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning määrata kostjalt väljamõistetud menetluskuludele viivis VÕS § 113 lõikest 1 tulenevas määras.
KOSTJA VASTUVÄITED
7.27. oktoobril 2020 esitatud vastuses (e-kirjas) kostja teatas, et ei ole nõudega nõus, kuna nõue on alusetu.
KOHTUISTUNG
8.Kohtuistungil hageja lepinguline esindaja jäi hagiavalduse juurde.
9.Kostja ei vaielnud vastu, et ta on allkirjastanud dokumendi võlgnevuse kohta. Samas selgitas kostja, et ta ei ole nõus võlgnevust hagejale tasuma, kuna hageja ei võimaldanud kostjal tema isiklikke asju (koti koos klientide andmetega ja kaartidega) üüripinnalt kätte saada. Kostjal ei ole enam suurt huvi nende saamiseks, sest ta on osa neist taastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile, kuulanud ära hageja esindaja ja kostja seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
11.Hagiavalduse kohaselt oli Kroonikeskus OÜ ja V. R. vahel 08.04.2018 sõlmitud tähtajaline üürileping xxxx aadressil xxxx asuva korteriomandi nr. xxxx kasutamiseks kuni 08.04.2020. Kostja tähtaegselt üüripinda hagejale ei tagastanud, vaid pikendas üürilepingut. Kostja andis hagejale üüripinna üle 31.05.2020. Kostjal oli üürilepingu lõppemise kuupäeval võlgnevus üüri ja kommunaalkulude osas, mistõttu koostas kostja 31.05.2020 omakäelise võlgnevuse kinnituse, et tal on hagejale tasumata võlgnevus 1 361 eurot. Kuivõrd kostja tasus hagejale üürilepingu sõlmimisel tagatisena ette 500 eurot, on hageja põhinõue kostja vastu 861 eurot (1 361 – 500). Hageja väidab, et kostja poolt 31.05.2020 koostatud omakäeline võlgnevuse kinnitus on deklaratiivne võlatunnistus. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja on ekslikult hagiavalduse resolutsioonis märkinud põhivõlgnevuse suuruseks 816 eurot, kuid hagiavalduses on läbivalt märkinud põhivõlgnevuse suuruseks 861 eurot. Põhivõlgnevuse suuruseks tuleb 861 eurot ka võlatunnistuses märgitud võla suurusest üürilepingu sõlmimisel ettetasutud summa maha lahutamisel. Menetluses hageja nõuet vähendanud ei ole. Kostja põhinõude suurusele vastu vaielnud ei ole, mistõttu leiab kohus, et hageja poolt nõutav põhivõlgnevus on 861 eurot ning hagiavalduse resolutsioonis märgitud 816 euro näol on tegemist hagejapoolse kirjaveaga.
12.Pooltel ei ole vaidlust kostja poolt võlatunnistuse andmise ja kostjal 861 eurot tagastamise kohustuse tekkimise üle. TsMS § 5 lg 1 tulenevalt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kostja oma vastuses hagile lihtsalt ei nõustunud hagiga ilma välja toomata, miks ta hagiga ei nõustu. Kohtuistungil vaidles kostja hagile vastu põhjusel, et hageja keeldus kostjale tagastamast kostja poolt üüripinnale unustatud isiklikke asju ning seetõttu leiab kostja, et temal puudub kohustus hagejale võlatunnistuse alusel 861 eurot tagastamiseks. 3 (5)
2-20-14683
13.Võlasuhte tekkimise õiguslikud alused on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 3, mille punkti 1 alusel võlasuhe võib tekkida lepingust. VÕS § 30 lg 1 tulenevalt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Eeltooduga on kohus tuvastanud, et poolte vaheline suhe on tekkinud võlatunnistuse alusel.
14.TsMS § 230 lg 1 tulenevalt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et 31.05.2020 koostatud võlgnevuse kinnitus on deklaratiivne võlatunnistus. Riigikohtu senise praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt 02.05.2018 otsuse 2-13-34922 p 13.1). Kuna käesolevas vaidluses ei ole pooled tõendamiskoormise jaotuses teisiti kokku leppinud, siis hagi rahuldamata jätmiseks pidi kostja tõendama, et tal ei ole hageja ees võlgnevust. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et tal on hageja ees võlgnevus. Kostja vastuväited hageja poolt temale isiklike asjade tagastamisest keeldumise kohta käesolevas vaidluses tähendust ei oma.
15.Lähtudes eeltoodust peab kohus põhjendatuks hagi rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõude 861 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks seisuga 07.10.2020 sissenõutavaks muutunud viivis 106.76 eurot ja viivis põhinõudelt määraga 0,1% päevas alates 08.10.2020 kuni põhinõude täitmiseni.
16.Käesolevas vaidluses on hagi hinnaks 1 282.03 eurot. TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Eeltoodu alusel ei pea kohus vajalikuks hagi rahuldamist rohkem põhistada. Menetluskulud
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda.
18.Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu 25.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 12). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). TsMS § 477 lg 7 tulenevalt kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. 4 (5)
2-20-14683
19.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on esitanud taotluse menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramiseks. Käesolevas tsiviilasjas vastas hageja esindaja TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõutele. Asja materjalidest nähtub, et hageja esindaja on 07.10.2020 esitanud hagiavalduse, sisuliselt 1,5 lk ning osalenud 11.02.2021 toimunud kohtuistungil, mis kestis 36 minutit ehk 0,57 tundi. Samuti on hageja tasunud 05.10.2020 hagiavalduse esitamisel riigilõivu 200 eurot.
20.17.02.2021 esitas hageja kohtuistungiga seoses tekkinud menetluskulude nimekirja ja palus kostjalt välja mõista kohtuistungiks ettevalmistamise 0,75 tunni eest 75 eurot ja kohtuistungil osalemise 0,75 tunni eest 75 eurot.
21.Käesolevas menetluses oli tegemist tsiviilkohtumenetluses tavapärase vaidlusega. Kohus leiab, et hageja esindajal kulus dokumentide analüüsimiseks, asjaosalistega suhtlemiseks asjaolude tuvastamiseks ning hagiavalduse koostamiseks kokku 1,5 tund. Hageja esindaja tunnitasu suuruseks on 100 eurot, millele käibemaksu ei lisandu. Kohtu arvates on esindaja tunnitasu suurus mõistlik. Eeltoodu põhjal kohus peab põhjendatuks hageja lepingulise esindaja õigusabi kulude suuruseks 207 eurot (100 eurot x 2,07 tundi), mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Samuti kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 200 eurot. Kohus ei nõustu hageja esindaja taotlusega kohtuistungiks ettevalmistumise eest tasu määramiseks, sest menetluses pärast hagi esitamist ei ole esitatud selliseid seisukohti ega tõendeid, milledest tingituna istungiks valmistamise vajadus tekkiks.
22.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on hagiavalduses nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
23.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 405, § 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 lg 1 sätete kohaselt. /digitaalselt allkirjastatud/
Ifret Mamedguseinov kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.