Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

TsiviilasiJõustunudTartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus · 22.02.2021

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
Kohtuasja number: 2-20-4723/9
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 22.02.2021
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3214

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Maakohus Roomet Sõnna

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number

22.veebruar 2021, Võru kohtumaja

Hagi ese

Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) hagi J. R. vastu kahju hüvitamiseks 150 eurot

Tsiviilasja hind Pooled ja nende esindajad

2-20-4723

Hageja Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu), registrikood 70003106, asukoht Roheline 64 Pärnu; epost: [email protected]; esindaja Annika Kruus, e-post: [email protected]; Kostja J. R. , isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ; esindaja adv Allar Laugesaar, Advokaadibüroo Lillo&Partnerid, e-post: [email protected]

RESOLUTSIOON

1.Hagi rahuldada.

2.Välja mõista J. R. Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) kasuks 150 (ükssada viiskümmend) eurot.

3.J. R. väljamõistetud summa tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pangas, viitenumber 2800049463, SWIFT kood (BIC):

EEUHEE2X.

Menetluskulude jaotus

4.Jätta menetluskulud J. R. kanda.

5.Menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue ja põhjendused 1.Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) esitas 26.03.2020 Tartu Maakohtule hagi J. R. (kostja) vastu keskkonnakahju 150 euro hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt püüdis kostja 22.08.2018 kalastuskaardi nr UT-22451783 alusel põhjaõngejadaga Väikesest Emajõest välja kaks alamõõdulist angerjat pikkusega L=46 cm/kaaluga 0,13 kg ja L=43 cm/kaaluga 0,1 kg ning ühe mõõdulise angerja pikkusega 63 cm/kaaluga 0,41 kg. Alamõõduliste angerjate püügiga tekitas kostja keskkonnale kahju kokku 150 eurot. Kalapüügiseaduse (KPS) § 10 lg 1 kohaselt on keelatud püüda kala, kelle pikkus on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust, välja arvatud käesoleva seaduse alusel kehtestatud õigusaktiga või ELi määrusega sätestatud kaaspüügi tingimustel. Kalapüügieeskirja (KPE) § 54 lg 2 punkti 2 kohaselt on siseveekogudes lubatud õngejadaga püügil alamõõdulise angerja kaaspüük sama kalaliigi mõõduliste isendite saagist kaalu järgi kuni 10%. Kalapüügieeskirja lisa 3 järgi on siseveekogudes angerja alamõõduks L= 50 cm. Tartu Maakohtu 26.08.2019 otsusega väärteoasjas nr x-xx-xxxx on tuvastatud, et kostja püüdis Väikesest Emajõest 22.08.2018 alamõõdulisi angerjaid. Sama asjaolu tõendavad ka tunnistajate R. K. ja J. T. ülekuulamise protokollid. 22.08.2018 koostatud sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt olid kostja poolt 22.08.2018 püütud kolmest angerjast kaks alamõõdulised. Sündmuskoha vaatlusel läbi viidud mõõtmise kohaselt oli angerja nr 1 pikkus L =46 cm ja kaal 0,41 kg, angerja nr 2 pikkus L =43 cm ja kaal 0,10 kg ning angerja nr 3 pikkus L=63 cm ja kaal 0,13 kg. Püüdes alamõõdulisi angerjaid kaaspüügi tingimusi rikkudes, rikkus kostja kalapüügiseaduse (KPS) § 10 lg-t 1. Kostja kahjustava ja keelatud tegevuse (alamõõduliste kalade püük) puudumisel ei oleks kahjulikku tagajärge saabunud (keskkonnakahju tekkinud), järelikult esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Keskkonnainspektsioon esitas 14.11.2018 kostjale ettepaneku keskkonnale tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitada. Kostja ei ole asunud kahju vabatahtlikult hüvitama. Hageja viitab võlaõigusseaduse (VÕS) § 133 ; KPS § 73 lg 1 p 2; lg 2, 3; lg 6 ja Vabariigi Valitsus 19.06.2015 vastuvõetud määrusele nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedel tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ (Määrus nr 67). Arvestades asjaolu, et alamõõdulise kala püük loetakse KPS § 71 lg 2 p 5 alusel kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks, on vastavalt KPS § 73 lg-le 6 kahju hüvitamise määr sama sätte lg 3 alusel määratud viiekordne määr. Väljapüütud mõõdulise angerja kaalust (0,41 kg) moodustasid kaks alamõõdulist angerjat (0,1 kg ja 0,13 kg) 56%. Kuivõrd 10% angerja kaasapüük oli lubatud ehk mõtteline osa ühest välja püütud alamõõdulisest angerjast, lähtutakse kahju hindamisel printsiibist, kus kahju suuruse määramisel tehakse otsus kahju tekitaja kasuks. See tähendab keskkonnale on kostja ülal nimetatud teoga kahju tekitanud ühe alamõõdulise angerja osas 150 eurot ((1) alamõõduliste isendite arv) x 30 (KPS § 73 lg 3 määr) x 5 (KPS § 73 lg 6 määr)= 150 eurot).

Hageja leiab, et kostja esitatud vastuväited ei lükka ümber nõuet ega nõude eelduste olemasolu. Jõustunud kohtulahendiga väärteoasjas nr x-xx-xxxx on kohus tuvastanud kostja poolt õigusvastase teo toimepanemise. Lahendiga on tuvastatud, et kostja püüdis kaks alamõõdulist angerjat ja jättis need vette tagasi heitmata, säilitades seega kalade üle valduse ning viis sellega alamõõduliste angerjate püügi lõpuni, rikkudes seejuures kalapüügiseaduse ja kalapüügieeskirja nõudeid. Kostja ei ole kohustust, tõendada süüd ja õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, kohaselt täitnud. Samas hagile lisatud tõenditega, peaasjalikult jõustunud kohtulahendiga, tunnistajate ülekuulamise protokollidega ning sündmuskoha vaatluse protokolliga on üheselt tõendatud järgmised kahju nõude aluseks olevate eelduste esinemine. Kostja poolt teo õigusvastasust välistava asjaolu, kalade eluvõimetuse, tuvastamiseks on vajalik kindlaks teha, milline oli kahe alamõõdulise angerja eluvõimelisus ülal toodud ajahetkel. Kostja ei ole üheselt ja ümberlükkamatult antud asjaolu tõendanud. Hageja leiab, et on eluliselt usutav, et mõlemad alamõõdulised angerjad olid ülaltoodud ajahetkel eluvõimelised. Seda kinnitab kostja enda vastus hagile, mille kohaselt oli vähemalt üks sumpa pandud alamõõduline angerjas elus. Samuti asjaolu, et kostja oli mõlemad alamõõdulised angerjad asetanud sumpa, mida kasutatakse eluskalade hoidmiseks. Kui alamõõduline angerjas oleks olnud püügivahendist eemaldamisel juba surnud, siis ei oleks olnud põhjendatud asetada eluvõime kaotanud angerjat sumpa teiste eluvõimeliste angerjate juurde. Kostja väide, et puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel, on alusetu. Tõendatud on, et kostja poolt Väikesest Emajõest püütud kolmest angerjast olid kaks alamõõdulised ning, et kostja ei heitnud alamõõdulisi angerjaid tagasi vette. Seega on tõendatud KPS tähenduses kahju tekitav tegu ning kalavarude kahjustamine kalade loomulikust elukeskkonnast hõivamise kaudu. Järelikult on põhjuslik seos kostja poolt toime pandud teo, alamõõduliste kalade vette mitte tagasiheitmine, ja tekkinud kahju vahel olemas. Kostja väide kalade juhuslikust konksu otsa sattumisest ei lange kokku kostja enda poolt viidatud Riigikohtu praktikaga. Nimelt loetakse kahju kalavarudele tekkinuks mitte püügivahendi vette asetamisega ega lihtsalt kalade veekogust välja võtmisega, vaid inimese teadliku tegevusetuse vormis teo toimepanemisega. See tähendab kalavarudele tekib kahju siis, kui inimene jätab keelatud kalade valduse endale ja seega on lõpule viinud kalade nende loomulikust elukeskkonnast eemaldamise, tekitades sellega omakorda kalavarudele negatiivse mõju. Kostja vastuväited 2.Kostja hagi ei tunnista, leiab, et hagiavaldus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja selgitab, et ta käis 22.08.2018 Väikesel Emajõel kalastamas. Kalastamiseks oli kehtiv kalastuskaart. Kostja sai õngejadaga neli angerjat, kellest vaid üks oli mõõduline ja elus. Üks angerjas oli alamõõduline ja elus ning selle kala lasi kostja kohe pärast õnge küljest lahtivõtmist vette tagasi. Üks alamõõduline angerjas oli surnud ja selle kala pani kostja sumpa. Neljas angerjas oli alamõõduline ning esmapilgul eluvõimetu (ei hakanud vette pannes ujuma). Kostja jättis ka selle kala sumbaga jõkke, et selguks, kas kala on elus või surnud. Nimetatud kala puhul ei võtnud kostja isegi konksu angerja suust, vaid lõikas konksu õnge küljest, et mitte kala rohkem vigastada. Kui alamõõduline angerjas oleks sumbas ujuma hakanud, oleks kostja kala jõkke tagasi lasknud. Kostja ei tõstnud ühtki angerjat paati ega kaldale. Sumba koos seal olnud kaladega tõstsid umbes pool tundi hiljem veest välja keskkonnainspektsiooni inspektorid, kes tuvastasid, et mõlemad alamõõdulised angerjad olid surnud. Mõõduline angerjas oli jätkuvalt elus. Kostja lõpetas Väiksel Emajõel õngejadaga püügi vaatamata kalastuskaardi kehtivusele, sest olukorras, kus kolm angerjat neljast olid alamõõdulised, polnud mingit mõtet angerjapüüki antud kohas jätkata.

Toimunud väärteomenetluses kohtuväline menetleja ja maakohus kostja argumente ei arvestanud. Kostja hinnangul on maakohtu lahend vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.03.2016 kohtuotsusega kohtuasjas nr 3-1-1-3-16, milles on alamõõduliste kalade püüdmisega seonduvat selgitatud. Kostja on seisukohal, et eluvõimetu kala vette mitteviskamisega ei ole keskkonnale kahju tekitatud. Kahju tekitamisest saab rääkida vaid juhul, kui tagasi vette viskamata jäetakse alamõõduline ja elujõuline kala. Kalastamisel ei ole võimalik vältida alamõõduliste kalade konksu otsa jäämist ega ka seda, et konksu otsa jäänud alamõõduline kala on surnud. Tegemist on mitte kalastaja tekitatud kahjuga. Tuleb eristada kahju tekkimise põhjustena alamõõdulise kala konksu otsa sattumist ja suremist ning eluvõimetu kala vette mitteviskamist. Riigikohus on oma 15.02.2017 kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-158-16 selgitanud, et keskkonnale ei ole kahju tekkinud, kui kostja ei ole kalavarusid kahjustanud ega halvendanud keskkonna seisundit. Antud juhul kostja oma tegevusega kalavarusid ei kahjustanud ega halvendanud keskkonna seisundit. Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud. Kostja vabastas kostja õnge otsa jäänud alamõõdulise ja elujõulise angerja koheselt. Surnud alamõõdulise angerja ning ujuma mitte hakanud (aga mitte veel surnud) alamõõdulise angerja pani kostja sumbaga jõevette, et näha, kas ujuma mitte hakanud angerjas pärast õnge otsast vabastamist muutub elujõuliseks või mitte. Sumbas oli ka lubatud mõõdus ja elus olev angerjas, kes oli elus kuni sumba väljatõstmiseni inspektorite poolt. Nimetatud asjaolu on kostja hinnangul oluline, sest näitab, et sumbas oli angerjatele sobiv hapnikurežiim ning alamõõduline angerjas ei surnud seal nt hapnikupuuduse tõttu. Kui alamõõduline angerjas oleks elus olnud, pidanuks inspektorid ta ise vette tagasi laskma. Kostja ei ole kaaspüügi reegleid rikkunud. KPE § 16 kohaselt saab kaaspüügi tingimuste rikkumiseks olla üksnes elujõulise kala vette tagasi mitte laskmine. Õigusvastane ei saa kuidagi olla see, et kalastaja õnge otsa jääb juhuslikult alamõõduline kala, ning et kalastaja ei lase vette tagasi elujõuetut kala. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.03.2016 kohtuotsuses nr 3-1-1-3-16 p 26 on selgitatud, et alamõõdulise kala püüdmisena ehk objektiivset koosseisu täitva teona tuleb kõne alla üksnes alamõõduliste kalade vette tagasi laskmata jätmine; tagasilaskmiskohustuse all on silmas peetud üksnes elusat kala. Kalavarude jätkusuutliku kasutamise eesmärki on võimalik saavutada üksnes elusate kalade abil. Hageja on jätnud täiesti tähelepanuta selle, et kostja soovis igati vältida kahju tekkimist. Kostja pani ujuma mitte hakanud (aga mitte veel surnud) alamõõdulise angerja sumbaga jõevette, et näha, kas ujuma mitte hakanud angerjas pärast õnge otsast vabastamist muutub elujõuliseks või mitte. Kostja lõpetas Väiksel Emajõel õngejadaga püügi vaatamata kalastuskaardi kehtivusele koheselt, kui selgus, et õnge otsa satuvad alamõõdulised kalad. Kokkuvõttes on kostja seisukohal, et kostja tegevuse tõttu ei ole keskkonnale kahju tekkinud ning kostja tegevus ei ole õigusvastane. Samuti puudub põhjuslik seos kostja tegevuse (eluvõimetu kala vette tagasi mitte viskamine) ja tagajärje vahel. Põhjuslik seos esineb antud juhul juhusliku sündmuse (alamõõdulise kala konksu otsa sattumine) ja tagajärje vahel. Kohtu põhjendused

Kokkuvõtlikes seisukohtades jääb kostja varasemalt antud selgituste juurde ja leiab jätkuvalt, et ei ole kaaspüügi tingimusi rikkunud ja sellest tulenevalt ei saa kahju tekitamisest KPS § 73 tähenduses rääkida. Kostja tegevuse tõttu keskkonnale kahju ei tekkinud ning tõendatud ei ole kostja poolt kahju tekitamine. Surnud kalade tagasiheitmise kohustust seadus ette ei näe. Alamõõdulise kala konksu otsa sattumine ja seal suremine ei ole kahjuks välditav ja seega ei saa kalastaja selle eest vastutada. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et hagile lisatud tõenditega, peaasjalikult jõustunud kohtulahendiga, tunnistajate ülekuulamise protokollidega ning sündmuskoha vaatluse protokolliga on üheselt tõendatud järgmised kahju nõude aluseks olevate eelduste esinemine. Kohus on väärteoasja arutamisel märkinud, et hageja inspektorite ütlused on käesoleva vaidluse seisukohalt olulises küsimuses vastuolulised. Vastavalt TsMS § 232 lg 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Väärteoasja menetlemisel ei ole tuvastatud kahju tekkimise ja seega kogu käesoleva vaidluse keskset asjaolu, milleks on elujõulise kala vette tagasi mitte viskamine. Hageja seisukoht alamõõduliste angerjate eluvõime kohta sumpa panemise ajahetkel, on ebaõige ega tulene loogiliselt ka mitte ühestki tõendist. Kostja on selgitanud, et üks alamõõduline angerjas oli juba õnge otsas surnud ning teine alamõõduline angerjas esmapilgul eluvõimetu (ei hakanud vees ujuma). 4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Hageja nõuab kostjalt keskkonnale tekitatud kahju hüvitist selle eest, et kostja teostas 22.08.2018 Väikesel Emajõel kalastuskaardi alusel põhjaõngejadaga harrastuslikku kalapüüki, mille käigus püüdis kaks alamõõdulist angerjat, millega kostja rikkus kalapüügiseaduse nõudeid. Kohus leiab, et sellise nõude õiguslikuks aluseks on KPS § 73 lg 2,3 ning KPS alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määrus nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“. Asja materjalidest järelduvalt ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kostja teostas 22.08.2018 Väikesel Emajõel kehtiva kalastuskaardi alusel põhjaõngejadaga kalapüüki, mille käigus püüdis mh ka alamõõdulisi angerjaid. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt 22.08.2018 Väikesest Emajõest püütud kaks alamõõdulist angerjat olid eluvõimelised ja kas kalavarudele on kostja poolt tekitatud kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Samuti on vaidlus selles, kas hageja on tõendanud keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduse ning keskkonnale kahju tekkimise. Hagejal tuleb keskkonnale kui avalikule õigushüvele tekitatud kahju eest hüvitise nõudmiseks tõendada, et kalavarudele on kostja poolt tekitatud kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Hageja peab tõendama eeskätt asjaolu, et kostja on põhjustanud hagis toodud kahe alamõõdulise angerja eluvõime kaotuse.

7.Järgnevalt hindab kohus, kas hageja on tõendanud kahju tekkimist keskkonnale. KPS § 73 lg 2 kohaselt tuleb kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitada. Sama § lg 1 p 2 järgi loetakse kala- ja veetaimevarule kahju tekitamiseks kaaspüügi tingimusi rikkudes sellise kala püüdmist, mille pikkus on väiksem käesoleva seaduse alusel sätestatud alammõõdust. KPS § 73 lg 3 sätestab, et kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud käesoleva § lg 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi või veetaime ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 1 kohaselt kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju, va KPS § 73 lg 5 nimetatud juhul, hüvitamise määrad on nimetatud lisas 1. Lisa 1 kohaselt on angerja kahju hüvitamise määr isendi kohta 30 eurot. KPS § 73 lg 6 tulenevalt kalavaru kahjustamise korral käesoleva seaduse § 71-s nimetatud rikkumise toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr. Tulenevalt KPS § 71 lg 2 p 5 loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks alamõõdulise kala püük. KPS § 73 lg 7 tulenevalt kantakse kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitis riigieelarvesse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 133 lg 1 järgi tuleb keskkonnaohtliku tegevusega kahju tekitamise puhul hüvitada ka kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Hüvitada tuleb samuti kahju suurenemise ärahoidmiseks või kahju tagajärgede leevendamiseks rakendatud mõistlike abinõudega seotud kulud ning nende abinõude rakendamisest tekkinud kahju. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 defineerib keskkonnahäiringu, milleks 6 (8)

8.Eeltoodust järeldub, et keskkonnale kui avalikule õigushüvele tekitatud kahju eest hüvitise nõudmiseks peab kalavarudele olema tekitatud mingi kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Kuigi keskkonnakahju suurust ei saa määrata kindlaks tavapärase diferentsihüpoteesi abil (VÕS § 127 lg 1), peab ka keskkonnakahju hüvitamise nõude maksmapanekul kahju vähemalt keskkonnahäiringu mõttes olema tekkinud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-158-16 p 19, 20 selgitanud, et kalavaru kahjustamiseks loetakse kalale kahju tekitamist mh kala loomulikust elukeskkonnast eraldamisega, kui sellise tegevusega kaasnes õigusaktide nõuete rikkumine. Hageja leiab, et kahju on tekitatud kuna kostja ei heitnud alamõõduliste angerjate avastamisel neid vette tagasi, säilitades nende üle valduse. Kostja leiab, et püügivahendisse jäetud eluvõimetute kalade vette mitteviskamisega ei ole keskkonnale kahju tekkinud; puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kohus nõustub hagejaga, et kostja esitatud vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kohtu hinnangul on kostja kahe alamõõdulise angerja püüdmisega tekitanud keskkonnakahju. Hageja poolt esitatud sündmuskoha vaatluse protokollis ja selle lisades ( tl 10-12) on fikseeritud kostja poolt Väikesest Emajõest püütud kaks alamõõdulist angerjat. Nimetatud asjaolusid kinnitasid väärteoasjas ka tunnistajad R. K. ja J. T. ülekuulamiste protokollides, mh märkides, et kostja ei lasknud kaht alamõõdulist angerjat Väike-Emajõkke tagasi, vaid hoiustas need oma sumbas ning säilitas seega nende üle valduse. Kohus nõustub hagejaga, et eluliselt on usutav, et mõlemad alamõõdulised angerjad olid püügivahendisse jäämisel eluvõimelised. Nimetatud asjaolu kinnitab ka kostja väärteomenetluses esitatud kaebuses, kus kostja hinnangul olid alamõõdulised kalad vaevalt eluvõimelised ( tl 5 pöördel). Samuti ei ole kostja oma vastuses hagile välistanud ühe alamõõdulise angerja eluvõimelisust (tl 32 pöördel). Kostja poolt sumpa, mis on mõeldud eluskala hoidmiseks, asetatud kalade puhul saab kohtu arvates eeldada, et need olid eluvõimelised. Seega eemaldas kohtu hinnangul kostja oma tegevusega alamõõdulised väljapüüdmise hetkel eluvõimelised angerjad nende loomulikust elukeskkonnast Väikesest-Emajõest ning võimaldas nimetatud tegevusega olukorra tekkimise, mille tõttu kaks alamõõdulist angerjat ei olnud pool tundi hiljem enam eluvõimelised. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja poolt püütud kalad olid eluvõimelised, ei ole kostja vastuväide, mille kohaselt ta ei ole kostja rikkunud kaaspüügi reegleid arvestades KPS § 16, asjakohased.