Võlaõigus › Töövõtulepingud

2-20-10477 Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Y OÜ esitas 20.07.2020 Harju Maakohtule hagi XX vastu mais ja juunis 2020 töötatud aja tuvastamiseks.

2-20-10477 kostja elukoha aadress, tuleb lähtuda Eesti Vabariigis asuvast aadressist. Kui kostja elukoht ka oleks hüpoteetiliselt Soome Vabariigis, ei saaks kostja seal kasutada Eesti Vabariigi registris olevat sõiduautot, kuna see konfiskeeritaks. Maakohus võttis pärast puuduste kõrvaldamist määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. Kostja määruskaebusele vastust ei esitanud. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on lõppjärelduses õige ja määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb aga täiendada menetluskulude jaotusega ning muuta TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel osaliselt määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. Kohtualluvus on TsMS § 69 lg 1 esimese lause järgi isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus ning TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Maakohus jättis hagi menetlusse võtmata, leides, et hagi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid leiab, et maakohus on seejuures ebaõigesti tuginenud Brüssel I määrusele. Alates 10.01.2015 hakati kohaldama Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määrust nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis määrus). Seetõttu tuleb kohtualluvust kontrollida Brüssel I bis määruse alusel. Kuna asja õige lahendamise seisukohast tähtsust omavad artiklid on määrustes samas sõnastuses, ei muuda see eksimus maakohtu määrust lõppjäreldustes valeks. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimuse parandada, asendades maakohtu viited valele määrusele käesoleva määruse põhjendustega. Brüssel I bis määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Teise liikmesriigi kohtusse võib hagi esitada üksnes II peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras (art 5 lg 1). Seejuures määruse art 7 lg 1 punkti a järgi võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Sama sätte punktist b tulenevalt käsitletakse asjaomase kohustuse täitmise kohana teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule, kuna kostja elukoht ei ole Eestis ning kostja täitis käsundi Soome Vabariigis. Olukorras, kus kostja töötas Soomes ja tema registreeritud elukoht on Soomes, pole põhjust järeldada, et tegelikult on kostja elukoht siiski Eestis. Määruskaebuse lahendamise seisuga nähtub rahvastikuregistrist, et kostja elukoha aadress on Soome, KKK. Samuti on hageja poolt viidatud tsiviilasjas nr 2-20-121361 kostja 28.11.2020 kohtule kinnitanud, et elab alates 09.04.2014 alaliselt Soomes. Seega lähtus maakohus õigesti sellest, et kostja elukohaks on Soome Vabariik. Ekslik on kaebaja väide, et kuna puudub tõsikindel kostja elukoha aadress,

2-20-10477 tuleb lähtuda Eesti Vabariigis asuvast aadressist. Selliseks järelduseks ei anna alust ka tõik, kas kostja sõiduauto on registreeritud Eesti või Soome registris. Maakohus leidis õigesti, et hagi ei alluks Eesti kohtule ka juhul, kui käsitada pooltevahelist lepingut töölepinguna. Brüssel I bis määruse art 22 lg 1 kohaselt võib tööandja algatada kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus. Seega on maakohus põhjendatult keeldunud TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hagi menetlusse võtmist takistab ka hagejal tuvastushuvi puudumine. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määrust. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja palub tuvastada käsunduslepingu alusel kostja poolt sooritatud tundide arv. Seda aga TsMS § 368 lg 1 ei võimalda. Faktiliste asjaolude tuvastamist ei saa kohtus nõuda (vt Riigikohtu 02.10.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-17-11858, p 10). Seetõttu esineb alus menetlusse võtmisest keeldumise kohta ka TsMS § 371 lg 1 p 1 järgi. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse määruskaebusele lisatud tõendite (soomekeelne leping hageja ja K Oy A vahel ning väljatrükk Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna 21.08.2020 vastusest hageja päringule tsiviilasjas nr 2-20-121361) vastuvõtmiseks. Määruskaebuse põhjendamiseks võib TsMS § 662 lg 3 kohaselt esitada uusi väiteid ja tõendeid. Samas tuleb tõendite vastuvõtmisel hinnata, kas tegemist on asjakohaste tõenditega. Tõendid jäävad TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata, kuna need ei oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Määruskaebuse lahendamine ei sõltu hagejale teises tsiviilasjas maksekäsuosakonna poolt antud selgitustest. Samuti ei oma kaebuse lahendamisel tähtsust, kas hageja andis või ei andnud kostjale nõusoleku aadressi enda elukohana kajastada. Seega ei sõltu määruskaebuse lahendamine kaebusele lisatud tõenditele antavast hinnangust. Dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja füüsiliselt tagastada. Vaidlustatud määruses puudub menetluskulude jaotus. Samas on hagi menetlusse võtmisest keeldumise määrus menetlust lõpetav lahend ja TsMS § 173 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb selles otsustada menetluskulude jaotus. Kuigi kaebus menetluskulude jaotuse puudumisele ei tugine, peab kohus TsMS § 173 lg 2 kohaselt menetluskulude jaotuse kohtulahendis märkima ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Seetõttu saab ringkonnakohus vastava puuduse omal algatusel kõrvaldada ja maakohtu määrust menetluskulude jaotusega täiendada. Kuna hagi jääb menetlusse võtmata, jäävad maakohtu menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda. Kuna maakohus ei määranud kulusid rahaliselt kindlaks, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 järgi saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.