XX hagi AutoSalong OÜ vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. novembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AutoSalong OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3885,11 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja Martin Ellervee Kostja (apellant) AutoSalong OÜ (registrikood 11440831), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Menetluse liik
Asja läbivaatamine 22. jaanuari 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 16. novembri 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-20-1903, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis AutoSalong OÜ-lt XX kasuks välja mõistmata 386,32 eurot ja sellelt arvestatava viivise.
2.Jätta AutoSalong OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud AutoSalong OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 5. veebruaril 2020 Harju Maakohtule AutoSalong OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 3983,64 eurot ning viivise seaduses sätestatud määras alates
8.augustist 2019 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13. märtsil 2019 sõiduki Ford Tourneo (sõiduk) müügilepingu (müügileping, leping). Pärast lepingu sõlmimist ja ostuhinna tasumist anti sõiduk samal päeval hagejale üle. Sõiduki kasutamisel ilmnes, et jahutusvedelik väheneb ja paisupaagis on surve. Hageja pöördus 2019. a maikuus aktsiaseltsi INFO-AUTO teenindusse sõidukil esineva vea tuvastamiseks. Teeninduses tuvastati, et jahutussüsteemis on surve, mida seal olema ei peaks ja mis viitab mootoriplokis olevale võimalikule veale. Kuivõrd aktsiaselts INFO-AUTO mootori remonti ei teosta, siis pöördus hageja APL Motors OÜ poole. APL Motors OÜ-s tuvastati, et mootorit on varasemalt remonditud või mootor on lahti võetud. Mootoriploki esimese silindri hülss on pragunenud ja selle tulemusena pääsevad heitgaasid jahutusvedeliku kambrisse ning põhjustavad süsteemis surve ja jahutusvedeliku kao. Mootoriplokki ei ole võimalik remontida ja see tuleb asendada uue või kasutatud plokiga. Hageja saatis 23. mail 2019 kostjale e-kirja, et teavitada kostjat tuvastatud veast ja teha ettepanek edasise osas. Kostja 27. mail 2019 saadetud e-kirjas ettepanekuga ei nõustunud ja pakkus mootoriploki vahetust kostja juures hageja kulul eeldusel, et hageja väide vigade kohta vastab tõele. Hageja järeldas sellest, et kostja keeldub puuduste tunnistamisest ja parandamisest, mistõttu tellis hageja ise parandustööd. Remonttööde käigus kontrolliti ühtlasi sõiduki pihusteid ning selgus, et pihustid ei tööta nõuetekohaselt (ei vasta tehase antud parameetritele) ja tuleb asendada. Samuti ilmnes, et sõidukil esineb ka teisi puuduseid: siduriketas koos survelaagriga oli vigane (kettast oli tükk väljas), mis võis olla seotud mootoril esinevate vigadega, kuid viitab hageja hinnangul vähemalt sõiduki varasemale halvale kasutusele ja hooldusnõuete rikkumisele. Kokku kulus hagejal mootori ja pihustitega seotud puuduste kõrvaldamisele 3597,32 eurot ning defektse siduriketta ja survelaagri asendamisele 386,32 eurot. 23. juulil 2019 edastas hageja kostjale nõude hüvitada lepingu rikkumisega tekitatud kahju hiljemalt 7. augustil 2019. Kui hageja nõuet ei ole võimalik kvalifitseerida müügilepingu rikkumisega tekitatud kulutuste hüvitamise nõudena võlaõigusseaduse (VÕS) § 222 lg 5 järgi, siis palus hageja nõue rahuldada VÕS § 115 lg 1 alusel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja ostis kasutatud (5 aastat vana) sõiduki, mille läbisõit oli müügilepingu sõlmimise hetkel 78 339 km. Hageja ei saanud eeldada, et ostetud sõiduk on samaväärne uue sõidukiga ega ka seda, et sõiduk ei vaja kuluvate osade välja vahetamist. Müügilepingus on hageja kinnitanud teadlikkust sellest, et tegemist on kasutatud sõidukiga ja võttis endale võimaliku purunemise,
rikki mineku ja defektide riski. Samuti on lepingus kokku lepitud, et hageja ostab sõiduki sellises seisukorras, nagu see on. Müügilepingu sõlmimise hetkel sõidukil hageja väidetud puuduseid ei esinenud, mistõttu ei vastuta kostja puuduste eest. Sõiduk läbis 13. märtsil 2019 Maanteeametis riikliku tehnoülevaatuse, kus tuvastati, et sõiduk on tehniliselt korras. Hageja on pärast müügilepingu sõlmimist läbinud sõidukiga ligikaudu 1600 km. Sõidukite remondiga tegelev Abja Autokeskus OÜ ja vanemtehnik/diagnostik AT on asunud seisukohale, et müügilepingu sõlmimise hetkel ei saanud sõidukil esineda hageja väidetud puuduseid. Seda on kinnitanud ka asjatundja JL. Võib eeldada, et väidetav eelnev mootori lahti võtmine/remontimine on toimunud ajal, mil sõiduk oli hageja valduses. Samuti ei saanud lepingu sõlmimise hetkel esineda probleeme pihustitega, kuivõrd mootor töötas tõrgeteta. Väidetavad siduriketta ja survelaagri vead on eriteadmistega isikute selgituste kohaselt tavapärased. Hageja ei saa nõuda kulutuste hüvitamist, sest hageja ei ole kostjalt nõudnud sõiduki parandamist ega andnud kostjale võimalust sõiduk üle vaadata. Asjaolust, et sõidukil on väidetavalt probleeme ka pihustitega, sai kostja esimest korda teada 23. juulil 2019 esitatud kulutuste hüvitamise nõudest. Sellest, et hageja heidab kostjale ette ka väidetavaid puuduseid seoses sidurikomplekti ja survelaagriga, sai kostja esimest korda teada hagiavalduse kätte saamisel. Kostja ei ole hagejale kordagi teatanud, et keeldub sõiduki parandamisest. Hagejal ei saa olla alternatiivselt kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel, kui hageja nõuab VÕS § 222 lg 5 alusel kulutuste hüvitamist. Ka juhul, kui hagejal selline nõudeõigus esineb, tuleb nõue jätta rahuldamata, kuivõrd kostja ei ole müügilepingut rikkunud ja hageja ei ole kostjalt nõudnud parandamist. Samuti on kulutused kokku summas 3983,64 eurot ebamõistlikult suured. Balti Autoosad Aktsiaseltsi hinnapakkumisest nähtub, et APL Motors OÜ arvel kajastatud materjalide mõistlikuks maksumuseks on 1164,79 eurot. Abja Autokeskus OÜ pakkumisest nähtub, et sõiduki mootori remondi mõistlik maksumus on 750 eurot. Juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, siis tuleb kostjat kohustada täitma rahalist kohustust hageja ees vaid juhul, kui hageja on kostjale tagastanud sõiduki väljavahetatud osad. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 16. novembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3597,32 eurot ning viivise põhivõlgnevuselt seaduses sätestatud määras alates 8. augustist 2019 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kohus määras, et kostjal tuleb hagejale tasuda põhivõlgnevus ja viivis juhul, kui hageja on kostjale tagastanud sõiduki väljavahetatud osad, s.o sõiduki mootori ja pihustid. Menetluskulud jättis maakohus 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. Puudub vaidlus, et 13. märtsil 2019 sõlmisid hageja ja kostja sõiduki müügilepingu, mille alusel kostja andis hagejale üle sõiduki ja hageja tasus selle eest kokkulepitud summa. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingus on ette nähtud hageja kohustus arvestada, et sõidukil esinevad hagis nimetatud puudused. Nimelt on hageja lepingus kinnitanud, et ta on teadlik sõiduki tehnilisest seisukorrast ja puudustest, et tegemist on pruugitud sõidukiga, mille tehniline ressurss on osaliselt kasutatud ja seetõttu teatud osad või sõlmed võivad puruneda või vajavad vahetamist ning sõiduki vastuvõtmisega võtab ostja endale kõik riskid sõiduki edasises purunemises, rikki mineku või defektide eest. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja näol tegemist tarbijaga VÕS § 1 lg 5 mõttes. Kuivõrd sõiduki puudused ilmnesid varem kui kuus kuud pärast sõiduki üleandmist, tuleb VÕS § 218 lg 2 alusel eeldada, et need olid olemas sõiduki üleandmise ajal. Müügilepingu p-d 3.2, 3.3 ja lisamärkuste p 2 on tühised tüüptingimused ja ka tühised VÕS § 237 lg 1 alusel.
Hageja esitatud APL Motors OÜ ja aktsiaseltsi INFO-AUTO arvamused tõendavad, et sõiduk ei vastanud keskmisele kvaliteedile VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 mõttes. Hagejal oli õigus eeldada, et kasutatud sõidukil, mille kohta on müügikuulutuses kinnitatud, et tegemist on ilusa, puhta ja korraliku autoga, mis on hooldatud lõpuni, on mootor, mis võimaldab sõidukit probleemideta kasutada, ja töökorras pihustid. Seetõttu ei vastanud sõiduk lepingutingimustele, kuivõrd see ei olnud kasutatud sõiduki kohta vähemalt keskmise kvaliteediga. Puuduste esinemist ei lükka ümber kostja esitatud AT ja Abja Autokeskus OÜ arvamus, kuivõrd nad ei ole sõidukit ja selle mootorit vahetult üle vaadanud. Vastuoluliste tõendite puhul tuleb juhinduda arvamusest, mille on andnud asjatundja, kes on saanud sõiduki seisukorda vahetult kontrollida. Hagi ei ole võimalik rahuldada VÕS § 222 lg 5 alusel, kuivõrd selle kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamisest olukorras, kus kostjale oleks antud võimalus hageja esitatud väited üle kontrollida. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja võimaldas kostjal mõistliku aja jooksul kõrvaldada pihustite, siduriketta ja survelaagriga seonduvad puudused. Hageja taotles alternatiivselt nõude rahuldamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Kuivõrd tõendatud on, et kostja müüs hagejale sõiduki, mis ei vastanud lepingutingimustele, siis on kostja lepingut rikkunud. Hageja on mootoril puuduste esinemist tõendanud APL Motors OÜ mootorivigade kokkuvõtte ja aktsiaselts INFO-AUTO seisukohaga ning pihustitel puuduste esinemist APL Motors OÜ pihustite seisukorra kokkuvõttega. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et sidurikettal ja survelaagril esinevaid puuduseid tõendab APL Motors OÜ arve, mistõttu jättis hageja nõude 386,32 euro ulatuses rahuldamata. Maakohus leidis, et kostja vastutab lepingu rikkumise eest, kuivõrd tegemist on tarbijale müügiga ja puudused ilmnesid vähem kui kuue kuu jooksul sõiduki üleandmisest. Kahju tekkimist tõendavad Autohandel OÜ ja APL Motors OÜ arve ning nende tasumiseks tehtud ülekannete väljavõtted. Tekkinud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga, kahju oli rikkumise tagajärjena ettenähtav ja esineb põhjuslik seos. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et täitmata on VÕS § 115 lg-s 2 sätestatud eeldus, mille järgi võib kahju hüvitamist nõuda pärast täiendava tähtaja möödumist. Hageja teavitas kostjat 23. mai 2019. a e-kirjas sõiduki mootoril esinevatest puudustest. Kostja ei keeldunud kategooriliselt puuduste kõrvaldamisest, kuid märkis, et on selleks valmis, kui hageja tasub täiendavad 750 eurot. Seda ei saa pidada heauskseks valmisolekuks rikkumise heastamiseks, mistõttu ei pidanud hageja andma täiendavat tähtaega. Eelnevast tulenevalt rahuldas maakohus hageja nõude mootori ja pihustitega seotud puuduste kõrvaldamisest tekkinud kahju hüvitamiseks ja viivise välja mõistmiseks. VÕS § 222 lg 3 ja § 189 lg 1 järgi tuleb kostjal hagejale tasuda välja mõistetud summa juhul, kui hageja on kostjale tagastanud sõiduki väljavahetatud mootori ja pihustid. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja millega jäeti menetluskulud 90 % ulatuses kostja kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Müügilepingu p-d 3.2, 3.3 ja lisamärkuste punkt 2 ei ole tühised. Maakohus on ekslikult tuginenud ringkonnakohtu 28. septembri 2018. a otsusele asjas nr 2-17-8502, milles käsitletud müügilepingu sarnasus praeguse asjaga ei ole teada ning jätnud kostja 3. oktoobri ja
23.oktoobri 2020. a menetlusdokumentides esitatud väited käsitlemata. Maakohus on VÕS § 237 lg-st 1 ekslikult järeldanud, et müüja vastutust välistavad kokkulepped on tühised.
Samuti puudutavad nimetatud lepingupunktid lepingu eset ja selle kokku lepitud kvaliteediomadusi, mistõttu ei saa neid lugeda hagejat ebamõistlikult kahjustavaks VÕS § 42 lg 2 kohaselt, ning kohus ei ole sellega mitte nõustumist ka põhjendanud. Müügileping ei näe ette, et müüja ei vastuta juhul, kui asi ei vasta lepingutingimustele. Pooled sõlmisid müügilepingus kokkuleppe sõiduki kvaliteedi kohta (p 3.2 ning ostja kinnituste p-d 2 ja 4) ja sõiduk vastas lepingutingimustele. Lepingus ei ole kokku lepitud ega sisaldu ka müügikuulutuses, et sõiduk peab vastama keskmisele või sellest paremale seisukorrale. Sõidukil ei esinenud müügilepingu sõlmimise hetkel hageja väidetud puuduseid. Maakohus on ebaõigesti jätnud kõik kostja sellega seoses esitatud tõendid ja väited hindamata. Abja Autokeskus OÜ arvamuse ja hageja enda esitatud eriteadmistega isiku RK arvamuse järgi on kasutatud sõidukitel pihustite probleemid tavapärased. Abja Autokeskus OÜ, AT ja JL arvamuse järgi hülsi mõra ja pihustite kahjustuse olemasolul avalduksid need ka koheselt ja neid ei oleks võimalik varjata. Kuivõrd lepingu sõlmimise hetkel töötas mootor häireteta ja hageja on pärast lepingu sõlmimist läbinud sõidukiga ligikaudu 1600 km, siis on kostja tõendanud, et puuduseid lepingu sõlmimisel ei esinenud. Samuti on maakohus jätnud käsitlemata kostja väited, et sõiduk ei ole lepingu sõlmimise hetke seisuga avariisse sattunud ning kostja ei ole lahti võtnud ega remontinud mootorit. Võib eeldada, et need asjaolusid esinesid ajal, mil sõiduk oli hageja valduses. Maakohus on jätnud hindamata hageja nõude vastuolu hea usu põhimõttega. Hageja ei võimaldanud kostjale sõiduki ülevaatust ega olnud kostjal ka sel põhjusel võimalik sõidukit parandada, mis on toonud kaasa olukorra, kus vastava ekspertiisi teostamine sõiduki puuduste tekkepõhjuste kohta ei ole enam võimalik. Seda on kinnitanud ka ekspert RP. Olukorras, kus hageja on juba parandamiskulud kandnud, ei ole võimalik esitada kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Isegi, kui selline nõudeõigus esineb, siis oleks tulnud nõue jätta rahuldamata, kuivõrd kostja ei ole lepingut rikkunud ja hageja ei andnud kostjale võimalust rikkumine heastada, nagu nõuab VÕS § 115 lg 2. Kostja andis koheselt hagejale teada, et soovib sõiduki üle vaadata ja oli valmis teostama võimalikud parandustööd enda juures, mistõttu ei olnud alust jätta VÕS § 115 lg 3 alusel täiendav tähtaeg määramata. Kuivõrd hageja põhinõue on alusetu, siis ei saa nõuda ka viivist. Asjaolu, et kostjale ei võimaldatud sõiduki ülevaatust ega parandamist, annab aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Samuti on hageja kantud kulud ebamõistlikult suured. Maakohus on kasutatud varuosade ja remondi maksumuse osas jätnud põhjendamatult arvestamata kostja selle kohta esitatud tõendid (Balti Autoosad Aktsiaselts ja Abja Autokeskus OÜ pakkumised). Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejal kui füüsilisel isikul ei pruugi olla võimalik osta varuosasid sellise hinnaga, nagu pakutakse kostjale kui juriidilisele isikule ja äripartnerile, sest jättis tähelepanuta, et varuosi ei soetanud hageja füüsilise isikuna, vaid need ostis APL Motors OÜ. Samuti on maakohus jätnud käsitlemata kostja vastuväited hageja etteheitele, et Abja Autokeskus OÜ pakkumise põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada, mida pakkumine sisaldab. Pakkumisest nähtub üheselt, et see on esitatud mootoriploki vahetusele ja kõik ettenägematud kulud kannab fikseeritud pakkumise tegemise korral töövõtja. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hagi jäeti rahuldamata, s.o sidurikettal ja survelaagril väidetavalt esinevate puuduste kõrvaldamiseks tehtud kulutuste 386,32 euro hüvitamiseks ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmiseks. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.
8.Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja sõlmisid 13. märtsil 2019 müügilepingu, mille alusel kostja andis hagejale üle lepingu esemeks oleva sõiduki Ford Tourneo, mille ehitusaasta on 2014. Maakohus tuvastas, et sõiduki mootoril ja pihustitel esinesid puudused, mille kõrvaldamiseks kulus hagejal kokku 3597,32 eurot. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja sõitis sõidukiga ligikaudu 1600 km enne, kui pöördus paisupaagis oleva surve ja jahutusvedeliku kadumise tõttu remonditöökoja poole. Maakohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud tarbijamüügileping VÕS § 208 lg 4 tähenduses.
9.Hageja nõue on kvalifitseeritav erinevatel õiguslikel alusel, s.o kas VÕS § 222 lg 5 järgi kulutuste hüvitamise nõudena või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi kahju hüvitamise nõudena. Maakohus leidis, et kulutuste hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud, kuid hageja nõue kuulub rahuldamisele kahju hüvitamise sätete alusel. Kuivõrd hageja ei vaidlusta VÕS § 222 lg 5 kohaldamata jätmist maakohtu poolt, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kontrollida kulutuste hüvitamise nõude eelduste olemasolu, vaid hindab, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud.
10.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt mootori ja pihustitega seotud puuduste kõrvaldamiseks kantud kulutuste tõttu tekkinud kahju 3597,32 euro hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Maakohus tuvastas, et kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus on küll õige, kuid maakohtu otsuse p-des 27 ja 32 toodud põhjendustes on vastuolu, mistõttu tuleb põhjendusi muuta ja asendada need käesoleva otsuse p-s 14 toodud põhjendustega.
11.Esmalt käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et pooled sõlmisid kokkuleppe sõidukile kehtivate kvaliteedinõuete kohta, sõiduk vastas nimetatud tingimustele ja kostja vastutust on kehtivalt piiratud.
11.1.Pooled leppisid müügilepingu p-s 3.2 kokku, et ostja on teadlik ostetava sõiduki tehnilisest seisukorrast ja puudustest ning et tegemist on pruugitud sõidukiga, mille tehniline ressurss on osaliselt kasutatud ja seetõttu teatud osad või sõlmed võivad puruneda ning ostja võtab endale riski nende purunemise või rikki mineku eest. Samasisuline kokkulepe sisaldub ka lisamärkuse p-s 2. Ostja väidetavale teadlikkusele viitab ka müügilepingu p 3.3, mille järgi on ostjal olnud tehingueelselt kõik õigused koguda informatsiooni lepingu eseme kohta. Samuti sisaldub müügilepingu p-s 3.2 ostja kinnitus, et ta on sõiduki põhjalikult üle vaadanud, sõiduk oli üleandmisel komplektne, kere defektideta ja laitmatult korras ning pärast sõiduki vastuvõtmist vastutab ostja kõige eest ise. Kolleegiumi hinnangul ei eristanud maakohus piisavalt selgelt küsimust, kas kõnealuste lepingupunktide näol on tegemist asja seisundit käsitlevate kokkulepetega või müüja vastutust piiravate kokkulepetega.
11.2.Asja lepingutingimustele vastavuse kontrollimist tuleb alustada VÕS § 217 lg 2 p-st 1, mille kohaselt peab ostjale üle antav asi vastama kokkulepitud omadustele. Kohtupraktikas on leitud, et kui ostja kinnitab, et ta on lepingu eseme üle vaadanud ja teadlik selle seisukorrast, tuleb eristada tavapärase ülevaatuse käigus äratuntavaid puudusi ja varjatud puudusi, mille avastamist ostjalt sellise ülevaatuse käigus oodata ei saa. Äratuntavad puudused loetakse sellisel juhul asja kokkuleppelisteks omadusteks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ja nende
esinemisel ei saa ostja tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et lepingu ese pidi olema keskmise kvaliteediga (Riigikohtu 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 13). Samas ei piira selline kokkulepe müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest (Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 33).
11.3.Kolleegium leiab, et sõidukil ilmnenud mootori ja pihustitega seotud puudused kujutavad endas varjatud puudusi. Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused oskas välja tuua spetsialist (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1437663/54, p-d 13 ja 14). Nimelt tuvastas maakohus, et mootoriploki viga, sh esimese silindri hülsi pragunemine avastati aktsiaseltsi INFO-AUTO ja APL Motors OÜ spetsialistide poolt sõiduki täpsema ülevaatuse käigus. Samuti tuvastati see, et pihustid ei ole töökorras, APL Motors OÜ spetsialistide poolt kontrollimisel eriseadmetega.
11.4.Varjatud puuduste osas, millest ostja lepingu sõlmimisel ei tea ega peagi teadma, kujutab kõnealune poolte kokkulepe endast müüja vastutust välistavat või piiravat kokkulepet, mille puhul tuleb eraldi kontrollida, kas selline kokkulepe kehtib. Samuti on pooled lepingu p-s 3.2 ja lisamärkuste p-s 2 kokku leppinud, et pärast sõiduki vastuvõtmist vastutab ostja kõige eest ise ning võtab endale kõik riskid purunemise või rikki mineku eest. Seega sisuliselt on välistatud kostja kui müüja vastutus sõidukil esinevate puuduste eest. Kolleegiumi hinnangul puudub vajadus käsitleda seda, kas tegemist on tühiste tüüptingimustega, sest vaidlus puudub selles, et hageja sõlmis müügilepingu tarbijana ning tarbijalemüügi puhul välistab VÕS § 237 lg 1 igasuguse müüja seadusejärgset vastutust piirava või välistava kokkuleppe kehtivuse. Sellest tulenevalt on kostja vastutust välistavad kokkulepped poolte vahel sõlmitud lepingus tühised.
11.5.Kuivõrd müügileping ei sisaldanud erikokkulepet varjatud puuduste kohta VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ega ole esile toodud, et sõiduk ei olnud juba hagejale üleandmisel eesmärgipäraselt kasutatav VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses, siis kontrollis maakohus õigesti, kas sõiduk oli keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 kohaselt. Maakohus on põhjendatult keskmise kvaliteedi kontrollimisel arvestanud ka VÕS § 217 lg 2 p-s 6 sätestatud kriteeriumidega. Maakohus tuvastas konkreetse juhtumise asjaoludest ja esitatud tõenditest lähtudes, et sõiduk ei vastanud VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele. Samuti arvestas maakohus sõiduki müügikuulutuses märgituga, mh sellega, et kuulutuse järgi oli tegemist hooldatud autoga (vt ka Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub keskmise kvaliteedi kontrollimise osas maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).
12.Järgmisena käsitleb kolleegium seda, kas lepingutingimustele mittevastavus esines sõiduki hagejale üleandmise ajal. Maakohus on õigesti lähtunud tarbijalemüügi reeglitest, mille puhul kergendab ostja tõendamiskoormist VÕS § 218 lg 2 teine lause. Selle kohaselt eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja tarbijast ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal. Maakohus tuvastas, et sõiduki puudused ilmnesid kuue kuu jooksul müügilepingu sõlmimisest.
12.1.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hindamata kostja esitatud asjatundjate arvamused, mille kohaselt on pihustite probleemid tavapärased ning hülsi mõra ja pihustite kahjustuse korral avalduks see koheselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud, sest on otsuses kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ja nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta peab mõnda tõendit teisest olulisemaks, ja miks ta kostja arvamusega ei nõustu.
Kostja tugines sellele, et kuivõrd sõiduki mootor töötas müügilepingu sõlmimise hetkel tõrgeteta, aga Abja Autokeskus OÜ, AT ja JL arvamuse kohaselt hülsi mõra ja pihustite kahjustust ei ole võimalik varjata ja see avaldub koheselt, siis müügilepingu sõlmimise hetkel puuduseid ei esinenud. Kostja esitatud asjatundjate arvamusest ilmneb, et asjatundjad on arvamust andes lähtunud kostjalt saadud informatsioonist, et sõiduki üleandmise hetkel töötas mootor laitmatult (tl 49 ja pöördel, 55). Maakohus leidis, et nimetatud tõendid on vastuolus hageja esitatud tõenditega ja juhindus seetõttu hageja esitatud asjatundjate arvamusest, sest vaid nemad olid saanud sõiduki seisukorda vahetult kontrollida (vt maakohtu otsuse põhjenduste p 24).
12.2.APL Motors OÜ, kelle asjatundjad sõidukit vahetult uurisid, arvamuse kohaselt on pragu järk-järgult suurenenud ning mootoril tekkinud puuduse näol ei ole tegemist normaalsest kulumisest tingitud veaga, vaid see viitab sõiduki varasemale võimalikule avariile (tl 11). Kostja tugines sellele, et talle teadaolevalt ei olnud sõiduk müügilepingu sõlmimise hetkeseisuga avariisse sattunud. Kolleegium selgitab, et asjaolu, et müüja ise asja puudusest ei teadnud, ei vabasta teda vastutusest lepingu rikkumise eest. Samuti võib kostja väitel eeldada, et väidetav mootori lahti võtmine on toimunud ajal, mil sõiduk oli hageja valduses. Kolleegium märgib, et selline eeldus on vastuolus VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatuga.
12.3.Mis puudutab sõiduki pihustite kahjustusi, siis on APL Motors OÜ arvamusest nähtuvalt võimalik, et kahjustused tekkisid sõidukis ebakvaliteetse kütuse kasutamisest (tl 15). Arvamusest ei ilmne, et tegemist oleks tavapärasest kulumisest tingitud veaga. Kostja esitatud AT ja Abja Autokeskus OÜ arvamuse kohaselt on pihustite kahjustused kasutatud sõidukite puhul tavapärased (tl 49 pöördel ja 50). Selliste vastuoluliste tõendite pinnalt ei saanud maakohtul tekkida siseveendumust, et pihustite puudused tekkisid tavapärase kulumise käigus. Seejuures on AT ja Abja Autokeskus OÜ asjatundja leidnud, et kahjustus võib olla tekkinud ka ebakvaliteetse kütuse kasutamisest (tl 49 pöördel ja 50).
12.4.Kuigi VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud eeldus ei kehti juhul, kui müüja tõendab, et puudus on tekkinud tarbija enda tegevuse tagajärjel või et selline eeldus oleks vastuolus asja või sellel ilmnenud puuduse olemusega, siis ei ole kolleegiumi hinnangul kostja esitatud asjatundjate arvamused piisavad VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud eelduse ümberlükkamiseks. Ka sellest, et hageja sai pärast müügilepingu sõlmimist sõidukiga sõita ligikaudu 1600 km, ei saa järeldada, et puuduseid sõidukil üleandmise ajal ei olnud. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki puudused tekkisid pärast sõiduki hagejale üleandmist ja olid seega põhjustatud hageja enda tegevusest. Eeltoodust tulenevalt lähtus maakohus õigesti eeldusest, et puudused olid olemas sõiduki hagejale üleandmise ajal ning kostja vastutab lepingurikkumise eest VÕS § 218 lg-te 1 ja 2 alusel.
13.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kui hageja on parandamise kulud juba kandnud, ei saa ta VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist nõuda, vaid hagejal saab nõue olla üksnes VÕS § 222 lg 5 alusel. Kohtupraktikas on VÕS § 115 lg‐te 2 ja 3 alusel esitatud täitmist asendavat kahju hüvitamise nõuet tunnustatud kõrvuti VÕS § 222 lg 5 järgse kantud kulutuste hüvitamise nõudega (vt nt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p-d 12 ja 30).
14.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et hageja ei andnud kostjale võimalust rikkumine heastada, nagu nõuab VÕS § 115 lg 2, ning kostja andis koheselt hagejale teada, et soovib sõiduki üle vaadata ja oli valmis teostama võimalikud parandustööd enda juures, mistõttu ei olnud alust jätta VÕS § 115 lg 3 alusel täiendavat tähtaega määramata, märgib kolleegium järgmist.
14.1.Kahju hüvitamise nõude eelduseks on VÕS § 115 lg 2 järgi üldjuhul müüjale täiendava tähtaja andmine vastavalt §-le 114, aga erandina võimaldab VÕS § 115 lg 3 võlausaldajal nõuda
kahju hüvitamist täitmise asemel ka võlgnikule eelnevalt täiendavat tähtaega täitmiseks määramata. Hageja hinnangul on maakohtu otsuse p-s 27 esitatud järeldus, et kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamisest, vastuolus asjas esitatud tõenditega ning maakohtu otsuse p-dega 31 ja 32. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 on ringkonnakohus seotud esimese astme kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Maakohus leidis otsuse p-s 27, et kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamisest olukorras, kus kostjale oleks antud võimalus hageja esitatud väited üle kontrollida. Kuivõrd hageja on nimetatud asjaolu tuvastamise maakohtu poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuse p-s 3.1 vaidlustanud, siis peab kolleegium hindama, kas maakohus on asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 652 lg 5).
14.2.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagejal ei olnud kooskõlas VÕS § 115 lg-ga 3 kohustust täiendavat tähtaega anda. VÕS § 115 lg 3 võimaldab jätta täiendava tähtaja määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust. Ilmne on täiendava tähtaja määramise tulemusetus juhul, kui võlgnik on üheselt keeldunud kohustust täitmast (Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 32).
14.3.Maakohus tuvastas ja vaidlust ei ole selle üle, et hageja pöördus kostja poole 23. mai 2019. a e-kirjaga, selgitades, et sõiduki mootoril esinevad puudused. Kostja vastas hagejale 27. mai 2019. a e-kirjas, et soovib autot enda asukohas näha, et kontrollida hageja väiteid ning juhul, kui väited puuduste esinemise kohta vastavad tõele, siis vahetab kostja mootoriploki tingimusel, et hageja tasub omaosaluse 750 eurot (tl 12). Maakohus järeldas eeltoodust, et kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kostja oli küll nõus mootoriploki vahetama, aga hagejal oleks tulnud tasuda mootoriploki ja selle vahetuse eest 750 eurot. Kostja sellisest vastusest saab järeldada, et kostja sõidukil puuduse olemasolu ja lepingurikkumist ei tunnistanud ega kavatsenud oma kulul puuduseid kõrvaldada. Niisugustel asjaoludel ei pidanud hageja andma kostjale müügieseme puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega. Nii on ka õigusteoorias leitud, et heastamisest keeldumine on õigustatud, kui heastamine ei kõrvalda rikkumise tagajärgi või kui kahjustatud isik peab kandma põhjendamatuid täiendavaid kulusid (Kõve, V. VÕS § 107, komm 5.1.3. – Varul, P. jt. Võlaõigusseadus. I, Üldosa (§§ 1207): kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016). Seejuures ei teinud hageja võimatuks puuduste kõrvaldamist. Hageja on põhjendatult viidanud sellele, et ta pöördus 23. mail 2019 kostja poole olukorras, kus parandustöid ei olnud veel tehtud. Tõendatud on, et hageja lasi remonditööd APL Motors OÜ-l teostada 2019. a juunikuu keskel (tl 13–14). Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ta pakkus hagejale mõistliku aja jooksul puuduste kõrvaldamist või ta ei saanud seda teha hagejast tulenevate asjaolude tõttu.
14.4.Sõiduki pihustitega seotud puudusest teatas hageja 23. juulil 2019 pärast seda, kui parandustööd olid juba tehtud (tl 19 pöördel). Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja ei olnud 27. mai 2019. a e-kirjast nähtuvalt nõus kahju tekitamist tunnistama, isegi kui ta saab sõiduki üle vaadata, mis andis hagejale mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi ka edaspidi. Seetõttu ei oleks täiendava tähtaja määramine VÕS § 115 lg 3 järgi andnud ilmselt tulemust.
15.Samuti ei nõustu kolleegium apellatsioonkaebuse käsitlusega, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja väitel ei võimaldanud hageja kostjale sõiduki ülevaatust ega olnud kostjal ka sel põhjusel võimalik sõidukit parandada, mis on toonud kaasa olukorra, kus vastava ekspertiisi teostamine sõiduki puuduste tekkepõhjuste kohta ei ole enam võimalik.
15.1.Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja esile toodud asjaolud alust pidada hageja nõuet VÕS § 6 alusel vastuolus hea usu põhimõttega. Vaidlus puudub selles, et hageja teavitas 23. mai 2019. a e-kirjaga kostjat sõidukil esinevatest puudustest. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja ei ole tõendanud, et ta näitas pärast puudustest teatamist üles huvi rikkumise heastamise vastu, vaid vastupidi – kostja 27. mai 2019. a e-kiri, milles kostja soovis sõidukit näha kostja tegevuskohas aadressil Pargi tn 4, Karksi küla ja oli nõus sõiduki remontima üksnes tasu eest, viitab kostja soovimatusele puuduse olemasolu tunnistada ja pakkuda selle heastamist. Kostja ei ole tõendanud ringkonnakohtu istungil esitatud väidet, et ta soovis sõiduki enda juurde toimetada või mujal üle vaadata. Kohtupraktikas tulenevalt ei saa müüja jääda ootama ostja täiendavaid ettepanekuid, vaid peab olema ise aktiivne (Riigikohtu 30. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-10, p 11). Samuti on hageja kolleegiumi hinnangul põhjendatult viidanud ekspert RP e-kirjale, millest nähtub, et puuduste tekkepõhjuste kindlaks tegemiseks piisab fotoülesvõtete või vahetatud detailide esitamisest (tl 97). Eksperdi seisukohast ei nähtu, et ekspertiisi teostamine sõiduki puuduste tekkepõhjuste kohta ei ole enam võimalik. Hageja selgitas, et ta on 23. juuli 2019. a nõudekirjas kostjale märkinud, et kulutuste hüvitamise järel on ostja valmis loovutama müüjale demonteeritud mootoriploki (tl 20). Seega pidi kostja olema teadlik sellest, et mootoriplokk on alles ning kostjal oleks olnud võimalik uurida hagejalt võimalusi lubada eksperdil ekspertiisi tegemiseks vahetatud detaile uurida. Kostja ei ole tõendanud, et hageja takistas sõiduki või väljavahetatud osade üle vaatamist.
15.2.Kolleegium leiab, et puuduvad alused ka VÕS § 139 või § 140 kohaldamiseks. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis viitaksid hageja osalusele või hagejast tuleneva ohu tagajärjel kahju tekkimisele. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu.
16.VÕS § 132 lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis asja parandamise mõistlikud kulud. Kolleegium hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja parandas sõiduki mõistlikel tingimustel. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).
16.1.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud Abja Autokeskuse OÜ pakkumisest remonditöödele ei nähtu üheselt, mida see sisaldab (tl 51). Nii ei ole näiteks võimalik aru saada, kas see sisaldab ka pihustite vahetust ja kontrolli. Seega ei ole tegemist võrreldava hinnapakkumisega. Samuti, kuivõrd maakohtu tuvastatud asjaolude järgi APL Motors OÜ võttis mootori lahti ja tuvastas vead, siis oli mõistlik, et kostja palus APL Motors OÜ-l teostada ka parandustööd. Seda järeldust ei muuda ka pelgalt kostja viide sellele, et kostja oleks sõiduki Abja Autokeskuse OÜ-sse remondi teostamiseks toimetanud omal kulul. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks näidanud üles huvi sõiduk parandada.
16.2.Lisaks tugines kostja apellatsioonkaebuses sellele, et varuosi ei soetanud hageja füüsilise isikuna, nagu märkis maakohus, vaid need soetas remonditöödega tegelev APL Motors OÜ, kes oleks saanud need soetada kostja esitatud Balti Autoosad Aktsiaselts pakkumises toodud hindadega. Kolleegium märgib, et hageja on esile toonud ja tõendanud, et ta tellis ise füüsilise isikuna uue (kasutatud) mootoriploki (tl 13) ja muud varuosad tellis APL Motors OÜ (tl 14). Hageja kantud kulusid ei saa ebamõistlikuks pidada ainuüksi kostja väite põhjal, et kostja esitatud Balti Autoosad Aktsiaselts pakkumises toodud hindadega oleks varuosad saanud osta ka APL Motors OÜ. Kolleegium selgitab, et mõistlik kulutus VÕS § 132 lg 3 tähenduses ei tähenda kõige odavamat võimalikku hinda. Mõistlikud on asja parandamise kulud, kui need ei ületa keskmiselt vastava toimingu tegemiseks vajalikke kulusid. Põhjendatud on hageja viide sellele, et APL Motors OÜ ei ole margiesindus, vaid tavapärane remonditöökoda. Seetõttu tuleb
ka eeldada, et töö tegemisel ei kasutatud originaalvaruosi (nn A varuosad). Kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud. Eelnevat arvestades ei ole hageja kantud kulud ebamõistlikud.
17.Põhinõude rahuldamise tõttu rahuldas maakohus põhjendatult ka hageja nõude kahjuhüvitiselt viivise saamiseks seadusjärgses määras. Kostja ei ole viivise arvestust vaidlustanud.
18.Kolleegium märgib täiendavalt, et kohtul on kooskõlas TsMS § 438 lg-s 1 ja § 436 lg-s 7 sätestatuga kohustus kvalifitseerida nõue sõltumata menetlusosaliste õiguslikest väidetest. Maakohus jättis käsitlemata, kas esile toodud asjaolud võiks olla kvalifitseeritavad lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumisena. Ostjale ebaõigete andmete avaldamine või asjaoludest, mille vastu ostjal on äratuntavalt oluline huvi, teatamata jätmine võib kaasa tuua müüja VÕS § 14 lg 1 teises lauses sätestatud tõekohustuse või lg 2 esimeses lauses sätestatud teavitamiskohustuse rikkumise, mis lepingu sõlmimise korral loetakse lepingulise kohustuse rikkumiseks. Kuivõrd maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti hageja nõude vaidlustatud osas rahuldanud seetõttu, et müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, siis puudub vajadus seda põhjalikumalt käsitleda.
19.Kolleegium leiab, et kostja on apellatsioonkaebuse hinna määranud ebaõigesti ja seda tuleb muuta (TsMS § 136 lg-d 1 ja 4). Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust (TsMS § 137 lg 1). Tulevikku suunatud viivisenõude puhul reguleerib hinna määramist TsMS § 133 lg 2, mille järgi tuleb viivise arvutamisel aluseks võtta aastane ajavahemik. Kostja on apellatsioonkaebuse hinna määramisel arvestanud viivisenõude suuruseks 290,45 eurot. Kolleegiumi hinnangul on viivisenõude suuruseks 287,79 eurot. Tulenevalt TsMS § 133 lg-test 1 ja 2 on hagihind põhi- ja kõrvalnõude järgi 3885,11 eurot (= 3597,32 + 287,79 eurot). Apellatsioonkaebuse hinna muutmine ei mõjuta riigilõivu suurust. Menetluskulude jaotus
20.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
21.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
22.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.