Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Floreana OÜ (registrikood 11884597), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Britta Oltjer ja Valeria Arsjuta Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.X 11.02.2021 menetlusdokumendis esitatud taotlus ekspertiisi määramiseks jätta rahuldamata.
2.Võtta vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõend (Eesti Töötukassa 06.08.2020 otsus).
5.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta X kanda.
6.Floreana OÜ taotlus apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldada osaliselt. Määrata Floreana OÜ apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks 426,97 eurot.
7.Välja mõista X-lt Floreana OÜ kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 426,97 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (426,97 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-20-113598 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Floreana OÜ esitas 07.04.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt 6400 euro väljamõistmiseks. Vastuväite esitamise tõttu anti asi Harju Maakohtule üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Floreana OÜ (hageja) esitas 20.05.2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu 11 769,02 euro väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13.06.2019 lepingu, mille p-s 1.1 tunnistas kostja, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus 16 048,60 eurot (võlatunnistus). Võlatunnistuse p-s 1.2.2 kinnitas kostja, et tal puuduvad võlgnevuse osas mis tahes vastuväited. Võlatunnistuse p-s 1.2.3 leppisid pooled kokku, et võlatunnistuse alusel tekib kostjal hageja ees uus iseseisev kohustus, mistõttu on kostja antud võlatunnistuse näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Lepingu p-ga 3.6 nägid pooled ette, et lepingu allkirjastamine tühistab kõik vastavasisulised poolte varasemad kokkulepped, mis tõendab üheselt, et poolte eesmärk oli asendada algne kolmandate isikute kohustus uue iseseisva kostja kohustusega, mis ei ole esialgse õigussuhtega seotud.
3.Võlatunnistuse p 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse vastavalt võlatunnistuse lisaks nr 1 olevale maksegraafikule, p 2.2 alusel kohustus kostja tasuma hagejale täiendavalt ka intressi, mille suuruseks leppisid pooled kokku 10% aastas. Võlatunnistuse lisaks oleva maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse perioodil 21.06.2019–15.05.2020, s.o ühe aasta jooksul igakuiste osamaksetena. Maksegraafiku kohaselt oli kogu põhivõlg 16 048,60 eurot ja intress 1604,86 eurot. Kokku kohustus kostja tasuma hagejale maksegraafiku alusel ühe aasta jooksul 17 653,46 eurot.
4.Kostja tasus perioodil 13.06.2019–26.09.2019 hagejale 5884,44 eurot, millest 5349,52 eurot oli põhinõude ja 534,92 eurot intressinõude rahuldamiseks. Seega on kostjal hageja ees täitmata kohustusi 11 769,02 euro ulatuses. Hageja on korduvalt kostja poole pöördunud, kuid kostja ei ole oma võlgnevust hageja ees vähendanud.
5.Kostja seisukoht, mille kohaselt kvalifitseerub poolte vahel sõlmitud võlatunnistus käenduslepinguks, on väär ega põhine õiguslikul alusel. Kostja väited võlatunnistuse tühisuse kohta on otsitud ja tõendamata. Pooled ei vaidle lepingu sõlmimise fakti, vaid selle õigusliku kvalifikatsiooni üle.
2-20-113598 Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse p-s 1.1 on välja toodud, et tegemist on Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE kui kolmandate isikute poolt võetud kohustustega. Kui poolte tegelik tahe oleks olnud sõlmida konstitutiivne võlatunnistus ja tekitada eraldiseisev kohustus, siis puudunuks vajadus viidata põhivõlgnikele. Ühtlasi ei ole hageja põhjendanud, miks oleks kostja pidanud tunnistama kolmandate isikute poolt võetud kohustusi kui iseenda võlgnevusi. Kostjal kui füüsilisel isikul ei saanud Cammeis OÜ esindajana tekkida Floreana OÜ-ga suheldes ühtegi kohustust, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 kohaselt loetakse juriidilise isiku juhatus suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Seega said kohustused tekkida ainult Cammeis OÜ-le. Kostja ei saanud tunnistada võlga, mida talle ei olnud tekkinud. Äriregistrist ei nähtu, et SIREL MAIRE FIE üldse olemas oleks olnud. Seega ei saanud kostja võtta olematu SIREL MAIRE FIE esindajana endale mingeid kohustusi.
8.Hageja esitatud dokument vastab pigem käenduslepingu tunnustele. Kuna hageja esitatud dokumendist on ilmne, et kostja kohustus tasuma võlgnevusi, mis olid võetud kolmandate isikute poolt, siis oli dokumendi tegelik eesmärk hagejale tagatise andmine. Seetõttu ei ole tegemist võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõistes, vaid käenduslepinguga VÕS § 142 mõistes. Seetõttu tuleb hagejal tõendada aluskohustust, millest tulenes põhivõlgnike Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE kohustus tasuda hagejale nõutud summa.
9.Kostja esitas ka tühisuse vastuväite. Kostja märgib, et kostja oli hageja poolt tõendina esitatud dokumendi allkirjastamise ajal raskelt haige ning tarvitas erinevaid ravimeid, mis võisid oluliselt häirida tema vaimset seisundit ja otsustusvõimet. Seetõttu on kostja seisukohal, et ta oli väidetavat võlatunnistust allkirjastades otsustusvõimetu TsÜS § 13 mõistes. Kostja on allkirjastanud tehingu, millega ta kohustub ilma igasuguse vastutasuta võtma endale suures ulatuses kolmandate isikute kohustusi. Tegemist on tehinguga, mis on kostja hinnangul tema jaoks ilmselgelt kahjulik. Maakohtu otsus ja põhjendused
10.Harju Maakohus rahuldas 16.09.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 10 699,08 eurot, intressi 1069,94 eurot ja viivise põhivõlalt. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1925 eurot ja viivise.
11.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel vaidlus, kas hageja ja kostja vahel 13.06.2019 sõlmitud lepingu leping oli konstitutiivne võlatunnistus või käendusleping.
12.Maakohus tuvastas, et poolte ühine tahe oli võlatunnistuses suunatud iseseisva abstraktse kohustuse ehk konstitutiivse võlatunnistuse loomisele, mitte aga käenduslepingu sõlmimisele VÕS § 142 lg 1 tähenduses. Kohus lähtus oma tõlgenduses ka VÕS § 29 lg-s 6 sätestatust.
13.Maakohtu hinnangul ei ole võlatunnistust võimalik tõlgendada selliselt, nagu oleksid pooled sõlminud käenduslepingu. Puuduvad tõendid selle kohta, et lepingupoolte tegelik ühine tahe lepingu sõlmimisel oleks erinenud kokkuleppes kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, seega ei ole kohtul alust kõrvale kalduda kokkuleppe tekstis kokkulepitust (VÕS § 29 lg 1). Võlatunnistuse sisust nähtuvalt puudub seal igasugune viide käenduslepingu sõlmimisele.
2-20-113598 Võlatunnistuse p-d 1.1, 1.2.2, 1.2.3 ja 3.6 viitasid sellele, et poolte eesmärk oli luua uus iseseisev kohustus, mis ei oleks poolte varasemate õigussuhetega seotud. Eeltoodut tõendas ka asjaolu, et pooled sõlmisid võlgnevuse tasumiseks lepingu lisaks oleva maksegraafiku, sealjuures leppisid pooled lepingu p-s 2.2. kokku, et kostjal tuleb tasuda alates lepingu sõlmimisest hagejale intressi. Eeltoodut toetab ühemõtteliselt ka kostja poolt vaidlustamata asjaolu, et kostja tasus perioodil 13.06.2019–26.09.2019 hagejale 5884,44 eurot, millest 5349,52 eurot oli põhinõude rahuldamiseks ja 534,92 eurot intressinõude rahuldamiseks (VÕS § 29 lg 5 p 3).
14.Kostja poolt konstitutiivse võlatunnistuse andmist ei muuda asjaolu, et võlatunnistuses on viidatud ka Cammeis OÜ-le ja SIREL MAIRE FIE-le kui põhivõlgnikele. Kohus nõustus hagejaga, et kuna konstitutiivse võlatunnistuse eesmärk on luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ei saa algsele kohustusele viitamine võlatunnistuse olemust mõjutada. Kuna kostja kinnitab, et talle ei olnud seoses Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE-ga varasemat võlga tekkinud, sai kostja poolt hagejale antud võlatunnistus olla üksnes konstitutiivne, mitte deklaratiivne.
15.Ebaõige on kostja arusaam, nagu peaks hageja põhjendama, miks oleks kostja pidanud tunnistama kolmandate isikute poolt võetud kohustusi kui iseenda võlgnevusi. Hageja kohustuseks on tõendada üksnes seda, et kostja on andnud hagejale konstitutiivse võlatunnistuse – muud asjaolud hageja tõendamiskohustuse hulka ei kuulu. Hageja ei pea tõendama asjaolusid, mis seonduvad kostja motiividega konstitutiivse võlatunnistuse andmisel.
16.Kohus nõustus hagejaga, et meelevaldne on kostja seisukoht, nagu saaks võlatunnistusega võtta endale vaid iseenda olemasolevaid kohustusi. Sellisel juhul puuduks konstitutiivsel võlatunnistusel mõte ning õiguslikult piisaks vaid deklaratiivse võlatunnistuse regulatsioonist.
17.Kohtu hinnangul puuduvad asjas tõendid, nagu oleks kostja allkirjastanud võlatunnistuse otsustusvõimetuna TsÜS § 13 mõistes. Kostja ei esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et kostja oli viidatud perioodil haige ning tarvitas ravimeid, mis võisid mõjutada tema otsustusvõimet. Lisaks eeltoodule ei tulene seadusest, et otsustusvõimetuks tuleks pidada isikuid, kes teevad tehingu ise vastusooritust saamata.
18.Maakohus asus eeltoodu alusel seisukohale, et kostjal puudub alus keelduda oma võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmisest hageja ees. Hageja tõendas piisavalt oma nõude kujunemist ja suurust ning hagejal on õigus kostjalt nõuda kohustuse täitmist vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue. Apellatsioonkaebus
19.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
20.Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja tuvastas poolte tahte vääralt. Kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga, mille kohaselt sõlmisid pooled konstitutiivse võlatunnistuse. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et tegemist on käenduslepinguga ja tegelik eesmärk oli tagatise andmine.
21.Kostja selgitab, et tasus hagejale 5884,44 eurot heauskselt. Ainuüksi maksete tegemine ei saa olla aluseks, mille põhjal kohus saab võtta seisukoha, et kostja tunnistas konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist.
2-20-113598
22.See, et võlatunnistuses olid nimetatud põhivõlgnikud, näitab, et tegemist ei olnud konstitutiivse võlatunnistusega. Kui tahe oleks olnud tekitada eraldiseisev kohustus, siis ei oleks pidanud viitama põhivõlgnikele. SIREL MAIRE FIE ei ole eksisteerinud, seega ei saanud kostja selle esindajana endale kohustusi võtta.
23.Kostja sõlmis võlatunnistuse otsustusvõimetuna. Kostja terviseseisund on selline, et ta on osaliselt töövõimetu. Vastustaja seisukoht
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
26.Apellant esitas koos kaebusega uue tõendi, milleks on Eesti Töötuskassa 06.08.2020 otsus nr TVH/20/066217. Tõendiga soovib hageja tõendada, et ta sõlmis võlatunnistuse oma tervisliku seisundi tõttu otsusevõimetuna. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab apellatsioonimenetluses uute asjaolude ja tõendite esitamise eeldused – asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul põhjusel, mh kui asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kuna maakohus ei ole kostjale sõnaselgelt selgitanud vajadust oma väiteid tõendada, siis võtab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 ja § 652 lg 2 järgi tõendi vastu ja hindab seda käesolevas otsuses.
27.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata.
28.Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile, mida maakohus on vaidlustatud otsuses väga põhjalikult käsitlenud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
29.Apellatsioonkaebuses heidab kostja ette, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja tuvastas vääralt poolte tahte. Kostja on seisukohal, et 13.06.2019 sõlmisid pooled käenduslepingu, mitte konstitutiivse võlatunnistuse, nagu leiab hageja ja tuvastas maakohus. Seega ei vaidle pooled lepingu sõlmimise fakti üle, vaid pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, milline on 13.06.2019 sõlmitud lepingu õiguslik tähendus.
30.Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ei tuvastanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esile toodud asjaolusid seostanud õigete
2-20-113598 materiaalõiguse normidega, samuti kohaldanud neid õigesti ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse.
31.Poolte tahet luua konstitutiivne võlatunnistus peab tõendama pool, kes võlatunnistuse konstitutiivsusele tugineb, s.o antud juhul hageja. Kahtluse korral tuleb võlatunnistus lugeda deklaratiivseks. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda iseseisvat kohustust, mis tähendab, et deklaratiivne võlatunnistus on seotud põhikohustusega. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid.
32.Ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseeris maakohus õigesti hageja nõude esitatuks VÕS § 30 lg 1 alusel. Kohus analüüsis võlatunnistuse teksti ja seal kajastatud tahteavaldusi ning tegi põhjendatud järelduse, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, tõlgendades poolte tahet vastavalt VÕS §-s 29 sätestatud reeglitele ja andes asjas esitatud tõenditele asjakohase hinnangu. Maakohus ei lähtunud pelgalt poolte vahel sõlmitud lepingu pealkirjast, vaid poolte ühisest tegelikust tahtest, analüüsides poolte vahel sõlmitud lepingu sisu ja ka poolte käitumist lepingu sõlmimise järgselt.
33.Pooled ei vaidle, et kostja allkirjastas 13.06.2019 dokumendi pealkirjaga „Võlatunnistus“, mille p-de 1.1 ja 2.1 kohaselt tunnistas kostja 16 048,60 euro suurust sissenõutavaks muutunud võlga ja lubas selle tasuda maksegraafiku alusel, s.o võrdsetes osades ühe aasta jooksul. Mh lepiti p-s 2.2. täiendavalt kokku põhivõlgnevuselt intressi 10% aastas tasumises kuni kohustuse täitmiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud hagejale 5884,44 eurot, s.o umbes kolmandiku võlast, hageja on kostjalt nõudnud ka ülejäänud osa tasumist, kuid kostja ei ole seda teinud. Seega võttis maakohus põhjendatult arvesse, et kostja, tasudes võlga, tunnistas ka ise sellega võlatunnistust ja kinnitas sellest ühest arusaamist.
34.Võlatunnistuse ühestki tingimusest ei tulene, et kostja vastutaks üksnes käendusjuhtumi korral. Käenduslepingu korral puudunuks kostjal kohustus maksegraafikujärgseid makseid teha, kuna käendajal tekivad võlausaldaja ees kohustused üksnes juhul, kui põhivõlgnik oma kohustust rikub ning üksnes mahus, milles põhivõlgnik on oma kohustust rikkunud. Käenduslepingu eesmärgiks ei ole käendaja poolt võla tunnistamine, samuti ei saa käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi käenduslepinguga loobuda nõude suhtes vastuväidete esitamise õigusest, lisaks ei sõlmita käenduslepingut juba sissenõutavaks muutunud kohustuse käendamiseks.
35.Kostja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et tal puudusid enne vaidlusaluse võlatunnistuse allkirjastamist hageja ees igasugused rahalised kohustused. Seega said pooled varasema kohustuse puudumise tõttu võlatunnistusega luua üksnes uue iseseisva ja sõltumatu nõudealuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjaolu, et võlatunnistuse p-s 1.1 on viidatud Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE täitmata kohustustele, ei muuda võlatunnistuse olemust. Kuna konstitutiivse võlatunnistuse eesmärk on luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ei saa algsele kohustusele viitamine võlatunnistuse olemust mõjutada.
36.Teistsugust tahet, mis erineb lepingus kirjapandust, ei ole kostja suutnud tõendada. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida, ega tegemist ei
2-20-113598 ole kohustusega ühinemise või kohustuse ülevõtmisega. Praeguses asjas ei ole esile toodud ühtegi asjaolu, mis viitaks kostja poolt Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE kohustustega ühinemisele (VÕS § 178) või kohustuste ülevõtmisele (VÕS § 175) (Riigikohtu 02.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p-d 12.2 jj). Järelikult oli kostjal võimalus hagi rahuldamata jätmiseks tõenda, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud kohustust tulenevalt VÕS §-des 178 või 175 nimetatud olukorrast, aga ka seda kostja ei teinud.
37.Seega maakohtu poolt tuvastatu, et hageja nõude aluseks olev pooltevaheline suhe on tekkinud võlatunnistuse alusel, on kooskõlas poolte esitatud asjaoludega ja maakohus leidis põhjendatult, et kostja antud kinnitusi tuleb käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et võlatunnistusega ei võtnud kostja käenduskohustust, vaid tunnistas, et on võlgnik.
38.Kostja tugineb ka lepingu tühisusele, kuna sõlmis lepingu otsustusvõimetuna. Kostja ei esitanud maakohtule oma väite tõendamiseks ühtegi tõendit. Apellatsioonkaebuses märgib kostja, et ta on terviseseisundist tulenevalt osaliselt töövõimetu, esitades selle tõenduseks Eesti Töötukassa 06.08.2020 otsuse, mille ringkonnakohus vastu võttis ja millest nähtub, et kostja töövõime on perioodil 05.07.2020–04.07.2021 hinnatud osaliseks (dtl 162). Muid selgitusi ega tõendeid ei ole esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et kostja on osaliselt töövõimetu, järeldada tema otsusevõimetust. Seega on kostja väited lepingu tühisuse osas jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata.
39.Ringkonnakohus selgitab lõpetuseks, et olukorras, kus hageja tugines oma nõudes konstitutiivsele võlatunnistusele, pidanuks kostja võlast vabanemiseks esitama vastuhagi ja nõudma võlatunnistuse tagastamist alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 jj), tuginedes sellele, et kohustus on ära langenud (vt Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 17.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21; 28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 18). Ringkonnakohus möönab, et maakohus oleks pidanud eeltoodut kostjale selgitama. Samas on hageja hagiavalduse p-des 3.3 ja 3.4 vastuhagi esitamise vajadusele rõhutatult viidanud ja kostjat esindas maakohtus lepinguline esindaja, mistõttu leiab kolleegium, et eeltoodud osas maakohtu selgitamiskohutuse täitmata jätmine ei ole selliseks oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis peaks kaasa tooma lahendi tühistamise. Kostjale oli menetluse algusest peale teada, et maakohus võib võlatunnistuse kvalifitseerida konstitutiivseks võlatunnistuseks, kuid vaatamata sellele ei esitanud ta vastunõuet.
40.Maakohus tuvastas õigesti kostja poolt antud kinnitustes kajastuvad asjaolud ning tuvastas selle pinnalt õigesti kostja poolt võlgu oleva summa. Kõikide võimalike asjaolude osas, mida kostja käsitles küsitavatena, leidis maakohus menetluse käigus selgitused, mis on kajastatud ka maakohtu otsuses. Maakohus ei eksinud ka viivise arvestamisel.
41.Ringkonnakohtule 11.02.2021 esitatud menetlusdokumendis tõi apellant (kostja) muuhulgas esile, et temal on tekkinud raske puue, mis seisneb mälukaotuses. Apellant ei mäleta, mis toimus eelmisel päeval, kes temaga rääkis ja millest rääkis. Apellant ei tea praegu, kas nõutav võlgnevus on ikka tekkinud ja kas ta on allkirjastanud võlatunnistuse või mõne muu dokumendi. Eeltoodu tõttu palus apellant läbi viia tema suhtes kohtuekspertiis, et selgitada, kas ta saab praegu ja sai võlatunnistuse andmise ajal aru oma tegudest ja nende tähendusest.
42.Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 652 lg 4 järgi uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda
2-20-113598 või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Juba maakohtu menetluses on kostja tuginenud tehingu tühisusele seoses kostja väidetava otsusevõimetusega. Seega oleks juba maakohtu menetluses olnud kostjal võimalus taotleda ekspertiisi määramist või esitada muud tõendid. Taotlus ekspertiisi läbiviimiseks on esitatud pärast apellatsioonkaebus esitamise tähtaega. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis takistasid tal eelnevalt vastavat taotlust esitamast. Ringkonnakohus märgib, et mõlemas kohtuastmes on apellanti esindanud lepinguline esindaja, mistõttu on eeldatav, et apellandi õigused on olnud kaitstud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
43.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja (apellandi) kanda.
44.Hageja (vastustaja) esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 586,97 eurot (käibemaksuta), mis moodustub esindajatasust 3 tunni ja 40 minuti töö eest tunnitasuga 160 eurot. Hagejat esindasid apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Britta Oltjer, kelle ajakulu oli 1 tund, ja vandeadvokaat Valeria Arsjuta, kelle ajakulu oli 2 tundi ja 40 minutit.
45.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtutoimikust nähtuvalt on hageja esindajad koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks pidid nad tutvuma apellatsioonkaebusega ja eeldatavalt suhtlema kliendiga. Kolleegium leiab, et hageja lepinguliste esindajate õigusabitoiminguteks kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud osaliselt. Arvestades apellatsioonkaebuse vähest mahtu ja keerukust, asjaolu, et esindajad olid maakohtu menetlusest tuttavad tsiviilasja materjalidega, ja seda, et vähese keerukusega menetluses ei peeta kohtupraktikas kahe esindaja osalemist vajalikuks, leiab ringkonnakohus, et hüvitamisele kuulub ühe esindaja ajakulu, s.o 2 tundi ja 40 minutit. Kolleegium peab hageja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu põhjendatuks. Hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle hüvitada kulud ilma käibemaksuta.
46.Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku 426,97 eurot. Hageja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
47.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.