Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Harju Maakohus Andres Suik 16.09.2020, Tallinn 2-20-113598 Floreana OÜ hagi S. P. vastu võla nõudes 12 623,12 eurot Hageja: Floreana OÜ (registrikood 11884597; asukoht Tervise tn 5a, 11316 Tallinn; e-post: [email protected]); Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Britta Oltjer, vandeadvokaat Valeria Arsjuta (Cuesta Advokaadibüroo OÜ; asukoht Rävala pst 2, 10145 Tallinn; e-post: [email protected], [email protected]); Kostja: S. P. (isikukood xxxx; elukoht xxxx; e-post: xxxx, xxxx). Kostja lepinguline esindaja: Reimo Mets, Law Office Mets & Co OÜ, P. Süda tn 11, Tallinn 10118, Tel: +372 6888333, Epost: [email protected]; [email protected] Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt S. P. hageja Floreana OÜ kasuks 11 769,02 eurot, millest 10 699,08 eurot on põhivõlg ja 1 069,94 eurot on intress.
3.Välja mõista kostjalt S. P. hageja Floreana OÜ kasuks viivis põhinõudest (10 699,08 eurot) alates hagi esitamisest 20.05.2020 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.1 Jätta menetluskulud kostja S. P. kanda. 4.2 Välja mõista kostjalt S. P. hageja Floreana OÜ kasuks menetluskulud summas 1925 eurot. 4.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1925 eurot) tuleb kostjal S. P. tasuda hagejale Floreana OÜ käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Jätta Harju Maakohtu 05.06.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-113598 kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse käesoleva otsuse täitmist tagava abinõuna.
2-20-113598 Edasikaebamise kord Käesolevale kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.S. P. (hageja) esitas 20.05.2020 Harju Maakohtule hagi Floreana OÜ (kostja) vastu võla nõudes ja täiendas hagiavaldust 02.06.2020. Hageja taotleb mõista kostjalt S. P. hageja Floreana OÜ kasuks välja 11 769.02 eurot, millest 10 699.08 eurot on põhivõlg ja 1 069.94 eurot on intress ning lisanduv viivis TsMS § 367 alusel põhinõude summalt 10 699.08 eurot alates hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja palub määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja suurus ning jätta kõik menetluskulud kostja S. P. kanda ning märkida kohtulahendis, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
2.Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13.06.2019 lepingu, mille punktiga 1.1 tunnistas kostja, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus summas 16 048.60 eurot (võlatunnistus). Võlatunnistuse punktis 1.2.2 kinnitas kostja, et tal puuduvad võlgnevuse osas mis tahes vastuväited. Võlatunnistuse punktis 1.2.3 leppisid pooled kokku, et võlatunnistuse alusel tekib kostjal hageja ees uus iseseisev kohustus, mistõttu on kostja poolt antud võlatunnistuse näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega.
3.Võlatunnistuse punkti 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse vastavalt võlatunnistuse lisaks nr 1 olevale maksegraafikule, punkti 2.2 alusel kohustus kostja tasuma hagejale täiendavalt ka intressi, mille suuruseks leppisid pooled kokku 10% aastas. Võlatunnistuse lisaks oleva maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse perioodil 21.06.2019 – 15.05.2020 s.o ühe aasta jooksul igakuiste osamaksetena. Maksegraafiku kohaselt oli kogu kostja poolt tasumisele kuuluva põhivõla suuruseks 16 048.60 eurot ning intressi suuruseks 1 604.86 eurot. Kokku kohustus kostja seega tasuma hagejale maksegraafiku alusel ühe aasta jooksul 17 653,46 eurot (arvutuskäik: põhinõue 16 048.60 eurot + intress 1 604.86 eurot).
4.Kostja tasus perioodil 13.06.2019 – 26.09.2019 hagejale 5 884.44 eurot, millest 5 349.52 eurot oli põhinõude rahuldamiseks ning 534,92 eurot intressinõude rahuldamiseks. Seega on kostja tasunud hagejale 17 653,46 euro suurusest nõudest vaid 5884.44 eurot, mistõttu on kostjal hageja ees täitmata kohustusi summas 11 769.02 eurot (arvutuskäik: hageja nõue kostja vastu 17 653,46 eurot - kostja poolt tasutud 5 884.44 eurot). Ülejäänud osas on kostja aga jätnud oma kohustused hageja ees täitmata. Kuna hageja on korduvalt kostja poole pöördunud, kuid kostja ei ole oma võlgnevust hageja ees vähendanud, ei jäänud hagejal muud üle, kui pöörduda kohtu poole.
2-20-113598
5.Hagi õigusliku põhistuse kohaselt sätestab VÕS § 30 lg 1, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistust, millega luuakse iseseisev kohustus, nimetatakse konstitutiivseks võlatunnistuseks. Pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, mida tõendab võlatunnistuse punkt 1.2.3, milles pooled avaldasid oma tahet luua võlatunnistusega uus iseseisev kohustus. Asjaolu, et tegemist on just konstitutiivse võlatunnistusega, tõendab ka selle lahutamatuks osaks olev maksegraafik, millega loodi kostjale võla tasumise kohustus ehk uus kohustus.
6.Riigikohus on lahendi 3-2-1-149-14 punktis 12 selgitanud järgmist: „võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse“. Eeltoodust tuleneb, et võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja laenu andmisega seotud asjaolusid detailsemalt selgitama, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Veelgi enam, Riigikohus on lahendi 3-2-1-125-15 punktis 13 selgitanud, et konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik võlast vabanemiseks esitama hagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, st kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis.
7.Eeltoodu kokkuvõtteks nähtub, et kuivõrd kostja on andnud hagejale konstitutiivse võlatunnistuse, mis on kostja iseseisev abstraktne kohustus ning mille kehtivus ei sõltu võlatunnistuse aluseks oleva võimaliku tehingu kehtivusest, peab hageja oma nõude maksmapanekuks esitama kohtule võlatunnistuse ning kostja saab oma võimalikud vastuväited hageja nõudele käesoleval juhul esitada üksnes vastuhagi vormis.
8.Hageja esitas 18.08.2020 seisukoha kostja vastuse osas. Hageja teatab, et ei nõustu kostja vastuväidetega hagile ning vaidleb neile täielikult vastu. Hageja leiab, et kostja seisukoht, mille kohaselt kvalifitseerub poolte vahel sõlmitud võlatunnistus hoopis käenduslepinguks, on väär ega põhine õiguslikul alusel. Kostja väited võlatunnistuse tühisuse kohta on otsitud, hüpoteetilised ning täielikult tõendamata. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud leping on konstitutiivne võlatunnistus. Puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 13.06.2019. a lepingu, millega kostja kinnitas, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus summas 16 048.6 eurot. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et antud lepingu näol on tegu konstitutiivse võlatunnistusega. Kostja käsitluse kohaselt on vaidlusalune leping aga käendusleping. Seega ei vaidle pooled lepingu sõlmimise fakti, vaid selle õigusliku kvalifikatsiooni üle.
9.Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, mille kohaselt on hageja käsitlenud võlatunnistust konstitutiivse võlatunnistusena vaid seetõttu, et nii on võlatunnistusel kirjas. Hageja toob välja, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega põhjusel, et poolte eesmärk oli selle sõlmimisega luua kostjale uus, iseseisev ning kausaalsuhtest sõltumatu kohustus. Hageja hinnangul on eelnev tõendatud järgnevaga: 1. Pooled on lepingu punktis 1.2.3 kinnitanud, et kostjal tekib lepingu alusel hageja ees uus iseseisev kohustus; 2. Pooled on lepingu punktis 1.2.3 avaldanud tahet sõlmida konstitutiivne võlatunnistus ning viidanud VÕS §-s 30 sätestatule. Seega on poolte ühine tahe kokkuleppes selgelt välja toodud; 3. Poolte eesmärki luua uus iseseisev kohustus tõendab asjaolu, et pooled on sõlminud võlgnevuse tasumiseks lepingu lahutamatuks lisaks oleva maksegraafiku, sealjuures leppisid pooled lepingu punktis 2.2. kokku, et kostjal tuleb tasuda alates lepingu sõlmimisest hagejale intressi.
10.Lepingu punktiga 3.6 nägid pooled ette, et lepingu allkirjastamine tühistab kõik
2-20-113598 vastavasisulised poolte varasemad kokkulepped, mis tõendab üheselt, et poolte eesmärk oli asendada algne kolmandate isikute kohustus uue iseseisva kostja kohustusega, mis ei ole esialgse õigussuhtega seotud.
11.Kostja väidete kohaselt polnud tal enne 13.06.2019 lepingu sõlmimist hageja ees lepingus märgitud rahalisi kohustusi. Seega ei oleks kostja ainuüksi enda vastuväidetest tulenevalt saanud hagejale anda deklaratiivset võlatunnistust, kuivõrd kinnitada ei saa mitteeksisteerivat võlga. Järelikult andis kostja hagejale konstitutiivse võlatunnistuse.
12.Kostja on võlatunnistuse alusel tasunud hagejale 5844.44 eurot (vt hagi p-d 2.5 – 2.7). Seega on kostja oma kohustust hageja ees tunnistanud. Hageja viitab, et kostja poolt tasutud summa moodustab kostja kohustuse kogusuurusest 33%. On ilmne, et kui kostja poleks võlatunnistusega võetud kohustust enda jaoks siduvaks pidanud, poleks kostja hageja nõuet 1/3 ulatuses rahuldanud. Hageja selgitab täiendavalt, et seda, et kostjal ei olevat hageja ees rahalisi kohustusi, asus kostja esmakordselt väitma alles kostja vastuses hagile. Varasemalt on kostja oma võlga hageja ees alati tunnistanud.
13.Eeltoodud asjaolude kogumis on hageja hinnangul ilmne, et poolte eesmärk lepingu sõlmimisel ei olnud mitte kinnitada olemasolevat võlga, vaid luua täiesti uus iseseisev kohustus, sealjuures on pooled seda eesmärki kokkuleppe punktis 1.2.3 ka üheselt ja selgemõtteliselt kinnitanud. Asjaolu, et võlatunnistusega loodi kostjale uus iseseisev kohustus, kinnitab ka kostja poolt väidetu, mille kohaselt polnud kostjal võlatunnistuse sõlmimise eelselt hageja ees võlatunnistuses märgitud rahalisi kohustusi.
14.Ebaõiged on kostja väited, mille kohaselt ei saa vaidlusaluse võlatunnistuse näol olla tegu konstitutiivse võlatunnistusega seetõttu, et pooled on lepingu punktis 1.1 viidanud võla alussuhtele. Nimelt on kostja väitnud, et „Kui poolte tegelik tahe oleks olnud sõlmida konstitutiivne võlatunnistus ja tekitada eraldiseisev kohustus, siis puudunuks vajadus viidata põhivõlgnikele“. Hageja antud seisukohaga ei nõustu ning vaidleb selle täielikult vastu, tuues kostja seisukoha ebaõigsuse kinnituseks välja alljärgnevat: 1. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis ei anna alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks; 2. Kuna konstitutiivse võlatunnistuse eesmärk on luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ei saa algsele kohustusele viitamine võlatunnistuse olemust mõjutada;
3.Algsele kohustusele viitamine oli vajalik selleks, et tuua esile, et kostja poolt võetud kohustuse näol on tegu uue iseseisva kohustusega. Hageja leiab, et alussuhtele viitamine on üheks võimaluseks, mis võimaldab hilisemate vaidluste tekkimise korral hinnata, kas võlatunnistuse andja on kinnitanud olemasolevat või uut kohustust. Antud juhul on tänu alussuhtele viitamisele kokkuleppe tekstis selge, et kostja võttis endale võlatunnistuse andmisega uue iseseisva kohustuse – see tuleneb ka kostja vastuväidetest, mille kohaselt kostjal enne võlatunnistuse andmist hageja ees rahalisi kohustusi polnud.
15.Nõustuda ei saa kostja käsitlusega, mille järgi peaks hageja põhjendama seda, miks pidanuks kostja tunnistama kolmandate isikute poolt võetud kohustusi. Hageja kohustuseks on tõendada üksnes seda, et kostja on andnud hagejale konstitutiivse võlatunnistuse – muud asjaolud hageja tõendamiskohustuse hulka ei kuulu. Sealjuures on kostja vastuväited hageja hinnangul selgelt vastuolulised. Ühest küljest tunnistab kostja, et pooled sõlmisid käenduslepingu, aga ka käenduse andmise olemuseks on endale kolmandate isiku kohustuste eest vabatahtliku vastutuse võtmine. Seega käenduse puhul kostja justkui tunnistab, et võttis endale vabatahtlikult vastutuse kolmandate isikute kohustuste täitmise eest, kuid võlatunnistuse osas väidab kostja, et ta pole hagejale võlatunnistust andnud, põhjendades oma väiteid asjaoluga, et tal puudus põhjus võtta vabatahtlik vastutus kolmandate isikute kohustuste täitmise eest.
2-20-113598
16.Õiged on kostja väited, mille kohaselt ei saanud kostja tunnistada võlga, mida tal polnud. Seetõttu ongi kostja poolt hagejale antud võlatunnistus konstitutiivne, mitte deklaratiivne, kuivõrd olukorras, kus kostjal puudusid enda väidete kohaselt hageja ees lepingus märgitud rahalised kohustused, said need kohustused kostjale tekkida ainult võlatunnistuse andmisega. Järelikult on ainuüksi kostja vastuväidetest tulenevalt selge, et kostja võttis endale võlatunnistusega hageja ees uue iseseisva abstraktse kohustuse. Kostja arusaam, justkui saaks võlatunnistusega võtta endale vaid iseenda olemasolevaid kohustusi, on meelevaldne ega põhine õiguslikul alusel. Kui kostja väited selle kohta, et isik saab võlatunnistusega kinnitada vaid iseenda kohustusi vastaksid tõele, puuduks konstitutiivsel võlatunnistusel igasugune mõte ning õiguslikult piisaks vaid deklaratiivse võlatunnistuse regulatsioonist.
17.Lisaks on kostja vastuväited selgelt vastuolus Riigikohtu väljakujunenud kohtupraktikaga. Nimelt on Riigikohus sedastanud, et võlakokkuleppe saab sõlmida ka siis, kui konstitutiivse võlatunnistuse andjal võlg teise poole ees puudub. Samuti on Riigikohus toonu esile järgmist: „Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu põhjendusega, et võlakokkulepe ei ole konstitutiivne võlatunnistus, sest mingi algse kohustuse (aluskohustuse) olemasolu võlakokkuleppe poolte vahel tuvastamist ei leidnud. Kolleegiumi senise parktika järgi ei tule võlatunnistuse liigi kohta otsustuse tegemisel tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, on tegelikult olemas“. Konstitutiivne võlatunnistus kehtib sõltumata sellest, kas esines algne kohustus.“ Eeltoodust tuleneb seega üheselt, et konstitutiivse võlatunnistuse andmise korral ei pea kohustust, mida võlatunnistusega kinnitati, eksisteerima. Veelgi enam, Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui kostja on võtnud endale võlatunnistusega teadlikult kohustuse, mida tal hageja ees ei olnud, on kostja tuginemine võla puudumisele hea usu põhimõtte (VÕS § 6 lg 1) vastane.
18.Ebaõiged on kostja väited, mille kohaselt on poolte vahel sõlmitud lepingu näol tegu käenduslepinguga, kuna kostja kohustus sellega tasuma võlgnevusi, mis olid võetud kolmandate isikute poolt. Vastuseks eeltoodule selgitab hageja esmalt, et kostja ei kohustunud vastutama kolmandate isikute poolt võetud kohustuste täitmise eest, vaid kostja võttis võlatunnistusega endale iseseisva kohustuse tasuda hagejale lepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel võlatunnistuses märgitud rahasumma. Nagu eelnevalt osundatud, võttis kostja endale võlatunnistusega uue iseseisva abstraktse kohustuse, mis pole algsest kolmandate isikute poolt võetud kohustustest sõltuv – seda on pooled võlatunnistuse punktis 1.2.3 ka otsesõnu väljendanud. Teiseks on kostja käsitlus, mille järgi olevat pooled sõlminud hoopis käenduslepingu, tervikuna arusaamatu ja meelevaldne. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppega võttis aga kostja endale hageja ees lepinguga kindlaksmääratud rahalise kohustuse ja tunnistas, et kostja poolt võetud kohustus on muutunud sissenõutavaks. Lisaks on kostja kokkuleppe punktis 1.2.1 oma võlga hageja ees tunnistanud ning kinnitanud, et tal puuduvad võlgnevuse osas mistahes vastuväited.
19.Hageja hinnangul ei saa poolte vahel sõlmitud kokkulepet seega ka kõige parema ettekujutuse korral käsitleda käenduslepinguna. Käenduslepingu eesmärgiks ei ole võla tunnistamine käendaja poolt, samuti ei saa käendaja käenduslepinguga loobuda nõude suhtes vastuväidete esitamise õigusest, lisaks ei sõlmita käenduslepingut juba sissenõutavaks muutunud kohustuse käendamiseks. Hageja hinnangul on kostja väited käenduslepingut puudutavas osas selgelt otsitud iseloomuga. Asjakohatud on kostja viited Riigikohtu lahendile 3-2-1-147-14, kus Riigikohus sedastas, et laenulepingut ei saa käsitleda võlatunnistusena. Antud lahendist ei tulene, et kõik tagatise andmise eesmärgile suunatud lepingud kvalifitseeruvad käenduslepinguks, nagu ekslikult väidab kostja. Sealjuures ei andnud kostja hagejale kokkuleppega mitte tagatist, võid võttis endale hageja ees abstraktse sissenõutavaks muutunud rahalise kohustuse.
20.Paljasõnalised ning tõendamata on kostja väited lepingu tühisuse kohta. Lisaks on
2-20-113598 märkimisväärne kostja poolt esile toodu, mille kohaselt olevat kostja lepingu sõlmimise ajal tarvitanud erinevaid ravimeid, mis võisid oluliselt häirida tema vaimset seisundit. Seega kostja mitte ei väida, et tema vaimne seisund oli ravimite mõjul häiritud, vaid kostja on üksnes visanud õhku hüpoteesi, et see võis nii olla. Seetõttu pole kostja spekulatiivsed ning kunstlikult konstrueeritud väited lepingu tühisuse kohta isegi mitte tõsiseltvõetavad. Tulenevalt eeltoodust ning lähtudes asjaolust, et kostja pole oma otsustusvõimetuse argumendi kinnituseks toonud kohtu ette ainsatki tõendit, tuleb kostja väited lepingu tühisuse kohta jätta tähelepanuta.
21.Asjakohatud on kostja viited TsÜS § 13 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt saab otsustusvõimetust eeldada, kui isik teeb endale kahjuliku tehingu. Hageja selgitab, et viidatud sätte mõtteks ei ole pidada otsustusvõimetuteks isikuid, kes teevad tehingu ise vastusooritust saamata. Hageja viitab, et nii võlatunnistuse andmise korral, kolmanda isiku kohustuse käendamise korral, garantii andmisel, kui ka kinkelepingu sõlmimisel ei saa kohustuse võtnud pool tehingulist vastusooritust. Samuti võib isik võtta üle teise isiku kohustuse lepingu ülevõtmise või kohustusega ühinemise kaudu ilma, et ta selleks kohustatud oleks ning ilma, et ta kohustuse võtmisest mingit kasu saaks. Kohustuse vabatahtlikult võtmine ei tähenda, et kohustuse võtnud isiku puhul saaks tema otsustusvõimetust eeldada.
KOSTJA VASTUVÄITED
22.Kostja esitas 06.08.2020 vastuse hagiavaldusele, milles palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hagiavaldus on põhjendamatu ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu.
23.Hageja väidab, et kostja on andnud talle konstitutiivse võlatunnistuse, mis on iseseisev abstraktne kohustus ning ei eelda võlatunnistuse aluseks oleva võimaliku tehingu tõendamist. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga ning leiab, et hageja poolt esitatud dokumendi näol on oma sisult ja olemuselt tegemist käenduslepinguga. Hageja tugineb oma hagis eelkõige asjaolule, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistuses on seda nimetatud konstitutiivseks võlatunnistuseks. Kostja hinnangul ei ole see piisav alus lugemaks võlatunnistust konstitutiivseks. Riigikohus on toonud välja, et „ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks“ (RKTKo nr 3-21-124-14 p 28 lg 2). Samuti on Riigikohus osutanud, et „Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega, ning et lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist, samuti tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms“ (RKTKo nr 3-2-1-147-15 p 13 lg 3).
24.Hageja poolt esitatud võlatunnistuse p-s 1.1 on selgelt välja toodud, et tegemist on C OÜ ja S. M. FIE kui kolmandate isikute poolt võetud kohustustega. Kui poolte tegelik tahe oleks olnud sõlmida konstitutiivne võlatunnistus ja tekitada eraldiseisev kohustus, siis puudunuks vajadus viidata põhivõlgnikele. Ühtlasi ei ole hageja põhjendanud, miks oleks kostja pidanud tunnistama kolmandate isikute poolt võetud kohustusi kui iseenda võlgnevusi. Kostjal kui füüsilisel isikul ei saanud C OÜ esindajana tekkida Floreana OÜ-ga suheldes ühtegi kohustust, kuna TsÜS § 34 lg 1 kohaselt loetakse juriidilise isiku juhatus suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Seega said kohustused tekkida ainult C OÜ-le. Kostja ei saanud tunnistada võlga, mida talle ei olnud tekkinud. Samuti toob kostja välja, et äriregistrist ei nähtu, et S. M. FIE üldse olemas oleks või oleks olnud. Kuna taolist FIE-t pole kunagi olemas olnud, siis ei saanud kostja ka võtta S. M. FIE esindajana endale mingeid kohustusi.
25.Kostja leiab, et hageja poolt esitatud dokument vastab pigem käenduslepingu tunnustele.
2-20-113598 Kuna hageja poolt esitatud dokumendist on ilmne, et kostja kohustus tasuma võlgnevusi, mis olid võetud kolmandate isikute poolt, siis oli dokumendi tegelik eesmärk hagejale tagatise andmine. Seetõttu ei ole tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõistes, vaid käenduslepinguga VÕS § 142 mõistes. Ka Riigikohus on leidnud, et sõltumata dokumendi sõnastusest tuleb kohaldada käenduslepingu sätteid olukorras, kus lepingu tegelik eesmärk oli võlausaldajale tagatise andmine (RKTKo nr 3-2-1-148-14, p 17). Eelnevast tulenevalt on kostja seisukohal, et poolte vahel allkirjastatud lepingu näol on tegemist eelkõige käenduslepinguga, mitte konstitutiivse võlatunnistusega. Lepingus on selgelt viidatud kolmandate isikute poolt võetud kohustustele, mille tasumiseks soovis hageja kostja poolt tagatist. Kuna hoolimata dokumendi sõnastusest ei olnud poolte tegelik tahe sõlmida konstitutiivset võlatunnistust vaid käenduslepingut, siis tuleb hagejal tõendada ka aluskohustust, millest tulenes põhivõlgnike C OÜ ja S. M. FIE kohustus tasuda hagejale nõutud summa.
26.Kostja esitas ka tühisuse vastuväite. Kostja märgib, et kostja oli hageja poolt tõendina esitatud dokumendi allkirjastamise ajal raskelt haige ning tarvitas erinevaid ravimeid, mis võisid oluliselt häirida tema vaimset seisundit ja otsustusvõimet. Seetõttu on kostja seisukohal, et ta oli väidetavat võlatunnistust allkirjastades otsustusvõimetu TsÜS § 13 mõistes. Kostja väidet toetab ka TsÜS § 13 lg 3, mille kohaselt tuleb otsustusvõimetust eeldada, kui isik tegi TsÜS § 13 lg 1 nimetatud asjaolu mõju all endale ilmselt kahjuliku tehingu. Antud juhul on kostja allkirjastanud tehingu, millega ta kohustub ilma igasuguse vastutasuta võtma endale suures ulatuses kolmandate isikute kohustusi. Tegemist on tehinguga, mis on kostja hinnangul tema jaoks ilmselgelt kahjulik. Vastuse esitamise tähtpäevaks ei ole kostjal veel õnnestunud oma raviarstilt saada dokumente, mis tõendaksid, et kostja oli viidatud perioodil haige ning tarvitas ravimeid, mis võisid mõjutada tema otsustusvõimet. Kostja esitab need kohtule esimesel võimalusel ning toob välja konkreetsed ravimid ja nende kliiniliselt tõendatud võimalikud kõrvalmõjud, mis võisid vähendada kostja otsustusvõimet. Välistatud ei ole kostja tervise osas ekspertiisi tegemine või selle taotlemine läbi kohtu.
28.Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja sõlmisid 13.06.2019 võlatunnistusena lepingu, mille punktiga 1.1 tunnistas kostja, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus summas 16 048,60 eurot (dtl 63-64). Poolte vahel on vaidlus, kas antud leping on konstitutiivne võlatunnistus nagu väidab hageja või „pigem“ käendusleping, nagu väidab kostja. Seega peab kohus tuvastama, mis eesmärgil pooled 13.06.2019 lepingu sõlmisid ja missuguse sisuga võlatunnistuses pooled kokku leppisid.
29.Kohtu hinnangul ei ole 13.06.2019 võlatunnistust võimalik tõlgendada selliselt, nagu oleks pooled sõlminud käenduslepingu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 on sätestatud, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Käesoleval juhul puuduvad tõendid selle kohta, et lepingupoolte tegelik ühine tahe 13.06.2019 lepingu sõlmimisel oleks erinenud kokkuleppes kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, seega ei ole kohtul alust kõrvale kalduda kokkuleppe tekstis kokkulepitust.
30.13.06.2019 võlatunnistuse sisust nähtuvalt puudub seal igasugune viide käenduslepingu sõlmimisele. Võlatunnistuse punktiga 1.1 tunnistas kostja, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus summas 16 048.60 eurot (võlatunnistus). Võlatunnistuse punktis
2-20-113598 1.2.2 kinnitas kostja, et tal puuduvad võlgnevuse osas mis tahes vastuväited. Võlatunnistuse punktis 1.2.3 leppisid pooled kokku, et võlatunnistuse alusel tekib kostjal hageja ees uus iseseisev kohustus, mistõttu on kostja poolt antud võlatunnistuse näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse punktiga 3.6 nägid pooled ette, et lepingu allkirjastamine tühistab kõik vastavasisulised poolte varasemad kokkulepped (dtl 64). Ka antud kokkuleppe kinnitab, et poolte eesmärk oli luua uus iseseisev kohustus, mis ei oleks poolte varasemate õigussuhetega seotud.
31.Kohus nõustub hagejaga, et poolte eesmärki luua uus iseseisev kohustus tõendab ka asjaolu, et pooled on sõlminud võlgnevuse tasumiseks lepingu lisaks oleva maksegraafiku, sealjuures leppisid pooled lepingu punktis 2.2. kokku, et kostjal tuleb tasuda alates lepingu sõlmimisest hagejale intressi (vt dtl 63-64). Võlatunnistuse lisaks oleva maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse perioodil 21.06.2019 – 15.05.2020 s.o ühe aasta jooksul igakuiste osamaksetena. Maksegraafiku kohaselt oli kogu kostja poolt tasumisele kuuluva põhivõla suuruseks 16 048.60 eurot ning intressi suuruseks 1 604.86 eurot (vt dtl 65).
32.Tõlgendust, mille kohaselt pooled leppisid 13.06.2019 kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, toetab ühemõtteliselt ka kostja poolt vaidlustamata asjaolu, et kostja tasus perioodil 13.06.2019 – 26.09.2019 hagejale 5884,44 eurot, millest 5349,52 eurot oli põhinõude rahuldamiseks ning 534,92 eurot intressinõude rahuldamiseks. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada ka lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist. Tasudes hagejale võlatunnistusest tulenevaid makseid, on ka kostja ise käsitlenud 13.06.2019 lepingut iseseisva kohustusena hageja ees. VÕS § 30 lg 1 on sätestatud, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.
33.Eelnevat arvestades loeb kohus tuvastatuks, et poolte ühine tahe oli 13.06.2019 võlatunnistuses suunatud iseseisva abstraktse kohustuse ehk konstitutiivse võlatunnistuse loomisele, mitte aga käenduslepingu sõlmimisele VÕS § 142 lg 1 tähenduses. Kohus lähtub oma tõlgenduses ka VÕS § 29 lg 6 sätestatust, mille kohaselt lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
34.Kostja poolt konstitutiivse võlatunnistuse andmist ei muuda asjaolu, et 13.06.2019 võlatunnistuses on viidatud ka C OÜ-le ja S. M. FIE-le kui põhivõlgnikele. Kohus nõustub hagejaga, et kuna konstitutiivse võlatunnistuse eesmärk on luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ei saa algsele kohustusele viitamine võlatunnistuse olemust mõjutada. Riigikohtu 10.12.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 p-s 28 on selgitatud, et oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel ning ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis ei saa võlatunnistust lugeda deklaratiivseks. Lisaks on kostja vastuväited põhivõlgnikele viitamise osas vastuolulised, sest kostja kinnitab, et talle ei olnud seoses C OÜ ja S. M. FIE-ga varasemat võlga tekkinud. Seetõttu ka kostja enda vastuväidete alusel sai kostja poolt hagejale antud võlatunnistus olla üksnes konstitutiivne, mitte deklaratiivne. Hageja märgib õigesti, et olukorras, kus kostjal puudusid enda väidete kohaselt hageja ees lepingus märgitud rahalised kohustused, said need kohustused kostjale tekkida ainult 13.06.2019 võlatunnistuse andmisega.
35.Ebaõige kostja arusaam, nagu peaks hageja põhjendama, miks oleks kostja pidanud tunnistama kolmandate isikute poolt võetud kohustusi kui iseenda võlgnevusi. Hageja märgib õigesti, et hageja kohustuseks on tõendada üksnes seda, et kostja on andnud hagejale konstitutiivse võlatunnistuse – muud asjaolud hageja tõendamiskohustuse hulka ei kuulu. Nagu kohus eelnevalt tuvastas, on hageja tõendanud kostja poolt 13.06.2019 konstitutiivse võlatunnistuse andmise.
2-20-113598 Hageja ei pea tõendama asjaolusid, mis seonduvad kostja motiividega konstitutiivse võlatunnistuse andmisel.
36.Ebaõige on ka kostja arusaam, justkui ei saanuks kostja tunnistada võlga, mida talle ei olnud varasemalt tekkinud. Kohus nõustub hagejaga, et meelevaldne on kostja seisukoht, nagu justkui saaks võlatunnistusega võtta endale vaid iseenda olemasolevaid kohustusi. Sellisel juhul puuduks konstitutiivsel võlatunnistusel mõte ning õiguslikult piisaks vaid deklaratiivse võlatunnistuse regulatsioonist. Riigikohtu 23.02.2016 tsiviilkolleegiumi kogu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15 on selgitatud, et konstitutiivne võlatunnistus kehtib sõltumata sellest, kas esines algne kohustus. Riigikohus selgitas nimetatud otsuse p-s 15, et võlakokkuleppe võib sõlmida teadlikult olukorras, kus kostja hagejale midagi ei võlgnenud ning Riigikohus ei näinud sellises kokkuleppes midagi seaduse- ega heade kommete vastast. Riigikohus viitas ka asjaolule, et kõnealuse olukorraga on iseenesest sarnane kinkelepingu sõlmimine (VÕS § 259 jj), kus kinkija ei saa kingisaajalt vastusooritust, kuid ometi peab kirjalikult sõlmitud kinkelepingut täitma ning ei saa hiljem tugineda sellele, et ta ei võlgnenud tegelikult kingisaajale midagi.
37.Kostja esitas ka tühisuse vastuväite. Kostja väitis, et kostja oli hageja poolt tõendina esitatud dokumendi allkirjastamise ajal raskelt haige ning tarvitas erinevaid ravimeid, mis võisid oluliselt häirida tema vaimset seisundit ja otsustusvõimet. Seetõttu on kostja seisukohal, et ta oli väidetavat võlatunnistust allkirjastades otsustusvõimetu TsÜS § 13 mõistes.
38.Kohtu hinnangul puuduvad asjas tõendid, nagu oleks kostja allkirjastanud 13.06.2019 võlatunnistuse otsustusvõimetuna. Kuigi kostja lubas esitada raviarsti dokumendid, mis tõendaksid, et kostja oli viidatud perioodil haige ning tarvitas ravimeid, mis võisid mõjutada tema otsustusvõimet, kostja selliseid tõendeid kohtu poolt antud dokumentide esitamise tähtpäevaks 09.09.2020 ei esitanud. Ühtlasi nõustub kohus hagejaga selles, et käesoleval juhul ei ole kohaldatav tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 3, sest asjas ei ole tuvastatud, et kostjal oleks esitanud võlatunnistuse andmise ajal vaimutegevuse häire või muu vaimutegevust pärssiv asjaolu. Lisaks eeltoodule ei tulene seadusest, et otsustusvõimetuks tuleks pidada isikuid, kes teevad tehingu ise vastusooritust saamata. Hageja viitab õigesti, et nii võlatunnistuse andmise korral, kolmanda isiku kohustuse käendamise korral, garantii andmisel, kui ka kinkelepingu sõlmimisel ei saa kohustuse võtnud pool tehingulist vastusooritust. Kohustuse vabatahtlikult ja vastusoorituseta võtmine ei tähenda, et kohustuse võtnud isiku puhul saaks tema otsustusvõimetust eeldada. Vastasel korral tuleks mh eeldada, et kõik käenduslepingu või kinkelepingu sõlminud isikud on otsustusvõimetud, milline järeldus ei ole aga kooskõlas seaduse teksti ja mõttega.
39.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kostjal puudub alus keelduda oma võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmisest hageja ees. Kohus leiab, et hageja on oma nõude kujunemist ja suurust piisavalt tõendanud. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kohus märgib, et VÕS § 103 lg 1 tuleneb eeldus, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Riigikohtu 12.06.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 on selgitatud, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1118-05 (RT III 2005, 39, 384), p 16).
40.Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates
2-20-113598 kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna hageja põhinõue oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivise tasumist põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks viivis põhinõudest (10 699,08 eurot) alates hagi esitamisest 20.05.2020 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras.
41.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
42.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks poolte menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. 09.09.2020 menetlusdokumendis märkis hageja, et arvestades hageja poolt 05.06.2020 esitatud menetluskulude nimekirja ja 09.09.2020 menetluskulude nimekirja, on hageja kandnud tsiviilasjas nr 2-20-113598 menetluskulusid kokku summas 2 956,67 eurot (2090 + 866,67). Hagejale on õigusteenust osutatud tunnihinnaga 160 eurot (lisandub käibemaks). Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, taotleb ta TsMS § 174 lg-st 10 juhindudes menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta.
43.Kohus on seisukohal, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 650 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate õigusabi tunnitasu määr 160 eurot (ilma käibemaksuta) on ebamõistliku suurusega. Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate põhjendatud tunnitasu määr ei ületa käesolevas vaidluses 150 eurot/h (ilma käibemaksuta).
44.Hageja lepinguliste esindajate ajakuluna on näidatud kokku 14,42 h ja hageja õigusabikuludena kokku 2306,67 eurot. Arvestades asjaolu, et käesolev vaidlus ei olnud tavapärasest keerukam ega mahukam ning hinnates hageja esindajate poolt käes esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu leiab kohus, et hageja lepinguliste esindajate näidatud ajakulu on ülemäärane. Hagiavalduse koostamise, täiendamise ja hagi tagamise avalduse koostamisega seotud põhjendatud ajakulu ei ületa kohtu hinnangul käesolevas menetluses 5 h (Cuesta Advokaadibüroo OÜ arve nr 2020/0238). Kostja vastusele seisukoha koostamisega seotud põhjendatud ajakulu ei ületa kohtu hinnangul käesolevas menetluses 3,5 h (Cuesta Advokaadibüroo OÜ arve nr 2020/0345). Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hagejate lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu käesolevas menetluses ei ületa kokku 8,5 h, mis kohtu poolt mõistlikuks peetavat tunnitasu määra (150 eurot/h) arvestades vastab rahaliselt summale 1275 eurot (8,5 x 150).
45.Kokkuvõttes määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks summa 1925 eurot (riigilõiv 650 eurot + hageja lepinguliste esindajate põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud summas 1275 eurot). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1925 eurot. Hageja menetluskulud kuuluvad TsMS § 174 lg 10 kohaselt hüvitamisele ilma käibemaksuta.
2-20-113598
46.Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1925 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust.
47.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
48.TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus muuhulgas rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. 05.06.2020 rahuldas kohus hageja taotluse hagi tagamiseks ning arestis hagi tagamiseks S. P. kuuluvad arveldusarved Eestis tegutsemisloa alusel tegutsevates krediidiasutustes ja välisriigi krediidiasutuste tütarettevõtjatest krediidiasutustes või filiaalides 11 769,02 euro ulatuses Floreana OÜ kasuks tsiviilasjas nr 2-20-113598 nõude tagamiseks (dtl 86-89). Arvestades hagi rahuldamist, leiab kohus, et kooskõlas TsMS § 445 lg 2 tuleb antud hagi tagamise abinõu jätta jõusse põhjusel, et see on ilmselt vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.