apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Viru Maakohtu 7. jaanauri 2025. a otsus Ruslan Karini apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Apellant (kostja) Ruslan Karin (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Andrei Matvejev Vastustaja (hageja) Bigbank AS (registrikood 10183757), lepinguline esindaja Leana Land
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Ruslan Karini apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Viru Maakohtu 7. jaanuari 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-117613, millega rahuldati Bigbank AS-i hagi Ruslan Karini vastu.
3.Teha asjas uus otsus, millega jätta Bigbank AS-i hagi Ruslan Karini vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Bigbank AS-i kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi jõustumist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Bigbank AS (hageja) esitas 9. mail 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ruslan Karini (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Seoses kostja vastuväite esitamisega makseettepanekule andis Pärnu Maakohus hageja nõude kostja vastu üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas Viru Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4577 eurot 95 senti, intressi 198 eurot 75 senti, 20. juuni 2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 186 eurot 57 senti, lepingu haldustasu 6 eurot ja sissenõudekulu 10 eurot, kokku 4979 eurot 27 senti, ning viivise 12,50% aastas tagastamata põhivõlalt alates 21. juunist 2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. märtsil 2023 tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXXXXXXXXXX, mille kohaselt sai kostja hagejalt laenu 5000 eurot. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli krediidi kulukuse määr 14,84% aasta kohta, intress 12,50% aastas, lepingu sõlmimise tasu 75 eurot ja igakuine lepinguhaldustasu 1,50 eurot kuus. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ega tasunud võlgnevust hageja antud täiendava tähtaja jooksul. Hageja luges lepingu 22. veebruaril 2024 ülesöelduks. Alates lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni 22. veebruaril 2024 tegi kostja lepingust tulenevate kohustuste katteks hagejale ülekandeid 805 eurot 42 senti, millest 372 eurot 61 senti oli arvestatud intressi, 422 eurot 5 senti krediidisumma, 10 eurot 50 senti lepingu haldustasu ja 26 senti viivise katteks. Vastavalt lepingu põhitingimustele tasaarvestas hageja üleantavast krediidisummast lepingu sõlmimise tasu 75 eurot. Hageja ütles 22. veebruari 2024. a ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 4799 euro 15 sendi tasumist, millest 4577 eurot 95 senti moodustas tagastamata krediidisumma, 198 eurot 75 senti sissenõutavaks muutunud intress, 6 eurot 45 senti sissenõutavaks muutunud viivis, 10 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 6 eurot sissenõutavaks muutunud lepingu haldustasu. Kostja Smart-ID vahend ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest tema tahte vastaselt. Puudub vaidlus, et kolmandatele isikutele oli antud ligipääs kostja enda poolt vähemalt kostja ID-kaardi andmetele, mis võimaldas neil kostja nimel laenutaotlusi teha. Kui tõesti kolmandad isikud allkirjastasid tarbijakrediidilepingu kostja digitaalset Smart-ID vahendit ja PIN-koodi kasutades, siis see sai võimalikuks üksnes tänu kostja enda tegevusele, kuivõrd ta andis oma isiklikud vahendid kolmandatele isikutele kasutamiseks. Kostja isikusamasuses veenduti 8. märtsil 2024 videotuvastuse vahendusel. Lepingu sõlmis kostja. Kostja kinnitas, et tegi taotluse ise. Kriminaalmenetluses antud ütlused on üksnes kostja väited selle kohta, mis väidetavalt toimus. Kriminaalmenetlus on lõpetatud, sest 2
väidetava kuriteo toimepanijaid ei ole tuvastatud. Seega ei ole käesoleval juhul veenvalt tõendatud asjaolud pettuse toimumise kohta. Kostja tuvastas ennast laenutaotluse tegemisel. Kostja kinnitas, et tema ise tegi laenutaotluse. Kostja allkirjastas lepingud isiklikult oma Smart-ID vahendit ja ID-koodi kasutades. Krediidisumma 4925 eurot kanti kostja isiklikule kontole 8. märtsil 2023. Hageja ei ole rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks kontrolliti kostja arvelduskonto väljavõtet. Hageja nõue ümberarvestuse kohaselt on 4194 eurot 58 senti (väljastatud krediit 5000 eurot, millest on maha arvestatud 805 eurot 42 senti ehk kõik tagasimaksed krediidisumma katteks). Hageja märkis, et juhul kui kohus leiab, et krediidileping on tühine pettuse tõttu, siis soovib hageja nõude rahuldamist alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja rikastus hageja arvel. Krediidisumma 5000 eurot, millest tasaarvestati lepingu sõlmimise tasu 75 eurot, st 4925 eurot, maksti välja kostja isiklikule Swedbank AS-i pangakontole. Kostja võttis kontolt ise raha välja ja kasutas kontot oma igapäevaste kulutuste jaoks pikema perioodi jooksul. Seega ei ole usutav, et kostja kontot käsutada ei saanud. Käesoleval juhul on hageja kandnud kostja arveldusarvele raha krediidilepingu täitmiseks. Hageja arvas ja uskus, et ta täidab kostjaga sõlmitud kehtivat krediidilepingut. Järelikult tehti sooritus kostjale. Kui krediidileping on tühine, ei ole kohustust olemas. Samuti ei esine asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lõikes 2 sätestatud tagasinõudmist välistavaid aluseid. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja kostjalt alternatiivselt tühise lepingu alusel saadud 4925 euro tagastamist.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping vormistati kostja nimel ja laenu sai kolmas isik kelmuse teel. Kostja ei ole andnud sisulist tahteavaldust laenu taotlemiseks. Laenu võtmine toimus nn „telefonipettuse“ teel, st laen võeti kostja identiteeti kuritegelikult ära kasutades pettuse teel. Laekunud raha ei ole kostja saanud endale kasutamiseks, vaid see on läinud edasi kurjategija(te)le. Kriminaaltoimiku materjalid näitavad selgelt, millised asjaolud olid tegelikult kostja laenutaotluse taga. Kostja kinnitas laenu taotlemist veendumuses, et ta osaleb politseioperatsioonis ning tal ei olnud kavatsust kasutada saadud laenu enda eesmärkide saavutamiseks ega isiklikuks kasuks. Viru Ringkonnaprokuratuur lõpetas 26. juuni 2023 määrusega kriminaalmenetluse, kuna võimatu oli tuvastada kuriteo toimepanija isikut. On üldteada, et nn „telefonikelmuste“ puhul kasutatakse ohvri mõjutamiseks keerukaid psühholoogilisi meetodeid, mille eesmärk on saavutada ohvri tahtevastane tegevus. Kostja tegutses kurjategijate otsese surve ja pettuse mõju all. Seega ei olnud PIN-koodide edastamine vabatahtlik ega tingitud kostja hooletusest, vaid selgelt tema tahte vastane. Kostja oli kogu laenu vormistamise ning sellest saadud raha ülekandmise vältel petturite mõju all. Kostja hinnangul on leping tühine ja kostjal ei teki kohustust tagastada laenusummat ka alusetu rikastumise sätete alusel, kuna laenu tegelik saaja on kolmas isik. Saadud laen ei jäänud kostjale, selle võttis ära kolmas isik (kurjategija) kelmuse teel. Seega ei ole kostja saanud kasu, mis on üks alusetu rikastumise nõude eeltingimusi. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on piirdunud minimaalse teabe kogumisega. Hageja tegi kostja tausta uurimiseks päringud Maksu- ja Tolliametile ning maksehäireregistrile. Hageja esitatud tõenditest tulenevalt oli kostja sissetulek ilmselgelt ebapiisav laenu tasumiseks (praktiliselt miinimummääras). Hoolsa laenuandja puhul ei oleks laenuandja tohtinud väljastatud summas laenu anda. See asjaolu oleks pidanud olema laenu andmata jätmise põhjuseks.
3
Kostja leiab, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud kostjale kahju kogu hageja nõude ulatuses. Kostja tasaarvestab oma kahjunõude hageja nõudega.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus tegi 7. jaanuaril 2025 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4979 eurot 27 senti (millest 4577 eurot 95 senti on tagastamata krediidisumma, 198 eurot 75 senti intress, 186 eurot 57 senti sissenõutavaks muutunud viivis, 10 eurot sissenõudekulu, 6 eurot lepingu haldustasu). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise tagastamata krediidisummalt (4577 eurot 95 senti) aastas alates 21. juunist 2024 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 695 eurot. Maakohus leidis, et tarbijakrediidilepingu saab lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel, kuivõrd autentimine toimus kostja isikut tõendavat dokumenti, selle PIN-koodi ning Smart-ID koode kasutades. Maakohus ei välista, et lepingu võis kostja nimel sõlmida keegi kolmas isik, kuid tegi seda kostja isikut tõendavat dokumenti ja selle PIN-koodi kasutades. Kostja ei ole kohtule veenvalt tõendanud, et tema arvutivõrgu abil autoriseerimist võimaldavad dokumendid (ID-kaart, Smart-ID, Mobiil-ID) ja nende PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema tahte vastaselt. Vastupidi, kostja enda ütlustest tuleneb, et ta laadis ise vabatahtlikult alla kaughaldusprogrammi AnyDesk, millega andis kontrolli oma telefoni üle kolmandatele isikutele, seejuures suhtles telefoni teel tundmatute kolmandate isikutega ning kinnitas Smart-ID kontrollkoode ja seda korduvalt. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PINkoodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 23). Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 24). Seega ei saa maakohtu hinnangul kuidagi nõustuda kostja väitega, et tema PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta ja tema tahte vastaselt ning et kostja tegi kõik endast oleneva selleks, et tema PIN-koodid ei oleks sattunud kolmandate isikute käsutusse.
4
Kostja esitas taotluse hagejalt laenu saamiseks 6. märtsil 2023 kell 15.29. Kostja isikusamasuses veenduti 8. märtsil 2023 videotuvastuse vahendusel kell 16.16 (dtl 248) ja pakkumus tehti 8. märtsil 2023 kell 16.36 (dtl 55). Kostja allkirjastas laenulepingu digitaalselt
8.märtsil 2023 kell 16.42. Kostja ei vaidle selle üle, et krediidiandjalt laekus raha tema kontole ja samalt kontolt on kostja teinud tagasimakseid (dtl 132–133). Kostja esitatud tõendid (kriminaalasja materjalid) ei veena tõsikindlalt selles, et kostja raha oma kasutusse ei saanud, vaid see läks kohe „petturitele“. Maakohtu hinnangul ei kinnita kostja kontolt nähtuvad ülekanded, sularaha sisse- ja väljamaksed kostja väiteid, et laenuraha (sh käesolevas tsiviilasjas hageja nõude aluseks oleva laenulepingu XXXXXXXXXXXXXXX alusel laekunud raha) ta enda kasutusse ei saanud, vaid see kanti kohe edasi kolmandatele isikutele. Leping ei ole krediidikulukuse määra suuruse tõttu tühine. Maakohtu hinnangul on hageja piisava põhjalikkusega pangakonto väljavõtte ja muude kogutud andmete põhjal analüüsinud kostja majanduslikku seisundit tervikuna. Seega on hageja laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud, jättes maksegraafikujärgsed maksed tegemata, on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse VÕS § 101 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (sh nõuda kohustuse täitmist, nõuda viivist, VÕS § 101 lg 1 p 1, 6). Maakohus leidis, et hageja esitatud kõik nõuded on põhjendatud, ja rahuldas hagi täies ulatuses.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on hinnanud valesti tõendeid ja eksinud õiguse kohaldamisel, analüüsides lepingu kehtivust ning selle sõlmimise asjaolusid. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendi nr 2-16124450 p-d 22–23 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Selles lahendis käsitleti teistsugust olukorda, st isik usaldas oma PIN-koodid vabatahtlikult teisele isikule, kuid vaidlustas hiljem nende PIN-koodidega tehtud tehingu, väites, et PIN-koodide saaja kasutas neid tema tahte vastaselt. Praegu on kõige olulisem tuvastada, kas laenu võtmine oli kostja teadlik tahteavaldus ning kas ta tegutses laenu võtmisel, arvestades selle tagajärgi, teadlikult, st kas tema käitumine oli süüline või süütu. Maakohus oleks pidanud hindama, kas kostja tegevus oli kostja enda tahte väljendus või oli see tingitud kuritegelikust survest. Tuleb hinnata, kas kostja tegevus laenu vormistamisel ja rahade ülekandmisel oli süüline käitumine või langes ta hoopis kuritegeliku manipulatsiooni ohvriks. Maakohus keskendus asjaolule, et pärast laenu laekumist kostja kontole tegi ta täiendavaid samme saadud laenu petturitele edastamiseks, sealhulgas konverteeris raha krüptorahasse ning sooritas krüptoraha edastamiseks vajalikud toimingud. Kriminaaltoimik tervikuna viitab sellele, et kostjat ja tema abikaasat mõjutasid petturid intensiivselt kogu protsessi vältel – neile helistati pidevalt, anti juhiseid ning paluti sooritada erinevaid toiminguid. Laenu võtmist ei saa pidada kostja teadlikuks tahteavalduseks. Kostja tegevust PIN-koodide kasutamisel ei saa käsitleda süülisena. Kostja käitumist ei saa pidada etteheidetavaks käibekohustuse rikkumiseks. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on tunnustatud seisukohta, et teatud juhtudel võib isiku vastutust vähendada või välistada, kui tema käitumine on tingitud pettuse või ähvarduse mõjul 5
tehtud otsustest. Oluline on eristada olukordi, kus isik tegutses teadlikult hooletult, ja neid, kus tema tahtlus või otsustusvabadus oli oluliselt mõjutatud kolmanda isiku pettusest. Kostjale ei saa ette heita, et ta allus juhistele, mis pärinesid isikutelt, keda ta pidas õiguspärasteks riigivõimu esindajateks. Pettuse edukus ei olnud tingitud kostja hooletusest, vaid oskuslikust psühholoogilisest manipuleerimisest, mis vähendas tema võimalust ratsionaalseks analüüsiks ja alternatiivsete tegutsemisviiside kaalumiseks. Sellest tulenevalt ei saa käsitleda tema käitumist käibekohustuse rikkumisena ega omistada sellele õigusvastasust. Kostja ei tegutsenud teadlikult hoolimatult ega kergemeelselt, vaid langes kuritegeliku manipulatsiooni ohvriks. Kostjal puudus tegelik tahe laenulepingu sõlmimiseks raha saamise eesmärgil. Kostja tegutses eeldusel, et ta osaleb politseioperatsioonis, mis ilmselgelt ei vastanud tegelikkusele. Kostja esitas tehingu tühistamise avalduse kohtukõne kirjalikes seisukohtades, kuid kohus ei andnud sellele avaldusele hinnangut. Tegemist on tühise volituse alusel tehtud tehinguga või alternatiivselt tühise põhi(laenu)tehinguga. Hageja ei esitanud nõuet laenusumma tagastamise kohta alusetu rikastumise sätete alusel. Isegi kui selline nõue oleks esitatud, ei olnud kostja laenu tegelik saaja, mis on ammendavalt tõendatud kriminaaltoimiku materjalidega. Seetõttu puudub alus hageja nõude rahuldamiseks ka alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja laenuleping on tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõte ei piirdu üksnes laenusaaja majandusliku tausta pinnapealse analüüsiga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine tõi kaasa kostja võlgnevuse hageja ees, kusjuures kostja tegelikult raha ei saanud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tõlgendamisel tuleb arvestada ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) §-s 49 lg 1 p-s 6 sätestatut, mis paneb krediidiandjale kohustuse süvitsi kontrollida laenu saamisega seotud asjaolusid. Kostja võttis koos oma abikaasaga lühikese ajaperioodi jooksul mitu laenu (see asjaolu tuleneb kriminaaltoimiku materjalidest) ning laenusummad kanti anonüümsetele isikutele üle krüptorahas. See muster kordus seni, kuni Swedbank AS-i pangakontori töötaja juhtis kostja tähelepanu sellele, et tegemist ei ole tüüpilise tehinguga, ning selgitas, et ta võib olla petturite mõju all. Kostja seisukohalt oleks olnud võimalik sellise olukorra tekkimist vältida, kui laenu taotlemise eesmärgid oleksid piisavalt selgelt välja selgitatud juba laenu taotlemise staadiumis. Sellest lähtudes on võimalik heita hagejale ette KAVS § 49 lg 1 p 6 täitmata jätmist. Ei ole õiglane, kui petturite tegevuse tõttu satub isik võlaorjusesse, kuid krediidiasutused, kes andsid laenu, saavad oma raha tagasi ja teenivad laenult kasu. Seega ei ole õiglane, kui selliste laenude puhul lasub vastutus üksnes laenusaajal, samal ajal kui krediidiasutus vabastatakse igasugusest vastutusest.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole toodud esile uusi asjaolusid ega tõendeid, mis õigustaksid maakohtu otsuse tühistamist. Hageja jääb oma maakohtu menetluses esitatud seisukohtade ja tõendite juurde. Kostja väide, nagu hageja ei oleks esitanud nõuet laenusumma tagastamiseks alusetu rikastumise sätete alusel, on ekslik. Hageja on esitanud alternatiivse nõude TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 alusel summas 4925 eurot, mille maksmine kostja arveldusarvele on tõendatud ning mis hageja hinnangul kujutab endast soorituskondiktsiooni eelduste täitmist. Seega on ka alternatiivnõude alused ja eeldused täidetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus hageja kanda.
8.Hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude, tuginedes sellele, et hageja ja kostja vahel on 8. märtsil 2023 sõlmitud tarbijakrediidileping. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõude rahuldanud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et 6. märtsil 2023 on kostja andmeid kasutatud hagejale krediiditaotluse esitamiseks (dtl 56–58). Taotluses on mh märgitud kostja igakuine sissetulek ja pangakonto number. Hageja esitatu järgi oli taotlusele lisatud ka kostja pangakonto väljavõte (dtl 60–85). Kostja isikusamasuses veenduti 8. märtsil 2024 videotuvastuse vahendusel ja kostja kinnitas, et ta tegi laenutaotluse. Hageja tegi päringuid mh Politsei- ja Piirivalveameti registrisse, Maksu- ja Tolliametile, E-Krediidiinfo andmebaasi, Ametlike Teadaannete portaali ja rahvastikuregistrisse (dtl 86–91). 8. märtsil 2023 tegi hageja otsuse anda kostjale laenu, kostja allkirjastas lepingu isiklikult oma SmartID vahendit ja ID-koodi kasutades. Raha kanti üle kostja kontole (dtl 43). Kostja vastuväide hageja nõudele on see, et kostja sõlmis laenulepingu kolmandate isikute pettuse mõju all, tal puudus tegelik tahe laenulepingu sõlmimiseks ja laenu saamiseks. Väljastatud laen ei jäänud kostja kasutusse. Kostja kandis selle pettuse mõju all edasi kolmandatele isikutele. Kostja esitas maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalasja nr 23233050072 toimiku (dtl 141–214, tõlge dtl 217–234), mille hulgas on kostja ja tema abikaasa ülekuulamise protokoll, kostja ja tema abikaasa Swedbank AS-i pangakontode väljavõtted jm ülekandeid tõendavad dokumendid. Kriminaalasjas lõpetati 26. juunil 2023 menetlus, sest menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas (dtl 109). Kriminaalasja materjalide juures oleva kostja ja kostja abikaasa ütluste kohaselt (dtl 145–146, 182–183, tõlge dtl 217–218, 232–234) võeti kostja ja tema abikaasaga ühendust erineval ajal ja erinevate isikute poolt erinevatel ettekäänetel, kuid sarnase sisuga. Kostja abikaasale helistati esimest korda 28. veebruaril 2023, kostjale 6. märtsil 2023. Nii väidetav kostjale Swedbanki turvateenistusest helistanud isik kui ka kostja abikaasale ennast Google’i töötajana tutvustanu selgitasid, et nende andmetele või kontole on võõrastel isikutel juurdepääs ning nad üritavad nende nimel laenu võtta. Helistajad tegid ettepaneku pahatahtlike isikute edasise tegevuse takistamiseks paigaldada arvutisse ja telefoni AnyDesk programm ning selgitasid, et petturite tabamiseks on vaja, et nad osaleksid erioperatsioonis. Kostjale selgitati, et talle hakatakse erinevatest pankadest helistama ja pakkuma laenu ning ta peab laenu võtmisega nõustuma. Küsimuse peale, miks ta peab laenu võtmisega nõustuma, selgitati kostjale, et petturid on laenutaotlustes märkinud oma kontonumbrid ja kui kostja ei nõustu laenu võtmisega, siis selle laenu võtavad ikkagi petturid, kuid raha läheb petturitele. Kostjaga suhtles väidetavalt nii pangatöötaja kui politseiuurija. Pangatöötaja palus kinnitada Smart-ID PIN 1 ja 2 koode. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et alates 6. märtsist 2023 on kostja kontole hakanud laekuma erinevatelt laenuandjatelt raha, mida kostja on võtnud välja sularahas, ning teinud ülekandeid oma abikaasa kontole petturite nõudmise järgi (dtl 157 jj; kostja abikaasa WhatsApp rakenduse kuvatõmmis, dtl 202, tõlge 225), välja võetud sularaha kandis kostja krüptorahasse. Krüptorahasse kandmine oli kostjale antud selgituste järgi vajalik just selleks, et saaks raha pangale mugavamalt ilma igasuguste protsentideta tagastada. Ringkonnakohus leiab kostja ja tema abikaasa antud ütlusi ja pangakonto väljavõtteid ning
7
muid kriminaaltoimiku dokumente kogumis hinnates, et puudub alus kahelda nende tõepärasuses. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, justkui kuriteo toimepanijate tuvastamata jätmine tähendaks, et käesoleval juhul ei ole veenvalt tõendatud asjaolud pettuse toimumise kohta. Kostja ja tema abikaasa ütluseid toetab kostja abikaasa ja tundmatu isiku vaheline WhatsAppi kirjavahetus (tõlge dtl 191, tõlge dtl 219 jj), milles anti kostja abikaasale juhised rahaga toimingute tegemiseks ning nimetati korduvalt koostööd uurijaga. Vestluse sisust nähtub, et samad isikud suhtlesid ka kostjaga. Kõnede väidetav sisu ning WhatsApp-i vestlused, millesse olid kaasatud erinevaid rolle (politseiuurija, Swedbank AS-i turvateenistuse juht ja Google’i töötaja) kandvad isikud, olid piisavalt veenvad ja usutavad. Ringkonnakohus leiab, et teave telefonipettuste võimalikkuse kohta on laialt levinud ning erinevad ametiasutused teevad aktiivselt selles osas teavitustööd. Sellele vaatamata suudavad petturid osavalt luua ohvritele väära ettekujutuse tegelikest asjaoludest, kasutades seejuures ära petturite ohvriks langemise ennetamiseks kasutatavaid võtteid ja ennetusmeetodeid, ning mõjutada ohvreid tegema endale kahjulikke toiminguid. Kostja ja tema abikaasaga võeti ühendust väidetavalt just pettuse ennetamise ja neile kahju tekkimise ning petturite tabamise eesmärgil. Erinevad telefonikõned, millest ühe tegi väidetav politseiuurija, olid kriminaalasjas antud ütluste kohaselt veenvad. Alles siis, kui kostja läks järjekordse summa sularahas väljavõtmiseks pangakontorisse, sai kostja pangatöötaja selgitustest aru, et võib olla langenud pettuse ohvriks. Pärast seda kostja raha enam petturitele edasi ei kandnud ja tagastas laekunud ning talle allesjäänud summad laenuandjatele. Kostja nimele võeti laene kokku 31 075 eurot 50 senti ja avati kostja nimele arve Coop Pank AS-is. Ringkonnakohus leiab, et kostja on menetluses veenvalt tõendanud, et temalt on tehingu tegemiseks vajalikud PIN-koodid saadud pettuse teel ja isikusamasuse tuvastamise ajal oli kostja pettuse mõju all. Kostja ei esitanud teadlikult laenutaotlust ega allkirjastanud laenulepingut. Isikusamasuse tuvastamise ajal lähtus kostja väärast ettekujutusest, et ta osaleb erioperatsioonis, tal ei ole võimalust laenu vormistamist vältida ning laen saab makstud pangale tagasi petturite esitatud skeemi kaudu. Kostja uskus, et oma tegevusega aitab ta tuvastada tegelikud petturid, kes soovivad kostja nimel laenu võtta ja raha endale saada.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei tule praegusel juhul laenulepingu sõlmimisele kohaldamisele ka esindusõiguse sätted. Ringkonnakohus tuvastas, et kostjalt on tema digitaalallkirja andmise vahendid saadud pettuse teel ning isikusamasuse tuvastamise ajal oli kostja pettuse mõju all. Seega ei ole põhjendatud praegusel juhul lugeda laenuleping hageja ja kostja vahel sõlmituks esindaja vahendusel. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isikult peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus isik oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et isikul olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11 ja seal viidatud lahendid). Eeltoodust tulenevalt on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et kostja on hagejaga sõlminud tarbijakrediidilepingu (8. märtsi 2023. a laenuleping nr XXXXXXXXXXXXXXX). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja laadis alla kaughaldusprogrammi AnyDesk ja sisestas PIN-koodid tema suhtes kasutatud pettuse tõttu. Olukorras, kus kostja tahteavaldused või tegevus (arvutiprogrammi laadimine) on tehtud pettuse tagajärjel, ei ole põhjendatud digitaalallkirja andmiseks saadud vahendite kasutamisele kohaldada esindusõiguse sätteid. Kostja ei pidanud arvestama sellega, et tema PIN-koode kasutatakse muul eesmärgil. 8
10.Kostja on tõendanud, et tema kontole laekunud raha on ta pettuse toime pannud isikutele üle kandnud, seega ei ole kostja rikastunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel lähtuda vaid kostja toimingutest, mis leidsid aset pärast hagejalt raha laekumist kostja kontole – kostja pangakonto väljavõte kinnitab, et kostja hakkas tagastama tema kätte jäänud laenuandjatelt saadud rahaliste vahenditega tema nimele vormistatud erinevaid laene (mis ta oli selleks ajaks jõudnud petturitele edastada). Asjaolu, et kostja ei tagastanud hagejalt saadud laenu hagejale, vaid tagastas selle arvelt teisi petturite poolt tema nimele vormistatud laene, ei saa kostjale ette heita. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et tema nõue põhineb kostja deliktilisel käitumisel hageja suhtes. Sellele ei viita ka ükski menetluses esile toodud asjaolu.
11.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25). (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.