HAGEJA Holm Bank AS, rk 14080830, asukoht Haapsalu, Posti 30; lepingulised esindajad Helina Sild ja Sarmi Värv KOSTJA R. K., ik XXX, elukoht XXX, lepinguline esindaja RÕA korras Andrei Matvejev Kirjalik menetlus Hagi hind 11098,63 eurot
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Holm Bank AS hagi R. K. vastu võla väljamõistmiseks.
2.Jätta kõik menetluskulud Holm Bank AS kanda, v.a kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda ning reguleeritakse eraldi määrusega.
3.Kätte toimetada otsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.AS Holm Bank esitas 08.05.2024 Viru Maakohtule hagi R. K. vastu võlgnevuse nõudes.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja AS Holm Bank ja kostja R. K. 07.03.2023 laenulepingu nr XXX (edaspidi ka leping), mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 9950 eurot. Laenuleping sõlmiti tagastamise lõpptähtajaga 10.07.2031, intressimääraga 8,99% aastas, krediidi kulukuse esialgse määraga 16,21% aastas, lepingu sõlmimise tasuga 99,50 eurot. Eeltoodud eeldustel arvutatud krediidi kogukulu (laenu tagastamiseks tehtavate maksete kogusumma) on lepingu koostamise päeval 17 516,78 eurot. Maksegraafiku kohaselt pidi laenu põhiosa, intresside ja lepingutasu tagastamine toimuma 07.03.2023 summas 99,50 eurot, 10.04.2023 kuni 10.06.2031 osamaksena summas 174,18 eurot ja 10.07.2031 osamaksena summas 173,46 eurot.
1.2.Hageja on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil küsinud teavet kostjalt endalt ja teinud kostja poolt öeldud andmete kontrollimiseks täiendavad päringud kolmandate isikute poolt peetavatesse andmekogudesse. Kostja on edastanud hagejale krediiditaotluse, milles on märkinud igakuisteks sissetulekuteks 2985 eurot, kohustusteks 106 eurot ja ülalpeetavate arvuks 0. Lepingu sõlmimisel on tehtud päringud maksehäireregistritesse AS Creditinfo Eesti ja OÜ Krediidiregister - mõlema andmetel puudusid kostjal maksehäired. Lisaks kontrolliti kliendi poolt öeldud sissetulekute andmeid ja töösuhte kestvust Maksu- ja Tolliameti päringuga. Kostja märkis enda sissetulekuks 2985 eurot, Maksu- ja Tolliameti päringuga on teada, et kostja aritmeetiline keskmine sissetulek on 1184,21 eurot. Laenu andmisel võttis hageja arvesse kostja igakuiseks sissetulekuks 1184,21 eurot ja kohustuseks kostja poolt krediiditaotlusel märgitud 106 eurot, millele liitis arvutatud elatusmiinimumi 303,40 eurot ja kohustuse hageja ees 92,63 eurot, kokku summas 502,03 eurot. Hageja hinnangul oli kostja maksevõime laenutaotluse esitamise hetkel laenu saamiseks piisav. Hageja arvestas krediidivõimelisuse hindamisel ka seda, et kostjal oli varasemalt sõlmitud hagejaga mitu laenulepingut, mis olid alati nõuetekohaselt tasutud. Hageja on järginud lepingu sõlmimisel täielikult vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjale esitati lepingu sõlmimisel Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabeleht, millel kajastusid kõik lepinguga seotud tingimused.
1.3.Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, osamaksed on tasutud kuni 10.12.2023. 10.01.2024 graafikujärgne osamakse on tasutud osaliselt summas 113,64 eurot. Alates 10.02.2024 on maksegraafikujärgsed osamaksed tasumata. Kostjal oli osaliselt või täielikult tasumata 10.01.2024, 10.02.2024, 10.03.2024 ja 10.04.2024 maksegraafikujärgsed osamaksed. Hageja on 12.04.2024 saatnud kostja e-postile XXX lepingu ülesütlemise avalduse ning samal päeval ka tähitud kirjana ülesütlemise avalduse kostja poolt lepingus märgitud elukoha aadressile. Kostjale anti 2-nädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks ning informeeriti, et võlgnevuse mittetasumisel või kokkuleppe mittesaavutamisel loeb hageja lepingu alates 26.04.2024 olulise rikkumise tõttu üles öelduks. Kuna hageja kirjale kostja ei reageerinud, lõppes leping 26.04.2024 hageja-poolse ülesütlemisega.
1.4.Kostja tagastamata põhivõla jääk 08.05.2024 seisuga on 9412,85 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Kostja tasus 07.03.2023 – 10.01.2024 põhinõuet kokku 537,15 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista intressi, suurusega 8,99% aastas, perioodi eest 11.12.2023 kuni 26.04.2024 suurusega 467,72 eurot, s.h. 10.01.2024 osamakse 60,54 eurot, 10.02.2024 osamakse 116,73 eurot, 10.03.2024 osamakse 116,02 eurot ja 10.04.2024 osamakse 115,30 eurot. Lisaks on hageja arvutanud intressi perioodi 11.04.2024 kuni 26.04.2024 (so 16 päeva eest) alljärgnevalt: järgmise intressi osamakse (10.05.2024) 114,57 eurot, mais on 31 päeva ehk 114,57 : 31 = 3,695806 eurot (päeva intress). 408,59 + (16 x 3,695806) = 467,72 eurot
1.5.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise, suurusega 12,5% aastas ehk 0,034247% päevas, tasumata põhiosa summadelt perioodi 11.02.2024 kuni hagiavalduse koostamiseni 08.05.2024 eest, kokku summas suurusega 41,44 eurot (1,73 + 1,18 + 0,56 + 37,97) (dtl 7). Hageja palub kostjalt välja mõista ka jooksev viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud seadusjärgses määras alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates 09.05.2024 tasumata põhivõlalt summas 9412,85 eurot kuni põhivõla tasumiseni.
1.6.Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv summas 840 eurot.
1.7.04.10.2024 seisukohas märgib hageja, et kostja isikusamasuse tuvastamine toimub hageja iseteeninduskeskkonda sisselogimisel kahe erineva allika tuvastusmeetodil kaugtuvastusena. Esimeseks allikaks on isiku digitaalse isikutuvastusvahendiga teostatud tugeva autentimise käigus saadud teave (nimi ja isikukood) ning selle teostamist tõendav kontrolljälg (ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID PIN1 ja PIN 2 kasutus) ja teiseks allikaks isikuga vahetult seotud andmete kontroll rahvastikuregistri vm samaväärse registri kaudu. Hagejale laenutaotluse esitamiseks peab taotleja esmalt sisse logima vastavalt kas ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID abil, mille käigus tuvastatakse laenutaotleja isik. Lisaks tuvastatakse laenusaaja isik täiendavalt laenulepingu allkirjastamisel. Hageja poolt kantakse laenusummad üksnes kliendi isiklikule arvelduskontole ja laenusumma on kantud hageja poolt kostja isiklikule arvelduskontole. Hageja selgitab, et on kasutanud kostja isikusamasuse tuvastamiseks tema digitaalset isikutunnistust. Kui kostja ei ole hoidnud oma digitaalallkirja andmise vahendeid piisava hoolsusega või võimaldas teadlikult nende kasutamist kolmanda isiku poolt, vastutab ta endiselt lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest hageja ees. Seda on ka näha sellest, et laenulepingu makseid on sooritatud igakuiselt kostja isiklikult arvelduskontolt perioodil 12.06.2023 – 16.10.2023. Hageja viitab ka Riigikohtu 16.12.2019 lahendile tsiviilasjas nr 2-16-124450. Hagejale ei ole tänaseks teada, kas kostjale väljastatud isikutuvastuse vahend ja PIN-koodid sattusid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Hageja on seisukohal, et kostja vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste eest. Hageja analüüsis kostja maksevõimet, arvestades, et sellises summas lepingu puhul on tegemist väikeses mahus oleva tarbijakrediidiga ning võttes arvesse hageja sise-eeskirjades toodud maksevõime arvestamise põhimõtteid. Kostja maksevõime analüüsi käigus arvestas hageja kostja sissetulekute regulaarsust, varasemat maksekäitumist, kostja varalist seisundit. Lisaks eeltoodule võttis hageja arvesse asjaolu, et kostja näol oli tegemist hageja varasemalt hea maksekäitumisega kliendiga, kellel on olnud eelnevatel perioodidel mitmeid laenulepinguid, mis on nõuetekohaselt ja tähtaegselt tasutud. Hageja on küsinud kostja krediidivõime hindamisel teavet kostjalt endalt ja kontrollinud ametlikest registritest. Hageja on seisukohal, et on lepingu sõlmimisel järginud kõiki krediidiasutustele sätestatud nõudeid.
1.8.20.06.2025 seisukohas märgib hageja, et kostja on kinnitanud, et andis oma Smart-ID PINkoodid vabatahtlikult kolmandale isikule, kes esitles end Swedbanki töötajana. Kostja sisestas korduvalt PIN 1 ja PIN 2 koode, sealhulgas kinnitas sel viisil laenulepinguid ja võimaldas tehinguid oma kontol. Seaduse ja kohtupraktika alusel on Smart-ID abil antud digiallkiri võrdsustatud omakäelise allkirjaga (vt TsÜS § 80 lg 1, digitaalallkirja seadus § 2 lg 1). Tehingupartner – antud juhul hageja pank – lähtub objektiivselt sellest, et digiallkirjastatud dokument väljendab isiku vaba ja teadlikku tahteavaldust. Kostja on ise tunnistanud, et ta ei keeldunud PIN-koodide sisestamisest, vaid täitis petturite korraldused, sealhulgas paigaldas oma seadmetesse kaugjuurdepääsu tarkvara AnyDesk, edastas raha krüptorahakotti ning võimaldas ligipääsu oma isikuandmetele. Tegemist ei olnud ID-vahendi varguse ega pahavara abil tekitatud pettusega, vaid kostja teadlikult ja korduvalt sisestatud
digiallkirjadega. Sellistes olukordades ei saa lepingupartner – pank – kanda vastutust selle eest, et isik lubab oma vahendeid kasutada teisel isikul. Kostja on tunnistanud, et ta usaldas kõnesid, mis tulid WhatsAppi kaudu, ta ei kontrollinud isikute tausta, kes esitlesid end uurijate ja panga töötajatena, ta paigaldas kaugjuurdepääsu tarkvara ja võimaldas petturitel kontrollida tema seadmeid, ta edastas PIN-koodid teadlikult ja ilma sunni või ähvarduseta, ta osales aktiivselt raha väljavõtmises, krüptorahasse kandmises ning kaasas ka oma abikaasa. See kõik viitab tõsisele isiklikule hooletusele. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa sellises olukorras lugeda digiallkirja kehtetuks ega panna vastutust kolmandale isikule, kes pidi digiallkirjast lähtuma kui autentsest tahteavaldusest (RKTKo 2-16-124450, p 24). Kui teisiti oleks, kaotaks digiallkirjasüsteem usaldusväärsuse ja kõik tehingud võiksid olla tagantjärele vaidlustatavad. Nagu on leidnud Riigikohus, tuleb hinnata, kas isik käitus piisava hoolsusega. Antud juhtumil oleks pidanud kostjal tekkima kahtlused, kui temalt nõuti mitmete laenude võtmist eri krediidiandjatelt, laekunud rahade kiiret väljavõtmist või kandmist krüptorahasse, koostööd anonüümsete „turvaagentidega“. Pangal puudusid viited, et lepingute sõlmimisel ei ole tegemist kostja tegeliku tahtega. Kõik digiallkirjastatud lepingud olid korrektselt allkirjastatud, raha laekus kostja isiklikule kontole ning osa sellest kandis kostja või tema abikaasa ise. Pank ei saa eeldada ega tuvastada, et kliendi seadmeid kontrollib teine isik või et PIN-koode sisestab „pahatahtlik“. Krediiditaotluse, digiallkirja ja väljamakse protsess oli tehniliselt ja sisuliselt korrektne. Kostja võib olla langenud pettuse ohvriks, kuid see ei vabasta teda oma nimel sõlmitud tehingute eest vastutamisest. Riigikohtu praktika järgi tuleb hinnata, kas isik käitus piisava hoolsusega (RKTKo 3-2-1-140-14, p 15). Käesolevas asjas pidi kostja mõistma, et pangad ei tegutse läbi WhatsAppi ega kasuta „erioperatsioone“, mille raames soovitatakse võtta laene ja kanda need krüptorahasse. Kohtu viidatud tsiviilasjas 2-24-6781 oli tegemist kostja abikaasa juhtumiga, kus esitati sarnane väide – et digiallkirjad anti pettuse mõjul. Tegemist on analoogse juhtumiga samast perekonnast, mis kinnitab, et skeem oli läbivalt sarnane. Kuid see ei tähenda, et mõlemad pooled oleksid oma vastutusest automaatselt vabastatud. Kahe eraldi isiku antud allkirju tuleb hinnata iseseisvalt – igaüks vastutab oma allkirjastatud tehingu eest. Kostja on tasunud pangale osa võlast osamaksetena, mis näitab tema teadlikkust kohustusest. See kinnitab veelgi, et lepingud on tema poolt aktsepteeritud ning vastutus laenulepingute täitmise eest on tema kanda. Hageja palub kohtul tunnistada, et leping on kehtiv ja rahuldada hagi, kinnitada, et pank ei ole rikkunud oma hoolsuskohustust ega põhjustanud kahju, lugeda kostja teguviisi hooletuks, mis ei välista tema vastutust laenulepingute täitmise eest. Pank ei saa vastutada kolmandate isikute pettuste eest, mis on võimalikud vaid siis, kui klient ise loobub ettevaatusest ning teeb tehinguid, mille sisu ja tagajärgi ta ei kontrolli ega analüüsi. Kostja vastuväited
2.Kostjale oma vastuses märgib, et eeskätt on laenuleping, mis sai nõude esitamise aluseks, tühine.
2.1.Pank ei täitnud vastaspoole kontrollikohustust. Kostja väidab, et laen vormistati ja saadi kolmanda isiku poolt kelmuse teel. Selle väite tõendamiseks esitab kostja kriminaalasja nr XXX toimiku, mis näitab, et hagi aluseks olnud laenuleping sõlmiti kelmuse teel. Tuleb rõhutada, et kriminaalmenetluse lõpetamise põhjuseks oli Politsei- ja Piirivalveameti suutmatus tuvastada kuriteo toimepanijat.
2.2.Riigikohtu järeldus asjas 2-21-13098 kohustab krediidiandjat järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid. See hõlmab teabe hankimise kohustust, mille kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediiti tagasi maksta.
See hõlmab tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, varalisi kohustusi, varasemaid maksekohustusi ning tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimalikku suurenemist. Krediidiandja peab küsima tarbijalt vajalikku teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid, et koguda teavet tarbija finantsolukorra kohta. Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta vajalik teave, tuleb see küsida tarbijalt endalt. Krediidiandja peab tegema mõistlikke pingutusi kontrollimaks tarbija esitatud teavet ning võtma arvesse kõiki asjakohaseid dokumente ja tõendeid, mis on aluseks tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Oluline on rõhutada, et kohus peab krediidiandjat kohustuste täitmise tõendamisel hindama. Kui krediidiandja ei ole selgitanud või tõendanud, kuidas ta täitis vastutustundliku laenamise põhimõtteid, tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja viitas hagi esitades sellele, et ta tegi kõik endast sõltuva selleks, et kontrollida kostja tausta. Pank piirdus ainult sissetulekute kontrollimisega EMTA-st ja maksehäireregistritest tehtud päringutega. Selline lähenemine ei pruugi olla piisav vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimiseks, mis nõuavad põhjalikumat analüüsi ja täiendavate andmete kogumist, näiteks kostja pangakonto väljavõtete nõudmist, et hinnata tema tegelikku finantsolukorda. Panga kohustus on koguda kõiki vajalikke andmeid, sealhulgas kulutusi ja muid kohustusi, et veenduda laenuvõtja maksevõimes. Antud juhul ei ole piisavalt tõendatud, et pank on kogunud ja analüüsinud kõiki vajalikke andmeid kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja poolt esitatud tõenditest tulenevalt oli kostja sissetulek ilmselgelt ebapiisav laenu tasumiseks (praktiliselt miinimummääras). Hoolsa laenuandja puhul ei tohiks laenuandja anda laenu sellises summas, nagu see oli antud. Vähemalt antud asjaolu pidi saama laenu andmata jätmise põhjuseks. Võttes arvesse eeltoodut võib järeldada, et pank ei ole täitnud oma kohustusi kostja krediidivõimelisuse hindamisel piisavalt põhjalikult. Pank on piirdunud minimaalse teabe kogumisega ja ei järginud kõiki vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
2.3.Seega on põhjust arvata, et laenuleping on tühine. Laenulepingu tühisus ei too automaatselt kaasa hagi rahuldamata jätmist. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alusetu rikastumise nõue eeldab, et kostja on saanud kasu hageja kulul (VÕS § 1028 lg 1). Kostja väidab, et ta ei saanud füüsiliselt laenu, kuna see võeti kolmanda isiku (kuritegija) poolt kelmuse teel. Kui see väide osutub tõendatuks, siis kostja ei ole saanud kasu, mis on üks alusetu rikastumise nõude eeltingimusi. Pank ei esitanud tõendeid selle kohta, et laen oleks makstud otse kostjale. Kui tõendeid laenu kostjale füüsilise üleandmise kohta ei ole, siis ei ole kostja rikastunud hageja arvel. Kuna pank ei ole tõendanud, et laen sai otse kostja ja kostja väidab, et laenu sai kolmas isik kelmuse teel, ei ole tõendatud, et kostja on saanud kasu tühisest lepingust. Sellises olukorras on hagi nõue põhjendamatu nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete osas ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
2.4.08.06.2025 esitas kostja kohtule Tartu Ringkonnakohtu 17.04.2025 lahendi tsiviilasjas 2-246781 ning märgib, et kostja hinnangul on antud otsuses tehtud järeldused asjakohased ka käesolevas asjas. Tegemist on samal ajavahemikul, samadel asjaoludel abikaasade poolt võetud laenudega, mis olid vormistatud samalaadsetel asjaoludel.
2.5.31.08.2025 märgib kostja täiendavalt, et soovib esitada ka 29.08.2025 Tartu Ringkonnakohtu otsuse asjas nr 2-24-117613. Otsuse hilinenud esitamine on tingitud asjaolust, et see tehti pärast käesolevas asjas kohtu poolt määratud tähtaegade möödumist. Kostja leiab, et nii asjas nr 2-24117613 tehtud otsus kui ka varasem kostja abikaasa suhtes tehtud otsus käsitlevad sündmusi, mis on otseselt seotud käesoleva menetluse esemega: tegemist on ühe ja sama laenuralliga, mis toimus petturite mõju all, ning laenudega, mis võeti nimetatud ralli raames. See asjaolu tuleneb ka sellest, et nii käesolevas asjas vaidluse esemeks olev laen kui ka eelnimetatud menetlustes võetud laenud olid ühe ja sama kriminaalasja esemeks. Seega on tegemist Tartu Ringkonnakohtu otsusega, mis
puudutab ühe ja sama isiku poolt samal ajavahemikul ning sarnastel asjaoludel võetud laene. Tartu Ringkonnakohtu järeldused asjas nr 2-24-117613 on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid
3.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja esitatud tõenditega, leiab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tuginedes, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude tuginedes sellele, et hageja ja kostja vahel on 07.03.2023 sõlmitud laenuleping nr XXX, millega väljastati kostjale laen summas 9950 eurot. Kostja peamine vastuväide seisneb selles, et laen vormistati ja saadi kolmanda(te) isiku(te) poolt kelmuse teel. Kostja füüsiliselt laenu ei saanud, seega kostja ei saanud kasu tühisest lepingust. Samuti ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
5.Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et 07.03.2023 on kostja andmeid kasutatud hagejale krediiditaotluse esitamiseks (dtl 19). Taotluses on mh märgitud kostja igakuine sissetulek ja pangakonto number. Taotluse saamise järel tegi hageja päringud maksehäireregistritesse Creditinfo Eesti AS ja Krediidiregister OÜ (dtl 20-21) ning kontrollis taotluses märgitud sissetulekute andmeid ja kostja töösuhte kestvust Maksu- ja Tolliametile tehtud päringuga (dtl 22). Samal päeval on hageja teinud ka otsuse krediiti anda (dtl 24). Kostja allkirjastas lepingu isiklikult oma Smart-ID vahendusel ning hageja kandis 9850,50 eurot kostja kontole (dtl 141).
6.Kostja esitas maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalasja nr XXX toimiku (dtl 52– 125, tõlge dtl 145–162), mille hulgas on kostja ja tema abikaasa ülekuulamise protokoll, kostja ja tema abikaasa XXX AS-i pangakontode väljavõtted, kostja XXX AS-i väljavõte jm ülekandeid tõendavad dokumendid. Kriminaalasjas lõpetati 26. juunil 2023 menetlus, sest menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas (dtl 87).
7.Kriminaalasja materjalide juures oleva kostja ja kostja abikaasa ütluste kohaselt (dtl 54 – 57, 91 – 94, tõlge dtl 145 - 146, 160 - 162) võeti kostja ja tema abikaasaga ühendust erineval ajal ja erinevate isikute poolt erinevatel ettekäänetel, kuid sarnase sisuga. Kostja abikaasale helistati esimest korda 28. veebruaril 2023, kostjale 6. märtsil 2023. Nii väidetav kostjale Swedbanki turvateenistusest helistanud isik kui ka kostja abikaasale ennast Google’i töötajana tutvustanu selgitasid, et nende andmetele või kontole on võõrastel isikutel juurdepääs ning nad üritavad nende nimel laenu võtta. Helistajad tegid ettepaneku pahatahtlike isikute edasise tegevuse takistamiseks paigaldada arvutisse ja telefoni AnyDesk programm ning selgitasid, et petturite tabamiseks on vaja, et nad osaleksid erioperatsioonis. Kostjale selgitati, et talle hakatakse erinevatest pankadest helistama ja pakkuma laenu ning ta peab laenu võtmisega nõustuma. Küsimuse peale, miks ta peab laenu võtmisega nõustuma, selgitati kostjale, et petturid on laenutaotlustes märkinud oma kontonumbrid ja kui kostja ei nõustu laenu võtmisega, siis selle laenu võtavad ikkagi petturid, kuid raha läheb petturitele. Kostjaga suhtles väidetavalt nii pangatöötaja kui politseiuurija. Pangatöötaja palus kinnitada Smart-ID PIN 1 ja 2 koode. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et alates 6. märtsist 2023 on kostja kontole hakanud laekuma erinevatelt laenuandjatelt raha, mida kostja on võtnud välja sularahas, ning teinud ülekandeid ka perekonnaliikme kontole, misjärel on summad samuti sularahas välja võetud vastavalt juhistele (dtl 68 jj; kostja abikaasa WhatsApp rakenduse kuvatõmmis, dtl 102 jj, tõlge 147 jj). Välja võetud sularaha kandis kostja krüptorahasse. Krüptorahasse kandmine oli kostjale antud selgituste järgi vajalik just selleks, et saaks raha pangale mugavamalt ilma igasuguste protsentideta tagastada. Kohus leiab kostja ja tema abikaasa antud ütlusi ja pangakonto väljavõtteid ning muid kriminaaltoimiku dokumente kogumis hinnates, et puudub alus kahelda nende tõepärasuses. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, justkui kuriteo toimepanijate tuvastamata jätmine tähendaks, et käesoleval juhul ei ole veenvalt tõendatud asjaolud pettuse toimumise kohta. Kostja ja tema
abikaasa ütluseid toetab kostja abikaasa ja tundmatu isiku vaheline WhatsAppi kirjavahetus (tõlge 147 jj), milles anti kostja abikaasale juhised rahaga toimingute tegemiseks ning nimetati korduvalt koostööd uurijaga. Vestluse sisust nähtub, et samad isikud suhtlesid ka kostjaga. Kõnede väidetav sisu ning WhatsApp-i vestlused, millesse olid kaasatud erinevaid rolle (politseiuurija, Swedbank AS-i turvateenistuse juht ja Google’i töötaja) kandvad isikud, olid piisavalt veenvad ja usutavad.
8.Kohus osundab, et teave telefonipettuste võimalikkuse kohta on laialt levinud ning erinevad ametiasutused teevad aktiivselt selles osas teavitustööd. Sellele vaatamata suudavad petturid osavalt luua ohvritele väära ettekujutuse tegelikest asjaoludest, kasutades seejuures ära petturite ohvriks langemise ennetamiseks kasutatavaid võtteid ja ennetusmeetodeid, ning mõjutada ohvreid tegema endale kahjulikke toiminguid. Kostja ja tema abikaasaga võeti ühendust väidetavalt just pettuse ennetamise ja neile kahju tekkimise ning petturite tabamise eesmärgil. Erinevad telefonikõned, millest ühe tegi väidetav politseiuurija, olid kriminaalasjas antud ütluste kohaselt veenvad. Alles siis, kui kostja läks järjekordse summa sularahas väljavõtmiseks pangakontorisse, sai kostja pangatöötaja selgitustest aru, et võib olla langenud pettuse ohvriks. Pärast seda kostja raha enam petturitele edasi ei kandnud ja tagastas laekunud ning talle allesjäänud summad laenuandjatele. Kostja nimele võeti laene kokku 31 075,50 eurot ja avati arve kostja nimele XXX AS-is.
9.Iseenesest on õige hageja väide, et isikutunnistuse ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praegusel juhul kohus leiab, et kostja on menetluses veenvalt tõendanud, et temalt on tehingu tegemiseks vajalikud PIN-koodid saadud pettuse teel ja isikusamasuse tuvastamise ajal oli kostja pettuse mõju all. Kostja ei esitanud teadlikult laenutaotlust ega allkirjastanud laenulepingut. Isikusamasuse tuvastamise ajal lähtus kostja väärast ettekujutusest, et ta osaleb erioperatsioonis, tal ei ole võimalust laenu vormistamist vältida ning laen saab makstud pangale tagasi petturite esitatud skeemi kaudu. Kostja uskus, et oma tegevusega aitab ta tuvastada tegelikud petturid, kes soovivad kostja nimel laenu võtta ja raha endale saada.
10.Kriminaalasja lõpetamise määrus, kus menetlus lõpetatakse otstarbekuse tõttu (süüdlast pole võimalik tabada mõistlike ressurssidega) on piisav tõend, mille alusel saab tuvastada, et kostjalt saadi Smart-ID koodid pettuse teel ning kostja ei ole andnud koode kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid (vt TrtRngKo 30.10.2024, 2-23-134151, p 910; TrtRngKo 28.02.2025, 2-23-125529, p 16). Nimetatud lahendites on ka sedastatud, et olukorras, kus politsei ja prokuratuur ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei saa seda nõuda eraisikust kostjalt. Kostja eesmärk oli Smart-ID koodide edastamisel takistada tema pangakontol väidetavalt toimuvaid ebaseaduslikke tehinguid, mitte sõlmida hagejaga krediidilepingut.
11.Kohtu hinnangul ei tule praegusel juhul laenulepingu sõlmimisele kohaldamisele ka esindusõiguse sätted. Kohus on seisukohal, et kostjalt on tema digitaalallkirja andmise vahendid saadud pettuse teel ning isikusamasuse tuvastamise ajal oli kostja pettuse mõju all. Seega ei ole põhjendatud praegusel juhul lugeda laenuleping hageja ja kostja vahel sõlmituks esindaja vahendusel. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isikult peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus isik oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et isikul olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11 ja seal viidatud lahendid). Seega ei ole kostja sõlminud hagejaga 07.03.2023 laenulepingut nr XXX. Kostja laadis alla kaughaldusprogrammi AnyDesk ja sisestas PIN-koodid tema suhtes kasutatud pettuse tõttu. Olukorras, kus kostja tahteavaldused või tegevus (arvutiprogrammi laadimine) on
tehtud pettuse tagajärjel, ei ole põhjendatud digitaalallkirja andmiseks saadud vahendite kasutamisele kohaldada esindusõiguse sätteid. Kostja ei pidanud arvestama sellega, et tema PINkoode kasutatakse muul eesmärgil. Seega leiab kohus, et kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine.
12.Kostja on tõendanud, et tema kontole laekunud raha on ta pettuse toime pannud isikutele üle kandnud, seega ei ole kostja rikastunud. Kohtu hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel lähtuda vaid kostja toimingutest, mis leidsid aset pärast hagejalt raha laekumist kostja kontole – kostja pangakonto väljavõte kinnitab, et kostja hakkas tagastama tema kätte jäänud laenuandjatelt saadud rahaliste vahenditega tema nimele vormistatud erinevaid laene (mis ta oli selleks ajaks jõudnud petturitele edastada). Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et tema nõue põhineb kostja deliktilisel käitumisel hageja suhtes. Sellele ei viita ka ükski menetluses esile toodud asjaolu.
13.Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda ning reguleeritakse eraldi määrusega
15.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 27.05.2026 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Viru Maakohtu 15. oktoobri 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-7231 muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Holm Bank AS-i kanda.
4.Mõista Holm Bank AS-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu 535 eurot 68 senti. Menetluskulu tuleb tasuda ühele järgmistest Maksu- ja Tolliameti pangakontodest 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest: SEB Pank – IBAN EE351010052031000004, SWIFT/BIC EEUHEE2X või Swedbank – IBAN EE522200221013264447, SWIFT/BIC HABAEE2X või
Luminor Bank – IBAN EE401700017002872300, SWIFT/BIC RIKOEE22 või LHV Pank – IBAN EE957700771001523585, SWIFT/BIC LHVBEE22 või Coop Pank – IBAN EE774204278607566704, SWIFT/BIC EKRDEE22. Maksmisel tuleb märkida viitenumber 99926700017996. Makse selgitusse tuleb märkida isik, kelle eest makse tehakse, ja tsiviilasja nr 2-24-7231.
5.Holm Bank AS-il tuleb resolutsiooni punktis 4 nimetatud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates viivitusse sattumisest kuni täitmiseni. 15.10.2025 kohtuotsus 2-24-7231 jõustus 30.06.2026 Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. (allkirjastatud digitaalselt) Lea Herne referent
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.