Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) hagi XX vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03. detsembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
4693,62 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse esindajad ringkonnakohtus kaudu), lepinguline esindaja Svjatoslav Podgornõi Kostja XX (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja Janika Drobot Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 03. detsembri 2019 otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Välja mõista XX-lt Tallinna linna kasuks põhivõlg 4344 eurot 73 senti ja viivis põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.
3.Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta XX kanda.
4.Välja mõista XX-lt Tallinna linna kasuks maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kokku 800 eurot ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada.
6.Keelduda Tallinna linna poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) (hageja) esitas 19.12.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 4344,73 euro saamiseks. Kohus koostas 08.01.2019 makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. Seoses vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.06.03.2019 hagiavalduse kohaselt sõlmisid 28.07.2011 hageja ja FIE JB püsiva müügikoha üürilepingu nr 7-18/20 kolmeks aastaks kuni 31.07.2014. Üürilepingu esemeks oli hagejale kuuluv Tallinnas Mahtra 1 asuv asfaltplats üldpinnaga 45m2. Lepingu punkti 11 kohaselt kohustus üürnik tasuma üüri 345,15 eurot kuus. Kuivõrd pärast lepingu tähtaja möödumist jätkas üürnik üüripinna kasutamist ja selle eest tasumist, muutus üürileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 310 lg 2 kohaselt tähtajatuks. Üürnik jättis üüriarved tasumata 14 kuu eest alates 31.12.2016 kuni 28.02.2018. Üürileping lõpetati hageja poolt alates 15.01.2018. FIE JB on äriregistrist kustutatud alates 30.04.2012. Äriseadustiku (ÄS) § 78 kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga, st et XX (endine X) vastutab FIE JB kohustuste eest ka juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja on äriregistrist kustutatud. Hageja palub mõista kostjalt välja 4344,73 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Kostja vastus
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja lõpetas oma tegevuse ja teavitas sellest ka hagejat. Kostja kustutati 30.04.2012 füüsilisest isikust ettevõtjana registrist. Kostja ei ole pärast füüsilisest isikust ettevõtjana registrist kustutamist müügikohta kasutanud ega ole ka selle eest tasunud. Hagejale on teinud makseid kostja endine abikaasa ja temaga seotud ettevõte. Kostja ei palunud oma endisel abikaasal või temaga seotud ettevõttel teha hagejale ülekandeid. Kostjale ei ole saadetud arveid. Üürilepingus märgitud e-posti aadress jäi endise abikaasa kasutusse. Leping lõppes 30.06.2013. Kui hageja ei nõustu lepingu lõppemisega 30.06.2013, siis lõppes leping kõige hiljemalt lepingus märgitud kuupäeval 31.07.2014. Pooled on välistanud üürilepingu tähtajatuks muutumise. Kõik nõuded on aegunud.
Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 03.12.2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1160 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
5.Hageja on tuginenud sellele, et kostjal on tasumata arved üüri eest perioodil 31.12.201628.02.2018. Maakohus leidis, et hageja 2016.a nõuded oleksid aegunud 31.12.2019, kuid hagi esitati kohtule 2019. a märtsis. Seega ei ole hageja nõuded aegunud. Samuti puudub vaidlus selle üle, et üür kuni 31.07.2014 on tasutud.
6.Üürileping sõlmiti tähtajaga kuni 31.07.2014. Kostja ei ole esitanud tõendeid üürilepingu erakorralise ülesütlemise kohta. Tõendatud ei ole, et üürileping oleks lõppenud 30.06.2013.
7.VÕS § 310 lg 1 sätestab, et kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Vastavalt üürilepingu p 14 kohalduvad lepingu tingimustena ka Tallinna Linnavalitsuse 07.06.2006 määrusega nr 51 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu tingimused“. Nimetatud tingimuste p 11.1.1 kohaselt ei kohaldata lepingu tähtaja möödumisel lepingule VÕS § 310 sätestatud lepingu pikenemist.
8.Seega olid pooled välistanud lepingu automaatse pikenemise tulenevalt VÕS §-st 310. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et poolte soov oleks olnud üürilepingut jätkata. Hageja poolt kohtule esitatud SV kiri ei tõenda, et üürileping muutus alates 01.08.2014 tähtajatuks. Tallinna Linnavalitsuse 07.06.2006 määrusega nr 51 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu tingimused“ p 10 sätestas, et pooled võivad muuta lepingut kokkuleppel, kusjuures lepingu muutmise alus on linnaosa vanema või ettevõtlusameti juhataja poolt antud linnarajatise üürilepingu sõlmimise aluseks oleva haldusakti muutmine. Maakohus ei tuvastanud menetluses, et lepingut oleks poolte kokkuleppel muudetud. Samuti on hageja poolt tõendamata, et kostja oleks peale tähtaja möödumist jätkanud lepingueseme kasutamist.
9.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on arveid esitanud ka peale lepingu lõppemist. Kuigi arvete tasumisel loeb üüritasu tasumine, mitte üüritasu maksnud konkreetne isik, siis ei saa käesoleval juhul asuda seisukohale, et peale lepingu lõppemist toimunud maksed IB ning IB & K Grupp OÜ poolt oleksid toimunud kostja nõusolekul ja heakskiidul. Seega ei saa ka sellest tulenevalt asuda järeldusele, et leping oleks pikenenud. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et üürileping lõppes 31.07.2014 ja hagejal puudus peale nimetatud kuupäeva õiguslik alus üüriarvete esitamiseks ning üüritasu ja viivise nõudmiseks üürilepingu alusel. Muid võimalikke õiguslike aluseid võimaliku tasu saamiseks ei ole hageja hagiavalduses välja toonud. Apellatsioonkaebus
10.Hageja esitas maakohtu otsusele 02.01.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt rahuldada hagi.
11.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus viinud läbi piisavalt eelmenetlust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-de 1-3 kohaselt. Maakohus tugines otsuses kostja paljasõnalistele väidetele. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit. Maakohus ei tõlgendanud üürilepingu tingimusi kookõlas VÕS § 29 lõigetega 1-6 ega
põhjendanud, miks kohtu hinnangul ei tõenda SV kiri üürilepingu pikenemist. Maakohus kohaldas põhjendamatult lepingu punkti 11.1.2. Hageja hinnangul välistab see punkt lepingu tähtajatuks muutumise juhul, kui üürnik vabastab rajatise temale kuuluvast varast (kioskist). Kostja ei ole üüripinda oma varast vabastanud. Kui kostja teadis, et ta ei soovi üürilepingu pikendamist, pidi ta rajatise vabastama. Hageja on pärast 31.07.2014 nõudnud kostjalt üüri tasumist. Üüritasu maksmine kinnitab, et kostja tunnistas rajatise kasutamist pärast üürilepingu lõppemist.
12.18.12.2019 on kostja esindaja vastanud hageja leppetrahvi ja kahjuhüvitise nõudele ning selgitanud, et rajatist kasutab tema endine abikaasa. Seega tunnistab kostja, et on rajatise üle andnud kolmandale isikule, milleks tal aga lepingu p 15.6 kohaselt õigus puudus. Vastus apellatsioonkaebusele
13.Kosja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
15.28.07.2011 sõlmisid hageja ja FIE JB hagejale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu tähtajaga kuni 31.07.2014. Lepingu esemeks oli Tallinnas Mahtra 1 juures asuv asfaltplats suurusega 45m2. Asfaltplats anti kasutusse püsiva müügikoha paigaldamiseks. Üürnik kohustus maksma üüri 345,15 eurot kuus. FIE JB on äriregistrist kustutatud 30.04.2012, kuid asjaolu, et isik on kustutatud äriregistrist füüsilisest isikust ettevõtjana, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et sellega oleks lõppenud üürileping. JB uus perekonnanimi on X.
16.Käesolevas tsiviilasjas on esmalt vaidlus selle üle, millal üürileping lõppes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et paljasõnaline on kostja väide, et üürileping lõppes 30.06.2013. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks üürilepingu enne lepingu tähtaja möödumist erakorraliselt üles öelnud.
17.VÕS § 309 lg 1 kohaselt lõpeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega. Üürilepingu kohaselt oli üürilepingu tähtajaks 31.07.2014. VÕS § 310 lg 1 esimene lause sätestab, et kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. 28.07.2011 üürilepingu kohaselt kehtivad lepingu tingimustena Tallinna Linnavalitsuse 07.06.2006 määrusega nr 51 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu tingimused“. Nimetatud tingimuste 11.1.1 kohaselt ei kohaldata lepingule VÕS § 310 lg 1 sätestatud lepingu pikenemist. Seega leppisid pooled üürilepingu sõlmimisel kokku, et leping ei pikene VÕS § 310 lg 1 tingimuste esinemisel. Lisaks on kostja väitnud, et peale äriregistrist kustutamist tema lepingueset ei kasutanud, ning asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja esitatud arveid peale 31.07.2014 tasunud kostja, vaid IB ja IB & K Grupp OÜ, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et pooled oleksid hiljem oma käitumisega üürilepingut muutnud ja lugenud üürilepingu siiski pikenenuks. Seda, et üürisuhe jätkus, ei tõenda ka hageja teenistujate omavaheline e4
kirjavahetus 2015.a juunis. Ülaltoodule tuginedes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et üürileping lõppes 31.07.2014.
18.Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et üürileping lõppes 31.07.2014 ning pärast üürileping lõppemist ei ole hagejal õigust üüri nõuda. Samas on hageja viidanud sellele, et kostja ei ole üürieset hagejale tagastanud. Kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7), vaid kohaldab õigust ise. VÕS § 334 lg 1 sätestab, et üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kuigi kostja on väitnud, et tema üürieset, peale füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrist kustutamist, ei kasutanud, ei ole kostja väitnud ega ka tõendanud, et ta oleks üürieseme üürileandjale tagastanud. Kostja väidetest järeldub, et pärast tema poolt üürieseme kasutamise lõpetamist võis üürieset edasi kasutada tema endine abikaasa või endise abikaasaga seotud ettevõte, kuid see ei muuda hageja ees kostja kohustust tagastada üüriese peale üürilepingu lõppemist.
19.VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Hageja esitatud arvetest nähtuvalt on lepingueseme kasutamise eest perioodil 01.12.2016-15.01.2018 jäetud tasumata 4344,73 eurot. Kuna kostja ei ole hagejale üürieset tagastanud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivitatud aja eest kahjuhüvitisena üürilepingus kokkulepitud üüri. Nõude arvestuslikule küljele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista 4344,73 eurot.
20.Kostja on maakohtus viidanud, et hagi on aegunud. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on aegumistähtaeg kolm aastat. Arvestades, et hageja nõue seondub asja kasutamisega perioodil 01.12.2016 – 15.01.2018 ning maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 19.12.2018 ja hagiavaldus 06.03.2019, siis ei ole hagi aegunud.
21.Kostja on väitnud, et temale ei ole saadetud arveid. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõude puhul on tegemist VÕS § 335 sätestatud õiguskaitsevahendiga lepingurikkumise puhuks, mistõttu ei ole hageja nõude eelduseks arve esitamine. Siiski märgib kolleegium, et asja materjalide kohaselt on arved esitatud e-posti aadressile, mille kostja oli üürilepingus märkinud. Asjaolu, et kostja ei olnud arvetest teadlik seetõttu, et peale abielu lahutamist jäi e-posti aadress kostja endise abikaasa kasutusse, ei ole etteheidetav hagejale.
22.Hageja on nõudnud kostjalt seaduses sätestatud viivist alates kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb viivisenõue TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 alusel rahuldada ja nõuda kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.
23.Hageja on lisanud apellatsioonkaebusele hageja 13.11.2019 nõudekirja kostjale, sellega seonduvad e-kirjad, paikvaatluse akti koos fotodega ning sellega seonduva e-kirja, kostja kinnituse hageja nõudekirja kättesaamise kohta, kostja vastuse nõudekirjale, lisaks pakkumiste kuulutused püsivate müügikohtade paigaldamiseks. Kostja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus keeldub tõendite vastuvõtmisest, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid tagastada.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).
25.Hageja on tasunud maakohtus riigilõivu 400 eurot ning ringkonnakohtus 400 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista riigilõiv kokku 800 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt TsMS § 177 lg 4 alusel välja mõista viivis menetluskuludelt.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.