Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

saa pidada laenu tagasimaksmiseks ja seetõttu ei saa hageja olla vastuvõtuviivituses. Kostja otsustas ühepoolselt muuta lepingu olulist osa, milleks oli PHT tokenite müük. Kostja tühistas PHT tokenite avaliku müügi, mille tulemusena on PHT tokenid peaaegu väärtusetud kasutajate puudumise tõttu. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 75 000 USD (USA dollar), viivis seisuga 24.07.2019 summas 924,66 USD ning viivis kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hoolimata lisa 1 kehtivusest või tühisusest ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt 17.01.2018 laenulepingu täitmist USA dollarites. Seda ei võimalda laenuleping ise ega selle lisa

teinud mõistliku aja jooksul. Hageja on ületanud leppetrahvi nõudmisest teavitamise mõistliku aja ning seega oma nõudeõiguse kaotanud. Hageja on ise kostjat veennud võrgustiku loomise sündmust edasi lükkama (seoses turuolukorraga) ning seega lepingus kokku lepitud tähtaega rikkuma. Kostja leiab, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa hageja pärast sellist tegevust enam nõuda leppetrahvi (ega teoreetiliselt ka viivist) selle sama tähtaja ületamise eest. Arvestades, et kostja on teinud kõik omaltpoolt võimaliku, et tokenid hagejale üle anda 18.07.2019, siis on kostja olnud lepingus kokku lepitud kuupäevaga võrreldes viivituses 1 aasta ja 79 päeva ehk maksimaalne leppetrahvi suurus saaks olla (33 539723 (tegelikult võrgustiku loomise üritusel müüdud tokenite arv) x 2,5%) x ((1%/365)x 444) = 10 163,54 tokenit. Seega koos leppetrahviga oleks kostja pidanud hagejale üle kandma 33539723 x 2,5% + 10 163,54 = 848 656,62 tokenit. Reaalselt kandis kostja hagejale üle 860 000,077 tokenit. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tuvastatud on, et hageja (laenuandja) ja kostja (laenusaaja) sõlmisid 17.01.2018 laenulepingu, mille punkti 1.1 kohaselt annab hageja kostjale laenu põhisummas 75 000 USA dollarit ning pooled leppisid kokku, et laen kantakse kostja digitaalsesse rahakotti, kandes üle 54,7597 ethertoken’it (ETH token) laenuga samaväärses summas vahetuskursiga 1369,62 USA dollarit üks ETH 14. jaanuaril 2018, nagu on registreeritud CoinMarketCapi veebisaidil (I kd t.l. 5-8). Pooled ei vaidle, et laenulepingu p 1.2. järgi kohustus laenuandja kandma laenu laenusaaja digitaalsesse rahakotti 5 tööpäeva jooksul pärast 15 jaanuarit 2018. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 16 lg 1 järgi on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. TsÜS § 71 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt on tahteavaldus kaudne, kui see väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Pooled ei vaidle, et hageja andis kostjale 17.01.2018 laenulepingu alusel laenuna üle 54,7597 ether token ́it. Hageja väide, et kui tema on kostja digitaalsesse rahakotti kandnud 54,7597 ether token ́it vaid seepärast, et digitaalsesse rahakotti pole võimalik üle kanda USA dollareid, siis peaks arvama, et hageja on kostjale üle andnud 75 000 USA dollarit, ei ole kooskõlas tegeliku olukorraga, kus hageja andis kostjale 17.01.2018 laenulepingu alusel laenuna üle 54,7597 ether token ́it. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et hageja on kostjale andnud 75 000 USA dollarit. Pooled vaidlevad selle üle kas kostjal on kohustus tagastada hagejale laen USA dollarites või token’ites (PHT token, kostja platvormi poolt genereeritavas virtuaalvääringus).

Tuvastatud on, et laenulepingu punkti 1.5 kohaselt kohustus laenusaaja maksma laenuandjale laenu kasutamise eest token’ites intressi. Pooled leppisid kokku, et laenu tagasimaksed ja intressimaksed võrduvad 2,5 % võrgustiku käivitamise ürituse ajal müüdud token’ite kogusummast. Token’id kantakse laenuandja digitaalsesse rahakotti 30. aprilliks 2018 või kolme tööpäeva jooksul pärast võrgustiku käivitamise üritust, olenevalt sellest kumb toimub varem. Pooled ei vaidle, et token’ite võrgustiku käivitamise sündmus toimus 18.07.2019 (I kd t.l. 5960). Pooled vaidlevad, kas poolte vahel 12.06.2018 allkirjastatud laenulepingu lisa on sõlmitud pooltevahelise 17.01.2018 laenulepingu lisana või pooltevahelise 15.01.2018 laenulepingu lisana nagu see on lisas märgitud (I kd t.l. 9-10). Hageja on veenvalt põhistanud, et kui poolte vahel 17.01.2018 laenulepingu punkt 8.1 tühistab varasemad pooltevahelised kokkulepped ja punkt 7.1.2 kohaselt pärast 17.01.2018 laenulepingu jõustumist on kõik poolte vahel sõlmitud kokkulepped laenu ülekandmise ja tagasimaksete kohta tühised, siis oli poolte vahel varasemalt sõlmitud 15.01.2018 tühine ja kui pooled pidasid 2018 mais läbirääkimisi lepingu muutmiseks (I kd t.l. 78-81), siis on mõistlik arvata, et pooled pidanud silmas just 17.01.2018 laenulepingu muutmist, mitte 15.01.2018 laenulepingut, mis ei kehtinud (I kd t.l. 5-10, 82-85). Kohus nõustub hagejaga, et lisa sõlmimiseks läbi rääkimiste pidamist ja allkirjastamist tühise lepingu muutmiseks, ei saa kuidagi pidada veenvaks. Seega loeb kohus tõendatuks, et poolte poolt allkirjastatud lisa 12.06.2018 sõlmimisega on pooled silmas pidanud 17.01.2018 laenulepingu järgi laenu tagasimakse tähtpäeva muutmist, mitte 15.01.2018 laenulepingu tähtpäeva nagu on ekslikult märgitud lisas. Kohtu arvates, ei saa pooltevahelisest kirjavahetusest (I kd t.l. 95-99, 115-118), kus pooltel endil puudub selge arusaam, kas 12.06.2018 laenulepingu lisa on kehtiv dokument või mitte, sest 12.06.2018 lisas on viide 15.01.2018 laenulepingule, järeldada, et pooltel oleks olnud soov muuta 12.06.2018 lisas kokku lepitut või oleksid pooled avaldanud tahteavaldusi, et poolte ühiseks sooviks oleks mitte järgida lisas 12.06.2018 kokkulepitut. Asjaolust, kus pooled on ilmselges eksimuses, et lisa on tühine, ei saa mitte kuidagi järeldada poolte tahteavaldusi, et pooltel poleks tahet, et sellest lisast pooltele õigusi ega kohustusi ei tuleneks. Tuvastatud on, et 12.06.2018 laenulepingu lisa punkt 1 kohaselt on laenu tagastamine ja intressi tasumine võrdne 2 % kogu token’ite emiteerimisest ja punkt 3 kohaselt peaks võrgu käivitamise üritus toimuma 30.09.2018. Tuvastatud on, et laenulepingu p 3 kohaselt, kui mõlemad lepingupooled seda aktsepteerivad, võib laenusaaja maksta laenu laenuandjale tagasi muul viisil kui punktis 5.1 sätestatud. Laenusaaja võib maksta laenu tagasi ühel järgmistest viisidest: a) kas Ether-token’ites laenuandja digitaalsesse rahakotti või b) vajaduse korral tasaarvestusena laenuandjal laenusaaja ees olevatest kohustustest või c) punktide a ja b kombinatsioonina vastavalt sel eesmärgil lepingupoolte poolt eraldi kehtestatud maksegraafikule. VÕS § 29 lg 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 järgi kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse

lepingutingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 järgi kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 alusel tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki. Kuna laenulepingu punktides 1.5 ja 3, mis reguleerivad laenu tagastamist ei viita laenu tagastamisele USA dollarites, siis ei ole mõistliku kõrvalseisjana võimalik nõustuda hagejaga, et poolte ühine lepingu sõlmimisel oleks olnud selline, et kostja tagastab talle ether-token’ites antud laenu USA dollarites. Hageja oma väiteid tõendanud ei ole. Pooled ei vaidle, et kostja arendas välja virtuaalvääringu keskkonna xxxx, mis võimaldab kasutajatel kasutada platvormil nutilepinguid erineva digitaalsel kujul eksisteeriva vara haldamiseks (võõrandamiseks vms tehingute tegemiseks inimeste vahel otse, ilma vahendajata). Keskkonna arendamise käigus sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu projekti rahastamiseks. Lepingu eesmärgiks oli kostja jaoks arendamisel oleva projekti rahastamine. Kuna pooled on kokku leppinud, et laenu tagasimaksed ja intressimaksed võrduvad teatud protsendi käivitatava virtuaalvääringu keskkonna võrgustiku käivitamise ürituse ajal müüdud token’ite kogusummas, siis on mõistlik arvata, et hageja jaoks oli laenulepingu sõlmimise eesmärgiks võimalus saada teistsugustel tingimustel alles arendamisel olevaid platvormi poolt genereeritavaid token’eid. Vaidlust ei ole, et token’id genereeriti võrgustiku käivitamise sündmuse käigus ning enne võrgustiku käivitamise sündmust token’eid olemas ei olnudki. Asjaolu, et hageja väidetel ei olnud laenu tagastamise kokkulepitud tähtpäevaks laenulepingu p 1.5 alusel 30.04.2018 või laenulepingu lisa p 3 alusel 30.09.2018 toimunud ei token’ite võrgustiku käivitamise üritust ega olnud veel genereeritud token’eid, mistõttu kostjal ei olnud laenulepingus kokkulepitud tähtajaks hagejale token’eid tagastada, ei luba aga kohtu arvates muuta laenulepingus kokkulepitut, et laenulepingu alusel saadu tagastatakse token’ites. Vaidlust ei ole selle üle, et pooled on pidanud läbirääkimisi token’ite võrgustiku käivitamise muutmise tähtaegade osas, mistõttu hageja väide nagu tema oleks soovinud juba 30.04.2018 laenulepingu alusel saadu tagastamist muus rahaliselt hinnatavas vääringus, kui token’id, sest token’eid ei olnud olemaski, ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Hageja väide, et pooled ei ole kokku leppinud token’ite tagastamise tähtaja pikendamises on vastuolus hageja enda väidetega, et token’ite tagastamise tähtaeg tuleneb ka 12.06.2018 laenulepingu lisas p-st 3, milleks hageja peab ka 30.09.2018. VÕS § 6 lg 1 alusel peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Samas asjaolu, et token’eid ei olnud ka laenulepingu lisas märgitud eeldatava võrgustiku käivitamise ürituse ajaks 30.09.2018, ei luba samuti arvata, et pooltele nagu ei peakski kohalduma laenulepingus poolte vahel ühiselt kokku lepitud tingimused. Vaidlust ei ole aga selle üle, et hageja on nõudnud laenulepingu täitmist ajal, mil token’id olid siiski kostja poolt genereeritud.

Mõistliku kõrvalseisjana võib arvata, et kui hageja tahteavalduseks oleks olnud 30.04.2018 või lepingu lisas märgitud tähtajaks 30.09.2018 või mingiks muuks ajaks tagasi saada tema poolt investeerimislepingusse laenulepingu alusel panustatu, siis oli pooltevahelise laenulepingu p 3 kohaselt võimalik poolte kokkuleppel saada tagasi laen a) kas Ether-token’ites laenuandja digitaalsesse rahakotti või b) vajaduse korral tasaarvestusena laenuandjal laenusaaja ees olevatest kohustustest või c) punktide a ja b kombinatsioonina vastavalt sel eesmärgil lepingupoolte poolt eraldi kehtestatud maksegraafikule. Hageja väide, et kui lepingus on defineeritud laen USA dollariteks, mis on siis arvestatud ümber fikseeritud kursiga ether-token’iteks, millised ether-token’id hageja kostjale üle andiski, siis peaks igal juhul laenu tagastamine toimuma USA dollarites ei ole tõendatud, sest vaidlust ei ole selle üle, et pooled on laenulepingu punktides 1.5 ja 3 laenu tagastamises kokku leppinud siiski token’ites. Kohus nõustub kostjaga, et laenulepinguga on võimalik kokku leppida laenu tagastamine muul moel, kui on toimunud laenu andmine ja seda käesoleval juhul pooled selgesõnaliselt ka tegid. Seega said pooled kokku leppida, et kui laen antakse ether-token’ites, siis võidakse see laen tagastada token’ites. Veenev on kostja väide, et sellise kokkuleppe põhjuseks oli asjaolu, et kui hageja sooviks oli saada kostjalt token’eid, siis hageja ei saanudki laenuna ega investeeringuna anda kostjale token’eid kuna laenu andmise hetkel token’eid ei olnud olemaski. Kuna poolte tahe oli leppida kokku selliselt, et hageja annab kostjale üle teatud hulga ether-token’eid ning kostja maksab hagejale hiljem tagasi teatud hulga token’eid või poolte vahel eraldi sõlmitud kokkuleppena oli kostjal võimalik anda hagejale tagasi laen ether-token’ites, siis on kohtu arvates poolte ühine tahe olnud kokku leppida, et kostja peab talle üle antud ether-token’id tagastama vaid token’ites, sest teistsugust kokkulepet pooled sõlminud ei ole. Lähtudes eeltoodust ei ole tõendatud hageja väide, et kostja peab hagejale tagastama 17.01.2018 laenulepingu alusel saadu USA dollarites. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on kohustatud hagejale tasuma 17.01.2018 laenulaepingu alusel saadu USA dollarites, siis ei pea kohus vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, mis ajaks oleks kostja oma väidetava kohustuse USA dollarites täitma. Kuna kostja ei ole kohustatud tasuma hagejale 75 000 USA dollarit, siis ei ole tõendatud hageja väide, et kostja saaks olla eelnimetatud summas dollarite tasumisega viivituses. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (I kd t.l. 11, 56-68, 86-87, 100-105, 119, 139-185, II kd t.l. 3), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.