Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

Võlausaldaja x AS esitas 07.09.2020 seisukoha, milles avaldas, et võlgniku suhtes tuleks lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ning jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Alternatiivselt oli võlausaldaja nõus sellega, et kohus pikendab kohustustest vabastamise menetluse tähtaega 7 aastani. Alates kohustustest vabastamise menetluse algatamisest ei ole võlgnik teinud ühtegi makset oma kohustuste katteks. x AS ei ole omapoolset seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas esitanud. 15.12.2020 ärakuulamisel avaldas võlgnik, et ta ei ole teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Võlgnikul on neli last, kellest üks on alaealine. Kolm last elavad koos võlgnikuga. Võlgnik selgitas, et tal ei ole olnud võimalust võlgnevusi tasuda, kuivõrd võlgniku töötasu, üürimaksed ning muud maksed ei võimalda tal võlausaldajatele väljamakseid teha. Võlgnikul on keskeriharidus. Võlgnik on õppinud pooljuht-seadmete koostajaks. Eelnimetatud tööd käesolevalt enam ei eksisteeri. Võlgnik avaldas, et ta on mõelnud uue eriala õppimise peale, kuid käesolevalt ei ole see ajaliselt võimalik, kuivõrd võlgnikul on väike laps. Uusi laene ei ole võlgnik võtnud ja ei kavatse ka enam võtta. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 19.08.2015, so rohkem kui viis aastat tagasi. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 „kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.“ Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Kohus kontrollib, kas võlgnik on rikkunud menetluse kestel oma kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 sätestab võlgniku kohustused menetluse kestel. Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5). Võlausaldaja xxx AS oli seisukohal, et võlgniku suhtes tuleks lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ning jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Alternatiivselt oli võlausaldaja nõus sellega, et kohus pikendab kohustustest vabastamise menetluse tähtaega 7 aastani. xxx AS ei ole omapoolset seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas esitanud. Võlausaldajatele menetluse kestel väljamakseid tehtud ei ole. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnik on esitanud kohtule andmed, millest nähtuvalt on võlgnik alates 24.05.2017 töötanud OÜ-s xxx müüjana ja saanud regulaarset sissetulekut, millest ei ole olnud võimalik teha võlausaldajatele väljamakseid. Võlgniku sissetulekud on igakuiselt vahemikus 680-780 eurot (sh töötasu 600-700 eurot ja peretoetus 79,18 eurot) ning igakuised püsikulud summas 600 eurot, sealhulgas üüri- ja kommunaalmaksed 400 eurot kuus ja toidukulud 200 eurot kuus. Võlgnikul on

neli last, kellest üks on alaealine. Kolm last elavad koos võlgnikuga. Seaduse kohaselt (PankrS § 173 lg 5) ei pidanud võlgnik kohustusi täitma toetuste arvelt, kuivõrd neile ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et tal ei ole olnud võimalust võlgnevusi tasuda, kuivõrd võlgniku töötasu, üürimaksed ning muud maksed ei võimaldanud võlausaldajatele tasuda. Võlgnik selgitas, et ta on õppinud pooljuht-seadmete koostajaks, kuid vastavat tööd käesolevalt enam ei eksisteeri. Võlgnik avaldas, et ta on mõelnud uue eriala õppimise peale, kuid praegu ei ole see ajaliselt võimalik, kuivõrd võlgnikul on väike laps. Lisaks elavad võlgnikuga koos veel kaks täisealist last. Võlgniku poolt esitatud andmetest ja pangakontoväljavõtetest nähtub, et võlgniku töötasu alates 2017. aastal tööle asumisest oli igakuiselt vahemikus 600-700 eurot, millele ei oleks saanud sissenõuet pöörata miinimumpalga (miinimumpalk 2017. aastal oli 470 eurot, 2018. aastal 500 eurot, 2019. aastal 540 eurot ja 2020. aastal 584 eurot) ulatuses. Ülejäänud osas võis 25% jääda võlgnikule ning 75% oleks võlgnik pidanud maksma võlausaldajatele. Siinkohal tuleb arvestada, et võlgniku ülalpidamisel on 1 alaealine laps, kelle elatise miinimum ei või olla 2020. aasta seisuga väiksem kui 292 eurot. Kohtul ei ole põhjust kahelda võlgniku igakuiste püsikulude suuruses. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et võlgniku üüri- ja kommunaalkulude maksumus igakuiselt on ca 400 eurot ning toidukulu ca 200 eurot. Võlgnikuga elavad koos 3 last, mistõttu on ebatõenäoline, et võlgniku kulud toidule saaksid olla väiksemas määras kui 200 eurot. Toidukulu 200 eurot kuus teeb arvestuslikult 6,7 eurot päevas, mis on toidupoodide turuhindu arvestades igati ökonoomne. Arvestades eeltoodut, st võlgniku miinimumilähedases summas töötasu, igakuiseid püsikulusid ja kulusid lastele, on ilmne, et võlgniku sissetulekust ei piisa võlausaldajatele maksete toestamiseks. Võlgnik ei ole menetluse kestel võlausaldajale ka väljamakseid teinud, kuid kohtule teadaolevaid andmeid arvestades ei ole tegu süülise rikkumisega ning võlgniku tegevus ei ole suunatud tahtlikule võlausaldajate kahjustamisele. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et võlgniku ülalpidamisel oleva alaealise lapse ja töötamise kõrvalt ei ole tal olnud võimalik uut eriala õppida või tegeleda tulutoovama tegevusega, mille arvelt saaks tasuda ka võlausaldajate nõudeid. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696). Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole käesolevas menetluses oma sissetulekuid varjanud ega neid vähendanud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda töötamise kohta. Kohus leiab, et võlgnik on teinud vastavalt enda võimalustele jõukohast tööd ning võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku, töökoormuse suurendamise või parema töökoha puudumine. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-09-3606 31.01.2017 tehtud määruses asunud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Kooskõlas PankrS § 175 lg 8 „kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.“ PankrS § 176 lg 1 järgi „kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende

pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.“ Pankrotivõlausaldaja on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist (PankrS § 8 lg 3). PankrS § 176 lg 2 sätestab, et kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Vastavalt PankrS § 177 lg 1 ja 2 „kohus võib võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus lahendab võlausaldaja taotluse määrusega. Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.“ PankrS § 175 lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Lõige 7 sätestab, et kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad T Z kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.