2-20-121664/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kostjal on õigus esitada kaja tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Hageja esitatud väited ja nõue Ferratum Bank plc kui krediidiandja ja kostja sõlmisid lepingu, mille alusel võimaldas krediidiandja kasutada kostjal krediiti kuni 5 000 eurot. Krediidiandja väljastas lepingu alusel kostjale 16.10.2019 1 000 eurot. Leping sõlmiti tähtajatult, lepingu kohaselt tuli kostjal tasuda krediidiandja poolt regulaarselt esitatavatel arvetel märgitud miinimummakseid, arve tasumise tähtaeg oli 15 päeva arve väljastamisest. Krediidisummalt tuli kostjal tasuda intressi 49,09% aastas, krediidikulukuse määr oli 61,79% aastas. Kostja arveid ei tasunud. Kostja ei ole teinud krediidi tagastamiseks või intressi tasumiseks ühtegi makset. Krediidiandja ütles lepingu 29.01.2020 üles ning loovutas oma lepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1 000 eurot, intress 96,49 eurot, viivis 48,84 eurot ja sissenõudmiskulu hüvitis 40 eurot. Kostja seisukohad Kostja hagile ei vastanud. Vastavalt TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 407 lg 1 teisele lausele loetakse hagile vastamata jätmisel hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohtuotsuse põhjendused VÕS (võlaõigusseadus) § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja esitatu kohaselt oli tema nõuete aluseks olevas tarbijakrediidilepingus krediidikulukuse määr 61,79% aastas. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga veebilehe kohaselt oli oktoobris 2019 keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37%. Lepinguga ettenähtud krediidi kulukuse määr ületas seega Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidi kulukuse määra enam kui 3 korda: 3,2 korda. Kostja ja krediidiandja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tühine. VÕS § 4062 lg 3 järgi kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab

tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitatu kohaselt oli tarbijakrediidileping tähtajatu. VÕS § 4061 lg 4 kohaselt kui tegemist ei ole arvelduskrediidiga, loetakse tähtajatu tarbijakrediidilepingu korral ja tarbijakrediidilepingu korral, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta teatud tähtaja jooksul või pärast teatud tähtaja möödumist, mille järel võib krediidi taas kasutusse võtta, krediidi kulukuse määra arvutamisel, et: 1) krediit on antud üheks aastaks alates krediidi esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub tarbija kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on; 2) kasutusse võetud krediit makstakse tagasi kaheteistkümne võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest esimesest krediidi kasutusse võtmisest. Kui põhisumma tuleb igal maksetähtajal tagasi maksta täies ulatuses ühe maksena, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et edaspidi võetakse krediiti kasutusse ja tagasimaksed tehakse ühe aasta jooksul; 3) intressi ja muid tasusid arvestatakse tarbijakrediidilepingu kohaselt kasutusse võetud krediidilt ning intressi ja muid tasusid makstakse koos põhisumma tagasimaksetega. Tulenevalt VÕS § 4061 lg 4 p 2 tuli kostjal saadud krediit 1 000 eurot tagastada kaheteistkümne võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest esimesest krediidi kasutusse võtmisest, so 11 tagasimakset summas 83,33 eurot ja 1 tagasimakse summas 83,37 eurot, esimese tagasimakse tasumise tähtpäev 16.11.2019 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 16.10.2020. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks VÕS § 4061 lg 4 p 2 alusel välja tagastamata krediidisumma 1 000 eurot. Seoses tarbijakrediidilepingu tühisusega puudub krediidiandjal õigus nõuda kostjalt enamat intressi kui VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras. Viidatud intressimäär (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit) on alates 01.07.2016 olnud muutumatult 0,00%. Hageja nõue intressi väljamõistmiseks jääb täies ulatuses rahuldamata. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seoses lepingu tühisusega on viivist võimalik nõuda VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi 30.01.2020-08.09.2020 eest. Võttes arvesse põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumist kujuneb nõude põhjendatud ulatus järgmise arvestuse alusel: Periood 16.11-16.12.2019 17.12-16.01.2020 17.01-16.02.2020

Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 29,19 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot VÕS § 1132 lg 2 alusel. Kohus leiab, et kuna leping on tühine, ei saa ka olla lepingujärgset nõuet sissenõudmiskulude hüvitamiseks. VÕS § 113 lg 5 järgi kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Hageja esitatu kohaselt tekkis kulu seoses järgmiste kostjale saadetud teavitustega: 05.02.2020 nõudekiri e-posti, posti ja SMS ́iga, 14.02.2020 pretensioon e-posti ja SMS ́iga, 19.02.2020 meeldetuletuskiri SMS ́iga, 20.02.2020 pretensioon e-postiga, 04.03.2020 pretensioon epostiga, 12.03.2020 pretensioon e-postiga, 18.03.2020 meeldetuletuskiri SMS ́iga, 19.03.2020 hagihoiatus e-postiga, 23.03.2020 meeldetuletuskiri SMS ́iga, 25.03.2020 hagihoiatus epostiga. Kohtu hinnangul on üldtuntud asjaoludeks, et lihtkirja või sms-i saatmine ei maksa üle euro, e-kirjade saatmine on tasuta. Märgitud teadete saatmisega tekkinud kulu ulatus ei saa seetõttu ületada tekkinud viivisenõuet, 29,19 eurot, väidetav kahju on sellega kaetud. Seetõttu jätab kohus sissenõudmiskulude hüvitamise nõude täielikult rahuldamata. Menetluskulud Võttes arvesse, et hageja esitas hagi hinnaga 1 185,33 eurot, aga kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hagihinnale 1 029,19 eurot, jätab kohus menetluskulud 86,83% osas kostja ja 13,17% osas hageja kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on riigilõiv. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi esitamiselt tasutud vastavalt hagihinnale 200 eurot riigilõivu. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 173,66 eurot (200 x 86,83%). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.