2-25-3034/7 - Võlaõigus - Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja - lahend.ee

eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. on kohus seisukohal, et krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõue seletuskirja kohaselt on eeltoodud sätete aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48 ülevõtmine Eesti õigusesse. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel asutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavalduse täpsustusest nähtub, et kostja märkis laenutaotlustes oma igakuise sissetuleku suuruseks 1200 või 1300 eurot ning igakuiste kohustuste suuruseks 300 eurot või 0 eurot ja majapidamiskulude suuruseks 100 eurot või 150 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest ning tuvastas Maksu- ja Tolliameti andmete põhjal, et kostja 4 kuu keskmiseks sissetulekuks oli 655,78 eurot. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagi täpsustusest võib aru saada, et laenude andmisel võttis esialgne võlausaldaja aluseks Maksu- ja Tolliameti andmed kostja sissetuleku kohta, s.o sissetuleku 655,78 eurot kuus. Hagiavaldusest ega hagi täpsustusest ei nähtu, et laenude andmisel oleks välja selgitatud kostja igakuiste kohustuste suurust ja liiki. Hageja selgituste kohaselt on esialgne võlausaldaja laenude andmisel võtnud kostja igakuiste finantskohustustena arvesse 100 eurot ja majapidamiskuludena 234 eurot. Seega olid kostja igakuised kohustused esialgse võlausaldaja arvestuste kohaselt kokku vähemalt 334 eurot, mis on rohkem kui 1⁄2 laenude andmisel aluseks võetud kostja igakuisest sissetulekust ja kostjale jäi esialgse võlausaldaja arvestuste kohaselt igakuisteks vältimatuteks püsikuludeks (toit, tervishoid, transport jms) järele 321,78 eurot. Samas on kostja ise ühes laenutaotluses välja toonud, et ainuüksi tema igakuised finantskohustused on 300 eurot. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Pelgalt sissetuleku märkimine kostja poolt ega esialgse võlausaldaja poolt Maksu- ja Tolliameti andmebaasi põhjal tuvastatud asjaolu, et kostja sai miinimumpalka ei ole piisav, et lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte järgituks.