Võlaõigus › Kompromissilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7).

kohtuistungil,

peab

ta

seda

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 30.12.2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 07.09.2016 kostja vastu nõude kompromissileping / võlatunnistus / vahekohtu kokkulepe nr xxx, mille alusel võlgnes kostja hagejale 3532,12 eurot ja viivised 908,88 eurot. Kuna kostja nimetatud summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, sõlmisid pooled kompromissileping / võlatunnistus / vahekohtu kokkulepe, millega hageja loobus osaliselt viiviste nõudest summas 548,12 ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromisssummas 3892,88 eurot (3532,12 + 360,76). Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud kostja kohustused hageja ees ning lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda hagejale lepingus märgitud kompromissisumma. Lepingu p. 6.1 kohaselt oli lepingu sõlmimise tasu 20 eurot ja kostja tasus hagejale 80 eurot, millest 20 eurot on arvestatud lepingu tasu katteks ja 60 eurot põhiosa katteks. Seega võlgneb kostja haegejale põhiosa summas 3472,12 eurot (3532,12 - 60). Kostja rikkus kompromissilepingut ega tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Hageja hoiatas kostjat, et juhul kui ta hilineb vähemalt kahe graafikujärgse maksega, on hagejal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 15.12.2017 osamakse tähtaja möödumisest alates. Hageja palub kostjalt välja mõista kompromissisumma põhivõlgnevuse 3472,12 eurot, kompromissisumma viivised 360,76 eurot, perioodil 16.12.2017-30.12.2019 arvestatud viivised summas 1552,04 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista edasiulatuva viivise alates 31.12.2019. Kostja seisukoht Kostja esitas 27.02.2020 vastuse hagiavaldusele, mille kohaselt kostja ei tunnista hagis esitatud nõuet, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja toob esile, et sõlmis xxx-iga laenulepingu 28.08.2015. Hageja esitas hagi, mis tugineb 17.08.2017 sõlmitud kompromisslepingul/võlatunnistusel. Kostja hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis põhineb varasemal kohustusel. Kostja sai 30.08.2016 e-kirjaga hagejalt teate, et hageja on nõude omandanud, kuid nõudega ja selle loovutamisega seonduvalt kostjale ühtegi dokumendi ei edastatud. 08.09.2016 allkirjastas kostja maksegraafiku väidetava võlgnevuse likvideerimiseks. Kostjale jäi täielikult mõistetamatuks nõude kujunemine, kuivõrd 30.08.2016 seisuga oli võlgnetav summa 2734,42 eurot, aga 08.09.2016 seisuga juba 4440,73 eurot. Kostja toob esile, et kostja on tasunud kokku 855 eurot, mida

hagiavalduses ei nähtu ning kostjale jääb hagiavalduses toodud nõude kujunemine täielikult mõistetamatuks. Kostja toob esile, et deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Kostja ei ole loobunud õigusest vastuväiteid esitada. Kostja selgitab, et esmases deklaratiivses võlatunnistuses märgitud summa on ilmselgelt väär, mistõttu ei ole hageja ilmselgelt järginud võlatunnistust võttes hea usu põhimõtet. Hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi tõendit, et ta oleks nõude omandanud. xxx ei ole kostjat teavitanud, et nõue kostja vastu oleks loovutatud. Seega saab asuda ühesele seisukohale, et hageja ei ole kunagi algset nõuet omandanud. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et hageja ei ole algse nõude omanik, ning kostjal puudub nimetatud negatiivse asjaolu, võla puudumise, tõendamise võimalus, peaks käesoleval juhul hageja asuma tõendama, et ta on algse nõude omanik, samuti nõude kujunemist. Seega on kostjalt deklaratiivsete võlatunnistuse nõudmine hageja poolt olnud hea usu põhimõttega vastuolus ning sõlmitud võlatunnistused on tühised TsÜS § 86 lg 1 mõttes. Kostja esitas tehingu tühistamise avalduse TsÜS § 90 lg 1 mõttes, kuna kostja allkirjastas võlatunnistuse pettuse tõttu. Täiendavalt on kostja seisukohal, et hageja ei ole kostjale meeldetuletuskirju saatnud, mistõttu puudub tal õigus ka vastavale hüvitisele. Samuti ei ole arusaadav hageja nõude ja viivisesumma kujunemine. Kostja on seisukohal, et juhul kui hageja on omandanud mõne 28.08.2015 kostja ja xxx-i vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude, oleks vastav nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Kostja palub kohaldada nõude aegumist. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja leiab, et kuna xxx on hagejale väljastanud tõendi nõude loovutamise kohta ning see on käesolevaga avaldatud ka kostjale, siis on loovutus toimunud. VÕS §168 ja §170 nõuded on võlausaldaja poolt täidetud ning kostja sai igal juhul teada nõude loovutamisest tema enda poolt esitatud tõendiga ning lisaks on kostja teostanud hagejale tasumisi. Seega sai kostja nõude loovutamisest teada hiljemalt 31.08.2016, kui vastas hageja poolt esitatud nõude loovutamise teatisele ning lisaks eeltoodule hagimenetluse alustamisel ja hagiavalduse kohtusse esitamisest. Hageja märgib, et kui kostja soovib esitada hageja vastu nõudeid, tuleb kostjal esitada vastuhagi. Kostjal tuleb ka sisuliselt põhjendada ja tõendada, et esineb alus pettuse mõjul tehtud tehingu tühistamiseks vastavalt TsÜS §-s 94 sätestatule. Kostja väited selle kohta, et kostja allkirjastas võlatunnistuse pettuse tõttu ning on hageja poolt olnud hea usu põhimõttega vastuolus, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on väitnud tehingu äärmist ebasoodsust kostja jaoks, kuna nõude kujunemine on täiesti mõistetamatu. Hageja seevastu väidab ning viitab sellele, et 17.08.2017 on poolte vahel sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et nõue on aegunud. TsÜS 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kostja on oma vastuses selgitanud tasumisi hagejale ajavahemikus 08.09.2016 - 29.08.2017, seega ei saa olla hageja nõue aegunud TsÜS § 147 lg 1 mõistes. Samuti ei ole kostja välja toonud kuupäevasid, millal nimetatud aegumise kulgemine algas ning millal lõppes. Seega tuleb jätta kostja vastuväide aegumise osas tähelepanuta. 16.09.2020 täpsustas hageja oma nõuet vastavalt 02.09.2020 toimunud kohtuistungil kohtu poolt tehtud ettepanekule. Hageja on hagiavalduses esitanud nõude võla tasumise kokkuleppest lähtuvalt põhisumma 3472,12 euro, viiviste 1912,80 euro ja sissenõudmiskulude 35 euro nõudes. Hageja toob esile, et väikelaenulepingust xxx tuleneva nõude põhisumma

moodustab 2482,67 eurot ja intress 192,39 eurot ning väikelaenulepingust nr. xxx tuleneva nõue põhisumma moodustab 56,60 eurot ja intress 2,76 eurot. Eelnevast tulenevalt korrigeerib hageja võla tasumise kokkuleppest tulenevat nõuet, loobudes osaliselt hagiavalduses esitatud nõuetest. Seega moodustab hageja nõude põhisumma kokku 2539,27 eurot (2482,67 + 56,60) € ja intress kokku 195,15 eurot (192,39 + 2,76). Hageja viivisenõue moodustab 1490,29 eurot. Seega on hagejal kostja suhtes võla tasumise kokkuleppest tuleneva võlgnevuse nõue summas 1684,27 eurot, intressi nõue summas 195,15 eurot ning võla tasumise kokkuleppest tulenevalt viiviste nõue summas 1490,29 eurot, mida on arvestatud alates 26.08.2016 esialgsete laenulepingute põhisummadelt, kuni seisukoha esitamiseni 16.09.2020. 14.10.2020 menetlusdokumendis selgitas hageja, et poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppest tulenevalt võtab tagasi osaliselt põhiosa nõude summas 932,85 eurot (3472,12 2539,27) ja võtab tagasi osaliselt kõrvalnõuded summas 227,36 eurot (1912,80 - 1490,29 195,15) (TsMS § 424 lg 1). Seega on hageja ja kostja vahel 17.08.2017 sõlmitud võla tasumise kokkuleppest nr xxx tuleneva võlgnevuse nõue summas 1684,27 eurot, intressi nõue summas 195,15 eurot ja viivise nõue summas 1490,29 eurot, mida on arvestatud alates 26.08.2016 esialgsete laenulepingute põhisummadelt, kuni 16.09.2020 k.a. menetlusdokumendi esitamiseni ning sissenõudmiskulude nõue 35 eurot. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad kohtuistungil ja uurinud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lõike 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja sõlmis xxx-ga laenulepingu nr 28.08.2015. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 07.09.2016 kostja vastu nõude kompromissilepingust / võlatunnistusest / vahekohtu kokkulepppest nr xxx tulenevad nõuded, mille alusel võlgnes kostja hagejale 3532,12 eurot ja viivised 908,88 eurot. Pooled sõlmisid 17.08.2017 kompromissilepingu / võlatunnistuse / vahekohtu kokkuleppe xxx, millega tekkis kostjal kohustus tasuda osamaksetega kompromisssumma 3892,88 eurot. Hageja esitas hagi, tuginedes hageja ja kostja vahel 17.08.2017 sõlmitud kompromissilepingule/võlatunnistusele. Menetluse käigus võttis hageja tagasi osaliselt põhinõude summas 932,85 eurot ja viivise nõude summas 227,36 eurot. Hageja tõi esile, et väikelaenulepingust xxx tuleneva nõude põhisumma moodustab 2482,67 eurot ja intress 192,39 eurot ning väikelaenulepingust nr. xxx tuleneva nõue põhisumma moodustab 56,60 eurot ja intress 2,76 eurot. Hageja jäi ülejäänud nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista põhivõla 1684,27 eurot, intressi summas 195,15 eurot ja viivise summas 1490,29 eurot ning võla sissenõudmskulu 35 eurot. TsMS § 424 lg 1 alusel võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kostja nõusolekul võib hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni.

TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui hageja on hagi tagasi võtnud. Eelneva alusel tuleb hagi jätta põhinõude summas 932,85 eurot ja viivise nõude summas 227,36 eurot ulatuses läbi vaatamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on täitmata kohustus hageja ees, kas vaidlusalune nõue kuulub hagejale ja kas viidatud 17.08.2017 lepingu näol on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. TsÜS § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. VÕS § 3 p 1 näeb võlasuhte tekkimise alusena lepingu sõlmimist. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Samuti nõuab VÕS § 76 lg 1 kohustuse täitmist vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 30 lg 1 alusel leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on 17.03.2009 lahendi nr 3-2-1-15-09 punktis 12 esile toonud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida vastutuse aluste olemasolu. Kohtu hinnangul on viidatud lepingu nr 24215871 p 2.2 alusel ja kogu lepingu sisust tulenevalt tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega on võlgnik tunnistanud olemasolevat võlga. Seega ei nõustu kohus hageja väitega, nagu oleks tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 p-s 23 on Riigikohus selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kui võlgnik on tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, on tõendamiskoormise ümberpööramise eelduseks, et tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Kohus leiab, et käesoleva juhul peab nõude olemasolu tõendama hageja. Kostja tõi esile, et hageja ei ole tõendanud nõude kuulumist hagejale. Kostja sõlmis väikelaenulepingud xxx-ga. Lisaks märkis kostja, et võlgnetavad summad ei saa olla õiged, kuna 30.08.2016 seisuga oli võlgnetav summa 2734,42 eurot, aga 08.09.2016 seisuga juba 4440,73 eurot. Kostja on tasunud kokku 855 eurot, mida hagiavaldusest ei nähtu ning kostjale jääb hagiavalduses toodud nõude kujunemine täielikult mõistetamatuks. Lisaks märgib kohus, et kostja tõi esile, et esialgne võlausaldaja xxx ei ole kostjaga sõlmitud laenulepinguid üles öelnud, millest

tulenevalt ei saa maksegraafiku järgi mitte sissnõutavaks muutunud nõuet loovutada. Hageja arvas kohtuistungil, et xxx on kostjaga sõlmitud laenulepingud üles öelnud. Hageja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et xxx oleks kostjaga sõlmitud väikelaenulepingud VÕS § 399 lg 1 alusel ennetähtaegselt üles öeldud, millest tulenevalt oleks laenuandjal õigus nõuda kogu laenu kohest tagastamist. VÕS § 82 lg 7 alusel muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega ei ole hageja tõendanud, millises summas nõue on muutunud sissenõutavaks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et ka hagejal endal oli ebaselgus selles, millises osas kohustus kostjal täitmata on. Kohus leiab, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, kas ja millises summas vaidlusalune nõue xxxi poolt hagejale oleks loovutatud. Hageja esitas küll teatise ja kinnituse nõude loovutamise kohta, kuid nõude loovutamise lepingut, millest nähtuks üheselt kõik nõude lahendamiseks vajalikud andmed nõude loovutamise kohta, hageja kohtule esitanud ei ole. Kostja nõudis nõude loovutamise lepingu esitamist. Kohus rahuldas kostja taotluse. Hageja põhjenduste kohaselt ei saanud ta antud lepingut esitada, kuna sealt oleksid nähtunud ka teiste võlgnike andmed. Kohus leiab, et hageja põhjendus ei ole asjakohane. Hagejal oleks olnud võimalik esitada ka väljavõte lepingust, millest oleks nähtunud üksnes andmed kostja võlgnevuse loovutamise kohta hagejale. Kohus on seisukohal, et hageja kohustus on tõendada kostja vastu esitatud nõude olemasolu. Hageja seda teinud ei ole. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuivõrd hageja ei ole esitanud kohtule nõude loovutamise lepingut ega tõendanud sellest tulenevalt nõude olemasolu, tuleb hagi jätta rahuldamata. Eelneva alusel ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut poolte teistele väidetele ja vastuväidetele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostja menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohus on seisukohal, et kostja menetluskulude nimekirjas toodud lepingulise esindaja kulud vastavad asjas esitatud menetlusdokumentidele ja tehtud toimingutele, sh nende sisule ja

mahule (kokku 6 tund). Vastavalt 16.11.2020 toimunud kohtuistungi protokollile lisandub eeltoodule 16.11.2020 toimunud istungil osalemise aeg 27 minutit. Kohtu hinnangul ei sisalda menetluskulude nimekiri põhjendamatuid või ebavajalikke kulusid. Kostja esindamiseks tehtud toimingud on asjakohased ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Tunnitasu määr (168 eurot tunnis, käibemaksuga) ei ületa kohtupraktika kohaselt lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud ja vajalikku määra. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus 1083,60 eurot (sh käibemaks). Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1083,60 eurot (sh käibemaks). TsMS § 177 lg 4 ning kostja taotluse alusel mõistab kohus hagejalt välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 177 lg 1 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. Nimetatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.