Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord ja otsuse jõustumine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest 11.detsmbril 2020.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Maakohtu otsus jõustub eelkõige, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud. Kui isik taotleb apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

I. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja Citadele Leasing & Factoring OÜ ja kostja Perlin Consulting OÜ XX.XX.XXXX liisingulepingu nr XXX mille kohaselt finantseeris hageja liisinguvõtjale liisingueseme omandamist läbi kasutusrendilepingu. Liisinguese- sõiduauto, Volvo S60 anti müüja poolt liisinguvõtja valdusse XX.XX.XXXX. Liisinguvõtja kohustus lepingu üldtingimuste p 1.2. kohaselt tasuma hagejale liisingumakseid, lepingu põhitingimuste p 9 järgi tuli makseid tasuda igakuiselt. Maksete tasumise ja jääkmaksumuse vähenemise jälgimiseks väljastati liisinguvõtjale maksegraafik. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostja E.P. iga käendusleping, mille kohaselt vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgnikuga liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käenduslepingus oli kokku lepitud käendaja vastutuse piirmäär 25 728,30 eurot. Liisinguvõtja ei täitnud kohaselt igakuist liisingumaksete tasumise kohustust, rikkudes lepingut olulisel määral. Tekkinud võlgnevuse tõttu saatis hageja liisinguvõtjale ja

2-19-2641 käendajale 31.05.2018.a. hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta. Hoiatused saadeti nii posti kui e-posti teel ning neis kohustati liisinguvõtjat andma liisinguobjekt hiljemalt 11.06. 2018.a. kuni võla tasumiseni hoiule. Hageja juhtis ühtlasi kostjate tähelepanu, et liisingulepingu üldtingimuste p 7.4 kohaselt peab liisinguvõtja vara hoiule andmise kohustuse tähtpäevaks täitmata jätmisel maksma leppetrahvi. Kuivõrd kostjad võlga ei tasunud ega vara hoiule ei andnud muutus 12.06.2018.a. leppetrahvi nõue sissenõutavaks. Leppetrahvi suurus – 500 eurot on proportsionaalne rikkumise väärtusega (võrrelduna hoiule andmata liisinguobjekti väärtusega). Lisaks leppetrahvi nõudele ütles hageja lepingurikkumise tõttu ka liisingulepingu 19.06.2018.a. erakorraliselt üles. Ülesütlemise ajal võlgnes kostja 1 hagejale liisingumaksetena 873,30 eurot, sealhulgas tasumata osamaksed 610,30 eurot, intress 140,94 eurot, käibemaks 122,06 eurot ja leppetrahvina 500 eurot. Kuna kostjad olid rikkunud liisingueseme hoiule andmise kohustust, tegi hageja liisingulepingu ülesütlemise järgselt liisingueseme otsimise ja tagastamise ülesandeks inkassofirmale R.O. . Sõiduk tagastati 09.07.2018.a. ning hagejal tuli inkassofirmale tasuda arve nr XXX alusel 160 eurot (käibemaksuta). Liisinguobjekti turuväärtus selle tagastamise hetkel oli 8333,33 eurot, millele lisandub käibemaks (hind käibemaksuga 10 0000 eurot). Sõiduki hindamisakti koostamise eest A.O. poolt tasus hageja 72 eurot (käibemaksuga), millest 60 euro hüvitamist nõuab hageja kostjatelt. O.A. poolt teostati sõiduki katuseluugi sulgemine spetsiaalse mehhanismi abil, kuivõrd katuseluugi sulgemise süsteem oli katki. Selle eest esitas A.O. samuti hagejale arve summas 98 eurot, millest 81,67 euro hüvitamist nõuab hageja kostjatelt. Võttes arvesse, et tagastatud sõiduki turuväärtus oli väiksem kui liisinguvõtja kohustused, pani hageja sõiduki müüki esialgu hinnaga 13 000 eurot. Kuna ostuhuvilisi ei tekkinud, teavitas hageja kostjaid 19.11.2018.a. hinna alandamisest 11 500 euroni. 19.12.2018.a. müüdi liisinguese müügikorraldaja vahendusel hinnaga 9083,33 eurot, millele lisandus käibemaks. Müügi korraldamise eest tasus hageja O.A. 436 eurot (käibemaksuga), millest 363,33 euro hüvitamist nõuab hageja kostjalt. Hageja edastas 30.01.2019.a kostjatele teate liisinguobjekti müügi kohta ning andis tähtaja järelejäänud võlgnevuse tasumiseks 08.02.2019.a. Kostja teavitas, et konto arestimise tõttu puuduvad tal võlgnevuse tasumiseks vahendid. Eeltoodud asjaoludel ja toetudes VÕS §-dele 76 lg 1, 100, 158 lg 1, 161 lg 1 , 108 lg 1 , 367 lg 1 3 ja 4, 115 lg 1 ning 113 lg 1 taotleb hageja kostjatelt kokku 11 925,68 euro väljamõistmist, sealhulgas vara soetamisega seotud kahjuhüvitis (vara jääkmaksumus) 4604,08 eurot, liisingumaksete võlgnevus 872,75 eurot, viivis 5283,85 eurot, leppetrahv 500 eurot ja vara tagastamisega ning müügiga seotud kahju hüvitis kokku 665 eurot.

II. Kostjate vastuväited

2-19-2641 Kostjad on vastuses hagile ( tl 68-69) nõustunud, et on rikkunud lepingutingimusi ning ei suutnud liisingumakseid õigeaegselt tasuda. Kostja E.P. üritas kohustusi täita. 2018.a. suvel viis kostja auto H.O. teenindusse, kust hageja lepingupartner O.R. selle kokkuleppel kostjaga müügiplatsile toimetas. Kostja hinnangul puudus vajadus inkassoteenuste kasutamiseks, kuna kostja suhtles ise hagejaga ja oli ka varem auto ise müügiplatsile toimetanud kuni tasus liisingumaksete võlgnevuse. Lepingu lõppemise ajal oli kostja 2 välismaal ning auto teeninduses. Kostja 2 on selgitanud oma vastuses ka oma ettevõtte majanduslikesse raskustesse sattumise põhjuseid ning teinud ettepaneku asja lahendamiseks kompromissiga, mille täitmise käigus tasuks ta maksegraafiku alusel hageja nõutud summad, välja arvatud viivis ning leppetrahv. Kokkuleppe mittesaavutamisel taotleb kostja 2, et kohus kontrolliks õiguslikke aluseid kostjalt 2 kui eraisikult viivise ja leppetrahvi tasumise kohustusest vabastamiseks. Kostja 2 hinnangul võib kohus hinnata erinevate kohustuste mõistlikkust ja asjakohasust, poolte hoolsuskohustust, head tahet, krediidiasutuse ja tarbija vahelist suhet ning vastutust, samuti käendaja kohustusi. Liisinguandja oli pikema perioodi vältel teadlik liisinguvõtja makseraskustest ning oleks võinud pakkuda koostöölahendusi, näiteks vara müüki liisinguvõtja poolt, maksepuhkust või muid meetmeid. Kostjad on seisukohal, et liisinguobjekti turuväärtus hinnati ühe aasta jooksul poole võrra väiksemaks, sama aasta mudelid on portaalis importauto.ee müügis 20 000 euroga. Tegemist oli erimudeliga, mida toodeti iga aastakäigu kohta vaid 100 tk ning mille turuväärtus ajas potentsiaalselt tõuseb. Hoolimata eeltoodud vastuväitest peavad kostjad õiglaseks tasuda vara tagastamisega seotud kahjuhüvitise, võlgnetavad liisingumaksed ning vara tagastamise ja müügiga seotud kulud. Kostjatelt viivise ja leppetrahvi väljamõistmine ei ole aga proportsionaalne ega õiglane, eriti kostja 2 suhtes, kes käendajana tegi endast olenevaid pingutusi liisingumaksete tasumiseks. Kuna kostja tagastas liisinguobjekti korduvalt liisinguandja koostööpartnerile, ei ole kostjad nõus tasuma leppetrahvi vara hoiule andmise kohustuse rikkumise eest. III. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus tegi 25.05.2020.a. pooltele ettepaneku tsiviilasja lahendamiseks kompromissiga (tl.71). 19.06.2020.a. on hageja teatanud kohtule, et kompromissiläbirääkimised ebaõnnestusid (tl.74-76). Kohus määras 30.10.2020.a. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätteid kohaldades tsiviilasja läbivaatamise kirjalikus menetluses, kuna pooled – hageja hagiavalduses ning teates kompromissiläbirääkimiste ebaõnnestumise kohta ja kostja vastuses hagile on kirjaliku menetlusega nõustunud. Tulenevalt TsMS § 436 saab kohus rajada oma otsuse vaid poolte poolt esitatud asjaoludele ja tõenditele. TsMS § 230 alusel peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja TsMS § 231 lg 2 kohaselt tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Käesolevas tsiviilasjas ei vaidle pooled asjaolu üle, et nende vahel oli XX.XX.XXXX sõlmitud liisinguleping (tl. 9-18), mille alusel anti kostja 1 kasutusse sõiduk Volvo S60. Lepingu põhitingimuste p.17 oli kokku lepitud viivisemäär 0,15 % päevas. Lepingu üldtingimuste p.7.4 kohaselt kohustub liisinguvõtja liisinguobjekti hoiule andmise kohustuse

2-19-2641 rikkumise korral tasuma leppetrahvi 500 eurot. Leppetrahvi tasumine ei vabasta liisinguobjekti otsimise ja tagastamisega seotud inkassokulude tasumisest. Liisingulepinguga samal kuupäeval on sõlmitud käendusleping E.P. iga liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks (tl.25-26). Käendaja on liisinguvõtja – Perlin Consulting OÜ juhatuse liige ja ainuosanik. Käenduslepingu p 6 alusel vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgnikuga liisingulepingu ülesütlemisest tulenevate tagajärgede eest täies ulatuses, kohustudes tasuma lisaks liisingulepingust tulenevatele nõuetele ka võla sissenõudmisega seonduvad kulud, kohtumenetlusega seonduvad kulud ja täitemenetlusega seonduvad kulud. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ( liisingueseme) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Käesolevas asjas on hagi esemeks liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue. Vastavalt VÕS § 367 lg 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Tulenevalt VÕS § 142 lg 1 kohustub käendaja vastutama kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostjad ei ole vaidlustanud liisingulepingu erakorralist ülesütlemist 19.06.2017.a. (tl.31-33) ega lepingu ülesütlemise tagajärjel hageja poolt vara kättesaamise, hindamise ja müügiga seoses tehtud kulutusi. Seoses nimetatud asjaolude omaksvõtuga kostjate poolt ei pea kohus vajalikuks hinnata hageja poolt esitatud nende asjaolude kohta esitatud tõendeid. Kostjad on taotlenud, et kohus hindaks viivise nõude põhjendatust, eriti kostja 2 kui käendaja puhul, kes tegi endast olenevaid pingutusi liisingumaksete tasumiseks. Kostjad vaidlevad vastu leppetrahvi nõudele vara hoiule andmise kohustuse rikkumise eest, kuna liisinguobjekti on korduvalt tagastatud liisinguandja koostööpartnerile. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on kokku lepitud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Osundatud paragrahvi kohaselt võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei esine aluseid leppetrahvi nõude rahuldamata jätmiseks või vähendamiseks kostjate poolt esiletoodud asjaoludel. Leppetrahvi nõue on esitatud seoses kostjate poolt täitmata jäänud kohustusega viia lepinguga seotud vara hiljemalt 11.juunil 2018.a. kuni võla tasumiseni hoiule A.O. platsile ja allkirjastada kohapeal üleandmise vastuvõtmise akt. Kostjad ei ole tõendanud, et nad on seda teinud. Kostjate

2-19-2641 vastuses on märgitud, et sõiduk oli nende poolt viidud H.O. teenindusse, kust hageja lepingupartner selle müügiplatsile toimetas. R.O. üleandmise vastuvõtmise aktist (tl.35) nähtub tõesti, et sõiduk Volvo S60 on 09.07.2018.a. toodud H.O. remondiplatsilt ja antud üle A.O, kuid isegi juhul, kui see toimus koostöös kostjaga, nagu kostjad on oma vastuses väitnud, siis toimus vara üleandmine ligi kuu aega hiljem hageja poolt antud tähtajast. Kostjad ei ole tõendanud millal sõiduk remondiettevõttesse viidi ning et sellest informeeriti hagejat, tõendamata on kohustuserikkumise vabandatavus. Asjaolu, et kostjad on varasemalt korduvalt täitnud sõiduki hoiule viimise kohustust kuni võlgnetavate maksete tasumiseni ei muuda viimast rikkumist olematuks. Seega on kohtu hinnangul kostjad rikkunud kohustust, mille rikkumise eest on lepingus sätestatud leppetrahvi tasumine. Hageja on 31.05.2018.a. kirjades hoiatanud nii põhivõlgnikku kui käendajat leppetrahvi nõude esitamisest vara hoiule andmise kohustuse rikkumise korral (tl.28 ja 29) ning leppetrahvi tasumise nõue on esitatud 30.01.2019.a. kirjas (tl.46), milles on ära toodud lepingujärgsete võlgnevuste kogusumma pärast liisingueseme müüki. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostjate taotluse osas viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 alusel. Liisingulepingu p.17 on kokku lepitud viivise määr 0,15 % päevas. Kohtu hinnangul ei ole alust vähendada lepinguga kokku lepitud viivise määra, kuna leping on sõlmitud kahe isiku vahel nende tahteavalduste väljendusena ning nimetatud viivise määra ei saa pidada ebamõistlikuks VÕS § 7 tähenduses. Käendaja osas võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätete alusel seaduses sätestatud viivisemäära kohaldamine ei ole samuti põhjendatud, kuna kostjat 2 ei saa käsitleda tarbijana. Riigikohus on 01.02.2012 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-148-11 selgitanud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Kostjad on taotlenud viivise vähendamist muuhulgas seetõttu, et nii põhivõlgniku kui sellest tulenevalt ka käendaja majanduslik seisund on halb. Nimetatud asjaolu tõendamiseks tõendeid esitatud ei ole, kuid kohtu hinnangul on siiski põhjendatud hageja poolt taotletud viivise vähendamine kohtu kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus on 19.04.2017.a. otsuses tsiviilasjas 3-2-1-28-17 p 13 selgitanud, et viivise vähendamisel tuleb arvestada eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. Viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Kohus leiab, et hageja viivise nõue kuulub rahuldamisele osaliselt eelkõige seetõttu, et hageja on esitanud ka tegeliku kahju hüvitamise nõuded, millele kostjad vastuväiteid ei ole esitanud. Viivisega peaks olema kaetud eelkõige kahju, mis hagejale tekib seoses sellega, et ta ei saa kasutada raha, mille maksmiseks on kostjad kohustatud. Kuid kohtu hinnangul on viivisenõue

2-19-2641 5283,85 eurot võrreldes hageja põhinõudega - leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõudeid arvestamata 5476,83 eurotebaproportsionaalselt suur. Samuti ei halvene hageja majanduslik seisund viivise vähendamisest eeldatavalt sedavõrd, kuivõrd võib viivise vähendamata jätmine mõjuda kostjate toimetulekusuutlikkusele. Võttes arvesse eeltoodut peab kohus põhjendatuks vähendada viivist ulatuses, et muud väljamõistetavad nõuded (kahjuhüvitis, liisingumaksete võlgnevus, leppetrahv) ja viivis kokku moodustavad 10 000 eurot. IV. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lõigete 1 ja 2 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ka juhul, kui menetlusosalised seda ei taotle. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jaotamisel lähtuda TsMS § 163 lõikest 1. Kohus leiab, et käesolevas asjas on õige jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, tsiviilasja materjalide alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust. Käesolevas asjas on menetluskuluks hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõiv 600 eurot. Nimetatud ulatuses riigilõiv tuli tasuda riigilõivuseaduse (RLS) Lisa 1 alusel hagilt hinnaga kuni 12 500 eurot. Kuna kohus rahuldas hagi 10 000 euro ulatuses, milliselt nõudelt tasumisele kuuluv riigilõiv on RLS Lisa 1 järgi 550 eurot, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskulu katteks välja 550 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Epp Tombak /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.