Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. detsember 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-117665
Tsiviilasi
Tulundusühistu Wiru Vili hagi Väljaotsa OÜ (endine Wiru Mahe OÜ) vastu võla nõudes 4339,21 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. aprilli 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Väljaotsa OÜ (end. Wiru Mahe OÜ) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: Väljaotsa OÜ (kostja), rk 11618708; esindaja advokaat Martin Kirsipuu
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastusta: Wiru Vili TÜ (hageja), rk 11975302; esindaja vandeadvokaat Kristjan Mägi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 27. aprilli 2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud kulud kostja kanda.
4.Mõista Väljaotsa OÜ-lt Tulundusühistu Wiru Vili kasuks välja menetluskulu ringkonnakohtus 525 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tulundusühistu Wiru Vili (edaspidi hageja) esitas 25.06.2019 maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Wiru Mahe OÜ (käesolevalt Väljaotsa OÜ, edaspidi kostja) vastuväite tõttu anti nõue üle maakohtule. Hageja palus kohtul kostja välja mõista võlgnevuse 3512,62 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 545,58 eurot ning edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale 2017. a sügisel erinevaid teenuseid (kuivatamisja sorteerimisteenus, analüüside tegemine), mille kohta on esitatud kaks arvet: nr 2017385 summas 3338,62 eurot ja nr 2017423 summas 174 eurot. Kostja on teenused saanud ja jätnud arvete alusel tasumata. Hageja märkis vastuseks kostja tasaarvestusavaldusele, et kostjal puuduvad hageja suhtes mistahes nõuded ning tasaarvestuse teostamiseks puudub VÕS § 197 lg 1 mõttes alus. Ainuüksi arve esitamine ei ole nõude tekkimise aluseks. Lisaks leidis hageja, et kostja võttis 03.12.2019. a vastuses hagi õigeks ja hagi tuleb kostja õigeksvõtu tõttu rahuldada. Hageja tegi ettepaneku lahendada asi kompromissiga selliselt, et kostja tasub hagejale koheselt (st enne kohtu poolt kompromissi kinnitamist) põhivõlgnevuse summas 3512,62 eurot ning pool kantud riigilõivust (175 eurot). Ülejäänud menetluskulud jääksid poolte endi kanda. Kompromissettepanek kehtis kuni 10.01.2020. a. 02.03.2020. a esitas hageja seisukoha kostja 11.02.2020. a menetlusdokumendi kohta. Hageja ja kostja vahel puudub kokkulepe, mille alusel peaks hageja tasuma kostjale garantii andmisest tulenevat tasu või mistahes muud hüvitist. Kostja väide, nagu garantii andmise osas oleks tegu teenusega, on alusetu. Pooled ei ole sellise sisuga teenuse osas kokkulepet sõlminud, rääkimata teenuse eest tasu maksmisest. Teenuse tasu suuruse võrdlemist Maaelu Edendamise Sihtasutuse garantiitasudega ei ole samuti võimalik teha, kuna sihtasutus väljastab garantii teistsugustel alustel sõlmitava garantiilepinguga. Kostja ise on kohtule avaldanud, et ta on garantii andnud ühistu liikmena ja et see oli iseenesest mõistetavalt ühistu toetuseks ehk tasuta. Kostja ei selgita, mis alusel ja viisil on antud garantii liikmelisuse lõppemisel muutunud hetkega tasuliseks ja just 6000 euro suuruse tasuga. Pooleli on kostja vaidlus hageja ühistust väljaarvamise osas, isegi kui see osutub edukaks, oleks enesestmõistetav, et garantii on antud hageja huvides ja jätkuvalt tasuta.
2.Kostja tunnistas 03.12.2019. a vastuses hagiavaldusele nõuet osaliselt. Kostja nõustus, et ta võlgneb hagejale 3512,62 eurot (02.10.2017. a arve nr 2017385 summas 3338,62 eurot ja 16.10.2017. a arve nr 2017423 summas 174 eurot). Samas võlgneb hageja kostjale 6000 eurot (18.06.2018.a arve nr 201805 summas 6000 eurot). Kostja hinnangul oli asi võimalik lahendada kompromissiga ning teha tasaarveldamine. Kostja võttis ühistu liikmena garantiikohustuse, mille eesmärgiks oli iseenda loodud ühistusse panustada. Kui hageja 31.08.2017. a seadusevastaselt kostja ning teised kolm ühistu liiget ühistust välja arvas, soovis kostja, et tema antud pangagarantii lõpetatakse. Kuna ühistu sellega ei nõustunud, jätkub garantii tänaseni. Kostja märkis, et garantii taotleja ja garantii andja vahel on leping, mille alusel garantii taotleja palub garantii väljastamist ja garantii andja kohustub selle garantii saajale väljastama. Viimati nimetatud leping on kostjal hagejaga olemas ja see on arves nr 201805 kajastatud tasunõude aluseks. Kuna tegemist on majandustegevuses sõlmitud lepinguga hageja ja kostja vahel, tuleb VÕS § 28 lg 1 kohaselt eeldada selle tasulisust. Garantiitasu ei ole summaliselt küll lepingus kirjas, kuid kirjas ei ole lepingus ka asjaolu, et see oleks tasuta. Sellisel teenusel on hind ning seda sarnaselt teiste sellist teenust pakkuvate ettevõtetega. Kostja on seejuures lähtunud sellest, et põllumajanduse finantseerimistehingutes tagatisi pakkuv Maaelu Edendamise Sihtasutus hinnastab enda tagatisi selliselt, et nõuab tagatiselt tasu 0,4% - 7,5% aastas. Arve nr 201805 järgne summa 6000 eurot moodustab garantiisummast 3,84% ja on vastavalt asjaoludele mõistlik tasu selle eest, et hageja garantiide väljastamist kostjalt palus ning kostja need Swedbank AS-ile väljastas. Eeltoodust tulenevalt toimub ühistu kohustuste garanteerimine tasu eest, mis on toodud arvel nr 201805 ning mille ulatuses on ka võimalik hageja nõude tasaarveldamine. Kostja palus hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja kompromisspakkumine hagejale oli, et nõue ja kohustus tasaarveldatakse summas 3512,62 eurot ning kostja kinnitab, et ei nõua hagejalt ülejäänud kohustuse täitmist.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. aprilli 2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 4228,88 eurot, sh põhivõlgnevus summas 3512,62 ja kohtuotsuse seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 716,26 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks alates
28.aprillis 2020. a viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Kohus jättis kostja tasaarveldusavalduse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 350 eurot, s.o hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja viivise menetluskuludelt VÕS 113 lg 1 2.lauses ettenähtus määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. TsMS § 440 lg 1 näeb ette, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kaks arvet, mille tasumata jätmine on tõendatud hageja meeldetuletuskirjadega kostjale ning kostjapoolse kinnitusega 03.12.2019. a menetlusdokumendis. Kohus rahuldas hageja nõude kostja vastu ning mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse summas 3512,62 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus hageja nõue tasaarvestada või mitte.
VÕS § 197 sätestab tasaarvestuse õiguse ning VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on väljendanud tahet tasaarvestuse tegemiseks kohtumenetluse ajal, s.o 03.12.2019. a menetlusdokumendis. Riigikohus on lahendis nr 3-2-130-16 (p 12) väljendanud seisukohta, et nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi võib esitada ka kohtumenetluse ajal. Kostja tugineb käesolevas tsiviilasjas asjaolule, et tal on hageja vastu nõue summas 6000 eurot (18.06.2018.a arve nr 201805, garantiitasu), mida ta soovib tasaarvestada. VÕS § 197 lg 1 kohaselt peab nõue, millega tasaarvestatakse, olema sissenõutav. Vaidluse lahendamiseks lähtus kohus VÕS §-st 155, mille kohaldamiseks tuleb välja selgitada, kas tegemist on garantiiga ning kas garantii on realiseerunud (kas hageja võttis garantiiga just arve nr 201805 tasumise kohustuse). VÕS § 155 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. VÕS § 155 lg 2 kohaselt garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Kostja 11.02.2020. a menetlusdokumendist nähtuvalt võttis kostja kohustuse garantii andjana, et garanteerib Swedbank AS ja hageja (laenusaaja) vahel 01.04.2013. a sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 13-018786-KN ja 01.04.2013. a sõlmitud laenulepingust nr 13-018756-JI tulenevate hageja kohustuste täitmist. Garantiisummad on vastavalt 50 000 eurot ja 106 250 eurot. Kohus leidis, et esitatud garantiikirjad osutavad garantii andmisele, kuid tõendatud ei ole sissenõutavus. Hageja on 02.03.2020.a menetlusdokumendis selgitanud, et täidab oma krediidilepingust tulenevaid kohustusi panga ees nõuetekohaselt. Kuigi kohtule ei esitatud ühtegi tõendit ka hageja poolt nõuetekohase laenukohustuse täitmise kohta, oli tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 kostja kohustus tõendada, et kostjal on olemas nõue hageja vastu ning, et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused, sh et garantii on realiseerunud. Selliseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kohus märkis, et küsimus regressinõudest tekib juhul, kui garant garantiisumma soodustatud isikule välja maksab. Garantiisumma võlausaldajale välja maksnud garandi regressinõuded põhivõlgniku vastu saavad VÕS § 155 lg 5 kohaselt tuleneda garandi ja põhivõlgniku vahelistest suhetest ehk sisesuhetest. Lisaks asjaolule, et garantii on realiseerunud, on tõendamata ka selliste suhete olemasolu poolte vahel. Seega garantii andmise alusel saaks esitada arve üksnes juhul, kui VÕS § 155 lg-tes 4, 5 sätestatud tingimused oleksid täidetud. Kostja on oma seisukohtades tasaarvestamise teostamiseks tuginenud väitele, et garantii andmise näol on tegemist tasulise teenusega, kuna hageja ja kostja vahel sõlmiti leping majandustegevuses (VÕS § 28 lg-d 1 ja 2). Kohtu hinnangul ei saanud kostja sellesisuline väide olla aluseks tasaarvestuse sätete kohaldamiseks. Kohus oli seisukohal, et kostja väited, et garantii on (tasuline) teenus, ei põhine seadusesättel ega õiguslikul argumentatsioonil. Kõik garantiist tuleneva nõude maksmapaneku eeldused ja võimalikud vastuväited, mida garant saab soodustatud isiku nõude suhtes esitada, tulenevad garantiilepingust. Garantiilepingud, millele viitab kostja, on kohtule esitatud ja need ei sisalda sätteid teenuse ega selle eest makstava tasu kohta. Garantii ei ole teenus.
Kohus pidas oluliseks märkida, et seoses Wiru Mahe OÜ ja Väljaotsa OÜ ühinemisega ei ole käesolevalt välistatud ka muudatused garantiiga seonduvalt. Seejuures lähtus kohus asjaolust, et garantiileping ja sellest tulenevad nõuded on täielikult sõltumatud tagatud võlasuhtest, millest tulenevaid kohustusi garantii tagab. Garantiinõuet on võimalik loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud tasaarvestatava nõude olemasolu. Kuna kostja ei ole hageja nõudele esitanud muud vastuväidet, kui nõude lõppemine tasaarvestusega, tuleb hagi rahuldada. Hagejal on õigus nõuda ka viivist VÕS §-de 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 2.lause alusel. Kohtuotsuse tegemise seisuga, s.o seisuga 27.04.2020. a kujuneb seadusjärgseks viivisemääraks 716,26 (681,03+35,23) eurot. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt 27.04.2020. a seisuga summas 716,26 eurot ja alates 28.04.2020. a VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Hageja viivise nõue tuleb seega samuti rahuldada.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning tuvastada, et kostjal on nõue hageja vastu summas 6000 eurot ning tasaarvestada see hageja nõudega. Juhul, kui kohus leiab, et kostja nõue ei ole 6000 eurot, palus kostja kohtul määrata kindlaks nõude suurus (VÕS 28 lg 2). Kostja palus tühistada Tartu Maakohtu 27.04.2020 otsuses sätestatud menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja tühistada Tartu Maakohtu 27.04.2020 otsuse täiest ulatuses ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigusnormi ning jättis põhjendamatult tähelepanuta, et garantiileping kui teenuse osutamise leping on tasuline. Maakohus tuvastas garantiilepingu sõlmimise - kostja garanteerib sisuliselt hageja kohustusi Swedbank AS-i ees kokku summas 156 250. Kostja on seisukohal, et tsiviilkäibes on mõeldamatu olukord, kus üks (majandus- ja kutsetegevuses tegutsev) isik annab teise isiku kohustuse katteks tagatise ning ei saa ise selle eest mingisugust hüve. Kuna kostja ei ole enam hageja liige, siis on õigustatud teenuse eest tasu nõue. Maakohus jõudis vääralt seisukohale, et garantii andmine ei ole teenus ning et garantiilepingus ei lepitud kokku sellise teenuse tasus. Kostja sõlmis garantiilepingu majandus- ja kutsetegevuse raames (VÕS § 155 lg 1) ning tulenevalt VÕS § 28 lg-st 1 eeldatakse, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingud on tasulised. VÕS § 28 lg-st 2 tulenevalt saab tasu eelneva kokkuleppe puudumise korral määrata tavalise tasutava (mõistliku) hinna järgi. Kostja jääb oma varasema arvamuse juurde, et õigustatud on tasu määramisel lähtuda näiteks samas valdkonnas tegeleva põllumajanduse finantseerimistehingute tagatisi pakkuva Maaelu Edendamise Sihtasutuse hinnakirjast.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
Hageja jäi kõikide seisukohtade, põhjenduste ja vastuväidete juurde, mille hageja on käesolevas tsiviilasjas juba varasemalt esitanud. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuigi hageja ei nõustu mõningate maakohtu väljatoodud seisukohtadega (nt et garantii andmine kui selline ei saaks põhimõtteliselt teenus olla), jäi hageja veendumusele, et käesolevas tsiviilasjas ei olnud garantii andmine teenus. Kostja väited teenustasu nõude olemasolu ja suuruse kohta olid ebaõiged, põhjendamata ning tõendamata. Hageja arvates tuleb eristada olukorda, kus garantii andjaks on professionaalne põhivõlgnikust sõltumatu teenusepakkuja (nt pangad) olukorrast, kus garantii andjaks on põhivõlgniku aktsionär, osanik või liige, kes on garantii andmise ajal ajendatud ka isiklikest huvidest. Kostjal puudub teenustasu nõue garantii väljastamise eest, sest selline nõue saaks tuleneda vaid lepingust. Ebaõige ja alusetu on kostja viide VÕS §-le 28, sest isikute vahel pole sõlmitud garantii andmiseks mistahes lepingut. Garantii andmist ei muuda tagantjärgi tasuliseks asjaolu, et garantii andja staatus ajas muutus, st garantii andja ei pruugi hiljem olla enam võlgniku osanik, aktsionär või liige. Garantii andja staatuse muutus võiks hüpoteetiliselt muuta garantii andmise tasuliseks vaid siis, kui ka see oleks poolte vahel eelnevalt kokku lepitud. Käesolevaga sellist lepingut ei ole.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Kostja vaidlustab maakohtu otsuse kostja tasaarvestuse vastuväitega mittearvestamise osas. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles kohus tuvastas hageja nõude põhjendatuse. Ringkonnakohus kontrollib hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 alusel üksnes kostja tasaarvestuse vastuväite osas.
8.Maakohtule esitatud tõenditega on tõendatud järgmised asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud: - Wiru Mahe OÜ oli TÜ Wiru Vili liige 2013 aastal; - Wiru Mahe OÜ andis Swedbank AS-ile garantiikirja, millega garanteeris laenusaaja TÜ Wiru Vili 01.04.2013 laenulepingut garantiisummaga 106 250.00 eurot ja
01.04.2013 arvelduskrediidilepingut garantiisummaga 50 000 eurot (dtl 92-95); - 31.08.2017 TÜ Wiru Vili nõukogu otsusega arvati ühistust välja Väljaotsa OÜ, Väljaotsamaa OÜ, Wiru Mahe OÜ ja OÜ Sadala Mahe (dtl 97, 99); - Wiru Mahe OÜ esitas Wiru Vili TÜ-le 18.06.2018 arve „grantiitasu“ summas 6000 eurot (dtl 78).
9.Kostja väitis, et ta garanteeris 2013. aastal hageja laenu ja arvelduskrediiti tasu eest ning selle tasu saamiseks esitas ta hagejale 2018. aastal arve 6000 euro saamiseks. Hageja väitel andis kostja garantiikirja tasuta. Ringkonnakohus märgib, et pooled vaidlevad selle üle, kas garandi (kostja) ja võlgniku (hageja) vaheline lepinguline suhe oli tasuline või tasuta, st kas garantii andmise eest on kostjal õigus hagejalt tasu saada.
Maakohus käsitles otsuse põhjendustes eksitavalt olukorda, mis tekiks, kui garantiisumma tuleks välja maksta, st garandi (kostja) garantiikirjast tulenevat regressinõuet võlgniku vastu. Maakohtu otsusese põhjendused p-des 16.2 ja 16.3 ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maakohus tuvastas, et garantii andja kohustus ei ole lõppenud, kuid see asjaolu ei oma tähtsust ja pooled ei ole seda menetluses ka väitnud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et garantii andmine ei ole teenus ja sellel ei ole hinda.
10.Maakohus märkis, et kostja väljendas tahet tasaarvestuse tegemiseks kohtumenetluse ajal. Asja materjalidest nähtub, et 03.12.2019 esitatud vastuses hagile avaldas kostja, et tunnistab hageja nõuet summas 3 512,62 eurot, samas ei ole hageja tasunud kostja esitatud arvet summas 6000 eurot. Kostja soovis asja lahendada kompromissiga, milleks oleks arvete tasaarvlemine (dtl 80). Ringkonnakohtu arvates saab lugeda hagi vastuses toodud kostja avaldust tasaarvestuse avalduseks VÕS § 198 tähenduses. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine.
11.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tal oli õigus antud juhul garantiikirja andmise eest tasu nõuda. Garandi ja võlgniku suhet loetakse lepinguliseks suhteks, enamasti käsunduslepingu tüüpi lepinguks, mille alusel garant võtab endale kohustuse garantiilepingu sõlmimiseks ja garantiist tulenevate kohustuste kandmiseks. Tavaliselt sõlmitakse garandi ja võlgniku vahelises sisesuhtes leping, mille sisuks on garandi kohustus anda välja garantii ning võlgniku kohustus maksta selle eest tasu (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn: Juura 2016, § 155 komm 4.1.1.c)). VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
12.Kostja nõudeõiguse eelduseks on tasu kokkulepe garantii andmise eest. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid garantii andmise kohta omavahel kirjaliku lepingu sõlminud. Garantiikirja p. 7 kohaselt tekib garantii andjal tagasinõudeõigus laenusaaja vastu garantii andja poolt pangale täidetud nõude ulatuses ainult siis, kui see tuleneb nendevahelisest suhtest (dtl 95). Hageja väitel võttis kostja garandi kohustuse tasuta. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt pidi kostja tõendama garantii andmise tasulisust. Vastuses 11.02.2020 avaldas kostja, et „ühistu liikmena võttis Wiru Mahe OÜ garantiikohustuse, kuna eesmärk oli iseenda loodud ühistusse panustada. Kui 31.08.2017.a. Wiru Mahe OÜ ühistust välja arvati, siis soovis Wiru Mahe OÜ, et tema antud pangagarantii ka lõpetatakse, kuid ühistu sellega ei nõustunud ning eelnevast tulenevalt on ühistu kohustuste garanteerimine tasu eest, mis on toodud arvel 201805 ning mille ulatuses on võimalik Wiru Vili TÜ nõude tasaarvlemine (dtl 90)“.
13.Garandi ja võlgniku vaheline suhe vastab käsunduslepingule ning käsunduslepingus tuleb tasu kokku leppida. Sellise kokkuleppe olemasolu kostja tõendanud ei ole. Oluline tähendus on asjaolul, et garant (kostja) ja võlgnik (hageja) olid sama tulundusühistu liikmed. Ühistus, nagu ka kontsernisiseselt, üldjuhul garandi kohustuste võtmise eest oma liikme võlgnevuse tagamiseks tasu ei võeta. Seda kinnitab ka kostja vastus, milles ta märkis, et andis garantiikohustuse eesmärgil panustada iseenda loodud ühistusse.
Kostja huvi tasu saada tekkis pärast seda, kui ta ühistust välja arvati 2017. aastal, seda tõendab 2018 esmakordselt esitatud arve tasu saamiseks.
14.Garant ja võlgnik sõlmisid omavahelise lepingu, kui jõudsid kokkuleppele, et kostja võtab garandi kohustused. Selles lepingus said pooled kokku leppida nii garandi tasus, lepingu lõpetamise eritingimustes kui tagasinõude tingimustes. Pooled ei pidanud vajalikuks lepingut kirjalikult vormistada, muid tõendeid lepingu tasulisuse kohta kostja esitanud ei ole. Kostja viide VÕS § 28, mille lõike 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised, ei ole asjakohane. Kuna käesoleval juhul on ümberlükatud VÕS § 28 lg-st 1 tulenev tasulisuse eeldus, siis ei kuulu kohaldamisele ka lg 2.
15.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja esitas vastuses menetluskulude nimekirja, mille järgi kulus tutvumisele kostja apellatsioonkaebuse ning Tartu Maakohtu 27.04.2020. a otsusega, analüüsile ja vastuse koostamisele – 3,5 h x 150 = 525 eurot (ilma käibemaksuta). Täiendavalt esitatud menetluskulude nimekirjas lisandus 525 eurole üksnes menetluskulude nimekirja uuesti esitamise eest 75 eurot. Ringkonnakohus peab põhjendamatuks kulu menetluskulude nimekirja koostamisele, kuna hageja märkis kõik kulud, mille hüvitamist ta soovis vastuses. Hageja menetluskulud summas 525 eurot on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjalt välja mõista. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest.
/digitaalselt allkirjastatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.