Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

MAAKOHTU OTSUS

VÕS § 197 sätestab tasaarvestuse õiguse ning VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on väljendanud tahet tasaarvestuse tegemiseks kohtumenetluse ajal, s.o 03.12.2019. a menetlusdokumendis. Riigikohus on lahendis nr 3-2-130-16 (p 12) väljendanud seisukohta, et nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi võib esitada ka kohtumenetluse ajal. Kostja tugineb käesolevas tsiviilasjas asjaolule, et tal on hageja vastu nõue summas 6000 eurot (18.06.2018.a arve nr 201805, garantiitasu), mida ta soovib tasaarvestada. VÕS § 197 lg 1 kohaselt peab nõue, millega tasaarvestatakse, olema sissenõutav. Vaidluse lahendamiseks lähtus kohus VÕS §-st 155, mille kohaldamiseks tuleb välja selgitada, kas tegemist on garantiiga ning kas garantii on realiseerunud (kas hageja võttis garantiiga just arve nr 201805 tasumise kohustuse). VÕS § 155 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. VÕS § 155 lg 2 kohaselt garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Kostja 11.02.2020. a menetlusdokumendist nähtuvalt võttis kostja kohustuse garantii andjana, et garanteerib Swedbank AS ja hageja (laenusaaja) vahel 01.04.2013. a sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 13-018786-KN ja 01.04.2013. a sõlmitud laenulepingust nr 13-018756-JI tulenevate hageja kohustuste täitmist. Garantiisummad on vastavalt 50 000 eurot ja 106 250 eurot. Kohus leidis, et esitatud garantiikirjad osutavad garantii andmisele, kuid tõendatud ei ole sissenõutavus. Hageja on 02.03.2020.a menetlusdokumendis selgitanud, et täidab oma krediidilepingust tulenevaid kohustusi panga ees nõuetekohaselt. Kuigi kohtule ei esitatud ühtegi tõendit ka hageja poolt nõuetekohase laenukohustuse täitmise kohta, oli tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 kostja kohustus tõendada, et kostjal on olemas nõue hageja vastu ning, et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused, sh et garantii on realiseerunud. Selliseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kohus märkis, et küsimus regressinõudest tekib juhul, kui garant garantiisumma soodustatud isikule välja maksab. Garantiisumma võlausaldajale välja maksnud garandi regressinõuded põhivõlgniku vastu saavad VÕS § 155 lg 5 kohaselt tuleneda garandi ja põhivõlgniku vahelistest suhetest ehk sisesuhetest. Lisaks asjaolule, et garantii on realiseerunud, on tõendamata ka selliste suhete olemasolu poolte vahel. Seega garantii andmise alusel saaks esitada arve üksnes juhul, kui VÕS § 155 lg-tes 4, 5 sätestatud tingimused oleksid täidetud. Kostja on oma seisukohtades tasaarvestamise teostamiseks tuginenud väitele, et garantii andmise näol on tegemist tasulise teenusega, kuna hageja ja kostja vahel sõlmiti leping majandustegevuses (VÕS § 28 lg-d 1 ja 2). Kohtu hinnangul ei saanud kostja sellesisuline väide olla aluseks tasaarvestuse sätete kohaldamiseks. Kohus oli seisukohal, et kostja väited, et garantii on (tasuline) teenus, ei põhine seadusesättel ega õiguslikul argumentatsioonil. Kõik garantiist tuleneva nõude maksmapaneku eeldused ja võimalikud vastuväited, mida garant saab soodustatud isiku nõude suhtes esitada, tulenevad garantiilepingust. Garantiilepingud, millele viitab kostja, on kohtule esitatud ja need ei sisalda sätteid teenuse ega selle eest makstava tasu kohta. Garantii ei ole teenus.

Kohus pidas oluliseks märkida, et seoses Wiru Mahe OÜ ja Väljaotsa OÜ ühinemisega ei ole käesolevalt välistatud ka muudatused garantiiga seonduvalt. Seejuures lähtus kohus asjaolust, et garantiileping ja sellest tulenevad nõuded on täielikult sõltumatud tagatud võlasuhtest, millest tulenevaid kohustusi garantii tagab. Garantiinõuet on võimalik loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud tasaarvestatava nõude olemasolu. Kuna kostja ei ole hageja nõudele esitanud muud vastuväidet, kui nõude lõppemine tasaarvestusega, tuleb hagi rahuldada. Hagejal on õigus nõuda ka viivist VÕS §-de 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 2.lause alusel. Kohtuotsuse tegemise seisuga, s.o seisuga 27.04.2020. a kujuneb seadusjärgseks viivisemääraks 716,26 (681,03+35,23) eurot. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt 27.04.2020. a seisuga summas 716,26 eurot ja alates 28.04.2020. a VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Hageja viivise nõue tuleb seega samuti rahuldada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Hageja jäi kõikide seisukohtade, põhjenduste ja vastuväidete juurde, mille hageja on käesolevas tsiviilasjas juba varasemalt esitanud. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuigi hageja ei nõustu mõningate maakohtu väljatoodud seisukohtadega (nt et garantii andmine kui selline ei saaks põhimõtteliselt teenus olla), jäi hageja veendumusele, et käesolevas tsiviilasjas ei olnud garantii andmine teenus. Kostja väited teenustasu nõude olemasolu ja suuruse kohta olid ebaõiged, põhjendamata ning tõendamata. Hageja arvates tuleb eristada olukorda, kus garantii andjaks on professionaalne põhivõlgnikust sõltumatu teenusepakkuja (nt pangad) olukorrast, kus garantii andjaks on põhivõlgniku aktsionär, osanik või liige, kes on garantii andmise ajal ajendatud ka isiklikest huvidest. Kostjal puudub teenustasu nõue garantii väljastamise eest, sest selline nõue saaks tuleneda vaid lepingust. Ebaõige ja alusetu on kostja viide VÕS §-le 28, sest isikute vahel pole sõlmitud garantii andmiseks mistahes lepingut. Garantii andmist ei muuda tagantjärgi tasuliseks asjaolu, et garantii andja staatus ajas muutus, st garantii andja ei pruugi hiljem olla enam võlgniku osanik, aktsionär või liige. Garantii andja staatuse muutus võiks hüpoteetiliselt muuta garantii andmise tasuliseks vaid siis, kui ka see oleks poolte vahel eelnevalt kokku lepitud. Käesolevaga sellist lepingut ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Maakohus käsitles otsuse põhjendustes eksitavalt olukorda, mis tekiks, kui garantiisumma tuleks välja maksta, st garandi (kostja) garantiikirjast tulenevat regressinõuet võlgniku vastu. Maakohtu otsusese põhjendused p-des 16.2 ja 16.3 ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maakohus tuvastas, et garantii andja kohustus ei ole lõppenud, kuid see asjaolu ei oma tähtsust ja pooled ei ole seda menetluses ka väitnud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et garantii andmine ei ole teenus ja sellel ei ole hinda.

Kostja huvi tasu saada tekkis pärast seda, kui ta ühistust välja arvati 2017. aastal, seda tõendab 2018 esmakordselt esitatud arve tasu saamiseks.

/digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.