Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja nõue, põhjendused (24.07.19, 07.10.19, 15.05.19) Hageja ja FinCom Trading OÜ (kostja 1) sõlmisid 01.06.2016 äriruumi üürilepingu nr xxxx, millega anti kostja 1 kasutusse äriruumid. Vastavalt lepingu p 6.1 kohustus kostja 1 tasuma hagejale üüri 96 eurot kuus, milles ei sisaldu käibemaks. Lepingu p 6.4 järgi kohustus kostja 1 tasuma kõrvalkulusid kommunaal- ja muude kulude eest. Kostja 2 ehk A U on lepingu p 12.6 järgi vastutav solidaarselt kostjaga 1 kostja 1 kohustuste täitmise eest. Kostja 1 on jätnud tasumata arvete nr 12773 152 €, nr 12803 115,99 €, nr 12835 152 €, nr 12865 113,15 €, nr 12900 73,55 €, nr 12930 110,42 €, nr 12989 235,35 €, nr 12993 130,58 €, nr 13056 140,92 järgi kokku 1223,96 € ja seisuga 01.07.19 viivist 803,44 €. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista üürilepingust tuleneva võlgnevuse 1223,96 eurot ja viivise 01.07.19 seisuga 803,44 eurot ning edaspidiselt viivise 0,25 % võlalt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud palub jätta kostjate kanda. Hageja ei nõustunud kostjate vastuväidetega. Võtmed pole üle antud, kõik lepingud sõlmiti kirjalikult, ka sellele lepingule kirjutas alla kostja 1 abikaasa, nad tegutsesid koos. Kostjate vastuväited (18.09.19, 13.05.20) Kostjad ei vaidle vastu sellele, et FinCom Trading OÜ ja Elan Kinnisvara vahel oli sõlmitud üürileping, mille alusel kasutas OÜ FinCom Trading ruumi aadressil xxxx, kuni 15.10.2018.a. Kostja 2 vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata, kuna tema ei ole lepingule alla kirjutanud, seega ei kehti tema suhtes käenduskohustus. Kostja 1 leidis, et kuivõrd kostja 2 ei ole lepingut alla kirjutatud, siis oli hageja ja kostja 1 vahel suuline üürileping ja hageja ei saa nõuda viivist 0.25% päevas. Kostja 2 pole kunagi lepingut alla kirjutanud, hageja eksitab oma väidetes kohut, kui on märkinud, et tegelikult kirjutas lepingule alla muu isik, sest istungil väitis hageja seda, et lepingule kirjutas alla kostja 2, mis ei vasta tõele. FinCom Trading OÜ oli valmis xxxx üüritud ruumi üle andma 01.09.2018, kuid Elan Kinnisvara keeldus, viidates etteteatamise tähtaja järgimata jätmisele üürniku poolt, ja omakorda oli nõus lepingu lõpetamisega 15.10.2018. Nimetatud tähtajaks s.o 15.10.2018. ei ilmunud Elan Kinnisvara esindaja kohale, et ruum vastu võtta. Ruumi võtme anti üle teisele üürnikule, kelle kontakti andis Elan Kinnisvara esindaja SMSi teel alles 01.11.2019. Võtmed sai üle anda alles 09.11.2018. hageja poolt näidatud isikule A S-Pile. Kostjad paluvad jätta hagi A Ui vastu rahuldamata täies ulatuses ning OÜ FinCom Trading vastu rahuldamata osas, mis ületab üüri- ja kommunaalarvete summat kuni 15.10.2018.a. Viivisenõudes paluvad jätta rahuldamata. Menetluskulud palub jätta poolte endi kanda. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, (6)2

millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus lahendab asja lihtmenetluses ja TsMS § 444 lg 2 järgi on otsus koostatud lihtsustatud vormis. Kohus menetleb TsMS § 5 lg 1, 2 järgi tsiviilasja poolte esitatud asjaolude, väidete, vastuväidete ja tõendite alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS 76 lg 1, 2 järgu tuleb lepingut täita kooskõlas lepingu, seadusega. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, täitmisega viivitamine, osaline kohustuse täitmata jätmine. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 5, § 108 lg 1, § 113 lg 1 järgi viivist. VÕS § 101 lg 3 järgi ei võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 kohaselt lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Vaidlus puudus järgmiste asjaolude üle: -

Osaühing Elan Kinnisvara ja FinCom Trading OÜ (kostja 1) sõlmisid üürilepingu, mille alusel kasutas OÜ FinCom Trading ruumi aadressil xxxx. Kostja 1 kohustus tasuma üüri 96 kuus, milles ei sisaldu käibemaks. Kostja 1 kohustus tasuma kõrvalkulusid.

Eeltoodu alusel on hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud üürileping VÕS 8 lg 1, § 271 järgi ning kostjal 1 on kohustus tasuda üüri ja kõrvalkulusid § 271 ja 292 lg 1, 8 lg 2, § 76 lg 1, 2 järgi. Vaidlus Käendusleping Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. VÕS 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 144 lg 2 sätestab et tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis, lg 3 sätestab, et käendusleping kehtib ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse. Seega kui käenduskohustus ei ole küll kirjalikus vormis sõlmitud, siis kehtib ta juhul kui käendaja täidab käenduskohustust (TsÜS § 63 lg 1 lause II pool koostoimes VÕS § 144 lg 3), vastasel juhul ei ole käenduskohustus TsÜS § 83 lg 1 lause I poole ja VÕS § 144 lg 2 järgi kehtiv. TsÜS § 118 lg 1, et volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele ning lg 2 sätestab, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. (6)3

Äriruumi üürileping nr xxxx, 01.02.2016 on vormistatud kirjalikult ja selle p 12.6 sätestab, et A U on isiklikult vastutav äriruumide maksete (üür, kommunaalkulude ja kahjustuste) eest võlaõigusseaduse § 142 lg 1 mõttes ja käenduse maksimumsummaks, mille tasumise eest A U vastutab, on 15 000 €. Lepingust nähtuvalt oleks nagu sellele alla kirjutanud A U (kostja 2), kes on kostja 1 juhatuse liige. Hageja on väitnud menetluses, et lepingule kirjutas kostja 2 alla (vt istungi protokoll 03.02.2020, II lk) ja alles hiljem (15.05.2020, tl 92) väitis, et sellele kirjutas alla hoopis kostja 2 abikaasa. Hageja ei ole tõendanud, et kostja 2 abikaasal oleks olnud volitus kostja 2 nimel võtta käenduskohustus hageja ees TsÜS 118 järgi (vt kohtu määrus 22.05.2020). Kostja 2 ehk A U on tõendanud kohtu menetluses tehtud kohtuliku ekspertiisiaktiga (20E-DK0021, tlk 83jj), et kohtule hageja poolt esitatud äriruumi üürilepingule „Äriruumi üürileping nr Pae 21-318, Tallinnas, 01.02.2016 (hagi lisa 1, tl 9) ei ole kostja 2 kui kostja 1 juhatuse liige alla kirjutanud. Seega ei ole ta võtnud käenduskohustus kirjalikus vormis vastavalt VÕS § 143 lg 1. Hageja ega ka kostja 2 ei ole väitnud, et kostja 2 oleks täitnud oma käenduskohustust. Seega ei vasta lepingus p 12.6 viidatud käenduskohustus VÕS § 144 lg 2 sätestatud kirjaliku vormi nõudele ja kuna kostja 2 pole käenduskohustust täitnud, siis ei ole käenduskohustus ehk käendusleping viidatud lepingu järgi kehtiv. Seega on tegemist tühise tehinguga TsÜS § 83 lg 1 lause I poole ja VÕS § 144 lg 2 järgi. TsÜS § 84. lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna käendusleping kostjaga 2 on tühine, siis pole sellel ka õiguslikke tagajärgi TsÜS § 84 lg 1 järgi ning hageja ei saa nõuda kostjalt 2 tühise tehingu järgi VÕS § 76 lg 1, 2, § 142 lg 1 järgi põhivõlgniku ehk kostja 1 kohustuste täitmist. Eeltoodu tõttu jääb hagi kostja 2 vastu rahuldamata. Üürileping VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seadusest ei tulene, et üürileping peaks olema sõlmitud kirjalikus vormis. Viidatud ja kohtule esitatud üürilepingu kirjaliku dokumendi järgi on sellele alla kirjutanud kostja 2 kui kostja 1 juhatuse liige, kuid nagu kohus tuvastas, ei ole kostja 2 kui kostja 1 juhatuse liige sellele lepingule alla kirjutanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja 2 abikaasal oli õigus sõlmida kostja 1 nimel seda üürilepingut. Seega nõustub kohus kostjaga 1, et hageja ja kostja 1 vaheline üürileping on sõlmitud suuliselt, mis on kooskõlas VÕS § 11 lg 1. Kostja 1 ei ole suulise lepingu olemasolu vaidlustanud. Kuivõrd üürileping on sõlmitud suuliselt, siis ei kohaldu hageja poolt kohtule esitatud kirjalikust lepingust tulenevad tingimused ega ole kostjale 1 siduvad VÕS § 8 lg 1, 2 järgi. Eeltoodu alusel ei saa hageja nõuda ka viidatud kirjaliku lepingudokumendi järgi kostjalt 1 VÕS § 76 lg 1, 2 ja VÕS 113 lg 1 3. lause järgi lepingulist viivist 0,25% päevas võlalt. Hageja saab nõuda kostjalt 1 kohustuse täitmisega viivitamise korral VÕS § 113 lg 1 II lause järgi seadusjärgset viivist, mis on 8 % aastas. VÕS § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Võlasuhe, antud juhul leping, lõpeb VÕS 186 p 6 järgi lepingu ülesütlemisega. VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima Kostja 1 väitis, et oli valmis xxxx üüritud ruumi üle andma hagejale 01.09.2018, kuid hageja keeldus ja leidis, et kostja 1 rikkus lepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaega ja oli omakorda nõus lepingu lõpetamisega 15.10.2018. Kostja 1 leidis, et leping lõppes 15.10.18. Seega saab kostja vastuväidetest (6)4

järeldada, et kostja 1 ütles hagejale lepingu üles VÕS § 195 lg 1 järgi. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et leping oleks lõppenud teisel ajal, kuid väitis, et kostja 1 lahkus ruumidest ega andnud võtmeid üle. Kostja 1 poolt kohtule esitatud sõnumivahetusest hagejaga, nähtub, et hageja seaduslik esindaja saatis 01.11.2018 A. U kontakttelefoni ja isiku nime, kellega saaks kostja 1 kontakti võtta (tl 11). A. U sõnumitest 02.11.18, 09.11.18 hagejale nähtub, et kostja 1 soovis hagejaga võtta ühendust, et anda üle ruumide võtmed hageja näidatud isikule, kuid lisas, et ta ei saa tolle isikuga kontakti. Kostja 1 viitas hageja esitatud arvele nr 12900 (tl 23, hagi lisa 6, vt istungi protokoll), mille kohaselt on hageja nõudnud üüri kostjalt 1 2018.a. oktoobrikuu esimese poole ehk 15 päeva eest (73,55 €). Hageja poolt kohtule esitatud arves nr 12989 (tl 25, lisa 8) nõuab hageja üüri kostjalt juba 2018.a. novembrikuu eest, kuid selles arves on ta nõudnud üüri ka 2018.a. oktoobrikuu teise poole eest, so 17 päeva eest vastavalt 15.10-31.10. Seega tegi hageja 2018.a. oktoobrikuu üüri arvestuse kahes jaos ehk nn poole kuu kaupa, kuid teistes kohtule esitatud ja kostjale 1 saadetud arvetes ei ole hageja üüritasu nõudnud poole kuu arvestuse kaupa. Hagi kohaselt on üür kuus 96 eurot, mis ei sisalda käibemaksu. Seega oli pooltel kokkulepe üüri tasumiseks kuu eest mitte poole kuu eest (poole kuu kaupa). Kostja 1 ei ole ka vaidlustanud seda, et kuu üür oli 96 €, mis ei sisalda käibemaksu. Viidatud kahte arvet ning kostja 1 esitatud sõnumivahetust hageja esindajaga hinnates, leiab kohus, et kostja 1 on tõendanud, et pooltevaheline üürileping lõppes 15.10.2018, vastasel korral polnuks hagejal vaja esitada 2018.a. oktoobri kuu üüri arvet kahas jaos ehk poole kuu kaupa. Seega lõppes pooltevaheline üürileping VÕS § 195 lg 1, § 186 p 6, § 13 lg 1 järgi 15.10.2018. Eeltoodu alusel ei saa hageja nõuda kostjalt 1 üürilepingu täitmist VÕS § 76 lg 1, 1 ja § 271 ja 292 lg 1 järgi ehk üüri ja kõrvalkulude tasumist kostjalt 1 pärast üürilepingu lõppemist, so pärast 15.10.2018. Hageja väitis, et kostja ei vabastanud üüritud ruume. Kostja 1 vaidles vastu ja leidis, et hageja ei võtnud ruume vastu 15.10.2018. Kostja 1 poolt kohtule esitatud ja 02.11.18, 09.11.18 toimunud sõnumivahetusest hagejaga nähtub, et hageja saatis 01.11.2018 kostjale kontaktitelefoni ja selle isiku andmed, kellega saaks kostja 1 kontakti võtta (tl 11). Neist nähtuvalt soovis kostja 1 võtta ühendust, et anda üle ruumide võtmed hageja näidatud isikule, ent ei saa temaga kontakti. Kostja 1 tunnistaja A. SP kinnitas ütlustega, et tema võttis A. U (kostja 2 ja kostja 1 juhatuse liige) 2018.a. novembris vastu ruumide võtmed vastavalt E Ciga (hageja seaduslik esindaja) sõlmitud kokkuleppele, kuna E. C ei viibinud Eestis. Kostja 1 esitatud sõnumivahetusest (kostja 1 poolt 14.10.20 esitatud tõend, tl 132) tunnistajaga nähtub, et 08.11.18 sai kostja 1 tunnistajalt info, millal saab kostja 1 ruumide võtmed üle anda. Eeltoodud sõnumivahetusi ja tunnistaja ütlusi kogumis hinnates leiab kohus, et pärast lepingu lõppemist 15.10.2018 soovis kostja 1 anda ruumide võtmed hagejale üle, kuid seda polnud võimalik koheselt teha hagejast tingitud asjaolude tõttu, sest hagejat ei olnud Eestis ja tema näidatud kontaktisikuga sai kostja 1 kontakti alles 08.11.18 ning võtmed üle anda 09.11.18 nagu kostja 1 väitis. Eeltoodu alusel on kostja 1 tõendanud, et pärast lepingu lõppemist oli ruumide ja selle võtmete üleandmine ehk üüritud asja tagastamise viibimine tingitud hagejast mitte kostjast 1 ning ümber lükatud hageja väide, et võtmed on seni üle andmata. Selliselt saab järeldada, et hageja oli ise ruumide ja võtmete vastuvõtuviivituses ning ta ei saa VÕS § 101 lg 3 alusel nõuda kostjalt 1 pärast üürilepingu lõppemist asja kasutamise eest mingit hüvitist või tasu ja võimalikke muid kulusid vastavalt arvele nr 12989 2018.a. oktoobrikuu teise poole eest, novembrikuu tasu, kokku 235,35 €, arve nr 12993 järgi oktoobrikuu kõrvalkulusid perioodi eest 16.10.18-31.10.18 56,16 (108,82/31*16) ja arve nr 13056 järgi 2018.a. novembrikuu kõrvalkulusid 117,44 €, kõik kokku 408,85 €. Mis puudutab hageja poolt kohtule esitatud kostja 1 e-kirja 04.04.18, milles kostja 1 on kinnitanud, et maksab võlas olevad summad, siis on see e-kiri pärit varasemast ajast 04.04.18 (tl 30), kuid ei kinnita hageja väidet, et kostja 1 on nõus maksma hagetavad võlga, mis järgneb 2018.a. aprillikuule. (6)5

Kuna hageja ja kostja 1 vaheline üürileping lõppes 15.10.2018, siis oli hagejal vastavalt suulisele üürilepingule õigus nõuda kostjalt üüri ja kõrvalkulude tasumist kuni 15.10.2018 kooskõlas VÕS § 8 lg 1, 2, § 76 lg 1, 2, § 195 lg 2, § 271 ja 292 lg 1. Kostja 1 on nõus võlga tasuma kuni 15.10.18, kuid ei ole väitnud, et see oleks tasutud. Kostja 1 ei ole teinud ka arvestust võla kohta. Kohus tuvastas, et kostjal 1 ei olnud kohustust tasuda hagejale 408,85 €, mille tõttu on kostja 1 võlg üüri ja kõrvalkulud eest seisuga 15.10.2018 814,21€ (1223,06– 408,85). Nii on kostja 1 rikkunud VÕS § 100 mõttes VÕS § 271 ja § 298 lg 1 tulenevat üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust. Selle tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § VÕS § 271, § 292 järgi kohustuse täitmist. Hagi põhivõla nõudes kostja 1 vastu on osaliselt põhjendatud, tõendatud ja kuulub osalisele rahuldamisele. Kostjalt 1 tuleb välja mõista hageja kasuks 814,21 €. Eeltoodu alusel ei ole vaja kohtul anda hinnangut arvetele nr 12773, nr 12803 , nr 12835, nr 12865, nr 12900 nr 12930. Kohus tuvastas, et hageja ei saa nõuda viivist kirjaliku lepingu järgi, sest leping ei olnud sõlmitud kirjalikus vormis ja seega ei olnud hageja ja kostja 1 vahel VÕS § 8 lg 1, 2 järgi suulises üürilepingus kokku lepitud, et kostja 1 tasub hagejale viivist võlalt 0,25% päevas. Kostja 1 ei ole vaidlustanud iseenesest hagiavalduses märgitud viivise perioodi, vaidlus oli tasutava võla perioodi ja viivise määra üle. Kuna põhivõla nõue kuulub osalisele rahuldamisele 66,57% (814,21/1223,96*100), siis oleks viivis, juhul kui see oleks 0,25% päevas, vastavalt hagis nõutule mitte 803,44 €, vaid 534,85 € (66,57% 803,44-st). Seadusjärgne viivise määr oli 2018.a., 2019.a. VÕS § 113 lg 1 II lause, § 94 järgi 8% aastas ehk 0,02% päevas ja see on 12,5 korda väiksem kui hageja poolt arvestatud ja nõutud viivise määr 0,25 % päevas (0,25/0,02=12,5). Selle tulemusel on ka seadusjärge viivis 12,5 korda väiksem ehk vastavalt 42,78 € (534,85/12,5), mida hageja saab kostjalt 1 VÕS § 113 lg 1 II lause ja § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda. Kostja 1 ei ole väitnud, et ta oleks viivist või võlga tasunud ja nii on ta üüri ja kõrvalkulude tasumisega viivituses ehk kohustuse rikkumises VÕS § 100 mõttes. Eeltoodu tõttu on hageja nõue viivise saamiseks osaliselt põhjendatud, tõendatud ja kuulub osalisele rahuldamisele. Kostjalt 1 tuleb välja mõista hageja kasuks viivist 42,78 €. Hageja nõudis ka edaspidist viivist protsendina võlalt kuni selle tasumiseni, mis on lubatav TsMS § 367 järgi. Nii tuleb kostjalt 1 hageja kasuks viivis välja mõista TsMS § 367, VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi alates 01.07.19 võlgnetavalt põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 10 tuleb käesolev otsus viivitamatult täita. Menetluskulude jaotus, suurus TsMS § 162 lg 1, 2 sätestab, et menetluskulud jäävad selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. TsMS 163 lg 1 kohaselt jäävad hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud poolte kanda, kui kohus ei määra teisti. TsMS § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, § 143 p 1 järgi on menetluskulud kohtukulud ja asja läbivaatamise kulud, milleks on riigilõiv, eksperdi ja tõlgikulud. Kuna hagi kostja 2 vastu jäi rahuldamata, jäävad kostja 2 menetluskulud hageja kanda. Kostja 2 taotles käekirja ekspertiisi, mille kulud olid 282 eurot. Sellise kulu kandmine nähtub asja materjalidest. Muude kulude hüvitamist pole kostja 2 taotlenud. TsMS § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, § 143 p 1 järgi asja on kostja 2 poolt kantud ekspertiisikulu asja läbivaatamise kulu, mis tuleb hagejal kostjale 2 hüvitada ja hagejalt tuleb kostjale 2 välja mõista 282 €. Kuna hagi kostja 1 vastu kuulus osalisele rahuldamisele, siis jäävad hageja ja kostja 2 menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ning kohus nende rahalist suurust kindlaks ei määra. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik (6)6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.