Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2020, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-19-17105
Tsiviilasi
K. P.i hagi P & R Investment osaühingu vastu võla ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
22 941,37 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: K. P. (ik xxx, lepinguline esindaja R. V., e-post XXX); Kostja: P & R Investment osaühing (reg nr 10863104, asukoht Mai tn 11, 11621 Tallinn, lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus, e-post [email protected]); Kolmas isik: R. P. (ik xxx, lepinguline esindaja R. V., e-post xxx)
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista P &R Investment osaühingult (registrikood 10863104) K. P.i (isikukood xxx) kasuks välja põhivõlgnevus summas 20000 eurot.
3.Mõista P &R Investment osaühingult (registrikood 10863104) K. P.i (isikukood xxx) kasuks välja sissenõutavaks muutnud viivis summas 1336,99 eurot ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 nimetatud määras summalt 20000 eurot alates hagi esitamisest (01.11.2019) kuni kohustuse täitmiseni.
Jätta kostja vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
5.Jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Määrata menetluskulude rahaline surus kindlaks eraldi määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile
2-19-17105 kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
I
Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.1.K. P. (edaspidi hageja) esitas 01.11.2019 Harju Maakohtusse hagiavalduse P ja R Investment OÜ (edaspidi kostja) vastu laenulepingust tulenevas põhinõude 20000 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1336,99 eurot ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 nimetatud määras arvestatud lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hageja laenanud ajavahemikul 12.08.2014 kuni 28.11.2018 kostjale üheksal (9) korral kokku 71500 eurot: 12.08.2014.a summas 10 000 eurot; 23.09.2014.a summas 6000 eurot; 14.12.2015.a summas 3000 eurot; 21.03.2017.a summas 10 000 eurot; 20.09.2017.a summas 2000 eurot; 28.09.2017.a summas 5 500 eurot;11.01.2018.a summas 5 000 eurot; 19.06.2018.a summas 10 000 eurot ja 28.11.2018.a summas 20 000 eurot. Hageja poolt teostatud ülekannete selgitustes on märgitud „laen“. Kirjalikku laenulepingut poolte vahel sõlmitud ei olnud. Laenud olid antud ilma sihtotstarbeta ja tagatiseta. Pooled leppisid 2018.a detsembris kokku, et kõik hageja antud laenud tagastatakse sama aasta lõpuks hiljemalt 31.12.2018.a. Kostja alustaski laenu tagasimaksetega 11.12.2018.a, tasudes nelja ülekandega laenu tagasi kokku summas 51 500 eurot: 11.12.2018.a summas 300 eurot; 19.12.2018.a summas 30 000 eurot; 20.12.2018.a summas 20 500 eurot ja 21.12.2018.a summas 700 eurot. Kostja on ülekannete selgitusse märkinud „laenu tagastus“. Alates 21.12.2018 ei ole kostja enam laenu tagasimakseid teostanud. Seega on kostja jätnud tagastamata laenu põhisummas 20 000 eurot ega ole tasunud ka viiviseid tähtaegselt tasumata jäänud laenuosalt. Samuti ei ole kostja selgitanud, miks ta laenu tagasimaksete tegemise katkestas. Kostja seaduslik esindaja U. R. on olnud hagejale kättesaamatu. Hageja esitas 14.09.2019.a kostjale pankrotihoiatuse, millele esitatud vastuses on kostja leidnud, et hageja ja kostja vahel puudub võlasuhe, kuna hageja poolt 28.11.2018 kostjale üle kantud 20 000 eurot ei kasutatud kostja poolt laenuna, vaid hagejale ja tema abikaasale R. P.ile (käesolevas menetluses kolmas isik) sõiduauto soetamiseks. Kostja väidab, et R. P. võõrandas 11.12.2018 sõiduauto iseendale ilma igasuguse rahalise vastutasuta. Hageja ei nõustu kostja väidetega, leides, et need ei ole asjakohased ega anna kostjale õiguslikku alust 20 000 eurot hagejale tagastamata. Hageja leiab, et isegi kui lugeda laen tühiseks tehinguks, tuleb kostjal hagejale raha tagastada alusetu rikastumise sätete alusel.
2-19-17105
1.2.Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega hagile.
II
Kostja vastuväited hagile
2.1 Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostjal on hageja nõude suhtes kolm alternatiivset vastuväidet. Kostja esimese põhiväite kohaselt on ta hagejalt 28.11.2018 saadud laenu 20000 eurot tagasi maksnud ning hageja nõudeõigus oli hagi esitamise ajaks ammu täitmisega lõppenud. Kostja teise põhiväite kohaselt kohaldub hageja ja tema abikaasa R. P.i varalistele suhetele ühisvara regulatsioon ning kostjal on nõudeõigus abikaasade vastu omastatud sõiduauto ja tasuta võõrandatud liisingujäägi väärtuses, s.o kokku 26 458,74 eurot. Kostja kolmanda põhiväite kohaselt on hageja 28.11.2018 antud laen ja tema abikaasa R. P.i (kolmas isik) 11.12.2018 tehtud tehingud näilikud ja tühised (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §§ 84 ja 89). Tegelikult ostsid nad näiliselt kostjale antud laenuna eest X OÜ-lt (edaspidi X) enda kui abikaasade ühisvarasse sõiduauto Škoda Superb.
2.2.Esimese vastuväite osas kostja selgitab, et hageja andnud kostjale laenu 2014.a. ja 2015a. kokku summas 19000 eurot ja viimati 28.11.2018 summas 20000 euro, kusjuures kostja on tagastanud hagejale 2018.a. detsembris 51500 eurot (300 eurot 11.12.2018 ja 51200 eurot 19.12.-21.12.2018. Kostja selgitab, et tema poolt 2018.a. detsembris hagejale tagastatud summa 51500 eurot puhul on tegemist selleks ajaks aegumata nõuete, sh 28.11.2018 saadud summa 20000 euro tagastamisega, kuid mitte hageja 2014.a. ja 2015.a. laenude tagastamisega, mis olid selleks ajaks tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 aegunud. Kuna hagi on esitatud nimelt 28.11.2018 antud laenu välja mõistmiseks, mille kostja on hagejale tagastanud, on hageja nõue lõppenud VÕS § 186 p 1 kohaselt täitmisega ning seega on hagi esitatud alusetult. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, mille kohaselt olevat pooled 2018.a. detsembris kokku leppinud, et tagastatakse kõik hageja antud laenud (sh ka 2014 -2015 laenud). Kostja märgib, et hageja poolt 2014.a ja 2015.a antud laenud kokku summas 19 000 eurot olid 2018.a detsembriks aegunud ja neid ta tagasi maksma ei pidanud, siis ta ei teinudki seda, keeldudes aegunud nõuete täitmisest (TsÜS § 142 lg 1). Sellest tulenevalt taotleb kostja hagi suhtes aegumise kohaldamist. Kostja osutab, et tulenevalt VÕS § 88 lg 1 määras ta laenude tagastamisel, et ei tasu hageja aegunud nõudeid ja tasus summa 51500 euro koosseisus ka 28.11.2018 võetud laenu. Kostja selgitab täiendavalt, et tegelikult ei soovinud ta 28.11.2018.a üldse mingit laenu võtta, kuna tal polnud seda vaja. Seega soovis ta kiires korras laenu tagasimaksega võlasuhtest väljuda.
2.3.Teise vastuväite osas kostja osutab, et hageja on alates 2010.a. sügisest abielus R. P.iga (kolmas isik), kes oli kostja juhatuse liige ajavahemikul 17.06.2002 kuni 18.12.2018. Hageja ja R. P.i abieluvarasuhte liigiks on ühisvara, kuna abieluvaralepingut sõlmitud ei ole ja abieluvararegistris ühtegi märget vara lahususe kohta tehtud ei ole. Perekonnaseaduse (PKS) § 25 kohaselt lähevad ühisvara puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Nendest PKS normidest nähtuvalt kuulub ka hageja 28.11.2018 laenust tulenev nõue kui varaline õigus abikaasade ühisvarasse. Kostja selgitab, et 13.11.2018 tegi x kostjale sõiduauto Škoda Superb müügipakkumuse, kusjuures auto hinnaks märgiti 27 675,00 ning pakkumushinnaks kostjale 21 500 eurot. 19.11.2018 loovutas R. P. kostja juhatuse liikmena x-le kostja õiguse osta Swedbank Liising AS-ilt
2-19-17105 liisinglepingu järgse kokkuleppehinnaga 6477,49 eurot sõiduauto Škoda Superb, nr XXX. Kostja ja x vahelise loovutustehingu hinnaks leppis R. P. kokku 1 518,75 eurot. Selle tehinguga loobus R. P. kostja varast (omandatava auto väärtus) vähemalt 4958,74 euro ulatuses tasuta x kasuks. 28.11.2018 novembril, s.o täpselt samal päeval kui hageja tegi kostja arveldusarvele ülekande 20 000 eurot, tegi R. P. samalt kostja kontolt x-le ülekande summas 9677.49 eurot, selgitusega arve nr 252777 (millise numbriga arvet tegelikult ei ole olemas). 29.11.2018 väljastas x kostjale arve nr 242503997 sõiduauto Škoda Superb nr XXX eest tasumiseks. Arvele on lisatud müügileping nr 252777, garantiitingimused ja sõiduki üleandmise akt, millele kostja esindajana on alla kirjutanud R. P.. 29.11.2018 tegi R. P. kostja kontolt ülekande SKO-le summas 10 000 eurot selgitusega „arve teine makse“. 11.12.2018 vormistas R. P. liiklusregistris kostja esindajana sõiduki Škoda Superb XXX omanikuvahetuse ja sai ilma mingi rahalise vastusoorituseta selle uueks omanikuks. Kostja leiab, et nimetatud sõiduauto kuulub samuti hageja ja R. P.i kui abikaasade ühisvara hulka. Kostja on lisaks seisukohal, et 11.12.2018 sõiduki omanikuvahetusega pani R. P. toime karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 1 sätestatud kuriteotunnustega teo, s.o omastamise, kuna pööras tema valduses oleva kostja vara enda ja oma abikaasa K. P. kasuks. Abikaasad K. ja R. P. on saanud selle teo tagajärjel kasutada sõiduautot Škoda Superb nr XXX juba umbes aasta vältel tasumata kostjale selle eest sentigi ning ka käesoleval hetkel on auto valdus hagejal ja tema abikaasal või kui nad on selle edasi võõrandanud, siis on nad selle eest saanud rahalise hüvitise. Sõiduauto väljumine kostja valdusest tähendab kostjale vähemalt 21 500 euro suurust varalist kahju. Lisaks kandis kostja varalist ka selle läbi, et R. P. loovutas 19.11.2018 kostja juhatuse liikmena X-le kostja õiguse osta Swedbank Liising AS-ilt liisinglepingu järgse kokkuleppehinnaga 6477,49 eurot sõiduauto Škoda Superb, nr XXX. Kahju suuruseks on vähemalt 4958,74 eurot ja kostja sõiduautodega seonduv kogunõue on seega 21 500 + 4958,74 = 26 458,74 eurot. PKS § 18 lg 1 kohaselt tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Arvestades asjaolu, et sõiduautot kasutavad K. ja R. P. perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks ühiselt, vastutavad nad kostja nõude täitmise eest PKS § 18 lg 1 tulenevalt solidaarselt. Kostja avaldab, et juhul, kui kohus tuvastab, et hagejal on nõue kostja vastu, palub ta tasaarvestada oma kahjunõude hageja ja tema abikaasa vastu samas summas, milles abikaasadel on nõue kostja vastu.
2.3.Alternatiivselt leiab kostja, et 28.11.2018 ei andnud hageja kostjale summas 20000 eurot laenu, vaid selle raha eest osteti hageja ja R. P.i ühisvarasse sõiduauto Škoda Superb nr XXX. Kuivõrd R. P. oli novembris 2018.a. X-lt Škoda Superb nr XXX ostmise ajal ja endale võõrandamise ajal 11.12.1018 kostja juhatuse liige, siis pidi R. P.il äriseadustiku (ÄS) § 168 lg 1 p 10 kohaselt olema endaga tehtud tehingu otsustamiseks ja tingimuste määramiseks kostja osanike otsus. Hagejalt sõiduki ostmiseks laenu võtmiseks ja kostja poolt R. P.ile sõiduauto võõrandamiseks ei ole ühtegi kostja osanike otsust vastu võetud. Kostja leiab, et nii hagejalt 28.11.2018 laenu võtmine kui ka 11.12.2018 sõiduki tasuta võõrandamine R. P.ile on TsÜS § 87 lg 1 ja 2 kohaselt näilikud, tühised tehingud, varjamaks hageja ja R. P.i poolt sõiduki Škoda Superb reg. nr XXX ostmist X-lt. Seega kehtib ostu-müügileping nr 252777 X ja R. ning K. P.i vahel, milles auto eest tasumiseks kasutati hageja poolt kostjale ülekantud 20 000 eurot läbi kostja arveldusarve. Juhul, kui kohtu hinnangul siiski ei ole tegemist näiliku ja varjatud tehinguga ja kui kohus leiab, et hageja 28.11.2018 tehingust tulenev nõue ei ole täidetud, on kostjal õigus tasaarvestada enda kahju hüvitamise nõue sõiduauto XXX väärtuse ja
2-19-17105 kasutuseelise ulatuses hageja ja R. P.i vastu, sest hageja antud laen ja R. P.i sõiduki võõrandamine on tühised tehingud ÄS § 181 lg 3 tulenevalt.
III Kolmanda isiku seisukoht
3.1.Kolmas R. P. isik leiab, et hagi on põhjendatud ja kostja vastuväited on alusetud ning tõendamata. Kolmas isik kinnitab, et hageja laenulepingust tulenev nõue ei ole mingis aegunud. Hageja poolt kostjale antud laen kogusummas 71 500 eurot oli antud tähtajatult. 2018.a. detsembris leppisid hageja ja kostja (sh kostja teine juhatuse liige U. R.) ühisel nõupidamisel kokku, et hageja laenuleping lõpetatakse ja laen tagastatakse 2018.a. lõpuks. Kostja alustaski 11.12.2018 hagejale laenu tagasimaksmist, makstes osade kaupa kokku 51 500 eurot, kuid tagastamata jäi 20000 eurot, mida hageja hagis nõuab. Samuti on ebaõiged kostja väited, et kostja tegelikult üldse laenu võtta ega uut sõiduautot osta ei soovinud ning et hageja antud laen oli näilik, varjamaks ostutehingut. Kolmas isik selgitab, et kostja majandustegevust (kinnisvara arendus) läbi viies oli kostjal mõlemal juhatuse liikmel (R. P. ja U. R.) vajalik sõiduauto kasutamine. Kostja omanduses ja R. P.i kasutuses oli kuni 19.11.2018 vana sõiduauto Škoda Superb rg XXX, mille kostja soovis uue vastu vahetada. Nimetatud sõiduauto oli müügis alates 22.05.2017.a pikka aega (kokku 276 päeva) erinevate hindadega. Müügisoovist ja uue auto vajadusest teadis kostja teine juhatuse liige U. R.. Kostja kaalus uue sõiduauto finantseerimiseks erinevaid võimalusi. Kuivõrd hagejal ja kostjal oli juba eelnev pikaajaline laenusuhe ja hageja oli nõus kostjale laenama raha ilma intressita ja ilma tagatiseta, otsustas kostja võtta 20 000 eurot laenu hagejalt. Kostja teine juhatuse liige oli täielikult teadlik hageja kõikidest laenudest ning ühtegi vastuväidet sellele ei esitanud. Kostja majandustegevuses oli tavapärane, et tegevust finantseeriti tuttavatelt ja juhatuse liikmetega seotud isikutelt võetud laenudega. Saanud hagejalt vajaliku laenu ostis kostja R. P.i isikus x-lt uue sõiduauto Škoda Superb (xxx), et seda oma majandustegevuse läbiviimisel kasutada. 2018.a. lõpus läksid R. P.i ja kostja teise juhatuse liikme U. R.a omavahelised suhted halvaks, kuna R. P. leidis, et U. R. ei kasuta kostja rahalisi vahendeid sihtotstarbeliselt. U. R. kostja enamusosanikuna otsustas kutsuda R. P.i kostja juhatusest tagasi. Seetõttu said 2018.a. detsembris hageja, kolmas isik ja U. R. ühiselt kokku ja otsustati, et hagejale tagastatakse kogu tema antud laen 2018.a lõpuks ning kolmas isik saab sõiduauto Škoda Superb (xxx) omandi ja tasaarvestab selle enda poolt kostjale antud laenuga kogusummas 23900 eurot. Kostja sai sõiduauto võõrandamisest kohase vastusoorituse, kuivõrd sõiduauto väärtuse 21 500 eurot tasaarvestas kolmas isik oma laenulepingust tuleneva nõudega kostja vastu. Seega on ebaõiged kostja igasugused väited, et ta on saanud sõiduauto Škoda Superb xxx) võõrandamisest mingit kahju. Kostjal ega kolmandal isikul ei ole pärast 2018.a detsembrit olnud üksteise vastu pretensioone ega nõudeid seoses sõiduauto või laenuga. Kui kostja soovib kolmanda isiku vastu esitada auto võõrandamisest või mingil muul alusel nõude, tuleb kostjal seda teha eraldi menetluses.
IV Kohtuotsuse põhjendused
4.1.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja kostja vastuse ning kolmanda isiku seisukoha koos menetlusosaliste täiendavate seisukohtadega ning tutvunud asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
4.2.Hageja nõue on suunatud laenu (VÕS § 396 jj) tagastamisele. Seega peab hageja tõendama, et ta on laenu andnud ja kostja peab laenu tagastama, st et vastav nõue on muutunud sissenõutavaks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-11-08 selgitanud (p 11), et
2-19-17105 hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
4.3.Kohus loeb asjas esitatud tõendite ning poolte poolt vaidlustamata asjaolude alusel (TsMS § 231 lg 2 ja 4) tuvastatuks järgmised asjaolud: - hageja ja kolmas isik R. P. (kostja osanik alates 23.05.2002 ja juhatuse liige 17.06.2002 – 18.12.2018) on alates 2010.a.sügisest abielus (I k tl 38-39); nende abieluvarasuhte liigiks on ühisvara, kuna abieluvaralepingut ei ole sõlmitud ja abieluvararegistris märget vara lahususe kohta ei ole tehtud (kostja äriregistri väljavõte I k tl 75-77, hageja ja R. P. abieluvararegistri väljavõtted I k tl 40-41, rahvastikuregistri väljavõte I k tl 111-112); - R. P. on teinud kostja pangakontole ajavahemikul 23.05.2014 kuni 24.08.2017 kümnel (10) korral rahaülekandeid kogusummas 23900 eurot selgitusega „laen omanikult“ (konto väljavõtted I k tl 80-89); - hageja on teinud kostja pangakontole ajavahemikul 12.08.2014 kuni 28.11.2018 üheksal (9) korral rahaülekandeid kogusummas 71500 eurot, sh viimati 28.11.2018 sumas 20000 eurot, selgitusega „laen“ (maksekorraldused I k tl 6-14); - kostja 2017.a. majandusaasta aruandest (allkirjastatud 26.07.2018 juhatuse liikme U. R.a poolt) nähtuvad (lk 12) pikaajalised laenud (üle 5 a) R. P.ilt summas 23500 eurot ja K. P.ilt summas 36500 eurot (I k tl 65-74); kostja 2018.a. majandusaasta aruandest (allkirjastatud 01.07.2019 juhatuse liikme U. R.a poolt) nähtuvad (lk 11) saadud laenud R. P.ilt 2000 eurot ja K. P.ilt 17500 eurot (I k tl 90-97); - 13.11.2018 tegi X OÜ kostjale müügipakkumise sõiduauto Škoda Superb (hind 27675 eurot) kohta hinnaga 21500 eurot ( I k tl 42-43); - 19.11.2018 nõude loovutamise lepingu alusel loovutas kostja (esindaja R. P.) X OÜ-le hinnaga 1518,75 eurot (+ km 303,76 eurot) õiguse välja osta Swedbank Liising AS-lt sõiduauto Škoda Superb reg rn XXX liisingulepingu järgse kokkuleppehinnaga 6477,49 eurot (I k tl 44-45); nimetatud sõiduki vastutavaks kasutajaks oli ajavahemikul 15.12.201513.11.2018 kostja ja kasutajateks U. R., R. P. ja K. P. (Maanteeameti tõend I k tl 122); sõiduk oli müügis auto24.ee portaalis 2017-2018 (I k tl 166, II k tl 16); 21.11.2018 seisuga oli kostja pangakontol rahalisi vahendeid 2151,71 eurot, 26.11.2018 summas 1733,14 eurot, 28.11.2018 enne hagejalt summa 20000 eurot laekumist 1309.98 eurot; 28.11.2018 pärast hagejalt 20000 euro laekumist oli konto jääk 21309,98 eurot (konto väljavõtted I k tl 191-192); 28.11.2018 tegi kostja X OÜ-le rahaülekande 9677,49 eurot selgitusega arve nr 252777 (maksekorraldus I k tl 46); 29.11.2018 väljastas X OÜ kostjale arve nr 242503997 sõiduauto Škoda Superb nr XXX eest tasumiseks summas 21500 eurot, sellest ettemaksuna tasutud 9677,49 eurot, tasumisele kuulub 11822,51 eurot; arvele lisatud müügileping nr 252777 X OÜ ja kostja vahel Škoda Superb ostu-müügi kohta hinnaga 21500 eurot, garantiitingimused ja sõiduki üleandmise akt, millele ostja nimel on alla kirjutanud R. P. (I k 47-52, II k tl 3841); 27.11.2018
2-19-17105 liiklusregistris kostja nimele registreeritud sõiduki Škoda Superb XXX kasutajateks olid K. P., R. P. ja U. R. (Maanteeameti vastus I k tl 113114 29.11.2018 tegi kostja ülekande X OÜ-le summas 10000 eurot selgitusega „arve teine makse“ (maksekorraldus I k tl 53): kostja pangakonto jääk oli peale seda tehingut 1632,17 eurot, jääk 02.12.2018 seisuga 1254, 94 eurot (kostja konto väljavõte I k tl 192, pöördel); 11.12.2018 on liiklusregistris vormistatud sõiduki Škoda Superb nr XXX omanikuvahetus kostja nimelt R. P.i nimele (väljavõte I k tl 54; Maanteeameti õiend II k tl 4650); hageja oli ajavahemikul 21.06.2018-22.03.2019 sõiduki Škoda Fabia, reg märk XXX omanik (Maanteeameti tõend I k tl 78-79); kostja 2018.a. novembri käibedeklaratsiooni kohaselt ei võetud sõidukit Škoda Superb nr XXX kostja raamatupidamises põhivarana arvele ega arvatud tasumisele kuuluvast müügihinnast 21 500 eurot käibemaksu 3533,34 eurot maha ega ei kajastanud seda tehingut kui kohustuslikku üle 1000 eurost tehingud deklaratsiooni lisal (I k tl 193); X OÜ käibemaksu deklaratsioonis on ostjana kajastatud kostja X OÜ (õiend II k tl 37, 42); Maksu-ja Tolliameti õiendi kohaselt on X OÜ deklareerinud sõiduki müüki summas 21500 eurot, sh km 3583,33 eurot, kostjale, mille on ka õigus oma käibelt arvestatud käibemaksust sisendkäibemaks 3583,33 eurot maha arvata, kuid kostja pole X OÜlt ostu deklareerinud ega sisendkäibemaksu maha arvanud (II k tl 44-45): kostja tegi ajavahemikul 11.12.2018 kuni 21.12.2018 hagejale neljal korral (4) rahaülekandeid kogusummas 51500 eurot selgitusega „laenu tagastus“ (konto väljavõte I k tl 15); hageja nõudis 26.08.2019 e-kirjaga kostjalt 28.11.208 laenu 20000 eurot tagastamist; 14.09.2019 esitas hageja selle kohta kostjale pankrotihoiatuse (I k tl 16-17); kostja esitas 16.09.2019 vastuse pankrotihoiatusele, mille kohaselt leiab, et hageja ja kostja vahel puudub kehtiv võlasuhe, kuna hageja poolt 28.11.2018 kostja kontole ülekantud summat 20000 eurot ei kasutatud laenuna, vaid hagejale ja R. P.ile sõiduauto soetamiseks (I k tl 18-19).
4.4.Kostja vastuväite osas, et hageja nõue on 2014-2015.a. antud laenude osas (19000 eurot) aegunud ja 18.11.2018 laenu osas (20000 eurot) kostja poolt summa 51500 eurot tasumisega täidetud, nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja pole selgitanud ega põhjendanud, millal muutusid hageja poolt 2014- 2015.a. antud laenud sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Samuti sätestab VÕS § 88 lg 7, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-45-17 selgitanud (p 12), et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Kostja ei ole vaidlustanud ega ümber lükanud hageja väidet, et kõigi hageja poolt antud laenude, sh 2014.a. ja 2015.a. laenude puhul, on olnud tegemist tähtajatute ja ilma intressita laenudega. VÕS § 398 lg 1 ja 2 tulenevalt võib selliseid laene üles öelda ja tagastada ilma ette teatamata. Hageja ja kolmas isik väidavad, et vastavalt hageja, kolmanda isiku ja kostja kokkuleppele kuulusid kõik hageja laenud tagasimaksmisele 2018.a. lõpuks. Kohus leiab, et kuivõrd kõik kostja poolt hagejale tehtud tagasimaksed kogusummas 51500 eurot on teostatud 2018.a. detsembris ning seejuures valdav enamus neist (v.a. 300 eurot 11.12.2018) on tehtud pärast seda kui R. P. oli kostja juhatusest tagasi kutsutud, loeb kohus usutavaks ja
2-19-17105 põhjendatuks hageja ja kolmanda isiku väite, et ka hageja poolt 2014.a. ja 2015.a. antud laenud muutusid sissenõutavaks alles 2018.a.detsembrist, seega ei olnud need kostja poolt summa 51500 euro tasumise ajaks aegunud. Ka kostja poolt kohtueelselt hageja nõudele esitatud vastuväidetest nähtuvalt ei tagastanud kostja summat 20000 eurot mitte seetõttu, et luges hageja nõuet 2014.a. ja 2015.a. laenude osas aegunuks, vaid seetõttu, et ei tunnistanud hageja poolt 20000 euro ülekandmist kostja kontole kostja majandustegevuses vajalikuks laenuks, vaid summaks, mis oli R. P.ile ja hagejale vajalik endale kostja kaudu X-lt sõiduauto Škoda Superb muretsemiseks, mistõttu puudub kostja ja hageja vahel kehtiv võlasuhe. Nimetatu nähtub kostja vastusest hageja pankrotihoiatusele (I k tl 18-20). Lisaks viitab sellele ka asjaolu, et kostja jättis tagastamata hagejale 20000 eurot, mitte 19000 eurot, mis on hageja 2014-2015.a. laenude kogusumma. Seoses aegumisega on samuti asjakohane hageja osutus, et isegi kui tema poolt 2014.a. ja 2015a. antud laenud oleksid muutunud sissenõutavaks varem kui detsembriks 2018.a., on nende aegumistähtaeg vahepeal TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkenud, kuna kostja on oma võlgnevust hagejale 2014-2017.a. laenude alusel tunnustanud 2017.a. majandusaasta aruandes summana 36500 eurot ( (I k tl 65-74), mis vastab hageja poolt selleks ajaks kostjale antud laenu summale. Seega on kostja vastuväide, et hageja nõue on 2014-2015.a. laenude osas aegunud ja 28.11.2018 antud laenu osas täidetud (VÕS § 186 p 1), kohtu hinnangul põhjendamatu ja mittearvestatav.
4.5.Seonduvalt kostja väitega, et juhul kui kohtu arvates on hageja nõue 20000 euro laenu tagastamise osas põhjendatud, tasaarvestab ta hageja laenunõude kattuvas ulatuses oma kahjunõudega hageja vastu summas 21500 eurot, kuna R. P.i poolt kostjale ostetud sõiduauto Škoda Superb tasuta võõrandamisega R. P.i ja hageja kui abikaasade ühisomandisse tekitati kostjale auto turuväärtusele vastavat varalist kahju, asub kohus seisukohale, et selline tasaarvestus ei ole kehtiv. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kuigi kohus jagab kostja seisukohta, et 11.12.2018 tehinguga võõrandati sõiduk mitte R. P.i lahusvarasse, vaid hageja ja R. P.i kui abikaasade ühisomandisse/ varasse (PKS § 25) ja seda ei välista ka asjaolu, et hageja omandis sel ajal juba oli isiklik sõiduauto, on kohus seisukohal, et R. P.i kui kostja endise juhatuse liikme poolt kostjale võimaliku kahju tekitamine ei kujuta endast õiguslikult olukorda, mil hageja vastutaks solidaarvõlgnikuna (VÕS § 65) kostjale kahju tekitatud kahju eest. PKS § 18 lg 1 ja § 33 lg 1 ettenähtud abikaasade solidaarvastutus kolmanda isiku ees võib tekkida tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Kohus leiab, et nimetatud sätetes on peetud silmas olukorda, mil abikaasa on teinud perekonna huvides kolmanda isikuga tehingu, mitte aga tekitanud kolmandale isikule kahju. Viimasel juhul vastutab kumbki abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3). Seega on R. P.i poolt kostjale võimaliku kahju tekitamise korral tegemist ainult kostja ja kolmanda isiku vahelise võlasuhtega, mis hagejale ei laiene. Lisaks on kohus arvamusel, et R. P.i tegevuse puhul ei ole juhatuse liikme vastutuse (äriseadustiku (ÄS) § 187) eeldused täidetud. Riigikohus on lahendis 2-17-1725 selgitanud (p 11) ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldusi: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et
2-19-17105 kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu 24.11,2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 13).
4.6.Kohtu hinnangul pole välistatud, et R. P.i poolt kostja sõiduki võõrandamist 11.12.2018 iseenda ja hageja ühisomandisse ilma osanike nõusolekuta/otsuseta võib lugeda osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumiseks (ÄS § 181 lg 3). Kohus ei leia, et väikeettevõtjast äriühingu puhul oleks juhatuse liikmele sõiduauto ostmise korral igal juhul tegemist tehinguga, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Sellegipoolest kohus leiab, et sellise tegevuse tagajärjel ei ole kostjale varalist kahju tekkinud, kuna R. P. tasaarvestas omandatud sõiduki väärtuse kattuvas osas (21500 eurot) oma nõudega kostja vastu, mis tuleneb tema enda poolt isiklikult kostjale 2014-2017 antud laenude (kogusummas 23900 eurot) ülesütlemisest. R. P.i poolt antud laenudest tulenev nõue on tõendatud lisaks konto väljavõtetele (I k tl 80-89) ka kostja 2017.a. ja 2018.a. majandusaastate aruannetega (I k tl 65-74, 90-97). Hageja on osutanud ja tõendanud, et kostja majandustegevuses oli laenu võtmine kostja osanikelt või ja juhatuse liikmetega seotud isikutelt tavapärane (I k tl 99-104). Kostja pole esitanud väiteid ega tõendeid, et seisuga 11.12.2018 oleksid R. P.ilt saadud laenud talle tagasi makstud, st et R. P.il ei saanud olla tasaarvestatavat nõuet kostja vastu. Kohus leiab, et kuivõrd ka R. P.i poolt antud laenude puhul oli tegemist tähtajatute ja intressita laenudega, mida võis ilma ette teatamata üles öelda (VÕS § 398 lg 2) ja ühtlasi oli R. P. seisuga 11.12.2018 ühes isikus nii eraisikust laenuandja kui laenusaajast kostja juhatuse liige, kel oli õigus esindada äriühingut iseseisvalt kõikide tehingute tegemiseks (ÄS § 181 lg 1), siis oli tal õigus lugeda enda isiku tahteavalduste kaudu nii laenulepingud üles öelduks (VÕS § 398), esitada kostjale tahteavaldus sõiduki hinnaga kattuvas osas tasaarvestuse teostamiseks (VÕS § 197 lg 1 ja 2, § 198) kui ka see kostja nimel vastu võtta (VÕS § 198). Kohus osutab, et tasaarvestuse puhul on tegemist ühepoolse kujundusõigusega, mille teostamiseks ei ole vajalik teise poole nõusolek. Seega ei eeldanud R. P.i kui eraisiku tasaarvestuse avalduse vastuvõtmine R. P.i kui kostja juhatuse liikme poolt teise juhatuse liikme ja osaniku nõusolekut. Eeltoodud põhjustel kohus leiab, et sellise tasaarvestuse tulemusena kostjale R. P.i poolt kostjale kuulunud sõiduki omandamisest varalist kahju ei tekkinud, kuna sõiduki väärtuse ulatuses 21500 eurot vähenesid ka R. P.i nõuded kostja vastu. Kostja väide, et kostja kandis täiendavat kahju vähemalt 4958,74 eurot selle tulemusena, et kostja loovutas R. P.i isikus X-le sõiduki Škoda Superb nr XXX väljaostuõiguse liisingulepingujärgse kokkuleppehinnaga 6477,49 eurot, jääb kohtule arusaamatuks. Kohus leiab sarnaselt hagejaga ja kolmanda isikuga, et kui sõiduki väljaostmiseks pidi kostja tasuma liisingufirmale veel täiendavalt 6477,49 eurot, kuid kostja sai liisingulepingu üleandmise eest X-lt 1822,51 eurot, siis sisuliselt võõrandas kostja sõiduki X-le hinnaga 8300 eurot (6477,49+1822,51), mis vastab sõiduki tegelikule turuväärtusele (vt müügikuulutused I k tl 166, II k tl 16). Kuna summa 1822,51 eurot kajastus sisuliselt ettemaksuna ka uue sõiduki Škoda Superb XXX hinnas 21500 eurot (1822,51 + 9677,49 + 10000) , siis ei saanud kostja sellest tehingust mingit kahju. Seega ei ole kohtu arvates R. P.i suhtes osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahjunõude (ÄS § 187 lg 2 ja 3) eeldused täidetud, mistõttu kostjal ei ole ka võimalik seda hageja nõudega tasaarvestada. Kohus märgib täiendavalt, et väidetava kahju-nõude puudumisele seoses sõiduki Škoda Superb nr XXX võõrandamisega R. P.ile viitab ka asjaolu, et kostja ei esitanud kuni käesoleva kohtumenetluseni sellega seoses R. P.i vastu mingit nõuet (kuigi on esitanud 17.10.2019 nõude R. P.i vastu kahju hüvitamiseks summas 324460 eurot tulenevalt sellest, et R. P. kostja esindajana väidetavalt loobus
2-19-17105 nõudest X OÜ vastu (I tl 115-117). Ka kuriteokaebuse R. P.i ja hageja vastu seoses sõiduki Skoda Superb omandmisega esitas kostja alles 08.11.2019, so pärast seda kui hageja oli esitanud kohtusse hagi kostjalt 20000 euro väljamõistmiseks (I k t 129-135).
4.7.Kohus ei nõustu ka kostja vastuväitega, et hageja poolt 18.11.2018 laenu andmine kostjale summas 20000 eurot ja R. P.i poolt sõiduki võõrandamine 11.12.2018 iseendale/hagejale olid näilikud tehingud, varjamaks hageja ja R. P.i poolt sõiduki Škoda Superb nr XXX omandamist X-lt isiklikku omandusse. Kostja hinnangul tõendavad seda asjaolud, et kostjal ei olnud vaja uue sõiduki omandamiseks laenu võtta, kuna kostjal ei olnud see oma majandustegevuses vajalik, samuti vormistati hageja juba algselt sõiduki vormistamisel kostja nimele sõiduki kasutajaks ning see, et kostja ei ole käsitlenud ennast sõiduki omandajana ega ei võtnud autot oma raamatupidamises põhivarana arvel ega arvanud tasumisele kuuluvast käibemaksust auto 21500 euro müügihinnast sisalduvat käibemaksu 3533,34 eurot maha ega kajastanud seda tehingut kui kohustuslikku üle 1000 euro surust tehingut tehingu lisas. Kohtu hinnangul isegi kui on küsitav, kas kostjale oli uue sõiduauto muretsemine oma majandustegevuseks vajalik või oli kolmandal isikul juba sõiduki kohta müügipakkumise küsimisel X-lt novembris 2018.a. kaugem eesmärk kasutada hagejalt saadud laenu 20000 eurot sõiduki omandamiseks kostja kaudu iseendale/hagejale, ei tähenda see, et nii hagejalt laenu küsimine kui ka sõiduki ostmine X-lt esialgu kostja nimele ja edaspidi selle järgnev võõrandamine kolmandale isikule oleksid näilikud ja tühised tehingud (TsÜS §§ 84 ja 89). Vastupidi, kohus leiab, et kuivõrd lisaks hagejale oli ka kolmandal isikul rahuldamata laenunõue kostja vastu, samas puudusid kostjal rahalised vahendid, et laenu tagastada, võis kolmas isik eraisikuna olla eluliselt huvitatud sõiduki omandamisest kostja kaudu, et sellise tehingu tulemusena ühtlasi rahuldada tasaarvestuse teel oma nõue kostja vastu. Seega pidi kolmas isik olema otseselt huvitatud sellest, et vastavad tehingud ei oleks näilikud, vaid et nende õiguslikud tagajärjed oleksid just sellised, mis vastaksid tehingute tegemisel tehtud tahteavaldustele, st et hageja poolt summa 20000 euro ülekandmisel kostjale oleks tegemist laenuga ja et sõiduki ost oleks vormistatud kostja nimele, kasutamaks nii sõiduki ostmisel vana sõiduki liisingulepingu üleandmisest tekkinud ettemaksu kui ka tasaarvestamaks sõiduki võõrandamisel enda kui eraisiku nõuet kostja vastu. Kohtu hinnangul vastavadki nii laenulepingu kui ka sõiduki võõrandamislepingute (X-lt kostjale ja kostjalt R. P.ile) tahteavaldused tegelikult soovitud ja kokkulepitud tehingute õiguslikele tagajärgedele. Seda tõendab ka asjaolu, et X on deklareerinud sõiduki Škoda Superb nr XXX ostjaks vastavalt lepingule kostja, kellel on õigus oma käibelt arvestatud käibemaksust sõiduki ostmisel tasutud sisendkäibemaks 3583,33 eurot maha arvata (X õiend II k tl 37, MTA õiend II k tl 44-45). Et kostja pole seda teinud ning on endale sisuliselt vastavas summas kahju tekitanud, ei ole tingitud hagejast ega kolmandast isikust. Kohus leiab, et isegi kui hagejalt täiendava laenu võtmise ja sõiduki võõrandamise tehingud tehti ilma kostja teise juhatuse liikme ja osaniku U. R.a nõusolekuta (ÄS § 181 lg 3), on nende õigusliku tagajärje hindamisel määrav see, kas nendega kahjustati kostja kui äriühingu majanduslikke huve/ tekitati kostjale varalist kahju. Kohus leiab, et isegi kui pidada hagejalt sõiduki ostmiseks täiendava laenu võtmist ja R. P.i poolt sõiduki ostmist kostja nimele näilikuks tehinguks, siis sõiduki võõrandamisega kolmanda isiku/hageja omandisse kostjale mingit kahju ei tekitatud, kuna kolmas isik kasutas sõiduki eest tasumiseks kattuvas ulatuses enda kui eraisiku nõuet kostja vastu (tasaarvestus). Seega kuigi kostja kohustused kasvasid hagejalt võetud laenu arvel summas 20000 eurot, vähenesid need kolmanda isiku poolt antud laenu tasaarvestamise osas summas 21500 eurot, lisaks oli kostjal võimalik ka
2-19-17105 käibemaksust 3583,33 eurot maha arvestada. Samuti võtab kohus arvesse, et kostja pole kolmandalt isikult/hagejalt sõiduauto tagasisaamiseks mingeid nõudeid esitanud, st auto pole talle vajalik olnud. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et ka kostja tehingute näilikkuse vastuväide on põhjendamatu ja ei lükka ümber hageja õigust laenu 20000 euro tagasinõudmiseks. Kohus leiab, et ka hageja viivisenõue (arvestatuna VÕS § 113 lg 1 alusel summalt 20000 eurot alates 01.01.2019) on seaduslik ja põhjendatud. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks lisaks põhinõudele 20000 eurot välja ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1336,99 eurot (vt viiviseraport I k tl 21) ja TsMS § 367 alusel lisanduva viivise kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväite lahendamine
4.8.TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus ka poolte lahendamata taotlused. Kostja esitas 10.11.2020 vastuväite kohtu tegevusele - et kohus jättis 02.11.2020 määrusega rahuldamata kostja täiendava tõendite kogumise taotluse ega andnud kostjale tähtaega täiendavate avalduste tegemiseks. Kostja taotleb, et kohus tühistaks 02.11.2020 määruse ja annaks kostjale tähtaja võimalike täiendavate tõendite, avalduste, seisukohtade ja täiendavate menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Kohus leiab, et vastuväide on põhjendamatu. Kohus leiab jätkuvalt, et on kostja taotluse tõendite kogumiseks juba rahuldanud ja täiendav tõendite kogumine samadelt isikutelt ei ole asjakohane (TsMS § 238 lg 1 p 2). V Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
5.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.
5.2.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 177 lg 1 kohasel kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
5.3.Kohus leiab, et tsiviilasjas on otstarbekas määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
5.4.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus
2-19-17105 kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
(allkirjastatud digitaalselt) Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.