AS-i Operail hagi Graniidikeskus OÜ ja XX vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25. juuni 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Operail 22. juuli 2020 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 179,72 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) AS Operail (registrikood 11575850), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik Kostja I (vastustaja) Graniidikeskus OÜ (registrikood 11614432), seaduslik esindaja XX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Kostja II (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson
Kohtuistungi toimumise aeg
09.11.2020. a.
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 25. juuni 2020. a otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning määrata uuesti menetluskulude jaotus.
2.Mõista Graniidikeskus OÜ-lt ja XX-lt solidaarselt AS-i Operail kasuks välja põhivõlgnevus 5096,52 eurot, viivis 18. septembri 2019. aasta seisuga 1362,74 eurot ning arvates 19. septembrist 2019. aastal viivisvõlgnevus 0,2% tasumata põhinõudelt 5096,52 eurot päevas kuni põhinõude rahuldamiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 5096,52 eurot.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad solidaarselt Graniidikeskus OÜ ja XX kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Operail (hageja, apellant) esitas hagi Graniidikeskus OÜ (kostja I, vastustaja) ja XX (kostja II, vastustaja) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 5096,52 eurot, viivise hagi esitamise seisuga 1362,74 eurot ning viivise alates 19.09.2019 0,2% tasumata põhinõudelt (5096,52 eurolt) päevas kuni põhinõude rahuldamiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 5096,52 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 11.05.2018 müügilepingu nr 9896, mille alusel müüs hageja kostjale I aheraine tooteid. Kostja II allkirjastas 22.01.2019 käendusdokumendi, milles avaldas, et ta tagab isiklikult ning solidaarselt kostjaga I kuni 120 000 euro suuruse summa ulatuses hageja (ehk sissenõudja) kasuks müügilepingust tulenevate põhi- ja kõrvalkohustuste tasumise, samuti kulude, mille eest põhivõlgnik ehk kostja I on vastutav seoses lepinguliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise või täitmisega viivitamisega. Lepingu punkti 3.6. kohaselt kohustus kostja I tasuma kauba eest 30 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest. Kostja I rikkus lepingut ning ei tasunud hagejale lepingus kokkulepitud makseid tähtaegselt. Pooled leppisid lepingu punktis 4.4 kokku, et kui kostja I ei täida lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi õigeaegselt, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt I viivist 0,2% tasumisega viivitatud summast iga tasumise tähtaega ületava päeva eest. Hageja palus kostjal I ja II võlgnevus tasuda hiljemalt 21.06.2019. Kostjal I on hagejale tasumata lepingu alusel esitatud arve nr A0014648 summas 5096,52 eurot ning kostja I võlgnevuse suurus hageja ees oli 30.06.2019 seisuga koos viivistega 5643,82 eurot. Kostja I ja II on jõudnud ebaõigesti arvamusele, et VÕS § 88 lg 1 võimaldab kostjal I valida, kas tema poolt tasutud summad arvestatakse põhivõlgnevuse või viivise katteks. Kostjate vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjad märkisid, et hageja esitas kostjale järgmised arved: A0013977, A0014193, A0014430, A0014572, A0014648, mis on tasutud.
2(9)
Väär on hageja väide, et kostjal I on tasumata arve nr A0014648 summas 5096,52 eurot. Nimetatud arvest nähtuvalt oli summa suuruseks 60 203,52 eurot, millest kostja I tasus 25.03.2019 30 000 eurot ja 16.04.2019 30 203,52 eurot. Seega puudub hagejal kostjate vastu põhinõue. Kostja I ei eita, et ta ei tasunud talle esitatud arveid tähtaegselt. Kostja I selgitab, et tal tekkis 2018. aastal ajutine likviidsuskriis, millest informeeriti ka hagejat ning peeti läbirääkimisi lepingus kokku lepitud viivisemäära alanemiseks ning saavutati ka kokkulepe. Samuti on kostja I tasunud hagejale viivist summas 11 701,89 eurot (18.09.2018 1089,73 eurot ja 14.06.2019 10 612,16 eurot). Kuid kostja I kandis ekslikult üle liiga suure viivise summa arvestades pooltevahelisi kokkuleppeid. Seega on hageja saanud alusetult raha, mille peab kostjale I tagastama alusetu rikastumise sätete järgi. Pooltevahelise praktika kohaselt ei kohaldatud VÕS § 88 lg 8 regulatsiooni. Leping ei sätestanud, millises järjekorras loetakse kostja kohustused täidetuks. Kuni 2019 märtsini said mõlemad pooled aru, et kui kostja teeb pangaülekande viitega konkreetsele arvele, siis arvestavad pooled makse ka põhivõla katteks. Märtsis 2019 hakkas hageja kohaldama VÕS § § 88 lg 8 regulatsiooni, mis oli poolte vahel tekkinud praktikast erinev. Kui kostjal tekkis likviidsuskriis, siis tegi kostja hagejale ettepaneku kohaldada viivisemäära 0,05% päevas tasumata summalt. Nagu nähtub järgmiselt viivisarvelt A0014725, siis aktsepteeris hageja vastava ettepaneku. Kostja I tegi ettepaneku, et ka arvel nr 0000312 kajastuva viivise osas võiks pooled kokku leppida selle alandamises ning hageja aktsepteeris selle ettepaneku. Hageja teatas kostjale, et hageja juhatus kiitis heaks viivisintressi määra alandamise 0,05% päevas ja seda tagasiulatuvalt (vastavalt sellele otsusele tehti kreeditarve). Seega kohaldub viivise määr 0,05% päevas. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis 25.06.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks menetluskuludena välja 3997,50 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite (lepingu, arvete, konto väljavõtte, UP saadetud 13.09.2018 e-kirja) alusel järgmised asjaolud: - hageja ja kostja I sõlmisid mais 2018 lepingu nr 9896, mille kohaselt müüs hageja kostjale I aheraine tooteid; - kostjal I tekkisid arvete tasumisega makseraskused ning enamus esitatud arveid (v.a arve nr A0014430) tasuti viivitusega; - kostja taotlusel kohaldas hageja lepingust tuleneva viivisemäära (lepingu p 4.4) rahaliste kohustuste mitteõigeaegse täitmise puhuks päevas 0,2% asemel määras 0,05% ja seda tagasiulatuvalt alates lepingu sõlmimisest kuni 05.02.2019; - samuti aktsepteeris hageja kuni 05.02.2019 seda, et kostja I tasutust loeti ka maksetähtaja ületamisel esmalt vähenenuks/kustutatuks vastaval arvel olnud põhivõlgnevus ning seejärel viivised; - lepingus puudub kokkulepe kohustuste täitmise järjekorra osas (VÕS § 88 lg 8 mõttes); - kostja II allkirjastas 22.01.2019 isikliku käendusdokumendi lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning vahetult pärast seda ka kostja I nimel juhatajana kostja I võlgnevuse tasumise kokkuleppe;
3(9)
- eelnimetatud kokkuleppest tulenevalt loeti alates 06.02.2019 kõik laekuvad summad
-
-
-
-
tasutuks esmalt viivisarve nr A0014725 katteks (1361,63 eurot), seejärel sissenõutavaks muutunud viiviste katteks vastavalt kokkuleppe tabelile ning viimases järjekorras põhivõlgnevuse arved varasemast alustades; kostja I tasus hagejale ajavahemikus 30.07.2018 – 14.06.2019 kokku 329 867,79 eurot, sh viie põhiarve katteks 318 165,90 eurot ning viiviseid 11 701,89 eurot vastavalt esitatud konto väljavõttele; viivisemäära alandamist ei vormistatud eraldi kirjalikult lepingu lisana (lepingu p 7.2), kuid pooled käitusid selliselt, et lepingu punktis 4.4 märgitud viivisemäär 0,2% päevas muutus kokkuleppel neli korda väiksemaks; hagejat lepingu täitmisel esindanud UP saatis 13.09.2018 kostjale II e-kirja, milles märkis, et esmaspäeval kiitis hageja juhatus heaks viivisintressi määra alandamise 0,05% päevas ja seda tagasi ulatuvalt ning saatis manuses kreeditarve; kreeditarve (nr K0000772) tehti -3269,18 euro osas, sellel märgitu ning uus arvestus langeb kokku varasemalt viivisemääraga 0,2% esitatud arvel nr 0000312 märgituga; lõppsummaks jäänud viivisenõude 1089,73 eurot (4358,91-3269,18) tasus kostja I kreeditarves märgitud kuupäeval ehk 18.09.2018.
VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Lepingu punkti 4.4 on poolte kokkuleppel muudetud madalamale viivisemäärale. Hageja ei saa tugineda nimetatud punktile ja väita, et sellist muutmist ei ole kehtivalt aset leidnud. Hageja tegi vastava otsuse ise ja lähtus sellest ka kreeditarve esitamisel, kusjuures pärast nimetatud otsust kuni 22.01.2019 viivisarvete esitamist asjas ei nähtu; 22.01.2019 võla tasumise kokkuleppe Exceli tabelis on arvutus samuti tehtud 0,05%-lise viivisemääraga ja hageja enda esindajate e-kirjavahetuses märgib UP 21.01.2019 kell 11.32 saadetud kirjas, et „nagu Tuulile juba selgitasin, siis viivise vähenduse kohta me eraldi lepingulisa ei teinud – see oli ühepoolne otsus. Põhimõtteliselt on see täna meie võimalus, kui näib, et meile maksmise motivatsioon on liiga madal.“ Viivisemäära tagasimuutmise osas tuvastas maakohus 22.01.2091 kokkuleppe, UP ütlustega, kostja II vande all antud seletusega järgmised asjaolud: - 22.01.2019 kokkuleppe tabeliosast ega selle all olevatest lausetest ei tulene, et pärast 05.02.2019 muutub tasumata summadelt arvestatav viivis tagasi 0,2% määrale päevas; - 22.01.2019 Tallinnas hageja ruumides toimunud kohtumise eesmärk oli leppida kokku, millised on võimalused ja tagatised, et kostja I tekkinud võlg esitatud arvete eest (mis kohtumise päeva seisuga oli üle 90 000 eurot) saaks hagejale tasutud; - hageja sai võrreldes varasema praktikaga vähemalt kaks täiendavat kinnitust võla tasumiseks, s.o kostja II isikliku käenduse ning kokkuleppe tabeli all oleva viimase lausega muudeti võlgnetavate summade eest hilisema tasumise puhul nende arvestamise järjekorda (hakati ennem viivise katteks summasid arvestama). Kui pooled oleksid soovinud sedastada ka viivisemäära tagasimuutmist esialgse lepingu järgsesse suurusesse, pidanuks olema see punkt eraldi lausena kokkuleppesse kirjutatud. Kohus nõustus hagejaga, et oma sisult on kokkulepe kostja I poolt antud deklaratiivne võlatunnistus, millega kostja I tunnistas võla suurust ja lepiti kokku selle tasumise tähtaeg ja kord ning isegi arvestati võimalusega, mida teha olukorras, kui vaatamata kokkulepitule võlga ikkagi ei tasuta.
4(9)
See aga ei muuda ära kuni 22.01.2019 poolte vahel kokkulepitud viivisemäära 0,05%, sest kokkuleppes sellest midagi ei räägita. Hageja ei saanud seetõttu asuda omal algatusel ja ühepoolselt kohaldama pärast 05.02.2019 kõrgemat viivisemäära. Selles küsimuses ei olnud poolte vahel 22.01.2019 läbirääkimisi. Nimetatut ei muuda asjaolu, et kostja II käendusdokumendi punktis 3 on viivisemääraks märgitud 0,2%. Kõnealuse punkti sõnastus on ebaselge: „Tasumise tähtaja pikendamisega seotud kulud ja eelkõige intressid arvutatakse nii, et need võrduksid 0,2% tasumisele kuuluvast summast päevas iga tasumistähtaega ületanud päeva eest või päeva eest, mille võrra Sissenõudja pikendab tasumise tähtaega.“ See tekst ei räägi viivistest ja võib olla mõistetav ka selliselt, et 0,2% kohaldub pärast seda, kui käendajale endale tasumise nõue esitatakse. Õiguslikult ei ole võimalik, et põhivõlgnikule kohalduv viivisemäär on madalam kui käendajale samast lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise korral (VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 2 ja § 149 lg 1). Kuivõrd kostjad on arvutustega näidanud, et nad on tasunud viivist ka 22.01.2019 kokkuleppega muudetud kohustuste täitmise järjekorda arvestades nõutust enam (vastuväiteid selle arvutuse osas ei ole ka esitatud), siis tuleb eelneva põhjal jätta hagi rahuldamata. Kostja I on hageja õigustatud nõuded nii põhivõla kui viiviste osas täitnud ning hagi rahuldamiseks alus puudub. Apellatsioonkaebus
4.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 13 lg-t 3. Pooled ei pidanud sõlmima 22.01.2019 eraldi kokkulepet selle kohta, et pärast 05.02.2019 muutub tasumata summadelt arvestatav viivis tagasi 0,2% määrale. Kostjad oleks pidanud tõendama, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe, et ka pärast 05.02.2019 ei kohaldu lepingu punkt 4.4, vaid viivisemäär 0,05% päevas. Hageja nõustus 0,05%-lise viivise määraga heas usus käitudes kuni 05.02.2019, et saavutada maksetega korduvalt hilinenud kostja I poolt võlgnevuse täies ulatuses tasumine. Maakohus tõlgendas 22.01.2019 kokkulepet ebaõigesti. Hageja on alates 05.02.2019 arvestanud kostjate võlgnevuselt viivist määraga 0,2% päevas ning korduvalt rõhutanud kostjatele, et arveldamine toimub vastavalt kokkuleppele nii, et kõigepealt arvestatakse viivisarved ja seejärel põhivõlg. Kuigi hageja on avaldanud kostjatele täpse viivisvõlgnevuse arvestuse viivisemääraga 0,2% päevas alates 05.02.2019, ei ole kostjad enne hagi esitamist vaidlustanud viivise määra, vaid üksnes võlgnevuse tasumise järjekorra, st väitnud ebaõigesti, et tehtud maksed tuleb arvestada kõigepealt põhivõlgnevuse katteks. Hageja mõistis 22.01,2019 kokkulepet selliselt, et kui kostja I ei tasu kokkulepitud summat hiljemalt 05.02.2019, siis kohaldatakse edasi müügilepingus sätestatud viivise määra. Selliselt pidid 22.01.2019 kokkulepet mõistma ka kostjad, kes vaidlustasid viivise määra alles vastuses hagile. Kostjad teadsid või pidid teadma hageja tõlgendust, sest kostja II allkirjastas käendusdokumendi, milles oli samuti kokku lepitud viivises 0,2% päevas. Järelikult tuleb kokkulepet VÕS § 29 lg 3 kohaselt tõlgendada sellisel viisil nagu seda mõistis hageja, sest hageja on tõendanud poolte tegelikku tahet 22.01.2019 kokkuleppe sõlmimisel. Maakohus tõlgendas ebaõigesti kostja II käendusdokumenti. Kokkulepet kostja II käendusdokumendis, et intressid arvutatakse nii, et need võrduksid 0,2% tasumisele kuuluvast
5(9)
summast päevas iga tasumistähtaega ületanud päeva eest saab mõista vaid selliselt, et pooled olid erinevalt VÕS § 94 sätestatud viivise intressimäärast leppinud kokku suuremas viivise intressimääras. Hageja on vastava nõude esitanud nii kostjale I kui ka kostjale II. Kostja II vastutab vastavalt käenduslepingus kokkulepitud viivise (intressi) määrale 0,2% päevas. Vastustaja seisukoht
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Nõude rahuldamise aluseks kostja I vastu saab olla VÕS § 108 lg 1 ja kostja II vastu VÕS § 142 lg 1. Viivise osas on nõude aluseks VÕS § 113 lg 1.
8.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need aluseks asja lahendamisel: - hageja ja kostja I sõlmisid mais 2018 müügilepingu, mille kohaselt müüs hageja kostjale I aheraine tooteid; - lepingus puudub kokkulepe kohustuste täitmise järjekorra osas; - lepingust tulenev viivisemäär (p 4.4) rahaliste kohustuste mitteõigeaegse täitmise puhuks oli 0,2% päevas; - kostjal I tekkisid arvete tasumisega makseraskused ning enamus esitatud arveid (v.a arve nr A0014430) tasuti viivitusega; - hagejat lepingu täitmisel esindanud UP saatis 13.09.2018 kostjale II e-kirja, milles märkis, et esmaspäeval kiitis hageja juhatus heaks viivisintressi määra alandamise 0,05% päevas tagasi ulatuvalt ning saatis manuses kreeditarve; - kreeditarve (nr K0000772) tehti -3269,18 euro osas, sellel märgitu ning uus arvestus langeb kokku varasemalt viivisemääraga 0,2% esitatud arvel nr 0000312; - 22.01.2019 allkirjastasid pooled võlgnevuse tasumise kokkuleppe, mille kohaselt arvestas hageja viivised 0,2% asemel määras 0,05% ja seda tagasiulatuvalt alates lepingu sõlmimisest kuni 05.02.2019; - kostja II allkirjastas samal päeval, s.o 22.01.2019 käenduslepingu lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning vahetult pärast seda ka kostja I nimel juhatajana kostja I võlgnevuse tasumise kokkuleppe; - hageja aktsepteeris kuni 05.02.2019 seda, et kostja I tasutust loeti maksetähtaja ületamisel esmalt vähenenuks/kustutatuks vastaval arvel olnud põhivõlgnevus ning seejärel viivised; - 22.01.2019 kokkuleppest tulenevalt loeti alates 06.02.2019 kõik laekuvad summad tasutuks esmalt viivisarve nr A0014725 katteks (1361,63 eurot), seejärel sissenõutavaks muutunud viiviste katteks vastavalt kokkuleppe tabelile ning viimases järjekorras põhivõlgnevuse arved varasemast alustades; - kostja I tasus hagejale ajavahemikus 30.07.2018 – 14.06.2019 kokku 329 867,79 eurot, sh viie põhiarve katteks 318 165,90 eurot ning viiviseid 11 701,89 eurot vastavalt esitatud konto väljavõttele; - lõppsummaks jäänud viivisenõude 1089,73 eurot (4358,91-3269,18) tasus kostja I kreeditarves märgitud kuupäeval ehk 18.09.2018.
6(9)
9.Poolte vaidlus taandub küsimusele, kas pooled alandasid 22.01.2019 kokkuleppega viivise määra 0,2%-lt 0,05%-ni tingimusel, et kokkuleppes märgitud võlg tasutakse 05.02.2019 või saavutasid pooled kokkuleppe viivise vähendamise osas ka edaspidiseks 0,05% määras kuni lepingu kohase täitmiseni.
10.Kostjate esile toodud poolte varasem praktika arvestada kostja I poolt tasutud summad esmalt põhivõlgnevuse katteks ja mitte nõuda viivist, asja lahendamisel tähendust ei oma. Maakohus tuvastas, et 22.01.2019 kokkuleppega loeti alates 06.02.2019 kõik laekuvad summad tasutuks esmalt viivisarve nr A0014725 katteks (1361,63 eurot), seejärel sissenõutavaks muutunud viiviste katteks vastavalt kokkuleppe tabelile ning viimases järjekorras põhivõlgnevuse arved varasemast alustades. Seega, isegi, kui selline praktika varem poolte vahel oli, siis 22.01.2019 kokkuleppega muutsid pooled seda praktikat.
11.Maakohus leidis, et kuigi viivisemäära alandamist ei vormistatud eraldi kirjalikult lepingu lisana (lepingu p 7.2), käitusid pooled selliselt, et lepingu punktis 4.4 märgitud viivisemäär 0,2% päevas muutus kokkuleppel neli korda väiksemaks. Nimetatud maakohtu põhjendust mõistab ringkonnakohus viisil, et pooled leppisid konkludentselt kokku viivisemäära vähendamises ka peale 22.01.2019 kokkuleppes märgitud võlgnevuse tasumise kuupäeva ehk 05.02.2019. Nimetatud maakohtu seisukoht ei ole põhjendatud, sest alates 06.02.2019 on hageja arvestanud viivist 0,2% määraga. Hageja viivisearvestusest (I kd, tl 21-33) nähtub, et viivist on maksmata arvetelt arvestatud seisuga 05.02.2019 määraga 0,05% päevas ja alates 06.02.2019 määraga 0,2% päevas.
12.Teisalt on maakohtu põhjendust poolte lepingu muutmisest võimalik hinnata kui lepingu tõlgendamisena VÕS § 29 lg 5 p 3 mõttes ehk lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist arvestades. Ka nimetatud juhul ei ole maakohtu seisukoht põhjendatud, sest nagu eelnevas punktis märgitud, on hageja alates 06.02.2019 arvestanud viivist 0,2% määraga ja kostja I ei ole viivise arvestamise määrale kuni kohtumenetluseni vastu vaielnud. Kostja I 13.06.2019 e-kirjast hagejale (I kd, tl 16-17) nähtub, et kostja I on kohtumenetluse eelselt vastu vaielnud hageja käsitlusele arvestada tasutud summad esmalt viivise ja seejärel põhivõla katteks.
13.Seega tuleb esmalt selgitada, kas on võimalik tuvastada lepingupoolte ühine tegelik tahe 22.01.2019 kokkuleppe sõlmimisel.
13.1.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt RKTKo nr 3-2-1-112-15, p 15).
13.2.Maakohus ei ole 22.01.2019 kokkuleppest vaidlusalust järeldust tehes hinnanud sõlmitud kokkulepet VÕS § 29 reeglite järgi.
7(9)
13.3.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et 22.01.2019 kokkuleppe tabeliosast ega selle all olevatest lausetest ei tulene, et pärast 05.02.2019 arvestatakse tasumata summadelt viivis 0,2% päevamäärast lähtudes. Hageja on selgitanud, et tema mõistis kokkulepet viisil, et kui kostja I ei tasu kokkulepitud summat hiljemalt 05.02.2019, siis kohaldatakse edasi müügilepingus sätestatud viivise määra. Hageja leiab, et tulenevalt kostja II käendusdokumendi allkirjastamisest, milles lepiti kokku viivise määras 0,2% päevas, pidid 22.01.2019 hageja ja kostja I vahelist kokkulepet niimoodi mõistma ka kostjad.
14.Esmalt tuleb vastata küsimusele, kas kostjaga II sõlmitud käenduslepingu kokkuleppe kinnitab hageja tõlgendust poolte tegelikku tahte osas 22.01.2019 hageja ja kostja I kokkuleppe sõlmimisel.
14.1.Maakohus tuvastas, et käenduslepingus leppisid hageja ja kostja II kokku järgmises: „Tasumise tähtaja pikendamisega seotud kulud ja eelkõige intressid arvutatakse nii, et need võrduksid 0,2% tasumisele kuuluvast summast päevas iga tasumistähtaega ületanud päeva eest või päeva eest, mille võrra sissenõudja pikendab tasumise tähtaega.“
14.2.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et see lepingu punkt ei räägi viivistest ja võib olla mõistetav ka selliselt, et 0,2% kohaldub pärast seda, kui käendajale endale tasumise nõue esitatakse. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Käendus on kostja II poolt antud täiendav tagatis, et kostja I oma lepingulised kohustused täidaks nagu maakohus põhjendatult leidis. Intressist räägitakse tavaliselt siis, kui kellelegi laenatakse raha. On loogiline, et käesoleval juhul ei olnud tegemist sellise olukorraga, vaid intress lepiti kokku viivisintressi mõttes juhuks, kui kostja I hilineb oma kohustuste täitmisega. Käenduslepingu sõnastus „tasumise tähtaja pikendamisega seotud kulud“ on kohmakas, kuid seda on võimalik mõista eeltoodud viisil. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (VÕS § 29 lg 2).
14.3.Seega on kostja tõendanud, et tema tahe 22.01.2019 kokkuleppe sõlmimisel oli kehtestada alates 06.02.2019 viivise määraks 0,2% päevas ja tulenevalt käenduslepingu kokkuleppest teadis kostja I 22.01.2019 kokkuleppe sõlmimise seda tähendust või pidi teadma. Asjaolu, et ka kostjad mõistsid lepingu tähendust samal viisil, kinnitab kaudselt see, et nad ei vaielnud vastu kohtueelselt hageja arvetele, millel kajastus viivise arvestus 0,2%-se määraga ja on tasunud viiviseid rohkem kui 0,05%-se määraga arvestades tulnuks tasuda.
14.4.Kostjad ei ole tõendanud, et poolte ühine tegelik tahe oli jätta ka pärast 05.02.2019 kuupäeva ja kostja I poolt võlgnevuse mittetasumist viivise määr samaks 22.01.2019 kokkuleppega, s.o 0,05%-le. Maakohus märkis õigesti, et hageja sai 22.01.2019 kokkuleppega nõusoleku arvestada alates 06.02.2019 esmalt viivist ja mitte põhivõlga tasutu katteks, samuti tagatise kostja II käenduse näol. Nimetatu ei tõenda poolte kokkulepet nende ühise tegeliku tahte kohta viivisemäära jäämisel alates 06.02.2019 0,05% suuruseks. Seega on põhjendatud apellandi seisukoht, et maakohus tõlgendas ebaõigesti VÕS § 13 lg-t 3 ja pooled ei pidanud sõlmima 22.01.2019 eraldi kokkulepet, et pärast 05.02.2019 muutub tasumata summadelt arvestatav viivis tagasi 0,2% määrale.
15.Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonkaebus põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostjate vastu solidaarselt ja määrab uue menetluskulude jaotuse.
8(9)
16.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostjate kanda solidaarselt (TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 3, § 171 lg 1).
17.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hageja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt RKTKo 3-2-1-142-15, p 22 ja 23).
18.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.