Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Narva linna (Narva Linna Arenduse ja Ökonoomika Ameti kaudu) hagi aktsiaseltsi Pärnu REV vastu leppetrahvi saamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 15. mai 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
aktsiaseltsi Pärnu REV apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
194 560 eurot 89 senti
Kohtuistungi toimumise aeg
13. oktoober 2020
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Narva linn (Narva Linna Arenduse ja Ökonoomika Ameti kaudu), esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Kostja (apellant): aktsiaselts Pärnu REV (registrikood 10248994), esindaja vandeadvokaat Klen Laus
1(24)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 15. mai 2020. a otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi 17 609 eurot ületavas ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ja jättis rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse (resolutsiooni 4), samuti tühistada otsus maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 17 609 eurot ületavas ulatuses rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
4.Jätta poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Narva linn (Narva Linna Arenduse ja Ökonoomika Ameti kaudu) (hageja, tellija) esitas 16. detsembril 2015 Viru Maakohtule hagi, milles palus 23. oktoobri 2016 ja
4.märtsi 2019 täpsustusi arvestades aktsiaseltsilt Pärnu REV (kostja) välja mõista leppetrahve kokku 434 753 eurot 89 senti, kahjuhüvitise 911 888 eurot 92 senti ja viivise kohtuotsusega välja mõistetud summadelt alates otsuse jõustumisest kuni täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 ettenähtud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 2(24)
Maakohus keeldus 11. veebruari 2020 määrusega hageja viivisenõude menetlusse võtmisest (XV kd, tl-d 115–116). Määrus on jõustunud.
1.1.Hagi põhjenduste kohaselt sõlmis hageja kostja ja E&G OÜ-ga (registrikood 10479050, äriregistrist kustutatud 24. jaanuaril 2020; E&G) hageja poolt välja kuulutatud riigihanke menetluse nr 138670 tulemusel 25. veebruaril 2013 töövõtulepingu nr 5.1.6/12/2013 (leping). Kostja ja E&G olid riigihanke menetluses töövõtjatena ühispakkujad (ühispakkujad). Lepingu objektiks oli Viktoria bastioni kindlustamine, restaureerimine ja konserveerimine, bastionide Viktoria ja Honor vahelise kurtiini ja selles asuva püssirohukeldri restaureerimine, välisvalgustustööde ja drenaažitööde teostamine, haljastus ning teede ja platside rajamine (objekt).
1.2.Tööde teostamise lõpptähtaeg oli 30. juulil 2014 (lepingu p 3.2.4). Töö oli jaotatud etappidesse. Muu hulgas oli püssirohukeldri ja kasemattide siseste restaureerimistööde tähtaeg 30. juuni 2014. Keskkonnaamet peatas nende tööde teostamise kasemattides elavate nahkhiirte rahu tagamiseks ajavahemikul alates 18. märtsist 2014 kuni 7. aprillini 2014. Alates 1. maist 2014 oli tööde tegemine lubatud üksnes piiratud mahus. Pooled leidsid, et kuivõrd objektiivsete asjaolude tõttu on eelpool toodud tööde teostamine takistatud, tuleb nende tööde tähtaega pikendada 30. augustini 2014. Muude tööde teostamiseks takistusi ei olnud.
1.3.Hageja esitas korduvalt ühispakkujatele nõude lõpetada tööd tähtaegselt. E&G esitas 4. augustil 2014 ja 29. augustil 2014 taotlused tööde tähtaja pikendamiseks. Hageja keeldus tähtaja pikendamisest, kuna tööde tellimine toimus riigihanke korras ja poolte vahel sõlmitud leping on hankeleping riigihangete seaduse mõttes, millele on kehtestatud muutmise piirangud. Hageja nõudis tööde lõpuni viimist. Hageja andis 4. septembril 2014 ühispakkujatele täiendava tähtaja lepingu rikkumise kõrvaldamiseks ja hoiatas leppetrahvi rakendamisest.
1.4.Hageja esitas 12. septembril 2014 ühispakkujatele teate leppetrahvi nõudmise kohta koos leppetrahvi arvestusega tööde teostamise tähtaja rikkumise eest. Ühtlasi esitas hageja tasaarvestuse avalduse, milles teostas leppetrahvinõude tasaarvestust teostatud tööde eest tasutava tasuga. Ühispakkujad leppetrahvi ega tasaarvestusavaldust ei vaidlustanud.
1.5.Hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014 lepingu olulise rikkumise tõttu. Ühispakkujad jätsid lepingus ettenähtud tööd kokkulepitud tähtajaks teostamata. Ühispakkujad lepingu ülesütlemist ei vaidlustanud. Kuivõrd tööd rahastati Eesti-Läti-Vene piiriülese koostööprogrammi raames, pidi hageja tööd lõpuni tegema, tellides need kolmandatelt isikutelt (asendustehing).
1.5.1.Kostja on kohustatud hüvitama tegemata jäänud tööde maksumuse ja asendustehingu maksumuse vahe. Hagejale tekkis asendustehingu sõlmimisest kahju 916 027 eurot 3 senti (266 226 eurot 55 senti + 631 586 eurot 88 senti + 18 213 eurot 60 senti). Poolte vahel sõlmitud lepingu hind oli 2 424 651 eurot 78 senti, kuid töövõtja tegi töid 1 482 478 euro 6 sendi ulatuses. Bastioni restaureerimistööde lõplikuks maksumuseks kujunes 3 175 808 eurot 69 senti. Tööde maksumuse suurenemise tingis ehitustööde ja 3(24)
materjalide hinna tõus ning teostamata tööde tellimine kolmandatelt isikutelt. Hageja sõlmis 27. aprillil 2015 RIITO Ehituse AS-ga (Riito) töövõtulepingud nr 5-1-6/24/2015 ning nr 5.1-6/25/2015. Samuti sõlmis hageja 15. mail 2015 OÜ-ga RTS Infraehitus (RTS) ja aktsiaseltsiga EHITUSFIRMA RAND JA TUULBERG (Rand ja Tuulberg) töövõtulepingu nr 5.1-6/35/2015 (kolmandad isikud). Uued töövõtjad pidid võtma arvesse ka esialgse töövõtja võimalikud vead tööde teostamisel ja nende kõrvaldamise vajaduse. Uuesti tellitud tööd ei sisalda kurtiini restaureerimist. Arvestades ühispakkujatele väljamakstud tasusid, olid projekti ja hageja eelarve vahendid ebapiisavad nende tööde tellimiseks.
1.5.2.Lepingu ülesütlemise tagajärjel tekkisid hagejale veel järgmised lisakulud: GECC Konsultatsioonid OÜ-lt tellitud ekspertiisi kulu 11 790 eurot; ehitusobjekti valvekulu 6382 eurot 92 senti; konserveerimistööde tellimise kulu 39 000 eurot (käibemaksuta) ekspositsiooni ladustamise kulu 607 eurot 50 senti (käibemaksuta) ning survekatsetuste kulu segude vastavuse kontrollimiseks 2015 eurot 62 senti (käibemaksuta). Nimetatud kulusid tuleb käsitleda lepingulise kahjuna.
1.6.Ühispakkujad jätsid lepingu ülesütlemisel tööd ja teostusdokumentatsiooni üle andmata. Hageja teatas 17. veebruaril 2015 pooltele leppetrahvi kohaldamisest.
1.7.Hageja esitas ühispakkujatele 7. juulil 2015 teostatud tööde lõppakti, millega fikseeriti tööde maht ja loetelu, kuid akt jäi kostja ning E&G poolt allkirjastamata.
Hageja esitas 18. augustil 2015 ühispakkujatele kahjunõude.
1.9.Lepingu p 11.4 alusel lepingu erakorralisel ülesütlemisel töövõtja poolse rikkumise tõttu tuleb töövõtjal tellija nõudmisel tasuda leppetrahvi 3% lepingu hinnast ning tellija nõudel hüvitada otsesed kahjud ulatuses, mida leppetrahv ei katnud. Poolte vahel sõlmitud lepingu ülesütlemise ja uue hankemenetluse korraldamise tõttu suurenes ehitustööde maksumus. Seetõttu on hagejal kostja vastu leppetrahvi nõue 72 359 eurot 55 senti (3% lepingu hinnast 2 424 651 eurot 78 senti). See summa arvestatakse lepingu p 11.3 kohaselt kahjuhüvitisest maha. Seega on hageja kahjuhüvitise suuruseks 911 888 eurot 92 senti.
1.10.Lepingu p 3.1 kohaselt lõpptähtaja ületamise korral tuleb töövõtjal tellija nõudmisel tasuda leppetrahvi 0,05% lepingu hinnast iga lõpptähtaega ületanud päeva eest. Hageja esitas viivise nõude ajavahemiku eest 31. augustist 2014 kuni 11. septembrini 2014 14 547 eurot ja teostas tasaarvestuse hageja poolt tasumisele kuuluvate summadega
12.septembri 2014 tasaarvestuse avalduse alusel. Hageja arvates lõppesid töövõtja kohustused seoses tööde teostamisega tellija poolt lõppakti kinnitamise päevast, s.o 7. juulist 2015. Arvestades lepingu hinda ja leppetrahvi määra (0,05% päevas), tuleb kostjal hagejale tasuda leppetrahvi (viiviseid) ajavahemiku eest alates 12. septembrist 2014 kuni 7. juulini 2015 (298 päeva) 361 274 eurot 34 senti.
1.11.Lepingu p 4.4.3 kohaselt pidi töövõtja lepingu p-s 9.1 sätestatud kohustuse (täitmistagatise esitamise kohustus) rikkumise tõttu tasuma tellija nõudel leppetrahvi 80 eurot iga viivitatud päeva eest. Leppetrahv ajavahemiku eest 6. septembrist 2014 kuni
11.septembrini 2014 480 eurot on kinni peetud hageja 12. septembri 2014. a tasaarvestuse avalduse alusel. Nõuetekohast garantiid ei esitatud. Hageja nõuab ajavahemiku eest 4(24)
12.septembrist 2014 kuni lepingu ülesütlemiseni 25. septembrini 2014 (14 päeva) leppetrahvi 1120 eurot.
1.12.Ühispakkujad on solidaarvõlgnikud. Harju Maakohus kuulutas 5. oktoobril 2015 välja E&G pankroti (tsiviilasi nr 2-15-9526). Hageja esitas pankrotimenetluses E&G vastu nõudeavalduse.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2.1.Hagiavaldus on puudustega ega vasta tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud nõuetele (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1). Hageja ei ole hagi aluseks olevaid väiteid tõendanud ega sisustanud (TsMS § 230 lg 1). Ebaselged on nii hagi ese kui hagi alus. Lisaks on hagi terviktekst ebakorrektne lisade viidete osas. Hageja esitas
15.detsembril 2017 ligi 800 dokumenti ilma, et hageja oleks põhjendanud ühegi esitatud dokumendi osas, millist asjas tähtsust omavat asjaolu iga esitatud dokument omab. Hageja ei ole vaatamata korduvalt esitatud hagi terviktekstidele menetluse kestel hagis esinenud sisulisi puudusi kõrvaldanud. Hageja on pidevalt esitanud oma menetlusdokumendid hilinenult. Kostja hinnangul tuleb hagi jätta läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2). Kostja ei olnud lepingu täitmisel nn aktiivseks pooleks, mistõttu ei ole kostjale teada kõik käesolevat vaidlust puudutavad asjaolud. Kostja ning E&G vahel oli sõlmitud koostöö kokkulepe, mille kohaselt oli vaidlusaluse hankega seotud küsimustes täitjaks E&G.
2.2.Hageja leppetrahvi (või viivise) nõuded on alusetud. Kostja ei nõustu hageja väitega, nagu oleks kostja lepingut rikkunud ja seda hageja poolt näidatud ulatuses. Kui kostja ka oleks lepingut rikkunud, siis ei ole lepptrahvi nõue tervikuna põhjendatud.
2.2.1.Isegi kui esineks hageja poolt väidetud rikkumine, siis hageja leppetrahvi nõue lepingu p 3.1 alusel ei saa olla suurem kui 16 972 eurot 56 senti (14 päeva × 0,05% × 2 424 651 eurot 78 senti). Leppetrahvi sai arvestada kuni lepingu lõppemise päevani, s.o
25.septembrini 2014. Samas on hageja juba esitanud E&G-le leppetrahvi nõude 14 547 eurot 96 senti ja selle tasaarvestanud kostja tasunõudega.
2.2.2.Samuti, kui esineks hageja poolt väidetud lepingu rikkumine, ei saa hageja leppetrahvi nõue lepingu p 4.4.3 alusel olla suurem kui 1120 eurot (14 päeva x 80 eurot).
2.2.3.Leppetrahvi nõudmise eeldused lepingu p 11.4 alusel ei ole täidetud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks määranud E&G-le 30-päevase tähtaja tööde lõpetamiseks.
2.2.4.Ühtlasi on kostja seisukohal, et hageja on minetanud leppetrahvi nõudeõiguse, kuna ta ei ole nõuet esitanud mõistliku aja jooksul. Hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014, kuid nõudis kostjalt leppetrahvi tasumist alles 22. detsembril 2014.
2.2.5.Kui kohus peaks leidma, et hagejal esineb alus leppetrahvi nõudmiseks, palub kostja alternatiivselt vähendada leppetrahvi 5000 euroni. Hageja kohaldas lepingu täitmise ajal E&G suhtes korduvalt erinevaid leppetrahve ja on selle arvelt rikastanud. Kuivõrd kostja oli üksnes formaalne ühispakkuja, siis oleks tema suhtes leppetrahvi kohaldamine ebaõiglane. Kostja on niigi kandnud märkimisväärseid kulusid seoses E&G poolt hagejale teostatud töödega. 5(24)
2.3.Hageja kahjunõue on alusetu. Kostjale jääb arusaamatuks nii hageja esitatud kahjunõude alus kui hagis toodud summade kujunemine – puuduvad arvutused ja kahju kandmist tõendavad dokumendid (lepingud, aktid, kuludokumendid). Hageja väidab, et tal on tekkinud kahju 916 027 eurot 3 senti, kuid hagi tervikteksti resolutsioonis nõuab 911 888 euro 92 sendi hüvitamist. Arusaamatuks jääb ka restaureerimistööde lõppmaksumuse 3 175 808 euro 69 sendi kujunemine. Arvutuskäiku, summade kandmist kinnitavaid tõendeid ega ka tõendeid summa seotusest lepingu täitmisega ei ole esitatud. Lisaks kahtlustab kostja, et hageja on esitanud hagis valeandmeid, esitades summad endale soodsamalt vastavalt koos käibemaksuga või ilma käibemaksuta.
2.3.1.Praegusel juhul on täitmata võlaõigusseadusest tulenevad kahju hüvitamise eeldused. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et talle on E&G tegevusest tekkinud kahju, kahju tekkimine oli E&G-le ettenähtav ning kahju suurus on põhjuslikus seoses E&G rikkumisega. Hageja ei ole põhistanud ka muude kahjunõude aluseks olevate väidetavate kulude kandmise vajadust ega selgitanud, mis alusel nõuab hageja kantud kulude hüvitamist kostjalt. Töövõtja ei pea kandma kulusid, mille hüvitamine töövõtja poolt ei ole hageja ja kostja vahel kokkulepitud või milline kohustus ei tulene seadusest.
2.3.2.Kostja ei nõustu, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingutega saavutati poolte vahel sõlmitud lepingu eesmärk ning et tegemist oli nn asendustehinguga võlaõigusseaduse mõistes. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et kolmandad isikud lõpetasid E&G poolt pooleli jäetud tööd. Kostja kahtlustele annab alust ka asjaolu, et ligikaudselt 50% lepinguga teostamata tööde lõpuleviimiseks sõlmis hageja kahe pakkujaga kolm lepingut, mille maksumus ületas märkimisväärselt lepingus kokkulepitud maksumust. Tööde vastuvõtmisel tööde sisu osas E&G-le pretensioone ei esitatud. Kui hageja tellis tehtud ja aktsepteeritud tööde ümbertegemise, ei saa hageja neid kulusid kostjalt nõuda. Isegi kui hageja oleks tõendanud, et uute lepingute näol oli tegemist E&G poolt pooleli jäetud tööde lõpuni tegemisega, ei ole hagejale kahju tekkinud. RTS-ga ning Rand ja Tuulbergiga sõlmitud lepingu p 6.1 kohaselt oli lepingu maksumus 886 323 eurot 84 sendi (lisandub käibemaks). Riitoga sõlmitud lepingu p 6.1 kohaselt oli lepingu maksumus 278 980 eurot (lisandub käibemaks). Seega tasus hageja lepingute alusel väidetavalt E&G-le, RTS-ile, Rand ja Tuulbergile ning Riitole kokku 2 341 078 eurot 46 senti (lisandub käibemaks). Hageja tasus tööde eest 83 573 eurot 32 senti vähem kui oli lepingus sätestatud esialgne lepingumaksumus (2 424 465 eurot 18 senti). Lisaks oli hagejal lepingu p 9.1 kohaselt first demand garantii 242 465 eurot 18 senti. Järelikult ei ole hagejale kahju tekkinud. Hageja on hoopis kostja ja E&G arvel rikastunud vähemalt 326 038 euro 50 sendi (ehitustööde eest vähem tasutud 83 573 eurot 32 senti + garantii 242 465 eurot 18 senti) ulatuses. Kui ka leiaks tuvastamist, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue, tuleb kahjuhüvitist vähendada põhjendatud leppetrahvide summa võrra (VÕS § 161 lg 2 ja lepingu p 11.4). Hageja on esitanud kostja vastu erinevaid leppetrahvi nõudeid kokku 434 753 eurot 89 senti. Samuti on kostja juba kohtumenetluse eel kohaldanud E&G suhtes leppetrahve vähemalt 15 667 euro 96 sendi ulatuses, mida tuleb samuti hageja kahjunõude lahendamisel arvesse võtta. 6(24)
2.4.Isegi kui hageja nõuded oleksid mingis ulatuses põhjendatud, on hageja jätnud kostjale tasumata olulise osa tehtud tööde eest. Hageja kinnitab hagiavalduses, et lepingus kokku lepitud hinnast 2 424 651 eurot 78 senti täitis E&G töid 1 482 478 euro 6 sendi ulatuses. Hageja on aga esitatud andmete kohaselt tasunud tehtud tööde eest E&G-le 1 175 774 eurot 62 senti. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes hageja esitatud andmetele, oli hageja lepingu ülesülemisel töövõtja ees põhivõlg 306 703 eurot 44 senti, millele lisanduvad viivised alates lepingu ülesütlemisest 25. septembrist 2014 kuni hagiavalduse esitamiseni 16. detsembrini 2013 seadusjärgses määras, s.o 30 386 eurot 33 senti. Kui hageja on ise eksinud summade kajastamisel ja 1 482 478 euro 6 sendi näol on tegemist käibemaksuga summaga, on E&G poolt on täidetud tööd 1 235 298 euro 38 sendi ulatuses ehk hagejal on töövõtja ees võlgnevus 59 623 eurot 76 senti. Kostja esitas hageja põhjendatud nõuete suhtes protsessuaalse tasaarvestusavalduse.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas hagi 15. mai 2020. a otsusega osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 194 560 eurot 89 senti. Sama otsusega jättis maakohus hageja vastuväite kohtu tegevuse peale, hageja taotluse repliigiks tähtaja andmiseks ja kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata. Maakohus jättis 13% menetluskuludest kostja kanda ning 87% menetluskuludest hageja kanda.
3.1.Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja tellijana ja ühispakkujad töövõtjatena töövõtulepingu, mille objektiks oli Viktoria bastioni kindlustamine, restaureerimine ja konserveerimine, bastionide Viktoria ja Honor vahelise kurtiini ja selles asuva püssirohukeldri restaureerimine, välisvalgustustööde ja drenaažitööde teostamine, haljastus ning teede ja platside rajamine.
3.2.Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014, tuginedes lepingu p-le 11.4 (tööde teostamisega viivitamine, tähtaegadest mitte kinnipidamine, suutmatus lepinguga võetud kohustusi täita). E&G tellijapoolset lepingu erakorralist ülesütlemist ei vaidlustanud. Vaidlust ei ole ka selles, et lepingust ülesütlemise ajaks oli töid teostatud 50% ulatuses.
3.3.Pooled vaidlevad selle üle, kas ühispakkujad rikkusid lepingust tulenevaid kohustusi, kas hageja rakendatud leppetrahvi nõuded (lepingu p-de 3.1, 9.1 ja 11.4 alusel) on põhjendatud ning kas hagejale on tekitatud E&G poolt ehitustööde poolelijätmisega kahju (hageja väitel 911 888 eurot 92 senti).
3.3.1.Vastavalt lepingu p-le 3.1 pidi töövõtja tehtud tööd tellijale üle andma hiljemalt
30.augustiks 2014. Kohtu ette toodud asjaoludest ilmneb töövõtja pidev mahajäämus tööde teostamise tähtaegadest. Kohus möönis, et hageja esitatud kirjalikest tõenditest ega selgitustest ei nähtu, kas ja millised juhised tellija andis, kuid ka kostja ei ole menetluses välja toonud, et oleksid ilmnenud tellijast tulenevad asjaolud, mis võisid mõjutada töövõtja tähtaegadest mittekinnipidamist. Maakohus nõustus hagejaga selles, et ühispakkujate poolt oli täitmata lepingu ülesütlemise päevaks oluline osa lepinguga ettenähtud tööde mahust ning tellijapoolne ülesütlemine oli seetõttu põhjendatud. Kohtu hinnangul oli töövõtjapoolne rikkumine oluline (VÕS § 647
7(24)
lg 1), millest tulenevalt ei saanud mõistlikult eeldada töö teostamist täiendava tähtaja jooksul või nende parandamist.
3.3.2.Hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvinõude lepingu p-de 3.1, 9.1 ja 11.4 alusel. Maakohus nõustus, et hageja on menetluses ise olnud segaduses, kas lepingu p-dest 3.1 ja 9.1 tulenevate nõuete puhul on tegemist viivise või leppetrahvi nõudega. Maakohtu hinnangul on tegemist leppetrahvi (VÕS §-d 159 jj), mitte viivise nõudega (rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest).
3.3.3.Maakohus jättis lepingu p-st 3.1 tuleneva hageja leppetrahvi nõude rahuldamata, leides, et lepingu täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppel ei ole kohustuse täitmist nõudval isikul õigust selle aja eest, mille võrra kohustuse täitmise tähtpäev edasi lükati, leppetrahvi nõuda. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista VÕS § 114 lg 2 kohaselt kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08). Praeguses asjas on hageja 25. septembri 2014. a ülesütlemise avalduses andnud töövõtjale täiendava tähtaja lepingu rikkumiste kõrvaldamiseks kuni 30. septembrini 2014. Seega pooled pikendasid kokkuleppel lepingu täitmise tähtaega. Järelikult saanuks hageja lepingu p 3.1 alusel leppetrahvi kostjalt nõuda alates pikendatud täitmise tähtaja möödumisest ehk alates 1. oktoobrist 2014. Kuivõrd hageja ütles ühepoolselt lepingu
25.septembril 2014 üles, ei ole kohtu hinnangul leppetrahvi rakendamine lepingu p 3.1 alusel võimalik.
3.3.4.Maakohus leidis, et hageja leppetrahvi nõue lepingu p 11.4 alusel 72 359 eurot 55 senti on põhjendatud. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu ei oleks täidetud leppetrahvi nõudmise eeldused, kuna hagejal on tõendamata 30-päevase tähtaja andmine E&G-le rikkumise kõrvaldamiseks. Leppetrahvi nõudmise eelduseks ei ole 30-päevase täiendava tähtaja andmine. See tähtaeg on rakendatav lepingu ülesütlemisel. Maakohtu hinnangul tuleb lepingu p 11.4 tõlgendada selliselt, et kui leping on erakorraliselt üles öeldud, tuleb töövõtjal tellija nõudel tasuda leppetrahvi 3% lepingu hinnast. Praeguses asjas öeldi töövõtuleping üles töövõtja rikkumise tõttu ning töövõtjapoolne rikkumine on kohtu hinnangul tõendatud. Lepingu hind oli 2 424 651 eurot 78 senti ning 3% sellest on 72 359 eurot 55 senti.
3.3.5.Maakohtu arvates on hageja leppetrahvi nõue lepingu p 4.4.3 alusel põhjendatud. Hageja väitel ei esitanud ühispakkujad nõuetekohast garantiid. Seda ei ole esitatud ka käesoleva asja materjalide juurde. Kostja vaidleb küll leppetrahvi nõudele vastu, kuid ka tema ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nõuetekohane garantii oleks esitatud. Kuivõrd hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014, on leppetrahvi suuruseks 1120 eurot (14 päeva x 80 eurot).
3.3.6.Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu oleks hageja minetanud leppetrahvi nõudeõiguse. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on hageja lepingu p-st 9.1 tulenevast leppetrahvi nõudest teatanud juba 11. juuni 2014. a pöördumises nr 4.1-2/2062, samuti 25. juuli 2014. a kirjas nr 4.1-2/2561, lepingu p-st 3.1 tuleneva leppetrahvi nõudest
4.septembri 2014. a kirjas nr 4.1-2/8647-2, lepingu p-dest 3.1, 9.1 ja 9.3 tuleneva 8(24)
leppetrahvi rakendamisest 12. septembri 2014. a kirjas nr 4.1-2/3068 ning 22. detsembril 2014. a nõudekirjas nr 4.1-2/4322. Arvestades hageja pidevaid nõudmisi ja etteheiteid tööde teostamise tähtaegade, garantii puudumise ja dokumentatsiooni puudulikkuse osas ning korduvaid viiteid leppetrahvi tasumise kohustusele ja rakendamisele enne töövõtulepingu ühepoolset ülesütlemist, ei saanud kohtu hinnangul tekkida E&G-l muljet ega õigustatud ootust, et hageja töövõtulepingus sätestatud leppetrahvi rakendamise õigust ei kasuta. Isegi kui nõustuda, et hageja on esmakordselt leppetrahvi nõude esitanud 22. detsembril 2014, ei ole kolmekuuline vahe (nõude kolmeaastase aegumistähtaja puhul) lepingu ülesütlemisest leppetrahvi nõude esitamiseni ebamõistlikult pikk, mille tõttu minetaks hageja leppetrahvi nõude.
3.3.7.Kostja on taotlenud leppetrahvi vähendamist 5000 euroni. Maakohtu hinnangul taotluse esmakordne esitamine tsiviilasja lõppstaadiumis pärast nelja-aastast menetlust ei ole korrektne. Kostja ei ole põhistanud, mis takistas tal leppetrahvi vähendamise taotlust varem esitada. Isegi kui kostjal oli taotluse hilinenult esitamiseks mõjuv põhjus, ei pidanud kohus põhjendatuks leppetrahvi vähendada ainuüksi põhjendusel, et hageja on lepingu kehtivuse ajal E&G-lt lepptrahvi nõudnud ning leppetrahvi nõudmine kostjalt, kes reaalselt ehitustöid ei teinud, on ebaõiglane.
3.3.8.Hageja on esitanud kostja vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Maakohus nõustus kostja etteheitega, et hageja ei ole menetluses olnud järjepidev kahjunõude arvestamisel. Maakohus võttis lahendi tegemisel aluseks viimases hagiavalduses (XV kd, tl-d 83–95) esitatu. Kohtu hinnangul on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud osaliselt.
3.3.9.Maakohus leidis, et kostja (koos E&G-ga) rikkus lepinguga võetud kohustusi, mistõttu ütles tellija lepingu põhjendatult üles. Kostja vastutus on tõendatud. Arvestades, et tööde teostamise lõpptähtajaks on teostatud vaid ligikaudselt 50% lepinguga ettenähtud töödest, oli kohtu hinnangul rikkumine oluline ning täiendava tähtaja andmisel rikkumise kõrvaldamiseks tellija poolt polnuks ilmselt tulemuslik. Kahju ettenähtavuse osas leidis maakohus, et ühispakkujad kui majandus- või kutselal tegutsevad isikud nägid ja pidid ette nägema ning arvestama, et lepingurikkumise korral võib tekkida kahju ning tellijal on õigus nõuda leppetrahvi või kahju hüvitamist.
3.3.10.Pooled vaidlevad selle üle, kas uue riigihanke menetluse raames hageja ja kolmandate isikutega sõlmitud töövõtulepingute alusel teostatud tööd olid asendustehinguks. Maakohus leidis, et eelpool viidatud lepingud ja nende alusel teostatud tööd on käsitletavad asendustehinguna VÕS § 135 lg 1 mõttes ning hagejal on õigus nõuda hinnavahe hüvitamist. Igale mõistlikule isikule on arusaadav, et poolte vahel sõlmitud lepinguga selle eesmärke ei saavutatud ning lepingu ülesütlemise tõttu oli hageja sunnitud tellima ülesütlemise hetkeks teostamata jäetud tööde lõpetamise kolmandatelt isikutelt. Arvestada tuli mh asjaoluga, et riigihanke menetlus "Viktoria bastioni ja sellega seonduvad ehitustööd", mille alusel leping sõlmiti, oli üks osa Piiriülese projekti "Unikaalse piiriülese Narva-Ivangorodi kindluse ansambli kui ühtse kultuuri- ja turismiobjekti arendamine" piiriülesest projektist. 9(24)
Hageja tellis teostamata tööd 2015. a-l uue riigihanke menetluse nr 160100 raames. Hange oli jaotatud neljaks osaks. Asjaolu, et hageja sõlmis tööde lõpuni viimiseks ühe hanke raames kahe pakkujaga kolm lepingut, ei kinnita seda, et (asendus)tehing oleks tehtud ebamõistlikult ning arvestamata oleksid jäänud esialgse lepingu tingimused. Maakohus nõustus hagejaga, et tegemist oli asendustehinguga, kuna uue hanke tehnilise kirjelduse p-s 1.5 on määratud, et tegemist on asendustehinguga, mis on suunatud ühispakkujate poolt tegemata jäetud töö lõpuni viimiseks. Kohus möönis, et hange hõlmas ka tööde lõpuni tegemise kõrval teatud mittevastavuste kõrvaldamist, kuid ei nõustunud kostjaga selles, et puuduste kõrvaldamine välistaks tehingu käsitlemise asendustehinguna. Kui ühispakkujad oleksid täitnud lepingut nõuetekohaselt, puudunuks hagejal ilmselgelt vajadus kordushankeks ja lepingute sõlmimiseks teiste äriühingutega (conditio sine qua non põhimõte). Uue riigihanke raames sõlmitud lepingute ja tööde teostamise eesmärk oli ilmselgelt tulemuse saavutamine, mis jäi poolte vahel sõlmitud lepinguga saavutamata. Puudused ühispakkujate töös tuvastas GECC teostatud ekspertiis. Maakohtu hinnangul olnuks ebamõistlik nende kõrvaldamiseks korraldada uut (eraldi) hanget või nõuda tulemusteta puuduste kõrvaldamist ühispakkujatelt. Poolte vahel sõlmitud lepingus sätestatud töödest teostas töövõtja ligikaudselt 50%, st 1 235 398 euro 38 sendi (käibemaksuta, koos käibemaksuga 1 482 478 eurot 6 senti) ulatuses. Hageja ja Riito vahel sõlmitud lepingu nr 5.1-6/24/2015 hind oli 291 950 eurot (käibemaksuta) ning lepingu nr 5.1-6/25/2015 hind oli 278 980 eurot (käibemaksuta), s.o kokku 570 980 eurot (käibemaksuta, koos käibemaksuga 685 116 eurot). Hageja on tasunud Riitole 685 116 eurot. Hageja ja RTS-i ning Rand ja Tuulbergi vahel sõlmitud lepingu hind oli 886 323 eurot 84 eurot (käibemaksuta, koos käibemaksuga 1 063 588 eurot 61 senti). Hageja on tasunud RTS-ile 1 053 413 eurot 91 senti. Seega on asendustehingu hind 1 457 303 eurot 84 senti (käibemaksuta). Asendustehingu ja ühispakkujatega kokku lepitud tööde hinna vahe on 1 189 253 eurot 40 senti (käibemaksuta) (2 424 651 eurot 78 senti - 1 235 398 eurot 38 senti). Seega on hagejale asendustehingu sõlmimisest tekkinud kahju 268 050 eurot 44 senti (käibemaksuta) (1 457 303 eurot 84 senti - 1 189 253 eurot 40 senti).
3.3.11.Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded hüvitise saamiseks GECC poolt teostatud ekspertiisi ja sellega kaasnenud sõidukulu eest (11 790 eurot), seoses objekti valve ning piirdeaedade rentimisega (6382 eurot 92 senti), seoses konserveerimistööde teostamisega (46 800 eurot), ekspositsiooni ladustamisega (729 eurot) ning seoses survekatsetustega segude vastavuse kontrollimiseks (2519 eurot 52 senti).
3.3.12.Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja kahjuhüvitise nõue on põhjendatud osaliselt, s.o 268 050 euro 44 sendi ulatuses. Ülejäänud osas on hageja nõue tõendamata.
3.4.Kuivõrd lepingu p 11.4 ja VÕS § 161 lg 2 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvestada leppetrahv 73 489 eurot 55 senti, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 194 560 eurot 89 senti (268 050 eurot 44 senti - 73 489 eurot 55 senti).
3.5.Maakohus jättis rahuldamata kostja tasaarvestuse avalduse. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu oleks hageja jätnud töövõtjale tasumata 306 703 eurot 44 senti (lisanduvad seadusjärgsed viivised 30 386 eurot 33 senti). Kostja 10(24)
arvestus on väär. Hageja on maksnud E&G-le kokku 1 410 929 eurot 55 senti. Seega on tasumata 71 548 eurot 51 senti. Maakohus siiski hageja tasaarvestuse avaldusega ei nõustunud, leides, et täitmata on VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud eeldused. Tuginedes VÕS § 200 lg-le 4, jättis maakohus kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata.
3.6.Kostja väited selle kohta, et hagejal oli lepingu p 9.1 kohaselt first demand garantii 242 465 eurot 18 senti on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on hoopis garantii esitamist E&G-lt korduvalt nõudnud ning selle esitamisega viivitamise tõttu rakendanud leppetrahvi lepingu p-de 4.4.2 ja 9.1 alusel kuni lepingu ülesütlemiseni. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kehtiva garantii esitamise korral nõuaks tellija jätkuvalt selle esitamist ja leppetrahvi.
3.7.Maakohus jättis rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevuse peale. TsMS § 333 lg-st 2 tuleneb, et kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Ekspertiisi määramise taotluse osas jäi maakohus 20. jaanuari 2020. a kirjas toodud seisukoha juurde ega pidanud seda vajalikuks korrata. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse anda pooltele võimalus repliigiks. Pooled on menetluses olnud nõus kirjaliku menetlusega. Kui hageja soovis jätkuvalt asja suulist lahendamist (sh võimalust repliigiks), tulnuks sellest kohtule teatada.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas 17. juunil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 194 560 eurot 89 senti ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta tervikuna hageja kanda.
4.1.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 135 lg-t 1 ning jõudnud valele järeldusele, et hageja on sõlminud asendustehingu ja selle tulemusena kandnud kahju. Hageja ei ole tõendanud, et 2015. aastal sõlmitud kolme lepingu näol on tegemist pooltevahelise lepingu asendustehinguga. Seda ilmestavad järgmised asjaolud.
4.1.1.Hageja ei sõlminud E&G poolt pooleli jäetud lepingust tulenevate kohustuste lõpuni täitmiseks lepingut mõistliku aja jooksul. Hageja korraldas uue hanke alles 2015. a kevadel.
4.1.2.Hageja ei sõlminud kolmandate isikutega lepingut poolte vahel sõlmitud lepinguga samadel tingimustel ega pooleli jäänud tööde lõpuni teostamiseks. Tegemist oli uue sisulise tööga, mida kinnitab ka asjaolu, et üle 50% täidetud lepingu tööde lõpuleviimiseks sõlmis hageja väidetavalt kahe pakkujaga kolm lepingut, mille maksumus ületas hageja väitel märkimisväärselt lepingus kokkulepitud esialgset maksumust. Tegemist ei ole mõistlikul viisil sõlmitud tehinguga VÕS § 135 lg 1 mõistes.
4.1.3.Hageja tellis kolmandatelt isikutelt ka lepinguga tehtud töödes esinenud väidetavate puuduste kõrvaldamise ja tööde ümbertegemise. Olukorras, kus hageja oli lepingu alusel tehtud tööd vastu võtnud, tööde osas ei olnud kostjale ega E&G-le 11(24)
pretensioone esitatud ega töö ümbertegemist nõutud, on hageja minetanud õiguse tugineda E&G töös esinenud väidetavatele puudustele ning hageja ei saa nõuda kolmandate isikutega sõlmitud lepingutes kokkulepitud E&G tööde ümbertegemise maksumuse hüvitamist kostjalt.
4.1.4.Hageja on jätnud kolmandate isikutega sõlmitud lepingute sisu, mahtu ja täitmist puudutavad tõendid teadlikult kohtule esitamata, kuna nendest nähtub, et hageja tellitud tööd ei sisalda üksnes lepingu alusel pooleli jäänud tööde lõpuni tegemist, vaid ka E&G poolt juba tehtud ja hageja poolt vastuvõetud tööde ümbertegemist.
4.1.5.Hageja tellis kolmandatelt isikutelt ka lisatööde tegemise. E&G ning hageja vahel olid lepingu täitmisel erimeelsused mh selle osas, kas osad hageja tellitud tööd kuuluvad lepingu põhitööde või täiendavalt tasustamisele kuuluvate lisatööde hulka ja kas pooled peaksid lepinguobjekti mittevastavuse tõttu projektdokumentatsioonile leppima osade tööde osas kokku täiendavas töö maksumuses. Kostjale arusaadavalt on hageja kolmandate isikutega sõlmitud lepingutes lugenud vaidlusalused tööd põhitööde hulka, mistõttu ei saa nimetatud lepinguid käsitleda võrreldavate asendustehingutena.
4.1.6.Vale on ka maakohtu järeldus, et dokumentidest nähtub asendustehingu iseloom (otsuse p 43). Tsiviilasjas ei ole hageja esitanud tõendina täitedokumentatsiooni ega muid materjale, millest nähtuks, mis töid kolmandad isikud teostasid – samas on tegemist hageja tõendamiskoormisega ja ka asjaoluga, mille tõendamist kostja hagejalt selgesõnaliselt nõudis, ja millele ka kohus hageja tähelepanu juhtis.
4.2.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2, rahuldades lepingu p-de 4.4.3 ja p 11.4 alusel esitatud leppetrahvi nõuded. Leppetrahvi nõude eeldused on täitmata, kuna ei esitanud kõnealust nõuet mõistliku aja jooksul. Hageja ütles lepingu üles
25.septembri 2014. a avaldusega, kuid nõudis kostjalt leppetrahvi tasumist alles
22.detsembri 2014. a nõudekirjaga.
4.3.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 162 lg-t 2, jättes rahuldamata kostja taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Maakohtu järeldus, nagu oleks kostja esitanud taotluse alles menetluse lõppstaadiumis, ei vasta tõele. Isegi kui kostja oleks esitanud taotluse leppetrahvi vähendamiseks alles menetluse lõppstaadiumis, ei saa see olla aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks. Maakohus on jätnud ebaõigesti leppetrahvid vähendamata.
4.4.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 197 lg-t 1, jättes kostja protsessuaalse tasaarvelduse avalduse rahuldamata. Kuigi pooltel ei olnud sisulist vaidlust E&G teostatud ja akti alusel vastu võetud tööde maksumuse (1 482 478 eurot 6 senti) ega ka hageja poolt E&G-le välja makstud summade osas (1 410 929 eurot 55 senti) ning oli üheselt selge, et lepingu ülesütlemisel jäi hageja E&G-le võlgu 71 548 eurot 51 senti, siis maakohus on jätnud oma otsuse sisuliselt põhjendamata ja vastuolus VÕS § 197 lg-ga 1 kostja tasaarvelduse avalduse rahuldamata (otsuse p 49).
4.5.Maakohtu seisukoht, et hageja on sõlminud asendustehingud ning kostja peab hüvitama hagejale ka nendevahelise lepingu alusel tehtud ja hageja poolt vastu võetud töödes esinenud väidetavate puuduste kõrvaldamise ja tööde ümbertegemise kulud, on üllatuslik. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 351 lg-te 1-2 ja § 436 nõudeid.
12(24)
Maakohus on juhtinud mh 11. veebruari 2019. a istungil hageja tähelepanu sellele, et hagi on ebaselge ja hagejal tuleb esitada uus hagi terviktekst, kust nähtub selgelt hageja nõue, nõude alus ja viited nõude aluseks olevatele tõenditele. Samuti selgitas kohus, et tagastab hagejale tõendid, millele hageja ei ole oma menetlusdokumentides selgelt viidanud. Hageja ei kõrvaldanud hagi terviktekstis esinenud puuduseid (sh olid jätkuvalt tõendamata hagi ese ja hagi alus). Hagi terviktekst oli ebakorrektne ka lisade osas. Hageja ei üritanudki siduda oma väiteid 15. detsembril 2017 ja 16. detsembril 2017 maakohtule esitatud ligikaudu 800 dokumendiga. Hageja ei esitanud hagi terviktekstis ega ka kohtu 20. jaanuari 2020. a kirja järgselt mingeid tõendeid kahju hüvitamise eelduste tõendamiseks. Maakohus leidis otsuses üllatuslikult, et hageja nõue on piisavalt tõendatud.
4.6.Maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohtu otsus ei ole järgitav ja jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes on kohus leidnud, et hageja kahjunõue on põhjendatud. Kohus on üksnes formaalselt märkinud, et ei nõustu, et puuduste kõrvaldamine välistaks tehingu käsitlemise asendustehinguna (otsuse p 43).
4.6.1.Kohtu hinnangul on hageja lepingu üles öelnud VÕS § 655 alusel (otsuse p 33). Eeltoodust tulenevalt öeldi leping üles hageja otsusel ja mitte õiguskaitsevahendina E&G rikkumise tõttu (VÕS § 188 alusel). Seega ei saa hageja nõuda asendustehinguna kulude hüvitamist ega ka lepingu p 11.4 järgi leppetrahvi. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta vaatamata eeltoodule hageja väidetavast asendustehingust tuleneva kahju hüvitamise ja leppetrahvi nõude rahuldas.
4.6.2.Hageja esitas detsembris 2015 kohtule 800 dokumenti ilma igasuguse sisulise selgituseta. Maakohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et on jätnud asjasse puutumatud dokumendid hagejale tagastamata. Otsusest ei nähtu ja kohus ei ole ka põhjendanud, kas ja mis ulatuses on kohus otsuse tegemisel hagejale tagastamata dokumentidele tuginenud. Selline käitumine ei saa olla kooskõlas ausa kohtupidamise põhimõtetega ning tegemist on maakohtu poolse olulise menetlusnormide rikkumisega.
4.7.Maakohus on lepingu p 3.1 alusel esitatud hageja leppetrahvi nõude osas leidnud, et see on alusetu, kuna hageja on andnud töövõtjale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks (otsuse p 36). Samas on kohus lepingu p 11.4 leppetrahvi nõude lahendamisel leidnud, et hageja ei pea lepingu ülesütlemisel ja lepingu p 11.4 alusel leppetrahvi nõude esitamisel 30-päevast etteteatamistähtaega järgima (otsuse p 37). Jääb arusaamatuks, kuidas saab kohus samaaegselt lugeda hageja poolt töövõtjale täiendava tähtaja määranuks ja samas lugenud 30-päevast etteteatamistähtaega asjasse puutumatuks. Maakohtu otsus on selles osas vastuoluline. Maakohus on otsuses sedastanud, et hageja tellis kolmandatelt isikutelt lisaks lepingu alusel pooleli jäänud tööde lõpuni teostamisele ka muid töid. Samas on kohus leidnud, et eelpool toodud isikutega sõlmitud lepingud on asendustehingud. Asendustehing oma olemuselt saab sisaldada üksnes pooleli jäänud töö lõpuni tegemist ja ei saa hõlmata väidetavate puuduste (millised tööd on lepingu alusel vastu võetud ja mille osas pretensioone ei esitatud) kõrvaldamist. Maakohus on teadlikult teinud vastuolulise ja ebaõige lahendi.
4.8.Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1). Kostja ei nõustu maakohtu tõlgendusega lepingu p 11.4 13(24)
kohta. Kostja arvates on lepingus üheselt sätestatud, et lepingu võib üles öelda kas võlaõigusseaduses sätestatud juhtudel või töövõtja poolt lepingujärgse kohustuse rikkumisel ja kui rikkumist ei kõrvaldata tellija määratud 30-päevase tähtaja jooksul. Leppetrahvi nõude esitamise eelduseks on töövõtja poolne lepingu rikkumine ehk leping peab olema üles öeldud selliselt, et töövõtjale tuleb enne ülesütlemist määrata 30-päevane tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Selline tõlgendus on loogiline ja vastab poolte tegelikule tahtele. Hageja on 4. septembri 2014. a kirja p-s 7 andnud töövõtjale 30-päevase täiendava tähtaja ja, et selle edutul möödumisel taganeb hageja lepingust töövõtja olulise rikkumise tõttu ning nõuab leppetrahvi tasumist 3% lepingu hinnast. Järelikult on leppetrahvi nõudmise eeldused täitmata, kuna hageja ütles lepingu üles enne hageja enda poolt määratud 30-päevase täiendava tähtaja möödumist.
4.9.Maakohus on kahjunõude rahuldamisel ebaõigesti arvutanud kahjunõude suuruse. Maakohus on ebaõigesti liitnud kokku väidetavate asendustehingute maksumuse ning leidnud, et kogusumma oli 1 457 303 eurot 84 senti (otsuse p 43), kuigi tegelikult peaks summa olema 1 457 253 eurot 84 senti. Vaidlust ei saa olla selles, et hageja jäi lepingu ülesütlemisel E&G-le võlgu 71 548 eurot 51 senti (samale järeldusele jõudis ka maakohus otsuse p-s 49). Samas, kahjuhüvitise nõude lahendamisel ei võtnud maakohus aluseks hageja poolt E&G-le välja makstud 1 175 774 eurot 62 senti, vaid akteeritud summa 1 235 398 eurot 38 senti ning selle tulemusena jõudis ebaõigele järeldusele, et hagejale on tekkinud kahju 268 050 eurot 44 senti (otsuse p 43). Hageja kahjuks saab olla üksnes lepingute alusel töövõtjatele reaalselt välja makstud, mitte arvestuslikud summad. Seega ei saaks hageja kahju ka kõikide hageja väidete õigsuse ja tõendatuse korral (mis aga ei ole õiged ja tõendatud) olla suurem kui 208 376 eurot 68 senti.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
5.1.Hageja leiab jätkuvalt, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingud olid suunatud kostjaga sõlmitud lepingus ettenähtud eesmärgi saavutamiseks, st tegemist oli asendustehinguga.
5.1.1.Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide, et asendustehinguid ei tehtud mõistliku aja jooksul. Hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014. Talvel on ehitustööde teostamine võimatu. Kuivõrd ühispakkujad ei täitnud täitedokumentatsiooni üleandmise kohustust, oli hageja sunnitud teostatud tööde mahu kindlaks määramiseks tellima ehitusekspertiisi. Enne ekspertiisi tegemist ei olnud võimalik töödega jätkata, kuna oli ebaselge, millised tööd on tehtud ja millised tegemata. Kostja keeldus koostööst hagejaga, mistõttu sai hageja esitada tööde-vastuvõtmise akti kostjale alles 7. juulil 2015. Lisaks on hageja avalik-õiguslik juriidiline isik, mis tähendab, et võib tellida ehitustööd üksnes riigihanke menetluses, millele on ette nähtud teatud toimingute tegemine. Hageja arvates sõlmiti asenduslepingud VÕS § 135 lg-s 1 ettenähtud tähtaega järgides.
5.1.2.Asenduslepingud sõlmiti riigihanke tulemusena, mis eeldab, et lepingute hind on turuhind, mis oli tuvastatud (määratud kindlaks) avalikus menetluses. Hageja hinnangul ei oma määravat tähendust see, et asendustehingu hind on kallim, kui seda oli asendatava tehingu hind. 14(24)
5.1.3.Väär on kostja arvamus, et hageja on tellinud asenduslepingutega kostja tööde ümbertegemise ja parandamise. See tuleneb nii asenduslepingute tekstist kui ka riigihanke menetluse alusdokumentidest. Samuti asjaolust, et bastioni restaureerimine oli algatatud ehitusloa alusel, mis kehtis kogu bastioni restaureerimise ajal ja kasutusluba restaureeritud bastioni suhtes saadi pärast tööde lõpetamist kolmandate isikute poolt.
5.2.Leppetrahvi nõude põhiliseks eelduseks on lepingu tingimuste rikkumine. Kostja ei ole esitanud väidet, et ta ei ole lepingut rikkunud. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli selge, et kostja ei ole võimeline teostama töid tähtaegselt. Kostja ei ole lepingu ülesütlemisele vastu vaielnud ega sellele, et GECC poolt teostatud ekspertiis tuvastas hulgaliselt puudusi apellandi tehtud töödes. Järelikult rikkus kostja kohustust teostada tööd tähtaegselt ja lepingus nõutava kvaliteediga, mistõttu on leppetrahvi nõue seaduslik.
5.3.Hageja esitas leppetrahvi nõude mõistliku tähtaja jooksul (25. juulil 2014 ja
4.septembril 2014). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et etteteatamine leppetrahvi kohaldamisest (sõltumata sellest, et leppetrahvi saamiseks õigustatud pool ei esita täpselt arvestatud summasid) on piisav, et lugeda leppetrahvi nõue esitatuks tähtaegselt. Isegi kui nõustuda, et leppetrahvi nõue esitati alles 22. detsembril 2014, siis alates töölepingu ülesütlemise päevast kuni leppetrahvi nõude esitamise päevani oli möödunud vähem kui kolm kuud. Arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse.
5.4.Hageja arvates ei saa 6. septembri 2017. a kohtuistungil esitatud kostja arvamust, et kui esitatakse üheaegselt leppetrahvi nõue ja kahjunõue, siis kahjunõuet tuleb vähendada leppetrahvi võrra, käsitleda leppetrahvi vähendamise taotlusena. Kostja esitas 3. juuli 2019 taotluse leppetrahvi vähendamiseks 5000 euroni, kuid ei toonud välja VÕS § 162 lg-s 1 ettenähtud põhjuseid leppetrahvi vähendamiseks. Kohus vähendas leppetrahvi mõistliku suuruseni. Hageja on korduvalt selgitanud, et rikkumine oli oluline.
5.5.Hageja nõustub maakohtu seisukohtadega kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata jätmise kohta. Tasaarvestuse avalduse esitamine kohtumenetluse kestel ei vabasta nõude esitanud menetluspoolt oma nõuete tõendamiseks vajalike tõendite esitamisest. Seetõttu ei saa hageja ka vastuväiteid esitada. Hageja rõhutab, et lepingu p 6.6. kohaselt enne lõppmakse teostamiseks vajalike toimingute sooritamist võib hageja 8% lepingu hinnast kinni pidada.
5.6.Kostja ei ole esitanud ühtegi tõsist argumenti, mis võimaldab nõustuda tema arvamusega, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg-te 1, 2 ja 4 nõudeid. Üksnes kostja mittenõustumine kohtu järeldustega ei tähenda, et maakohtu otsus oli tehtud menetlusnorme rikkudes.
5.7.Kostja heidab maakohtule ette, et kohus ei tuvastanud, et leping öeldi üles VÕS § 655 lg 2 alusel ja seetõttu ei ole täidetud VÕS § 135 lg-s 1 sätestatud eeldus asendustehingu sõlmimiseks. Hageja on lepingu ülesütlemise avalduses selgelt määratlenud, et lepingu ülesütlemine kohaldatakse õiguskaitsevahendina. See välistab igasuguse kostja nõude hageja vastu, isegi kui osa töödest jääks tasustamata. Kostja arvates
15(24)
VÕS § 135 lg 1 ei kehtesta ka otseselt, et asendustehingu tekkimiseks on vältimatult vajalik, et asendatav leping oleks üles öeldud õiguskaitsevahenina. Hagejale jääb ebaselgeks kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud kostja poolset lepingu rikkumist. Otsuses on piisaval määral kirjeldatud kohtu arvamust lepingu rikkumise kohta, viidetega tõenditele. Professionaalse ehitaja puhul on tõendamiskoormis ehitaja poolel ja ehitaja peab tõendama, et tööd on teostatud täies mahus ja vastava kvaliteediga. Kostja vastavasisulisi tõendeid ei esitanud.
5.8.Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleks maakohus kahju suuruse arvestanud ebaõigesti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi 17 609 eurot ületavas ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ja jättis rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse (resolutsiooni 4), samuti tuleb otsus tühistada maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi 17 609 eurot ületavas ulatuses rahuldamata ning jaotab menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon kontrollitavas osas muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt otsuse põhjendusi
(TsMS § 657 lg 1 p 2 ). Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja leppetrahvinõuded ja kahjunõude osaliselt rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellatsioonimenetluse eset (I), seejärel vaidlusaluse õigussuhte kvalifitseerimist (II), hageja nõudeid (III) ja kostja vastunõuet (IV). Lõpuks teeb ringkonnakohus vajalikud menetluslikud otsustused (V). I.
7.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on poolte nõuded osaliselt. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 194 560 eurot 89 senti, muus osas jättis kohus hagi rahuldamata. Kostja poolt protsessuaalseks tasaarvestuseks kasutatud nõuet ei ole maakohus tunnustanud, märkides otsuse resolutsioonis, et kostja tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
8.Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja kahju hüvitamise nõue maakohtu poolt põhjendatuks loetud asendustehingu hinna vahe osas 268 050 eurot 44 senti, samuti maakohtu poolt põhjendatuks loetud leppetrahvinõuete 72 369 eurot 55 senti (lepingu p 11.4 alusel) ja 1120 eurot (lepingu p-de 4.4.3 ja 9.1 alusel) osas, mille maakohus viidatud hüvitise summast (268 050 eurot 44 senti) lepingu p 11.4 ja VÕS § 161 g 2 alusel maha 16(24)
arvestas. Muud hageja nõuded ei ole enam vaidluse all. Samuti on apellatsioonimenetluses vaidluse all kostja protsessuaalseks tasaarvestuseks kasutatav vastunõue. II.
9.Maakohus on otsuse p-s 33 iseenesest õigesti märkinud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. See seisukoht on korduvalt leidnud kinnitust ka Riigikohtu praktikas. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Seega on pooltel töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised.
10.Samas jääb maakohtu otsuse põhjendustest kokkuvõttes ebaselgeks, kas praegusel juhul on hageja kohtu hinnangul lepingu üles öelnud või ta on sellest ühispakkujate olulise lepingurikkumise tõttu taganenud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et ühispakkujad rikkusid oluliselt hagejaga sõlmitud lepingut (VÕS § 116 lg 1), jättes tööd kokkulepitud tähtajaks (30. augustiks 2014) olulises osas lõpetamata ja tellijale üle andmata. Ühispakkujad ei lõpetanud töid ka selleks hageja poolt antud täiendava tähtaja jooksul (VÕS § 114 lg 1). Lepinguesemeks olnud tööde lõpetamata jätmine ühispakkujate poolt (kui asjaolu) ei ole olnud asjas ka vaidluse all.
11.Eelmärgitut arvestades tuleb hageja 25. septembri 2014. a kirjas (I kd, tl 56) sisalduvat avaldust lepingu ülesütlemiseks lugeda lepingust taganemise avalduseks ühispakkujate olulise lepingurikkumise tõttu. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavalt täiendada.
12.Apellatsioonimenetluse eset arvestades ei muuda see ringkonnakohtu antud õiguslik hinnang menetluses siiski oluliselt poolte positsiooni ega asjaolude tõendamise koormist. See muudab küll kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõude õiguslikku alust. Nagu eelnevalt märgitud, on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist (mitte kokkulepitud tasu). Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõuet võib pidada nõudeks hagejale lepingu alusel üleantu väärtuse hüvitamiseks (VÕS § 189 lg-d 1 ja 2). Nõude esitamisel tehtud tööde eest on kostja lähtunud kohtule arusaadavalt lepingus kokkulepitud tasust ja tööde valmiduse protsendist lepingu lõppemise hetkel. Sellist lähenemist on kohtupraktikas iseenesest võimalikuks peetud (vt nt Riigikohtu 20. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-40856, p-d 11 ja 12). Hageja poolt viidatud VÕS § 655 lg 2 ei ole kostja sellise nõude kontekstis asjakohane. 17(24)
Ringkonnakohus on 13. oktoobril 2020 toimunud istungil eelmärgitud õiguslikke hinnanguid pooltele selgitanud (XVI kd, tl 29 pöördel). III.
13.Hageja väidete kohaselt on ta sõlminud kolmandate isikutega asendustehingud ning nõuab kahjuhüvitisena lepingujärgse hinna ja asendustehingutest tuleneva hinna vahe tasumist. Kostja arvates on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 135 lg-t 1 ning jõudnud valele järeldusele, et hageja on sõlminud asendustehingu ja selle tulemusena kandnud kahju. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et 2015. a-l kolmandate isikutega sõlmitud kolme lepingu näol on tegemist asendustehingutega pooltevahelise lepingu suhtes.
14.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud kõiki VÕS § 135 lg 1 kohaldamise eeldusi. Maakohtu järeldused on selles osas osaliselt nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendamata. Need minetused on viinud ka hageja kahjunõude ebaõige rahuldamiseni.
15.Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja kahjunõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. VÕS § 135 ei ole iseseisev kahju hüvitamise nõude alus (vt Riigikohtu 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17915, p 27 koos selles viidatud praktikaga). Nimetatud paragrahv sisaldab üksnes kahjuhüvitise arvutamist lihtsustavaid sätteid juhtudeks, kui üks lepingupool on teise lepingupoole lepingurikkumise tõttu lepingu lõpetanud. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg.
16.Eelmärgitut arvestades tulnuks hageja hüvitisnõude rahuldamise eeldusena kindlaks teha ühispakkujate poolt lepingurikkumisega põhjustatud varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes. Tõendamiskoormus nende kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude osas lasus TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal (vt ka Riigikohtu
8.jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15 ja 16).
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingud (millega lõpetati ühispakkujate pooleli jäänud tööd) olnuks asendustehingud VÕS § 135 lg 1 mõttes ning et väidetavalt tekkinud varaline diferents on põhjuslikus seoses lepingurikkumisega.
17.1.Asendustehinguks VÕS § 135 lg 1 tähenduses loetakse tehingut, mis on tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist mõistlikul viisil ning millega võlausaldaja saavutab sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti. Seega 18(24)
on asendustehingu eesmärgiks võlausaldaja täitmishuvi rahuldamine (VÕS I-Komm/Sein (2016), § 135, lk 715).
17.2.Iseenesest nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei saa praegusel juhul olla mõistliku kahtlust, et hageja ja ühispakkujate vahel sõlmitud lepinguga selle eesmärki ei saavutatud ning lepingust taganemise tõttu oli hageja sunnitud tellima ühispakkujate poolt teostamata jäetud tööde teostamise kolmandatelt isikutelt. Kui ühispakkujad oleks täitnud lepingut nõuetekohaselt, puudunuks hagejal vajadus kordushankeks ja lepingute sõlmimiseks kolmandate isikutega.
17.3.Maakohus on asunud seisukohale, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingute ja nende alusel tööde teostamise eesmärk oli selle tulemuse saavutamine, mis jäi ühispakkujatega sõlmitud lepinguga saavutamata. Samuti on maakohus märkinud, et kui hagejal oli vaja kõrvaldada puudusi E&G poolt teostatud töödes, olnuks ebamõistlik korraldada selleks uut (eraldi) hanget või nõuda tulemusteta puuduste kõrvaldamist ühispakkujatelt.
17.4.Asja materjalide põhjal puudub alus kahelda, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingute täitmise tulemusena saavutati ka ühispakkujatega sõlmitud lepingu eesmärk. Samas järeldub hageja väidetest, et kolmandatelt isikutelt ei tellitud mitte ainult ühispakkujate poolt lõpetamata jäänud tööde tegemist, vaid ka väidetavate puuduste kõrvaldamist nendes töödes. Nii on hageja esindaja 11. veebruari 2019. a maakohtu istungil väitnud, et kolmandad isikud pidid puudused kõrvaldama ja tööd lõpetama (XV kd, tl 70 pöördel). Eelmärgitut kinnitab ka hageja korraldatud uue hanke hankedokumentide osaks olev tehniline kirjeldus, mille kohaselt on hange kordushange Victoria bastioni ja sellega seonduvate ehitustööde tellimiseks, sh ühispakkujate poolt lõpetamata tööde teostamine ja ühispakkujate tehtud tööde mittevastavuste kõrvaldamine (I kd, tl-d 136–144).
17.5.Samas ei ole hageja menetluses välja toonud, millised olid need ühispakkujate poolt teostatud töödes esinenud puudused, mis vajasid kõrvaldamist. Hagi lisaks olevast tööde lõppaktist, mille hageja on allkirjastanud 7. juulil 2015, nähtuvalt on hageja kinnitanud ühispakkujatega sõlmitud lepingu alusel teostatud tööde valmidust 1 482 478 euro 6 sendi ulatuses (sh käibemaks) (II kd, tl-d 42–49). Sellest aktist ei nähtu, et valminud töödes esineks puudusi, et need vajaksid ümbertegemist vms. Seejuures on akt allkirjastatud pärast töödes esinenud väidetavate puuduste tuvastamist GECC Konsultatsioonid OÜ poolt (vt ka otsuse põhjenduste p 20). Lõppakti kui tõendi hindamisel ei ole määravat tähtsust asjaolul, et ühispakkujad ei ole seda allkirjastanud. Samuti ei nähtu tõenditest, et hageja oleks enne lepingu lõpetamist ühispakkujaid mittevastavustest teavitanud, nõudnud tööde ümbertegemist, uuesti tegemist vmt. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu järeldus, et puuduste kõrvaldamise nõude esitamine ühispakkujatele jäänuks tulemusteta. Seoses poolte väidetega lisab ringkonnakohus, et viidatud lõppakti allkirjastamine iseenesest ei võta hagejalt võimalust töödes esinenud võimalikele puudustele tugineda, kuid kindlasti tuleks hagejal kui tellijal puudustele tuginedes esitada menetluses puudustega seotud asjaolud ja tõendid.
17.6.Hageja ei ole menetluses esitanud tõendina kolmandate isikutega sõlmitud lepingute kohta käivat täitedokumentatsiooni ega muid tõendeid, mille põhjal oleks 19(24)
võimalik kontrollida kolmandate isikute teostatud töö sisu ja mahu kattuvust ühispakkujatega sõlmitud lepinguga. Hageja esitatud hankedokumentatsioon asjakohaseid lõplikke järeldusi teha ei võimalda. Lisaks väidab kostja, et hageja tellis kolmandatelt isikutelt lisatööde tegemise, s.o selliste tööde tegemise, mis ei olnud ühispakkujatega sõlmitud lepingu esemeks. Hagejal olid lepingu täitmisel ühispakkujatega erimeelsused küsimuses, kas osad hageja tellitud tööd kuuluvad lepingu põhitööde või täiendavalt tasustamisele kuuluvate lisatööde hulka.
18.Eelmärgitut arvestades ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingud on asendustehingud VÕS § 135 lg 1 mõttes ning et lepingute hinnavahe on põhjustatud ühispakkujate poolt hagejaga sõlmitud lepingu rikkumisest.
19.Ringkonnakohus märgib, et seoses võimalike puuduste kõrvaldamisega võib tellijal olla nõue kahju hüvitamiseks ka VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi, samuti nõue kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 alusel, kuid nende nõuete rahuldamine eeldab samuti puuduste tuvastamist. Praeguses asjas ei ole see poolte esitatu põhjal võimalik. Samuti võimaldab VÕS § 135 lg 2 arvestada kahju ka abstraktselt, s.o lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kuid selle sätte kohaldamise eelduseks olevad asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud.
20.Ringkonnakohus rõhutab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. TsMS § 436 lg-te 2, 4 ja 7 järgi saab kohus esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 ja 20. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10 koos selles viidatud praktikaga). Maakohtu otsuses märgitu kohaselt on puudused ühispakkujate töös tuvastanud GECC Konsultatsioonid OÜ teostatud ekspertiis (II osa) (I kd, tl-d 85–118). Sellega on maakohus ringkonnakohtu hinnangul eksinud ülalosutatud TsMS-i sätete vastu. Hageja ei ole oma väidetes ühispakkujate töös esinenud puuduste kohta sellele tõendile tuginenud. Maakohus ei saanud asuda hagi lahendamisel ise poolte esitatud tõenditest asjaolusid tuletama. Hageja esitatud asjaoludest ega maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, millised on GECC Konsultatsioonid OÜ viidatud arvamuse põhjal tuvastatud puudused ja kui suur oli nende kõrvaldamise kulu.
21.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust (sh tõendamiskoormuse jaotuse osas) praegusel juhul piisavas ulatus täitnud, mh on
11.veebruari 2019. a istungil ja 20. jaanuari 2020. a kirjas (XV kd, tl 112). Lisaks on kohus
11.veebruari 2019. a istungil juhtinud hageja tähelepanu sellele, et hagi on ebaselge ja hagejal tuleb esitada uus hagi terviktekst, kust nähtub selgelt hageja nõue, nõude alus ja viited nõude aluseks olevatele tõenditele (XV kd, tl 74 pöördel). 20(24)
22.Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest kostja väitega, nagu poleks hageja sõlminud kolmandate isikutega lepinguid mõistliku aja jooksul. Arvestades, et tööde lõpetamiseks tuli korraldada uus riigihange (kordushange), on lepingud sõlmitud mõistliku aja jooksul. Kolmandate isikutega sõlmitud lepingute käsitlemist asendustehingutena (VÕS § 135 lg 1) ei välista ka see, et hageja sõlmis tööde lõpetamiseks kolm eraldi lepingut.
23.Kokkuvõttes on maakohus asendustehingu hinna vahe hüvitamise osas ringkonnakohtu arvates hagi ebaõigesti rahuldanud. Hageja nõue tuleb jätta selles osas rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus kõnealuse nõude lahendamisel apellatsioonkaebuse muudele väidetele, mis puudutavad menetlusõiguse normide rikkumist.
24.Maakohus on lugenud põhjendatuks hageja leppetrahvinõuded 72 369 eurot 55 senti (lepingu p 11.4) ja 1120 eurot (lepingu p-d 4.4.3 ja 9.1). Nende nõuete rahuldamist puudutavalt on maakohtu otsus vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei ole nõuete rahuldamisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas, puudub alus leppetrahvinõuete mahaarvestamiseks hüvitise summast VÕS § 161 g 2 alusel. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
24.1.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et lepingu p 11.4 alusel saab leppetrahvi nõuda üksnes siis kui leping on lõppenud töövõtja rikkumise tõttu. Samas ei ole maakohus asunud otsuses põhimõtteliselt teistsugusele seisukohale. Ka maakohus on tuvastanud otsuses lepingu p 11.4 kohaldamise eeldusena ühispakkujate lepingurikkumise. Sellel, et lepingu p-s 11.4 on lepingust taganemise mõiste asemel kasutatud "lepingu ülesütlemine", ei ole määravat tähtsust. Rikkumise kõrvaldamiseks 30-päevase tähtaja määramine (lepingu erakorralise lõpetamise eeldusena) ei olnud ringkonnakohtu arvates praegusel juhul tingimata vajalik. 25. septembri 2014. a taganemisavalduses on hageja tuginenud VÕS § 116 lg-le 1 ja lg 2 p-le 4, mille kohaselt on lepingut oluliselt rikutud (ja lepingust taganemine õigustatud) mh juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi.
24.2.Lisaks on hageja 30-päevase tähtaja tööde lõpetamiseks 1. septembril 2014 ühispakkujatele saadetud kirjas ka andnud. Ringkonnakohus märgib, et viidatud
1.septembril 2014. a kiri asja materjalide hulgas puudub, samas ei ole pooltel selle kirja saatmise osas sisulist vaidlust ning kõnealust kirja on mainitud mitmes teises tõendis, sh
25.septembri 2014. a taganemisavalduses. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui lugeda hageja 1. septembri 2014. a kirja ja 25. septembri 2014. a avalduste koosmõjus leping lõpetatuks 1. oktoobrist 2014 (mil lõppes täiendav täitmise tähtaeg), on hagejal ikkagi õigus p 11.4 alusel leppetrahvi nõuda.
24.3.Ringkonnakohus ei näe kostja väidetud olulist vastuolu maakohtu põhjenduste pdes 36 ja 37 esitatud käsitlustes, mis puudutavad hageja poolt tööde lõpetamiseks antud 30-päevast tähtaega. Lepingu p-de 3.1 ja 11.4 alusel esitatud leppetrahvinõuetel on 21(24)
õiguslikult erinevad eeldused. Lepingu p 3.1 järgse leppetrahvinõude rahuldamata jätmine ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all. Maakohus on jätnud selle nõude lahendamisel siiski sisuliselt arvestamata VÕS § 114 lg-s 2 sätestatu, millele kohus on otsuses ise viidanud. VÕS § 114 lg 1 kohase täiendava täitmise tähtaja andmine ei tähenda, et pooled pikendasid kokkuleppel täitmise tähtaega, nagu on leidnud maakohus.
24.4.Maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2. Maakohus on vaidlustatud otsuses (p-s 39) piisavalt põhjendanud, miks ei ole hageja leppetrahvi nõudmise õigust VÕS § 159 lg 2 alusel minetanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
24.5.Leppetrahvi vähendamine VÕS § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (vt nt Riigikohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12, p 12). Kõrgema astme kohus saab sellisesse otsustusse sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Apellatsioonkaebuse väited ei anna praegusel juhul alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad leppetrahvid (koos ega eraldi võetuna) koos juba enne hagi esitamist kohaldatud leppetrahvidega ei ole ühispakkujate lepingurikkumistega võrreldes ebaproportsionaalsed või muul põhjusel ebamõistlikud. Kostja halva varalise seisundi kohta asjas tõendeid ega põhistusi esitatud ei ole. Halvale majanduslikule seisundile ei ole kostja maakohtu menetluses ka tuginenud. Kahju tekkimise tõendatus ei ole leppetrahvinõude rahuldamise eelduseks. Asja materjalidest ei nähtu, et rikkumiste tõttu hagejal mingil juhul kahju tekkida ei saanud. Asjaolu, et ühispakkujate omavahelises suhetes pidi tööd teostama ja nende eest vastutama E&G, ei anna alust vähendada hageja kui tellija poolt nõutavaid leppetrahve.
24.6.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu oleks kostja esitanud leppetrahvi vähendamise taotluse menetluses hilinenult. Samas ei ole see kohtu viga praegusel juhul menetlusnormi oluline rikkumine, kuna maakohus on kostja leppetrahvi vähendamist puudutavaid väiteid otsuses siiski käsitlenud ning ka apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust trahve vähendada. IV.
25.VÕS § 197 lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 esimese lause järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 197 lg-st 1 järelduvalt peab tasaarvestuseks kasutatav nõue olema sissenõutav (VÕS § 82 lg 7) ning nõue, mida tasaarvestatakse, peab olema täidetav. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on sama sätte kohaselt tühine. Hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab (nn protsessuaalne tasaarvestus), ei ole kohtupraktika järgi tingimuslik VÕS § 198 teise 22(24)
lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-s 44).
26.Ka käesolevas asjas on kostja väitnud, et hageja jättis E&G-le lepingu alusel teostatud tööde eest tasumata 306 703 eurot 44 senti ja sellelt summalt arvestatud seadusjärgse viivise, ning palunud oma nõuded kogusummas 337 089 eurot 77 senti tasaarvestada hageja nõudega, kui kohus leiab, et hageja nõuded on osaliselt või täielikult põhjendatud (XV kd, tl 108 ja tl 108 pöördel).
27.Maakohtu tuvastatu kohaselt on hageja maksnud E&G-le teostatud tööde eest 71 548 eurot 51 senti vähem. Samas on maakohus VÕS § 200 lg-le 4 viidates otsuse põhjenduste p-s 49 leidnud, et seda nõuet ei saa tasaarvestada. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Maakohtu otsusest ei selgu, millised on need vastuväited, mis välistavad tasaarvestuse. Vaidlustatud otsus on selles osas nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendamata.
28.Ringkonnakohus kordab esmalt ülalesitatud järeldust, et kuna hageja on ühispakkujatega sõlmitud lepingust kehtivalt taganenud, puudub kostjal õigus nõuda lepingus kokkulepitud tasu. Kostja nõuet tuleb käsitleda nõudena hagejale lepingu alusel üleantu väärtuse hüvitamiseks (VÕS § 189 lg-d 1 ja 2). Nõude esitamisel on kostja lähtunud küll lepingus kokkulepitud tasust, arvestades tööde valmiduse proportsiooni lepingu lõppemise hetkel. Võttes aluseks 7. juulil 2015 allkirjastatud tööde lõppaktis (II kd, tl-d 42–49), märgitu, jõudis E&G enne lepingu lõpetamist lõpetada töid 1 482 478 euro 6 sendi väärtuses (sh käibemaks). Tööde lõpetamist sellises ulatuses on kinnitanud ka hageja ise 4. märtsil 2019 esitatud hagi terviktekstis (XV kd, tl 90). Toimikus olevate kontoväljavõtete põhjal (III kd, tl-d 141–142) on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja tasus lepingu täitmise käigus E&G-le kokku 1 410 929 eurot 55 senti. Kohtu seda järeldust ei ole apellatsioonimenetluses ka kahtluse alla seatud.
29.Eelnenust järeldub, et ühispakkujatel on lepingu alusel hagejale üleantu eest 71 548 euro 51 sendi ulatuses hüvitis saamata. Siiski on kostja hüvitisnõue 15 667 euro 96 sendi ulatuses lõppenud (VÕS 197 lg 2) hageja 12. septembril 2014 tehtud tasaarvestusavaldusega (I kd, tl 55). Selle avaldusega on hageja tasaarvestanud enda lepingu p-dest 3.1, 9.1 ja 9.3 tulenevaid leppetrahvinõudeid töövõtja arvel nr 140339 kajastatud tasunõudega. See tasaarvestus on ringkonnakohtu hinnangul kehtiv. Ülalviidatud kontoväljavõttelt (III kd, tl 142) nähtub, et tasaarvestamata osas (58 384 eurot 64 senti) on hageja arve nr 140339 (mille kogusumma oli 74 052 eurot 60 senti) E&G-le tasunud.
30.Seega on ühispakkujatel kokkuvõttes lepingu alusel üleantu eest hüvitis saamata 55 880 euro 55 sendi ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul saab kostja seda nõuet tasaarvestuseks kasutada. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks teinud veel avaldusi võimalike vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Samuti puuduvad hagejal nõudele tõendatud vastuväited, mis tasaarvestuse välistaksid. Kostja on tuginenud lisaks lepingu p-dele 6.6 ja 7.4, kuid need ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja nõude seisukohalt asjakohased, kuna reguleerivad kokkulepitud tasu maksmist tööde lõpetamisel (s.o lepingu eesmärgi saavutamisel). 23(24)
31.Ringkonnakohtu hinnangul saab kostja seega enda nõude 55 880 euro 55 sendi ulatuses tasaarvestada hageja leppetrahvinõuetega 73 489 eurot 55 senti. Kostja kõnealune nõue muutus sissenõutavaks lepingust taganemisel. Tasaarvestuse tulemusena mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 17 609 eurot. V.
32.Maakohtu menetluses kantud menetluskulud ja apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi ning TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Hagi rahuldatakse küll marginaalses osas, kuid kostja on hagejaga sõlmitud lepingut oluliselt rikkunud ning osaliselt on hagi rahuldamata jätmise põhjuseks kostja protsessuaalne tasaarvestus. Eelkõige neid asjaolusid arvestades on põhjendatud jätta kummaltki poolelt vastaspoole menetluskulud välja mõistmata.
33.Ülalmärgitud menetluskulude jaotust arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
34.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
24(24)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.