Jules Consulting OÜ hagi XX vastu müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmiseks ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 03.02.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus Jules Consulting OÜ vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
apellatsioonkaebuse hind 144 383,48 eurot vastuapellatsioonkaebuse hind 31 122,12 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Jules Consulting OÜ (registrikood 12554264), esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Andrias Palmits
Kohtuistungi toimumise aeg
08.10.2020
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 03.02.2020 otsus osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud osaliselt kostja kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.Maakohtu otsus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 31 122, 12 euro saamiseks, muutes selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
Kostja apellatsioonkaebus rahuldada ja hageja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:
4.1.Jätta Jules Consulting OÜ hagi XX vastu võlgnevuse 118 236,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 47 810,22 eurot ja edasiulatuva viivise saamiseks rahuldamata.
4.2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
5.Tühistada Pärnu Maakohtu 27.09.2018 määrusega seatud hagi tagamise abinõud. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Jules Consulting OÜ (hageja) esitas 21.09.2018 Pärnu Maakohtule hagi XX (kostja) vastu, milles nõudis kostjalt võlgnevuse 118 236,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 47 810,22 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras maksmist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmist hageja kasuks.
2.Kostja ja QQ (edaspidi QQ/müüja) sõlmisid 22.01.2010 OÜ S.V.P. RESTORANID osa müügilepingu, mille alusel kostja ostis eelnimetatud äriühingu ainuosa hinnaga 1 850 000 Eesti krooni (edaspidi krooni, 118 236,50 eurot). Vastavalt müügilepingule kohustus kostja osa eest tasuma pangaülekandega hiljemalt 01.05.2010. Vaatamata korduvatele lubadustele kostja ostuhinda ei tasunud. Kostja võõrandas osaluse 16.12.2016 HH-le hinnaga 24 000 eurot.
3.Hageja nõue ei aegunud, kuna aegumine katkes nõude tunnustamisega. Kostja tunnustas nõuet müüja ees kohtumistel ja telefoni teel. Samuti tunnistas kostja nõuet 25.09.2015 kokkuleppega. Hageja hinnangul oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille alusel pooled määratlesid tingimused, millal tuli tasuda esimene osamakse, s.o 20 000 eurot. Ülejäänud summa tuli tasuda mõistliku aja jooksul. QQ-l puudusid võlgnevused kostja ees. Tegemist ei olnud tingliku kokkuleppega. Kostja tunnustas võlgnevust QQ ees. Asjaolu, millise hinnaga kostja osa võõrandas kolmandale isikule ei omanud asjas tähtsust. Nõude tunnustamiseks oli piisav iga tegu, millest ilmnes, et võlgnik tunnistas nõude olemasolu. Isegi, kui kostja nõue oli 25.09.2015 seisuga aegunud, siis tuli kostja lugeda lepingu sõlmimisega aegumise vastuväitest loobunuks või alternatiivselt nõustunuks aegumise pikendamisega. Poolte tahe lepingu sõlmimisel oli pikendada nõude aegumise tähtaega vähemalt sellises ulatuses, et nõue ei saaks aeguda enne kostja poolt S.V.P Restoranid OÜ osaluse võõrandamist. Olukorras, kus kostja korduvalt võlga tunnistas ja allkirjastas 25.09.2015 kokkuleppe, oli kostja poolt aegumise vastuväite esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Tegemist oli kostja vastuolulise ja pahauskse käitumisega, jättes QQ-le mulje, et ta ei vaidlusta võlgnevuse olemasolu. Kostja lubas müüjale raha maksta siis, kui ta raha saab.
4.Müüja loovutas osa müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude hagejale lihtkirjalikus vormis. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et lihtkirjalikult sõlmitud nõude loovutamise leping ei olnud kehtiv, siis omandas hageja müüjalt nõude notariaalselt tõestatud lepingu alusel.
5.Osa müügileping ei olnud vastuolus heade kommetega ega tühine. QQ ei soovinud oma osalust peita. QQ-l ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal rahalisi raskusi, mistõttu ei olnud tal vaja osalust varjata. Kostja oli pärast osa omandamist osaühingu osanik ja juhatuse liige, samuti allkirjastas ta iga-aastaselt ühingu majandusaasta aruanded. Kostja tegutses ja käitus kui juhatuse liige ja osanik.
6.Kostja väited osa müügihinnast ei omanud vaidluse lahendamise seisukohast tähendust. Pooled olid vabad kokku leppima mistahes hinnas. Kostja ei saanud vabaneda osa müügihinna tasumise kohustusest põhjendusega, et see on liiga kõrge. Kostja väited ostuhinna kohta välistamaks teise osaniku ostueesõiguse teostamist, olid tõendamata ja paljasõnalised. Juhul, kui kostjal olid pretensioonid seoses ostetud osaga, siis oleks ta pidanud esitama need kohe müügilepingu sõlmimise järgselt. Kostja allkirjastas majandusaasta aruande ise, seega pidi ta olema ühingu majanduslikust seisukorrast teadlik. Kostja vastuväited
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Leping nõude loovutamise kohta ei sõlmitud kehtivalt, kuna see oli lihtkirjalikus vormis. Nõude loovutamise leping pidi olema sõlmitud samas vormis, mis põhileping. Osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing pidid olema notariaalselt tõestatud.
8.Osa müügileping oli vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Alternatiivselt oli see tühine selle näilikkuse tõttu, kuna QQ palus kostjal tema nimel osa hoida seoses eesmärgiga varjata oma osalust OÜ-s S.V.P. RESTORANID. Müüja soovis osalust varjata oma võlausaldajate eest. Müügilepingu sõlmimise ajal oli QQ rahalistes raskustes, laenates raha ka kostjalt. 25.09.2015 kokkuleppest nähtus, et QQ võlgnes kostjale 20 000 eurot. Osa peitmine võlausaldajate eest võimaliku eesmärgiga välistada sissenõude pööramist osaühingu osale, ei saanud lugeda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete kohaseks. Kostja ja QQ eesmärk oli osa edasi müüa ja kostja pidi osa hoidma vaid kuu aega.
9.Osa müügihind ei vastanud osa tegelikule väärtusele. Selline kõrgem hind kirjutati lepingusse eesmärgiga välistada teise osaniku ostueesõiguse teostamist. Osaühingu S.V.P Restoranid 2010 majandusaasta aruande kohaselt oli osaühingu omakapital 856 290 krooni. Müüdud osa nimiväärtus oli 290 000 krooni, mille väärtus võis olla ligikaudu 290 000 krooni. Kostja investeeringu tagasiteenimisele kulunuks selle juures ebamõistlikult pikk aeg, s.o ca 54 aastat. Kostjale sai teatavaks, et raamatupidamise andmetes kajastatud raha 935 244 krooni osaühingul tegelikult ei olnud. Tegemist oli kassajäägiga, kuid kassat tegelikkuses ei eksisteerinud. Eluliselt ei olnud usutav, et keegi soovis olematu sularahakassaga äriühingu osa enda nimel hoida. Kostja soovis QQ-le osa tagasi anda. Juhul, kui kohus ei tuvastanud tehingu kehtetust, siis võis kostja soovi osa tagasiandmiseks käsitleda tehingust taganemisena.
10.Kõik osa müügilepingust tulenevad nõuded aegusid 01.05.2013. Aegumine ei peatunud ega katkenud. Aegumise katkemise ja peatumise kontekstis said tähendust omada ainult sündmused enne 01.05.2013. Juba aegunud nõude tunnustamisega ei saanud nõude aegumine katkeda. Kostja ei tunnustanud osa müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise nõuet ja seda ka
25.09.2015 kokkuleppega. Nõue loovutati hagejale vaid selleks, et müüjat oleks võimalik kohtumenetluses tunnistaja üle kuulata.
11.Enne 25.09.2015 kokkuleppe sõlmimist soovis kostja, et müüja võtaks müüdud osa tagasi. Müüja lubas leida endale uue usaldusosaniku. Kokkulepe sõlmiti puhuks, kui QQ uue usaldusisiku leiab. Kokkuleppe eesmärk oli fikseerida QQ kohustus tagastada kostjale laen 20 000 eurot pärast uue usaldusosaniku leidmist, kuna QQ-l sel ajal raha ei olnud. Kostja soovis osa hoidmise vastutusest vabaneda. Poolte kokkulepe seisnes selles, et QQ-l ei olnud kostja vastu nõudeid. Juhul, kui kohtul ei õnnestu kindlaks teha poolte ühist tahet, siis tuli kokkulepet tõlgendada grammatiliselt. Sellisel juhul oli tegemist tingimusliku kokkuleppega juhuks, kui kostja müüb osa edasi sama hinnaga, millega ta selle ostnud oli. Tegemist ei olnud võlatunnistusega. Samas nägid pooled ette ka võimaluse, et osa eest tasutakse kostjale uue osaniku poolt osamaksetega. Kostja ei müünud osa edasi sama hinnaga, nagu ta ostis, vaid 24 000 euroga. Osa omandas HH - 4 000 eurot tasuti kohe ja 20 000 eurot pärast lepingu sõlmimist. Seega ei saabunud 25.09.2015 tingimused. Parimal juhul sai 25.09.2015 kokkulepe olla eraldi leping, mis puudutas kokkuleppeid poolte tegevuse kohta pärast seda ja juhul, kui kostja osa üldse võõrandab. Kokkulepe ei saanud olla oma põhisisus suunatud äriühingu osa käsutamisele. Maakohtu otsus
12.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 118 236,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 16 688,10 eurot (periood 17.12.201621.09.2018) ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 22.09.2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni seaduses sätestatud määras. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude viivise 31 122, 12 euro saamiseks. Menetluskulud jäid kostja kanda 81,26% ja hageja kanda 18,74% ulatuses. Maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.
13.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kostja ja müüja sõlmisid 22.01.2010 notariaalselt tõestatud müügilepingu, mille alusel QQ müüs kostjale osaühingu S.V.P. Restoranid osa nimiväärtusega 13 600 krooni hinnaga 1 850 000 krooni (118 236 eurot). Vastavalt lepingule kohustus kostja osa eest tasuma hiljemalt 01.05.2010. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja ei täitnud osa eest tasumise kohustust.
14.Müügileping ei olnud vastuolus heade kommetega. Kostja väidet, et müügileping sõlmiti selle tõttu, et kostja soovis oma osalust S.V.P. Restoranid OÜ-s varjata oma võlausaldajate eest, ei kinnitanud ükski tõend. Osaühingu S.V.P. Restoranid 2010 majandusaasta aruandest nähtuvalt oli osaühingu omakapital 856 290 krooni (54 726,91 eurot) ja kasum 33 945 krooni (2 169,48 eurot). Pelgalt omakapitali suurus ja ühe aasta kasumi suurus ei võimaldanud teha adekvaatseid järeldusi osaühingu osa tegeliku väärtuse kohta. Osa müügilepingut ei muutnud heade kommete vastaseks asjaolu, et osa müügihind oli selle tegelikust väärtusest kõrgem. Ainuüksi vastastikuste kohustuste ebaproportsionaalsus ei muutnud tehingut heade kommetega vastuolus olevaks. Ebaproportsionaalsus pidi olema heade kommetega vastuolus. Kostja ei toonud esile selliseid asjaolusid, mis võimaldasid järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste tasakaal oleks olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vastavalt osaühingu 2010 majandusaasta aruandele pidi äriühingul olema 935 244 krooni. Kostja väitis, et raamatupidamise andmetes kajastatud raha osaühingul tegelikult ei olnud. Seda väidet kostja ei tõendanud.
15.Kostja ei tõendanud väidet, et osa müügihind lepiti kokku selleks, et vältida osaühingu teise osaniku ostueesõiguse teostamist. Kostja väited hageja motiividest müügilepingu sõlmimisel
olid vastuolulised - kohtu jaoks ei olnud eluliselt usutav, et ühest küljest soovis müüja osa müüa lepingus märgitud kõrge hinnaga põhjusel, et varjata oma osalust võlausaldajate eest ja vältida teise osaniku ostueesõiguse teostamist ning teisest küljest soovis müüja osast vabaneda, kuna osaühingul oli väidetavalt olulises ulatuses raha puudujääk.
16.Kohus leidis, et kostja ei olnud lepingust taganenud. Asjaolu, et kostja võis teha QQ-le ettepaneku osa tagasiomandamiseks, ei võimaldanud teha järeldust, et kostja lepingust taganes. Taganemine oli võimalik tahteavalduse tegemisega lepingu sõlminud teisele poolele ja sellest pidi teisele poolele olema mõistlikult arusaadav taganeva poole tahe lepingust taganeda. Kostja ei toonud esile selliseid asjaolusid, millest sai järeldada kostja tahteavaldust hagejale lepingust taganemiseks.
17.Osa võõrandamise lepingust tuleneva nõude loovutamine pidi olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Tulenevalt kohustuslikust vorminõudest omandas hageja osa müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude kostja vastu kehtivalt 01.11.2018 notariaalselt tõestatud lepingu alusel, mitte lihtkirjalikult sõlmitud lepingu alusel. Kohtu hinnangul ei omanud asjas nõude loovutamise kehtivuse asjas määravat tähtsust asjaolu, et nõue loovutati kohtumenetluse ajal. Oluline on see, et nõue oli seaduses sätestatud vorminõuet järgides kehtivalt loovutatud ja hagejal oli kostja vastu nõudeõigus.
18.Vastavalt osa müügilepingule muutus ostuhinna tasumise nõue sissenõutavaks 01.05.2010. Seega oleks aegumise tähtaeg möödunud 01.05.2013. Kohus tuvastas, et kostja lubas alates 01.05.2010 kuni 25.09.2015 korduvalt tasuda ja pooled arutasid regulaarselt osa müügi küsimusi. Pooled tegid osa võõrandamiseks koostööd. QQ-l ja kostjal oli plaan osa edasi võõrandada ja võõrandamise tehingust saadav raha pidi makstama QQ-le. Asjaolu, kui palju raha pidi osa müügist laekuma, ei omanud nõude tunnustamise osas tähtsust. Oluline oli see, et kostja teadvustas ja sai aru, et tal on QQ ees võlgnevus. Samuti sõlmis kostja QQ-ga kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks, mida kostja müügilepingu sõlmimisest kuni 25.09.2015 korduvalt QQle kinnitas.
19.Kostja ja QQ vahel sõlmitud 25.09.2015 kirjaliku kokkuleppe eesmärk oli anda tagatis QQ võlausaldajale selle kohta, et kui kostja osa võõrandab, siis tasub kostja QQ-le sellest 20 000 eurot, mille ulatuses oli QQ oma laenuandjale võlgu. Kuigi kostja ja müüja eesmärk ei olnud nimetatud kokkuleppega reguleerida omavahelisi suhteid, siis nähtus kokkuleppest siiski kostja lubadus müüjale tasuda osa müügi arvel saadust esimese maksena 20 000 eurot. Nimetatud kokkulepe kinnitas sisuliselt üle poolte vahel varasemalt suuliselt sõlmitud kokkuleppe selle kohta, et kostja tasub osa müügilepingu järgse võlgnevuse QQ-le pärast osa edasi müüki. Seega sai lugeda kostja 25.09.2015 dokumendiga võlga tunnustanuks ja tegemist ei olnud juba aegunud võla tunnistamisega, kuna võlgnevus ei olnud selleks hetkeks aegunud. Kostja tunnustas perioodil 01.05.2010 – 25.09.2015 korduvalt müüjale võlgnevust. Kuigi kohtul ei olnud võimalik poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastada konkreetselt, millal tunnustamised toimusid, siis oli tõenditest siiski võimalik järeldada, et tunnustamised toimusid nimetatud perioodil regulaarselt, millest tulenevalt ei saanud kostja kohustus tunnustatud ulatuses olla 25.09.2015 seisuga aegunud. Kohus leidis, et nõude loovutamine müüjalt hagejale ei mõjutanud nõude tunnustamist ega selle ulatust.
20.Seoses viivisenõudega leidis kohus, et arvestades, et kohus tuvastas hageja ja kostja kokkuleppe selle kohta, et müüja oli nõus saama tasu siis, kui kostja osa võõrandab kolmandale isikule, siis ei olnud hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud viivise nõudmine alates 02.05.2010 ehk ajast, mil müügilepingu järgi kohustus sissenõutavaks muutuks, kuna QQ oli ise nõus ootama raha saamisega nii kaua, kuni kostja osa võõrandab. Müüja ei asunud võla sisse
nõudmisega tegelema enne 2016, kui ta pöördus WW poole. Kostja võõrandas osa kolmandale isikule 16.12.2016. Seega oli hageja viivise nõue õigustatud alates 17.12.2016, s.t ajast, mil kostja osa võõrandas. Seadusjärgse viivise suurus perioodi 17.12.2016 – 21.09.2018 (hagi esitamise kuupäev) oli 16 688,1 eurot. Kostja apellatsioonkaebus
21.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kõik menetluskulud tuli jätta hageja kanda.
22.Kohus rikkus menetlusõigusnorme hinnates tõendeid ebaõigesti ja tehes vastuolulise otsuse, mis viis materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamiseni ja ebaõige kohtuotsuseni. Tõendite teistsugusel hindamisel tulnuks kohaldada aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Lepingust tulenev nõue aegus 01.05.2013.
23.Vaidluses oli arutluse all kaks erinevat episoodi, mis aegumist katkestasid. Esiteks, väidetavad läbirääkimised apellandi ja QQ vahel ning väidetavad läbirääkimised apellandi ja QQ poolt volitatud isikute WW ja GG vahel. Seejuures leidsid väidetavad läbirääkimised QQ ja apellandi vahel aset ajaliselt varem, kui väidetavad läbirääkimised WW ja GG vahel. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saanud aegumine katkeda ega uuesti alata, st katkeda sai aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnustamise ajaks möödunud. Viidatu valguses ei olnud tähendust sellel, kas ja millises ulatuses apellant võlga WW-le ja/või GG-le oma võlgnetavat kohustust väidetavalt tunnistas, kuna nende sündmuste ajaks oli vastustaja nõue juba aegunud.
24.Maakohus nõude tunnustamise ulatuse küsimusega ei tegelenud olgugi, et kohus pidas seda tähtsaks. Kohtul tuli analüüsida, kas ja millises ulatuses tunnistas kostja võlga müüjale. Kohus pidi arvestama mh ka järgnevaga. Kostja lubas müüjale maksta raha, mida ta saab osa võõrandamisest kolmandale isikule. Parimal juhul tunnistas kostja müüja ees võlga osaliselt, s.o summas, mis vastas osa edasimüümisest saadavale rahasummale, mitte aga kogu lepingus märgitud osa müügihinda. Kostjale teadaolevalt ei vastanud osaühingu osa kokkulepitud kvaliteedile - st osaühingu kassast puudus suur summa sularaha. Selle tõttu ei olnud mõeldav, et kostja müüks osa edasi sama hinnaga või kallimalt. Müüja ei täpsustanud, millises ulatuses kostja lubas talle raha maksta. Müüja tunnistajana märkis vaid umbmääraselt, et talle lubati pidevalt raha maksta. Samas ta ei eitanud, et tal ja kostjal oli kokkulepe raha maksmise kohta. Eeltoodule tuginedes vähendas kohus otsuses hageja viivisenõuet. Olukorras, kus müüja ja kostja tegutsesid osa edasimüümisel ühiselt, pidi müüjale olema arusaadav ja äratuntav, et osa müüakse edasi odavamalt. Sellises olukorras ei saanud müüjal tekkida veendumust, et apellant tunnistas tema ees võlga täielikult. Kostja lubas oma võlgnetava kohustuse täita vaid osa müügist saadava raha arvel.
25.Kaevatav otsus oli ka vastuoluline. Maakohus eksis kui leidis „kui palju raha pidi osa müügist laekuma, ei oma nõude tunnustamise osas tähtsust”. Selliselt asus kohus rääkima vastu sama otsuses avaldatud seisukohale, mille kohaselt tuli aegumise tähenduses välja selgitada ka võla tunnistamise ulatus. Kohus hindas kostja vande all antud seletuse ebaõigesti vastuoluliseks, tuginedes sellele, et esmalt lubas kostja vaid osa müügist saadud raha, pärast aga ei lubanud mitte midagi. Kostja vande antud seletus ei olnud vastuoluline. Kostja selgitas, et kuna müüja võlgnes kostja arvates talle ka töötasu ja hüvitise kütuse eest, ei kavatsenud kostja enne töötasu ja kütusekulude küsimuse lahendamist müüjale mitte midagi maksta. Eelnevast järeldus, et kostja sai müüja ees võlga tunnistada vaid osas, mida ta sai osa edasimüümisest. Kuid ka selles osas ei olnud kostja võlga tunnustanud, kuna müüja võlgnes kostjale töötasu ja hüvitise kütuse eest. Neid väited ei olnud ümber lükatud.
26.Müüja ütlused tunnistajana olid ebausaldusväärsed. Müüja loovutas oma nõude hagejale vaid seetõttu, et ta saaks tunnistajana ütlusi anda. Käesolevas asjas poleks kostja nõusolekut andnud. Selliselt lõi hageja kunstliku tõendi. Müüja, olles ise huvitatud asja lahendamisest, ei saanud anda usaldusväärseid ütlusi. Lisaks olid tema poolt antud ütlused üldised ja ebamäärased. Hageja seisukoht
27.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus
28.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude 31 122,12 eurot perioodil 21.09.2013-16.12.2016 ja määras menetluskulude jaotuses ning teha uus otsus, millega hageja viivisenõue eelmärgitud perioodi osas 31 122,12 eurot rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
29.Hagi esitamise seisuga oli kostja ostuhinna tasumisega viivituses 3065 päeva eest 80 251,57 eurot (periood 02.05.2010-21.09.2018). Hageja nõudis viivise tasumist viimase viie aasta eest kuni hagi esitamiseni (perioodi 21.09.2013-21.09.2018) 47 810,22 euro ulatuses ja edasiulatuvat viivist alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja vähendas niigi viivist pea kolme ja poole aasta ulatuses, nõudmata kostjalt viiviseid perioodi eest 02.05.2010-20.09.2013. Kokku vähendas hageja nõuet 32 441,34 eurot. Sellises olukorras oli ebaõiglane jätta hageja ilma ka viivistest perioodi eest 21.09.2013-16.12.2016. Selline tulemus ei olnud õiglane ega kooskõlas poolte tasakaalustatud huvidega.
30.Alates ostuhinna tasumise tähtpäeva saabumisest tunnistas kostja müüja ees oma võlgnevust ja lubas vabade rahaliste ressursside leidmisel oma kohustused täita. Kostja andis aastate jooksul müüjale pidavalt erinevaid tähtaegu ja lubadusi kohustuste täitmiseks. Sellised asjaolud tuvastas ka maakohus. Olukorras, kus kostja läbivalt tunnistas nõudeid, oli ebaõige maakohtu järeldus, et hageja ei saanud nõuda viivist perioodi 21.09.2013-16.12.2016 eest. Nõude tunnustamine tähendabki, et kostja oli nõuetega arvestanud ning teadlik, et tal tuli sellised võlgnevused tasuda. Hagejal saaks viivise nõue puududa üksnes juhul, kui hageja või müüja oleks viivisest loobunud. Hageja viivisest ei loobunud. Samuti puudus pooltevaheline nõuetest loobumise kokkulepe. Asjaolu, et müüja oli valmis kostja poolt tasu maksmisega ootama, ei tähendanud, et hageja või müüja oleksid loobunud kostja suhtes viivitusintresside tasumise nõudest. Müüja vastutulek kostjale seisnes selles, et kuigi nõuded olid muutunud sissenõutavaks ja kostja oli nõudeid läbivalt tunnistanud, ei asunud müüja nõudeid kohtu kaudu sisse nõudma. See oli kostja huvides, kuna seeläbi vältis kostja talle kuuluva vara koormamist ja muu vara arestimist, mis oleks nõude kohtusse esitamisega paratamatult kaasnenud. Kostja säilitas vara vaba käsutamise ja koormamise võimaluse. Samuti vältis kostja menetluskulude tekkimist. Kostja seisukoht
31.Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles kohus jättis hagi 31 122,12 euro nõudes rahuldamata, kuid selles osas tuleb muuta otsuse põhjendusi. Samuti muudab ringkonnakohus ja jätab uue otsusega maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebuse ringkonnakohus rahuldab.
33.Pooled ei vaidle järgimiste asjaolude üle, millest saab vaidluse lahendamisel lähtuda. -Kostja ja QQ sõlmisid 22.01.2010 OÜ S.V.P. RESTORANID osa müügilepingu, mille alusel kostja ostis eelnimetatud äriühingu osas hinnaga 1 850 000 Eesti krooni (118 236,50 eurot). -Kostja kohustus vastavalt müügilepingu p-le 3.2 tasuma osa eest hiljemalt 01.05.2010. -Kostja ostuhinda tasunud ei ole.
34.Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõude on aegunud või mitte. Pooltel nõude õiguslikus aluses vaidlust polnud. Kostja esitas maakohtus aegumise vastuväite ja leidis, et lepingust tulenev nõue aegus 01.05.2013. Hageja väitel aegumine katkes kostja poolt nõude tunnistamisega ja 25.09.2015 kirjaliku kokkuleppega ning et hagi esitamise ajaks 21.09.2018 ei olnud nõue aegunud.
35.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega ja leiab, et hageja nõue aegus 01.05.2013. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
36.TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Osa müügilepingu järgi kohustus kostja tasuma osa eest hiljemalt 01.05.2010. Seega sai lepingust tulenev nõue aeguda 01.05.2013.
37.Hageja väitis maakohtus, et kostja on nõuet pidevalt tunnustanud ja 25.09.2015 seda kirjaliku kokkuleppeni välja - hagi esitamise ajaks 21.09.2018 ei olnud nõue aegunud. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kohus peab aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 07.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 32-1-116-07, p 16 ja 21.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-11465, p 13.3).
38.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuigi ei olnud võimalik poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastada konkreetselt, millal tunnustamised toimusid, siiski oli võimalik järeldada, tunnistamised toimusid regulaarselt kuni 25.09.2015 kirjaliku kokkuleppeni, mil kostja tunnustas võlga. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesoleva vaidluse kontekstis väitis hageja, et enne 01.05.2013 katkestas aegumise väidetavad läbirääkimised kostja ja QQ vahel. Maakohus tuvastas QQ ja kostja ütlustega (otsuse p-s 33.2), et kostja oli nõuet korduvalt tunnistanud kuni 25.09.2015. Hageja avaldas, et muid tõendeid nõude tunnustamise kohta ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus eelnimetatud
ütlusi ebaõigesti. QQ ütlused (II kd lk 24-25) ei tõenda kostja poolt nõude tunnistamist kuni 01.05.2013, kuivõrd ütlused on liiga üldsõnalised ja umbmäärased ning need ei haaku kostja ütlustega (II kd lk 21p-22p). Käesoleval juhul pole tõendatud, et aegumine katkes kostja poolt nõude tunnistamisega enne 01.05.2013.
39.Hageja väitis, et kostja tunnistas nõuet kui selleks ajaks veel mitteaegunut 25.09.2015 kokkuleppega. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja nõue oli kokkuleppe sõlmimise ajaks aegunud. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-1-129-16 p-s 49, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Riigikohus on leidnud, et asjaolusid arvestades on põhimõtteliselt ka võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud (Riigikohtu 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 26). Eeltoodu eeldab, et võlatunnistus on tehinguna kehtiv ja võlgnik oli loovutatud vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ning sai loobumise tagajärjest aru. Aegumistähtaja pikendamise kokkulepe peab võlatunnistuse sisust mingil viisil nähtuma. Samamoodi peab nähtuma ka loobumise tagajärjest arusaamine. Käesolevalt esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks soovinud loobuda või loobus aegumise vastuväitest. Seega hageja väited kostja poolt nõude tunnustamise kohta ei ole leidnud esitatud ja kogutud tõenditega kinnitust.
40.Kuivõrd hageja põhinõue on aegunud, siis tuleb jätta hagi tervikuna rahuldama. Olukorras, kus hageja põhinõue jääb rahuldamata aegumise tõttu, puudub alus viivisenõude rahuldamiseks, sest koos põhinõudega aeguvad ka kõrvalnõuded TsÜS § 144 alusel. Sellest tulenevalt jääb hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata praeguses otsuses toodud põhjendustel.
41.TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohtu 27.09.2018 määrusega tagati hagi (I kd, lk 45-48). Ringkonnakohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, sest hagi jääb rahuldamata (TsMS § 386 lg 4). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
42.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi, tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad maakohtu menetluskulud hagi rahuldamata jäämise tõttu hageja kanda. Kuna hageja vastuapellatsioonkaebus jääb ringkonnakohutus rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis TsMS § 171 lg-st 1 alusel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.
43.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindaks määrati ( TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.