Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

2 (8)

lahkunud õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Hageja teavitas 23. juulil 2018.a kostjat sellest, et tal on tagasinõue kostja vastu. Sellest tulenevalt arvestab hageja viivist alljärgnevalt: 24.07.2018 - 03.09.2018 8% 42 päeva 21.28 eurot. TsMS § 367 alusel taotleb hageja viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kostjalt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Lähtudes ülaltoodust palub hageja mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus 2312 eurot, seisuga 3. september 2018. a sissenõutavaks muutunud viivised 21,28 eurot. Edaspidi nõuda kostjalt viiviseid alates 4. september 2018. a tasumata põhinõudelt 2312 eurolt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei saanud aru, et tekitas kahju. Kuna koolimaja parkla planeeringut oli muudetud, oli kostjale üllatuseks, et selles kohas oli äärekivi ja selle tõttu ta ehmatas, kui sõitis hooga äärekivist üles, mille tõttu auto põrkas. Sellegipoolest ei teki äärekivile otsasõidust reeglina kahju ei autole ega äärekivile, mistõttu ei ole mingit põhjust, miks ei võiks pärast äärekivile otsasõitu oma teekonda jätkata, autos sees ei olnud mingit kokkupõrke heli. Kostja käis politseis ja sõiduk vaadati üle, sellel ei ole mingeid kokkupõrke jälgi. Ilmselt läks vastu pinki ja/või prügikasti parempöördeks väljapööratud esirehv. Ei ole ühtegi tõendit, et äärekivile ja kõnnitee kividele oleks kahju tekitanud kostja. Pingi kahjustused on minimaalsed. Prügikasti vahetus on ilmselt põhjendatud, kuid selle kinnitamise hind on oluliselt madalam hageja väidetust. Kostja küll lahkus koolimaja hoovist, aga mitte süüliselt liiklusseaduse ja LKS § 53 lg 1 p 2 mõttes. Kostja süüd ei tõenda hageja esitatud arutluskäik, et kostja pidi kahju tekitamisest aru saama, sest nii prügikast ja ka pink olid valgustatud ja kostja tahavaatepeegli vaateväljas. Kahjustused, mis pingile ja prügikastile tekkisid, olid marginaalsed. Videost on näha, et vastupidiselt kostja väidetule ei ole pink ja prügikast valgustatud, vaid valgusvihk langeb pigem pingi ja prügikasti kõrval olevatele põõsastele, mis pimestab varju jäävaid esemeid veelgi. Autos ei olnud tooliga kokkupuude näha, kuulda ega tunda. Tagavaatepeeglist ei oleks samuti näha olnud, et pink ja prügikast on saanud viga, kostja ei vaadanud sinna, polnud põhjust. Äärekivi pani auto tugevalt õõtsuma, mis on näha ka videost. Pingi ja prügikasti riivamine ei olnud maasturis kuidagi tajutav. Videolt on näha, et ka äärekivist hiljem alla sõites põrkab auto umbes samamoodi, mis ongi äärekivist üles ja alla sõitmise tavaline tagajärg. Antud tsiviilasjas ei toimu vaidlus mitte selle üle, kas ja kes on kahju tekitamises süüdi, vaid selles, kas sündmuskohalt lahkumine oli süüline. Hageja ei ole hagis seda eristanud ja leiab, et kui on tõendatud, et kahju tekitamine oli süüline (hooletu), siis tekib hagejale automaatselt tagasinõue LKS § 53 lg 1 p 2 alusel, mis ei ole õige. See ei oma LKS § 53 lg 1 p 2 alusel nõude tekkimisel tähtsust, kas kostja oli koolimaja hoovi sisse sõites hooletu. Kuna kostja ei saanud aru, et ta riivas prügikasti või pinki, ei olnud sündmuskohalt lahkumine süüline. Samuti ei ole võimalik kehtiva õiguse kohaselt kostja süüd eeldada, vaid hageja peab kostja süüd tõendama. Kahju suurus on tõendamata ja ülepaisutatud. Hinnapakkumisest nähtub, et kahjustusi saanud pinki ja prügikasti ei ole parandatud, vaid on ostetud uued esemed, nagu oleks pink ja prügikast täielikult hävinenud. Hageja esitatud pildilt on selgelt näha, et pingi põhiline puidust osa ei ole üldse mingeid kahjustusi saanud. Ka metallist detail on üksnes poltidest lahti tulnud ja ei ole purunenud. Pingile tekkinud kahju kõrvaldamine võtab töömehel aega mitte rohkem kui pool tundi. Kui prügikast on kukkunud külili, siis selle saab lihtsalt püsti tagasi tõsta, ei ole vaja osta uut prügikasti. Kui selle korpus oli mõlkis, siis ehk oli uue ostmine põhjendatud. Arusaamatu on ka, milline tänavakivi ja mis asjaoludel on kahjustusi saanud ja kas see on üldse seotud kuidagi kostja tegevusega. Kuna ei olnud vaja osta uusi asju, on ka nende transpordikulu ja paigaldus ebavajalik kulu. VÕS § 127 lg 1 kohase endise olukorra taastamiseks oleks piisanud palju väiksemate kulude kandmisest kui seda antud juhul tehti.

3 (8)

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja sõitis autoga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Võrus Seminari 1 koolimaja hoovis 19.detsembril 2017.a. kella 22.08 ajal üle äärekivi haljasalale; asjaolude selgitamiseks alustati väärteomenetlust; kostja tunnistas, et tema juhtis sõidukit, aga ta selgitas, et ei saanud aru, et sõitis vastu millelegi muule kui äärekivile; väärteomenetlus lõpetati kostja suhtes; hageja on esitanud kostjale nõude kahju hüvitamiseks, millest kostja keeldus. Võlaõigusseaduse § 492 lg 1 sätestab, et kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Liikluskindlustuse seaduse § 53 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Kostja on esitanud korduvalt hagile vastuväite, et hageja ei ole tõendanud, et talle on regressinõue üle läinud (tl 38, 50). Hageja on kohtule esitanud 28.05.2020 pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et Riigi Kinnisvara AS on tasunud 01.06.2018 Askotel OÜ 2774,40 eurot (tl 81). Hageja esitatud tõendist ei nähtu, et hageja on kahju hüvitanud või talle on regressinõue 2312 euro ulatuses üle läinud. Peale selle kohus nõustub hagejaga, et LKS § 53 lg 1 p 2 alusel nõude esitamiseks ei piisa sellest, et hageja tõendab, et kostja põhjustas kahju süüliselt (hooletusest vms), vaid LKS § 53 lg 1 p 2 sätestab nõude eeldusena, et sündmuskohalt lahkumine peab olema õigusvastane ja süüline. Liiklusseaduse § 169 sätestab nõuded juhi tegutsemisele liiklusõnnetuse korral. Selle sätte lg 1 järgi kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht p 1 järgi võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõikele 9, lg 4 järgi liiklusõnnetusest ei ole vaja politseile teatada, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; 2) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; 3) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; 4) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik; 5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud, lg 5 järgi lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Väärteomenetluse lõpetamise määrusest ja Politsei- ja Piirivalveameti kirjast (tl 12,13) nähtub, et väärteoasjas nr xxxxxxxxxxxxxxx on tuvastatud, et 19.detsembril 2017 kella 22.08 ajal lõhuti maasturiga otsa sõites xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuva xxxxxxxxxxxxxxxxx asuv pink ja prügikast ja rikuti haljasala, liiklusõnnetuse põhjustas sõidukiga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ettevaatamatusest B. M. . Menetlusalune

4 (8)

isik on andnud ütlusi, et ta sai aru, et sõitis maasturiga üle äärekivi, kuid ei tajunud, et sõiduk oleks veel kuhugi vastu sõitnud. Kuna antud koolimaja hoovil oli muudetud hoovi planeeringut, siis pööras B. M. mälu järgi hoovil sõites paremale, kus ennem oli plats ning sõitis seetõttu lumega kaetud haljasalale ja sealt põõsaste vahelt välja. Menetlusalune isik ise tunnistab oma süüd ning kahetseb juhtunut puhtsüdamlikult. Liiklusõnnetuse käigus tekitati kahju Riigi Kinnisvara AS-ile, kuna kahjustada said xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx olevad pink, prügikast ja haljasala, mis kuuluvad hüvitamisele liikluskindlustuse seaduse alusel. Kohtuvälise menetleja hinnangul on VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamise tingimused täidetud, sest menetlusaluse isiku karistamine rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmisega ei ole põhjendatud ja otstarbekas ning väärteoasjas menetlus lõpetati. Kohus nõustub hagejaga, et LKindlS alusel tagasinõude esitamist ei saa takistada asjaolu, et sõidukijuhti ei ole väärteomenetluses karistatud sündmuskohalt põgenemise eest. Praegusel juhul on väärteomenetlus lõpetatud VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlustel. Riigikohus on asunud 11.10.2005.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-05 ja 28.11.2006 otsuses nr 3-2-1-105-06 seisukohale, et LKindlS alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. Riigikohus nõustus tsiviilasjas 3-2-1-97-05 ringkonnakohtu seisukohaga, et sõidukijuht ei ole teo toimepanemises (sündmuskohalt lahkumine) süüdi, kui ta ei saanud aru või ei olnud teadlik, et tema poolt juhitud sõiduk on liikluskahju põhjustanud. Samuti on Riigikohus selgitanud, et kuivõrd KarS § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, siis on põgenemine süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt ja sellise regressinõude rahuldamiseks peab eksisteerima asjaolu, et liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja lahkus süüliselt liiklusõnnetuse paigast (Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-105-06). Riigikohus selgitab viidatud lahendis, et tagasinõude esitamisel ei saa eeldada kahju tekitaja süüd sündmuskohalt lahkumises: „Süü presumptsioon kehtib kahju õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 1050 lg 1). Hageja ei nõua kostjalt kahjuhüvitist.“ Kostja B. M. annab kohtuistungil vande all ütlusi (tl 100), et 19.detsembril 2017.a. oli ta koos tütarlapsega, oli närviline õhkkond, sest nad vaidlesid ja ta sõitis parklasse sisse ja vaatas, et mingid asjad on muudetud ja hakkas tagasi pöörama, et otsida rahulikku kohta, kus rääkida, aga läks teisiti; ta sõitis äärekivi peale, tundis raputust ja sai aru, et sõitis äärekivi peale, muud ta ei tundnud ja aru ei saanud ning vaatas, kust välja saab; ta sai aru, et oli sõitnud sellise koha peale, kus ei tohiks olla; väljus sealt, kust sai väljuda, riivas põõsast ning sõitis sealt välja ära koduhoovi; auto mingeid vigastusi ei saanud; kui politseiuurija helistas isale ja ta nägi politseis videot ning käis sündmuskohal, siis ta imestas; pärast politseiuurija kutsus ta enda juurde tagasi, et klaarige asi ära liikluskindlustuses. Kohtuistungil uuritud 19.detsembri 2017.a. juhtumi videosalvestiselt nähtub, kuidas sõiduk siseneb pimedal ajal koolimaja valgustatud sisehoovi, liigub kiiresti edasi ja pöörab siis järsult üle äärekivi tugevalt rappudes paremale ja sõidab lumisele haljasalale, riivates pöörde tegemise ajal prügikasti ja ilmselt pinki, liigub edasi, siis peatub viieks sekundiks ja tagurdab juurdeehitise suunas, siis sõidab otse põõsaste vahelt taas rappudes üle äärekivide alla ning keerab vasakule sisehoovist väljuma. Järgmisel päeval ja hiljem tehtud fotodelt (lk 4-6, 9-11, 45-48, 53-60) nähtuvad prügikastile, pingile ja nende tänavakividelt lahtimurdmisega tekitatud vigastused. Kohus nõustub hagejaga, et videopildi kohaselt auto jõnksatab pööramisel nähtavalt ning sõiduki paremad rattad tõusevad maast lahti. Hageja hinnangul tõendab videosalvestus üheselt ja selgelt, et kokkupõrge oli tugev, sest kostja auto õõtsub tugevalt. Samas on kohtu hinnangul

5 (8)

sõiduki rataste tõusmine tingitud esmajoones sellest, et auto erinevad rattad sõidavad üles äärekividest. Kostja leiab, et videolt on näha, et ka äärekivist hiljem alla sõites põrkab auto umbes samamoodi, mis ongi äärekivist üles ja alla sõitmise tavaline tagajärg; pingi ja prügikasti riivamine ei olnud maasturis kuidagi tajutav. Kohus nõustub hagejaga, et videost nähtuvalt mõjutab kostja autot ülesõit äärekivist ja järgnenud kokkupõrge esemetega tugevamalt, kui hiljem ainult äärekividest allasõitmine, kuid see ei tõenda kohtu hinnangul seda, et kostja sai aru eelnenud kokkupõrkest esemega. Samuti ei nähtu videolt, et kostja oleks vahetult pärast kokkupõrget seisma jäänud, nagu väidab hageja, vaid ta sõitis ligi 10 sekundit edasi ja alles siis peatus. Videost nähtuvalt on kostjal otsesuunas teekonna jätkamine takistatud. Hageja rõhutab, et nii kahjustatud pink kui prügikast olid mõlemad valgustatud ja seetõttu terve selle aja jooksul olid need esemed kostja tahavaatepeeglist näha. Kostja vaidleb sellele vastu. Ka kohus ei saa hagejaga nõustuda, sest videost nähtuvalt langeb tänavavalgustuse valgusvihk esmajoones põõsastele ja prügikast ning pink jäävad varju. Hageja hinnangul viitab kostjapoolne kiire lahkumine tuldud teed mööda asjaolule, et kostja sai oma teost aru. Asjaolud, et kostja lahkus peale liiklusõnnetuse toimumist kiirelt sündmuskohalt ning võttis politseis pärast video vaatamist omaks, et tema pani liiklusõnnetuse toime, ei anna kohtu hinnangul veel alust kindlalt väita, et kostja tajus liiklusõnnetuse toimumise ajal liiklusõnnetuse toimepanemist. Kostja on väärteoasjas kui ka käesolevas tsiviilasjas kogu menetluse vältel andnud ühesuguselt ütlusi, et ta sõitis maasturiga üle äärekivi ja ei tajunud, et sõiduk oleks kuhugi vastu sõitnud. Kokkupõrke müra kuulmine on hinnanguline. Taju formeerumine toimub aistingutes sisalduva elementaarinformatsiooni alusel aju vastavates keskustes ja on tegelikkuse meelelise peegeldamise või meelelise tunnetamise üks etappe aistingu ja kujutluse kõrval. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on seda pooltele põhjalikult selgitanud juba oma 28.04.2020 kirjas (tl 76). Hageja heidab hagis kostjale ette liiklusseaduse § 33 lõike 2 punkti 8 ja § 169 lg 5 rikkumist. Hageja peab tõendama kostja süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises. Süü presumptsioon kehtib kahju õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 1050 lg 1). Hageja ei nõua kostjalt kahjuhüvitist, vaid tal on kostja vastu kannatanule makstud hüvitise tagasinõue. Järelikult peab hageja tõendama LKindlS kohaldamiseks kostja käitumises süükoosseisu LS § 237 järgi, sh. kostja süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises (Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 28.11.2006.a. otsus nr 3-2-1-105-06). Kohus nõustub kostjaga, et vaidlusaluseks küsimuseks ei ole ainult asjaolu, kas kostja lahkus sündmuskohalt, vaid see, kas tema tegevus oli süüline. Süü on isikule tehtav etteheide, et ta otsustas ebaõiguse kasuks ja käitus normivastaselt, ehkki ta oleks võinud otsustada õiguse kasuks ja käituda normipäraselt. Süüline käitumine tähendab, et isikul peab olema võime aru saada olukorrast, kus ta peab üles näitama hoolsuskohustust, samuti peab ta vastavalt sellele arusaamisele käituma. Kuna karistusseadustiku § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, siis on põgenemine kõnealuses tähenduses süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Järelikult pidi hageja tõendama LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamiseks kostja käitumises süüteokoosseisu LS § 237 järgi, sh süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises. Selleks tuleb aga kõigepealt tuvastada seda, kas kostja sai aru, et ta pani toime liiklusõnnetuse.

6 (8)

Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud teadet liiklusõnnetuse toimumise kohta ega muid tõendeid sõiduki xxxxxxxxxxxxxxxxx vigastuste kohta pärast kokkupõrget, mistõttu ei ole kummutatud kostja vande all antud ütlusi, et sõidukil ei olnud vigastusi. Metallist prügikast, mis videost nähtuvalt paiknes enne kokkupõrget risti pingi otsas, on kokkupõrke käigus tänavakivide küljest lahti tulnud ja mõlkis; samuti on pingi ühes otsas muljumisjälg ja metallist pingi kinnitusraam on tänavakivide küljest lahti. Sõiduki kokkupõrkel metallist prügikastiga peaks kostuma löögile iseloomulik heli, mille tugevus ja iseloom sõltub sellest kas kokkupõrge toimus auto rehviga või kerega. Prügikastist (tl 5) nähtuvalt on löök tabanud prügikasti alumist osa, mistõttu võis kokkupõrge prügikastiga olla toimunud auto rehviga. Samas, kuna pink asus prügikasti taga lähemal haljasalale (tl 56), ja arvestades pingil olevat muljumisjälje iseloomu (tl 54), ei ole ilmselt välistatud ka pingile kahjustuse teke kokkupõrke tagajärjel auto poolt kohalt paisatud prügikasti poolt. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul välistatud, et kostja üle äärekivide sõitmise tõttu toimunud sõiduki põrkumise ja rappumise tõttu ei tajunud auto (rehvi) kokkupõrget prügikastiga, vaid jätkas liikumist kuni haljasala seda võimaldas. Hageja väitel seda asjaolu, et kostja lahkus sündmuskohalt õigusvastaselt, kinnitab hagi lisas olev väärteomenetluse lõpetamise määrus, kus kostja süü LS § 33 lõike 2 punktis 8 nimetatud teo eest on ka tõendamist leidnud. Kohus juhib hageja tähelepanu, et LS § 33 lg 2 p 8 järgi peab juht enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid ning see ei ole ilmselt asjakohane juhi sündmuskohalt õigusvastase lahkumise tõendamisel. Kohus, hinnates kõiki uuritud tõendeid kogumis, leiab et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kostja sai aru, et tema poolt juhitud sõiduk tekitas liikluskahju, hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud kostja süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises, mistõttu ka seetõttu Liikluskindlustuse seaduse § 53 lg 1 p 2 kohaselt puudub alus kostjalt kahju hüvitise väljamõistmiseks ja kohus ei käsitle kahju suurusega seotud asjaolusid. Samas kohus peab oluliseks märkida, et kohus on hagejale selgitanud, et tema kohustus on tõendada hüvitatava kahju suurust. Kostja heidab põhjendatult hagejale ette, et hageja on võtnud nõude aluseks ainult ühe töödetegija hinnapakkumise, mis ei anna ilmselt objektiivset pilti tööde hindade kohta. Kohus nõustub kostjaga, et näiteks üksnes pingi ja prügikasti paigalduse eest nõutud summa 681 eurot vajab põhjendamist. Hageja esitas vastuväite kostja poolt 15.10.2018 esitatud Tesman Ehitus OÜ hinnapakkumisele (tl 61), mis hageja hinnangul on TsMS kohaselt lubamatu tõend, sest Tesman Ehitus on kostjaga seotud isik, kuid see asjaolu on asjas tõendamata, mistõttu puudub kohtul võimalus selles osas seisukohta esitada. Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja menetluskulud hageja kanda. Kostja palub kindlaks määrata tema menetluskuludeks esindaja poolt osutatud 6,5 tunni õigusabi eest koos käibemaksuga 1404 eurot. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 180 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ole kohtu hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ega põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-21-115-13, p 25). Riigikohtu senises praktikas on mh

7 (8)

põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13), tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-193-13), samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (14. oktoobri 2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13), 153 eurot ilma käibemaksuta (11. veebruari 2015 määrust tsiviilasjas nr 32-1-115-14, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (26. aprilli 2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). Arvestades õigusabiteenuste üldist hinnatõusu, pool õigusabist käesolevas asjas osutati kostjale juba kaks aastat tagasi ning käesoleva asja keerukuse astet, kuid seejuures asja vähest mahukust, on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikuks tunnitasumääraks 180 eurot koos käibemaksuga. Seega loeb kohus kostja põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks 6,5X180= 1170 eurot, mis kuulub hagejalt välja mõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.