XX hagi AS HOOLEKANDETEENUSED vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.01.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX 19.02.2020 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6334,57 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad CC ja YY Kostja (vastustaja) AS HOOLEKANDETEENUSED (registrikood 10399457), lepinguline esindaja Evelin PärnLee
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 07.10.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19.02.2020 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada.
2.Välja mõista AS-lt HOOLEKANDETEENUSED XX kasuks 4834,57 eurot, millest 334,57 eurot on varalise kahju hüvitis ja 4500 eurot mittevaralise kahju hüvitis.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määrata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-18-18114 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 29.11.2018 Harju Maakohtule hagi AS HOOLEKANDETEENUSED (kostja) vastu kahju hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ajavahemikul 01.10.2010 – 30.04.2016 tegevusjuhendajana kostja hallatavas hooldekodus XXX (hooldekodu). Hooldekodus leidis 05.02.2016 kell 22.45 aset tööõnnetus, kus joobes klient ründas hagejat. Klient QQ peksis klientide vahel tekkinud konflikti lahendama kutsutud hagejat käte ja jalgadega näkku ja kehapiirkonda, peksis tema pead vastu põrandat, rebis juustest ning lämmatas teda, tekitades sellega hagejale kehavigastusi. Ründe käigus purunesid hageja prillid ja sai kannatada ka tema mobiiltelefon.
3.Intsidendi toimumine on fikseeritud 05.02.2016 sündmuskohale kutsutud politsei poolt. Koos politseiga saabunud kiirabi diagnoosis hagejal järgmised vigastused: lahtine peahaav, silmalau ja silmaümbruse lahtine haav, pindmine peavigastus, pea pindmised hulgivigastused, pindmine rindkerevigastus, rindkerekontusioon, pindmine randme- ja käevigastus, randme ja käe muude osade kontusioon. 06.02.2016 hommikul tekkisid hagejal tasakaaluhäired ja pearinglus, mistõttu kutsuti kohale uuesti kiirabi, kes diagnoosis hagejal konkussiooni ilma lahtise koljusisese haavata, rindkerekontusiooni, randme ja käe pindmised hulgivigastused, selja alaosa ja vaagna kontusiooni. Lisaks on märgitud objektiivse leiuna parempoolne horisontaalne nüstagm ning et Rombergis seisab ebakindlalt. Seoses öise halva enesetunde, iivelduse, oksendamise ja tasakaaluhäiretega oli hageja sunnitud endale kutsuma kiirabi koju ka 09.02.2016 hommikul, mil kiirabi viis ta Tartu Ülikooli Kliinikumisse. Kiirabi fikseeris väljakutsel põhidiagnoosina pea pindmised hulgivigastused ning kaasuvad haigused kubemepiirkonna kontusioon ning kõhu külgseina kontusioon, mida kinnitab kiirabikaart. 08.02.2016 pöördus hageja perearsti poole, kes kirjutas välja haiguslehe ning koostas tööõnnetuse teatise. Perearsti koostatud raviloo kohaselt on hageja põhidiagnoos konkussioon ilma lahtise koljusisese haavata ning kaasnevad diagnoosid on rindkerekontusioon, randme ja käe pindmised hulgivigastused, selja alaosa ja vaagna kontusioon ning posttraumaatiline stressihäire. Perearsti suunamisel pöördus hageja psühhiaatrilisele vastuvõtule. Psühhiaater dr VH diagnoosis tal segatüüpi ärevdepressiivse reaktsiooni ning määras ravi antidepressandi, unerohu ja rahusti näol.
4.Hagejal tekkis 05.02.2016 toimunud tööõnnetuse tagajärjel materiaalne kahju ‒ tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuste tõttu on hageja teinud kulutusi ravimitele, sõitudeks arsti juurde ning prillide ja telefoni ümbrise asendamiseks. Hageja elu oli pikka aega häiritud ründe tagajärjel saadud vigastuste tõttu, kuivõrd näol ja kätel, kui nähtavatel kehaosadel, olid tugevad hematoomid ja paistetus, mis paranesid aeglaselt ja takistasid hagejal kodust väljumist ja oma tavapärase elu elamist. Samuti tekkis hagejal osaline mälukaotus. Kõik hageja tervisekahjustused ei ole käesoleva ajani lõplikult paranenud. Ka psühhiaatrilised kaebused, nt ärevushäire on püsivad ega ole taandunud, hagejale tema psühhiaatri poolt määratud ravi antidepressantide näol jätkub ka käesoleval ajal. Hagejal on unehäired ja hirmuunenäod
2-18-18114 juhtunuga seoses. Lisaks tekkis hagejale tööõnnetuse tõttu mittevaraline kahju – kliendi rünne tekitas talle füüsilist valu ja kannatusi.
5.Kostja koostas 25.02.2016 tööõnnetuse raporti, mille kohaselt on tehtud töökeskkonna riskianalüüs ning tööõnnetusega seotud riskidega on selles arvestatud. Hageja on seisukohal, et tööõnnetuse tegelik põhjus oli hooldekodus asjakohaste turvameetmete puudumine. Tööõnnetuse toimumise ajal viibis hooldekodus kokku 320 erivajadusega inimest. Osakonnas nr 6, kus hageja töötas, viibis õnnetuse ajal 59 erivajadustega inimest. Osakonnas nr 6 oli korraga tööl päevases vahetuses 4 ja öises vahetuses 2 inimest. Terves hooldekodus ei olnud mitte ühtegi turvatöötajat ei päevasel ega öisel ajal. Samuti puudusid turvanupud ning otseühendus turvafirmaga. Lisaks ei olnud töötajatele ette nähtud enesekaitsevahendeid. Töö sisekorraeeskirjad nägid ette, et kui toimub mingi intsident, mis ohustab kas töötajate või klientide elu, tervist või vara, siis turvameetmena tuleb hooldekodu töötajal ise helistada politseisse ja kutsuda politseipatrull. Enesekaitsekoolitust ei ole töötajatele võimaldatud, vaatamata sellele, et ka hageja ise juhtis töösuhte ajal toimunud arenguvestluse käigus tööandja tähelepanu koolituse vajadusele ja enesekaitsevahendite puudumisele. Osakonna nr 6 koridori lõpus oleva trepini viiv uks oli suletud Päästeameti vastava ettekirjutuse tõttu. Hooldekodu ei võimaldanud töötajatele läbipääsu trepile näiteks kiipkaardiga, väites, et selleks puudub rahaline ressurss. Juhul, kui läbipääs töötajatele oleks tagatud, oleks olnud ka hagejal võimalus agressiivse kliendi ründe eest tagumise trepi kaudu põgeneda. Kuna trepile viiv uks oli lukustatud ning hageja oli koridori lõpus, kus klient tõkestas tee avatud väljapääsuni, ei olnud tal võimalik ründe eest mitte kuhugi põgeneda ning seetõttu leidis aset rünnak ja kehavigastuste tekitamine. Hooldekodus puudusid turvakaamerad, mis võimaldaks kliente avalikes ruumides ja üldkasutatavatel aladel jälgida, võimalikke intsidente ennetada ning toimunud intsidente hiljem ka rekonstrueerida. Hooldekodus, kus viibivad agressiivsed ja psühhoosiohtlikud kliendid, peaksid üldise turvalisuse huvides valvekaamerad olema avalikes ruumides ja ühiskasutavatel aladel, nt koridorides. Kaamera oli vaid pääslas, kuid ka seal puudus turvatöötaja. Seega sai kliendi rünne hageja suhtes aset leida ja talle ründe tagajärjel tervisekahjustustuste ning varaline ja mittevaraline kahju tekkida seetõttu, et tööandja rikkus seadusest tulenevat kohustust ega taganud töötajatele ohutut ja turvalist töökeskkonda. Seadusest tulenevaid kostja vastutust välistavaid asjaolusid antud juhul ei esine.
6.Hagejale tekkis tööõnnetusega varaline kahju 334,57 eurot, sh kulutused prillide asendamiseks 44,84 eurot, lõhutud telefoni kaante asendamine 19 eurot, raviga seotud kulud (ravimid, visiiditasud, transpordikulud) 270,73 eurot. Hageja hinnangul on talle tööõnnetusega tekkinud mittevaraline kahju 6000 eurot. Kostja vastuväited
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Kostja vastuse kohaselt on tööandja teinud kõik selleks, et tagada turvalisus töökohal, vältida ja vähendada töötajate terviseriske, et töötajad tööks ette valmistada ja neid õpetada eriolukordadega toime tulema. Tööandja rakendatavad turvameetmed olid piisavad. Kostja on kehtestanud ohutusjuhendi tegevusjuhendajale tööks psüühilise erivajadusega inimestega, samuti infoliikumise korra kriisiolukorras, millega mõlemaga tutvumist on ka hageja kinnitanud. Töötajate arv hooldekodus vastas seaduse nõuetele. Tööandja on töötajaid juhendanud ja koolitanud, kuidas tööõnnetuse korral käituda. Hageja etteheide, et talle ei võimaldatud enesekaitsekoolitust, on paljasõnaline ja tõendamata. Tööandjana ja erihoolekandeteenuse osutajana on kostjal nulltolerants alkoholi osas erihoolekandeüksustes. Kostja ei ole seaduses sätestatud nõudeid rikkunud. Isegi kui eelnevaga mitte nõustuda, siis ei
2-18-18114 vastuta kostja hagejale tekitatud kahju eest, kuna ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja ei vastuta rünnaku eest, kuivõrd selle toimumise osas ei saa kostjale hoolsuskohustuse täitmata jätmist ette heita. Ka ei saa kostjale ette heita tegevusetust, sest koheselt teavitati häirekeskust, kutsuti politsei ja kiirabi. Hagejal tekkinud kahju on tõendamata. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Harju Maakohus jättis 20.01.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle: -
kas kostja vastutab hagejale kahju tekitamise eest;
-
kas kostja jättis oma seadusest tulenevad kohustused, tagada töötajate turvalisus, täitmata;
-
kas kostja on oma tegevusetusega põhjustanud hagejale kehavigastuse, kas lisaks koolitustele ning reeglitele ja juhenditele on kostja teinud kõik mõistliku selleks, et ära hoida hagejale kehavigastuse tekitamine kostja kliendi poolt, kas kostja on keeldunud hagejale võimaldamast enesekaitsekoolitust.
11.Kohus nõustus kostjaga, et hageja ei toonud välja konkreetseid õigusnorme, mis kohustaksid erihoolekandeteenuse osutajat töötajatele enesekaitsekoolitusi korraldama, tagama enesekaitsevahendeid, paigaldama turvanuppu või videokaameraid ning teenuse osutamisele kaasama mehitatud valve. Asjaolu, et hageja arvates on kostja poolt töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine olnud puudulik, ei luba arvata nagu kostja ei täidaks töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõudeid. Tööõnnetuse toimumise ajal viibis hooldekodus 6 osakonnas 59 klienti, kellega tegeles päevases vahetuses 4 ja öises vahetuses 2 inimest. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 104 lg 1 kohaselt peab ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja tagama 30 teenust saava täisealise isiku kohta vähemalt ühe tegevusjuhendaja ööpäevaringse kohaloleku ning vastavalt täisealiste isikute vajadustele lisaks vähemalt ühe tegevusjuhendaja kohaloleku väljaspool ööaega. Seega oli hooldekodus töötajate arv seaduses nõutud mahus. Hooldekodus puudub eraldusruum agressiivsete klientide eraldamiseks, kuid tõendatud ei ole hageja väide, et kostja tegevusele kohaldub sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määrus nr 75 tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile (määrus) § 7. Kuna kostja on veenvalt põhistanud, et hooldekodus ei osutata ööpäevaringset erihooldusteenust kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud või ebastabiilse remissiooniga isikute suhtes, siis ei ole tõendatud hageja väide, et kostja oleks rikkunud määruse §-i 7. Kohus märkis, et eraldusruumi olemasolu eesmärgiks ei oleks töötaja kaitsmine võimaliku kahju eest. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et kostja oleks jätnud täitmata oma seadusest tulenevad kohustused korraldada töötajatele enesekaitsekoolitust, tagama enesekaitsevahendeid, paigaldada turvanupp või videokaamera ning jätnud kaasamata teenuse osutamisele mehitatud valve või luua eraldusruum.
12.Hageja ei tõendanud väidet, et ta oleks palunud kostjalt enesekaitsekoolitust ja et kostja oleks sellest keeldunud. Veenev ei ole hageja väide, et enesekaitsekoolituse võimaldamine hagejale oleks võinud ära hoida rünnaku hageja suhtes. Veenev ei ole hageja väide, et kostja oleks pidanud tagama hagejale isikukaitsevahendite olemasolu või et juhul, kui hagejal oleksid olnud mingid isikukaitsevahendid, siis oleks rünne hageja vastu võinud olemata olla. Hageja väide, et turvatöötaja või turvanupu olemasolu oleks võimaldanud hagejale kiiremat abi, ei ole samuti veenvalt põhistatud. Kuna rünne oli hageja suhtes juba toimunud, siis on mõistlik arvata, et abi jõudmine hagejani ükskõik kelle poolt oleks tulnud viivitusega. Oletuslik ja paljasõnaline on hageja väide, et esimesele ründele vahetult järgnenud teine rünnak oleks võinud olla
2-18-18114 olemata, kui kostja oleks taganud hagejale turvanupu, oleks olnud turvakaamera või turvamees. Ka asjaolu, et hooldekodus ei ole eraldusruumi agressiivsete klientide eraldamiseks, ei luba kohtul järeldada, et kui selline ruum oleks kostja juures olnud, siis ei oleks kostja klient saanud hagejat rünnata. Lähtudes eeltoodust ei ole mõistlik eeldada, et kostja oleks saanud hagejale enesekaitsekoolituse tagamise, turvanupu kasutuselevõtmise, turvamehe palkamise, turvakaamera paigaldamise või eraldusruumi loomisega hoida ära hagejale kehavigastuse tekitamise. Asjaolu, et kostja klient oli hagejale kehavigastuse tekitamise ajal alkoholijoobes, ei saa samuti kohtu arvates olla etteheidetav tegu kostjale. Kostja tõendas, et kostjal on tööandjana ja erihoolekandeteenuse osutajana nulltolerants alkoholi osas kõigis kostja erihoolekandeüksustes. Hageja väide, et kostja peab lisaks alkoholi keelamisele ja ravimite väljastamisele lisaks kandma ka vastutust klientide alkoholi tarvitamise või ravimite manustamise eest, et oleks olnud võimalik ära hoida kehavigastuse tekitamine hagejale, ei ole samuti veenev, et eeldada, et see on kostja kohustuseks, mitte kostja klientide kohustuseks. Kuna kostja on viinud läbi riskide hindamise, hagejale oli teada tema töö ohtlik iseloom, hagejat on tööks erivajadustega inimesteks püsivalt ja regulaarselt juhendatud ning koolitatud ning töötajatele on välja töötatud erakorralisteks juhtumisteks reeglid ja korrad, siis on kostja veenvalt põhistanud, et ta on teinud kõik selleks, et vältida, et kostja kliendid võiksid kostja töötajatele tekitada kehavigastusi või tervisekahju, et kostja ei ole süüdi hagejale tervisekahju tekitamises ei hooletult ega raskelt hooletult käitudes. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostjal ei olnud tahtlust hagejale kahju tekitada. Lähtudes eeltoodust ei ole tõendatud hageja väide, et kostja tegevusetuse tõttu on hagejale põhjustatud kehavigastus kostja kliendi poolt.
13.Kuna kohus tuvastas, et kostja ei ole õigusvastaselt tekitanud hagejale kehavigastust või tervisekahjustust, siis ei ole tõendatud, et kostja oma õigusvastase tegevusega põhjustas hagejale kahju, mistõttu kostjal ei ole kohustust hüvitada hagejale kahju ja kohus ei pidanud vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid hagejal tekkinud kahju suuruse kohta. Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda.
15.Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja õiguse üldpõhimõtteid. Maakohus ei põhjendanud, miks ei kohaldu antud asjas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) üldised normid. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et normid on üldised ja kuivõrd erihoolekandeasutuste suhtes ei ole kehtestatud õigusakti tasandil nõudeid tagada just hageja nimetatud konkreetseid meetmeid, siis ei vastuta kostja hagejale tööõnnetusega tekkinud kahju eest. Kuivõrd sotsiaalhoolekandeasutuste tööd reguleerivates õigusaktides puuduvad erinormid töötaja kaitset puudutavas osas, kohalduvad üldnormidena TTOS § 12 lg 1 esimene lause ja TTOS §121 lg-d 1 ja 2, mis sätestavad tööandjale kohustuse tagada töötervishoid ja -ohutus igas tööga seotud olukorras. Kohus oleks pidanud kohaldama TTOS üldiseid õigusnorme ja hindama, kas kostja tööandjana on teinud kõik endast oleneva tööohutuse tagamiseks. Kohtu seisukohast võib järeldada, et vaatamata töökohal kehtestatud reeglite järgimisele puudub tööõnnetuse korral igasugune vastutust kandev isik, kuna tööandjale ei ole kehtestatud valdkonna erinormidega väga konkreetseid kriteeriume töökeskkonna osas.
16.Maakohus eksis menetlusnormide vastu, hinnates tõendeid vaid osaliselt ja sedagi vääralt. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna kostja on viinud läbi riskide hindamise, hagejale oli teada töö ohtlik iseloom, hagejat oli ette valmistatud tööks erivajadustega inimestega, püsivalt ja regulaarselt juhendatud ning koolitatud ning töötajatele oli välja töötatud
2-18-18114 erakorralisteks juhtumisteks reeglid ja korrad, siis on kostja veenvalt põhistanud, et ta on teinud kõik selleks, et vältida kostja klientide poolt kahju tekitamist töötajatele ning seetõttu kostja ei ole süüdi apellandile tervisekahju tekkimises. Ei ole võimalik asuda seisukohale, et hageja põhjustas ise vääralt käitudes tööõnnetuse ja sellega kahju tekkimise talle endale. Töökeskkonna kujundamine ja üldine tööohutuse tagamine on kostja kui tööandja seadusest tulenev kohustus (vt TTOS § 12 ja § 121), seda kohustust ei saa panna ei töötajatele ega klientidele.
17.Kohus ei hinnanud tõendina esitatud riskianalüüsi sisuliselt, kuigi tugines otsuses selle olemasolule. Kostja oli viinud läbi riskide hindamise ja märkinud riskianalüüsis riskitegurid, kuid riskide maandamise kohta ei ole riskianalüüsis konkreetseid meetmeid nimetatud. Mistahes formaalne dokument pealkirjaga „riskianalüüs“, kui selles puuduvad meetmed ohtude maandamiseks, ei saa olla spetsiifilise ja kõrge ohutasemega töökeskkonnas ohutuse tagamiseks piisavaks vahendiks. Ainuüksi riskide hindamisest ei ole kasu, kui nende maandamist ei ole käsitletud ega töökeskkonnas tegelikult ka mingeid meetmeid kasutusele pole võetud. Vastavalt Riigi- ja omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liidu arvamusele on XXX riskianalüüs koostatud puudustega, pinnapealne, vastuoluline, raskesti hoomatav ega käsitle kõiki vajalikke riskitegureid. Maakohus jättis nimetatud asjaolud täielikult analüüsimata ja asus ilma igasuguste põhjendusteta seisukohale, et kostja on riskid hinnanud.
18.Hagejale jääb selgusetuks, mille põhjal jõudis kohus järeldusele ja siseveendumusele, et veenev ei ole hageja väide, et kostja oleks pidanud tagama hagejale isikukaitsevahendite olemasolu või et juhul kui hagejal oleksid olnud mingid isikukaitsevahendid, siis oleks rünne hageja vastu võinud olemata olla. Hageja arvates on õigusvastane ja põhjendamatu kohtu viide sellele, et hagejale oli teada töö ohtlik iseloom ja see justkui välistaks kostja vastutuse.
19.Kohus ei käsitlenud kostja klientide valiku protsessi ning klientide hindamist ja vajadusel teise hoolekandeasutusse paigutamist. Hageja juhtis korduvalt maakohtus tähelepanu küsimusele, kas ja mil viisil oleks kostja pidanud hindama hagejat rünnanud kliendile teenuse osutamise jätkamist pärast seda, kui kliendiga oli juba eelnevalt esinenud probleeme. Kostja ei täitnud hoolsuskohustust ega kaalunud vajadust paigutada ilmselgelt ohtlik ja agressiivne klient mõnda teise, sobivamasse hooldekodusse. Kostja ignoreeris kliendist tulenevaid ohte, mis paraku hooldekodus ründena hageja vastu ka realiseerusid.
20.Kohus hindas vääralt kostja väidet ja poolte esitatud tõendeid väidetava nulltolerantsi kohta alkoholi tarbimise suhtes hooldekodus. Hageja vaidleb vastu järeldusele, et kohtu arvates ei saa olla kostjale ette heidetav, et klient oli hagejat rünnates alkoholijoobes. Tegelikkuses ei ole kostja toimivat meedet alkoholi tarbimise vältimiseks kehtestanud. Kostja hoolsuskohustuse täitmata jätmise tõttu on tekkinud olukord, et hooldekodu kliendid tarvitavad alkoholi ja muutuvad selle tagajärjel ohtlikuks nii endale, teistele klientidele kui ka töötajatele.
21.Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata sotsiaalkaitseministri määrusest tulenevad kohustuslikud sätted. Maakohus leidis vääralt, et kostja on veenvalt põhistanud, et hooldekodus ei osutata ööpäevaringset erihooldusteenust kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud või ebastabiilse remissiooniga klientidele. Kostja ei esitanud nimetatud asjaolu kohta mitte ühtegi tõendit. Hageja nõustub, et hooldekodus puuduvad kohtumääruse alusel hoolekandeasutusse paigutatud kliendid, kuid ei nõustu sellega, et hooldekodus puuduvad kliendid, kes oleksid ebastabiilse remissiooniga.
2-18-18114
22.Kohus ei hinnanud tõendina kostja esitatud probleemse käitumise juhtimise ja piirangute rakendamise korda. Nimetatud juhendist nähtuvad konkreetsed juhised ja tingimused kliendi eraldamiseks.
23.Kohus rikkus jämedalt tõendite hindamise nõudeid ja hindas vääralt asjaolu, et hageja kutsus omale ise õnnetuse ajal abi isikliku mobiiltelefoniga. Kohus jõudis õigusvastaselt seisukohale, et abi tagas hagejale kostja. Tegelikkuses jäeti hageja tööõnnetuse toimumise ajal abita. Teine töötaja, kellega koos hageja sündmuskohale jõudis, põgenes minema. Hageja helistas ise kaks korda häirekeskuse numbrile 112, esimese kõne sai hageja küll valitud, kuid kliendi rünnaku tõttu paiskus telefon eemale. Kõne ei katkenud ja häirekeskus kuulis toimunut sama telefonikõne vahendusel. Maakohus jõudis üllatavalt veendumusele, et kostja tagas ja kutsus hagejale tööõnnetuse toimumise ajal abi.
24.Kohus hindas vääralt tõendeid ravimite manustamise kohta klientidele. Arusaamatu on maakohtu järeldus, justkui ravimite manustamine ei oleks mitte kostja, vaid kliendi enda vastutusel. Hageja selgitab, et hooldekodus ulatatakse klientidele ravimid kätte, kuid sundkorras neid ei manustata. Kostjal puuduvad meetmed, et vältida seda, et kliendid ravimeid ei võta. Vastustaja seisukoht
25.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega ning ära kuulanud kohtuistungil pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik teha tsiviilasjas uus otsus hagi osalise rahuldamise kohta.
27.Pooled ei vaielnud asja lahendamiseks järgmiste oluliste asjaolude üle, mille ringkonnakohus saab otsuse tegemisel aluseks võtta:
hageja töötas ajavahemikul 01.10.2010-30.04.2016 tegevusjuhendajana kostjale kuuluvas XXX, mis osutas ööpäevaringset erihooldusteenust; 05.02.2016 leidis XXX aset tööõnnetus, kui alkoholijoobes klient ründas tööülesandeid täitvat hagejat; ründe tagajärjel purunesid hageja prillid ja kahjustusi sai mobiiltelefon ning hagejale tekitati kehavigastusi ja ta sai tervisekahjustuse ning ta oli kuni töölt lahkumiseni 30.04.2016 töövõimetu; hagejale tekkinud varakahju suuruseks on 334,57 eurot.
28.Arvestades eelnevalt toodud asjaolusid, tekitati hagejale kehavigastused ja põhjustati tervisekahju tööülesannete täitmisel, s.o lepinguliste kohustuste täitmisel. VÕS § 1044 lg 3 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka käesolevas peatükis sätestatud alustel. Seega võib hageja valida, kas ta nõuab tekitatud kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Samuti võib esitada nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta nõuab kahju
2-18-18114 hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi, kuid möönis, et kui see ei taga hagi rahuldamist, siis tuleb nõue lahendada töölepingu rikkumist reguleerivate sätete järgi. Riigikohus on selgitanud, et kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24). Nii lepingu kui ka delikti alusel vastutuseks tuleb võlaõigusseaduse järgi kindlaks teha kahju ja VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjuslik seos teo ja kahju vahel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06). Kahju hüvitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), lepingu rikkumise puhul ka ettenähtavusega (VÕS § 127 lg 3) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-153-06, p 13). Lisaks töölepingu rikkumine tööandja poolt võib olla nagu muugi lepingulise kohustuse rikkumine üldiselt vabandatav VÕS § 103 järgi. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Deliktilise üldvastutuse korral vabaneb tööandja kui kahju põhjustanud isik hüvitamiskohustusest, kui ta tõendab kas mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (VÕS § 1050 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12).
29.Kuna hageja palub esmalt lahendada nõue kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi, siis järgnevalt lahendab ringkonnakohus hageja nõude VÕS § 1043 jj järgi. VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui kahju tekitanud isik on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Deliktilise vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) kannatanul peab olema tekkinud kahju; 2) tekkinud kahju ja kahjutekitaja tegevuse/tegevusetuse vahel peab olema põhjuslik seos; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt. VÕS § 1050 lg 1 alusel ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kolme esimese kahju hüvitamise eelduse olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja ja süü puudumist VÕS § 1050 lg 1 järgi kostja.
30.Pooled ei vaielnud selle üle, et 05.02.2016 toimunud intsidendi käigus põhjustas kostja klient hagejale tervisekahjustuse. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi tuleneb teo õigusvastasus kahjulikust tagajärjest ja õigusvastasuse tuvastamine ei eelda seda, et kahju oleks põhjustanud kostja.
31.Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejale tekkis kahju kostja tegevuse/tegevusetuse tulemusel. Maakohus hindas kostja tegevuse õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Maakohtu otsusest võib aru saada, et maakohus tuvastas kostja õigusvastase teo puudumise seetõttu, et kostja pole rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Hageja ei ole esile toonud seadust, millest tuleneks kostjale kohustus rakendada hageja loetletud abinõusid. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendustega. Hageja ei ole esile toonud ega kohus tuvastanud, et kostja oleks rikkunud otseselt seadusest tulenevat kohustust ja selle tõttu oleks tekkinud hagejale kahju, kuna sellist seadust, mis sätestaks sõnaselgelt tööandja poolt hooldusteenust osutavas asutuses töötavale isikule turvalise töökeskkonna loomiseks konkreetsed abinõud, mida hageja loetles, ei ole. Ringkonnakohtu arvates ei välista eeltoodu hagi rahuldamist.
2-18-18114
32.Töökeskkonna kujundamine ja üldine tööohutuse tagamine on kostja kui tööandja kohustus, mis tuleneb TTOS §-st 12. TTOS § 12 lg 1 järgi tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras ja § 121 lg 1 järgi peab tööandja võtma tarvitusele meetmed terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks ja lg 2 sätestab lg-s 1 nimetatud meetmete rakendamise üldised ennetuspõhimõtted, sh riskide tekkimise vältimine, vältimatute riskide hindamine, riskide kõrvaldamine nende tekkekohas või kui see ei ole võimalik, nende vähendamine vastuvõetava tasemeni, ohtliku teguri asendamine ohutu või vähem ohtlikuga jne. Kolleegiumi arvates tuleneb TTOS § 12 lg-st 1 ja § 121 lg-test 1 ja 2 tööandjale üldine käibekohustus. Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada delikti üldkoosseisu järgi esitatud kahju hüvitamise nõude puhul juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, s.t deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Maakohus ei ole hinnanud hageja väited selle kohta, et kostja pidi tagama töötajatele, kes töötasid asutuses, mis osutab klientidele HSH § 100 lg-s 1 sätestatud erihooldusteenust, turvalise töökeskkonna, vaid on keskendunud sellele, kas hageja loetletud abinõud tulenesid seadusest.
33.Käibekohustus tähendab deliktiõiguses arusaamist, et isikul, kes loob ohu või kontrollib ohtlikku olukorda ja laseb ohul kesta, lasub kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud meetmed, et kaitsta teisi isikuid ja nende õigusi ohu realiseerumise eest. Üldiste eeldustena ohtude vältimise püüdluste osas, mis kehtivad olenemata üksikjuhtumi spetsiifikast, on eriline tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning ressursi suurusel, mis on vajalik ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Kuigi maakohus tuvastas, et kostja pole rikkunud kaitsenormi, on maakohus hinnanud kostja poolt käibekohustuse täitmist ja seda ennekõike põhjusliku seose ja süü tuvastamisel. Hageja väitis, et kostja XXX oleks kostja saanud luua turvalise töökeskkonna või ohu taset vähendada, kasutades näiteks mh turvatöötajate teenuseid, turvakaameraid ja –nuppe, võimaldades psüühiliste erivajadustega klientidega tegelevatele töötajatele enesekaitsekoolitusi ja –vahendeid ning võttes tarvitusele abinõud klientide alkoholi tarvitamise takistamiseks. Kuna kostja neid meetmeid kasutusele ei võtnud, siis sai hageja arvates just turvameetmete puudumise tõttu võimalikuks tema suhtes toimunud rünnak. Maakohtu otsuse kohaselt ei oleks ühegi eelloetletud abinõu kasutamine taganud seda, et hagejale ei oleks kahju tekkinud. Samas ei ole maakohus analüüsinud kostja käibekohustust laiemalt, s.t tuvastanud, kas kostja on teinud kõik võimaliku, et välistada hagejale ja teistele töötajatele kahju tekitamine klientide poolt ning kas kostjalt oleks saanud eeldada selliste vahendite kasutusele võtmist, s.t kas need oleksid olnud kostja jaoks materiaalselt või mahukuselt liialt koormavad. Pooled on eeltoodud asjaolude kohta menetlusdokumentides oma seisukohad avaldanud ja hageja on rõhutanud kostja poolsele käibekohustuse rikkumisele. 12.06.2019 kohtuistungil on maakohus selgitanud hagejale, et ta peab tõendama, mida jättis kostja tegemata ja kuidas on see põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega.
34.Pooled ei vaielnud selle üle, et XXX, mis osutab ööpäevaringset erihooldusteenust, töötamine kätkeb töötajate jaoks ohtu, ennekõike lähtuvalt sellest, et hooldada tuleb vaimse puudega või vaimselt tasakaalutuid kliente, kes igakord ei käitu ettearvatavalt. SHS § 102 lg 1 sätestab kostja kui erihooldusteenuse osutaja kohustused, mh kohustus omada ülevaadet kliendi viibimiskohast, tagama teenuse osutamise ruumidesse sisenemise ja väljumise kontrolli ja tagama teenust saavate isikute turvalisuse. SHS § 100 lg 2 p 4 järgi on teenuse osutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi.
2-18-18114 Eeltoodud teenuse osutaja kohustused on ennekõike teenust saava isiku kaitseks, kuid nende kohane täitmine tagab ka selle, et teenust vahetult osutavate isikute turvalisus on tagatud.
35.XXX kohta koostatud riskianalüüsi kohaselt osutab XXX mh teenust psüühiliste erivajadusega inimestele ja ööpäevaringset hooldamist, sh ka tugevdatud järelevalvega hooldamist. Kallaletungiohtu on hinnatud keskmiseks riskiks, kuid esinemist ei peetud tõenäoliseks. Kallaletungiohu riski põhjusena oli esile toodud, et kliendid on vaimselt ebastabiilsed, nende käitumine on etteteadmata, võib esineda agressiivseid kliente, kes võivad tegevusjuhendajaid rünnata, ning töötajad tunnevad ennast sellistest klientidest ohustatuna. Meetmena riski maandamiseks oli märgitud kasutada olemasolevaid vahendeid ja nõustada töötajaid (tl 19-22). Seega oli kostja võimalikust riskist teadlik. Järgnevalt tuleb hinnata, kas kostja oleks saanud ja pidanud kasutusele võtma abinõusid, mis oleks kahjuliku tagajärje ära hoidnud. Eelviidatud riskianalüüsist konkreetseid meetmeid ei tulene. Kostja seletuse järgi on hagejale selgitatud psüühiliste erivajadustega inimetega töötamise eripära, millise väitega hageja nõustus. Kostja on kehtestanud ohutusjuhendi tegevusjuhendajale tööks psüühilise erivajadusega inimestega (ohutusjuhend), mille kohaselt tuli agressiivse kliendi puhul vestelda temaga neutraalselt, vajadusel põgeneda ja jälgida, et kliendil ei oleks võimalik mingi esemega rünnata (ohutusjuhendi p 4.12, tl 69-71). Kostja infoliikumise korra kriisiolukordades p-de 2 ja 4 järgi loetakse kriisiks rasket tööõnnetust ja p 7 järgi tuli sõltuvalt ohu iseloomust informeerida politseid ja vajadusele kiirabi ning käituda vastavalt ettevõttes kehtestatud korrale (tl 73). Lisaks oli kostja kinnitanud tegevusskeemid kriisiolukorras käitumiseks (tl 76). Vastavalt kostja kehtestatud probleemse käitumise juhtimise ja piirangute rakendamise korrale on probleemseks käitumiseks kliendi rahutu või vägivaldne käitumine (p 1.1). Nimetatud korra järgi võib vägivaldse ööpäevaringsel erihooldusel oleva kliendi eraldada ja korras on loetletud esemed ja ained, sh alkohol, mida on kliendil keelatud omandada (tl 80-82).
36.Eelnevas lõigus kirjeldatust nähtub, et kostja on kehtestanud hulgaliselt asutusesiseseid reegleid, milles ei ole ette nähtud konkreetseid meetmeid töötajale kliendi ründe puhul ohutuse tagamiseks, kuigi kliendi rünnet on peetud kostja juures töötamisega seotud ohuks. Pooled ei vaielnud, et ka varem on klientide poolt töötajaid rünnatud. Hagejale kahju tekkimise asjaoludest saab järeldada, et tegelikult kostja poolt kehtestatud reeglid olid töötaja kaitseks ebapiisavad, vaatamata sellele, et klientidest lähtuv oht oli kostjale teada.
37.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostjal puudusid võimalused, et hoida ära hagejale tekkinud kahju. Hageja on toonud esile mh, et ohu vältimiseks oleks piisanud turvatöötaja palkamisest, klientide alkoholi tarvitamise takistamisest ja koridorist, milles intsident toimus, teise ukse kaudu lahkumise võimaldamisest. Samuti väitis hageja, et teda rünnanud klient ei tarvitanud talle arsti poolt määratud ravimeid, mis võis põhjustada haiguse ägenemise. Kostja väidete kohaselt ei olnud tal võimalik sundida kliente võtma ravimeid ega takistada alkoholi tarbimist ja raviskeemi järgimise ja alkoholi tarbimise eest vastutasid kliendid ise. Alkoholi tarvitamise keelu kohta oli hoolekandeasutuses nulltolerants ja sellekohane selgitus klientidele oli pandud hooldekodu infotahvlile. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud kostja käsitlus ei vasta SHS § 102 lg 1 p-dele 1 ja 2, kuna kostja peab tagama ööpäevaringset erihooldust saavate klientide ruumidesse sisenemise ja ruumidest väljumise kontrolli ja omama ülevaadet nende viibimiskohast ning § 100 lg 2 p 4 järgi järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. Alkoholi tarvitamise keelu kohta teate paigaldamine teadetahvlile ei ole kohtu arvates piisav, kuna kõik kliendid seda ei loe ega ole tõenäoliselt ka võimelised sellest aru saama.
2-18-18114
38.SHS § 100 lg 1 p 4 ja § 102 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmiseks peab kostja tagama organisatsiooniliste meetmete olemasolu. Selliseks meetmeks võib olla vajadusel täiendava personali palkamine, kelle ülesandeks oleks tagada järelevalve klientide viibimiskohtade ja tegevuse üle, sh ka selle üle, et kliendid ei tarbiks alkoholi ega viibiks joobes olekus hooldusasutuses. Kostja väidete kohaselt ei ole kostja sisemiste regulatsioonide järgi ja ressursi puudusel võimalik palgata turvameest. Ringkonnakohtu arvates on tegemist kostja sisemise töökorralduse küsimusega ja sellise isiku palkamine on kostja enda mõjusfääris. Kostja ei ole esile toonud oma varalist võimekust täiendava personali palkamiseks. Vajadusel lisatöötajate palkamist ei välista SHS § 104 lg 1, millele vastav töötajate arv oli XXX olemas.
39.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ka tehnilised vahendid, näiteks turvakaamera, oleks loonud võimaluse kahju vältida. Turvakaamera kaudu saaks kostja töötajad hinnata olukorra ohtlikkust ja selle põhjal otsustada, kas on võimalik veenmisega kriisisituatsioon lahendada või tuleb pöörduda koheselt politsei poole. Praegusel juhul ei olnud hagejal võimalik situatsiooni hinnata enne, kui ta oli ise läinud vahetult kohale. Kostja ei ole esile toonud, et koridoridesse turvakaamerate paigaldamine oleks ressursimahukas või seotud muude takistustega.
40.Kostja ei ole hagile esitatud vastustes selgitanud, miks oli suletud uks, mille kaudu oleks hageja saanud koridorist, kus rünne toimus, põgeneda. Hageja tõi esile, et teine uks oli lukus ja seda avada ta ei saanud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et see, kui hageja oleks saanud põgeneda ilma vahetult kahju põhjustanud kliendist möödumata, oleks kahju tekkimise võimalus oluliselt vähenenud. Kriisisituatsioonis põgenemisteede kaardistamine ja töötajatele nende kasutamise võimaldamine on kostja mõjusfääris ja pole eeldatavalt ressursimahukas.
41.Kostja on 17.07.2019 menetlusdokumendis esile toonud, et just ettenähtud ravimite tarvitamata jätmine ja alkoholi tarvitamine kliendi poolt olid agressiivse käitumise vallandumise peamiseks põhjuseks ja kliendile oleks tulnud tagada stabiilne keskkond, kus oleks tagatud ravimite võtmine ja alkoholi tarvitamine oleks välistatud. Pooled ei vaielnud selle üle, et QQ oli enne 05.02.2016 korduvalt olnud XXX alkoholijoobes (02.12.2015, 23.12.2015, 07.01.2016, tl 159-161). Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kriminaalasjas X-XXXXXX lõpetati QQ suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja kohaldati statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Määruse p-st 5 nähtub, et QQ on korduvalt samalaadseid süütegusid toime pannud ja tema suhtes on ka eelnevalt kohaldatud psühhiaatrilist sundravi. Nii on ta KarS §-des 120 ja 121 sätestatud teod toime pannud 2011. ja 2012. aastal oma ema suhtes, 2014. aastal on ta Harju Maakohtu määrusega paigutatud kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele üheks aastaks ja pärast seda jäi ta WWW. Alates 2015.aastast on ta XXX klient. Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusest nähtub, et QQ on alust kahtlustada XXX territooriumil 21.07.2015 toimepandud kehalises väärkohtlemises (tl 107-111). Loetletud asjaoludest on alus järeldada, et QQ oli klient, kellel puudus stabiilne remissioon ja teenuse osutajal oli õigus kaaluda, kas osutatava teenuse liik oli vastav või oleks tulnud isik paigutada ebastabiilse remissiooniga isikute teenusele. Ringkonnakohus märgib, et ebastabiilse remissiooniga isikutele teenuse osutamisel on SHS § 104 lg 2 järgi teenust vahetult osutavate isikute arv suurem, kui oli XXXs.
42.Eeltoodut kokku võttes leiab kolleegium, et kostja ei täitnud temalt nõutavat käibekohustust oma töötajate turvalisuse tagamiseks ja see põhjustas hagejale kahju tekkimise (VÕS § 127 lg 4). Juhul, kui QQ käitumisele (alkoholi tarvitamine ja ravimite võtmata jätmine) oleks pööratud varem tähelepanu ja need asjaolud välistatud või võetud tarvitusele abinõud talle teist liiki teenuse osutamiseks, enne ründe toimumist oleks turvakaamera abil olnud hagejal võimalik
2-18-18114 olukorda hinnata ja ohu korral mitte sekkuda ning ründe toimumise ajal oleks hageja saanud lukus oleva ukse kaudu põgeneda, ei oleks hagejale kahju tekkinud või see oleks olnud väiksem.
43.Kuna käesoleval juhul on kindlaks tehtud kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus, siis vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kostja süüd. Kuna kostja põhjustas hagejale kehavigastuse õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, vabaneks ta vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab oma süü täielikku puudumist. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Kuna eelnevalt on kohus tuvastanud, et kostja rikkus käibekohustust, jättes kohaldamata vahendid talle ettenähtava ohu kõrvaldamiseks, käitus kostja hooletult. See, et kostja oli kehtestanud formaalsed juhendid töötajatele kriisisituatsioonis käitumiseks, ei anna alust järelduseks, et kostja ei olnud hagejale kahju tekkimises süüdi. Kostja oli jätnud kasutusele võtmata talle ettenähtava ohu kõrvaldamiseks reaalsed abinõud, mis oleksid välistanud kahju tekkimise või vähendanud seda.
44.Järgnevalt tuvastab ringkonnakohus hagejale tekkinud ja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. VÕS § 128 lg 1 sätestab, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2) ja mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud.
45.Hagejale tervisekahjustuse tõttu tekkinud kulude suurusele ei vaielnud kostja vastu ja nõustus, et nende suurus on 334,57 eurot. Kuna kostja varalise kahju suuruse TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud, siis varalise kahju suurus ei vajanud tõendamist ja otsuse tegemisel arvestab kohus hageja poolt esile toodud varalise kahju suurusega, mis on 334,57 eurot.
46.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus mittevaralise kahju nõude rahuldamist. Hageja palus välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 6000 eurot. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 134 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise, kuid põhjendada tuleb kahju suurust.
47.Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii kahju tekkimise asjaoludega, kui ka sellega, millised tagajärjed tekkisid hagejale. Hageja tõi esile, et ta viibis ründe tagajärjel haiguslehel 3 kuud, talle tekitatud nähtavad vigastused (hematoomid ja paistetus) püsisid pikka aega. Psüühilised vaevused, mis tekkisid posttraumaatilise stressi tagajärjel, s.o depressioon ja unetus, ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud.
48.Hageja raviloost nähtub, et kahju vahetult põhjustanud klient peksis 05.02.2016 hagejat rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda, kiskus juustest, lõi pead vastu põrandat. Kiirabi kirjelduse kohaselt oli hageja kulmul lahtine haav ning keha kaetud tursete, vermete ja hematoomidega. 06.02.2016 oli hagejal tugev tasakaaluhäire ja valud. 23.02.2016 käis hagejal kodus kiirabi ja hageja viidi uuringuteks Tartusse. Peavalu ja pearinglus ei olnud selleks ajaks taandunud. 04.03.2016 ja 18.03.2016 jätkusid peavalud ja pearinglus, ning rohkem viga saanud kehaosad valutasid jätkuvalt. Hageja meeleolu oli rusutud ja ta käis psühholoogi konsultatsioonil. Hageja diagnoosiks oli konkussioon ilma lahtise koljusisese haavata, rindkere kontusioon, randme ja käe pindmised hulgivigastused, seljaosa ja vaagna kontusioon ja
2-18-18114 posttraumaatiline stressihäire (tl 13). Hageja kirjeldatud ründe üksikasjad tulenevad ka Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX kohtumäärusest kriminaalasjas X-XX-XXXX, kus kohtu järeldused on tehtud tunnistajate ütluste järgi. Ringkonnakohtu arvates oli tegemist jõhkra vägivaldse ründega ja tõendatud on, et kehalised vaevused olid hagejal vähemalt kuni märtsikuu 2016 lõpuni, kuna kuni kostja juurest töölt lahkumiseni hageja töövõime ei taastunud. Hageja selgitas, et unehäired on tal pikemat aega. Seda, et hageja töövõime oleks püsivalt langenud ja vigastus ning psüühiline üleelamine oleks põhjustanud tema elukvaliteedi olulise ja pideva languse, hageja tõendanud ei ole. Kostja väitis, et hageja töötab ka pärast kostja juurest lahkumist hooldusteenuse osutamisel ja hageja sellele vastu ei vaielnud. Eeltoodud asjaoludel tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue osaliselt rahuldada ja põhjendatud hüvitise suurus on 4500 eurot.
49.Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 järgi kahju hüvitist vähendada. Hageja täitis ohutusjuhendist tegevusjuhendajale ja probleemse käitumise juhendist tulenevaid nõudeid, püüdes rahulikult vesteldes klientide konflikti lahendada. Hagejale ei saa ette heita seda, et ta ei pöördunud politsei poole, vaid sekkus ise. Hagejal ei olnud võimalik enne situatsiooni hinnata, kui ta oli sisenenud osakonda, kus rünne toimus. Tuvastatud asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et hageja oleks käitunud raskelt hooletult. Samuti ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks alust hüvitise vähendamiseks VÕS § 140 järgi.
50.Seega kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 4834,57 eurot.
51.Seoses hagi osalise rahuldamisega kuulub tühistamisele ka maakohtu otsuses toodud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et see, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, kuid see ei takista kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751 p 31).
52.Ringkonnakohtu arvates on käesolevas asjas põhjendatud jätta poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus lähtub menetluskulude poolte endi kanda jätmisel järgmistest kaalutlustest. Hagi oli esitatud tervisekahju hüvitamiseks, seega hageja jaoks oli tegemist olulise isikuõiguse rikkumisega ja ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõue kuulub varalise kahju osas täielikult ja mittevaralise kahju osas osaliselt rahuldamisele.
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.