F.F. (isikukood XXXXXXXXXXX) esindajad vandeadvokaadid Britta Oltjer ja Hanne-Loore Härma Kostja Aktsiaselts Rakvere Haigla (kostja) (registrikood 10856624) esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Nele Tammemäe
RESOLUTSIOON
1.Tühistada maakohtu otsus osaliselt Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla väljamõistetava varalise kahju suuruse, viivise ja menetluskulude jaotuse osas.
Rahuldada Aktsiaseltsi Rakvere Haigla ja A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. apellatsioonkaebused osaliselt.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. varalise kahju nõue osaliselt ning mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks välja varalise kahjuna solidaarselt 9655 eurot 10 senti ja viivis kõikidelt nõuetelt kokku 4110 eurot 32 senti. Jätta menetluskulud maakohtus Aktsiaseltsi Rakvere haigla kanda.
4.Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Hagi rahuldada osaliselt.
4.2.Välja mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks solidaarselt varalise kahju katteks 9655 eurot 10 senti.
4.3.Välja mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks solidaarselt mittevaralise kahju katteks 12 000 eurot.
4.4.Välja mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel resolutsiooni punktides 4.2.-4.3. nimetatud nõuetelt (kokku 21 655 eurolt 10 sendilt) alates hagi esitamisest 8. juunil 2018 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 30. oktoobril 2020 summas 4143 eurot 54 senti.
4.5.Välja mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks TsMS § 367 alusel edaspidine seadusjärgne viivis põhinõudelt (21 655 eurolt 10 sendilt) alates 1. novembrist 2020 kuni Aktsiaseltsi Rakvere Haigla poolt põhinõude 21 655
euro 10 sendi tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.6.Jätta menetluskulud maakohtus Aktsiaseltsi Rakvere haigla kanda.
5.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Aktsiaseltsi Rakvere haigla kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja I), B.B. (hageja II), C.C. (hageja III), D.D. (hageja IV), E.E. (hageja V) ja F.F. (hageja VI) esitasid 7. juunil 2018 hagi Aktsiaseltsi Rakvere Haigla (kostja) vastu meditsiinilise abi osutamisel G.G.-le surma põhjustamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagejate 7. juuni 2019. a menetlusdokumendi kohaselt paluvad hagejad mõista kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 30 000 eurot või alternatiivselt mõista kostjalt hagejate kasuks välja mittevaralise kahju hüvitised alljärgnevates summades: B.B. kasuks 10 000 eurot, A.A. kasuks 4000 eurot, C.C. kasuks 4000 eurot, D.D. kasuks 4000 eurot, E.E. kasuks 4000 eurot, F.F. kasuks 4000 eurot. Hagejad paluvad mõista kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja varalise kahju hüvitis 11 957 eurot 51 senti ning A.A. kasuks varalise kahju hüvitis 1027 eurot 31 senti. Hagejad paluvad mõista kostjalt hagejate kasuks välja seadusjärgse viivise nõuetelt alates hagi esitamisest kuni kostja poolt põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses, määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja suurus ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagejad nõuavad kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt, alternatiivselt kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Hagiavalduse kohaselt hospitaliseeriti G.G. (patsient) 17. juunil 2016 kostja kirurgia osakonna üldpalatisse suurte valudega. Patsiendil diagnoositi X ja X ning määrati vastavalt diagnoosile ravi. 29. juunil 2016 tehtud ultraheli uuringus leiti patsiendi X, X, s.o X, X ja X. Näitajatest
olenemata muid uuringuid ei tehtud. 1. juulil 2016 saadeti patsient kodusele ravile, kuigi ta ei suutnud süüa, oli suurtes valudes, tema kehakaal oli drastiliselt langenud, tal oli X, X väärtused püsisid endiselt kõrged ning tal oli tekkinud X.
5.juulil 2016 pöördus G.G. pereXi poole, kuivõrd haiglas määratud valuvaigistid ei mõjunud ning muud ravi talle ei määratud. PereX kirjutas patsiendile välja täiendavad valuvaigistid. 10. juulil 2016 kutsuti patsiendile kiirabi ning ta hospitaliseeriti. X M.M. teavitas patsiendi lähedasi, et X on tagasi ning patsient saadetakse Tallinnasse ravile. 11. juulil 2016 kinnitas X L.L. (end. L.L.) patsiendi pereliikmetele, et patsiendi seisund on stabiilne, põletikku ei ole, mistõttu patsienti ei suunata SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse (PERH) protseduurile.
11.juulil 2016 tehti patsiendile kompuutertomograafia (KT) uuring, kus diagnoositi X ja võimalik X, s.o X tüsistus. 14. juulil 2016 suunati patsient PERH-i, kus 15. juulil 2016 talle teostatud protseduuri käigus juhiti X ehk X (võimaliku Xiga) X-i. Protseduur oli edukas ning patsiendi lähedastele kinnitati PERH-is, et midagi eluohtlikku patsiendi tervises ei ole. Samal päeval suunati patsient tagasi kostja asutusse, kus jätkus tilkinfusioonravi üldpalatis ning suukaudne dieet. X halvenes patsiendi tervislik seisund oluliselt, tema transportimiseks regionaalhaiglasse oli seisund juba liialt halb. Patsient viidi intensiivravi osakonda, ta suri sama päeva õhtul. Lahangu akti kohaselt on surma põhjus X, mis tüsistus X ja Xga.
5.augustil 2016 algatas Terviseamet kostja suhtes järelevalvemenetluse hindamaks G.G.le osutatud tervishoiuteenuse kvaliteeti. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) ekspert H.H. asus seisukohale, et tilkinfusioonravi oleks pidanud olema suuremate mahtudega ja kestvam, X-i hulkade kohta ei ole haiguslugudes ühtegi sissekannet, patsiendi toitmist alustati liiga vara ning tema koju saatmine 1. juulil 2016 oli enneaegne.
4.mail 2017 pöördus hageja I kostja poole varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Kostja selgitas 15. mail 2017, et patsient suri varjatud ja raske haiguse kulu, mitte ebaõige diagnoosi või ravi tõttu. X I.I. on oma arvamuses patsiendile teostatud ravi osas tuvastanud, et kostja ja selle tervishoiutöötajate poolt toime pandud ravivead esinesid nii patsiendi jälgimisel, haiguse diagnostikas kui ka ravis. Kostja tegevuses esines puudujääke, mis võisid omada olulist rolli haiguse raskes kulus ja võisid kaasa aidata ravi ebaefektiivsusele. Patsiendi surma põhjustas X, mille ravi osutus ebaefektiivseks ja millele aitasid kaasa kaasuvad riskid. Kuigi patsiendi haiguse kulu korral on tavaliselt põhjuseks X-is ja selle ümber tekkinud lokaalsed tüsistused, mida saab diagnoosida KT uuringuga, ei ole KT-d patsiendile tehtud. Patsient hospitaliseeriti teist korda X tunnustega. Patsient oli eelnevalt alatoidetud, mistõttu temale täiendav toitmine oli näidustatud esimesel võimalusel. Vaatamata sellele toitmist sondiga makku või peensoolde ei katsetatud. X sisalduse langus veres jäi tähelepanuta. X infusioon lisati lahusele hilinenult. Patsiendi teisel ja kolmandal hospitaliseerimisel Xi poolt hoolsuskohustuse järgimisel oleks patsient pidanud olema pideva monitooringu all, mida üldpalatis ei rakendatud; pidanuks tegema KT uuringu oluliselt varem; pidanuks tegema patsiendile vereanalüüse ning kontrollima ja hindama tema olulisi näite; oleks patsienti pidanud nõuetekohaselt toitma; viima vajaliku muudatuse antibakteriaalses ravis läbi kohe, kui ravi ei andnud tulemust; vajadusel tulnuks tagada ravi regionaalhaiglas. Patsiendil oli eluohtlik püsiv ja süvenev X, mille diagnoos oli selge esimesel hospitaliseerimisel. Selle ravi alustati alles viimasel hospitaliseerimisel ning alles 3 päeva pärast patsiendi haiglasse naasmist. Kui Xid oleksid teinud nõutava hoolsuspärase teo, pannes sümptomitele vastava diagnoosi, hospitaliseerinud patsiendi nõuetekohaselt, oleks see võimaldanud tema tervislikku seisundit pidevalt jälgida, teha täiendavad vereanalüüsid ja
tuvastada tervisliku seisundi halvenemise varem. Patsiendi X-i ei jälgitud üldse ning infusioonravi oleks pidanud olema mahukam. Osutatud antibakteriaalne ravi oli tulemusteta ja ebasobiv. X oleks võinud aidata X-i kontrolli alla saada ja patsienti päästa. Kostja töötajate hoolsuskohustuse järgimata jätmise ning diagnoosi- ja ravivigade tõttu oli patsient kuu aja vältel piinades (valud, mis ei allunud valuravile, patsient nälgis, ei saanud magada, oksendas iga päev) ning lõpuks suri. Esineb põhjuslik seos tervishoiutöötajate käitumise ning patsiendi olulise terviserikke ja sellega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Kostja Xid M.M. ja L.L. ei järginud tervishoiuteenuse osutamisel ettenähtud nõudeid ega tegutsenud patsiendile ravi osutamisel kaasajal üldtunnustatud ravijuhiste ja heade meditsiinitavade kohaselt ega järginud VÕS §-s 762 sätestatud tavalist hoolsuskohustust, olles oma kohustusi täites vähemalt raskelt hooletud. VÕS § 134 lg 2 alusel on võimalik, et mittevaralise kahju nõude pärivad surnud isiku pärijad. Kostja varanduslik olukord võimaldab haiglal tasuda hagejate poolt nõutud kahjuhüvitist ning selle tasumine ei too kahju tekitanule kaasa majanduslikke raskusi. Mittevaralise kahju nõude suurus on põhjendatud arvestades kostja töötajate poolt toime pandud rikkumisi. Hagejad nõuavad ka otsese varalise kahju hüvitamist, s.o matusekulud 1195 eurot 50 senti, transpordikulud 1083 eurot 71 senti, kohtueelsed õigusabikulud 4706 eurot 1 senti ja ekspertiisi koostamise kulud 6000 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt osutati patsiendile tervishoiuteenust vastavalt tänapäeva Xiteaduse tasemele ja tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega. TKE 17. novembri 2016. a koosoleku protokollis nr X antud hinnangus on rõhutatud, et patsiendile osutatud tervishoiuteenus vastas X kaasaegse ravi üldistele seisukohtadele ning X letaalsus on erialase kirjanduse andmetel 40–85%. Patsient suri tal esinenud raske haiguse, mitte ebaõige diagnoosi või ravi tõttu. Hagejad peavad nimetama konkreetsed ravijuhendist tulenevad nõuded, mida kostja on rikkunud, hagejad ei ole tõendanud vastavat rikkumist. I.I. arvamuse pinnalt ei ole võimalik tuvastada VÕS §-s 762 sätestatud asjaolusid, kuivõrd selle koostamisel ei ole lähtutud kehtivast ravijuhendist. Asjaolu, et kehtiv ravijuhend on koostatud 2004. a, ei anna alust sellest mitte lähtuda. X diagnostika ja ravi peamistes seisukohtades ei ole viimase kümnekonna aasta vältel suuri muutusi toimunud. I.I. arvamuses on jäetud analüüsimata patsiendi ravi PERH-is 14.–15. juulil 2016, kust patsient saadeti kostja juurde märkega „paranenud“ ning soovitusega „jätkata senist Rakvere Haiglas alustatud ravi“. Kostja oli korduvalt kontaktis kõrgema etapi haigla X N.N.ga, kellega konsulteeriti patsiendi ravi küsimustes. Seega tegutsesid patsiendi Xid L.L. ja M.M. kõrgema etapi haiglast saadud suunistega kooskõlas. Hagi on esitatud vale kostja vastu. H.H. kinnitas, et patsiendile osutatud tervishoiuteenus vastas üldistele kehtestatud raviprintsiipidele. I.I. on sedastanud, et ühtki konkreetset viga, mida saaks kindlalt seostada letaalse lõppe põhjustamisega, ei esinenud. I.I. ei ole oma arvamuses viidanud ühelegi konkreetsele ravijuhisele, millise eiramist ta kostjale ette heidaks, v.a üks viide arvamuse p-s 10 X ja X ravijuhendile. I.I. ei ole väitnud, et patsiendile määratud antibiootikumi valik oleks olnud kitsa toimespektriga. I.I. kinnitas arvamuse p-s 4.2, et antibiootikumide kasutamine oli põhjendatud ja nende valik oli sobiv. Haigusloost nähtub, et X langes enne haiglast väljakirjutamist kuni X. Patsiendi teistkordsel haiglasse pöördumisel oli see X, mis haiglas rakendatud antibiootikumiravi tagajärjel hakkas koheselt langema. Etteheited infusioonravi puudujääkide kohta ei ole põhjendatud. I.I. arvamuse p-s 4.2 väljendatu, et esines puudujääke X (X) ainevahetuse häirete korrigeerimisel, ei vasta tegelikkusele. Verest võetud analüüsis oli X sisaldus X ning puudusid
Xle iseloomulikud haigussümptomid. Kuivõrd patsiendile oli haiglasse saabumisel EMO-s manustatud Sol. Ringer-Lactate, mis sisaldab mh X-i, ei ole alust väita, et X-i manustamine algas hilinenult. Arvestades patsiendi haiguse dünaamikat, otsustati patsienti mitte saata KT uuringule, kuivõrd diagnoosida sai kliinilise leiu, laboratoorsete analüüside ja ultraheliuuringu alusel. PereXi 5. juuli 2016. a konsultatsiooni kokkuvõte kohaselt eitab G.G. oksendamist, tugev valu on taandunud. PereXi kannete järgi on kõhukaebusi patsiendil esinenud ka varasematel aastatel ja diagnoositud on X, X, X, mis võivad põhjustada valu, iiveldust, oksendamist. G.G. haiglast väljakirjutamine 1. juulil 2016 ei olnud enneaegne. Patsiendi teisel hospitaliseerimisel 10. juulil 2016 ei esinenud tal X-ile viitavaid haigussümptomeid ega muutusi analüüsides, esmased tunnused ilmnesid uuringutes, mis tehti PERH-is. Vastavat diagnoosi regionaalhaiglas aga ei püstitatud ja haige suunati üldhaiglasse soovitusega jätkata senist ravi. X tekke põhjuseks on 80—90% juhtudest X või X. Kui X on haiguse põhjustaja, siis ei tohi X edaspidi tarvitada. Patsient on Xidele kinnitanud, et ta ei ole loobunud X tarbimisest, kuigi X väidetavalt enam ei pruugi. Mittevaralise kahju nõude ulatus ei vasta kohtupraktikale ega Eesti ühiskonna üldisele heaolutasemele. Varalise kahju nõue on põhjendamatu. I.I. arvamuse koostamise kulu on kordi kõrgem, kui analoogilised teistele Xidele arvamuste koostamise eest makstud tasud. Sõiduauto rentimise kulu ei ole käsitletav mõistliku matusekuluna. 4. mail 2017 kohtuväliselt esitatud kahjunõue oli õiguslikult perspektiivitu, seega ei ole ka õigusabikulud põhjendatud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 13. aprilli 2020. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt välja hageja A.A. kasuks varalise kahju katteks 1027 eurot 31 senti, kõikide hagejate kasuks solidaarselt varalise kahju katteks 5711 eurot 50 senti ning solidaarselt mittevaralise kahju katteks 12 000 eurot. Maakohus mõistis kostjalt kõikide hagejate kasuks välja sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel summas 2775 eurot 26 senti, s.o põhinõudelt 18 738 eurot 81 senti alates hagi esitamisest kuni 13. aprillini 2020 ning TsMS § 367 alusel edaspidise seadusjärgse viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14. aprillist 2020 kuni kostja poolt põhinõude tasumiseni. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 kohaselt poolte menetluskulud poolte kanda võrdselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o kostja kanda 43,59% hagejate põhjendatud menetluskuludest ja hagejate kanda 56,41% kostja põhjendatud menetluskuludest. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Õige diagnoosi ja ravi määramata jätmine tähendab tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist. Seega tuleb tuvastada, kas lepingut on rikutud, kas teenuse osutaja on selles süüdi, kas tekkis kahju ning kas eksisteeris põhjuslik seos. Antud menetluses on ravi osas arvamust avaldanud I.I., J.J., K.K. ja H.H.. TKE komisjoni otsus on samuti käsitletav asjatundjate arvamusena. K.K. arvamus on nii lakooniline, et maakohus ei pidanud vajalikuks seda arvestada. I.I. on oma kogemuste ja teadmiste osas X valdkonnas ilmselgelt pädevam.
3.1.Vaidlus on selle üle, kas kostja on täitnud dokumenteerimiskohustust nõuetekohaselt. Tervishoiuteenuse dokumenteerimise kohustust reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 42 ja selle lg-te 3 ja 6 alusel Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrusega nr 56 kehtestatud dokumenteerimise kord (kord). Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kostja koostatud õendusjuhis ei ole asjakohane tõend hindamaks dokumenteerimiskohustuse rikkumist. Korra § 1062 lg 2 viitab, et õenduslugu vormistatakse tervishoiuteenuse osutaja
valitud vormi kohaselt, millest järelduvalt on olnud vaja vorm kehtestada. Haiglasiseselt on vormi täitmiseks kehtestatud täitmise juhend samaväärse tähendusega nagu korra lisades kõigile terviseteenuse osutajatele kehtestatud teatud dokumentide täitmise ühtlustatud vormid. Kostja on patsiendi raviprotseduuridest keeldumise jätnud nõuetekohaselt dokumenteerimata (korra sündmuste toimumise ajal kehtinud redaktsiooni § 2 lg 7, kehtiva korra § 3 lg 4). Tervishoiuteenusest keeldumist tõendab patsiendi allkiri. Keeldumise dokumenteerimise kohustuse täitmist ei ole võimalik tõendada teenuse osutaja hilisemate suuliste ütlustega. Konsultatsioonilehele otsuse, kuupäeva, Xi ees- ja perekonnanime, registreerimistõendi numbri ning allkirja dokumenteerimise viga esines, kuid mitte ulatuslik ja oluline. Kanded Xiga konsulteerimise kohta on tehtud. Ka I.I. hinnangul on konsulteerimine nõuetekohaselt kajastatud. Ravilehel ravimivormi, annuste, manustamise viiside, kellaaegade, alguse ja lõpu kuupäevade, ravimeid ordineerinud Xi pitsatijäljendi või nime puudumine on dokumenteerimisviga. Kui X on kirjutanud ravimi nt kolm korda päevas, siis õendusjuhise ja korra § 1068 lg 1 p 1 kohaselt tuleb selle igakordne manustamine kinnitada kellaajaliselt allkirja ja pitseriga. Allkirja, pitsati, kellaaja puudumist on tunnistanud ka kostja ise. Infusioonravi 17. juunil 2016 dokumenteerimise puhul on tegemist dokumenteerimisveaga õendusjuhise tähenduses, kuna ülekirjutamised ei ole lubatud. Samuti on dokumenteerimisviga õendusjuhise tähenduses patsiendi poolt pidevalt tarvitatavate ravimite tarvitamise kohta info puudumine. Juhendi kohaselt tuleb õendusanamneesis märkida patsiendi poolt igapäevaselt kasutatavad ravimid ja märge tuleb teha ka patsiendi isiklike ravimite kohta. Sama nõue on ka hospitaliseerimise ajal kehtinud korra redaktsiooni § 1065 lg 1 p-s 3 „ravimite kasutamine“ ja on korra tänases redaktsioonis sõnastatud kui „ravimiskeem“. Kostja selgitus, et jälgimislehte täidetakse vastavalt patsiendi tervislikule seisundile, ei ole tegelikkusega kooskõlas. Eluliselt ei ole usutav, et patsiendi tervislikus seisundis ei olnud haiglas viibitud aja jooksul muutusi võrreldes tema saabumisega. Valutugevuse muutumine ei ole jälgimislehel nõuetekohaselt kajastatud. Kostja väitel on valu mõõtmine kirjas muudes dokumentides, kuid see ei asenda kohustust dokumenteerida patsiendi seisund igapäevaselt jälgimislehel. Esimese haigusloo jälgimislehel puuduvad üldse kanded valu, X-i, iivelduse ja oksendamise kohta. Vererõhku on mõõdetud vaid saabumise päeval. Patsiendi teisel ja kolmandal hospitaliseerimisel esinevad samad dokumenteerimisvead, mis esimeselgi. Ravi dokumenteerimisel esinenud minetusi on möönnud ka kostja ise. Osa vigu ei saa pidada oluliseks ja ulatuslikuks ja/või teenuse osutaja edasist ravitegevust ja saabunud tagajärge mõjutavaks. Osad vead on aga juba sedavõrd laiaulatuslikud ja olulised, et tegemist on dokumenteerimiskohustuse rikkumisega, mis pöörab tõendamiskoormise ümber. Seaduse, määruse ja juhenditega vajalikuks peetud tervisenäitajate dokumenteerimata jätmine ei vasta Xiteaduse üldise taseme nõudele ega ole kooskõlas hoolsuskohustuse täitmise ega hea tavaga. Dokumenteerimiskohustuse rikkumise korral kuulub patsiendi hagi rahuldamisele, kui ta tõendab tervishoiuteenuse saamist ning seda, et tal on tekkinud selle tulemusena kahju. Tervishoiuteenuse osutaja ülesandeks on tõendada, et ta täitis oma kohustused nõuetekohaselt. Dokumenteerimiskohustuse rikkumisi ei saa ületada tervishoiuteenust osutanud meditsiinitöötajate ütlustega. Kostja ei ole täitnud ümberpööratud tõendamiskohustust ega tuginenud oma väidete tõendamisel ühegi ravijuhendi, seaduse, määruse või muu kehtiva juhise ühelegi punktile, mille alusel võiks kostja vastutusest vabaneda. Isegi kui tunnistajate ütluste kasutamine oleks võimalik, ei ole tunnistajate L.L. ja M.M. ütlused dokumenteerimiskohustuse nõuete täitmise aspektist täies ulatuses usaldusväärsed, kostja töötajatena on nad vaidluse kostja kasuks lahendamisest huvitatud.
3.2.Maakohus leidis, et 2004. a X ravijuhend ja I.I. arvamus on asjakohased tõendid. I.I. arvamuse kohaselt ei ole X diagnostika ja ravi peamistes seisukohtades viimase kümnekonna aasta vältel suuri muutusi toimunud. Patsiendi käsitlus PERH-is ei ole käesoleva vaidluse ese. Probleeme ravivõtete kasutamises leidub patsiendi esimesel ja teisel hospitaliseerimisel.
3.3.Kostja on teinud ravivigu. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et puudus kohustus igapäevaselt patsiendi valutugevust mõõta. Kui kostja juhindus kehtivast ravijuhendist, siis selle p 6.2.1. kohaselt on kliinilise diagnostikana X kõige väljendunum sümptom kõhuvalu. Kuna valu tugevust ei dokumenteeritud, siis ei olnud järelikult valu tugevus ja kasutatud ravimid korrelatsioonis, ravimid ei olnud adekvaatsed ega piisavad. Patsiendi valuravi on täis vastuolusid ja ei võimalda nõustuda kostja seisukohaga, et see oli adekvaatne. Adekvaatne valuravi ehk analgeesia on oluline ka ravijuhendi p 8.2 kohaselt. Kostja ei ole selgitanud, miks eirati ravijuhendist nähtuvat infusioonikogust, s.o ööpäevane infusioonravi vajadus 3000–6000 ml. Vedeliku asendusravi on oluline ka ravijuhendi kohaselt. M.M. hindas patsiendi kaalu ehk tegurit, mis tema enda kinnitusel mõjutab infusioonikogust, silma järgi. Ka I.I. on kinnitanud, et kaalu märkimine on infusioonravi seisukohalt oluline. Ravijuhendi kohaselt tuleb X korral manustada infusiooni 1–2 liitrit tunnis ja sealjuures on vajalik tagada diurees 100–200 ml tunnis. M.M. kinnitas, et patsiendil X-i ei mõõdetud üldse, mis on käsitletav raviveana. Infusiooniga seonduv ei ole eraldi seostatav kliinilise lõpptulemusega, küll aga saanuks kogumis teiste kasutatud asjakohaste ja/või puudulike ravivõtetega intensiivsem infusioon patsiendi seisundit ja ravikulgu oluliselt kergendada ja stabiliseerida. Toitmise lahendamisel esinesid olulised puudujäägid. Juba esimese haigusloo puhul on nii esialgse kui lõpliku diagnoosina fikseeritud X, mille kerge vormi puhul ei ole tõestatud parenteraalse või enteraalse toitmise mõju kliinilisele resultaadile. Patsiendi toitmist ei olnud jälgitud, dokumenteeritud ja korraldatud tema vaevusi arvestavalt. Patsiendile on kõik päevad ordineeritud valuvaigisteid, kuid kõhuvalu ei taandunud, mistõttu tulnuks suukaudse toitmise asemel kasutada parenteraalset toitmist. Seda haigusloost ei nähtu. Kostja kinnitas, et kõigil kolmel hospitaliseerimisel kasutati suukaudset toitmist. Maakohus ei pidanud vastuvõetavaks ja üldise Xiteaduse tasemega kooskõlas olevaks seda, et patsiendi söömise teave laekub toidunõusid kokku korjavalt hooldajalt. Oksendamise ja iivelduse dokumenteerimine on olnud puudulik. Kuna patsiendi teisel hospitaliseerimisel patsiendi toitmisviisi ei ole dokumenteeritud, kuid fikseeritud on oksendamine, siis tulnuks teha katseid toitmiseks sondiga või veresoonde. Kummagi toitmisviisi proovimist dokumenteeritud ei ole, seega tuleb järeldada, et seda ei tehtud. Patsiendi väljakirjutamisel 1. juulil 2016 olid osad näitajad referentsväärtustest madalamad või kõrgemad. Kui X oli hospitaliseerimisel veel normi piires, siis väljakirjutamisel ta seda enam ei olnud, X-i näit ei olnud normis. Kõrvalekalded X-i normist põhjustavad suremuse riski suurenemise. X korral on iseloomulik X ja X (X), mis on diureetikumi (nt Lasix) kasutamise vastunäidustus. Lisaks viib Lasix organismist välja X-i, mis süvendab X teket. Vaatamata eeltoodule manustati patsiendile Lasixit esimesel hospitaliseerimisel. Kuigi kostja kinnituse kohaselt manustati Lasixit vaid esimesel kolmel ravipäeval ning I.I. istungil öeldu kohaselt kompenseerib organism spontaanselt enda häired, ei õigusta nimetatu Lasixi kasutamist ega ka referentsist allapoole langenud X-inäitajaga patsiendi koju saatmist. M.M. selgitus, et Lasixi manustamine tavapärasest poole väiksemas doosis pidi vältima X tekkimist seoses suure infusioonikogusega, ei ole arvestatav, sest patsiendi infusioonikogus oli minimaalsest ettenähtust kogusest oluliselt väiksem.
Hagejate etteheited monitooringu puudumise osas on põhjendatud. Kostjale oli teada, et patsient põeb X. Puudulik ravivõte seisnes ka selles, et vaatamata ultraheli uuringutel tuvastatud tervise näitajatele (X alad X-is, X, X, X) ning X puudusele ei tehtud KT uuringut. Vereanalüüside tegemisest ei piisa, kui nendele ei reageerita. 29. juunil teostatud ultraheli tulemusel diagnoositi patsiendil X, kuid X raskele vormile vaatamata kirjutati patsient X edasi uurimata haiglast välja. Vaidlust ei ole, et patsiendile pandi koheselt õige diagnoos tuginedes röntgenile, ultrahelile ja analüüside vastustele. Seega ei olnud varane KT uuring patsiendi puhul näidustatud. 11. juulil 2016 teostatud KT uuringuga tuvastatud näitajad ei ole kooskõlas Xi kommentaariga, et tema meelest patsient ei olnud raskes seisundis. Haigusloos dokumenteeritud N.N.ga konsulteerimise sõnastus ei sisalda L.L. väidet, et arutelu tulemina leiti probleemi põhjustajaks olevat X ja mitte X. Dokumenteeritud ei ole kostja väidet, et N.N. hinnangul ei vaja patsient paigutamist intensiivravipalatisse. Haigusloo sissekande kohaselt on N.N.ga konsulteeritud 13. juulil 2016 ehk ca kaks ööpäeva pärast patsienti teistkordset hospitaliseerimist. Diagnostiku poolt püstitatule, s.o X võimalik, reageering pidanuks olema kiirem, sest sel juhul saanuks ka X piirkonnas oleva X teha ka kaks päeva varem. Kostja pidanuks aegkriitilisemalt aduma, et tegemist on X patsiendiga, kelle raviks ja jälgimiseks on vaja kõrgema etapi haigla võimalusi. Kuna kostjal oli teise haigusloo ajaks juba teada patsiendi varasem anamnees, siis on raviveana kvalifitseeritav see, kui ravivõtetes ei tehtud selliseid muudatusi, mis toonuks kaasa patsiendi seisundi olulist paranemist. Kui patsient nii vahetult peale eelmise haiglaravi lõppemist (10 päeva) samade sümptomitega tagasi tuleb, ei olnud senine ravimeetod tulemuslik. Kostja lähtus ekslikult patsiendi kolmandal hospitaliseerimisel määratlusest järelravi. PERH ei ole andnud suuniseid hospitaliseerida patsient järelravile. Tervishoiuteenuse osutaja tegevus äsja operatiivselt protseduurilt saabunud patsiendi osas ei saa seisneda üksnes jälgimises. Jälgimine on ilmselgelt ebapiisav, kui see seisneb vaid kehatemperatuuri mõõtmises. X oli patsiendi hinnanud olevat keskmiselt raskes seisundis, asteeniliseks, kahvatu nahaga haigeks. Rasket seisundit kinnitab kliiniliseks diagnoosiks märgitud X. PERH-i haigusloost nähtub, et patsient on saadetud tagasi kostja juurde, kus jätkub senine kostja juures alustatud ravi. Seega on kostja ise eksitavalt määranud järelravi. Xi poolt patsiendiga tegelemine algas 17. juulil. Ravilehest nähtuv medikamentoosne ravi 15. ja 16. juulil 2016 on eeldatavalt tehtud 15. juulil 2016 patsiendi vastu võtnud X P.P. korraldustest lähtuvalt. Ühegi vereanalüüsi tegemiseks vastu võtnud X korraldust andnud pole. Kui patsient kaebas 17. juulil 2016 jätkuvalt kõhuvalu ja ei saanud oksendamiste pärast süüa, on kummastav, et patsient on hinnatud stabiilses seisundis olevaks. Ainsaks korraldatud analüüsiks on olnud X (X) tegemine seoses mujalt haiglast tulemisega. Mitte ühtegi analüüsi ega uuringut patsiendi organismis toimuva tuvastamiseks ja selle alusel ravi korraldamiseks tehtud ei ole. TKE protokollist on võimalik järeldada, et KT uuring on küll haiguse algusjärgus väheinformatiivne, kuid pole öeldud, et seda ei saaks ja ei peaks tegema haiguse edaspidise kulu jooksul. Isegi kui ultraheli on sama informatiivne, ei ole ultraheli ega KT uuringut kolmandal hospitaliseerimisel tehtud. Ravijuhendi p 6.3 järgi on Xkulu hindamisel oluline tunda võimalikult vara ära muutused haiguse kulus ja need sümptomid, mis viivad raske X kujunemisele. Pikka aega püsiv kõhuvalu on viide X raskele kulule. Asjaolu, et 11. juulil 2016 oli KT uuring tehtud ja Xi ei leitud, ei tähenda, et uuringut ei oleks tulnud teha peale PERH-is tehtud operatiivset sekkumist. Kui radioloog ütleb, et KT uuring näitab X ja on kahtlus Xile, siis oleks tulnud patsienti panna intensiivi, tagamaks tema korralikku monitooringut. Sõltumata sellest, kas PERH tegi midagi
valesti patsienti tagasi saates, oli kostjal kohustus tagada patsiendile nõuetekohane ravi ja see pidanuks mh seisnema riskifaktoriga protseduuri läbinud patsiendi jälgimises, monitoorimises, uuringute ja analüüside tegemises. Patsiendi saabumisel 15. juulil 2016 oli X kõrge X, mistõttu on arusaamatu, miks kasutati antibakteriaalse ravina edasi sama Zinacefi ja Metronidazolei, mis varasematel manustamistel X ei taandanud. Antibiootikumi valik oli ebasobiv ka I.I. arvamuse järgi. Haiguse arengut silmas pidades oleks kostja Xid pidanud aru saama, et patsient oli neile antibiootikumidele resistentne. Tõhusa(ma)t ravi saanuks tagada, kui kostja oleks teinud X mitte alles viimaseks elupäevaks osutunud X, vaid kohe saabumise päeval 15. juulil 2016. Patsiendi X näitaja langus 5 päeva jooksul X/l-lt X/l-le X-iks võrreldes PERH-is 14. juulil 2016 võetud analüüsiga, ei ole selline, millega saanuks ravi tulemuslikkuse mõttes rahul olla. Formaalselt valuravi tehti, kuid reaalselt osutus see ebatõhusaks. Valuravi skeemi muudeti alles viimasel päeval. Kostja tervishoiuteenuse osutajana ei tohi teha patsiendi tervisliku seisundi osas järeldusi patsiendi sugulaste poolt sotsiaalmeedias (Facebook) tehtud kannete põhjal ja mitte patsiendi enda jälgimise ja monitoorimise ja uuringute - analüüside alusel. Patsiendil võeti PERH-st saabumise päeval, s.o 15. juulil 2016 ninaneelust külv X (X) tuvastamiseks, mida saab ravida vaid mõne üksiku antibiootikumiga. Külvi vastus saabub tavaliselt 3–4 päeva pärast. Mõistetamatu on, miks ei saanud nende 3–4 päeva jooksul teha muid uuringuid, tuvastamaks seda, kas lisaks X-le on organismis veel mingeid baktereid või muid mõjureid, mis aitavad X tekkele kaasa.
3.4.Varalise kahjuna nõuavad hagejad kostjalt patsiendi surmaga seotud kulusid: matusekulud 1195 eurot 50 senti, transpordikulud 1083 eurot 71 senti (56 eurot 40 senti solidaarselt ja 1027 eurot 31 senti üksnes A.A.le), kohtueelse menetlusega seonduvad õigusabikulud 4706 eurot 1 sent ja ekspertiisiga seonduvad kulud 6000 eurot. Maakohtu hinnangul on varalise kahju nõue VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 129 lg 1 alusel põhjendatud osaliselt. Matusekulusid summas 1195 eurot 50 senti ei ole kostja sõnaselgelt vaidlustanud. Asjakohane on hüvitada välisriigis elavale hagejale matusele sõitmisega seotud lennupiletite maksumus. Hageja I sõit X oli seotud matustega. Hagejal I on väike laps, kes ei pea vanemast eemal olema. On ka aktsepteeritav, et hageja, kel pole oma transporti, kasutab rendiautot. Transpordikulud on põhjendatud. Vaidluse olemust arvestades oli kohtuvälise õigusabi kasutamine mõistlik ja vajalik. Arve nr X summas 1300 eurot ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd arvel nimetatud analüüsi ei ole kohtule esitatud. Arve nr X summas 1159 eurot 17 senti on põhjendatud kogu ulatuses. Arvet nr X pidas maakohus põhjendatuks 8 tunni ulatuses, arvestades vajadust teha päringud ekspertiisi tegija leidmiseks ning vajadust suhelda I.I.ga seoses tema poolt läbiviidava ekspertiisiga. Arve nr X järgne mõistlik ajakulu on 2 tundi, sest eelmise arve kohaselt on juba I.I.ga piisavalt suheldud. Õigusabi on põhjendatud kokku 18 tunni 55 minuti ulatuses, s.o 2459 eurot 60 senti. Ekspertiisikulu on ülepaisutatud. Kui hagejad on pidanud vajalikuks lisaks TKE otsusele esitada tõendina veel ühe eriteadmistega isiku arvamuse, s.o I.I. arvamuse, siis ei saa kostjalt eeldada selle kulu tekkimise ettenägemist. Tuginedes sellele, et ka hagejad on ise algselt silmas pidanud, et ekspertiisi maksumus võiks olla ca 1500 eurot, rahuldas maakohus ekspertiisikulu nõude 2000 euro ulatuses. Kokku on varaline kahju põhjendatud ja tõendatud summas 6738 eurot 8 senti (1195,50+56,40+1027,31+2459,60+2000), s.o 51,9 % ulatuses. Maakohus jättis VÕS § 134 lg 3 järgse hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude täies ulatuses rahuldamata. Hagejad ei ole esile toonud VÕS § 134 lg 3 tähenduses selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse mittevaralise kahju kostjalt välja mõista. Lähedaste isikute kahju hüvitamise nõude tekkimiseks ei piisa lihtsalt surma põhjustamise faktist,
erandlikuks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline. Kostja ei ole tõendanud, et tema suhtlemine patsiendi lähedastega oleks olnud korrektne. Kostja on ise tunnistanud, et on andnud vale ja ebamäärast infot. Tegemist on kommunikatsiooni ja Xikutse üldiste eetikanormide järgimise, mitte ravivigadega. Mittevaralise kahju tekkimist ei saa põhjendada sellega, et hagejatele teatati patsiendi surma kohta erinevaid kellaaegasid ega see, et kostja ei soovinud kohtuväliselt kahju kompenseerida. Patsiendi haigusjuhtumite raames toimunu mõjutas kõiki hagejaid, sõltumata sellest, kas ja kui palju neist igaüks kannatusi tajus. Kahju hüvitamise nõue on esitatud solidaarselt, mis tähendab, et kohus ei pea eraldi hindama iga hageja kannatuste ulatust. Patsiendi enda kannatuste nõude aluseks on VÕS § 134 lg 2, nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja päritav. Maakohus arvestas patsiendi kannatusi ja üleelamisi: ta oli hagejate väitel valudes, viimased kaks ravipäeva isoleeritult üksikpalatis, kus puudus igasugune monitooring tema üle, ta oli nälginud, ei suutnud süüa ega isegi vett neelata ja ometi püüti talle suukaudselt tablette manustada ning suukaudselt ka toita. Patsient ei suutnud valude tõttu lähedastega rääkida ega käia. Olukorras, kus patsient soovis endale abi kutsuda, ei olnud see võimalik. Eluliselt on usutav, et patsiendil olid söömishäired ja sellega seonduvalt ka hagejate väidetud näljas olemine. Hagejad on esile toonud patsiendil endal olnud hingelise trauma/üleelamiste tekkimist seetõttu, et ta pidi taluma ebamõistlikus ulatuses valu. Hädaabinupu kasutamine peab olema tagatud nii tava-, kui ka intensiivpalatis. Selle kasutamise võimaluse puudumine isegi tavapalati haige puhul, tekitab kohtu hinnangul patsiendis tunde, et tema olukord ei ole personali tähelepanu all. Kohus ei saa kostjale panna pahaks, kui patsienti elu viimsetel tundidel lähedasi enam juurde ei lastud. Kas seda objektiivselt lähedastele ka selgitati, seda menetlusdokumentidest välja ei nähtu, mistõttu tuleb seda mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada. Arvestades mittevaralise kahju tekkimise erinevaid asjaolusid ja hagejate kannatusi, üleelamisi ja nende ulatust ning arvestades varasemat kohtupraktikat analoogsete kahjunõude suuruse osas, rahuldas maakohus VÕS § 134 lg 2 järgi kvalifitseeritava nõude ja mõistis kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja mittevaralise kahjunõude katteks 12 000 eurot. Maakohtu hinnangul ei tekita haginõude täitmine kostjale raskusi, seda enam vähendatud ulatuses. Hagejate viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Sissenõutavaks muutunud viivis rahuldatud põhinõudelt 18 738 eurolt 81 sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, s.o perioodi 8. juunist 2018. a – 13. aprillini 2020. a (k.a) ehk 676 päeva eest, on kokku 2775 eurot 26 senti.
3.5.Maakohus jaatas põhjusliku seose olemasolu kahju ja kostja tegevuse / tegevusetuse vahel. PERH Xide poolt raviteenuse osutamine ei mõjuta kostja poolt tekitatud teo põhjuslikkust. Nõuetekohasel jälgimisel oleks saanud patsiendi tervise alarmeerivatele näitajatele reageerida tõhusamalt, sh edasisuunamisega. Kui tervisekahjustuse ja kahju põhjuseks oli nii raviviga kui ka muud asjaolud, mille eest X ei vastuta, siis ei vabasta see kostjat vastutusest, sest ka tema tegu põhjustas kahju. Kahtlemata oli patsiendil ka raske haigus, aga selle leevendamine olnuks võimalik asjakohase raviga, mida kostja ei taganud ja seetõttu ei ole põhjuslik seos katkenud. Isegi kui kostja tegevuses ei esinenud ühtegi konkreetset viga, mida seostada letaalse lõppe põhjustamisega, oli kokkuvõttes erinevaid puudujääke nii mitmeid, et need põhjustasid haiguse järjest raskeneva kulu ja letaalse lõppe. Seega oli kostja tegevuses/tegevusetuses olemas faktorid, mis viitavad, et kostja teo ja saabunud tagajärje vahel on olemas põhjuslik seos.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Neljast kolmes ekspertarvamuses leitakse, et ravivigu ei esinenud. Maakohus on tuginenud vaid I.I. arvamusele ja seda vaid valikuliselt ning asunud ise tegema meditsiinilisi eriteadmisi nõudvaid järeldusi, millele ükski asjatundja ei ole viidanud (nt ebaõige diagnoos, X raske vorm juba esimese haigusloo ajal, infusioonravi seos letaalse lõpuga). Kohtuotsuse väide, et I.I. on oma kogemuste ja teadmiste osas X valdkonnas pädevam kui teised arvamuse andnud isikud ning seetõttu kaalub tema arvamus üles kostja Xide ütluste tõendusliku väärtuse, on väär. TKE koosneb oma valdkonna ekspertidest. I.I.l puudub X ja X. Patsient suri X tagajärjel, maakohus oleks pidanud seda arvestama. Kohus on jätnud tähelepanuta, et I.I. arvamuses on jäetud analüüsimata patsiendi ravi PERH-is 14.–15. juulil 2016. Kuivõrd nii K.K., J.J. kui ka TKE on jõudnud järeldusele, et kostja tegevuses patsiendi ravimises ei esinenud raviviga, on tõendatud, et kostja on tegutsenud kooskõlas Xiteaduse üldise tasemega VÕS § 762 tähenduses ega ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud. Patsiendile määratud ravi on PERH-i poolt heaks kiidetud ja antud soovitus seda jätkata. I.I. on oluliselt rikkunud temaga 10. oktoobril 2017 sõlmitud töövõtulepingut, mille alusel ta pidi koostama eksperthinnangu tervishoiuteenuse kvaliteedile, hinnates mh, kas Xid on teinud ravivigu, mis viisid/võisid viia patsiendi surmani. Ka hagejate esindaja on kinnitanud, et temale teadaolevalt ei ole ekspertiiside hinnad varasemalt ületanud 1500 eurot. Maakohus jättis kostja süü küsimuse täielikult analüüsimata. Puudub põhjuslik seos kostja Xide poolt tervishoiuteenuse osutamise ja patsiendi surma vahel. Kuivõrd PERH-is teostati patsiendile operatsioon, siis ei saa väita, et vastav tegevus ei katkesta põhjusliku seose ahelat. Kostja on patsiendile osutatud tervishoiuteenust nõuetekohaselt dokumenteerinud vastavalt sotsiaalministri määruses nr 56 esitatud nõuetele ja täitnud kõiki vorme nõuetekohaselt. Õendusloo täitmise tegevusjuhendile ei saa dokumenteerimiskohustuse rikkumise tuvastamisel tugineda. Ühestki õigusaktist ei tulene haigla kohustust vastavad tegevusjuhendid kehtestada. Korra § 66 lg-st 9 tuleneb, et patsiendikaardile kantakse erinevaid patsiendi elulisi näitajaid sõltuvalt patsiendi terviseseisundist. Kui X ja X oli dokumenteerimist vajav keeldumine korra § 2 lg 7 tähenduses, siis võib kõne alla tulla konkreetse aspekti tõendamiskoormuse ümberpöördumine tulenevalt VÕS § 770 lgst 3. Arvestades L.L. poolt kohtuistungil antud ütlusi, on kostja tõendanud, et X pakkus patsiendile X, kuid patsient keeldus sellest. Maakohtu käsitlus, et keeldumist ei ole võimalik Xide ütlustega tõendada, on vastuolus VÕS § 770 lg 3 sätte mõtte ja eesmärgiga. Korra § 1065 lg 1 p-st 3 tuleneb kohustus kajastada haigusloos andmed patsiendi enda poolt kasutatavate ravimite kohta, mitte aga kohustust fikseerida haigusloos patsiendi poolt nende ravimite igapäevast tarvitamist. Haigusloos on fikseeritud patsiendi poolt tarvitatavad ravimid. Kuivõrd andmed valu, X-i, oksendamise ja iivelduse või oksendamise kohta on kantud haigusloosse Xi poolt „decursus morbi“ alajaotuses, on maakohtu etteheited andmete puudumise kohta põhjendamatud. Igapäevase temperatuuri mõõtmise kohta on tehtud sissekanded jälgimislehtedel. Väidetavad kolmandal hospitaliseerimisel dokumenteerimata andmed nähtuvad samuti haigusloost. Kirjalikud sissekanded tuleb õendusplaani teha vaid patsiendi seisundi muutumisel (korra § 1062 lg 2). Dokumenteerimiskohustuse rikkumise tagajärjeks saab olla üksnes tõendamiskoormuse ümberpööramine, tegemist ei ole raviveaga. Maakohtu seisukoht, et dokumenteerimiskohustuse rikkumisi ei saa ületada tervishoiuteenust osutanud meditsiinitöötajate ütlustega, on vastuolus TsMS § 229 lg-s 1, § 232 lg-s 2 ja § 238
lg-s 2 sätestatuga ning Riigikohtu praktikaga (10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-12, p 11). TKE protokollis on märgitud, et kõiki patsiente haiglas kohustuslikus korras ei kaaluta. Kostja juures on patsiendi kehakaalu hinnatud silmajärgi ning märgitud „ca X kg“. PereXi sissekannetest tuleneb, et patsient on 3 aastat enne surma kaalunud X kg. Ka PERH-is ei ole patsienti kaalutud. Ravimite või infusiooni koguse määramise ja kehakaalu omavahelise seose kohta on L.L. selgitanud, et 5 kg ei mõju eriti, kui patsiendile ei tehta narkoosi. Toitumine oli kontrollitud mh patsiendi igapäevase küsitlemise teel. Kohustust dokumenteerida toidu jääkkogust õigusaktidest ei tulene. Patsiendi analüüsid ei näidanud alatoitumust. Lahangu protokollis on märge, et tema toitumus oli keskmine. Maakohus jättis tähelepanuta Xide ütlused, et nad said teavet patsiendi toitumise kohta eelkõige patsiendilt endalt. Patsiendi suukaudne toitmine ei ebaõnnestunud, patsient sõi ise ja seetõttu ei olnud alternatiivsed toitmisviisid näidustatud. Maakohtu järeldus, et kostja ei mõõtnud igapäevaselt patsiendi valutugevust, on vastuolus Xide M.M. ja L.L. ütlustega. Maakohtu seisukoht, et patsiendi valuravi oli ebaadekvaatne, on ekslik. Pole alust väita, et patsient oli vaatamata manustatud valuravile valudes ja piinades, alles viimasel elupäeval on haigusloos sissekanne, et valuravi ei võta kõhuvalu ära, seega eelnev valuravi toimis. Patsient oli pidevalt monitoorimisel, kuid seda tehti üldpalatis kuni tema viimase elupäevani tulenevalt tema üldisest seisundist. Kohtu etteheited patsiendi haiglast väljakirjutamisele on põhjendamatud. I.I. on kohtuistungil viidanud, et kojumineku ajaks oli patsiendil X normipiires. Patsiendi kodusele ravile saatmine oli tingitud tema heast enesetundest ning positiivsest dünaamikast analüüsides. Asjaolu, et patsiendi seisund oli 10. juulil 2016 halvenenud ja ta toodi kiirabiga tagasi haiglasse, oleneb suure tõenäosusega sellest, kas patsient järgis kodus dieeti ja hoidus X tarvitamisest või mitte. Kohtu väide, et patsiendil oli esimese hospitaliseerimise ajal X raske vorm, on tõendamata, seda ei ole kinnitanud ükski meditsiiniliste eriteadmistega isik. Väide, nagu saanuks intensiivsem infusioon patsiendi seisundit ja ravikulgu oluliselt kergendada ja stabiliseerida, on ebaõige. Ükski meditsiiniliste eriteadmistega isik seda kinnitanud ei ole ning arvestades kaasuvaid haigusi oleks intensiivsem infusioon võinud eluohtlikuks osutuda. Maakohus on L.L. ütlusi patsiendi väsimuse kohta hinnanud konteksti väliselt ja seetõttu ebaõigesti.
11.juulil 2016 Rakvere haiglas tehtud KT uuringu alusel tõstatatud Xi kahtlus ei leidnud PERH-i Xi poolt kinnitust. PERH ei näinud patsiendi intensiivravivajadust. PERH-i saatmine ja protseduuri tegemine sõltus sellest, millal PERH on nõus patsienti vastu võtma. Iga operatsioon suurendab tüsistuste riski (ravijuhendi p 8.2.). Ravijuhendi p 10.2 kohaselt võib optimaalseks operatsiooni ajastuseks lugeda 3–5 nädalat pärast haigestumist. Operatsiooni edasilükkamise eesmärk on saavutada selle ajaks X. Kostja saatiski patsiendi PERH-i edasi, kes saatis patsiendi järgmisel päeval Rakvere haiglasse tagasi. Kohtu väide suunamiskohustuse rikkumise kohta on alusetu. Patsient sai märke „järelravi“ tulenevalt sellest, et Haigekassa regulatsiooni järgi pannakse see kõigile haigetele, kes tulevad teisest haiglast. Ka järelravi on siiski ravi ja PERH andis soovituse jätkata senist Rakvere haiglas alustatud ravi, millist suunist kostja ka järgis. Kohtu etteheide kolmandal hospitaliseerimisel selle kohta, et uusi analüüse ja uuringuid ei tehtud, ongi seletatav sellega, et patsiendi seisund oli kuni X stabiilne, vastavad sissekanded on tehtud haigusloos 17. ja 18. juulil 2016. X. a sissekandes on märge „patsiendi seisund on halvenenud“, mis põhjendas uute analüüside tegemist ja senise ravi muutmist. Patsiendi seisund
halvenes tema viimasel elupäeval väga ootamatult. X kell 11.54 võetud X vastus näitab, et X võis tekkida kuni 6 tundi varem, s.o X. a varahommikul, sest hommikul analüüsi määrates ei olnud Xil veel arvamust, et haige võiks olla X. Maakohtu väide, et intensiivis patsiendi jälgimisel saaks jõuda varakult X tunnuste äratundmisele, on ebaõige. Kuivõrd patsient oli ise ringiliikuv kuni X, seega suuteline oma kaebustest iseseisvalt teavitama, samuti oli ta pideva Xide ja õdede järelevalve all, siis on põhjendamatu etteheide hädaabinuppu käeulatusest välja jätmise kohta. Patsiendile teostatud antibakteriaalne ravi oli kooskõlas X ravijuhendis toodud soovitustega, põletikunäit langes antibiootikumite abil. Täiendavate uuringute tegemine enne X ei olnud näidustatud. 15. juulil 2016 X külvi vastus saabus laborist X ning selles tuvastati X. Patsient suunati kohe isolatsiooni ning alustati antibakteriaalset ravi antibiootikum Vancomyciniga. Kuivõrd X ravi käigus ei tekkinud 7 tunni jooksul positiivset dünaamikat, võeti X kahtlusel mõnele teisele X-i tekitavale mikroobile. Kaks päeva pärast patsiendi surma saabus vastus, et patsiendi organismis oli X, mis ei olnud tundlik Vancomycinile. Pole alust väita, et Xid on hagejate sotsiaalmeedia (Facebook) sissekannete põhjal teinud järeldusi patsiendi seisundist. Xidel polnud teavet sissekannete kohta enne kohtumenetlust. Kostja on matusekulusid vaidlustanud. Kõik arved ei ole patsiendi matustega seostatavad. Kohus ei ole matusekuludest maha arvestanud matusetoetust, mille hagejate kinnitusel sai hageja B.B.. Lennupiletite ja auto rentimise kulude hüvitamine ei kuulu VÕS § 129 kaitsealasse. Aktsepteeritavad on transpordikulud, mis on tekkinud surnu enda transpordist. Kohtuväline õigusabikulu ei ole põhjendatud. Kohtuotsus mittevaralise kahju nõude osas on vastuoluline. Väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 12 000 eurot on põhjendamatu. Kuivõrd kohus on nõude rahuldanud VÕS § 134 lg 2 alusel, siis peavad need asjaolud, mida kohus on mittevaralise kahju nõude rahuldamisel ja hüvitise suuruse määramisel arvestanud, olema seostatavad üksnes patsiendi endaga. Kohus on kahjunõude suuruse osas arvestanud aga just hagejate kannatusi ja üleelamisi. On tõendatud, et patsiendi puhul oli tegemist „keskmise toitumusega“ meesterahvaga. Tuvastatav ei ole, kas kohus on häirenupu väidetavat paiknemist patsiendi käeulatusest väljas arvestanud mittevaralise kahju nõude osalisel rahuldamisel või mitte. Vastavalt kohtupraktikale on hüvitised tervishoiuteenuste osutamise asjades 500 eurot ja 2000 eurot. Maakohus on otsuse teinud enam kui kuu aega pärast Eesti Vabariigis eriolukorra väljakuulutamist seoses COVID-19 viiruse levikuga, mis on pannud haiglad väga raskesse majanduslikku olukorda. Kui kostja 2016. majandusaasta kasum oli 38 423 eurot, siis 2020. a majandusaasta lõpeb eelduslikult kahjumiga 469 819 eurot.
5.Hagejad vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt on kohus põhjalikult analüüsinud kõiki asjatundjate arvamusi ning põhjendanud, millisel põhjusel on ta asunud seisukohale, et I.I. arvamus on argumenteeritum, põhjalikum ja usaldusväärsem. Raviviga antud juhul on seisnenud nii vale ehk mittetäieliku diagnoosi panemises, kui ka haigusele vale ravi määramises. Asjaolu, et patsient suunati PERHis viibimise järgselt tagasi maakonnahaiglasse, ei võtnud maakonnahaiglalt (kostjalt) kohustust tagada patsiendile adekvaatne ravi, mida aga ei tehtud. Kostja ei ole tõendanud oma väidet patsiendi X tarvitamise kohta. Ravijuhendis ei ole mainitud, kuidas ja kas X tarvitamine haiguse kulgu mõjutaks. Patsiendi poolne X tarvitamine ei anna tervishoiuteenuse osutajale õigust ega alust jätta patsient ilma Xiteaduse üldisele tasemele vastavast ravist.
Kostja on moonutanud faktilisi asjaolusid patsiendi antibiootikumravi osas. Esimesed X uuringud tehti patsiendile alles X, s.o surma päeval vahetult enne surma. Oksendamine on läbivalt olnud üks patsiendi peamistest kaebustest, mis on dokumenteeritud ka PERH-i haigusloos (IV kd, tl 117). X peab tegelema pidevalt iiveldava või oksendava patsiendi vaevuste leevendamisega. Kostja väited eksperthinnangu kujunemisest, hinnast ja sisust on spekulatiivsed ja pahatahtlikud. Kostja väide, et ta on ravijuhendeid järginud, on paljasõnaline ja sellest ei piisa kostja vastutusest vabanemiseks. Kostja väited ravijuhendi kasutamise osas on ajas muutuvad. Maakohus on kaevatava otsuse p-des 136, 139.9, 139.10. ja 144.3. kostja süü küsimust piisavalt detailselt analüüsinud. Kohus on õigesti tuvastanud dokumenteerimiskohustuse rikkumise. Kostja on lisanud haiguslugudesse juurdekirjutusi pärast hagejate poolt Terviseametisse pöördumist. Kostja Xide ütlused on omavahel vastuolus. Erinevalt L.L.lt, kelle väitel 7–10 kg ei mängi infusiooni kogustes rolli, on M.M. kinnitanud, et infusioonravi doos oleneb vägagi kehakaalust. Kohtu järeldus, et esines probleeme patsiendi toitmisega, on õige. Maakohus on õigesti tuvastanud kostja tervishoiutöötajate tegevuses ravivead kõigil patsiendi hospitaliseerimise etappidel. Valu hindamine on olnud puudulik, mis on nii dokumenteerimisviga kui X puhul käsitletav ka raviveana. Infusioonravi adekvaatsust, X-i mahtu ega ka toitumust ei saa hinnata üksnes X näidu põhjal. Meelevaldne ja tõenditega vastuolus on kostja väide, et patsiendi seisund oli rahuldav. Õendusplaani 15. ja 16. juulil 2016 kantud andmetest nähtub hoopis patsiendi kehv seisund. Patsiendi seisundi kiire halvenemine pidi olema arusaadav juba ööl vastu X, kui ravilehele on kell 00.10 ja 01.35 märgitud X manustamine. Kostja on väitnud, et X tingisid patsiendile väiksemas koguses infusioonravi. Mida peab kostja silmas „X“ all ja kuidas on see probleem seotud infusioonikogustega, on ebaselge. Kostja väide, et kuna patsiendi seisundis enne viimast elupäeva muudatusi ei toimunud, ei olnud ka objektiivselt põhjendatud varasemate analüüside tegemine, on vastuolus tõenditega. Kostja ei saanud patsiendi seisundi muutustele reageerida, kuivõrd vajalikke analüüse ei tehtud kuni X. Hagejad ei ole kinnitanud matusetoetuse saamist. Asjaolu, et kostja hinnangu kohaselt oli nõudekiri perspektiivitu, ei tähenda, et kulusid poleks võimalik kahju hüvitamise koosseisus kohtus nõuda. Muude õigusabikulude väljamõistmist ei ole kostja vaidlustanud. Kostja väide, et VÕS § 134 lg 2 kohaldamisel tuleb lähtuda üksnes patsiendi enda negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, on ekslik. Patsiendi ravimine ei toimunud kostja ja ka PERH-i Xide koostööna, mille eest peaksid vastutust kandma mõlemad raviasutused.
6.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsus resolutsiooni p-de 3 ja 7 osas, s.o osas, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata hagejate varalise kahjunõude ning poolte menetluskulud poolte kanda võrdselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagejad vaidlustavad maakohtu otsuse ulatuses, milles kohus jättis välja mõistmata hagejate kohtueelse menetlusega kaasnenud õigusabikulud summas 2246 eurot 41 senti ja ekspertiisikulud summas 4000 eurot. Hagejad paluvad jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagejad paluvad võtta tsiviilasja materjalide juurde 14. veebruari 2017. a juriidilise arvamuse koos allkirjalehega. Apellatsioonkaebuse kohaselt saab kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda eeldusel, et need on nõude maksmapanekuks vajalikud ja põhjendatud. Kohus on arvet nr X pidanud põhjendatuks 8 tunni ulatuses (arve kogumaht 12 tundi 28 minutit), jättes seejuures hindamata ja põhjendamata, millised arvel toodud tegevused ei kuulu hüvitamisele. Maakohtu järeldus arve nr X summas 1300 eurot kohta on alusetu. Asjaolu, et õigusabiarvel nimetatud hagi esitamise perspektiivi analüüsi ei ole kohtumenetluses esitatud, ei saa pidada õigusabikulu
väljamõistmata jätmise aluseks. Kostja ei ole sellele kulule otseselt vastu vaielnud. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, juhtimata hagejate tähelepanu sellele, et ilma arve aluseks oleva dokumendi esitamiseta ei saa kohus kulu välja mõista. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et arvest nr X saab mõistlikuks ajakuluks pidada vaid 2 tundi (kogumahust 4 tundi 49 minutit), sest eelmise arve kohaselt on I.I.ga juba piisavalt suheldud. Erialateadmistega isikult arvamuse tellimine, töö tingimuste kooskõlastamine eksperdi ja kliendiga, arvamusega tutvumine ning ekspertarvamuse pinnalt hagiavalduse koostamine nõuab pidevat suhtlemist arvamuse koostanud isikuga. Ekspertiisikulu on põhjendatud täies ulatuses. TKE otsus ei sisaldanud järeldusi ja hinnanguid kostja tegevusele sellises osas, mis võimaldanuks hagi aluseks olevaid asjaolusid piisavas mahus tõendada. Seetõttu oli täiendava ekspertiisi tellimine põhjendatud ja vajalik ning ka kostjale ettenähtav. TsMS ei sea dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamuse kulule piire. Samuti ei sisalda TsMS kohtu kohustust hinnata dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. Antud asi on keeruline ja mahukas, eksperdi kaasamine asja õigeks lahendamiseks oli vajalik. Ka maakohus on hagi osalisel rahuldamisel tuginenud eelkõige I.I. arvamusele. Kohtu käsitlus TsMS § 163 lg 1 kohaldamisest ei ole seaduse mõttega kooskõlas. Kuigi kohus ei ole hagi täies ulatuses rahuldanud, ei ole antud kaasust ja otsust silmas pidades seaduse mõttega kooskõlas olukord, kus hagejatel tuleks kanda suurem osa kostja menetluskuludest. Hagejad on püüdnud asja lahendada kompromissiga juba enne kohtusse pöördumist. Kostja on välistanud kompromissi sõlmimise ning keeldunud kohtu poolt pakutud kompromissist. Hagejate nõuded on rahuldatud summas 18 738 eurot 81 senti ehk sarnases ulatuses, mida on kompromissina pakutud. Maakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 163 lg-t 2.
7.Kostja vaidles hagejate apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Maakohus on põhjendatult jätnud ekspertiisikulu nõude osaliselt rahuldamata. TsMS § 163 lg 2 kohaldamisele ei kuulu. Hagejate-poolne kompromisspakkumine oli 32 697 eurot. Kohus rahuldas hagi summas 18 738 eurot 81 senti. Seega erines hagejate kompromisspakkumine ca kaks korda rahuldatud nõude ulatusest. Hagejad ei ole kordagi avaldanud nõustumist kohtu poolt pakutud 20 000 euro suuruse kompromiss-pakkumisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kostja ja hagejate apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt hagejate kasuks väljamõistetava varalise kahju suuruse, viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagejate varalise kahju nõue osaliselt, mõistab kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja varalise kahju summas 9655 eurot 10 senti, varaliselt ja mittevaraliselt kahjult sissenõutavaks muutunud viivise ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga 4143 eurot 54 senti ning jätab menetluskulud maakohtus kostja kanda.
9.Hagejad nõuavad kostjalt kolmanda isiku õigusjärglastena tervishoiuteenuse osutamisel põhjustatud kohustuse rikkumisest tulenenud mittevaralise kahju hüvitamist. Lisaks paluvad hagejad kostjalt välja mõista hagejatele endale kostja poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju. Maakohus rahuldas hagejate varalise kahju hüvitamise nõude osaliselt ja jättis hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Maakohus rahuldas osaliselt hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude kolmanda isiku õigusjärglasena.
Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis osaliselt rahuldamata hagejate enda varalise kahju nõude ja menetluskulude jaotuse osas. Hagejad ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagejate mittevaralise kahju nõude rahuldamata. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning menetluskulude jaotuse osas.
10.Poolte vahel puudub vaidlus maakohtu poolt tuvastatud järgmistes asjaoludes: hagejate õiguseellane G.G. hospitaliseeriti 17. juunil 2016 valudega kostja kirurgiaosakonda. Haiglas diagnoositi G.G.l X ning X. G.G.le määrati vastavalt diagnoosile infusioonravi, ravi no-spa, zantac ja valuvaigistitega ning spetsiifiline suukaudne dieet. Hiljem lisati antibiootikumid.
1.juulil 2016 saadeti G.G. kodusele ravile. 10. juulil 2016 saabus G.G. uuesti kiirabiga EMOsse ning ta hospitaliseeriti seonduvalt kõhuvalu, iivelduse ja nõrkusega. 11. juulil 2016 teostati G.G.le kompuutertomograafia uuring, kus tal diagnoositi X ja võimalik X. 14. juulil 2016 suunati G.G. PERH-i. 15. juulil 2016 teostati PERH-s protseduur, mille käigus juhiti X-is olev X ehk X X-i. Samal päeval suunati G.G. tagasi kostja juurde. X halvenes G.G. tervislik seisund oluliselt, ta viidi kell 14.50 esmakordselt üle intensiivravi osakonda. G.G. suri X X. Kuna G.G. viibis esimese ja teise hospitaliseerimise vahel kodus ega olnud sellel ajal ka kostja poolt jälgimisel, on G.G. ja kostja vahel seega sõlmitud mitu erinevat tervishoiuteenuse osutamise lepingut VÕS § 758 tähenduses. Kuigi maakohus ei ole otsuse põhjendustes seda eraldi esile toonud, on maakohus oma otsuses põhjendatult käsitlenud kolme haiguslugu eraldi, lähtudes nende lepingulistest kohustustest. Ringkonnakohus leiab, et kuigi ajaliselt on nii esimese kui ka teise haiglas viibimise vaheline aeg lühike ja G.G. sümptomid olid seotud sama diagnoosiga (haiguslood olid seotud üheks haigusjuhtumiks), oli kostja lepinguliste kohustuste sisu, lähtudes G.G. seisundist iga hospitaliseerimise puhul erinev, seda eelkõige G.G. seisundit ja haigestumise kulgu silmas pidades.
11.Ringkonnakohus leiab, et G.G. kahepäevane viibimine PERH-is ei kuulu G.G. ja kostja vahel sõlmitud lepingu kaitsealasse ning kostja ei vastuta PERH-is läbiviidud toimingute eest TsÜS § 132 lg 2 järgi. Ringkonnakohus on seisukohal, et G.G. puhul olid need ülesanded, mida tervishoiuteenuse osutamisel viis läbi PERH, selgelt piiritletavad ning ka G.G.le äratuntavad. Samas vastutab kostja nende meditsiinitöötajate poolt põhjustatud süülise lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, kellega kostja väidetavalt konsulteeris või kelle juhiseid järgisid kostja töötajad siis, kui G.G. viibis kostja juures. Nendest juhistest lähtunud protseduurid ei olnud G.G.le tervishoiuteenuse osutamise käigus eristatavad kostja enda toimingutest. VÕS § 770 lg 2 järgi vastutab tervishoiuteenus osutaja ka teda abistavate isikute tegevuse eest. Ringkonnakohus leiab, et kostja ja G.G. vahelise lepingu kaitsealas on kostja poolt määratud ravi ja tema antud juhiste osas ka see ajavahemik, mil G.G. viibis esimese ja teise hospitaliseerimise vahel kodus. Kui patsient kirjutatakse pärast haiglas viibimist kodusele ravile, siis eelduslikult antakse talle juhised edasiseks haiguse kulgemise jälgimiseks ja üldjuhul määratakse ravi. Selle järelravi tõhusus ja juhised on otseselt seotud kostja tegevusega.
12.TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VÕS § 758 lg 1 teise lause järgi hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.
Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõude esmase eelduse kohustuse rikkumise all on hagejad silmas pidanud mitte ühte konkreetset diagnoosi või raviviga, vaid hagejad leiavad, et kostja töötajad on raviteenuse osutamisel hoolsuskohustust rikkunud. Riigikohus on 27. veebruari 2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-17-12477, p-s 20 asunud seisukohale, et diagnoosi- või ravivea (ehk lepingulise kohustuse rikkumise) tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb eelduslikult VÕS § 762 järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest, mitte hinnang kohustuse täitmisele. Praeguses menetluses etteheidetav lepingurikkumine on samuti eelkõige kostjapoolne tegevusetus (mh puudulik eluliste näitajate monitooring, oluliste analüüside tegemata jätmine, valutugevuse mõõtmata jätmine), seega seisneb lepingurikkumine hoolsuskohustuse rikkumises. Hagejate apellatsioonkaebuse kohaselt seisneb raviviga nii vale ehk mittetäieliku diagnoosi panemises, kui ka haigusele vale ravi määramises. Menetluses esitatud tõendis on ka esile toodud, et on võimalik, et G.G. oleks võinud päästa X ja X (III, tl 34), mis on suunatud osaliselt kostjapoolse raviveale. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate etteheited aga seotud siiski G.G. ravis esinenud puudujääkidega, mitte diagnoosi või mõne konkreetse tegevusega (hagiavalduse p-d 1.2-1.18). Menetluses ei ole tuginetud ka sellele, et kostja poolt osutatud tervishoiuteenuses oleksid esinenud sellised etteheidetavused (üks protseduur), mis oleks otseselt põhjustanud G.G. surma.
13.VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt Xiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Hagejate kui patsiendi õigusjärglaste kohustus on VÕS § 770 lg-st 3 tulenevalt tõendada lepingu rikkumist ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel, hagejatel tuleb ka tõendada nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 14). Tõendamiskoormis pöörduks hagejate kasuks menetluses siis, kui kostja on rikkunud oma VÕS §-st 769 tulenevat kohustust tervishoiuteenuse osutamist dokumenteerida. Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et dokumenteerimiskohustust reguleerib TTKS § 42 lg 3 ja 6 ning Sotsiaalministri 18. septembri 2008 määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“. Nimetatud õigusaktidest ei tulene tõesti detailselt see, milliseid haiglasiseseid dokumente võib haigla õigusaktides sätestatud dokumenteerimiskohustust täites lisaks kasutada. Samas ei nõustu ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses väljendatuga, et see, mida konkreetse patsiendi juures tuleb mõõta ja patsiendikaardile kanda, otsustab ainuüksi iga X ise, seda sõltuvalt patsiendi terviseseisundist, ning puudub alus väita, et kuni mõni etteantud vormil märgitud lahter on täitmata, on see automaatselt dokumenteerimiskohustuse rikkumine. Kostja seisukoha järgimine viiks tulemuseni, kus tervishoiuteenuse osutamist tõendaval dokumenteerimiskohustusel puudub igasugune sisu ning teenuse osutamise kontrollimisvõimalus sõltub teenuse osutaja suvast. Dokumenteerimiskohustuse nõuetekohane täitmine võimaldab patsiendil vajaduse korral kontrollida tervishoiuteenuse osutamise mahtu ja sisu (Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 15). Kui kostja ei pea enda jaoks siduvaks haiglasiseseid tegevusjuhiseid (maakohtu poolt aluseks võetud Rakvere haigla õendusloo täitmise tegevusjuhendit), siis tuleb tal täita dokumenteerimiskohustuse eesmärki, ravi kontrollitavust, muul viisil. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et kostja ei ole G.G.le osutatud tervishoiuteenust nõuetekohaselt dokumenteerinud. Nimetatu ei mõjuta küll mitte kostja poolt
G.G.le pandud diagnoosi, vaid raskendab kostja töötajate poolt läbiviidud üksikute raviteenuse osutamisega seotud protseduuride tegemise või tegemata jätmise kontrollimise võimalust, mistõttu ei ole kostjapoolse hoolsuskohustuse täitmist võimalik kogu G.G. kostja juures viibimise aja jooksul ühtlaselt hinnata. Samas ei pöördu ringkonnakohtu hinnangul praeguses menetluses tõendamiskoormis kohustuse rikkumise osas täielikult, st kogu ravi puudutavalt, hagejate kasuks, kuna etteheited dokumenteerimiskohustuse rikkumise osas ei hõlma kogu G.G. haiglas viibimise perioodi. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus tõendamiskoormist väidetavate kostjapoolsete kohustuse rikkumiste juures eraldi.
14.Esimene praegust menetlus puudutav G.G. hospitaliseerimine kostja juures oli 17. juunist kuni 1. juulini 2016. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad on menetluses oma tõendamiskohustuse kostjapoolse lepingulise kohustuse rikkumise kohta selle ajavahemiku osas täitnud. Hagejad esitasid maakohtule TKE 17. novembri 2016. a koosoleku protokolli nr X, milles kajastatud hinnangu kohaselt kirjutati haige koju 1. juulil 2016 vaatamata sellele, et X (X, X) väärtused püsisid kõrged. TKE protokolli kohaselt vastas G.G.le osutatud tervishoiuteenus X kaasaegse ravi üldistele seisukohtadele, kuid tilkinfusioonravi oleks pidanud olema mahukam ja aktiivsem (X-i ei jälgitud) ning enneaegne oli haige kirjutamine koju 1. juulil 2016. Protokollis leiti, et samas ei ole kindel, kas aktiivsem ja kestvam ravi oleks haiget suutnud päästa, sest X letaalsus on erialase kirjanduse andmetel 40-85%. Protokolli p-s 2.4 juhitakse TKE poolt kostja juhatuse tähelepanu vajadusele täpsemalt järgida ravijuhiseid. TKE liikmetele edastati TKE X H.H. 1. novembri 2016. a eksperthinnang, mille kohaselt oli G.G. ravis järgitud X ravijuhise üldist strateegiat, kuid tilkinfusioonravi oleks pidanud olema suuremate mahtudega ja kestvam. Et tagada küllaldane X (vajalik 100 – 200 ml tunni), on X korral tilkinfusioonide ööpäevased kogused tavaliselt 3000 – 6000 ml ja isegi rohkem. G.G.le ordineeritud infusioonihulgad olid sellest oluliselt väiksemad. Seejuures ei ole haiguslugudes X-i hulkade kohta ühtegi sissekannet. Kuigi erialases kirjanduses võib leida soovitusi Xhaigete varajaseks enteraalseks toitmiseks, ei tohi sellega alustada enne, kui valud on möödunud ja analüüsides on positiivne nihe. Kui G.G. esimesel korral hospitaliseeriti, alustati tal suukaudselt toitmist alates 24. juunist, kuigi analüüsides X ensüümide tase oli tugevalt patoloogiline. Ka haige koju kirjutamisel, ei olnud analüüsid normaliseerunud, vaid muutunud veelgi patoloogilisemateks. H.H. leidis, et kuigi G.G.le osutatud tervishoiuteenus vastas üldistele kehtestatud raviprintsiipidele, oleks ravi võinud olla mahukam ja aktiivsem. Kas see oleks haiget päästnud, ei ole kindel. Ringkonnakohtu hinnangul puudutavad nii TKE koosoleku protokollis kui ka H.H. eksperthinnangus sisalduvad etteheited kostja lepinguliste kohustuste täitmise kohta eelkõige G.G. esmakordset haiglasviibimist. Hagejate lepingulise esindaja tellimusel on X I.I. koostanud kokkuvõtte G.G. haigusjuhust ja andnud selle meditsiinilisele käsitlusele hinnangu (I kd, tl 91jj). Maakohus on I.I. tunnistajana ka ära kuulanud. I.I. on 10. mai 2019. a kohtuistungi helisalvestise kohaselt X-ga tegelenud alates aastast 1993, täiendades ennast korduvalt Saksamaal, I.I. on läbinud kolmeaastase Euroopa ülese X puudutava täiendustsükli. Alates 2000. aastate algusest on I.I. ise Eestis läbi viinud täienduskoolitusi. Tema juhtimisel on koostatud X ravijuhend, ta on kirjutanud X teemal mitmeid teadusartikleid. Kroonilise X haigeid on ta opereerinud üle 170 ja X haigeid üle 100. Alates 2015. aastast tegeleb I.I. X siirdamisega, X on tema X. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda I.I. pädevuses. I.I. arvamuse kohaselt esines esimesel hospitaliseerimisel puudujääk reageerimisel ebanormaalsetele analüüside väärtustele – neile ei järgnenud ei täpsustavat/täiendavat diagnostikat ega ravi (X süvenes, ei ravitud; X olid kogu ravi vältel ebanormaalselt kõrged, selle põhjust ei selgitatud). Sellise haige ravimine üldpalatis, ilma
monitooringu ja eluliste näitajate regulaarse mõõtmiseta on I.I. arvamuse kohaselt ohtlik. Seega esines puudujääk patsiendi monitooringu ja eluliste näitajate jälgimise osas. Patsiendi infusioonravi mahtu ja sobivust oli I.I. väidete kohaselt raske hinnata, kuna osa infusiooni numbritest oli ülekirjutatud (1 liiter või 3 liitrit). Infusioonravi sobivuse hindamisel on olulised kriteeriumid patsiendi X ja X (X) näitajad. Neid ei mõõdetud patsiendil kordagi (välja arvatud saabumise päeval vererõhk kahel korral, mis oli väga kõrge – X/X mmHg, seetõttu määrati G.G.-le vererõhku alandavat ravimit, mille järel oli vererõhk X/X mmHg). G.G. haiglast koju saatmine oli I.I. seisukoha järgi ennatlik. Ringkonnakohus leiab, et hagejad on nimetatud tõenditega täitnud omapoolse tõendamiskoormise selle kohta, et kostja ei osutanud raviteenust G.G. esimese haiglasviibimise ajal piisava hoolikusega.
15.Kostjad ei ole andnud ühtegi üheselt arusaadavat selgitust ja põhjendust I.I. väidetele, mille kohaselt oli G.G. ilma igasuguse monitooringuteta üldpalatis, esimene sissekanne haigusloos (pärast EMO sissekannet) patsiendi seisundi kohta on tehtud päev pärast kostja juurde saabumist ning ka esimesed analüüsid on tehtud siis. H.H. eksperthinnangu kohaselt puuduvad X-i hulkade kohta haiguslugudes sissekanded. Kostja on oma vastuväidete tõendamiseks hagejate nõuetele esitanud K.K. e-kirja teel avaldatud seisukoha. K.K. on arvamuses märgitu X. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et nimetatud kohtule esitatud arvamus ei ole piisav, et selles sisalduvat saaks arvestada kostja lepinguliste hoolsuskohustuste täitmise hindamisel. K.K. arvamus piirdub paari lausega, millest G.G. haiglas viibimise aega puudutab vaid seisukoht: „Olen AS Rakvere Haigla palvel tutvunud pats. G.G. haiguslooga ja minu hinnangul on ravi kirurgilises plaanis olnud tänapäeva teadmistele vastav ja ravi tüsistusi ei esinenud.“ Kostja on esitanud menetluses ka J.J. (X,X) poolt koostatud haigusjuhu analüüsi, milles avaldatud seisukohtadele on omakorda vastanud I.I.. Kostjad ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid I.I. viidetele selle kohta, et J.J. on erialalt X, kelle pädevusse ei kuulu X diagnostika ja ravi. G.G. esimese haiglas viibimise kohta märkis J.J., et ravi adekvaatsust ja edukust näitab asjaolu, et haigus ei lõppenud surmaga haiguse varases staadiumis. I.I. on nimetatule vastuseks leidnud, et selliste „ideede“ ja „arutute väidete“, nagu peaks haige surema 7.-14. päeval ning haiguse varases staadiumis on X suremus 80%, allikas puudub ning selliste numbritega manipuleerimine ei näita kahjuks J.J. professionaalsust. Kostja ei ole ümber lükanud I.I. etteheiteid selle kohta, et pärast haiglasse saabumise päeva ei ole patsiendil terve esimese hospitaliseerimise perioodil mitte kordagi mõõdetud vererõhku, pulssi, uriini eritust, valu tugevust – kõik nimetatud lahtrid haige jälgimislehel on tühjad. Patsiendil pole kordagi hinnatud ega märgitud valu tugevust (valu skaala lahtrid on kõik tühjad), samas on talle seitsmel päeval antud tugevatoimelisi valuvaigisteid (Tramadol – narkootilise toimega valuvaigisti). Maakohus kuulas I.I. ära 10. mail 2019 ja tema ütluste kohaselt on G.G. valutugevust mõõdetud ühes haigusloos G.G. vastuvõtu päeval.
16.Maakohus kuulas ära kostja tunnistajad X M.M. ja L.L.. Hagejad on kostjale ette heitnud ebapiisavat infusioonravi esimesel hospitaliseerimisel. M.M. ütluste kohaselt on ravimi doosi puhul väga oluline, kas patsient kaalub X või X kg. Samas tegi ta G.G. kaalu kindlaks üksnes visuaalselt, ilma patsiendilt küsimata. M.M. ütluste kohaselt ei ole ta kusagil G.G. kaalu dokumenteerinud. Nimetatud M.M. ütlused on seega ringkonnakohtu hinnangul vastuolulised ning nendest jääb arusaamatuks, miks X, kes peab patsiendi kaalu ravimi doosi kindlaksmääramiseks väga oluliseks, kasutab kaalu kindlaksmääramise meetodina üksnes vaatlust.
I.I. selgituste järgi ei ole G.G.l kordagi mõõdetud hingamissagedust või saturatsiooni, pole mõõdetud uriini eritust, samas on manustatud uriini eritust soodustavaid ravimeid (lasix). M.M. kohtuistungil antud ütluste kohaselt määras ta G.G.le profülaktiliselt Lasixit (IV kd, tl 25), selgitades kohtuistungil, et „Kuna tegemist on vana inimesega, siis ikka ma natuke aitan“. Millise ravijuhendi alusel see toimub, M.M. ei osanud öelda. X-i G.G.l esimesel hospitaliseerimisel ei mõõdetud, kuna selleks puudus M.M. ütluste kohaselt vajadus (IV kd, tl 42). M.M. ütluste kohaselt ei olnud G.G.le esimesel neljal päeval valuvaigisteid vaja, kuna „aitab infusioon ja no-spaa“. M.M. väitel diagnoositi G.G.l 29. juunil 2016 ultrahelis X. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt kohtuistungil avaldatud seisukohaga, et M.M. ütlustest jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus 29. juunil 2016 tuvastati X, ei ajendanud see edasi uurima G.G. seisukorda kompuutriga, vaid G.G. kirjutati kaks päeva hiljem haiglast välja. M.M. viitab küll PERH Xi N.N. soovitusele, kuid ei esita sisulisi vastuväiteid sellele, et N.N. leidis, et opereerida kohe ei ole vaja, vaja on jälgida. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 138.2 kirjeldatuga, et kuna G.G. valutugevust kostja poolt regulaarselt ei dokumenteeritud, siis pöördub tõendamiskoormis ning kostjal tuleb tõendada, et ta tegi kõik G.G. seisundi parandamiseks (et ta ei ole oma lepingulist hoolsuskohustust rikkunud). Kostja seda ringkonnakohtu hinnangul teinud ei ole. Kostja poolt menetluses esitatu on olnud vastuoluline. Kostja on leidnud, et G.G.le manustati valuvaigistit Tramadol haiglasse saabumisel 17. juunil 2016, kuid järgneval neljal päeval ta valuvaigistit ei vajanud. M.M. ütles 10. mai 2019. a istungil et „esimesed kaks päeva olid valuvaigistid“, mis on aga vastuolus väitega, et esimesel päeval oli valuvaigistiks Tramadol ja järgneval neljal päeval ta neid ei vajanud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt jääb arusaamatuks see, miks sai patsient ravilehe kohaselt No-Spad igapäevaselt, kui ta samas neljal järjestikusel päeval valuvaigisteid ei vajanud. Hagejad leiavad, et aja jooksul, mil G.G. viibis esimese ja teise hospitaliseerimise vahel kodus, ei olnud kostja poolt määratud ravi ja antud juhised piisavad, et vähendada G.G. valusid ja parandada tema seisukorda (III kd, tl 79jj). Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad on menetluses tõendanud, et haiglast koju tuleku järel tal kõhuvalud ei kadunud (pereXi konsultatsioonide kokkuvõte, I kd, tl 54), valudega kaasnes iiveldus.
17.Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt kostja väidetavat hoolsuskohustuse rikkumist G.G. teise ja kolmanda hospitaliseerimise osas. G.G. toimetati kiirabiga 10. juulil 2016 kostja EMOsse, seejärel ta hospitaliseeriti. 14. juulil 2016 viidi G.G. PERH-i, kust G.G. suunati kostja juurde tagasi 15. juulil 2016. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad on menetluses tõendanud, et kostja rikkus G.G.le raviteenuse osutamisel teisel ja kolmandal hospitaliseerimisel lepingust tulenevat hoolsuskohustust. I.I. hinnangu kohaselt oli G.G. tulenevalt oma haiguse kulust alatoidetud. Enne hospitaliseerimist oli G.G. viimased 9 päeva kodus igapäevaselt oksendanud. I.I. viitab EMO-s tehtud sissekandele, mille kohaselt „patsient on X“. Hinnangu järgi on sellisel patsiendil toitmine väga oluline ravikomponent. Kui suukaudne toitmine ei õnnestu, siis tuleb toitmine tagada sondi kaudu. Kui nii toitmine ei õnnestu, siis tuleb patsienti toita parenteraalselt (toitelahuste viimine veresoonde). Kui patsient on eelnevalt alatoidetud, siis on täiendav toitmine näidustatud esimesel võimalusel (I.I. viitab seisukohale nii Euroopa kui ka Ameerika enteraalse ja parenteraalse toitmise juhendis). G.G.le lubati korduval hospitaliseerimisel süüa alates kolmandast ravipäevast, selle õnnestumist ei ole kostja poolt dokumenteeritud. I.I. arvamuse kohaselt ei ole enteraalse toitmise teisiti tagamiseks (toitmist sondiga makku või peensoolde) katseid kostja juures tehtud. Ka parenteraalset toitmist ei rakendatud. Seega esines oluline puudujääk patsiendi toitmise lahendamisel. G.G.l oli X (klassifikatsiooni järgi X21
Xmmol/l). X-i asendus algas I.I. arvamuse järgi päev pärast haiglasse saabumist (teise hospitaliseerimise puhul) – seega hilinenult. G.G. viidi kostja juurde kiirabiga 10. juulil 2016. G.G.le tehti 11. juulil 2016 kompuutertomograafia uuring, kus tal diagnoositi X ja võimalik X. Kostja töötajad konsulteerisid PERH-i kirurgidega ja G.G. saadeti edasisele ravile PERH-i, kus 15. juunil 2016 juhiti X (Xist) X-i. G.G. suunati kostja juurde tagasi pärast PERH-s läbiviidud protseduuri 15. juunil 2016. Kolmandat korda viibis G.G. ravil kostja kirurgia osakonnas, üldpalatis, 4 päeva vältel kuni tema surmani X kell X. I.I. hinnangu kohaselt hospitaliseeriti G.G. ilma monitooringuta üldpalatisse, kus rakendati vaid infusioonravi ja jätkati antibakteriaalset ravi. I.I. leidis, et kolmandat korda samade antibiootikumidega ravi ei olnud põhjendatud. Antibiootikumi vahetamine on vajalik, kuna mikroobidel võib tekkida resistentsus (vastupanuvõime) pikaaegselt kestnud antibakteriaalse ravi tingimustes ja antibiootikum enam „ei toimi“. Antibiootikum vahetati alles surmapäeval. Antibiootikumi valik X aspektist oli ebasobiv. Surmapäeval võetud X esines X, mis on vancomycinile resistentne – seega võis I.I. hinnangul öelda, et patsient jäi surmapäeval täiesti ilma efektiivselt toimiva antibiootikumita. Kolmandal hospitaliseerimisel ei tehtud patsiendil ühtki vereanalüüsi enne kui patsient läks X (patsiendi surmapäeval). I.I. leidis, et ebaselgeks jääb see, miks patsienti intensiivselt ei ravitud – vastavasisulisi otsuseid ei ole dokumenteeritud.
18.Kuna hagejad on täitnud kostja kohustuste rikkumise tõendamise kohustuse teise ja kolmanda hospitaliseerimise suhtes, siis pöördub menetluses tõendamiskoormis ja kostjal tuleb tõendada seda, et ta järgis lepingu täitmisel hoolsuskohustust. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et osutas G.G.le tervishoiuteenust teisel ja kolmandal hospitaliseerimisel tervishoiuteenuselt tavaliselt oodatava hoolega. Maakohus kuulas ära kostja tunnistaja X L.L., kelle poolt jälgitavasse palatisse paigutati G.G. teisel hospitaliseerimisel. Tunnistaja ütlused on ringkonnakohtu hinnangul G.G. diagnoosi ja haiguse kulu tõsidust ning G.G. seisundit puudutavas osas vastuolus teiste menetluses kogutud tõenditega (TKE koosoleku protokolliga, J.J. ja I.I. hinnangute, X ravijuhendiga). X L.L. hinnangul ei olnud G.G. teise hospitaliseerimise alguses mitte raskes, vaid rahuldavas seisundis. Nimetatu ei ühti aga G.G. statsionaarse epikriisiga, mille järgi (I kd, tl 44) hospitaliseeriti G.G. uuesti 10. juulil 2016 seoses X. Ka kostja esitatud J.J. haigusjuhu käsitluse järgi (III kd, tl 8) toimus korduvhospitaliseerimine 10.-14. juulil 2016 X tõttu. L.L. kohtuistungil antud ütlused G.G. seisundi ja haiguse kulu kohta ei ole sellised, mida tuleks eeldada raske ja pikaajalisele haigele meditsiiniteenuse osutajalt. L.L. väited G.G. seisundi kohta olid: „ta oli suhteliselt selline ükskõikne ja väsinud“; „Ta võis ollagi selline vaikne inimene“; „Kui küsisin kaebuste kohta, siis kaebas valu. Ta ei olnud selline, et tal oleks olnud kõik paha, aga tal ei olnud kõik hea ka.“; „Nagu tavaliselt Eesti mehed räägivad, et pole hullu, suhteliselt terve mees ja kui hakkad edasi küsima, et mis tal on siis ma sain teada, et ta võtab X vastu tablette, tal on X.“ Ringkonnakohus viitab sellele, et valu kurtmise intensiivsus on iga üksikisiku puhul erinev ning ei tohiks olla patsiendi seisundi kindlaksmääramisel oluline eeldus. L.L. väitel kaebas G.G. kõhuvalu ja iivelduse üle, kõige olulisem oli kõhuvalu, mida ei saanud millegagi ära võtta. Ja see oli L.L. selgituse kohaselt G.G.l juba ammu, mitte just tekkinud. L.L. ütlused G.G. oksendamise kohta olid vastuolulised. Esmalt väitis L.L., et G.G. ei oksendanud palju. G.G. sõi, iiveldust tal esines, kuid ta ei öelnud seda ühtegi korda, et ta oleks kõik välja
oksendanud. Samas väitis L.L., et G.G. nädalavahetusel pärast operatsiooni süüa ei saanud, sest ta oksendas. L.L. ei osanud vastata sellele, miks ei mõõdetud G.G. vererõhku, kuigi G.G. tarvitas X ravimeid. L.L. ei osanud vastata küsimusele, miks ei ole G.G.lt võetud analüüse, viimased analüüsid on võetud 12. juulil ning seejärel X, samal päeval kui ta suri. L.L. leidis, et: “Ma ei taha seda kommenteerida, sest mina ei mäleta, mis põhjusel. 17. juulil oli stabiilne seisund, ei olnud põhjust selle jaoks, et kontrollida.“ L.L. leidis samuti, et “Ma mõtlesin, et kui patsient tuleb PERH-ist, siis ta ei ole nii raskes seisundis, et teda on vaja koguaeg kontrollida.“ X-i ei kontrollitud G.G.l L.L. väitel sellepärast, et G.G. ei tahtnud X panna. Kohtu küsimusele selle kohta, kas G.G.le pakuti erinevaid võimalusi ja G.G. keeldus neist, vastas L.L., et G.G. ei olnud konflikte patsient. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et G.G.le X panemisest keeldumist ei ole dokumenteeritud. Seega ei ole täidetud dokumenteerimiskohustuse eesmärk: patsiendile osutatud meditsiiniteenuse kontrollimisvõimalus. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, kas tervishoiuteenuse osutaja poolt dokumenteerimata raviprotseduuri või hoolsuskohustuse täitmist saab tõendada hilisemate Xi ütlustega või mitte, on praegusel juhul G.G. Xi L.L. ütlused nii üldised, et nendega ei ole üheselt tõendatud G.G. keeldumine kõikidest olemasolevatest võimalustest X-i määramiseks. Maakohus on lugenud raviveaks valutugevuse mõõtmata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on kostja tunnistaja L.L. ütlustega küll tõendanud, et X küsis patsiendilt tema valu tugevust, kuid jättis selle dokumenteerimata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja G.G. valutugevuse hindamisel näidanud üles tavapärast hoolikust. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille järgi viitab valu tugevuse dokumenteerimata jätmine asjaolule, et valu tugevus ja kasutatud ravimid ei olnud korrelatsioonis, ravimid ei olnud adekvaatsed ega piisavad. Lepingurikkumisena on ebapiisavate valu vähendavate meetmete kasutamine esmajoones käsitletav kui hoolsuskohustuse rikkumine. Ringkonnakohus leiab, et menetluses esitatu põhjal võib asuda seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud kõik endast olenevat, et hoida ära G.G. tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tema tervis ja leevendada G.G. kannatusi. Maakohus on õigesti leidnud, et hädaabinupu kasutamine peab olema tagatud nii tava kui nakkushaigetele mõeldud isolatsioon- kui ka intensiivpalatis. Kostja X O.O. selgitused (I kd, tl 145; IV kd, tl 97) on tõlgendatavad erinevalt. Kui pöördumises hageja A.A. poole väidab O.O., et „Kellanuppude paigutamist patsiendi suhtes on töötajatega arutatud ning jätkuvalt keelatud nende patsiendist liiga eemale panek“. Teises, juba kohtule esitatud selgituses, väidab O.O., et „Keegi ei mäletanud, et nupuga või selle asukohaga oleks probleeme olnud“. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, kas kostja möönab võimalikke probleeme hädaabinupu kättesaadavusega või mitte, on üleolev ja ühiskonna üldisi ootusi meditsiiniteenuse osutajale eirav kostja apellatsioonkaebuse väide, et kuna G.G. oli ise ringiliikuv patsient kuni X (G.G. surmapäevani), siis oli ta seega täiesti suuteline oma kaebustest iseseisvalt teavitama.
19.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei olnud patsiendil X, mida intensiivravipalatis monitoorida ja ravida, on paljasõnaline. L.L. ja M.M. ütlused ei tõenda, et G.G. oleks olnud üldpalatis pideval ja tema haiguse raskust arvestaval jälgimisel. Kostja ei ole menetluses tõendanud väidet, et PERH-i X N.N. hinnangul ei vaja patsient paigutamist intensiivravipalatisse. Ringkonnakohus leidis lisaks otsuse p-s 11, et kostja vastutab nende toimingute eest, mis ei olnud patsiendile äratuntavalt osutatud kolmandate isikute poolt.
20.Ainuüksi kostjapoolse hoolsuskohustuse rikkumisest G.G. kolme hospitaliseerimise ja kostja poolt G.G.le määratud ravi osas ei piisa G.G.le põhjustatud mittevaralise kahjunõude rahuldamiseks. Hagejatel tuleb tõendada ka neid asjaolusid, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (VÕS § 134 lg 2) ja selle põhjuslikku seost kostja kohustuse rikkumisega. Hagejad leiavad, et nendeks asjaoludeks on G.G.l kostja juures viibimise ajal olnud suured valud ja elukorralduse muutus. G.G.l olid valud ja iiveldus ka siis, kui G.G. viibis kodus pärast esimest hospitaliseerimist kostja juures. G.G. ei suutnud süüa (III kd, tl 81). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi haiguse ägenemisest tingitud elukorralduse muutus ja terviseteenuse saamise tõttu haiglas viibimine ei ole sündmuseks, millega seadus seoks kahju hüvitamise nõude tekkimise. Ringkonnakohus leiab aga, et hagejad on menetluses tõendanud, et G.G. esimese kostja juures viibimise ja tema kodus viibimise ajal olid tal tugevad valud ning kostja poolt määratud valuvaigistid ei olnud sellise toimega, et tema vaevusi vähendada. I.I. arvamuse põhjal oli G.G. haiglast koju saatmine esimese hospitaliseerimise järel ennatlik. G.G.l algas iiveldus, oksendamine (kaks korda päevas), nõrkustunne ja kõhuvalu sisuliselt kohe pärast haiglast väljakirjutamist. Kostja ei mõõtnud G.G. valutugevust tema esimesel haiglas viibimise ajal. G.G. kõhuvalu süvenes ja muutus eriti tugevaks X hommikuks (Xi sissekanne „valu kõhus, mida ei saa kupeerida valuvaigistitega“ (st vaatamata valuvaigistitele püsis oluline kõhuvalu).
21.Patsiendil on üldjuhul Riigikohtu hinnangul (vt Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsust tsiviilasjas 2-17-12477, p 14) kohustus tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, sh põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Kuigi Riigikohus on 27. veebruari 2019. a otsuse tsiviilasjas nr 2-17-12477 p-s 20 asunud seisukohale, et diagnoosi- või ravivea tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb eelduslikult VÕS § 762 järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest, mitte hinnang kohustuse täitmisele, leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul tuleb hagejatel ka tõendada põhjuslikku seost rikkumise ja G.G.le tekkinud kahju vahel, seega ei ole tegemist VÕS § 770 lg 4 juhtumiga (vt otsuse p 12). Ringkonnakohus leiab, et hagejad on oma tõendamiskoormist täitnud. Hagejad on TKE
17.novembri 2016. a koosoleku protokolliga tõendanud, et esimesel haiglas viibimise ajal kostja poolt G.G.le tehtud intensiivsem infusioonravi ja valuravi saanuks G.G. seisundit ja ravikulgu tema esimesel haiglas viibimise ajal eelduslikult kergendada ja stabiliseerida, seega põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel. I.I. hinnangu järgi esinesid ravis mitmed puudujäägid, mis kokkuvõttes soodustasid haiguse ülirasket kulgu. Samuti on hagejad tõendanud, et G.G. kirjutati esimese hospitaliseerimise järel koju 1. juulil 2016 vaatamata sellele, et X (X,X) väärtused püsisid kõrged. Kui G.G. ei oleks kirjutatud koju nii varakult, oleks eelduslikult saanud tema kannatusi esimese ja teise hospitaliseerimise vahel vähendada. Hagejad on oma seisukohti teise ja kolmanda hospitaliseerimise puhul tõendanud I.I. selgitustega. I.I. on andnud lisaks menetluses vastused J.J. seisukohtadele (III kd, tl 31jj). Arvamuse kohaselt ei ole kostja juures kordagi kaalutud X kirurgilist ravi. X süvenemine pärast manipulatsioone X (antud haigel X) on üks üsna tüüpilistest tüsistustest. Sellistel juhtudel võib vajalik olla täiendav X kas kirurgiliselt/operatsioonil või perkutaanselt (läbi kõhuseina viidud X ultraheli kontrolli all). Täiendava X vajadus on 20-60% juhtudest. I.I. leidis, et on väga võimalik, et patsiendi oleks päästnud X kirurgiline avamine ja X, seda seisukohta kinnitab I.I. arvates lahangu leid.
Hagejad on ütluste ja I.I. hinnanguga tõendanud, et kui G.G.d ei oleks kirjutatud esimesel hospitaliseerimisel nii vara koju ja teda oleks jälgitud kauem, oleksid tema kannatused võinud kodus viibimise aja jooksul olla väiksemad. Maakohus on põhjendatult arvestanud patsiendi kannatusi ja üleelamisi: ta oli hagejate väitel valudes ja viibis viimased kaks ravipäeva isoleeritult üksikpalatis kus puudus igasugune monitooring tema seisundi suhtes. Hagejad on oma ütluste ja I.I. hinnanguga tõendanud, et G.G. oli nälginud, ei suutnud süüa ega isegi vett neelata ja ometi püüti talle suukaudselt tablette manustada ning suukaudselt ka toita. G.G. ei suutnud valude tõttu lähedastega rääkida ega käia. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuivõrd PERH-is teostati patsiendile operatsioon, siis katkestas see praegusel juhul põhjusliku seose ahela. Hageja on esitanud kostja vastu nõude eelkõige tervishoiuteenuse osutamisel hoolsuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega ei ole hageja kahju tekkinud hageja väitel mitte konkreetse ravivea, vaid nõuetekohase raviteenuse osutamata jätmise tõttu. Kohustus teha kõik, et vähendada patsiendi kannatusi, ei ole seotud sellega, kas G.G. viibis kahel päeval PERH-is.
22.Kui tervishoiuteenuse osutaja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, tuleb hinnata, kas tervishoiuteenuse osutaja on rikkumise eest vastutav. Tervishoiuteenuse osutaja saab VÕS § 104 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada oma süü puudumist (vt Riigikohtu
22.märtsi 2019. otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 14). Kui üldiselt VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu (vt Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsust tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 14), siis praegusel juhul seisnes lepingurikkumine hoolsuskohustuse rikkumises. Seega tuleb kostjal tõendada, et ta ei rikkunud hoolsuskohustust süüliselt. Hoolsuskohustus oma olemuselt tähendab lepingu täitmisel kohustust teha omalt poolt kõik vajalik selleks, et vältida teise poole õigushüve kahjustumist selle kasutamise käigus. Ringkonnakohus on süü puudumist juba sisulisel tasandil hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel hinnanud. Kostja ei ole tõendanud ka nende asjaolude esinemist, mida seadus seob vääramatu jõuga.
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hagejate kasuks põhjendatult mõistnud kostjalt välja mittevaralise kahju G.G. pärijatena. Kui mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem, on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude võivad esitada surnu pärijad (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-19-08, p 15). Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et on täidetud G.G. mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused ja kostja vastutab G.G.le tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kostjal tuleb seega maksta hagejatele rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 13.2). Kui tervishoiuteenuse osutaja rikub lepingu täitmise käigus hoolsuskohustust, jätab vajalikud analüüsid tegemata, ei jälgi patsienti piisava hoolikusega ning ei leevenda tema kannatusi viisil, mis vastaks nõutavale hoolele ning seeläbi tekib patsiendile kahju, on see hõlmatud kostja väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on kostjale kui tervishoiuteenuse osutajatele ette nähtav. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 20). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõigust rikkunud ning nõustub maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega, milleks on solidaarselt hagejate kasuks 12 00 eurot.
Maakohus on põhjendatult arvestanud mittevaralise kahju tekkimise erinevaid asjaolusid ja hagejate kannatusi ning üleelamisi ja nende ulatust ning varasemat kohtupraktikat analoogsete kahjunõude suuruse osas.
24.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hagejate esitatud matusekulude 1195 euro 50 sendi hüvitamise nõude. VÕS § 129 lg 1 esimese lause järgi tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud. Matusekulud on kantud hagejate poolt. Ringkonnakohus luges menetluses tõendatuks, et kostja on G.G.le osutatud tervishoiuteenuse lepingust tulenevat hoolsuskohustust rikkunud. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimisel ei saa teenuse osutaja üldjuhul kunagi lubada patsiendi tervenemist, kuna patsiendi paranemine ei ole alati tema võimuses. Tervishoiuteenuse osutaja on aga kohustatud tegutsema temalt tavaliselt oodatava hoolsusega (VÕS § 762), mis sisuliselt tähendab hoolikat püüdu patsiendi seisundi paranemiseks ja tervenemiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui hoolsuskohustuse nõuetekohase täitmisega oleks arvestatava tõenäosusega jäänud patsient elama, on patsiendi matusekulud hõlmatud kostja väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on kostjale kui tervishoiuteenuse osutajatele ette nähtav. Ringkonnakohus on käsitlenud põhjuslikku seost kostja poolse kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel otsuse p-s 21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-de 141.2.1 ja 141.2.2 põhjendustega matusekulude suuruse osas ja ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et matusetalituse läbiviimisega seotud põhjendatud kulud kuuluvad matusekulude hulka. Hagejate esitatud arvel on märgitud „Peielaud A“. Kostja väide, kuna arve saajana on märgitud „eraisik“ ei tõenda see kantud kulutuste põhjendatust, on paljasõnaline. Matusetoetuse mahaarvestamine otsestest mõistlikest matusega seotud kuludest ei ole põhjendatud, kuna põhjendatud ei ole kahju tekitaja asetamine paremasse olukorda sõltuvalt sellest, kas lähedased saavad matusetoetust. Ringkonnakohus leiab aga, et kostja apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles maakohus rahuldas hagejate nõude A.A. kasuks transpordikulude 1083 euro 71 sendi (56 euro 40 sendi solidaarselt ja 1027 eurot 31 sendi üksnes A.A.le) hüvitamiseks. Tegemist ei ole mõistlike matusekuludega VÕS § 129 lg 1 mõttes. Kuigi üldjuhul eeldatakse lepingu rikkumisega põhjustatud surmast tulenevate kahju hüvitamise nõuete puhul, et lepingulise kohustuse kaitse eesmärk on isiku surma korral vastavalt 127 lg-le 2 piiratud ja kahju tuleb hüvitada VÕS §-s 129 toodud ulatuses (vt Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 129 komm 3), leiab ringkonnakohus lisaks, et lähedaste kulutused, mis on tehtud seoses matusele sõiduga, ei ole kahju tekitajale ka ettenähtavad ning muudaksid kahju tekitajale hüvitatava kahju suuruse sisuliselt prognoosimatuks.
25.Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses rahuldada hagejate varalise kahju nõue maakohtu poolt rahuldamata jäänud ulatuses. Hagejad paluvad mõista kostjalt välja täiendavalt õigusabikulu summas 2246 eurot 41 senti ja dokumentaalse tõendis saamise kulu summas 4000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hagejate nõude kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks summas 2459 eurot 60 senti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega otsuse p-s 141.2.3 ja ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 järgi ka kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nõude
aluseks on VÕS § 115 lg 1, täidetud peavad olema kahju hüvitamise nõude maksmapaneku üldised eeldused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtuvälise õigusabi kasutamine oli mõistlik ja vajalik. Tegemist on väga spetsiifilise vaidlusega (meditsiinivaldkond), milles tuli eelkõige välja selgitada, kas kostja tegevuses esines selliseid minetusi ja/või rikkumisi, mis õigustaks nõude esitamist. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hagejate kantud kulud on mõistliku suurusega. Nõude esitamisega seotud kulude hüvitamiseks on ette nähtud eriregulatsioon TsMS § 174 lg-s 11, mille järgi ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Seega ei saa hagiga nõuda selliste nõude esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Sellisteks kuludeks, mida ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt nõuda, on TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 järgi ka lepingulise esindaja kulud menetluses. Need on kulud alates hagiavalduse või muu kohtule esitatava menetlusdokumendi koostamisest (Riigikohtu
9.veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune hagi esitamise õigusliku perspektiivi analüüs, mille kulu väljamõistmist hagejad apellatsioonkaebuses taotlevad, ongi hõlmatud kohtumenetlusse esitatud hagiavalduse koostamise kuluga. Vaidlust ei ole, et hagi esitamiseks tuli esindajatel hagi perspektiivi hinnata. Tegemist on ringkonnakohtu hinnangul hagi ettevalmistamise kuluga, mida hagimenetluses kahjuhüvitisena TsMS § 174 lg-st 11 tulenevalt nõuda ei saa. Arvestades, et menetluskulude nimekirja lisana esitatud arve nr X kohaselt kulus hagejate esindajatel hagiavalduse koostamisele 24 tundi, on mõistlik, et nimetatud ajakulu hõlmab ka nõude analüüsi ega kuulu seetõttu kahjuna väljamõistmisele. Muu kohtuvälise õigusabi kulu osas on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsus põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle muutmiseks. Maakohus on hinnanud hagejate esindajate põhjendatud ja vajalikku ajamahtu teenuste osutamisel. Asjaolu, et maakohus ei ole iga üksiku arvete spetsifikatsioonides märgitud tegevusele eraldi hinnangu andnud, ei ole samuti maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Kohus ei pea analüüsima minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, vaid hindab asja tervikuna. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejate apellatsioonkaebus dokumentaalse tõendi saamise kulu (I.I. arvamuse) väljamõistmise osas tuleb rahuldad. Selle kulu väljamõistmisel ei saa lähtuda pelgalt asjaolust, et sama liigi vaidluste puhul on varasemad ekspertiisitasud olnud väiksemad. Nimetatud kulu oli kostjale ka ettenähtav. Hinnata tuleb koostatud arvamuse põhjendatust ja vajalikkust, asjatundja käsutusse hinnangu andmiseks antud materjali mahukust ja iga üksikjuhtumi keerukust. I.I. on koostanud põhjaliku hinnangu kostja juures toimunud ravi kohta. Arvamuse koostamiseks tuli tal tutvuda patsiendi 3 haiguslooga, tervishoiu pildipanga andmete ja patoanatoomilise lahangu andmetega. Väärib märkimist, et ka maakohus on otsuse tegemisel suures osas tuginenud just I.I. arvamusele kui olulisele tõendile. Põhjendatud ei ole jätta selle saamisega seotud kulud isegi osaliselt hagejate kanda olukorras, kus asjas on tuvastatud kostja tegevuses / tegevusetuses rikkumisi, mis kokkuvõttes soodustasid patsiendi haiguse ülirasket kulgu ja letaalset lõppemist.
26.Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kostjalt väljamõistetava mittevaralise kahjuhüvitise vähendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et alusetud on kostja väited, et G.G. ravi toimus kostja ja PERH-i koostööna. G.G. viibis PERH-is kaks päeva ning G.G. puhul olid need ülesanded,
mida tervishoiuteenuse osutamisel viis läbi PERH, selgelt piiritletavad. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 11, et kostja vastutab nende meditsiinitöötajate poolt põhjustatud süülise lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, kellega kostja väidetavalt konsulteeris või kelle juhiseid jälgisid kostja töötajad siis, kui G.G. viibis kostja juures. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde kostja X 7. mai 2020. a e-kirja kostja majandusliku seisu kohta. Ringkonnakohus leiab aga, et kostjal kui haiglal, kes osutab laialdast tervishoiuteenust, on võimalik teenuse osutamisega paratamatult seotud riske vähendada nt kindlustuslepingu sõlmimisega. Patsientidele tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise ulatus ei tohi olla sõltuvuses haigla hetkelisest majandusolukorrast. Lisaks oli kostja võimalikust nõudest teadlik juba alates 2018. a maist.
27.Seega kuulub kostjalt hagejate kasuks väljamõistmisele mittevaraline kahju 12 000 eurot ning varaline kahju 9655 eurot 10 senti (1195,50+2459,60+6000), s.o varaline ja mittevaraline kahju kokku 21 655 eurot 10 senti. Hagejad on palunud mõista välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 teise lause järgi võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejate viivisenõue on põhjendatud. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab välja maakohtust suurema hüvitise summa, arvutab ringkonnakohus viivist ka ümber lähtuvalt väljamõistetava hüvitise suurusest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista 4143 euro 54 sendi suurune viivis alates hagi esitamisest ehk 8. juunist 2018 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk
30.oktoobrini 2020 (k.a), s.o 873 päeva eest (21 655,10/100x8/365x873). Samuti tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista 21 655 euro 10 sendi suuruselt põhivõlalt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31. oktoobrist 2020 kuni põhivõla tasumiseni.
28.Ringkonnakohus peab asjas põhjendatuks muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohus tuvastab haigla poolt toime pandud väga olulised rikkumised, kuid mõistab mittevaralist kahju vähendatud ulatuses, on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud isegi osaliselt hagejate kanda. Tegemist on hagejate jaoks äärmiselt isikliku ja emotsionaalselt raske vaidlusega. Kostjaks on suur ja piirkonna ainus tervishoiuteenuse osutaja. Menetluses on leidnud tuvastamist, et kostja on oma lepingust tulenevat hoolsuskohustust rikkunud. Kostja tegevuse/tegevusetuse ja tagajärje vahel on tuvastatud põhjuslik seos, kostja vastutab oma tegude/tegevusetuse eest. Seega on põhjendatud väita, et hagejate nõue on olulises osas rahuldatud, kuigi mitterahalise kahju nõude suurust on vähendatud. Hagejate varalise kahju nõude rahuldamata jäänud ulatus on esitatud nõudega võrreldes marginaalse tähendusega. Ringkonnakohus rahuldab hagejate ja kostja apellatsioonkaebused osaliselt, sh hagejate apellatsioonkaebuse rahaliselt suuremas ulatuses. Sellises olukorras on põhjendatud jätta kõik menetluskulud nii maa-, kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
29.Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist
ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.