Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Hagihind Menetlusosalised ja nende esindaj
Menetluse liik
Harju Maakohus Andres Suik 27.10.2020, Tallinn 2-20-10157 D P hagi Julianus Inkasso OÜ vastu nõude puudumise tuvastamiseks ja veebilehel avalikustatud andmete eemaldamise nõudes 3500 eurot Hageja: D P (isikukood xxx, elukoht Jxxx); Hageja lepinguline esindaja: Meelis Jürma (OÜ Männimäe KVB, asukoht Harju 6-509, 10130 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja: Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553, asukoht Weizenbergi 20, 10150 Tallinn); Kostja lepinguline esindaja: M P (Julianuse Õigusbüroo OÜ, asukoht A. Weizenbergi 20, 10150 Tallinn, e-post: xxx). Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Tuvastada, et hagejal D P puudub kohustus tasuda kostjale Julianus Inkasso OÜ võlasumma 384,51 eurot.
3.Kohustada kostjat Julianus Inkasso OÜ esitama Taust.ee keskkonna haldajale Krediidiregister OÜ avaldus hageja D P isikuandmete eemaldamiseks Taust.ee keskkonnas kande osas, mille kohaselt kostja Julianus Inkasso OÜ nõuab hagejalt D P 384,51 euro suuruse võlgnevuse tasumist.
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.1 Jätta menetluskulud kostja Julianus Inkasso OÜ kanda. 4.2 Välja mõista kostjalt Julianus Inkasso OÜ hageja D P kasuks menetluskulud summas 825 eurot. 4.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (825 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn,
2-20-10157 e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA SEISUKOHAD
1.Hageja D P esitas 14.07.2020 Harju Maakohtule hagi Julianus Inkasso OÜ vastu nõude puudumise tuvastamiseks ja veebilehel avalikustatud andmete eemaldamise nõudes. Hageja taotleb tuvastada, et hagejal puudub kohustus tasuda kostjale võlasumma 384,51 eurot, kohustada kostjat esitama Taust.ee keskkonna haldajale Krediidiregister OÜ avaldus hageja isikuandmete eemaldamiseks Taust.ee keskkonnas kande osas, mille kohaselt kostja nõuab hagejalt 384,51 euro suuruse võlgnevuse tasumist, jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja poolt 04.05.2020 Taust.ee veebilehel avalikustatud andmed seoses hageja võlgnevusega kostjale summas 384,51 eurot. 02.01.2009 sõlmiti hageja ja xxx OÜ vahel laenuleping, mille kohaselt xxx OÜ kandis hageja pangakontole üle laenuna 2000 krooni. Laenu tagasimakse tähtaeg oli 01.02.2009 ja tagasimakstava summa suurus 2600 krooni. Tähtaja möödumisel ei asunud hageja laenu tagasi maksma, kuna see oli sellel ajahetkel arvestades tema majanduslikku olukorda võimatu. Hageja ei ole tunnistanud ega tunnista ka käesoleval ajal võlga. Käesolevaks ajaks on nõue aegunud ja hageja on nõudeõiguse omandanud kostja ees tuginenud aegumise vastuväitele. Hageja leiab, et nimetatud andmete avaldamine kahjustab ülemääraselt andmesubjekti õigusi või vabadusi (IKS § 10 lg 2 p 3). Laenu tagastamise tähtaeg oli 01.02.2009. Laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks ja aegumistähtaja kulg algas 02.02.2009 ning nõue aegus 02.02.2012. Laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude aegumistähtaja arvestamisel ei kohaldata TsÜS § 147 lg 3, mis käsitleb kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumist ja mille järgi arvestatakse aegumise algust selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, kuid ka TsÜS § 147 lg 3 kohaldamisel oleks nõue käesolevaks ajaks juba aegunud. Hagejale teadaolevalt ei ole käsitletava nõude puhul aegumistähtaeg ei peatunud ega ka katkenud. Hageja ei ole kohustusi rikkunud tahtlikult ja seega ei ole käesolevas vaidluses võimalik kohaldada TsÜS § 146 lg 4 tulenevat pikemat (10 aastast) aegumistähtaega. Hageja möönab, et ta on kohustuse täitmata jätnud, kuid ainuüksi see asjaolu ei saa olla aluseks TsÜS § 146 lg 4 tuleneva aegumistähtaja kohaldamiseks.
3.Hageja on pöördunud Taust.ee haldajafirma poole avaldusega, et maksehäire kustutataks, kuid kustutamisest keelduti. Hageja õiguslik huvi tuvastusnõude esitamisel seisneb ennekõike selles, et kohustuse puudumise tuvastamine seoses aegumisega on oluline maksehäirete kustutamise nõude seisukohalt. Hageja õiguslikuks huviks on tuvastada, kas tegu on tahtliku või mittetahtliku kohustuse rikkumisega, kuivõrd mittetahtliku kohustuse rikkumise puhul on kohtul võimalik
2-20-10157 rakendada maksehäire kustutamise üle otsustades 3 aastat + 5 aastat põhimõtet, ning see tähtaeg on juba möödunud. Tahtliku kohustuse rikkumise puhul on aga võimalik kuni 15 aastane maksehäire avaldamine ja see tähtaeg ei ole veel praeguseks möödunud. Kohustuse puudumise tuvastamine saab olla eelduseks hageja teise nõude rahuldamisele, mis on suunatud hageja õigusi ülemääraselt kahjustava maksehäire avaldamise lõpetamisele. Hageja andmete Taust.ee lehele edastamine on ülemäärane. Hagejal tekkisid võlgnevused 02.02.2009 ning kostja on avaldanud andmed hageja võlgnevuse kohta 04.05.2015, seega üle 6 aasta pärast kohustuse rikkumist ja sissenõutavaks muutumist. Maksehäire on avaldatud ka pärast 3 aastase aegumistähtaja möödumist, mis näitab, et maksehäire avaldamise ainus eesmärk on mõjutada hagejat täitma kohustust, mida ta seadusest tulenevalt seoses aegumisega enam ei ole kohustatud täitma. Kuivõrd selliste nõuete kohtus maksma panemine ei osutu väga suure tõenäosusega perspektiivikaks, siis on maksehäired avaldatud pigem repressioonina või karistusena hagejale, kui eesmärgil, millisel maksehäireid avaldada saaks, s.o krediidivõimekuse hindamise eesmärgil.
4.Isikuandmete kajastamine maksehäireregistrites loob paratamatult ja tihtipeale põhjendamatult võlgnikust negatiivse kuvandi, kuigi tihtipeale on maksehäireregistritesse sattumine pigemini seotud ajutiste makseraskustega ja mitte võlgniku üldise suhtumisega oma kohustustesse. Halb kuvand, mille krediidivõimekust hindavad registrid luua, võivad kahjustavad andmesubjekti eraelu puutumatust mitmel viisil. Nii näiteks on hagejal sõlmimata jäänud mõned soodsad ja huvipakkuvad tehingud ja ka paaril korral saamata jäänud taotletud laen ainult seetõttu, et tema isikuandmed on kajastatud Taust.ee keskkonnas ja seda vaatamata sellele, et hageja praegune majanduslik olukord ei oleks saanud olla takistuseks lepingute sõlmimisel ja laenude saamisel. Hagejale jääb arusaamatuks, miks nimetatud võlgnevus muutus kostjale niivõrd häirivaks alles enam kui 6 aastat pärast seda, kui kohustus muutus sissenõutavaks. Aja pikkust ei mõõdeta mitte päevade arvuga, mille vältel isikuandmeid on kajastatud Taust.ee või muul sarnaseks otstarbeks loodud lehel, vaid pigem kohustuse tegelikust rikkumisest või siis ajahetkest, millal andmeid oli nimetatud lehel võimalik avaldada, st et 15 aastane või muu (väiksema) pikkusega avaldamistähtaeg algab maksehäireks muutunud kohustuse sissenõutavaks muutumisega ja mitte maksehäire avaldamisest. Hageja ei mõista, millised senisest kaalukamad põhjused andmete kolmandatele isikutele edastamiseks ilmnesid 04.05.2015 (ja mida ajavahemikus 2009-2015 ei esinenud, sest siis ei olnud maksehäire avaldatud). Ilmselt oli lehele Taust.ee hageja andmete avaldamine seotud sellega, et kostjal tekiks võimalus pärast nõude aegumist hageja andmeid nimetatud lehel edasi avaldada ka siis, kui nad ei saa oma nõuet enam aegumise tõttu maksma panna.
5.Hageja leiab, et antud juhul oleks otstarbekas ja põhjendatud nn üldreeglist ehk 15 aastasest tähtajast kõrvale kalduda. TsÜS § 146 lg 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg on möödunud 02.02.2012. Kostjale on teada, et hageja ei tunnista oma võlga ja ei kavatse seda tasuda. Nõude aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Juhul kui hageja ei tunnista oma võlga või ei täida kohustust, siis saanuks kostja pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks 3 aastase aegumistähtaja jooksul kohtusse, mida ei tehtud. Hageja ei ole rikkunud kohustusi tahtlikult. Käesolevaks ajaks on möödunud juba ka tegelikult TsÜS § 146 lg 4 tulenev 10 aastane aegumistähtaeg. Kuivõrd kostja teadis, et hageja ei tunnista võlga, oleks ta pidanud oma õiguste kaitsmiseks pöörduma käibekindluse ja õigusrahu eesmärgil kohtusse enne TsÜS § 146 lg 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Pärast nimetatud tähtaega andmete edastamine vaid hageja survestamiseks ja represseerimiseks ning temast kolmandatele isikutele negatiivse kuvandi loomiseks riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi.
6.Hageja esitas 07.09.2020 arvamuse kostja vastusele. Hageja ei ole esitanud laenu saamiseks valeandmeid. Laenulepingu sõlmimise ajal hageja töötas, kuid peatselt pärast seda kaotas ajutiselt töö. Kuna hageja oli võtnud ka teisi laenukohustusi, siis oli tal 2009. aastal ja järgnevatel aastatel
2-20-10157 mitmeid tasumata jäänud võlgnevusi. Kuivõrd mitmed võlausaldajad esitasid hageja vastu pärast hageja töötuks muutumist kohtusse hagid või avaldused maksekäsu kiirmenetlusse, mis rahuldati, siis oli sellel ajal hageja vastu algatatud täiteasju ning tema pangakontod kohtutäiturite poolt arestitud, mis veelgi raskendas nõude täitmist. Kõik hageja võlausaldajad, kes esitasid oma nõuded kohtusse õigeaegselt, on võlgnevused täitemenetluste raames täielikult kätte saanud. Laekumised algasid kohe, kui hagejal tekkis piisavalt suur sissetulek, et osa sellest oli võimalik täiturite arestimisaktide alusel kas töötasust või pangakontolt kinni pidada. Tõenäoliselt oleks sama moodi läinud ka vaidlusaluse nõudega, kui võlausaldaja oleks esitanud nõude kohtusse õigeaegselt, st enne aegumistähtaja möödumist. Paraku ei pöördunud käesoleval juhul võlausaldaja hageja vastu kohtusse enne aegumistähtaja lõppu ning andis sellega hagejale võimaluse tugineda aegumise vastuväitele. Hageja on korduvalt temalt võlga sisse nõudnud inkassofirmadele teinud ettepaneku pöörduda tema vastu kohtusse ja nõuda väidetav võlgnevus sisse kohtu kaudu, kuna hageja võlga ei tunnusta, kuid antud asjas seda mõistliku aja jooksul ei tehtud.
7.Hageja kohustuse täitmine oli raskendatud ajutise töötuse ja sellele järgnenud täitemenetluste tõttu, mistõttu tal oli ajutiselt väike sissetulek. Tööd saades aga läks kogu mittearestitavat sissetulekuosa ületav sissetulek kohtutäiturite kaudu teistele võlausaldajatele. Seega leiab hageja, et ta ei ole tahtlikult kõrvale hoidnud kohustuse täitmisest, vaid kohustuse täitmine oli eeltoodud asjaoludel võimatu. Kuna sündmustest on möödunud ca 11,5 aastat, ei ole hagejal enam säilinud dokumente, millega oma tolleaegset töötust tõendada ning nende väljanõudmine ametiasutustest nõuab aega. Hageja leiab, et tal jäi kohustus õigeaegselt (ja ka kogu aegumistähtaja vältel) täitmata, kuid heade kommete vastane käitumine tema tegevuses (tegevusetuses) puudus. Andmekaitse Inspektsioon on vähemalt möönnud, et maksehäire võib ka lühema avaldamisaja jooksul, kui seda on 13 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest ülemääraselt kahjustada andmesubjekti põhiõiguseid. Maksimaalse avaldamistähtaja mõiste tähendab hageja arvates, et maksehäire on avaldatav kas avaldamise maksimaalse tähtaja või sellest lühema tähtaja jooksul. Sellest ei saa teha järeldust, et maksehäire ongi avaldatav ainult maksimaalse tähtaja jooksul.
8.Võlausaldaja oli teadlik, et hageja ei kavatse kohustust täita ja ei tunnusta seda. Asjaolu, et hagejalt saadi kiri kohustuse mittetunnustamise kohta 25.10.2013, st pisut üle 3 kuu enne nõude aegumist, siis sellise kirja saamine pidanuks kostjale olema otseseks signaaliks selle kohta, et hageja ei kavatse kohustust vabatahtlikult täita ning on aeg hakata hagi esitama. Isegi, kui maksehäire avaldamise üks eesmärkidest võib olla hageja krediidivõimelisuse hindamine, siis paratamatult kaasneb sellega ka võlgniku survestamine, millega kaasneb põhiõiguste ülemäärane riive. Hageja leiab, et antud juhul on maksehäirete avaldamine tema suhtes ebaõiglane ka seetõttu, et kostja ei ole suutnud oma nõudeõigust aegumistähtaja jooksul maksma panna mitte hagejast sõltuvate asjaolude tõttu, vaid enda tegevusetuse tõttu. Hagejat survestatakse ja represseeritakse maksehäire avaldamisega tegelikult võlausaldaja huvipuuduse, saamatuse või oskamatuse eest oma nõuet seadusega sätestatud mõistliku aja jooksul maksma panna. Küsitav on ka see, kas ja mil määral 11,5 aasta tagune maksehäire iseloomustab hageja praegust maksekäitumist ning maksejõulisust. Isiku krediidivõimelisus võib olla ajas muutuv. Hagejal tekkisid probleemid maksevõimega pärast töökaotust, millest tekkisid ka võlad. Praegusel ajal on hagejal töö ja ta täidab kõiki oma kohustusi kohusetundlikult. Seega ei kajasta aastatetaguse maksehäire avaldamine enam ka õigesti vastustaja krediidivõimelisust viimaste aastate jooksul, vaid pigem tema krediidivõimelisust aastatel 2009-2018, millal said tasutud viimased võlgnevused nendele võlausaldajatele, kes oma nõuded õigeaegselt maksma panid. Hageja on kõikidele teistele võlausaldajatele, kes ei pidanud liiga suureks vaevaks oma nõudeõigust õigeaegselt maksma panna, võlgnevused tagasi maksnud. Hageja kinnitab, et tal puudub tahe vaidlusalust kohustust täita.
9.Hageja esitas 07.10.2020 täiendava seisukoha. Hageja esitas täiendava tõendina oma maksehäireregistri väljavõtte, millega soovib tõendada, et hageja on püüdnud oma kohustusi võimaluste piires kohusetundlikult täita. Hageja möönab, et tema elus on olnud finantsilises mõttes
2-20-10157 keerulisemaid ajajärke, kus tal ei ole piisanud rahalisi vahendeid kõikide oma kohustuste täitmiseks ning et tal on varasematel aegadel olnud rohkesti võlgasid. Hageja on oma kohustustesse üldjuhul suhtunud kohusetundlikult. Mitte alati ei ole tal õnnestunud oma elu majanduslikult kehvematel perioodidel kohustusi täita õigeaegselt, kuid kõikidel juhtudel, kus võlausaldaja on olnud sissenõudmisel piisavalt aktiivne, st näidanud üles soovi oma raha tagasi saada, on hageja ka need nõuded rahuldanud. Seda tõendab asjaolu, et Creditinfo Eesti AS poolt hallatavas maksehäireregistris on kõik kostja maksehäired lõpetatud. Varasemast ajast, sh 2009. aastast nõuete avaldamistähtaeg on käesolevaks ajaks möödunud ja puudub seaduslik alus maksehäirete edasiseks avaldamiseks. Erinevalt kostja väidetest on ta siiski püüdnud suhtuda oma kohustustesse kohusetundlikult, kuigi see ei ole alati õnnestunud õigeaegselt. Kindlasti ei ole hageja kunagi võtnud laenu sellel eesmärgil, et seda mitte kunagi tagasi maksta. Seda tõendab asjaolu, et nii Creditinfo Eesti AS maksehäireregistri väljavõttest kui varem kohtule esitatud hageja Taust.ee keskkonna väljavõttest tulenevalt on vaidlusalune maksehäire ainus hageja kohta avaldatud aktiivne maksehäire, kuigi maksehäireid on varasemalt olnud rohkesti, siis on need tasutud. Hageja leiab, et kui kostja oleks 2013. aastal, kui nõue ei olnud veel vastavalt lepingu üldtingimustele aegunud (kokkuleppeline 5 aastane aegumistähtaeg) ning hageja teatas, et ta ei tunnusta nõuet ja soovitab selle sissenõudmiseks pöörduda kohtusse käitunud vastavalt hageja soovitusele ja pöördunudki kohtusse, siis praeguseks oleks võlg ilmselt tasutud.
10.Hageja huvides võib olla olukord, kus kostja ei pöördugi aegumistähtaja jooksul kohtusse, kuivõrd sellisel juhul saab hageja keelduda kohustuse täitmisest tuginedes aegumise vastuväitele. Pärast aegumistähtaja möödumist maksehäire edasine avaldamine kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi, kuivõrd aegunud nõude, mida võlgnik ei ole kohustatud täitma, jätkuv avaldamine maksehäireregistrites kahjustab rohkem isiku põhiõigusi- ja vabadusi, kui annab teavet isiku maksekäitumise kohta. Hageja peab vajalikuks selgitada, et töötus ei väljendu mitte ainult registreeritud töötuses. Töötu olemine tähendab ennekõike seda, et isikul puudub ajutiselt tasustatav tegevus sõltumata sellest, kas ta on end töötuna vastavas ametiasutuses registreerinud või mitte. Alates 2009. aasta veebruarist puudus hagejal tasustatud tegevus. Hageja leiab, et kostja väited selle kohta, et ta on rikkunud kohustust tahtlikult võlausaldajale valeandmeid esitades ja võttes laenu eesmärgiga seda mitte kunagi tagastada on paljasõnalised ja ei ole mitte millegagi tõendatud. Hageja leiab, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kohustust rikkunud tahtlikult.
KOSTJA VASTUVÄITED
11.Kostja esitas 25.08.2020 vastuse hagiavaldusele, milles vaidleb hagile täies ulatuses vastu ja taotleb jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja nõue kohustuse puudumise tuvastamiseks on alusetu. Hageja on küll hagiavalduses välja toonud, et esitab tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 alusel, kuid ei too hagiavalduses esile mitte ühtegi seaduslikku alust ega põhistust, mille alusel on hageja asunud seisukohale, et tal puudub lepinguga võetud kohustus. Kostja nõustub asjaoluga, et poolte vahel oli sõlmitud 02.01.2009 laenuleping, mille alusel sai hageja laenu summas 2000 krooni. Kostja ei nõustu hageja eksitava väitega, et hageja ei ole tunnistanud ega tunnista ka praegu võlga. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning et hageja ei täitnud laenuandja ees enda lepingulisi kohustusi. Nimetatud hagejapoolne väide on iseseisev kinnitus selle kohta, et hageja on teadlik kohustusest kostja ees. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et ta võttis laenu ja jättis selle täies mahus tagastamata, st tegemist on lepingu teadliku rikkumisega.
12.Käesolevas asja ei vaja tuvastamist, et kostjal on nõudeõigus hageja vastu - hageja on seda ise tõendanud. Kostja on seisukohal, et hageja ei saa nõuda kohtult kohustuse puudumise tuvastamist, kui hageja ise esitab kohustuse (lepingu) olemasolu kohta tõendeid. Hageja ei väida kordagi, et
2-20-10157 poolte vahel ei ole sõlmitud kehtivat lepingut, mille puhul saaks teoreetiliselt eeldada, et sellisel juhul hagejal puuduksidki kohustused kostja ees. Hageja ei ole taotlenud kohtul tuvastada lepingu tühisust. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping, siis seadusest tulenevalt eksisteerib hagejal kohustus täita enda lepingulised kohustused, millega on välistatud hagiavalduse rahuldamine osas, milles kohus peaks tuvastama, et hagejal puuduvad kohustused kostja ees. Hageja ei ole taotlenud hagiavaldusega tuvastada kohustuse täitmisest keeldumise õigust. Kostjale jääb täielikult arusaamatuks hagiavalduse lk 5 esitatud hageja taotlus, milles hageja märgib, et hageja õiguslikuks huviks on tuvastada, kas tegu on tahtliku või mittetahtliku kohustuse rikkumisega. Hageja sellist taotlust hagiavalduse resolutsioonis ei esita. Kostja palub kohtul jätta rahuldamata hagiavaldus tuvastusnõudes, millega hageja taotleb kohtul tuvastada asjaolu, et hagejal puudub kohustus (s.o leping) kostja ees. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega nõude aegumisest, kuivõrd hageja on lepingut rikkunud tahtlikult. Hageja käsitleb hagi aluseks olevaid asjaolusid ennatlikult ja endale kasumlikumal viisil, millega hageja kokkuvõttes teadlikult eksitab kohut. Nimelt teatab hageja hagiavalduses, et ta ei ole enda lepingulist kohustust tahtlikult rikkunud, vaid lepingu rikkumine on toimunud tema tahte vastaselt, st tulenevalt tema raskest majanduslikust seisust. Kostja sellise ennatliku ja paljasõnalise järeldusega nõustuda ei saa. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kohustuse rikkumine ei ole olnud tahtlik. Asjaolu, mis tõendaks, et hageja ei ole rikkunud oma lepingulisi kohustusi tahtlikult, ei ole negatiivne asjaolu, mistõttu saanuks hageja hõlpsasti tõendada näiteks enda pangakonto väljavõtetega, et ta oli lepingu sõlmimise ajal (või vahetult peale seda) maksevõimetu ning tal puudusid rahalised vahendid.
13.Samuti saaks hageja esitada tõendi selle kohta, et ta oli lepingu sõlmimise ajal (või vahetult peale seda) töötu, mistõttu tal puudus sissetulek ja sellest tulenevalt ka rahalised vahendid kohustuse täitmiseks. Hageja oleks saanud esitada mistahes dokumente - töötukassa otsus, töötuna arvel olemise tõend, töötu abiraha väljamaksmise otsus vms, mis kinnitaks üheselt, et hageja ei ole tahtlikult rikkunud enda lepingulisi kohustusi. Hageja on hagiavalduses märkinud paljasõnaliselt, et ta ei täitnud enda kohustusi, kuivõrd see oli majanduslikult võimatu. Kui vastaks tõele hageja väide, et tal ei olnud võimalik majanduslikust seisukorrast tulenevalt lepingut täita, siis seda saaks ja peaks hageja tõendama. Kuivõrd hageja tõendamiskoormust ei ole täitnud, on kostja seisukohal, et hageja poolt esitatud paljasõnaliste väidete tõendamiseks hagejal tegelikult tõendid puuduvad. Hageja on omakäeliselt laenulepingu sõlmimisel kinnitanud, et laenulepingu sõlmimise hetkel ta töötab. Seega saab järeldada, et laenulepingu sõlmimise ajal oli hagejal tegelik sissetulek töötasu näol. Antud järeldust saab teha ka samast hageja allkirjastatud kinnituslehest, milles hageja kui laenusaaja kinnitab, et omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks.
14.Puudub igasugune alus eeldada, et hageja on laenulepingu sõlmimisel tahtlikult esitanud valeandmeid ja hagejal oli lepingu sõlmimise ajal töökoht ning ta omas seega piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu täitmiseks - hageja on seda ise kinnitanud. Kuivõrd asjas on tõendust leidnud, et hageja töötas laenulepingu sõlmimise ajal ning seega pidi omama seaduse järgi sissetulekut, siis on alusetu hageja paljasõnaline väide, et tal oli majanduslikult raske seis, mis ei võimaldanud tal lepingulisi kohustusi täita. Hageja ei ole tõendanud, et tema majanduslik olukord ei võimaldanud tal lepingulisi kohustusi täita. Kuna kostja on esitanud tõendi selle kohta, et lepingu sõlmimise ajal omas hageja töökohta ja seega ka sissetulekut ning hageja ei ole tõendanud vastupidist, siis tuleb lugeda, et hageja on rikkunud lepinguga võetud kohustusi tahtlikult. Kuivõrd on asjas tõendatud, et hageja omas töökohta lepingu sõlmimise ajal ning hageja on hagiavaldusega kinnitanud, et ta ei ole sõlmitud lepingut asunud täitma, siis saab järeldada, et hageja soovis lepingu sõlmimisega õigusvastaseid tagajärgi ning hageja tegevusetust saab pidada tahtlikuks. Hageja on lepingu sõlmimisel käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Krediidiasutusel on õigus eeldada, et klient teab oma laenueesmärki ja finantsolukorda ning, et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Kui hageja on esitanud laenulepingu sõlmimisel valeandmeid, siis hageja on käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt.
2-20-10157 Hageja ei ole tõendanud, et ta ei ole aru saanud tahtlikult põhjustatud teo õigusvastasusest ja et ta ei soovinud õigusvastase tagajärje saabumist. Asjas on tõendatud, et hageja on enda arvele laenulepinguga kokkulepitud summa saanud, kuid hageja ei ole endale võetud kohustuste katteks teostanud ühtegi tagasimakset. Hageja poolt on tõendamata, mida on hageja teinud selleks, et ära hoida lepingu rikkumist ja sellega kaasnevat tagajärge, samuti, et hageja oleks teavitanud laenuandjat kohustuse täitmist takistavast asjaolust ning palunud laenuandjal maksepuhkust või laenu tagasimaksmist pikendanud. Kostja on seisukohal, et hageja on rikkunud lepingulisi kohustusi tahtlikult, mistõttu tuleb lugeda TsÜS § 146 lg 4 alusel nõude aegumistähtajaks 10 aastat.
15.Pooled on lepingu p-s 13.2. kokku leppinud, et lepingust tulenevate nõuete aegumisperiood on 5 aastat ja tahtliku rikkumise korral 15 aastat. Käesoleval juhul saaks tavaolukorras (kui lepingut ei oleks rikutud tahtlikult) lugeda nõude aegumisperioodi lõpuks 02.02.2014 (s.o 5 aasta möödumisel), kuid võttes arvesse, et hageja on tahtlikult jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata, siis tuleb lähtuda, et nõue aegus 10 aastase perioodi lõppemisel. Kostja on seisukohal, et 02.01.2009 sõlmitud lepingust tulenev nõue aegus 02.02.2019 (s.o 10 aasta möödumisel alates nõude sissenõutavaks muutumisest). Kostja ei nõustu ühegi hagejapoolse väitega avaldatud maksehäire ülemäära kahjustamise kohta, kuivõrd see on hageja poolt täielikult tõendamata ning põhistamata. Kostja ei nõustu mitte mingil juhul hageja väitega, et kuna nõue on aegunud, siis on andmete avalikustamine IKS § 10 lg 2 p 3 alusel hagejat ülemäära kahjustav. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud mil viisil ja kuidas on maksehäirete avaldamine teda ülemäära kahjustanud. Andmekaitse Inspektsioon lähtub täitmata kohustuse puhul 10 aastasest aegumistähtajast ja sellisel puhul on lubatud avaldada andmeid 15 aastat IKS § 10 lg 2 p 5 alusel. Käesoleval juhul on kõnealuse nõudega seotud võla kohta maksehäire avaldamine lubatud kuni 02.02.2024 (s.o sissenõutavaks muutumisest 02.02.2009 alates 15 aastat). Isegi juhul, kui arvestada Andmekaitse Inspektsiooni varasemat seisukohta maksehäire avaldamise lubatavusest valemi järgi 10 + 3 aastat, siis igal juhul oleks kostjapoolne maksehäire avaldamine käesoleval hetkel lubatud (s.o lubatud avaldada kuni 02.02.2021). Käesoleva hagiavaldusega ei esita hageja tuvastusnõuet aegumise osas, vaid tuvastusnõude kohustuse puudumise tuvastamiseks. Asjaolu, kas nõue on aegunud, ei oma maksehäire seisukoha avaldamise/edastamise seisukohast ka tähtsust.
16.Juhul kui hageja ei tunnista kostja nõuet, siis on hagejal õigus VÕS § 1047 alusel nõuda ebaõigete andmete avalikustamise lõpetamist, mis aga eeldab, et hageja peab tõendama, et võlausaldaja nõuded hageja vastu on alusetud (mitte aegunud). Laenulepingu p-s 11.4. on pooled kokku leppinud, et laenuandjal on õigus avaldada informatsiooni ilma laenusaaja kirjaliku nõusolekuta koostööpartneritele, kes tegelevad informatsiooni töötlemisega ning kui laenutaotleja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, siis on laenuandjal õigus avaldada laenutaotlejat puudutav informatsioon kolmandale isikule (sh maksehäirete registrile) omal äranägemisel. Hageja on kinnitanud, et selline leping poolte vahel sõlmiti ning pooltel puudub selle osas ka vaidlus, seega on hageja ise andnud nõusoleku enda võlaandmete edastamiseks/avaldamiseks. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, kuidas avaldamine hagejat ülemääraselt riivab ja/või kahjustab. Hageja on hagiavalduses avaldanud oma subjektiivset arvamust asjaolude kohta, miks kostja hagejaga seotud maksehäireid avaldab. Tõele ei vasta hageja väited, et kostja ainus eesmärk on mõjutada hagejat täitma kohustust, mida ta seadusest tulenevalt seoses aegumisega enam ei ole kohustatud täitma. Kostja on piisava põhjalikkusega põhistanud, et vaatamata nõude aegumisele esineb hagejal lepinguline kohustus tasuda võlgnevus. Kostja on piisava põhjalikkusega põhistanud ja tõendanud, et hageja on rikkunud lepingut tahtlikult, millest tulenevalt tuleb lugeda aegumise perioodiks 10 aastat. Kostja on seisukohal, et kostjal on õigus IKS § 10 lg 2 p 5 alusel avaldada maksehäiret kuni kohase täitmiseni või kuni kuupäevani 02.02.2024.
17.Ei ole eluliselt usutav, et hagejal oli nn ajutine makseraskus 10 aastat. Hageja ei ole tõendanud, et tal üleüldse oleks olnud makseraskus. Hageja ei ole mitte midagi teinud selleks, et ära hoida lepingu rikkumist ega asunud täitma enda lepingulist kohustust peale väidetavat ajutist
2-20-10157 makseraskust. On ilmne, et hageja ei kavatsenudki lepingu sõlmimisel seda täitma asuda ja soovis õigusvastase tagajärje saabumist. Hageja on teadlikult oodanud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse (aegumise) saabumist ning püüab selle alusel enda lepingulise kohustuse täitmisest vabaneda. Maksehäirete registris andmete avalikustamisel on mitmeid eesmärke, millest peamine ehk see, et teavitada teisi võlausaldajaid laenutaotleja maksekäitumisest. Krediidiasutustel on õigustatud huvi teada informatsiooni laenu taotleva isiku maksekäitumisest eelkõige vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel. Tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on võlausaldaja kohustatud välja selgitama laenutaotleja krediidivõimelisuse, mistõttu omab avaldatud maksehäire olulist rolli laenuotsuse tegemisel. On mõistetav, et laenuandjal puudub huvi ja seadusest tulenevalt ka keeld anda laenu isikule, kes ei ole võimeline krediiti tagasi maksma. Tõendamata on hageja väited, et avaldatud maksehäire on mõjutanud negatiivselt hageja tehinguid ning et hagejal on jäänud saamata taotletud laen. Hageja ei ole kohtu ette toonud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väiteid.
18.Andmekaitse Inspektsioon on oma juhendis viidanud, et aegunud, kuid täitmata jäänud nõuete eemaldamine maksehäire registrist on ebavõrdne ja ebaproportsionaalne isikute suhtes, kes on oma kohustuse täitnud, sest nende andmed on pärast täitmist nähtavad lisaks 3 aastat. Seetõttu on asunud Andmekaitse Inspektsioon seisukohale, et täitmata jäänud nõuete kohta võib maksehäiret avaldada kuni 15 aastat (IKS § 10 lg 2 p 5). Hageja viidatud tähtaeg, nii 13-aastane kui ka 15aastane periood ei ole tänaseks veel möödunud, mistõttu ei kehti absoluutne eeldus andmesubjekti õigustatud huvide ülemäära kahjustamisest. Ei ole välistatud, et enne selle tähtaja, s.o 15 aasta tähtaja möödumist on andmete edastamine andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustav, mida tuleb kaaluda iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes. Kostjale jääb täielikult arusaamatuks, mille alusel saab kohus antud juhul kaaluda huvide kahjustamist, kui ei ole möödunud avalikustamise lubatav tähtaeg 15 aastat ning hageja ei esita ühtegi tõendit selle kohta, kuidas tema õigusi rikutakse ja huve kahjustatakse. Kohatu ja mitterelevantne on hageja väide, et kostja oleks pidanud enda õiguste kaitseks pöörduma kohtusse 3-aastase aegumistähtaja jooksul. Asjaolu, kas nõue on aegunud või mitte ei tähenda, et võlgnevust ei eksisteeri. Kohtusse pöördumine oma nõude kaitseks on võlausaldaja õigus ja mitte kohustus ning vastavasisulist etteheidet hageja kostjale teha ei saa.
19.Kostja esitas 07.10.2020 täiendava seisukoha. Hageja ei ole tõendanud, et lepingulise kohustuse rikkumine on toimunud hageja tahte vastaselt ja hageja on teinud mõistlikke pingutusi õigusvastase tagajärje saabumise vältimiseks, samuti, et ta jäi töötuks vahetult peale kostjaga lepingu sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud teisi võlgnevusi, täitemenetlusi vms. Arvestades asjaolu, et kostja on selgesõnaliselt viidanud, milliseid tõendeid hagejal esitada tuleks ja kuivõrd hageja ei esita jätkuvalt ühtegi tõendit, siis on kostja jõudnud järeldusele, et tegelikkuses hagejal neid tõendeid ei olegi, kuivõrd sellist olukorda, mida hageja väidab, ei ole kunagi olnud. Ei ole võimalik kontrollida hageja väiteid, kas hageja oli ka tegelikkuses töötu, kas hagejal oli teisigi kohustusi täita või kas hageja pangakontod olid arestitud jne. Sama nähtub hageja enda poolt esitatud lisast nr 1, kus hageja kinnitab kostjale, et ta ei tunnista nõuet, mitte ei kinnita kostjale, et on hetkel makseraskustes nagu hageja läbivalt on rõhutanud. Samast kirjast lähtuvalt ei ole alust arvata, et hagejal olid makseraskused, kuivõrd siis oleks hageja palunud kostjalt võlgnevuse tasumise ajatamist maksegraafiku alusel vastavalt tema võimetele.
20.Hageja väited on täielikult vastuolus ja hageja väidetest nähtub hageja ebaeetiline käitumine. Hageja ei ole tõendanud, et tema pangakontolt on kohtutäituri poolt sissetulekut kinni peetud vmt. Kostja on olnud koguaeg teadlik enda kohustustest ja tekkinud võlgnevustest ning ta ei kavatsenudki neid täita. Pooltel oleks olnud võimalik asja lahendada kohtuväliselt, kuid hageja sellega ei nõustunud, mida hageja tõendab ise enda esitatud lisaga. Hageja on käitunud ebaeetiliselt ja asjas nähtub selgelt hageja tahtlus kohustuse rikkumise suhtes. Hageja oli teadlik õigusvastase tagajärje saabumisest ning hageja seda sooviski, mille tulemusena oleks kostja sunnitud enda
2-20-10157 õigusi kohtu kaudu kaitsma. On ilmne, et hageja on soovinud kostjat heade kommete vastaselt kahjustada, kuivõrd hageja ei ole kordagi vastu vaielnud asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud leping, millest tekkisid hagejale kohustused. Asjaolu, et hagejal tekkisid lepingulised kohustused ning kohustuste rikkumisel võlgnevus, oli hagejale teada ning hageja ei ole nimetatud asjaolule kordagi vastu vaielnud. Laenu saades ning selle tagastamata jätmisel tekib hagejal alusetu rikastumine. Hageja on kohustuse rikkumisel ja sellest teadlik olles, käitunud heade kommetega vastuolus. Hageja on soovinud tahtlikult kahjustada kostjat, kes peaks enda nõude maksmapanekuks tegema kulutusi kohtusse pöördumiseks nii riigilõivu tasumise kui ka tekkivate õigusabikulude näol. Alusetu rikastumine on õigusvastane ja selle tagajärje soovimine on aluseks TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks.
21.Hageja väide, et tõendite hankimine on ajakulukas, on kohatu. Hagejal oleks tulnud esitata nimetatud tõendid juba hagiavaldusega, mis oleks välistanud praeguse olukorra tekkimise ja muuhulgas ka kostja kulutused õigusabile. Kostja poolt esitatud Andmekaitse Inspektsiooni juhendis on üheselt öeldud, et selleks, et mitte asetada kohustuse täitnud isikuid ebavõrdsesse olukorda, lähtub inspektsioon olukorras, kus kohustus on täitmata, kuid aegunud, proportsionaalsuse põhimõtet arvestava avaldamise maksimaalse tähtaja määramisel 13 aastast arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. Andmekaitse Inspektsioon ei ole oma juhendis möönnud, et maksehäiret võib ka lühema aja jooksul avaldada, kui seda on 13 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest, kui see kahjustab andmesubjekti põhiõigusi ülemääraselt, nagu hageja seda ekslikult väidab. Andmekaitse Inspektsioon märgib, et kohustus, mis on täitmata kuid aegunud, võib avaldamise maksimaalse tähtaja määramisel arvestada 13 aastat (täna kehtivalt 15 aastat). Olukorras, kus laenusaaja rikub tahtlikult lepingulisi kohustusi ja seeläbi rikastub laenu saades seda tagasi maksmata, siis on tal viie aasta möödumisel võimalik uuesti sellist skeemi kasutades uute laenude võtmise läbi rikastuda. Käsitletud olukord on pahatahtlik ja krediidiandjate suhtes õigusvastane tegevus, kus krediidiandjad ei saa ära hoida selliste olukordade tekkimist, kuivõrd nendele ei ole teada laenutaotleja varasem maksekäitumine.
22.Olukorras, kus kohustuse sissenõutavaks muutumisest on möödunud alla 13 aasta, ei ole andmete edastamine andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustav ning sellisel juhul kaalub krediidivõimekuse hindamise eesmärk üle andmesubjekti huvid. Seega ei saa nõustuda, et maksehäire avalikustamine nimetatud 13 (15) aastase tähtaja jooksul, mis ei ole käesolevaks ajaks veel möödunud, kahjustaks hageja mainet või huve ebamõistlikult. Kui tarbija täidab korrektselt lepingust tulenevaid kohustusi, siis puuduvad ka maksehäireid. Hageja ei ole tõendanud, et tema kohta avaldatud maksehäire oleks piiranud tema tööle saamist vms, millele hageja enda vastuses viitab. Hageja ei ole tahtlikult enda lepingulisi kohustusi täitnud, mis on viinud tema suhtes maksehäire avaldamiseni. Kui hageja on korduvalt kinnitanud, et tal oli palju võlgnevusi ja ta tasus neid kuni üle-eelmise aastani, siis ei saa kohus ega kostja kontrollida, kas tõepoolest see ka tõele vastab või on hagejal siiski veel 10 aasta taguseid kohustusi täita. Juhul, kui leiab tõendust, et hagejal on jätkuvalt aastatetaguseid kohustusi täita, mis piiravad tänaseni tema maksevõimelisust, siis tuleb maksehäire avalikustamist pidada eesmärgipäraseks, kuivõrd see takistab tal võtmast uusi kohustusi, mida ta ei oleks võimeline täitma.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
23.Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1. Pooled on andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
24.Hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 alusel nõude, milles palub tuvastada kostjale
2-20-10157 kuuluva hageja vastu suunatud nõude puudumise ja nõude aegumise. Kohtul tuleb seega tuvastada, kas hagejal puudub kohustus tasuda kostjale võlgnevus 384,51 eurot. Vaidlus puudub selles, et 02.01.2009 sõlmiti hageja ja xxx OÜ vahel laenuleping, millega xxx OÜ andis hagejale laenu 2000 krooni (dtl 12-28; dtl 66-67). Laenu tagasimakse tähtaeg oli 01.02.2009 ja tagasimakstava summa suurus 2600 krooni, kuid hageja tähtaegselt laenuandjale summat ei tagastanud. Nõue on loovutatud Julianus Inkasso OÜ-le ja vaidlust ei ole, et hageja ei ole käesoleva ajani laenusummat kostjale tagastanud. Hageja on seisukohal, et nõue on aegunud. Kostja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud, kuna hageja on rikkunud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult ja sellest tulenevalt on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 kohaselt kohaldatav aegumistähtaeg kümme aastat. Samuti viitas kostja, et 02.01.2009 sõlmitud laenulepingu p-s 13.2. on kokku lepitud, et lepingust tulenevate nõuete aegumisperiood on 5 aastat ja tahtliku rikkumise korral 15 aastat (dtl 19).
25.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsiooni) kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 02.01.2009 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping ja tasumata laenukohustuse näol on tegemist tehingust tuleneva nõudega. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. Pooled vaidlevadki selle üle, kas hageja rikkus laenu tagastamise kohustust tahtlikult või mitte. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16.09.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11).
26.Kostja on viidanud, et hageja on käitunud ebaeetiliselt ja soovinud kostjat heade kommete vastaselt kahjustada, kuna hageja ei asunud lepingut täitma, kuigi oli kohustustest ja võlgnevusest teadlik. Samuti viitas kostja, et hageja ei ole tõendanud, et tema kohustuste rikkumine ei ole olnud tahtlik ja tema majanduslik olukord ei võimaldanud tal lepingulisi kohustusi täita. Hageja viitas, et kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks oma kohustusi tahtlikult rikkunud. Hageja on 25.10.2013 e-kirjaga (enne nõude võimalikku aegumist) inkassoettevõttele teatanud mh, et ei tunnista nõuet (dtl 101-102).
27.Kohtu hinnangul ei ole kostja toonud välja asjaolusid, millest võiks järeldada seda, et hageja rikkus kohustust tahtlikult. Kohus selgitab, et hagejal ei ole vaja tõendada, et tema poolt kohustuste rikkumine ei olnud tahtlik, kuna hageja suhtes on tegemist negatiivse asjaolu tõendamisega, mida hea usu põhimõttest tulenevalt hageja ei pea ise tõendama (vt Riigikohtu 10.12.2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-4, p 26). Hageja poolt kohustuste tahtlikku rikkumist ei saa tuletada ka asjaolust, et hageja ei ole võlgnevust tasunud (vt Riigikohtu 22.09.2014. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-67-14, p 37). Riigikohus on märkinud, et kostja tahtlust TsÜS § 146 lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist, kuid kostja oma kohustust ei täitnud. Riigikohus selgitas, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi (vt Riigikohtu 16.09.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud asjaolusid ja tõendeid, mille põhjal saaks teha järeldust, et hageja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja esitanud asjaolusid, mis annaks alust kohaldada laenu tagastamise nõude aegumisele TsÜS § 146
2-20-10157 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega tahtliku rikkumise korral või lepingus kokku lepitud pikemat, s.o 15 aastast aegumistähtaega.
28.TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 145 lg 2 järgi võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Seega leiab kohus, et 02.01.2009 sõlmitud laenulepingu p-st 13.2. tulenevalt on käesoleval juhul pikendatud nõude aegumistähtaeg 5 aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Vaidlus puudub, et kostja nõue muutus sissenõutavaks 02.02.2009, millest järelduvalt algas nõude aegumistähtaeg kulgema 02.02.2009 kell 00:00. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid aegumise katkemisele või peatumisele (TsÜS § 158-169). Seega möödus aegumistähtaeg 02.02.2014 kell 23:59 ning kostjale kuuluv laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Tegemist on VÕS 4 lg 1 mõttes mittetäieliku on kohustusega, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. TsÜS § 144 kohaselt on koos põhivõlaga aegunud ka kõrvalkohustustest tulenevad nõuded, st intressi-ja viivisenõue. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et hagejal puudub kohustus tasuda kostjale võlasumma 384,51 eurot.
29.Hageja on esitanud kostja vastu nõude kohustada kostjat esitama Taust.ee keskkonna haldajale Krediidiregister OÜ avaldus hageja isikuandmete (maksehäire) eemaldamiseks Taust.ee keskkonnast. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja on 04.05.2020 Taust.ee veebilehel avalikustanud andmed seoses hageja võlgnevusega kostjale summas 384,51 eurot (dtl 11). Taust.ee keskkonna haldaja Krediidiregister OÜ on keeldunud kostja nõude andmete avalikustamise lõpetamisest (dtl 31). Seega tuleb kohtul analüüsida, kas hageja isikuandmete töötlemiseks Krediidiregister OÜ hallatavas Taust.ee keskkonnas (maksehäireregistris) esineb õiguslik alus. Hageja viitas, et andmete avaldamine võlgnevuse kohta kahjustab tema õigusi ülemääraselt, kuna maksehäire on avaldatud alles kuus aastat pärast kohustuse rikkumist ja maksehäire on avaldatud pigem repressioonina või karistusena hagejale. Kostja viitas, et maksehäire on avaldatud eelkõige põhjusel, et teavitada teisi võlausaldajaid hageja maksekäitumisest, sest see takistaks hagejal võtmast uusi kohustusi, mida ta ei ole võimeline täitma ning kostjal on õigus avaldada maksehäiret kuni võlgnevuse kohase täitmiseni.
30.Kehtiva isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 kohaselt võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt ei ole lubatud IKS § 10 lg 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi ning kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat. IKS § 21 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad andmesubjektil nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ja isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist.
31.Kostja viitas, et laenulepingu p-s 11.4. on pooled kokku leppinud (hageja on andnud nõusoleku), et laenuandjal on õigus avaldada informatsiooni ilma laenusaaja kirjaliku nõusolekuta koostööpartneritele, kes tegelevad informatsiooni töötlemisega ning kui laenutaotleja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, siis on laenuandjal õigus avaldada laenutaotlejat puudutav informatsioon kolmandale isikule (sh maksehäirete registrile) omal äranägemisel. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 7 punkti 3 kohaselt on andmesubjektil õigus oma
2-20-10157 nõusolek igal ajal tagasi võtta. Nõusoleku tagasivõtmine ei mõjuta enne tagasivõtmist nõusoleku alusel toimunud töötlemise seaduslikkust. Andmesubjekti teavitatakse sellest enne nõusoleku andmist. Nõusoleku tagasivõtmine on sama lihtne kui selle andmine. Arvestades esitatud hagiavaldust ja hageja nõudeid, siis on ilmne, et hageja on laenulepingus antud nõueoleku hiljemalt hagi esitamise hetkeks tagasi võtnud.
32.Kohus leiab, et andmete edasine edastamine on IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustav ning kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat. Käesoleval juhul on kostja selgitanud, et ta on andmed hageja võlgnevuse kohta avaldanud sisuliselt maksehäireregistris hageja krediidivõimelisuse ja maksekäitumise hindamiseks, mis on IKS § 10 lg 1 mõttes iseenesest lubatav. Samas on kohus tuvastanud, et kostja nõue on aegunud ja sellise nõue alusel maksehäire avaldamine võib kahjustada ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Riigikohus on 12.12.2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-7011 p-s 16 selgitanud, et nõude aegumist on võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel ja mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Arvestades, et nõude aluseks olev laenuleping on sõlmitud 02.01.2009 ja nõue muutus sissenõutavaks 02.02.2009, on kohustuse rikkumisest möödunud juba vähemalt 11 aastat. Samuti on möödunud nõude viieaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on selgitanud, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu (vt Riigikohtu 12.12.2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11 p-s 22). Kostja ei ole välja toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust.
33.Kohus on seisukohal, et sellise täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida kostja ei ole mingil põhjusel soovinud või suutnud üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul (käesoleval juhul 5 aastat) hagejalt sisse nõuda, ei ole hageja isikuandmete jätkuv avaldamine maksehäireregistris alles pärast nõude aegumist 2014. aastal ja enam kui 6 aasta vältel pärast seda põhjendatud. Kohtu hinnangul on võlgniku poolt võla tähtajaks mittetasumise korral võlausaldaja primaarseks õiguskaitsevahendiks täitmisnõude esitamine (VÕS § 100 lg 1 p 1), kuid juhul kui seda pole tehtud ja ka võlga pole aegumistähtaja jooksul tasutud, pole kohtu hinnangul kuidagi põhjendatud maksehäire avaldamine sisuliselt nõude aegumise järgselt juba viis aastat. Kuigi iseenesest pole välistatud maksehäire pikem avaldamisaeg, mh nähtuvalt Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendist (vt dtl 68-73), siis käesoleval juhul riivab andmete jätkuv edastamine surveabinõuna ülemääraselt hageja õigusi ja vabadusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjat tuleb kohustada esitama Taust.ee keskkonna haldajale Krediidiregister OÜ avaldus hageja isikuandmete eemaldamiseks Taust.ee keskkonnas kande osas, mille kohaselt kostja nõuab hagejalt 384,51 euro suuruse võlgnevuse tasumist.
34.Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.
35.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda.
2-20-10157
36.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv summas 325 eurot ja õigusabikulud 8,5 h eest tunnihinnaga 70 eurot/h (käibemaksuta) summas 595 eurot, kokku 920 eurot ning kohustada kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kostja esitas 09.10.2020 vastuväited hageja menetluskuludele, mille kohaselt on hageja kohtusse pöördunud ennatlikult ja pole proovinud asja lahendada kohtuväliselt. Kostja palub hagi rahuldamise korral jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda, kuivõrd menetluskulude väljamõistmine kostjalt oleks äärmiselt ebaõiglane, võttes arvesse, et hageja on kohtusse pöördunud ennatlikult, mis on kostjale samuti kaasa toonud rahalised kulutused õigusabile. Kostja hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud osaliselt 4 h ulatuses.
37.Kohus märgib, et hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 325 eurot, kuid hagihinnalt 3500 eurot kuulub tasumisele RLS § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 kohaselt riigilõiv summas 300 eurot, mistõttu on hageja hagiavalduselt riigilõivu 25 eurot enam tasunud. Eeltoodust tulenevalt ja TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna hagiavalduselt tasutud riigilõiv 300 eurot. Kohus selgitab, et hagejal on õigus taotleda enamtasutud riigilõivu (25 euro) tagastamist. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et lepingulise esindaja tunnitasu 70 eurot (käibemaksuta) ei ole iseenesest ülemääraselt kõrge. Hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta summana (TsMS § 174 lg 10). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu hagiavalduse koostamisele (26.06.2020 ja 13-14.07.2020 toimingud) on kohtu hinnangul põhjendatud kokku maksimaalselt 4 h, arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu ning lisasid. Ajakulu 31.08.2020 kostja kirjaliku vastusega tutvumisele ja 07.09.2020 hageja arvamuse koostamisele kostja vastusele on põhjendatud taotletud ulatuses, s.o vastavalt 1 h ja 1,5 h. Samuti on põhjendatud ajakulu 1 h 07.10.2020 hageja täiendavate kirjalike selgituste koostamisele. Kokku on toimingute ajakulu põhjendatud 7,5 h. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 525 eurot (7,5*70). Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (300+525) 825 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 825 eurot. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 märgib kohus hageja avalduse alusel, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
38.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.