4.Mõista XX-lt osaühingu B2B Metalworks kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 780 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-18-16614 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 5. novembril 2018 Pärnu Maakohtule osaühingu B2B Metalworks (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja varalise kahju hüvitise 30 eurot 63 senti ja mittevaraline kahju hüvitise kohtu määratud suuruses.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29. juulil 2014 töölepingu nr 104 (tööleping). Töölepingu kohaselt töötas hageja kostja juures gaasilõikajana. Kostja pidi töölepingu p 6.2.2 ja töötervisehoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 4 järgi tagama hagejale ohutud töötingimused. Hageja oli töölähetuses Rootsis Västerås linnas, kus tal tuli lammutada vanu hooneid ning lõigata hoonete sees ja väljas metallkonstruktsioone. 4. septembri 2014. a hommikul juhtus tööõnnetus – hoone keldris pimeda tunneli lõpus metalltoru lõikamisel kukkus lõigatav toru hagejale peale. Õnnetuse järel ei tulnud keegi kohe hagejale appi ega kuulnud tema appikutseid. Õnnetuses sai kannatada hageja vasak jalg (põlvesidemete vigastus/rebendid). Valu oli sedavõrd tugev, et hageja kaotas teadvuse. Kui teised töötajad kohale jõudsid, oli hageja veel valušokis ja emotsionaalses stressis, sh veritsevast haavast ning võimatusest liigutada vasakut jalga. Hageja pidi minema Rootsi kiirabisse ning oli 6.–11. oktoobril 2014 Leedus ortopeedia ja traumatoloogia kliinikus ravil ja teda opereeriti. Hageja kaotas osaliselt töövõime ning oli pikemat aega tööst eemal.
1.2.Kostja vastutab võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1050 järgi hagejale tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest, sest ta ei järginud TTOS § 4 lg-tes 2, 4, 41–44 sätestatud nõudeid ega Vabariigi Valitsuse määruse „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ § 3 lg-tes 5, 6 ja 12, § 4 lg-s 1, §-s 6, § 17 lg-s 1, § 27 lg-tes 1 ja 2 ning § 34 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Kostja ei kujundanud hageja töökohta nii, et oleks olnud võimalik vältida tööõnnetust ja säilitada hageja heaolu ja töövõime. Kostja suunamisel täitis hageja ülesannet üksi, kuigi seda oleks tulnud täita vähemalt kahekesi. Hagejal ei olnud võimalik määrata kindlaks konstruktsiooni püsivust ega näha ette varingut. Hageja tundis ära, et toru vajub tema peale, kuid kostja antud valgustitest ei piisanud ruumi valgustamiseks ning ebapiisava valgustuse tõttu
2-18-16614 ei näinud hageja langeva toru kaldenurka. Hagejal ei olnud ruumi kitsuse tõttu võimalik langevat toru vältida. Toru oli raske, kuna see oli ülemistel korrustel toimunud tööde tõttu täis metallitükke. Kostja ei ole tõendanud, et objektil olid olemas terviseriski vältimiseks või vähendamiseks vajalikud kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ja ohutusvahendid, samuti seda, et need olid korrapäraselt hooldatud ja kontrollitud ning töökorras. Kostja ei ole tõendanud, et tööobjekti ala oli õnnetuse ja tervisekahjustuse ohtu puudutavalt märgistatud ja ohu ennetamiseks rakendati vajalikke abinõusid. Kostja ei ole tõendanud, et tööobjekti ala oli valgustatud selliselt, et see tagas ohumärguannete ja hädaseiskamislülitite hea nähtavuse. Kostja ei ole tõendanud, et tööobjekti ala ja hageja töövahendid oli ohutud. Kostja ei ole tööohutusnõudeid sellel objektil ega laiemalt hagejale arusaadavas keeles tutvustanud. Hagejal ei olnud õnnetuse toimumise päeval õigust tuletöid teha, sest talle väljastatud tunnistus kehtis kuni 26. augustini 2014. Õnnetus juhtus ligikaudu nädal pärast tunnistuse kehtivuse kaotamist.
1.3.Tööõnnetus juhtus kostja süül. Kostja ei ole tööohutusnõudeid hagejale arusaadavas keeles tutvustanud ega hagejalt selle kohta allkirja võtnud. Hagejal ei olnud õnnetuse toimumise päeval õigust tuletöid teha, sest talle väljastatud tunnistus kehtis kuni 26. augustini 2014, kuid õnnetus juhtus ligikaudu nädal pärast tunnistuse kehtivuse kaotamist.
1.4.Hagejal tekkis Rootsis kiirabis käimise tõttu varaline kahju 30 eurot 63 senti.
1.5.Samuti tekkis hagejal mittevaraline kahju. Jala väiksema kõverdumise tõttu ei saa ta teha kvaliteetset keevitustööd. Hageja ei saa põlvele toetuda, mistõttu ei saa hageja teha keevitustöid raskesti ligipääsetavates kohtades. Pärast toru kukkumist oli hageja šokiseisundis ning kaotas teadvuse. Hageja ei mäleta, kui kaua ta teadvuseta oli. Hageja mäletab, et kostja võttis ta toru alt välja ning viis ta autosse. Nii hageja kui ka kostja nägid hageja haiglasse viimisel, et hagejal jookseb jalast verd. Hageja mäletab, et kui toru tema peal oli, siis ta karjus terava valu pärast, kuni ta teadvuse kaotas. Hageja tundis hirmu, mh põhjusel, et ta ei tundnud oma jalgu.
1.6.Hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Kui tööõnnetust ei oleks toimunud, ei oleks hageja Rootsis kiirabisse sattunud, teda ei oleks opereeritud, ta ei oleks viibinud ravil ega muutnud püsivalt töövõimetuks. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja põhjustas ise tööõnnetuse, sest ta ei järginud tööohutusnõudeid. Kostja ei saatnud hagejat üksi tööobjektile ega jätnud tagamata tööobjekti ohutust. Rootsi objektil töötas ligi kümme inimest, kes kõik olid jaotatud gruppideks. Juhendi kohaselt ei pidanud keegi objektil üksinda töötama. Hagejal oli paariline, kellega ta pidi koos töötama. Hageja ja tema paariline pidid esmalt lõpetama töö hoone saalis ning seejärel tegema koos keldris tööd. Hageja lõpetas oma osa tööst kiiremini ja otsustas millegipärast, et ta läheb keldrisse ja alustab seal üksinda töötamist. Töötajatel oli rangelt keelatud olla objektil üksinda. Hageja ei öelnud isegi oma paarilisele, kuhu ta läheb.
2-18-16614 Enne töö alustamist instrueeritakse alati töötajaid. Selle käigus selgitatakse neile põhireegleid, sh ohutusreegleid: 1) ohutus ennekõike, töötaja ei tohi hakata tegema midagi, milles ta ei ole kindel või kui see võib põhjustada ohtu; 2) töötaja ei pea täitma korraldust, mille täitmine ei tarvitse olla ohutu. Kui hagejale tundus, et korralduse täitmine ei ole ohutu, oli tema kohustus seda mitte täita. Samuti ei pidanud hageja hakkama midagi tegema (keldrisse minema), kui ta ei olnud kindel või kui see võis põhjustada ohtu. Kui hageja otsustas üksi keldrisse minna, siis ei saa selles kostja süüdi olla. Töötajatele on ka selgitatud, et nad peavad alati olema üksteise vaateväljas, üksteise turvalisuse eest hoolitsema ning üksteist aitama, töö ajal tuleb kanda ohutusvarustust, teiste töötajatega peab alati ühendust hoidma, ning suletud või pimedates kohtades ei tohi üksi töötada. Skandinaavia riikides ei saa ka töötada, kui töötaja ei ole läbinud tuleohutuse erikursust. Hageja on selle kursuse läbinud. Hageja väidab vääralt, et keldris ei olnud piisavalt valgust, kuigi hageja lülitas sisse kõik tööandja valgustid. Hageja ei võtnud keldrisse kaasa kõiki vajalikke valgusteid, hageja piirdus väikese lambiga kiivri peal. Hageja hakkas toru lõikama, veendumata, et see on ehitusprahist tühi. Hageja rikkus eeskirju ka seeläbi, et ta hakkas toru lõikama, seistes vahetult selle all: töötajal on alati kohustus kontrollida torude ja konteinerite sisu, enne nende lõikamist, töötajal on keelatud seista langeva objekti trajektooril. Hageja ei kaotanud teadvust, tal ei olnud nähtavaid vigastusi ega veritsevat haava. Pärast toru eemaldamist tuli ta keldrist ise välja ja oli võimeline iseseisvalt kõndima. Pärast arsti läbivaatust (järgmisel päeval pärast juhtunut) sõitis hageja iseseisvalt autoroolis Leetu. Hageja sõidukis on tavaline käigukast, mis eeldab sõiduki juhtimisel mõlema jala kasutamist. Seega sai hageja iseseisvalt liikuda, kõndida ja sõidukit juhtida. Järelikult ei olnud tema trauma selline, nagu ta seda kirjeldab. Hageja väidab ekslikult, et tema töökoht ei olnud hooldatud. Kostjale jääb ebaselgeks, kuidas see pidi hooldatud olema ja mille tööandja tegemata jättis. Ohutuse tagamiseks on olemas valgustid, eririietus, kiivrid, raadiojaamad. Samuti on alati kättesaadav objektijuht, kelle poole võib pöörduda abi või selgituste saamiseks. Kõiki töid tehakse ainult päevasel ajal. Töökohad, kus ei ole piisavalt päevavalgust, on alati täiendavalt valgustatud. Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide, et hagejal ei olnud 4. septembril 2014, kui tööõnnetus juhtus, õigust tuletöid teha. Kui hagejal ei olnud kehtivat tööluba, siis viibis hageja objektil ebaseaduslikult. Hageja, olles teadlik, et tal ei ole õigust tuletöid teha, ei teatanud sellest tööandjale ja läks objektile tööd tegema. Sellises olukorras võib olla ainult hageja süüdi. Töötaja peab ise tagama, et tema tööluba oleks tööülesannete täitmise ajal kehtiv. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus jättis 12. aprilli 2019. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3087 eurot 50 senti koos kohustusega tasuda VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: ˗ hageja ja kostja sõlmisid töölepingu, mille p-de 2.1 ja 2.4 järgi asus hageja gaasilõikajana kostja juurde Pärnumaal tööle; ˗ hageja oli 4. septembril 2014 töölähetuses Rootsis Västerås linnas, kus hagejaga juhtus töökohustuste täitmisel tööõnnetus – hagejale kukkus metalltoru lõikamisel peale raske toru, mis surus tema vasaku jala põlve peale;
2-18-16614 ˗ ˗ ˗ ˗ ˗ ˗ ˗
toru oli täis ehitusprahti, mistõttu oli toru kaal ettenähtust suurem ja selle kukkumine oli kiirem ja vähem etteaimatav; hageja sai põlvesidemete vigastuse (mediaalse kollateraalsideme ja eesmise ning tagumise ristatisideme täielik rebend); hageja käis 4. septembril 2014 Rootsis Västeråsi linnas haiglas ja maksis visiidi eest 30 eurot 63 senti; hageja sai alates 6. oktoobrist 2014 kuni 11. oktoobrini 2014 ravi ortopeedia ja traumatoloogia kliinikus; tervisekahjustuse tõttu oli hageja ca 10 kuu vältel töövõimetu (töövõimetuslehtede kohaselt alates 4. septembrist 2014 kuni 11. juunini 2015); hagejal tuvastati vähenenud töövõime, sh oli hageja töövõime alates 9. veebruarist 2015 kuni 8. augustini 2015 55%, 2. septembri 2015. a seisuga 70% ning 18. novembri 2015. a seisuga 80%; hageja ja kostja lõpetasid 31. märtsil 2015 töölepingu seaduse (TLS) § 79 alusel kokkuleppel töölepingu ning kinnitasid, et neil ei üksteise vastu varalisi kohustusi.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudele kohaldada Eesti õigust. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11. juuli 2007. a määruse (EÜ) nr 864/2007 (Rooma II määrus) art 4 tähenduses on kahju õigusvastane tekitamine tihedamalt seotud Eestiga. Pooli seob Eestis sõlmitud tööleping ning kostja asukoht on Eestis.
3.3.Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Seaduses sätestatud kohustust rikkunud isik vastutab kahju tekitamise eest süü olemasolul, vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse rikkuja süüd.
3.4.Kostja ei vastuta kahju eest, sest õnnetus juhtus hagejast tulenevatel asjaoludel. Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud. Kostja ei ole rikkunud TTOS § 4 lg-t 2. Pooled ei vaidle selle üle, et töid tuli teha paaris. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et ilma paariliseta töötamine oli hageja enda otsus. Hageja ei oleks pidanud töötama üksi keldris, samal ajal kui tema paariline veel pooleliolevaid töid lõpetas. Kostja ei võtnud õigeks hageja väidet, et kostja kohustas hagejat üksi töötama. Tunnistajana üle kuulatud kostja töödejuhataja Q Potashovi ütluste kohaselt alustas hageja töödega keldris varem, kui ta oleks pidanud, sest tema paariline ei olnud eelmist tööd veel lõpetanud. Hageja ülekuulamisel antud ütluste kohaselt töötas hageja üksinda, sest ta ei tahtnud jätta muljet, et ta ei taha tööd teha, keldrisse minemise ülesande andis hagejale Q, kes kostjat esindas, ning hageja paariline jäi Tallinnasse. Tunnistajana üle kuulatud QQ sõnul oli hagejal sõber, keda ei soovitud alkoholi liigtarvitamise tõttu tööle võtta, ning hageja tegelik paariline oli CC. Õige ei ole hageja väide, et talle ei tutvustatud tööohutusalaseid nõudeid. Hageja oli ohutusnõuetest teadlik. Kostja tõendas, et hageja osales 29. juulil 2014 Tondi Koolituskeskuse tuleohutusnõuete koolitusel. Tunnistaja QQ ütluste kohaselt õpetatakse tuleohutuskoolitusel tuletöö nõudeid, töövahendeid ja -meetodeid. Kuigi hageja väitel ei olnud talle ohutusnõudeid allkirja vastu tutvustatud, ega saa olla kindel, et hageja osales koolitusel, kinnitas hageja
2-18-16614 ülekuulamisel, et enne Rootsi sõitmist tutvustati talle Tallinnas toimunud koolitusel tööohutusalaseid nõudeid. Õige ei ole ka hageja väide, et tal ei olnud õigust teha 4. septembril 2014 tuletöid, kuna tuletööde ohutuse tõend kehtis 26. augustini 2014. Eristada tuleb tõendi kehtivuse aega ja tuletöökaardi kehtivuse aega, mis lõppes 2019. a juulis (maakohtu otsuses ekslikult 2009). Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta sai koolituse läbimisel tuleohutuskaardi. Kostja korraldas hagejale ettevalmistuse tuletööde tegemiseks ja hagejale väljastati asjakohane luba. Põhjendamatu on ka hageja väide, et ta ei saanud koolitusest aru, sest koolitus oli eestikeelne. Kostja tõendas, et koolituse õpikust pealkirjaga „Tuletööde tegemisel ...“ on ka venekeelne versioon. Kohus veendus kohtuistungil selles, et hageja valdab väga hästi vene keelt. Õpiku väljatrükist selguvad tuletööde tegemise põhitõed, sh ohutusnõuded. Seetõttu on kohus veendunud, et hageja oli teadlik ohututest töövõtetest. Lisaks esitas kostja tõendina NKR Demolution Sweden AB esindaja seletuskirja, et töötajad olid kõik vajalikud koolitused läbinud ja töötajaid oli võimalikest ohtudest teavitatud. Õige ei ole hageja väide, et kostja rikkus TTOS § 4 lg 43 nõudeid, mille järgi peab töökoha territoorium olema piisavalt valgustatud. Kostja andis töötajate kasutusse valgustid ja tagas sellega piisava valgustuse. Tunnistaja QQ ütluste kohaselt olid tööobjektil valgustid, mida töötajad said kasutada, sh kaasa võtta. Ka hageja kinnitas ülekuulamisel, et tööandja andis valgusteid, kuid leidis, et need ei olnud piisavad. Kui hagejal ei olnud võimalik lõigatavat toru piisava valgustuse puudumise tõttu näha, pidi hageja TTOS § 14 lg 5 järgi keelduma töö tegemisest. Kui hageja arvates ei olnud tal piisavalt valgust, oleks ta saanud enda paarilise järele oodata ja seejärel otsustada, kas toru lõikamine hämaras ning kitsastes tingimustes on ohutu. Õige ei ole hageja väide, et kostja ei taganud töökoha ohutust TTOS § 4 lg 44 tähenduses, sest toru oli ehitusprahti täis. Tööõnnetuse raporti kohaselt lõikas hageja ventilatsioonitoru vana elektrijaama keldris; hagejal olid olemas vajalikud kaitsevahendid ja töid tehti gaasilõikuriga; kuna toru oli täidetud ehitusprahiga, siis ei kukkunud see turvalises suunas ja kukkus planeeritust varem; tööõnnetuse põhjustas ettenähtamatu olukorra vigane hinnang. Sellise olukorra ärahoidmiseks tuleb enne lõikamist kontrollida torude sisu ja keelatud on seista langeva objekti trajektooril. Tunnistaja QQ kinnitas, et töötaja peab töövõtted ise valima ja kohapeal töö ohutuses veenduma ning hageja oleks pidanud tegema torule avause, et veenduda, kas see on prahiga täidetud. Hageja ei põhjendanud oma väiteid töökoha puuduliku sisustamise ja hooldamise kohta. Kuna tegemist oli lammutatava hoonega ja hageja tööülesandeks oli lammutustööde käigus metallilõiketööde tegemine, ei olnud see tavapärane püsiv töökoht kindla töö tegemiseks. Olukorras, kus ülemisel korrusel olid lammutustööd pooleli, võis eeldada, et keldris asuvas vertikaalses ventilatsioonitorus on kogunenud lammutusega tekkinud prahti. Seega pidi hageja ette nägema, et lammutatavas torus võib olla prahti. Hageja enda tegevuse tõttu ei olnud töö tegemine piisavalt ohutu.
3.5.Kostjale ei saa ette heita tegevusetust, sest õnnetus juhtus hagejast tulenevatel asjaoludel (hageja enda süül), sest hageja ei järginud tööohutusnõudeid. VÕS § 127 lg 4 tuleb põhjusliku seose tuvastamisel kohaldada nn conditio sine qua non testi, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui isikule etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, ei ole isiku käitumine kahju põhjuseks.
3.6.Hagejal ei ole VÕS § 134 lg 2 ja § 128 lg 5 järgi mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ka seetõttu, et hageja üleelamised ei olnud sedavõrd kaalukad, et õigustada mittevaralise kahju
2-18-16614 hüvitamist. Hageja väitel tekkis kahju sellest, et ta pidi pikka aega olema toru all, kutsudes teisi töölisi endale appi. Hageja oli valušokis ja emotsionaalses stressis, sest tema jalg veritses ja ta ei saanud ennast liigutada. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja põlv sai tööõnnetuses vigastada. Pärast tööõnnetust oli hageja liikumine, töötamine ja füüsiline aktiivsus häiritud kuni
11.juunini 2015. Hageja väitis, et ta ei saa enam keevitajana töötada, sest ta ei saa olla põlvili ega teha keevitustöid kitsastes kohtades. Kohtu hinnangul on hageja õnnetust kirjeldades liialdanud talle tekkinud kahju osas. Hageja ei kaotanud tegelikult teadvust. Tunnistaja QQ ütluste kohaselt ei olnud hagejal isegi nähtavaid vigastusi. Hageja tuli keldrist iseseisvalt välja ja sõitis oma autoga järgmisel päeval Leetu. 5. septembri 2014. a Aktsiaseltsi Tallink Grupp praamipiletilt nähtub, et hageja sõitis oma autoga Stockholmist Riiga. Selle asjaolu võttis hageja ka kohtuistungil omaks.
3.7.Asjaolu, et pooled leppisid töölepingu lõpetamise kokkuleppe p-s 3 kokku selles, et neil ei ole vastastikuseid kohustusi, ei puutu praegusesse vaidlusesse. Sellest ei saa järeldada, et hageja võttis õnnetuse süü omaks, nagu väidab kostja. Selleks ajaks ei olnud hageja esitanud kostjale ka kahju hüvitamise nõuet, mida oleks saanud töölepingu lõpetamisel arvestada.
3.8.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 2 järgi hageja kanda. Kostja esindajakulude hüvitamise taotlus tuleb osaliselt rahuldada ja hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 3087 eurot 50 senti koos kohustusega tasuda VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
4.1.Kui maakohus tuvastas, et hageja jalale kukkunud toru oli kaalult suurem, kui see oleks pidanud olema, sest see oli täis ehitusprahti, mistõttu oli toru kukkumine hagejale kiirem ja vähem etteaimatav, siis pidi ta seda ka otsuse tegemisel arvestama, et pooled võtsid selle asjaolu omaks. Otsus on vastuoluline.
4.2.Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ning jättis põhjendamatult arvestamata hageja vande all antud seletused. Maakohtu põhjendustest saab järeldada, et maakohus ei pidanud hageja vande all antud seletusi tõeseks osas, milles QQ väitis vastupidist. Tõendite valikuline hindamine ja kallutatud suhtumine ei taganud õiglast kohtumenetlust. Maakohus tuvastas vääralt, et hageja paarimees oli CC ning hageja enda otsus oli üksi töötada, kuigi hageja seletuste kohaselt andis Q talle ülesande minna keldrisse torusid lõikama ning tal ei olnud paarimeest, kuna SS jättis tema paarimehe Tallinnasse. Maakohus tugines otsust tehes vääralt õpikule pealkirjaga „Tuletööde tegemisel ...“, kuigi hageja kinnitas, et ei eesti- ega venekeelset õpikut näinud ega lugenud. NKR Demolution Swedn AB kiri ei tõenda, et hagejale tutvustatud tööohutusnõudeid allkirja vastu. Maakohus leidis ekslikult, et kostja tagas töökohal piisava valgustuse. Kostja ei ole esitanud tõendeid valgustite tehniliste andmete (sh lampide võimsuse) kohta ega detailset kirjeldust. Hageja on istungil kinnitanud, et tal oli vaja lampe, lampe oli puudu ja valgustus oli väga halb.
2-18-16614 Maakohus leidis vääralt, et hageja pidi TTOS § 14 lg 5 alusel keelduma valgustuse puudumisel töö tegemisest, kuigi selle säte järgi on töötajal õigus, mitte kohustus keelduda töö tegemisest. Kostja ei keelanud hagejal viibida ohtlikul tööobjektil ega ole vastupidist tõendanud. Hageja kontrollis torude sisu vajalikul määral ning tegi kõik endast oleneva, et veenduda, et torudes ei oleks prahti, mida kinnitavad hageja ütlused. Hageja hindas torusid silmaga (välisel vaatlusel). Maakohus järeldas vääralt, et hageja ei kaotanud teadvust ning üleelamised ei olnud sedavõrd kaalukad, et mittevaralist kahju välja mõista. Hageja kirjeldas vande all antud ütlustega juhtunut. Maakohus ei põhjendanud veenvalt, miks ta ei pidanud hageja vande all antud ütlusi usaldusväärseks ja pidas usaldusväärsemaks tunnistaja QQ ütlusi, kes ei olnud tegelikult objektil ei ülemus ega töödejuhataja. Ta oli objektil rohkem tõlgi eest, kes tegelikult ei oska sisu kohta midagi öelda.
4.3.Maakohus jagas poolte vahel tõendamisekoormise vääralt, kui leidis, et hageja ei põhjendanud väiteid, et kostja ei sisustanud töökohta nii, et tööõnnetust ei tekiks, ega väidet, et töökoht ei olnud korrapäraselt hooldatud. Hoopis kostja pidi vastutusest vabanemiseks tõendama õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
5.1.Maakohtu otsus ei olnud vastuoluline. Kohus tegi otsuse kostja kasuks mitte põhjusel, et toru kukkumine hagejale oli kiirem ja vähem etteaimatav, vaid mh põhjusel, et kostja ei ole hagejale kahju põhjustanud ning et õnnetus toimus hageja süül, sest hageja ei järginud tööohutusnõudeid.
5.2.Hageja väide, et CC ei olnud tema paariline, ei vasta tõele. Tunnistaja väidetega on tõendatud, et hagejal oli paariline. Hageja väitis, et ta ei ole õpikut, mis algab pealkirjaga „Tuletööde tegemine...“ saanud. Hageja ei ole maakohtu otsusega hoolikalt tutvunud. Maakohus pidas tõendatuks asjaolu, et hageja on läbinud vajaliku koolituse, kus temale tutvustati tuleohutusnõudeid, ja et tal on vastav luba. Hageja ei ole loa saamist vaidlustanud. Hageja ise esitas kohtule tuletöökaardi, mis antakse välja pärast koolituse läbimist. Sel alusel on kohus jõudnud järeldusele, et hagejale oli tööohutusnõudeid tutvustatud. Hageja väidab ekslikult, et kostja oleks pidanud esitama valgustite tehnilised andmed (sh lampide võimsuse) ja detailse kirjelduse. Hageja ei ole esile toonud, miks kostja seda tegema peab ning millist tähendust see praeguses vaidluses omab. Hageja kinnitas vande all, et tööobjektil oli piisavalt valgusteid. TTOS § 14 lg 5 nägi töötajale õiguse töö tegemisest keelduda. Kui hageja arvates ei olnud töö tegemine õige, oleks ta pidanud selle tegemisest keelduma. Kostja ei nõustu, et hageja tegi kõik endast oleneva, et tagada torude lõikamisel ohutus. Hageja ei ole varem väitnud, et ta kontrollis toru sisu. Hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et ta ei kontrollinud toru sisu.
2-18-16614 Hageja väidab ebaõigesti, et tema ütlustega on tõendatud, et ta kaotas teadvuse ja et tal oli verejooks. Hageja ütlused on ümber lükatud tunnistaja ütlustega. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit enda väidete kinnitamiseks. Hageja väide, et tunnistaja QQ ei olnud objektil ei ülemus ega töödejuhataja, on arusaamatu. Protokollis on fikseeritud, et tunnistaja töötab kostja juures müügi- ja projektijuhina.
5.7.Hageja ei ole täpsustanud, milles seisnes kohtu eksimus tõendamiskoormise jaotamisel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
7.Pooled ei vaidle selle üle, et hagejaga juhtus 4. septembril 2014 kostja juures tööülesandeid täites õnnetus – hageja lõigatud raske metalltoru kukkus hageja vasakule jalale, mille tagajärjel sai hageja vigastada. Samuti on pooled sama meelt selles, et kostja pidi tööandjana tagama hagejale ohutud töötingimused. Pooled on aga eri meelt selles, kas tööõnnetus juhtus seetõttu, et kostja ei taganud tööandjana hagejale ohutuid töötingimusi, või seetõttu, et hageja ise ei järginud tööd tehes tööohutusnõudeid.
8.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole põhjustanud hagejale ohutute töötingimuste tagamata jätmisega kahju. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad kostjale etteheidetud ohutuse tagamata jätmist, märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Praegusel juhul heitis hageja kostjale abstraktselt ette küll erinevates normides sätestatud tööohutusnõuete järgimata jätmist, kuid tõi kahju tekkimise alusena selgelt esile üksnes järgmised asjaolud: - kostja ei taganud hagejale töötamist koos paarimehega; - kostja ei tutvustanud hagejale allkirja vastu tööohutusnõudeid; - kostja ei taganud tööpaiga piisavat valgustatust; - kostja ei taganud, et lõigatav toru oleks prahivaba. Maakohus on neid kostjale etteheidetud tegemata jätmisi käsitlenud, tõendeid nõuetekohaselt hinnanud ega ole eksinud TsMS § 232 tõendite hindamise reeglite vastu. Iseenesest on õige hageja väide, et hageja vande all antud seletus on TsMS § 229 lg 2 järgi kohtumenetluses lubatav tõend. Sellisena on ka maakohus seda käsitlenud ning tuginenud asjas tähtsate asjaolude tuvastamisel ka hageja seletustele. Samuti on õige hageja arusaam, et kohus ei või olla ühe poole kasuks kallutatud ning peab tagama õiglase kohtumenetluse. Toimiku materjalid ja maakohtu otsus ei anna aga kuidagi alust järeldada, et maakohus oleks olnud tõendeid hinnates või menetluses tervikuna erapoolik. Kolleegium selgitab, et kohus peab TsMS § 232 lg 1 järgi hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Praegusel juhul on maakohus seda ka teinud. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu tuvastatuga, ei anna alust järeldada, et maakohus on tõendeid hinnates eksinud ja asjaolud
2-18-16614 valesti tuvastanud. Seda ei kinnita ka hageja apellatsioonkaebus välja toodud hageja vande all antud seletuste sisu.
9.2.Kuigi hageja kinnitas vande all, et kostja esindaja andis talle korralduse minna keldrisse torusid lõikama, ei saa sellest järeldada, et hageja sai korralduse minna seda tööd üksi tegema. Ka see, et hageja kinnituse kohaselt ei olnud tal paarimeest, kuna tema paarimees jäi Tallinnasse, ei anna alust järeldada, et hageja pidi tegema tööd üksi. Olukorras, kus kostja kinnitas, et mehed pidid ohutuse tagamiseks tegema tööd paari kaupa, ning kostja soovitud paarimeest ei võetud alkoholiprobleemide tõttu Rootsi objektile tööle, ei tähenda seda, et kostja ei taganud hagejale teist paarimeest. Kuna tunnistaja ütlused kinnitavad, et hageja pidi töötama koos CC-ga, kes lõpetas samal ajal teises kohas töid, siis on asjas tõendatud, et kostja tagas hagejale töötamise koos paarimehega, kuid hageja ise ei oodanud ära paarimehe saabumist ja asus üksi tööle. Sellega jättis hageja ise ohutud töövõtted rakendamata.
9.3.Ka hageja vande all antud kinnitus selle kohta, et ta ei ole näinud ega lugenud õpikut pealkirjaga „Tuletööde tegemisel ...“, ei anna alust järeldada, et kostja ei taganud hagejale tööde tegemiseks piisavat ettevalmistust ega tutvustanud ohutu töö võtteid. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja osales enne Rootsi välislähetust koolitusel ning talle väljastati tuletööde luba. Seega oli kostjat juhendatud ohutute töövõtete kasutamisest. Kui kostja jättis ise koolitusel aktiivselt osalemata ja teadmised omandamata, mistõttu ei olnud tal vajalikke teadmisi ohutute töövõtete kohta, võib hageja olla ise põhjustanud olukorra, kus ta ei osanud kasutada ohutuid töövõtteid. Ainuüksi asjaolu, et kostjalt ei ole küsitud ohutusnõuete tutvustamise kohta allkirja, ei anna alust järeldada, et kostja ei saanud vajalikku koolitust ja juhendamist enne Rootsi tööle asumist. Kostja esitatud muud tõendid kinnitavad, et hageja sai koolitust ja tal oli vajalik luba tööde tegemiseks.
9.4.Hageja vande all antud seletused selle kohta, et valgustus oli väga halb ja tal oli töö tegemiseks vaja lampe, kinnitab seda, et hageja töötas vähese valguse tingimustes, aga mitte seda, et kostja ei taganud talle piisavat valgustust. Asjas on nii hageja seletuse kui ka tunnistaja ütlustega tõendatud, et objektil olid olemas lisavalgustid. Kui hageja jättis ise lisavalgusti keldrisse kaasa võtmata, ei saa ta kostjale ette heita seda, et kostja ei taganud piisavat valgustust. Kuna hageja ise kinnitas, et valgustid olid olemas, ega väitnud, et need ei oleks piisavat valgustust taganud, on hageja väited selle kohta, et kostja pidanuks kirjeldama valgusteid ja tõendama valgustite tehnilisi andmeid, asjakohatud. Asjaolu, et keldris oli pime, ei tähenda ka seda, et kostja oleks pidanud keelama hagejal seal töid teha ja ohtlikul objektil viibida. Kuna objektil olid töötajatele ettenähtud lisavalgustid, oli hagejal võimalik muuta tööpaik ohutuks ning rikkus hageja ise tööohutusnõudeid, kui ei võtnud valgustit puuduliku valgusega tööpaigale kaasa.
9.5.Maakohtu otsus ei ole toru kukkumist puudutavate asjaolude tuvastamise osas ka vastuoluline. Maakohus tuvastas, et hageja jalale kukkunud toru oli kaalult suurem, kui see oleks pidanud olema, sest see oli täis ehitusprahti, mistõttu oli toru kukkumine kiirem ja vähem etteaimatav. Nimetatu ei anna aga alust järeldada, et maakohus pidanuks hagi rahuldama. Kuigi torus oli prahti, mis muutis toru tavapärasest raskemaks ja selle kukkumise vähem etteaimatavaks, ei tähenda see seda, et kostja ei taganud hagejale ohutuid töötingimusi, sh seda, et torus ei oleks prahti. Lammutustööde korral ei saa eeldada, et tööandja peab tagama selle, et lammutuspraht ei satu vertikaalsetesse torudesse. Hageja pidi lõiketöid tehes veenduma, et toru
2-18-16614 lõikamine tema valitud viisil on ohutu, ning olukorras, kus hoone ülemistel korrustel toimusid lammutustööd, pidi hageja arvestama võimalusega, et toru ei pruugi tühi olla. Kuigi hageja kinnitas vande all, et ta hindas olukorda ja kontrollis torusid silmaga, ei kinnita need väited seda, et hageja tegi kõik mõistlikult vajaliku veendumaks selles, et toru on tühi ja seda on ohutu lõigata. Välise vaatlusega ei saanud hageja tuvastada, kas toru on tühi või sisaldab kõrvalisi esemeid. Hageja vande all antud seletus kinnitab, et hageja jättis ise ohu tuvastamiseks vajalikud abinõud tarvitusele võtmata, kuna piirdus üksnes toru visuaalse vaatlusega.
9.6.Arvestades seda, et hageja ei selgitanud, kuidas ja mil viisil rikkus kostja töökoha sisustamise ja hooldamise kohustust ning kuidas see aitas kaasa õnnetuse juhtumisele, nentis maakohus otsuses õigesti, et hageja ei ole oma väiteid põhjendanud. Seetõttu ei käsitlenud maakohus neid kostjale etteheidetud rikkumisi ega jaganud ka kuidagi tõendamiskoormist. Kui hageja väitis, et kostja on seaduses sätestatud kohustusi rikkunud, pidi hageja ka selgitama, mida kostja tegi või jättis tegemata, mis tõi kaasa õnnetuse. Olukorras, kus hageja ei olnud selgelt kostjale etteheidetavat tegevust või tegevusetust esile toonud, ei pidanud kostja hageja abstraktse etteheite alusel asuma tõendama kõikvõimalike tööohutusnõuete täitmist.
9.7.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja ei jätnud järgimata tööohutusnõudeid, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt VÕS § 1043 alusel õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Samal põhjusel ei vastutaks kostja hagejale tekkinud kahju eest ka TLS § 40 lg 5 ja VÕS § 628 lg 5 alusel TLS § 28 lg 2 p-s 6 sätestatud ohutute töötingimuste tagamise kohustuse rikkumise eest.
10.Kuna maakohus tuvastas, et kostja ei jätnud ohutuid töötingimusi tagamata, ei ole asjas tähtsust sellel, kas hagejale tekkis mittevaraline kahju või mitte. Seetõttu jätab kolleegium mittevaralise kahju tekkimist puudutavad põhjendused maakohtu otsusest välja ega vasta menetlusökonoomia kaalutlustel ka hageja mittevaralist kahju puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele. Menetluskulud
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
12.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
13.Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1560 eurot. Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele (apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs, kliendiga arutelu ja vastuse koostamine) kokku 10 tundi.
14.Arvestades apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ning mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingutele kulunud aeg ülepaisutatud. Kogenud vandeadvokaadil, kes esindas kostjat ka maakohtus, kulub taotluses nimetatud toimingute tegemiseks 5 tundi. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 156 eurot (koos käibemaksuga), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära.
2-18-16614
15.Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 780 eurot (5 tundi × 156 eurot/tund = 780 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.