PlusPlus Capital AS-i hagi E J (J) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
21 022,38 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja PlusPlus Capital AS lepinguline esindaja Carlo Kask
(registrikood
11919806),
Kostja E J (isikukood xxxx) Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Välja mõista E Jlt PlusPlus Capital AS-i kasuks põhinõue 11 216,29 eurot, enne 15. märtsi 2018 sissenõutavaks muutunud viivis 3028,04 eurot, lepingu sõlmimise tasu 20 eurot, võla sissenõudmiskulud 35 eurot, perioodil alates 11. maist 2018 kuni 14. oktoobrini 2020 põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 5976,04 eurot ja viivis põhinõudelt alates 15. oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,06% päevas, kuid mitte rohkem, kui põhinõude summa.
3.Jätta menetluskulud E J kanda. Välja mõista E Jlt PlusPlus Capital AS-i kasuks menetluskulud 1140 eurot. Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb E Jl tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (15. oktoober 2020). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja
järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.PlusPlus Capital AS (hageja) esitas 04. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi E J (kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt võlgnevuse 11 216,29 eurot, enne 15. märtsi 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 3028,04 eurot, viivise võlgnevuselt määraga 0,06% päevas alates
11.maist 2018 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, lepingu sõlmimise tasu 20 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35 eurot. Hagiavalduse kohaselt loovutas Swedbank AS hagejale 15. augusti 2017 väikelaenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Loovutatud nõuded koosnes põhivõlgnevusest 11 216,29 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 3694,33 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid 20. märtsil 2019 kompromissilepingu, mille järgi tegid pooled vastastikku järeleandmisi, lõpetasid varasema võlasuhte ja leppisid kokku uue võlasuhte loomises. Kompromissilepingus sisaldub konstitutiivne võlatunnistus. Kompromissilepingu järgi kohustus kostja tasuma osamaksetena hagejale põhivõlgnevust 11 216,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 3028,04 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 20 eurot. Kohustuste täitmisega viivitamise korral pidi kostja kompromissilepingu järgi tasuma viivist 0,06% päevas. Kostja pidi esimese osamakse tasuma 10. aprillil 2018. Kostja ei ole osamakseid tähtaegselt tasunud ja hageja luges kogu võlgnevuse sissenõutavaks muutunuks alates 11. maist 2018. Kostja ei ole võlgnevust tasunud. Hageja on saatnud kostjale teatised võlgnevuse tasumise kohta, mis annab hagejale õigust nõuda võla sissenõudmiskulude 35 eurot hüvitamist. Hageja leidis, et kostja ei ole sõlminud kompromissilepingu ähvarduste ja meelituste mõjul. Hageja edastas kostjale 12. märtsil 2018 hagihoiatuse, mida kostja käsitles ähvardusena. Kompromissileping oli kostja valduses rohkem, kui neli päeva, mistõttu oli tal piisavalt aega sellega tutvuda. Hageja märkis, et kostja ei ole tõendanud lepingust taganemist. Kostja väide, et hageja ei esitanud talle dokumente nõude loovutamise kohta ei ole asjakohane. Kompromissilepingus sisaldub konstitutiivne võlatunnistus, mille alusel tekkis kostjal esialgsest võlasuhtest, st väikelaenulepingust iseseisev kohustus tasuda hagejale lepingus märgitud raha. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei saa pool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt sõlmis kostja 20. märtsi 2018 kompromissilepingu ähvarduste ja meelituste tulemusena. Ähvardused seisnesid selles, et kostjale tehti selgeks, et parem on kompromissileping allkirjastada. Vastasel korral pidi kostja elu muutuma väljakannatamatuks inkassode ja kohtutäituri näol. Kostjale lubati, et suletakse pangaarved, arestitakse töötasu, antakse kohtusse, kus lisanduvad kohtukulud, intressid ja kuulutatakse välja kostja pankrot. Seejärel arestitakse kostja vara ja ta pannakse krediidihäirete registrisse. Meelitused seisnesid selles, et kui kostja sõlmib hagejaga kompromissilepingu, ei hakka keegi teda survestama. Lubati teha maksegraafik kostja sissetulekuid arvestades. Kõige selle tulemusena kostja murdus ja allkirjastas kompromissilepingu. Kostja väitis, et ta taganes
kompromissilepingust, kuna hageja ei esitanud talle dokumente, et Swedbank AS on loovutanud väikelaenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Kohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
4.Esmalt kvalifitseerib kohus pooltevahelise õigussuhte, seejärel võtab seisukoha kostja vastuväidete kohta ja lahendab hageja rahalise nõude kostja vastu. Lõpetuseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse ja nende rahalise kindlaksmääramise.
5.Hageja tugineb oma nõudes poolte vahel 20. märtsil 2018 sõlmitud dokumendile, mis kannab pealkirja „Kompromissileping/võlatunnistus“ (lk 4 – 6). Kuigi pooled viitavad märgitud dokumendile, kui 15. märtsi 2018 kuupäeva kandvale, saab kohtu hinnangul lugeda dokumendi sõlmituks alates hetkest, millal kõik osapooled on selle allkirjastanud. Hageja allkirjastas dokumendi 19. märtsil 2018 ja kostja 20. märtsil 2018. Seetõttu loeb kohus dokumendi sõlmituks
20.märtsil 2018.
20.märtsi 2018 lepingu punkti 1.1 järgi on hagejal nõue kostja vastu, mille ta on omandanud Swedbank AS-lt. Nõue koosneb põhivõlgnevusest 11 216,29 eurot ja viivisenõudest 3694,33 eurot. Nõue tuleneb 15. augusti 2017 väikelaenulepingust nr. xxxx. Lepingu punktis 2.1 leppisid hageja ja kostja kokku sõlmida kompromissileping. Kompromissi eesmärgiks on nii võimalike vaidluste vältimine nõude osas, kui ka vastastikuste järeleandmiste teel täiendava kindluse saavutamine selles osas, et kostja suudaks võetud kohustusi täita. Selleks loobub hageja lepingus toodud tingimustel edasisest viivisenõudest ja võla kohesest sissenõudmisest. Kostja aga selgelt ja vaieldamatult tunnistab võlasuhet ning võtab kohustuse tasuda lepingu järgne võlg vastavalt lepingule. Lepingu punktis 2.2 märgitakse, et kostja tunnistab lepingu punktis 1.1 toodud hageja nõuet tema vastu (deklaratiivne võlatunnistus võlaõigusseadus (VÕS) § 30 mõttes). Lepingu punktis 2.3 kinnitasid pooled, et lepingu tagajärjel loobuvad nad oma nõuetest (lõpetavad lepingu punktis 1.1 toodud võlasuhte) ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Lepingu punkt 2.4 sätestab, et lepingu sõlmimisega loevad pooled lõppenuks punktis 1.1 kirjeldatud kostja kohustused hageja ees ning lepingu sõlmimisega tekib kostjal uus iseseisev kohustus tasuda hagejale kompromissisumma 14 244,33 eurot. Lepingu punkti 2.5 järgi tasub kostja kompromissisumma perioodiliste igakuiste maksetega lepingu lisas nr 1 toodud maksegraafiku alusel.
6.Hageja leiab, et poolte 20. märtsi 2018 kokkulepe on hinnatav kompromissilepinguna VÕS § 578 tähenduses. VÕS § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama sätte lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kohtupraktikas märgitakse, et kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti
uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-15, p 13).
7.20. märtsi 2018 lepingust nähtuvalt otsustasid pooled muuta vaieldav õigussuhe, mis tulenes hageja poolt Swedbank AS-lt omandatud 15. augusti 2017 väikelaenulepingust tulenevatest rahalistest nõudeõigustest kostja vastu, vaieldamatuks. Poolte vastav tahe nähtub lepingu punktist 2.1, kus nad avaldasid, et lepingu eesmärgiks on vältida vaidlusi nõude osas. Leping sõlmimisel tegid pooled ka järeleandmisi. Nii loobus hageja lepingu 2.1 järgi võlgnevuse kohesest sissenõudmisest ja osaliselt, st summas 666,29 eurot ka väikelaenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivisenõudest. Lepingu p 2.1 alusel tunnistas aga kostja võlasuhet ja kohustus tasuma võlgnevuse lepingu alusel. Seega on poolte 20. märtsi 2018 leping hinnatav kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 tähenduses.
8.Tunnustades 20. märtsi 2018 kompromissilepinguga hageja nõuet võis kostja sõlmida hagejaga võlatunnistuse. Hageja väidab, et kompromissilepingus sisaldub konstitutiivne võlatunnistus. Samas märgitakse lepingu punktis 2.2, et kostja tunnistab võlgnevust, andes deklaratiivset võlatunnistust. Kohtupraktikas märgitakse, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Kuid samamoodi ei anna alati alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 18). Otsustamaks, kas pooled sõlmisid 20. märtsi 2018 kompromissilepingus deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse tuleb märgitud lepingut ja selles sisalduvat poolte tahet tõlgendada VÕS § 29 alusel. 20. märtsi 2018 kompromissilepingust nähtub, et poolte eesmärgiks oli muuta vaieldavast alussuhest, st 15. augusti 2017 väikelaenulepingust tulenevad kohustused vaieldamatuks, mis lihtsustaks nende täitmist. Selleks loobus hageja võlgnevuse kohesest sissenõudmisest ja osaliselt ka viivisenõudest. Kostja tunnistas aga alussuhtest tulenevat kohustust hageja ees. Vaieldava õigussuhte vaieldamatuks muutumine vastas poolte huvidele, sest see tegi pooltevahelise suhte selgemaks ja vähendas kostja rahalist vastutust hageja ees. Samas nähtub 20. märtsi 2018 kompromissilepingu punktidest 2.3 ja 2.4 poolte soov lõpetada VÕS § 186 p 4 ja § 207 lg 1 alusel alussuhtest tulenev võlasuhe ning luua sellest uus vaieldamatu, iseseisev ja sõltumatu võlasuhe. See viitab poolte tahtele luua algse kohustuse olemasolust sõltumatut kostja kohustust sisaldavat kokkulepet. Selle kokkuleppe sisuks oli 20. märtsi 2018 kompromissilepingu punktidest 2.3 ja 2.4 nähtuvalt tekitada kostjale uus varaline kohustus ja hagejale uus nõudealus algset kohustust silmas pidamata. Märgitud asjaolud näitavad, et poolte tahe oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Kohus asub seisukohale, et pooled sõlmisid 20. märtsi 2018 kompromissilepingus konstitutiivse võlatunnistuse, millega kostja tunnistas hageja nõuet ning kohustus tasuma võlgnevuse 11 216,29 eurot ja enne 15. märtsi 2018 sissenõuatavaks muutunud viivise 3028,04 eurot.
9.Kostja väidab, et ta sõlmis 20. märtsi 2018 kompromissilepingu ähvarduste ja meelituste tulemusena. Kompromissileping ja konstitutiivne võlatunnistus nagu iga leping saab olla tühine või tühistatav seaduses sätestatud juhtudel. Seega peab kohus kontrollima, kas kostja on
põhistanud 20. märtsi 2018 lepingu tühisuse või tühistamise alused. Kostja sisustab ähvardusi selliselt, et talle öeldi, et kui ta ei sõlmi lepingut muutub tema elu väljakannatamatuks inkassode ja kohtutäiturite näol, et tema vastu pöördutakse kohtusse, millega kaasnevad täiendavad kulud või võidakse välja kuulutada kostja pankrot. Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud, et talle on avaldatud märgitud teave. Lisaks on kohus seisukohal, et kostja poolt toodud asjaolud ei ole hinnatavad ähvardusena tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 tähenduses, mis annaks kostjale alust 20. märtsi 2018 kompromissileping tühistada. Hageja selgitas, et ta saatis kostjale
12.märtsil 2018 hagihoiatuse, kus on selgitatud võlgnevuse tasumata jätmise tagajärjed (lk 29). Hagihoiatus ei ole hinnatav ähvardusena TsÜS § 96 tähenduses. Ka ei ole kostja tõendanud, et lepingu sõlmimisele eelnesid tema kirjeldatud meelitusi, et kostjale lubati, et lepingu sõlmimisel ei hakka keegi teda survestama, lubati teha graafik tema sissetulekuid arvestades jne. Lisaks ei ole kostja kirjeldatud meeletusi hinnatavad eksimusena TsÜS § 92 tähenduses või pettusena TsÜS § 94 tähenduses, mis annaksid kostjale õiguse lepingu tühistada. Hageja tõendas, et kostja palus 14. märtsi 2018 e-kirjas koostada maksegraafiku võlgnevuse tasumiseks, millise hageja saatis kostjale
15.märtsi 2018 e-kirjaga (lk 30). Kostja tagastas allkirjastatud maksegraafiku 20. märtsil 2018 (lk 31). Seega oli kostjal piisavalt aega talle pakutud maksegraafikuga tutvumiseks ning oma maksevõime ja graafiku täitmise võimaluste hindamiseks. See näitab, et kostja ei sõlminud 20. märtsi 2018 kompromissilepingut surve all, vaid lepingu sõlmides avaldas ta oma vaba tahet olla lepinguga seotud selles toodud tingimustel. Kohus ei ole tuvastanud 20 märtsi 2018 kompromissilepingu ja selles sisalduva konstitutiivse võlatunnistuse tühisuse või tühistamise alused.
10.Kostja märgib, et ta on taganenud 20. märtsi 2018 kompromissilepingust, sest hageja ei ole esitanud talle dokumente Swedbank AS poolt nõude loovutamise kohta. VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Hageja on esitanud kostjale 12. märtsil 2018 saadetud hagihoiatuse, kus kostjat teavitati, et Swedbank AS on loovutanud väikelaenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale (lk 29). Seega oli kostja kompromissilepingu sõlmimisel teadlik, et Swedbank AS on loovutanud väikelaenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Kui hageja teavitas kostjat 12. märtsi 2018 hagihoiatusega nõude loovutamisest, ei pidanud kostja vajalikuks, et hageja esitaks Swedbank AS kinnituse nõude loovutamise kohta, keeldudes seni VÕS § 172 alusel kohustuse täitmisest hagejale. Nii nähtub kohtu ette toodud asjaoludest, et enne lepingu sõlmimist 14. märtsil 2018 ja 15. märtsil 2018 toimunud kirjavahetuses ei palunud kostja hagejal esitada nõude loovutamist kinnitavat dokumenti (lk 30 – 31). Seega nõustus kostja lepingu sõlmima ilma nõude loovutamist kinnitava dokumendi esitamata, mis näitab, et kostja ei pidanud vastava dokumendi esitamist oluliseks. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostjale ei esitatud dokumenti nõude loovutamise kohta, ei saa seda pidada oluliseks lepingurikkumiseks, mis annaks õiguse kompromissilepingust taganeda VÕS § 116 alusel. Lisaks on kohus eelnevalt tuvastanud, et kompromissilepingus sõlmisid pooled konstitutiivse võlatunnistuse, millega tunnistas kostja võlgnevuse hageja ees lepingus toodud summas. Kostja ei saanud konstitutiivsest võlatunnistusest taganeda. Kohtupraktika järgi ei saa konstitutiivsele võlatunnistusele esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (Riigikohtu lahend nr 2-13-34922, p 12.2). Kostja väide, et hageja ei ole esitanud dokumente väikelaenulepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta ei ole hinnatav võlatunnistusest tuleneva vastuväitena. Lisaks ei ole kostja väide hinnatav võlatunnistuse kehtivust vaidlustava vastuväitena. Seega ei ole kostja vastuväide nõude loovutamise dokumentide esitamata jätmise ja 20. märtsi 2018 lepingust taganemise kohta edukas.
11.Hageja nõuab kostjalt 20. märtsi 2018 kompromissilepingu alusel põhivõlgnevuse 11 216,29 eurot väljamõistmist. Lepingu alusel pidi kostja alustama põhivõlgnevuse osamaksetega
tasumisega alates 10. aprillist 2018. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole teinud mitte ühtegi makset põhivõlgnevuse tasumiseks. Kostja ei ole tõendanud, et ta on tasunud hagejale põhivõlgnevuse. Seega tuleb hageja nõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 11 216,29 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 108 lg 1 alusel.
12.Hageja palub välja mõista kostjalt 20. märtsi 2018 kompromissilepingu alusel enne 15. märtsi 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 3028,04 eurot. Lepingu alusel pidi kostja alustama viivise osamaksetega tasumisega alates 10. aprillist 2018. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole teinud mitte ühtegi makset viivise tasumiseks. Kostja ei ole tõendanud, et ta on tasunud hagejale viivise. Seega tuleb hageja nõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja enne 15. märtsi 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 3028,04 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 108 lg 1 alusel.
13.Hageja palub välja mõista kostjalt 20. märtsi 2018 kompromissilepingu sõlmimise tasu 20 eurot. Lepingu punkti 5.1 järgi on lepingu sõlmimise tasu 20 eurot, muutmise tasu 10 eurot. Lepingutasu tasub kostja koos kompromissisumma esimese osamaksega. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole teinud mitte ühtegi makset lepingu alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta on tasunud hagejale lepingu sõlmimise tasu. Seega tuleb hageja nõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingu sõlmimise tasu 20 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel.
14.Hageja palub välja mõista kostjalt 20. märtsi 2018 kompromissilepingu alusel viivise määras 0,06% päevas põhivõlgnevuse tasumise viivitamise eest alates 11. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni. Lepingu punkti 3.1 sätestab, et juhul, kui kosja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Lepingu punkti 3.2 kahe esimese lause järgi nõustub kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,06% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakatakse arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Lepingu punkti 3.3 näeb ette, et juhul, kui vähemalt kaks graafikujärgset makset on hilinenud, on hagejal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma tervikuna tasumist. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole teinud mitte ühtegi makset lepingu alusel. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega muutus hageja nõue tervikuna sissenõutavaks alates 11. maist 2018. Kohus mõistab VÕS § 113 lg 1 esimese ja kolmanda lause alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 11 216,29 eurot määraga 0,06% päevas alates 11. maist 2018 kuni otsuse tegemiseni kokku 5976,04 eurot. Viivise arvestus on toodud tabelis: Võlaperiood
Kohus mõistab TsMS § 367 ning VÕS § 113 lg 1 esimese ja kolmanda lause alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 11 216,29 eurot määraga 0,06% päevas alates 15. oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui põhinõude (11 216,29 eurot) summa.
15.Hageja palub välja mõista kostjalt võla sissenõudmiskulud 35 eurot. Hageja on saatnud kostjale kolm võlateatist võlgnevuse tasumise kohta (lk 7 – 9). Hagejal on õigus nõuda kostjalt võla
sissenõudmiskulude 35 euro tasumist VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel, milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
16.Kohus rahuldab hagiavalduse. Seetõttu tuleb jätta menetluskulud kostja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. Märgitud sätte näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
17.Järgnevalt määrab kohus hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 juhindudes.
18.Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 900 eurot ja lepingulise esindaja tasu 420 eurot.
19.Kohus leiab, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 900 eurot on vajalik ja põhjendatud kulu TsMS § 138 lg 2 ja § 139 lg 1 alusel. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 900 eurot hagiavalduselt tasutud riigilõivu katteks.
20.Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks on põhjendatud ja ei ole ülemäära suur. Lepinguline esindaja osutas hagejale õigusabi kokku 3,5 tundi. Kohus leiab, et arvestades vaidluse sisu, õiguslikku keerukust, et hageja on esitanud vaidluses ainult kaks dokumenti, mis ei ole ülemäära mahukat ega sisalda keerulist õiguslikku analüüsi tuleb põhjendatuks õigusabi ajakuluks pidada 2 tundi. Kohus loeb TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 alusel põhjendatuks hageja lepingulise esindaja kuluks 240 eurot (koos käibemaksuga; 2 tundi x 120 eurot koos käibemaksuga). Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja 240 eurot hageja lepingulise esindaja kulude katteks.
21.Hageja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
22.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.