Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Andrus Pauli vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2940,43 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 4. septembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (rk: 11919806), esindaja Marjana Šestel Vastustaja (kostja): Andrus Paul (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Alla Žulinskaja
RESOLUTSIOON
1.Võtta Aktsiaseltsi PluPplus Capital apellatsioonkaebus menetlusse.
2.Lahendada apellatsioonkaebus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
3.Tühistada Tartu Maakohtu 4. septembri 2020 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
5.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 05.12.2019 Andrus Pauli (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 24.01.2020 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu 2533,33 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 12.02.2020 maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus kompromissisummas 1802,91 eurot, sh põhinõue 1727,17 eurot ja enne 02.01.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 75,74 eurot, viivis alates 16.03.2018 kuni 12.02.2020. a 724,38 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot ning viivis 0,06% päevas alates 13.02.2020 kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja hagejale 12.02.2015 väikelaenulepingu alusel 2177,76 eurot ja viivist 129,63 eurot. Kuna kostja ei suutnud võlgnevust tasuda, sõlmisid pooled 02.01.2018 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24320672, millega hageja loobus viivisest summas 53,89 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetena ja kompromissisummas 2253,50 eurot (2177,76 eurot + 75,74 eurot). Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, mille alusel tekkis kostjal iseseisev kohustus tasuda märgitud summa. Kostja on tasunud kompromissisummast 450,59 eurot, s.o 15.01.2018 osamakse täies ulatuses ja 15.02.2018 osamakse osaliselt. Kohustuse täitmata jätmisel muutus kompromissisumma koheselt sissenõutavaks.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on nõue ebaselge ja tõendamata. Hagi aluseks olev kokkulepe on tühine. Poolte suhe on tarbijakrediidileping. Lepingust ei nähtu krediidi kulukuse määra ja rikutud on võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 põhimõtet, mis keelab viivise nõudmise intressilt, viiviselt ja muult raha kasutamise tasult. Leping on vastuolus heade kommetega ja kostjat kahjustav, hageja on käitunud pahauskselt. Hageja peab tõendama, millest kokkuleppes kajastuv nõue tuleneb, millises summas nõutakse põhinõude, intressi jt nõuete täitmist, milline on summade arvutuskäik. Hageja on rikkunud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu nõuab kostja kahju hüvitamist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 04.09.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja esitanud kohtu nõudest hoolimata tõendeid kostja ja Bigbank AS (kelle nõuded on loovutatud hagejale) vahel 12.02.2015 sõlmitud väikelaenulepingu ning sellest tulenevate nõuete suuruse, kohustuste täitmise ulatuse ja
tarbijakrediidikulukuse kohta. Sellest võib järeldada, et hageja soovib võlgnevuse väljamõistmist üksnes kompromissilepingu ja selles sisalduva konstitutiivse võlatunnistuse alusel ega soovi võlgnevuse kontrollimist muudel alustel. Leping ei vasta VÕS § 578 lg 1 nõuetele ja ei ole käsitletav kompromissilepinguna. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja loobus viivisenõudest summas 59,89 eurot. Kohus on selgitanud, et kompromissilepingu sõlmimist peab tõendama hageja. Kompromissisumma on küll 59,89 euro võrra väiksem p-s 1.1 käsitletud võlgnevusest, kuid ei ole märgitud, mille arvelt. Samas tuleneb p-st 5.1, et kostja peab tasuma lepingu sõlmimise ja muutmise tasu 30 eurot. Seega ei nähtu lepingust ühtki sisulist järeleandmist, mis võimaldaks lepingut käsitleda kompromissilepinguna. Seda eriti olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et esialgne nõue sellises ulatuses üldse eksisteeris. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oleks peetud kompromissilepingu sõlmimiseks läbirääkimisi. Lepingu peamiseks sisuks on tasumise ajatamine. Järelikult on võimalik kokkulepet käsitleda laenulepingu muutmise lepinguna. Leping ei ole käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena, kuna lepingust ei nähtu poolte tahet luua iseseisev kohustus. Selle hageja väitega on vastuolus ka lepingu p 2.2, mille kohaselt võiks dokument olla äärmisel juhul käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Kohus leidis, et tegemist ei ole ka deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus nõustus kostjaga, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 ja § 402 lg 1 mõttes. Lepingu ainsaks eesmärgiks on tasumise ajatamine ja maksegraafiku kokkuleppimine. Kostjal tuli tasuda lepingu sõlmimise ja muutmise tasu kokku 30 eurot. Seega oli tegemist tasulise maksetähtpäeva edasilükkamisega. Ei kompromissileping/võlakirjast, hagi aluseks olevatest asjaoludest ega hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et lepingus või muus dokumendis oleks toodud välja VÕS § 404 lg 2 p-s 2; § 4031 lg 1 p-s 9 ja § 404 lg-s 21 ette nähtud andmed krediidi kulukuse määra kohta. Lisaks nähtub kompromissileping/võlakirja p-dest 1.1 ja 3.2, et selle sõlmimisel on rikutud VÕS § 113 lg-t 6, mis keelab viivise nõudmise intressilt, viivitusintressilt ning muult raha kasutamise tasult. Eeltoodu tõttu on kompromissileping/võlakiri VÕS § 408 lg 1 alusel tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega tuleb kompromissilepingule/võlatunnistusele tuginev nõue jätta rahuldamata. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mis annaksid aluse nõue rahuldada muul õiguslikul alusel. Ka on hageja kohtu selgitustest hoolimata jätnud esitamata tõendid muude nõude aluste kohta.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
4.septembri 2020 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse norme ja vääralt hinnanud tõendeid. Kohus on ületanud diskretsioonipiiri. Pooled on kokku leppinud kompromissilepingu/võlatunnistuse sõlmimises VÕS § 578 lg 1 järgi ning käsitlenud seda konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes. Kompromissilepingu p 1.1 järgi omab hageja kompromissilepingu sõlmimise seisuga kostja vastu nõuet, mille ta on omandanud Bigbank AS-lt. Enne loovutamist oli pank väikelaenulepingu üles öelnud ja lepingust tulenevad kohustused olid muutunud sissenõutavaks. Seetõttu ei saa olla tegemist laenulepingu muutmise lepinguga. Hageja on teinud kostjale järeleandmisi. Hageja loobus viivisest summas 53,89 eurot, võimaldas tasuda võlgnevust ositi ja maksegraafiku kehtivuse ajal ei nõudnud jooksvat viivist. Kostja maksis lepingu sõlmimise tasu 20 eurot. Hageja ei pea oma aega kostja peale kulutama
tasuta. Seetõttu ei saa lepingu sõlmimise tasust järeldada, et hageja ei ole teinud järeleandmisi. Hageja on e-kirjadega tõendanud poolte läbirääkimised võlgnevuse tasumiseks ja kohtu vastupidine seisukoht on üllatuslik. Hageja esitab läbirääkimiste kohta täiendavad tõendid. Kompromissilepingu/võlatunnistuse sõlmimisel ja peale sõlmimist on kostja tunnustanud nõude olemasolu ning on võlgnevust osaliselt tasunud. Kompromissilepingu/võlatunnistuse teksti sisust arusaamiseks ei vaja isik professionaalset abi; 2) on kompromissileping/võlatunnistus lähtudes p-st 2.3 käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena, kuna pooled loobuvad esialgsetest nõuetest ja sõlmivad uue kokkuleppe, mille järgi tekib kostjal uus kohustus hageja ees; 3) ei ole kompromissileping/võlatunnistus tarbijakrediidileping ka tuginedes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 5 lg-le 1 ja § 10 lg-le 1. Hageja tegevusala on investeerimine võlakirjadesse, väärtpaberitesse jms finantsvahenditesse. Hageja ei sõlmi ja tal ei ole luba krediidilepinguid sõlmida. Hageja nõue ei sõltu väikelaenulepingust tulenevast võlgnevusest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Tartu Maakohtu 4. septembri 2020 otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt Riigikohtu lahend nr 2-1356825, p 11). TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldatud. Antud asjas on maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded sisuliselt täitmata ning sellest tulenevalt ei saanud maakohus kohaseid põhjendusi esitada. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1131-14 p-s 17 asunud seisukohale, et rikkumisena TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitleda ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta.
6.Asja materjalidest nähtuvalt põhineb hageja nõue 02.01.2018 sõlmitud lepingul, mis on pealkirjastatud kompromisslepingu/võlatunnistusena. Pooltel puudub vaidlus, et hageja omandas nõude Bigbank AS-lt ning nõue tulenes Bigbank AS-i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust. Lepingu p-s 2.2 on pooled leppinud kokku, et võlgnik tunnustab käesolevaga lepingu p-s 1.1 toodud võlausaldaja nõuet tema vastu (deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes). VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Praeguses asjas on hageja kinnitanud ja see nähtub ka võlatunnistusest, et kostja on tunnistanud võla, mis tulenes kostja ja Bigbank AS-i vahelisest laenulepingust. Seega põhineb hageja nõue deklaratiivsel võlatunnistusel. Maakohtu seisukoht, et tegemist ei ole deklaratiivse
võlatunnistusega, vaid hoopis tarbijakrediidilepinguga, on vale. Maakohus jättis tähelepanuta, et võlatunnistus põhines laenulepingul (mis võib olla käsitletav ka tarbijakrediidilepinguna) ning poolte tahe oli suunatud võlgnevuse kinnitamisele kostja poolt. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-87-07 p-s 17 asunud samuti seisukohale, et ka kompromisslepingus võib sisalduda üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.
7.Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne. Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Eelnevast tuleneb, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine. Seega hagejal võlausaldajana ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui kostja ei ole võlaga nõus, on tema kohustuseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (sh seda, et võlatunnistuse aluseks olev leping on tühine).
8.Tulenevalt poolte vahelise õigussuhte ebaõigest kvalifitseerimisest on maakohus jaganud valesti tõendamiskoormise (vt maakohtu 03.06.2020 kiri) ning nõudnud hagejalt tõendite esitamist. Hageja poolt tõendite mitteesitamine on maakohtu otsuse kohaselt hagi rahuldamata jätmise põhjus. Sellise maakohtu poolse menetlusõiguse normide rikkumise tõttu on maakohus jätnud hageja nõude sisuliselt lahendamata. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama pooltele tõendamiskoormist ning seejärel otsustama, kas hageja nõue on põhjendatud või mitte. Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et maakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 84 sätteid tühise tehingu tagajärgede suhtes. Isegi juhul, kui võlatunnistuse aluseks olev leping (või selle osa) oleks tühine, ei ole maakohus põhjendanud, millisel õiguslikul alusel puuduks kostjal kohustus laenu põhiosa tagastamiseks.
9.TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.