Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-20-609 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hageja nõue K M (hageja) esitas Viru Maakohtule hagiavalduse J S (kostja) vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja 21.09.2019 kostjale sõiduauto BMW E38/7/G/WBAG, registrinumbriga XXX . Vastavalt lepingule kohustus kostja tasuma hagejale 2 200 eurot kuni 31.12.2019. Kokkuleppe juurde kirjutas kostja 21.09.2019 võlakirja. Kostja ei täitnud lepingut, jättes hagejale maksmata 1 250 eurot. Kostja keeldus võlgnevuse tasumisest põhjendusega, et sõiduauto on müüdud ja tal puuduvad rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks. Hageja palub mõista kostjalt välja 1 250 eurot ja viivise. Kostja vastus hagile Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja nõustub, et ostis 21.09.2019 hagejalt sõiduki BMW, registrimärgiga XXX , müügihinnaga 2 200 eurot, järelmaksuga. Hageja andis sõiduki kohe kostja valdusesse koos registreerimistunnistuse ja võtmetega. Kostjal ei ole juhilube, mistõttu ei ole ta sõidukit kasutanud. Liiklusregistris jäi sõiduki omanikuks hageja, kuna hageja keeldus andmeid muutmast, kuni sõiduki müügihinna täieliku tasumiseni. 2019 detsembri lõpus tasus kostja hagejale 450 eurot müügihinnast. Paari päeva möödumisel tasumisest teatas hageja kostjale, et hagejale on vaja raha enda kohustuste täitmiseks ja seetõttu on tal kohe vaja kostjalt saada võlgnetav summa, s.o 1 750 eurot. Kostja pakkus, et tasub hagejale 2020 jaanuaris osa sõiduki tasumata müügihinnast või paneb sõiduki müüki ning pärast selle müümist tasub hagejale tasumata müügihinna jäägi. Hagejale pakutud variandid ei sobinud. Hageja võttis kostjalt sõiduki registreerimistunnistuse ja võtmed ning leppis ise A OÜ-ga, kes tegeleb Narvas sõidukite ostu-müügiga, kokku sõiduki viimasele müümises. Kostja ei otsustanud sõiduki müümist. Hageja müüs sõiduki liiklusregistrisse kantud omanikuna. Kostjale teadaolevalt müüs hageja sõiduki 600 euro eest. Müügist saadud rahast andis hageja kostjale 100 eurot. Seega sai hageja kokku 450+600-100= 950 eurot, mille tõttu ta nõuab kostjalt 1 250 (2 200-950) euro tasumist. Kostja leiab, et sai 21.09.2019 sõiduki omanikuks vastavalt poolte sõlmitud kokkuleppele sõiduki omandi ülemineku kohta. 2019 septembris oli sõiduki turuhind lähtudes poolte kokkuleppest 2 200 eurot, hageja müüs aga hiljem sõiduki 1 600 eurot odavamalt, seega oluliselt alla turuhinna. Kostja leiab, et antud juhul kuuluvad analoogia korras kohaldamisele käsipandiga panditud asja müüki reguleerivad sätted, mis näevad ette, et panditud asi müüakse enampakkumisel. Hageja jättis liiklusregistris omaniku kohta andmed muutmata, soovides kostja poolt müügihinna tasumata jätmisel müüa sõiduk ise, mistõttu on hageja poolt sõiduki müük A OÜ-le sarnane pandipidaja nõude rahuldamisega panditud asja müügiga. Kuna hageja müüs sõiduki esimesele ostjale 600 euro eest, mitte enampakkumisel, siis hageja põhjustas kostjale 2/8

2-20-609 kahju summas 1 600 eurot. Kostja nõuab hagejalt kahju hüvitamist summas 1 600 eurot. Kostja esitab hagejale tasaarvestusavalduse, mille aluseks oleva nõude maksmapanekuks ei ole vajalik vastuhagi esitamine. Eeltoodust tulenevalt kostja palub tasaarvestada nõue tema vastu kohtu määratud ulatuses kostja kahjunõudega ning vähendada tasaarvestatavas osas hageja poolt nõutavat summat. Kostja selgitas 19.05.2020, et hageja müüs 28.12.2019 kostjale kuuluva sõiduki A OÜ-le viimaselt saadud müügilepingu põhjal 700 euro eest. Hageja ütles kostjale, et müüs 600 euro eest. Sõiduki väljalaskeaasta on 1995. Sama mudeli ja väljalaskeaasta sõiduki turuväärtus käesoleval ajal on vähemalt 4 000 eurot. Sõiduki turuväärtus ei saa 28.12.2019 seisuga olla vähem kui 2 200 eurot. Kostja ei olnud nõus sõiduki müümisega A OÜ-le, kuid hageja arvas, et tuginedes liiklusregistri kandele on tal õigus sõiduk võtta enda valdusesse ja müüa. Kostja ei olnud õigusteadmiste puudumisel, samuti hageja ähvarduste tõttu võimeline hageja tegevusele vastu vaidlema. Hageja tegutses tahtlikult eesmärgiga müüa sõiduk kiiresti, ta sai aru, et kiire müügiga alla turuhinna tekitab ta kostjale kahju – kostja jäi ilma sõidukist ja õiglasest hüvitisest omandi kaotamise eest, kusjuures hagejale jäi ka kostja vastu müügilepingust tulenev nõue. Hageja tekitas kostjale kahju summas 1 600 (2 200-500-100) eurot. Olukorras, kus poolte nõuded on kattuvas osas tasaarvestatud, on alus hagi rahuldamata jätmiseks asjaolu, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud. 01.09.2020 kostja leidis ka, et hageja käitumist tuleb hinnata kui konkludentset temaga sõlmitud lepingust taganemist. Hageja taganemist kostjaga sõlmitud lepingust tõendab ka asjaolu, et 28.12.2019 müüs ta sõiduki edasi A OÜ-le. Müügilepingust taganemise tõttu lõppes kostja müügihinna tasumise kohustus, seega hagejal puudub kostja vastu nõue sõiduki müügihinna tasumiseks ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtuistung 08.09.2020 kohtuistungil pooled kinnitasid, et puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid järelmaksuga ostu-müügilepingu, sõiduki omand läks kostjale üle ja et sõiduk ei olnud kostja nimele ümber registreeritud. Hageja loobus kohtuistungil viivisenõudest, kostja nõustus sellega. Hageja jääb nõude 1 250 eurot juurde. Hageja hinnangul ei puuduta vaidluse eset kostja väited selle kohta, et kostjal ei olnud juhtimisõigust, sõiduk ei olnud registreeritud kostja nimele ja et hageja sõlmis teise müügilepingu ning et kostjale on väidetavalt tekitatud varaline kahju. Hageja kinnitusel oli tegemist suulise lepinguga, selle kinnitamiseks ja tõendamiseks oli võlakiri. Hageja leiab, et kostja võib ainult tugineda sellele, et ta on kohustused täitnud või et ese oli müüdud oluliste puudustega. Hageja selgitusel müüs ta vaidlusaluse sõiduki enne lepingu tähtaja saabumist, kuna kostja ei suutnud lepingut täita, kostjale auto müügist antud 100 eurot oli kingitus. Hageja kinnitas, et ei taganenud lepingust, kohustus jäi, tehingut ei vaidlustata, see lõppes üleandmisega. Kostja nõustus, et kirjalikku lepingut ei olnud, võlakiri kinnitas lepingu sõlmimist. Kostja jäi selle juurde, et hageja taganes poolte sõlmitud müügilepingust, alternatiivselt on kostjale tekitatud kahju temale kuuluva auto müügist madala hinnaga, hageja ei ole sellele vastuväidet esitanud. Kostja sai ta aru, et hageja lõpetab lepingu ja võtab auto endale ehk taganeb, nõude esitamine oli tema jaoks üllatus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ning menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega 3/8

2-20-609 neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja loobus 08.09.2020 kohtuistungil viivisenõudest (dtl 77), kostja loobumisele vastu ei vaielnud. Kohus võtab hageja hagist osalise loobumise viivisenõude osas vastu ja lõpetab viivisenõude osas menetluse. Menetlus põhinõude osas jätkub. Poolte vahel puudub vaidlus järgmises: -

-

-

hageja müüjana ja kostja ostjana sõlmisid 21.09.2019 suuliselt sõiduauto BMW, registrinumbriga XXX , järelmaksuga müügilepingu, mille kinnituseks andis kostja hagejale võlakirja (dtl 5, tõlge dtl 6); müügilepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale sõiduki eest 2 200 eurot, tähtajaga 31.12.2019 (dtl 1, 37); pooled leppisid kokku sõiduki omandiõiguse üleminekus kostjale (dtl 76); hageja andis kostjale üle sõiduki valduse, autovõtmed ja registreerimistunnistuse, Maanteeameti liiklusregistris andmete muudatust aga ei tehtud, registrikande järgi jäi sõiduki omanikuks hageja (dtl 37, 76); hageja müüs 28.12.2019 vaidlusaluse sõiduauto A OÜ-le 700 euro eest, nimetatud summast andis hageja kostjale 100 eurot (dtl 26, 49, 71, 77); kostja tasus hagejale 2019 detsembris 450 eurot, võla katteks arvestati ka täiendavalt A OÜ-lt sõiduauto müügist saadu arvelt 500 eurot, s.o kogusummas 950 eurot (dtl 26, 77).

Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust tasuda sõiduauto eest ja kas hagejal on kostja vastu kohustuse rikkumisest tulenev nõue summas 1 250 eurot. Kostja jäi menetluses selle juurde, et hageja taganes poolte sõlmitud müügilepingust, poolte vahel on tagasitäitmissuhe, alternatiivselt tuleb hagi jätta rahuldamata hageja nõude tasaarvestamisega kostja nõudega hageja vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hagile lisatud lepingu sõlmimist kinnitava võlakirja (dtl 5, 6) järgi seisnes lepingu järelmaksu tingimus selles, et kostjale võimaldati sõiduauto eest tasuda kolme kuu jooksul alates 21.09.2019 kuni 31.12.2019, ühe maksena või osadena antud ajavahemiku jooksul. Kuna poolte selgitustest ega kohtule esitatud tõenditest ei ilmne, et nad oleksid kokku leppinud maksmata ostuhinnalt intressi arvestamise, siis ei ole sõiduauto müügileping ühtlasi krediidilepinguks, mille alusel müüja võimaldab tasu eest maksetähtaja edasilükkamist VÕS § 401 lg 2 tähenduses, seega krediidilepingu sätted käesoleva asja lahendamisel kohaldamisele ei kuulu. Arvestades asjaoludega, et vallasasja müügi korral loetakse asja valduse üleandmine ühtlasi kaudsete tahteavalduste teel sõlmitud omandi üleandmise kokkuleppeks1, liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ja tegemist on informatiivse andmekoguga (RKTKo 3-2-1-133-13, p 23) ning pooled kinnitasid sõiduki omandiõiguse üleminekut müügilepingu sõlmimise ajal, loeb kohus tuvastatuks, et vaatamata sõiduki ostuhinna tasumise

P.Kalamees jt. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, änr 18, lk 25.

4/8

2-20-609 tagamiseks liiklusregistris omanikukande muutmata jätmisele, olid pooled siiski leppinud kokku sõiduki omandiõiguse üleminekus kostjale 21.09.2019, s.o tegemist ei olnud omandireservatsiooniga müügilepinguga. Hageja ei nõustu kostjaga selles, et poolte lepinguline suhe lõppes hageja poolt lepingust taganemisega ning leiab, et kostja vastuväideteks nõudele saab olla vaid see, et kostja on nõude täitnud või müüdud asi oli puudustega. Hageja leiab ka, et pooltevaheline tehing lõppes sõiduki üleandmisega. Kohus märgib, et võlasuhe lõpeb esmajoones kohase täitmisega. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 sätestab, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohus selgitab, et kui lepingulises võlasuhtes tuleb täita enam kui üks kohustus, siis vaid ühe täitmisel nendest kogu lepinguline võlasuhe ei lõpe, vaid lõpeb ainult võlgniku poolt kohaselt täidetud kohustus. Seega ka müügilepingust, kui mitmekülgsest tehingust tulenev võlasuhe lõpeb sõiduki (ja selle omandi) üleandmisel, vaid müüja kui võlgniku kohustuse osas. Kohus märgib, et võlasuhte lõppenuks lugemisel müüjapoolse kohustuse täitmisega (nt poolte kokkuleppega), puuduks müüjal õigus ostjapoolse vastusoorituse, eelkõige müügihinna tasumise kohustuse täitmise nõudmiseks. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 1. ja 2. lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Poolte selgituste ja võlakirja (mida võib vaadelda tähenduselt ja eesmärgilt analoogsena VÕS § 32 sätestatud kinnituskirjale majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate poolte vahel) põhjal kohustus kostja tasuma hagejale sõiduauto eest 2 200 eurot kindlaksmääratud tähtpäevaks. Võlakirja järgi oli kostjal õigus tasuda müügihind alates sõiduki omandamisest (21.09.2019) osade kaupa või tervikuna, kuid terviksummana hiljemalt 31.12.2019. Poolte esitatust ei tulene seejuures, et pooled leppisid kokku selle ajavahemiku sees kostja poolt kindlaksmääratud suuruses ja/või tähtajal osamaksete tasumise. Poolte selgitustest nähtub, et hageja nõudis kostjalt müügihinna tasumist enne 31.12.2019, s.o veel enne müügihinna sissenõutavaks muutumist. Kohus selgitab, et kohustuse sissenõutavus tähendab eelkõige seda, et võlgnik on oma kohustust rikkunud ja võlausaldaja võib esitada täitmisnõude õiguskaitsevahendina (VÕS § 108), nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 115), rahaliste kohustustega viivitamisel nõuda viivist (VÕS § 113), anda täitmiseks täiendav tähtaeg (VÕS § 114) ning täitmata jätmise korral seejärel lepingust taganeda (VÕS § 116 lg-d 1 ja 2)2. Kuni maksetähtpäeva saabumiseni (s.o 31.12.2019) ei olnud kostja lepingust tulenevat sõiduki eest tasumise kohustust seega veel rikkunud. Hageja müüs kostja omandis oleva sõiduki 28.12.2019 A OÜ-le. Esitatud asjaolude põhjal müüs hageja sõiduauto edasi liiklusregistrisse kantud omanikuna. Kostja kinnitusel ei olnud ta sellega nõus. Kostja vastuse järgi pakkus ta hagejale võimalust tasuda osa müügihinnast jaanuaris 2020 või et ta müüb ise sõiduki ning seejärel tasub hagejale müügihinna jäägi (dtl 26). Hageja leiab, et sõiduauto edasi müümisega ta poolte sõlmitud müügilepingust ei taganenud, samas ei osanud hageja sõiduauto müümist enne müügihinna tasumise tähtaja saabumist põhjendada muu, kui kostjal maksevõime puudumise ning pahauskliku käitumisega (dtl 77). Kohus leiab poolte esitatud asjaoludel, et hageja poolt sõiduauto müümiseks ilma kostja, kui tegeliku sõiduki omaniku nõusolekuta, puudub muu mõistlik seletus, kui et hageja soovis

P.Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2106, p 4.2., lk 392.

5/8

2-20-609 tehingut tagasi pöörata ning temale sel hetkel vajaminevate rahaliste vahendite saamiseks sõiduauto uuesti maha müüa. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja tegi müügilepingust taganemise tahteavalduse kostjale konkludentselt, s.o kaudselt, kus taganemise tahe ilmnes hageja tegevusest. TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudne on tahtevaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 75 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohtu hinnangul on hageja käitumises tuvastatav poolte sõlmitud müügilepingust taganemise soov ning nii pidi saama ja sai ka kostja sellest aru. Kohus selgitab, et taganemise näol on tegemist kujundusõigusega, mille puhul saab õigussuhte subjekt ise ühepoolselt suhet muuta. Teine pool ei saa sellist suhte muutmist takistada, kui kujundusõiguse materiaalsed eeldused on täidetud ning taganemise formaalset korda on järgitud (vt RKTKo 3-2-1-34-13, p 14). Üldreeglina võib VÕS § 116 lg 1 kohaselt lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Lisaks VÕS §-s 116 sätestatule annab seadus võimaluse lepingupoolele taganeda lepingust ka siis, kui teise poole kohustus ei ole veel muutunud sissenõutavaks ning ta ei ole lepingut rikkunud, kuid on ilmne, et ta seda edaspidi teeb. VÕS § 117 lg 1 näeb ette, et kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. VÕS § 117 lg 2 1. ja 3. lause kohaselt lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist taganeda kavatsev pool peab teisele lepingupoolele oma taganemise kavatsusest teatama, et võimaldada tal kohustuse täitmist tagada või kinnitada. Kui kohustuse täitmist ei tagata ega kinnitata mõistliku aja jooksul pärast taganemise kavatsusest teatamist, võib kavatsusest teatanud lepingupool lepingust taganeda. Tulenevalt VÕS § 117 lg-st 3 ei pea lepingust taganemise kavatsusest teisele lepingupoolele teatama, kui teine lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida. Kohtu hinnangul nähtub poolte esitatust, et kostjal puudusid rahalised vahendid müügihinna täielikuks tasumiseks tähtaegselt ning hageja oli sellest teadlik (dtl 1, 26). Kostja ei kinnitanud ega andnud tagatist selle kohta, et ta täidab oma kohustuse tähtaegselt. Kohus leiab, et ka kostja pakutud variante kohustuse hilisemaks võimalikuks täitmiseks ei saa pidada kinnituseks VÕS § 117 lg 2 tähenduses. Arvestades võlgnetava summa suurust, s.o 1 250 eurot, oleks selle tasumata jätmine käsitletav olulise lepingurikkumisena VÕS § 116 lg 2 p 1 järgi, s.o kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal kohtu hinnangul õigus taganeda lepingust enne maksetähtpäeva saabumist, s.o 31.12.2019. VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Taganemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus. Seadus ei näe taganemisavaldusele ette vorminõuet, s.o taganemisavaldus kui tahteavalduse andmine võib sõltumata lepingu enese vormist olla tehtud ükskõik millises vormis. TsÜS § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Eelpool kohus 6/8

2-20-609 asus seisukohale, et hageja tegi kostjale taganemise tahteavalduse konkludentselt, s.o tegevusega, kostja sai hageja sõiduki müümisesoovist teatamisega või hiljemalt sõiduki müümisest teadasaamisest nimetatud tahteavalduse kätte. Kohus asub eelneva põhjal seisukohale, et hageja tegi kostjale kehtivalt lepingust taganemise avalduse, mille tulemusel kaasnes automaatselt lepingu lõppemine, s.h ei saa hageja taganemist tagasi võtta. VÕS § 188 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks ning kumbki lepingupool võib nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et kuivõrd lepingu lõppemisega vabanes kostja hagejale ostuhinna tasumise kohustusest, siis puudub hagejal vastav nõudeõigus kostja vastu ja kohus jätab hagi rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata lepingust taganemise ja seeläbi lepingu lõppemise tuvastamise tulemusel, puudub vajadus ning kohus ei käsitle kostja esitatud alternatiivset alust, s.o jätta hagi rahuldamata vastastikuse tasaarvestamise tagajärjel.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja esitas menetluskulude nimekirja (dtl 86, menetluskulud koos 08.09.2020 kohtuistungiga), milles palub hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 720 eurot (s.h käibemaks) ja viivise menetluskuludelt. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja kostja menetluskulude vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas tema lepinguline esindaja 2,25 tundi hagile vastuse koostamiseks, 2,25 tundi kostja tõendite esitamiseks kaaskirja koostamiseks, 0,75 tundi täiendava vastuse koostamiseks, 0,75 tundi kohtuistungil osalemiseks, seega on õigusabikulud kokku 6 tunni eest, tunnihinnaga 100 eurot, summas kokku 720 eurot koos käibemaksuga. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja ajakulu 05.03.2020 hagivastuse koostamise eest ei ole põhjendatud. 05.03.2020 e-kirja (dtl 25) järgi saatis advokaat Aleksei Forstiman kohtule J S käsundil kostja vastuse. Vastuse järgi on kostja volitatud esindajaks ning vastuse koostajaks ja allkirjastajaks kostja isa J S , seega teenuse osutajaks ei ole menetluskulude nimekirjas toimingu tegijana märgitud advokaat Aleksei Forstiman. Kohus osutab, et kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nt RKTKo 3-2-1-98-13, p 13) ei välista iseenesest lepingulise esindaja tasu väljamõistmist asjaolu, et esindajaks on ülenev või alanev 7/8

2-20-609 sugulane TsMS § 218 lg 1 p 5 järgi. Antud juhul ei ole aga kohtule kostja esindajana J S (kostja isa) toimingutega või kuludega seonduvalt menetluskulude nimekirja esitatud. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas märgitud ülejäänud kostja esindaja menetlustoimingute ajakulu 3,75 tundi nende sisu ning mahtu arvestades põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et esindaja tunnitasu 100 (koos käibemaksuga 120) eurot on samuti mõistlik ja põhjendatud. Tegemist on õigusabi teenuse keskmise hinnaga. Seega leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja õigusabikulu summas 450 eurot (s.h käibemaks 75 eurot) on olnud vajalik ning põhjendatud. Eeltoodu alusel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 450 eurot. TsMS § 177 lg 4 järgi ning kostja taotlusel mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Viru Maakohtu 23.01.2020 määrusega kohus rahuldas hageja menetlusabi taotluse ning vabastas ta riigilõivu summas 200 eurot tasumisest hagiavalduse esitamisel. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Arvestades hagi rahuldamata jäämist, tuleb riigilõiv 200 eurot hagejalt riigituludesse välja mõista. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (TsMS § 179 lg 5). Riigituludesse välja mõistetud menetluskulu tuleb hagejal tasuda 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

8/8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.